Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

TMS § 43 lg 1 kohaselt kannab kohtutäitur võlgniku varast sundtäitmise tulemusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud raha sissenõudjale üle kümne tööpäeva jooksul raha laekumisest arvates. Selle sätte eesmärk on kannatanu kaitsmine mh saamata jäänud tuluna tekkiva kahju eest (VÕS § 1045 lg 3). (p 16) Enampakkumisest saadud raha laekumist kohtutäituri ametialasele kontole ei saa vaadelda kui millegi saamist kohustuse täitmisena VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. (p 15)

Avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega (nt toetuse või pensioni maksmisega vms) viivitamisel võib makse saaja üldjuhul nõuda seadusjärgses määras viivist. (p 12) Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Kohtutäituril täitemenetluse korraldajana ei teki üldjuhul rahalisi kohustusi sissenõudja ees. Ka asja müügist saadud raha sissenõudjale ülekandmise kohustus ei ole kohtutäituri rahaline kohustus, vaid haldustoimingu (täitetoimingu) tegemise kohustus. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt on viivitusintress (viivis) aga ette nähtud vaid siis, kui võlgnik viivitab rahalise kohustuse täitmisega. (p 13)

KTS § 9 lg 8 kohaselt vaatab kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamisega seotud vaidlused läbi maakohus. Seega on sisult avalik-õigusliku vaidluse lahendamine antud tsiviilasju lahendava kohtu pädevusse, vt selle kohta ka Riigikohtu erikogu 13. detsembri 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-4-11). (p 11)

Saamata jäänud tulu hüvitamiseks tuleb hagejal mh tõendada, et kahju tekitanud isiku käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga (RVastS § 7 lg 4, VÕS § 127 lg 4). Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12 ja seal viidatud varasem praktika). (p 14)

Kui hagis esitatakse rahaline nõue kahes vääringus (nt sulgudes eurodes), peab kohus selgeks tegema, millises vääringus nõue esitatakse. Sellest sõltub väljamõistetav summa, mis võib tulenevalt vääringu kursi muutumisest olla erinev. (p 15)

Võlatunnistuses on lubatud intressi ja viivist arvestada vaid esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt.

VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ühe võlasuhte teisega asendamise teel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 29). (p 13) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 30.06.2015, nr 3-2-1-175-14)

Kui menetlusosalise vastukassatsioonkaebus on samasisuline sama menetlusosalise poolt eelnevalt esitatud kassatsioonkaebusega, mille Riigikohus on jätnud menetlusse võtmata, siis tuleb vastukassatsioonkaebus tagastada. Vastukassatsioonkaebuse olemuse ja Riigikohtu loamenetluse põhimõttega oleks vastuolus see, kui menetlusosaline saaks vastukassatsioonkaebuse esitamise kaudu sisuliselt oma esialgse, menetlusse võtmata jäetud kassatsioonkaebuse uuesti esitada ja Riigikohus peaks selle läbi vaatama. (p 15)

Hinna alandamise eeldused on täidetud, kui müügileping kehtib, müüja täitis oma kohustuse mittekohaselt (andis üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudusega) asja), ta vastutab asja puuduse eest ega ole puudust kõrvaldanud (vt hinna alandamise eelduste kohta ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19). (p 10)

Hinna alandamise eeldused on täidetud, kui müügileping kehtib, müüja täitis oma kohustuse mittekohaselt (andis üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudusega) asja), ta vastutab asja puuduse eest ega ole puudust kõrvaldanud (vt hinna alandamise eelduste kohta ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19). (p 10) Hinda saab VÕS § 112 lg 1 esimese lause järgi alandada võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Seda saab Riigikohtu pikaajalise praktika järgi (vt nt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 23) väljendada järgmise valemina: alandatud hind = eseme väärtus koos puudusega (mittekohase täitmise väärtus) * kokkulepitud hind eseme väärtus puuduseta (kohase täitmise väärtus).
Kohus võib määrata nii puudustega kui puudusteta eseme väärtused kindlaks diskretsiooniõiguse alusel, kuid hinna alandamine tuleb arvutada VÕS § 112 lg 1 esimese lause alusel, st lähtudes eelnimetatud valemist. (p 11) Muude andmete puudumisel saab kohus müügieseme puudustega väärtuse kindlaksmääramisel lähtuda ka puuduste kõrvaldamiseks tehtavatest kuludest, põhjendades nende seost eseme väärtusega. (p 14) Kohus peab hinna alandamisele tuginevale poolele selgitama hinna alandamise eelduste tõendamise vajadusena ka hinna alandamise ja kahju (kulutuste) hüvitamise nõude erinevust ja seda, et kulud ei pruugi mõjutada hinda üksüheselt, st hinna alandamise metoodikat. (p 16)

Riigikohtu 19. juuni 2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13 on Riigikohtu varasemat praktikat muudetud. Selle määruse p-s 14 jõudis Riigikohus seisukohale, et hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31 ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude korral nende vajalikkusest ja põhjendatusest (vt lähemalt viidatud lahendit). (p 11)

Tulenevalt VÕS § 1023 lg-test 1 ja 2 on käsundita asjaajaja kohustatud tõendama kulutuste ja mõistliku tasu suurust. (p 11)

Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Selle poolest erineb see viivise vähendamisest VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi, mida saab nende sätete kohaselt teha üksnes kohustatud lepingupoole nõudmisel. Viivisenõuet ei muuda tervikuna hea usu põhimõtte vastaseks see, et arvetel oli esitatud lepingus märgitust erinev viivisemäär. Eelkõige saaks arvetel märgitud viivisemäära ületavas osas viivise nõudmine olla hea usu põhimõtte vastane juhul, kui hageja oleks oma vastuolulise käitumisega jätnud kostjale mulje, et ta lepingujärgses ulatuses viivist ei nõuagi. Arvete hilisem esitamine saab mõjutada viivisenõuet juhul, kui rendi sissenõutavaks muutumine oleks seotud arvete esitamisega, kuivõrd viivist saab nõuda aja eest pärast põhinõude sissenõutavaks muutumist, st sellisel juhul pärast arvete esitamist ja maksetähtaja möödumist.

Leppetrahvi ja kahjuhüvitise samal ajal nõudmisel tuleb mh arvestada ka VÕS § 161 lg-ga 2.

VÕS § 101 lg 3 välistab võlausaldaja tuginemise võlgniku rikkumisele või selle tõttu õiguskaitsevahendite kasutamise juhul, kui rikkumine on tingitud võlausaldajast.

Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Selle poolest erineb see viivise vähendamisest VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi, mida saab nende sätete kohaselt teha üksnes kohustatud lepingupoole nõudmisel. Samas ei tohi õiguse kohaldamine olla pooltele üllatuslik, st kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Viivisenõuet ei muuda tervikuna hea usu põhimõtte vastaseks see, et arvetel oli esitatud lepingus märgitust erinev viivisemäär. Eelkõige saaks arvetel märgitud viivisemäära ületavas osas viivise nõudmine olla hea usu põhimõtte vastane juhul, kui hageja oleks oma vastuolulise käitumisega jätnud kostjale mulje, et ta lepingujärgses ulatuses viivist ei nõuagi. Arvete hilisem esitamine saab mõjutada viivisenõuet juhul, kui rendi sissenõutavaks muutumine oleks seotud arvete esitamisega, kuivõrd viivist saab nõuda aja eest pärast põhinõude sissenõutavaks muutumist, st sellisel juhul pärast arvete esitamist ja maksetähtaja möödumist.

Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või teise vastu esitatakse hagi, vältimatuteks kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Nad mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10).

Poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%.

Poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind). Selle kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kui liisinguvõtja või käendaja seda vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid. Kui liisingueseme tagastamisel on liisinguandja initsiatiivil koostatud liisingueseme hindamisakt ja liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli madalam kui akti järgi, peab ta seda tõendama (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 18). Asja väärtuse tõendamine ei ole välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-09, p 16; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12). Müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 20).

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18).

Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes.

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18). Vt Riigikohtu 15. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 29).

VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 ei tulene, et kohtu vähendatud viivisemäär ei võiks kohalduda ka viivisele, mis muutub sissenõutavaks pärast kohtuotsuse tegemist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivisemäär on ebamõistlikult suur võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga.

Arve vastuvõtmine kas allkirjastamisega või ilma selleta ei tähenda arvele märgitud uute tingimustega nõustumist (ka siis, kui arvel on selgelt välja toodud soov saavutada kokkulepe lisatingimustes) juhul, kui arve saajal on kohustus arve vastu võtta või sellele alla kirjutada. See kehtib nt juhul, mil tegemist on nn arve-saatelehega, mille alusel antakse tellitud kaup üle, ning ilma arvet vastu võtmata ja/või seda allkirjastamata kaupa üle ei antaks. Allkiri on antud arve vastuvõtmise kohta. Seda ei saa aga TsÜS § 68 lg 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel.

Arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine võib erandjuhul siiski tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist. Seda nt juhul, kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms.

Vt p 11.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-06.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-07.

Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-07.

VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte.

Kohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-50-06.

Maksekäsu kiirmenetluses tehtud makseettepanekule esitas vastuväite üksnes üks kostja. Sellele vaatamata andis maakohus hageja nõude kõikide kostjate vastu üle kohtunikule tsiviilasja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses ning hageja esitas hagi kõikide kostjate vastu. Kuivõrd kostjad ei ole nn seotud menetlusosalised TsMS § 207 lg 3 mõttes, ei olnud õige lugeda makseettepanekule vastu vaielnud kostja esitatud vastuväide kehtivaks ka teiste kostjate suhtes. Seetõttu tulnuks teiste kostjate suhtes teha sellekohaste eelduste olemasolul maksekäsk.

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. VÕS § 415 lg 1 ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist.

Kui tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võib tüüptingimustes sisalduv leppetrahvi kokkulepe olla ebamõistlikult kahjustav VÕS 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Samuti on võimalik olukord, kus tarbija sõlmib krediidilepingu, kuid tegemist ei ole tarbijakrediidiga VÕS § 402 jj mõttes, sest seaduses tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täitmata. Sellisel juhtumil võib leppetrahvi kokkulepe tüüptingimusena olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi.

Tüüptingimustes ei saa kehtestada VÕS § 161 lg-st 2 erinevat korda, see oleks ebamõistlikult kahjustav tingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud.

VÕS § 416 lg 3 eesmärgiks on reguleerida krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi nõudmise keeldu sellises olukorras, mil tarbijakrediidileping on üles öeldud ja tarbija on laenu krediidiandja määratud tähtaja jooksul tagastanud. Nimetatud säte ei reguleeri aga krediidi tagasimaksmisega viivitamise tagajärgi. Tarbijakrediidi tagasimaksmisega viivitamise tagajärgi reguleerib VÕS § 415.

Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuid välistatud ei ole VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt.

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. VÕS § 415 lg 1 ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist.

Tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral ei hõlma kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu nõude esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja § 415 lg 1 järgi. Küll võib kõne alla tulla mõistlike võla sissenõudmise kulude nõue.

Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuid välistatud ei ole VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt.

Tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral ei hõlma kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu nõude esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja § 415 lg 1 järgi. Küll võib kõne alla tulla mõistlike võla sissenõudmise kulude nõue.

Kui tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võib tüüptingimustes sisalduv leppetrahvi kokkulepe olla ebamõistlikult kahjustav VÕS 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Samuti on võimalik olukord, kus tarbija sõlmib krediidilepingu, kuid tegemist ei ole tarbijakrediidiga VÕS § 402 jj mõttes, sest seaduses tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täitmata. Sellisel juhtumil võib leppetrahvi kokkulepe tüüptingimusena olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi.

Tüüptingimustes ei saa kehtestada VÕS § 161 lg-st 2 erinevat korda, see oleks ebamõistlikult kahjustav tingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Samas võib olla VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi.