Liiklusseadus (lühend - LS)

Süüteo eest ette nähtud õigusjärelmeid kohaldades ei saa tugineda lühimenetluses (VTMS §-d 54⁸–54¹²) tehtud karistusotsustele mis tahes viisil, sealhulgas toimepanijat iseloomustava materjalina. Seetõttu ei ole ka alust lisada lühimenetluse otsuseid väärteotoimikusse. Samas ei piira seadus mõjutustrahvide arvestamist õigusjärelmite puhul, mis pole ette nähtud süüteo eest. (p-d 8 ja 9)

Vt p 7.

VTMS § 31³ võimaldab tunnistajana üle kuulata teenistuskohustusi täitnud politseiametniku, kui ta ei osale samas kohtumenetluses kohtuvälise menetleja esindajana. Niisuguse keelu peamine eesmärk on vältida olukorda, kus kohtuvälise menetleja esindaja ja tunnistaja rollide kattumise tõttu võiks jääda kogumata asja õige lahendamise seisukohalt tähtis tõend. (Vt nt RKKKo nr 4-18-616/54, p 27.) Ka KrMS § 66 lg 2 kohaldamist puudutava kohtupraktika järgi oli kohtuvälise menetleja ametniku osalemine väärteomenetluses tunnistajana üldjuhul piiratud vaid siis, kui ta oli enne menetlenud sama väärteoasja. (vt RKKKo nr 3-1-1-69-05, p 6.) (p 12)

Väärteomenetluses on mõnikord otstarbekam tõendada tõendamiseseme asjaolusid tunnistaja ütluste, mitte mahukate ja aeganõudvat koostamist eeldavate menetlusdokumentide abil. Kindla tõendiliigi kogumise ja kasutamise valik oleneb lõppastmes väärteoasja tehioludest ning tõendamissituatsiooni eripärast (vt nt RKKKo nr 4-17-5471/19, p 22). Samas ei tähenda aga muud liiki tõendi kasutamine veel iseenesest, et tegemist on menetlusõiguse rikkumise ning tõendite kogumata jätmisest tingitud lüngaga. Hinnata tuleb seda, kas muud liiki tõend annab tõendamiseseme asjaolude kohta samavõrd usaldusväärset teavet. (p 15)

Isegi kui salvestistest ja fotodest ei nähtu, kes, millal ning millistel asjaoludel need tegi, tuleb hinnata, kas VTMS § 31 lg 1¹ p 2 asjaolude tuvastamine on võimalik ka kohtuliku uurimise käigus (vt RKKKo nr 4-16-6493/27, p 11.3). (p 18)

Põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemisel aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult asjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (vt nt RKKKo nr 1-18-86/128, p 58.) (p 19)

Menetlusõiguse rikkumisena on käsitatav olukord, kus isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et tõendid lubavad väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (Vt RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12.) (p 21)

Menetluskulu hüvitist ei saa kanda advokaadibüroo pangakontole, kui hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) pole selleks vastavat taotlust esitanud (vt nt RKKKm nr 1-18-5815/397, p 3). (p 25)

VTMS § 120 lg-t 3 tuleb kohaldada kaitseõiguse tagamiseks ka siis, kui tegemist on kohtuvälise menetleja esitatud või kohtu enda kogutud uute tõenditega (RKKKo nr 4-22-2959/16, p 8). (p 7)

Kui kohtul tekib vajadus täiendavate tõendite kogumiseks ja väärteoasja kirjalikus menetluses arutamine ei võimalda lahendada kohtuotsuse tegemisel täiel määral VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, tuleb korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel (RKKKo nr 4-19-3994/31, p 6). (p 13)

Tuginedes isiku karistamisel tõendile, lahendamata enne kaebuses tõstatatud küsimust sellest, kas menetlusalusel isikul oli võimalik sellega üldse tutvuda, rikub kohus põhjendamiskohustust, mis on käsitatav olulise väärteomenetlusõiguse rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 10)

KarS § 48¹ lg-s 2 sätestatud juhtimise õiguse äravõtmise keeld rakendub siis, kui isik kasutab liiklemiseks mootorsõidukit puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel ja sõiduki kasutamine peab isiku puude tõttu olema vältimatult vajalik (RKKKo nr 4-20-2705/20, p 7.1, vt ka RKKKo nr 4-24-1237/24, p 11). Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti inimese töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka inimesele kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust (RKKKo nr 4-20-2705/20, p 7.2). Kohus peab liikumispuudega isikult mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist põhjendama. (p-d 11 ja 13)

Kohtul tuleb uurimispõhimõttest lähtuvalt koguda VTMS § 125 lg 1 alusel tõendeid omal algatusel, kui asjaolud annavad põhjendatud aluse kahelda selles, kas menetlusaluse isiku karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega on KarS § 48¹ lg 2 või § 50 lg 2 kohaselt lubatav (RKKKo nr 4-20-2705/20, p 9). (p 13)

Isik ei kaota juhtimisõigust juhiloa kehtivusaja lõppemisel, vaid sellisel juhul on tema juhtimisõigus peatunud ehk tal on sõiduki juhtimine ajutiselt keelatud. (RKKKo nr 4-17-4621/22, p-d 14 ja 15). (p-d 6 ja 7)

Liiklusseaduses ette nähtud juhtimisõiguse peatumise regulatsioon (LS § 124 lg-d 1 ja 3) laieneb ka teises Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis saadud juhtimisõigusele. (p 11)

Kui isikul on juhtimisõigus LS § 94 lg 1 mõistes, kuid ta juhiluba on kehtivuse kaotanud, saab talle ette heita liiklusseaduses märgitud kehtiva juhtimisõigust tõendava dokumendi esitamata jätmist (LS 242 lg 1), mitte aga mootorsõiduki juhtimise õiguseta juhtimist (LS § 201 lg 1). (p-d 12 ja 13)

Tulevaste süütegude vältimiseks kohase karistuse valikul tuleb arvestada teavet isiku varasemate süütegude (arv, iseloom, raskus, teo toimepanemisest möödunud aeg) ja nende eest mõistetud karistuste kohta. (p 13)

Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Korduvalt lubatud alkoholi piirmära ületades sõiduki juhtimise eest karistatud isikult tuleb üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja lisakaristuse võib jätta kohaldamata ainult erandlikel asjaoludel. (p 14)

Hinnates viimasest liiklussüüteo toimepanemisest möödunud aega, tuleb kindlaks teha, kas menetlusaluse isiku aktiivsus liikluses oli vahepeal objektiivsetel põhjustel piiratud (nt ta oli pikalt haiglas). (p 16)

Karistuse mõistmisel ei saa jätta arvestamata seda, kui menetlusalune isik paneb teo toime katseajal, mis on talle mõistetud varasema samalaadse süüteo eest. (p 16) Juhi käitumismustri hindamisel ei ole tähtis, millise aine (narkootikumide või alkoholi) abil ta end keelatud seisundisse viib. (p 17)

Kui isik juhib lühikest aega pärast sõltuvusravi lubatud alkoholi piirmäära ületades sõidukit, ei ole viidatud ravi mõjutanud teda süütegude toimepanemisest hoiduma. (p 18)

Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav. Otsusest peab nähtuma, milliseid asjaolusid ja mil moel kohus karistuse mõistmisel arvestab. (p-d 10 ja 11)

Karistusliigi valikul sobimatutele argumentidele tuginemine on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine VTMS § 2 ja KarS § 305¹ ja § 339 lg 2 järgi. (p 19)

LS § 76 lg 1 näeb ette, et mootorsõiduk peab olema kehtestatud korras registreeritud ning sellel peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Nõuded registreerimismärkidele on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 „Nõuded alates 1. jaanuarist 1997. a liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile, välja arvatud 30-aastased ja vanemad sõidukid“ koodis 101. Nendest nõuetest tuleneb, et M- ja N-kategooria sõidukil peab üks registreerimismärk olema kinnitatud sõiduki ette esimesele lauppinnale ja teine direktiivi 70/22/EMÜ nõuetele vastavalt sõiduki taha. Eesmise märgi asukoha valikul tuleb märk kinnitada tulenevalt sõiduki kujust võimalikult risti sõiduki pikisümmeetriatasandiga ja vertikaalsuunaline kalle ei tohi olla üle 15° (p 3). Samuti ei tohi registreerimismärk olla katte all (p 5). Need nõuded määratlevad registreerimismärkide asukoha selgelt ja välistavad mistahes muu paigutusviisi, sh paigutamise armatuurlauale esiklaasi taha. (p 8)

Mootorsõiduk, millele väljastatakse kaks registreerimismärki, peab registreerimismärgi abil olema tuvastatav nii eest- kui ka tagantvaates. See omakorda tähendab, et tagumise registreerimismärgi puudumist ei korva märgi olemasolu sõiduki ees esimesel lauppinnal, ja vastupidi – registreerimismärgi puudumist sõiduki esimeselt lauppinnalt ei saa õigustada märgi olemasoluga sõiduki tagaosas. Seega täidab märkidest juba ühe puudumine LS § 205 (riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki juhtimine) koosseisu. (p 9)

Mootorsõiduki juhtimine, mille registreerimismärk ei ole nõuetekohaselt kinnitatud sõiduki esimesele lauppinnale, käsitatakse LS § 76 lg 1 rikkumisena, mis toob kaasa vastutuse LS § 205 järgi. Seega kui sõiduki registreerimismärgid ei ole kinnitatud nõudeid järgides selleks ettenähtud kohale, tuleb sellise sõiduki juhtimist käsitada registreerimismärgita mootorsõiduki juhtimisena. (p 11)

Parkida tohib igal pool, kus see ei ole liiklusseadusega keelatud. Seadus ei tee parkimisaladele sellest põhimõttest erisusi. (p 7)

LS § 21 lg 4 p 4 keelab parkida vahetult teekattele märgitud parkimiskohtade kõrval. (p 8)

Kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhile heidetakse LS § 236 lg 1 järgi ette liiklusõnnetusest politseile teatamise kohustuse täitmata jätmist, peab tegema kindlaks, kas see isik oli teadlik liiklusõnnetuse toimumisest või mitte. Juhul, kui menetlusalune isik ei olnud sellest teadlik, ei saa ka järgneda tema vastutust, sest isikult ei saa nõuda, et ta teataks asjaolust, mis asub väljaspool tema teadmiste piire. (vt RKKKo nr 3-1-1-87-06, p 8) (p 10)

Usalduspõhimõte piirab üksikisiku hoolsuskohustuse määra ka valdkondades, kus tegutsetakse tööjaotuslike põhimõtete alusel. Muu hulgas kehtib see juhtudel, kus kohustused ja ülesanded, mis tavapäraselt lasuvad ühel isikul (nt auto omaniku või vastutava valdaja kohustused), jagunevad ettevõtetes/organisatsioonides töökorraldusest johtuvalt erinevate subjektide vahel. Kui ülesanded ja töökohustused on ettevõttes jaotatud, siis võib enda pädevuse piires tegutseja tugineda arusaamale, et ka teised on enda ülesanded (eelnevalt) korrakohaselt täitnud ning ta ei pea neid reegeljuhtumil üle kontrollima, iseäranis kui on tegu vertikaalse võimusuhtega. Usalduspõhimõttele ei saa tugineda juhul, kui on selged viited ja/või teadmine, mis annavad aluse kahelda, kas teine isik on enda kohustused nõuetekohaselt täitnud (vrdl RKKKo nr 4-17-1195, p 9). (p 10)

Nõutava hoolsuse hindamise juures tuleb võtta arvesse nn usalduspõhimõtet, mille kohaselt võib toimepanija enda käitumise kujundamisel eeldada, et ka teised isikud käituvad õiguspäraselt, sh täidavad vajaliku tähelepanelikkuse ja hoolega neil lasuvaid kohustusi. Teisisõnu piirab usalduspõhimõte üksikisiku hoolsuskohustuse ulatust, ja senises kohtupraktikas on seda liikluskaristusõiguses korduvalt kohaldatud. (p 9)

Juhtimisõiguse äravõtmine ei kujuta endast karistust, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Juhtimisõiguse äravõtmist ei välista asjaolu, et menetlusalusele isikule pole varem seda karistust kohaldatud või isik väidetavalt ei teadnud, et ta võib piirkiiruse ületamise korral juhtimisõigusest ilma jääda. Erinevalt süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmisest (KarS § 17) või eksimusest teo keelatuses (KarS § 39) ei ole seaduses sätestatud karistusliigi ja -määra mittetundmisel õiguslikku tähendust. (p-d 9 ja 14)

Korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 12)

Karistusliigi valikul sobimatutele argumentidele tuginemine on käsitatav kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumisena. (p 15)

KarRS § 5 lg 1 keelab registrist kustutatud karistusandmetele tugineda üksnes siis, kui seadus omistab isiku karistatusele iseseisva õigusliku tähenduse, s.o kui isiku karistatus on vältimatult nõutav tingimus normis ette nähtud õigusliku tagajärje kaasatoomiseks (RKKKm nr 1-15-1446/76). (p 11)

Karistuse mõistmisel karistatuse arvestamine eripreventiivse kaalutlusena ei ole käsitatav karistusandmetele õigusliku tähenduse andmisena KarRS § 5 lg 1 mõttes. Karistatus ei too vältimatult kaasa raskema karistuse mõistmist ega välista näiteks mõne karistusliigi kohaldamist. Menetlejal tuleb igal üksikjuhul otsustada, kas üldse ja kui, siis mil määral varasemad – nii kehtivad kui ka arhiveeritud – karistusandmed uut karistust mõjutavad. (p 12)

Ehkki üldjuhul on karistust mõistes asjakohane tugineda esmajoones teo toimepanemise ajaks kustumata karistustele, ei ole välistatud võimalus võtta karistatavat iseloomustava teabena arvesse ka selleks ajaks arhiveeritud karistusandmeid. (p 14)

VTMS § 62 lg 4 sõnastuse kohaselt on koopia saamise õigus kõigil isikutel, kellel on õigus väärteotoimikuga tutvuda, mitte üksnes väärteo tõttu kahju saanud isikul ja tema esindajal. (p 17)

Menetlusosalise õiguse menetlusdokumentide ja toimikuga tutvuda sätestavad VTMS § 19 lg 1 p 6, § 69 lg 6 ja § 114 lg 5. Seega laieneb menetlusosalisele ka VTMS § 62 lg 4 järgne õigus saada soovi korral menetlusdokumendi või toimiku koopia. Menetlusosalisel on õigus esitada taotlus väärteotoimikust koopia saamiseks alates VTMS § 69 lg 6 järgse toimikuga tutvumise õiguse tekkimisest, s.o väärteoprotokolli menetlusalusele isikule kätteandmisest. (p 18)

VTMS § 62 lg 4 võimaldab väljastada menetlusdokumendi või väärteotoimiku ka digitaalselt, nt e-toimiku kaudu või e-postiga. (p 19)

Mootorsõidukina liiklusseaduse § 2 p 40 tähenduses tuleb käsitada mis tahes seadet, mis vastab kõigile järgmistele tunnustele: 1) see on kas teel liiklemiseks nähtud või on seda selleks faktiliselt kasutatud; 2) see liigub mootori jõul; 3) selle valmistajakiirus ehk valmistaja määratud suurim kiirus ületab 6 km/h; 4) see ei vasta mitte ühelegi LS § 2 p-s 40 ammendavalt loetletud erandile, s.o tegemist pole ei üksnes piiratud liikumisvõimega isikule kasutamiseks ettenähtud mootoriga sõiduki, jalgratta, kergliikuri, pisimopeedi, robotliikuri, maastikusõiduki ega trammiga. LS § 2 p-s 40 sätestatud definitsioonile vastav seade on liiklusseaduse tähenduses mootorsõiduk olenemata sellest, kas see vastab ka mõne mootorsõiduki kategooria (LS § 93) tunnustele. Asjaolu, et mõni LS § 2 p 40 tähenduses mootorsõiduk ei ole liigitatav mitte ühessegi mootorsõiduki kategooriasse, ei vabasta mootorsõidukiga liiklejat kehtestatud piirangutest ja vastutusest. (p-d 12 ja 20)

Sõiduki vastavus LS § 87 lg 1² nõuetele on kergliikurit defineeriv tunnus, mille puudumisel ei saa sõidukit kergliikuriks lugeda. Sõiduk, mille valmistajakiirus on üle 25 km/h, ei ole seaduse kohaselt kergliikur. Kergliikurina ei saa käsitada ka sõidukit, mille valmistajakiirus küll ei ületa 25 km/h, kuid mille mootor on võimsam kui üks kilovatt ja mis samal ajal ei ole tasakaaluliikur. LS § 264 lg-s 21¹ ette nähtud tingimus ei saa liikuda kiiremini kui 25 km/h pole täidetud mh siis, kui sõidukile on küll paigaldatud kiiruspiirik, kuid juhil on võimalus seda sisse ja välja lülitada. (p-d 16 ja 17)

Sellist mootorsõidukit, mida pole lubatud registreerida, ei tohi ka liikluses juhtida. (p 23)

Kuivõrd mootorsõiduki registreerimise eelduseks on ohutusnõuete täitmine, on registreerimisvõimetu mootorsõiduk liikluses üldjuhul ohtlikum. Järelikult võib niisuguse mootorsõiduki juhtimine liikluses tähendada ka suuremat süüd KarS § 56 lg 1 esimese lause mõttes. (p 23)

Kui maakohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse üksnes karistuse osas, ei reguleeri menetlusaluse isiku makstud kaitsjatasu hüvitamist mitte KrMS § 185 lg 1, vaid erinormina VTMS § 23. (p 7)

Kohtupraktikas on õigustatult sedastatud menetlusaluse isiku õigust eeldada, et tema väärteoasi lahendatakse kohtus õigesti esimesel korral (vt nt RKKKo 4-18-6507/42, p 33; 4-17-5471/47, p 36). Selline õige lahendamise eeldus ei kohaldu samaväärselt kohtuvälise menetleja otsusele. (p 9)

VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt peab kohtuvälise menetleja järel väärteoasja arutama asuv maakohus lahendama asja algusest peale ja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata kaebuse piiridest (viimati RKKKo 4-17-5471/47, p 11). Seetõttu ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena (RKKKo 3-1-1-2-16, p 9). (p 9)

Hinnangu aluseks, kas isik on lahkunud kindlustusjuhtumi toimumise kohalt õigusvastaselt, tuleb võtta sõidukijuhi liiklusõnnetuse järgsed kohustused. Liiklusõnnetuse toimumise korral sätestab sõidukijuhi käitumisjuhised ja kohustused LS § 169 ning seda sõltumata liiklusõnnetuse tagajärgedest. Juhul kui sõidukijuht lahkub liiklusõnnetuse sündmuskohalt temal lasuvaid liiklusõnnetuse järgseid kohustusi rikkudes, saab teda üldjuhul pidada kindlustusjuhtumi toimumise kohalt LKindlS § 53 lg 1 p 2 mõttes õigusvastaselt lahkunuks. (p 11)

Kui sõidukijuhile etteheidetav käitumine seisneb liiklusseaduses sätestatud normide rikkumises ja vastab ühtlasi mõnele süüteokoosseisule, ei saa süülisuse hindamisel juhinduda VÕS sätetest. (p 13)

LKindlS § 53 lg 1 p-s 2 sätestatud sõidukijuhi süüd tuleb sisustada selliselt, et sõidukijuht on käitunud viisil, mis vastab kas LS § 236 või § 237 süüteo koosseisule. LKindlS § 53 lg 1 p 2 eesmärk on eelkõige tagada, et kahju põhjustaja ei jääks tuvastamata ning kannatanule tekitatud kahju saaks hüvitatud. Seadusandja on soovinud suunata liiklusõnnetuse põhjustanud isikuid käituma sellele eesmärgile vastavalt, s.o mitte lahkuma sündmuskohalt ilma selleks kehtestatud nõudeid järgimata. Kui kahju põhjustaja lahkub süüliselt sündmuskohalt, rikkudes õigusaktidega kehtestatud käitumisjuhiseid ja tegemata vähimatki selleks, et tema isikut oleks võimalik hiljem kahju kindlakstegemise ja hüvitamise eesmärkidel tuvastada, ega esine ka süüd välistavaid asjaolusid, saab lugeda kindlustusandja tagasinõude eeldused selles osas täidetuks. (p 15)

LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatud nõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud (vt RKTKo nr 3-2-1-105-06, p 10). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning täpsustab, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamisel saab kohus liiklusõnnetuse kohalt lahkumise asjaolusid hinnata autonoomselt, andmata neile karistusõiguslikku hinnangut. Kui aga sõidukijuhi tegevuses on väärteo koosseis kindlaks tehtud, võib puududa vajadus neid asjaolusid LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatud tagasinõude lahendamisel uuesti käsitleda. (p 16)

Karistusregistri kanded on deklaratiivsed, mitte aga õigust loovad ehk konstitutiivsed. See tähendab muu hulgas, et olukorras, kus karistusregistri vastutav töötleja on jätnud täitmata enda kohustuse karistusandmed seaduses sätestatud tähtaja möödumisel registrist kustutada, ei saa registrist ekslikult kustutamata andmetele õiguslikku tähendust omistada. Kohtul tuleb ka endal kontrollida, kas pole ilmselget põhjust kahelda registriandmete õigsuses. (p-d 8-9)

Kui karistusregistrist on kustutamata rahatrahv, mille kohaldamise kohta tehtud otsuse jõustumisest on möödas üle nelja aasta, annab see põhjendatud aluse kahelda, kas karistus võib olla KarRS § 24 lg 1 p 11 järgi kustunud. Sellises olukorras on ennekõike kohtuvälise menetleja ülesanne tõendada neid asjaolusid, mille tõttu on karistus veel kehtiv (nt rahatrahvi osastamine (VTMS § 57 lg 1 p 12 ja § 74 lg 1 p 13), täitmisele pööramise aegumise peatumine (KarS § 82 lg 2 p-d 3 ja 4) või täitemenetluse läbiviimise aegumise peatumine (KarS § 82 lg 4)). (p 11)

Kui maakohus põhjendatud aluse korral karistusregistri andmete kehtivust ei kontrollinud, vaid tugines karistust mõistes tõsikindlalt tuvastamata asjaolule, et menetlusalusel isikul on kümme kehtivat väärteokaristust, siis see on käsitletav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 12)

KarS § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe selle eest ette kolmeaastast aegumistähtaega. LS §-s 223 sätestatud väärteo puhul üldisest kaheaastasest aegumistähtajast erandit tehtud ei ole. (p 8)

Väärteomenetluses on aegumine VTMS § 29 lg 3 järgi absoluutne menetlustakistus, mis tingib menetluse lõpetamise (vt nt RKKKo nr 3-1-1-21-17, p 7). (p 9)

Välisriigis väljaantud juhiloa omanik saab enda juhtimisõigust tõendada ainult kehtiva välisriigi juhiloa või muu juhtimisõigust tõendava dokumendiga, kuid mitte liiklusregistri andmetega. (p 14)

Kui Eestisse alaliselt elama asumisest on möödunud 12 kuud ja inimene ei ole selle aja jooksul saanud Eesti juhiluba, ei ole tal LS § 99 lg 6¹ esimese lause kohaselt juhtimisõigust võimalik tõendada enam ka välisriigi juhiloaga, isegi kui selle kehtivusaeg pole veel lõppenud. Teisalt saab välisriigi juhiluba olla LS § 96 lg 1 mõttes Eestis juhtimisõigust tõendav dokument üksnes juhul, kui see on kehtiv. Seega LS § 99 lg 6¹ esimene lause ei pikenda kehtetu välisriigi juhiloa kehtivust Eestisse alaliselt elama asumisest 12 kuu möödumiseni. (p 16)

LS § 99 lg 6¹ teine kuni viies lause reguleerivad Genfi konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiloa Eesti juhiloa vastu ümbervahetamise korda, mitte juhtimisõiguse kehtivust. (p 16)

Kui isikul ei ole LS § 96 lg-te 1 ja 2 ning § 99 lg 6¹ kohaselt võimalik tõendada enda juhtimisõiguse olemasolu, siis puudub tal juhtimisõigus ning tema tegu tuleb kvalifitseerida LS § 201 lg 1 järgi. (p 19)

Kohus võib otsust tehes tugineda nii haldusaktis märgitud põhjendustele kui ka kohtumenetluses menetlusosaliste täiendavalt esitatud seisukohtadele. Samas ei tohi kohus haldusakti õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 12)

Direktiivist 2007/46/EÜ tulevad lisaks sõiduki üldistele tehnonõuetele autoelamu varustuse miinimumnõuded ning nendele nõuetele vastav sõiduk tuleb registreerida. Liikmesriik peab määrama autoelamu varustuse miinimumnõuded direktiivi alusel ja ei saa kehtestada lisanõudeid, mis välistavad shgõiduki registreerimise. Selliselt tuleb mõista ka määruse nr 42 § 2 lõiget 3, mis kohaldub üksnes juhul, kui tegemist on määruse nr 42 lisades 1¬-3 reguleerimata olukorraga. (p 20)

Maanteeamet võib sõiduki ümberregistreerimise üle otsustades võtta arvesse autoehituse üldpraktikat. Direktiiv 2007/46/EÜ nõuab sõiduki autoelamuna kvalifitseerimiseks majutusvõimaluse olemasolu ja loetleb autoelamu varustusse minimaalselt kuuluvad seadmed ja esemed. Nende nõuete täidetust, sh seda, mis on konkreetsel juhul käsitatav magamisaseme või toiduvalmistamise seadmena, peab haldusorgan sisustama oma hindamisruumi kasutades. Samas ei välista ega piira haldusorgani hinnang kohtulikku kontrolli määratlemata õigusmõiste sisustamise üle (nt RKHKo 3-15-443/54, p 28). (p 21)

Autoelamu magamisasemete või toiduvalmistamise seadmetena direktiivi 2007/46/EÜ tähenduses ei saa mõista selliseid seadmeid või esemeid, mida pole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. Autoelamu nõuetele vastavuse hindamisel on võimalik arvestada ka seda, kas sõiduk on seeriaviisiliselt autoelamuna toodetud või selleks ümber kohandatud olemasolevaid tehnilisi lahendusi ümber kujundades ja konkreetse kasutaja vajadusi silmas pidades. (p 22)

Direktiivist 2007/46/EÜ ega teistest õigusaktidest ei tulene konkreetseid nõudeid autoelamus kasutatavate magamisasemete laiusele, asendile ega ühel magamisasemel magavate isikute arvule. Samuti ei ole ette nähtud, et magamisase ei võiks olla moodustatud sõiduki istmetest neile lisaplaadi ja madratsi asetamise teel, kui on tagatud nende kindel kinnitamine. Kuna direktiivi kohaselt võivad sõiduki istmed olla magamisasemeks muudetavad, võib autoelamu magamiskoha laiuse määramisel aluseks olla sõiduki istmelaius. (p 23)

Elektriline lauapliit, kui see on kohakindlalt alusele kinnitatud, on direktiivi 2007/46/EÜ nõuetele vastav toiduvalmistamise seade. Valamu ei kuulu vältimatult vajalike toiduvalmistamise seadmete hulka, sest selle puudumine sõidukist ei muuda toidu valmistamist võimatuks. (p 24)

Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et karistuspoliitiliselt on põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid samaliigilisi jõustunud karistusotsuseta süütegusid (s.t tegu on faktilise retsidiiviga) samas menetluses. Olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 423¹ järgi menetletavas kuriteokoosseisus ning nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos. (Vt RKKKo 3-1-1-82-15, p 13.) Eeltoodust tulenevalt tuleb seega olukorras, kus isik juhtis ilma vastavat juhtimisõigust omamata kolmel korral mootorsõidukit, millest esimese osas toimub väärteomenetlus, kahe hilisema osas aga kriminaalmenetlus KarS § 423¹ järgi, ning mitte ühegi osateo suhtes ei ole veel jõustunud karistusotsust, väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel (teos kuriteotunnuste ilmnemise tõttu) lõpetada ning menetleda kõiki osategusid ühiselt kriminaalmenetluses. Sellises olukorras väärteomenetluse lõpetamata jätmine on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 1 mõttes. (p-d 9 ja 10)

Tervisetõendile kantud „ei“-otsus tähendab, et mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta kehtestatud nõuetele. LS § 124 lg 4 järgi peatab Maanteeamet mootorsõiduki juhtimisõiguse, kui mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. Normi sõnastusest tuleneb, et Maanteeametil ei ole juhtimisõiguse peatamise otsustamisel kaalutlusõigust ja ta peab lähtuma tervisetõendil olevast otsusest. Seega, kui vaidlustatud juhtimisõiguse peatamise otsus tühistada, tuleks Maanteeametil anda sama sisuga haldusakt ja kaebaja juhtimisõigus LS § 124 lg 4 alusel uuesti peatada. (p 11)

Juhtimisõiguse taastamiseks tuleb kaebajal esitada tervisekontrolli teostaja väljastatud „jah“-otsusega tervisetõend või edukalt vaidlustada tervisetõendi „ei“-otsus. Tulenevalt LS § 101 lg 1 teisest lausest ei saa kaebaja esitatud erialaarstide tõenditega tõendada oma terviseseisundi vastavust mootorsõidukijuhi tervisenõuetele. (p 12)

LS § 101 lg-s 1 nimetatud mootorsõidukijuhi tervisetõendiga tehakse kindlaks asjaolu, kas isiku terviseseisund vastab LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. See asjaolu on Maanteeameti jaoks siduva tähendusega, kui ta otsustab isiku juhtimisõiguse, sh selle peatamise üle. Maanteeametil puudub pädevus isiku tervisenõuetele vastavusega seotud asjaolude üle otsustada. Tervisetõend väljastatakse pärast tervisekontrolli, mida teevad perearst, töötervishoiuarst, tervishoiuteenuse osutaja juurde moodustatud liiklusmeditsiini komisjon ja Kaitseväes eriarstiabi tegevusloa alusel tegutsev arst (LS § 102 lg 1). Seejuures saab tervisekontrolli teostaja määrata vajaduse korral juhtimisõiguse eritingimuse, st lubada mootorsõiduki juhtimise terviseseisundist lähtuva erinõude või piiranguga (LS § 101 lg 7), ning otsustada, et juht peab läbima tervisekontrolli sagedamini, kui seaduses üldjuhul ette nähtud on (LS § 101 lg 5).

Mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki juhtimine ei ole lubatud, on kehtestatud avaliku õiguse normidega: LS § 101 lg 10 alusel antud Vabariigi Valitsuse 16.06.2011. a määruses nr 80 „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja trammi juhtimine ei ole lubatud“. LS § 102 lg 6 näeb ette, et mootorsõidukijuhi tervisekontrolli üle teostab Terviseamet haldusjärelevalvet tervishoiuteenuste korraldamise seaduses sätestatud korras. VVS § 75¹ lg 1 järgi on haldusjärelevalve ühe haldusorgani kontroll teise haldusorgani üle.

Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 mõttes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja seal toodud viited). Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. (p 13)

Kuna LS-is ei ole tervisetõendi vaidlustamiseks sätestatud teistsugust menetluskorda, siis on kaebajal HKMS § 4 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada tervisetõendit kui eelhaldusakti halduskohtus. (p 14)

Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 mõttes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja seal toodud viited). (p 13)

Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 mõttes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19 ja seal toodud viited). Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. (p 13)

Kuna LS-is ei ole tervisetõendi vaidlustamiseks sätestatud teistsugust menetluskorda, siis on kaebajal HKMS § 4 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada tervisetõendit kui eelhaldusakti halduskohtus. (p 14)

Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. (p 13)

Vt p 15.