Psühhiaatrilise abi seadus (lühend - PsAS)

Otsustades kinnisesse asutusse paigutamise menetluses esindaja määramise üle TsMS § 535 lg 1 järgi, ei saa kohus lähtuda üksnes sellest, et puudutatud isikule on määratud eestkostja. Eestkostja ja määratud esindaja rollid kinnisesse asutusse paigutamise kohtumenetluses on erinevad. (p 16)

Eestkostja on kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kohtu jaoks eelkõige tõendiallika rollis. Esindaja peab samuti andma kohtule otsustamiseks vajalikku teavet, kuid kes lisaks sellele täidab olulist ülesannet kaitsmaks puudutatud isiku õigusi kohtumenetluses. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses talle esindaja määramise eesmärk on tagada isiku õiguslik ärakuulamine, kuna isiku arusaamisvõime ja tahte väljendamine võib olla piiratud. (p 16.2)

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on puudutatud isiku esindaja sarnane erieestkostjaga. (p 16.2)

Nii kohtu määratud kui ka muul esindajal, kes puudutatud isikut kinnisesse asutusse paigutamise menetluses esindab, peavad olema piisavad õiguslikud teadmised ja oskus kehtivas õiguses orienteeruda määral, mis on vajalik kaitsmaks menetluses puudutatud isiku õigusi ja huve, mh selleks, et vaidlustada puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust. (p 16.3)

Kui TsMS § 535 lg 1 kohaselt on esindaja määramise tingimused täidetud, ei tohi kohus isiku esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamist otsustada ilma isikule esindajat määramata. Kuigi kinnisesse asutusse paigutamise menetluse eesmärk on eelkõige kaitsta isiku tervist, riivatakse sellega oluliselt isiku vabadusõigust ja kehalise puutumatuse õigust. Seda eripära arvestades ei saa selles menetluses jätta valikuliselt rakendamata puudutatud isiku kaitseks mõeldud menetluslikke garantiisid ainuüksi kaalutlusel, et lõpptulemus võinuks olla sama ka nende garantiide kohaldamise korral. (p 18)

Ekspert on kohtumenetluses käsitatav n-ö kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Eksperdi pädevusse ei kuulu aga ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates (RKKKo nr 1-15-10967/38, p-d 13, 14 ja 18). Sama põhimõte kehtib mutatis mutandis ka asjatundja kohta. (p 16)

Isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei ole võimalik luua tõsiselt võetavat seost inimese mõttemaailma fantaasiarikkuse ning tema kui tõendiallika usaldusväärsuse vahel. Samuti ei ole kriminaalmenetluses võimalik teha usaldusväärseid järeldusi isiku ütluste tõeväärsuse kohta tema joonistatud piltide sisu vms interpreteerides, kuna sellisel tõlgendusmeetodil puudub tõestatud teaduslik lähtepunkt. (p 17)

VÕS § 768 lg-s 1 sätestatud tervishoiuteenuse osutaja konfidentsiaalsuskohustus kaitseb usaldussuhet arsti ja patsiendi vahel. See kohustus on üldtunnustatud ja selle eesmärk on ühelt poolt tagada patsientide privaatsus, aga teisalt ka nende usk meditsiinisüsteemi, mille puudumisel ei pruugi patsient ravile tulla ning võib seetõttu end ohustada (vt nt EIKo Avilkina jt vs. Venemaa, p-d 45, 51; EIKo Mockutè vs. Leedu, p 93). Patsiendisaladusena on kaitstud kogu tervishoiuteenuse käigus isiku kohta teatavaks saanud informatsioon, st et vaikimiskohustus ei kata mitte üksnes terviseandmeid, vaid ka näiteks perekondlikke, tööalaseid või majanduslikke asjaolusid, mille suhtes on patsiendil selge huvi. Patsiendisaladus on ka teave, mis sisaldab patsiendi jagatud infot tema poolt toimepandud kuriteo kohta. (p-d 20 ja 21)

KrMS § 72 tuleb patsiendisaladuse kontekstis mõista kohustusena selliseid ütlusi mitte anda. KrMS § 72 lg 1 p 3 keelab ka kutsesaladusega kaetud dokumentide esitamise. Nende andmete avaldamine on reegeljuhtumil lubamatu ja KarS §-d 157-157¹ näevad ette vastutuse isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest. (p 22)

Ebaseaduslik on igasugune patsiendisaladuse avaldamine, mille jaoks ei ole kas patsiendi nõusolekut või seadusest tulenevat selget alust, mis omakorda võib olla kahetine – kas andmete avaldamist lubav või selleks kohustav. (p 23)

Nõusolek oma terviseandmete avaldamiseks kuulub patsiendi autonoomia hulka. Konfidentsiaalsuskohustust tühistava nõusoleku puhul peab olema selgelt määratletud ning patsiendile selgitatud, millistele adressaatidele ning millises ulatuses tema andmeid avaldada soovitakse. Patsiendi nõusolek peab olema vabatahtlik, konkreetne, teadlik ning üheselt mõistetav. Nõusoleku teadlikkus tähendab, et enne terviseandmete avaldamist peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile arusaadaval ja lihtsal kujul selgitama andmete avaldamise ulatust, eesmärke ning tagajärgi, tagades nii, et nõusolek on antud kõiki asjaolusid arvestades (vrd EKo nr C-61/19, p 40). (p 24)

Kohustus patsiendisaladuse avaldamiseks võib tuleneda mõnest valdkondlikust õigusaktist. Sellisel juhul on seadusandja otsustanud, et avalik huvi on olulisem patsiendi huvist hoida tervishoiuteenuse osutamise käigus avaldatud andmed saladuses. (p 25)

Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist lubavaks normiks on nt VÕS § 768 lg 2, mille kohaselt võib tervishoiuteenust osutav isik omal algatusel saladuse hoidmise kohustusest mõistlikus ulatuses kõrvale kalduda, kui andmete avaldamata jätmise korral võib patsient oluliselt kahjustada ennast või teisi isikuid. Seaduse selline sõnastus on n-ö ettepoole suunatud, ehk teisisõnu peetakse silmas vajadust hoida ära enda või teiste isikute võimalik kahjustamine tulevikus. See säte ei luba avaldada teavet patsiendi poolt juba toimepandud tegude kohta, samuti ei hõlma see juhte, kui oht peaks lähtuma kellestki teisest kui patsiendist. Samuti tuleb kirjeldatud olukorras arstil iga kord kaaluda, kas oht õigushüvede kahjustamiseks on sedavõrd tõsine, et see õigustab saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist. Mõistlikkuse kriteeriumit silmas pidades saab tervishoiuteenuse osutaja avaldada talle teatavaks saanut üksnes ulatuses, mis on vältimatult vajalik tõsise kahju ärahoidmiseks. (p 26)

Seadusliku loa patsiendisaladuse hoidmise kohustusest irdumiseks annab hädaseisundi regulatsioon. Kuid see allub rangele proportsionaalsuskontrollile. Alus rakendub sarnaselt VÕS § 768 lg-ga 2 vaid n-ö ettevaatavalt – luba patsiendisaladuse avaldamiseks lõpeb hetkel, mil teo toimepanemist või selle tagajärje saabumist ei ole võimalik enam väärata. Teisisõnu, juba toimepandud süüteo kohta andmete avaldamine, mis on kaetud patsiendisaladuse klausliga, ei ole lubatud. Erandi moodustavad sellest LasteKS § 27 lg 1 ja § 31 lg 1, mis kohustavad teavitama väärkoheldud lapsest, ja SPTS § 5 lg 3. (p 27)

Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks annab PsAS § 5 lg 1, mis lubab uurimisasutusele viimase nõudmisel esitada üksnes info selle fakti kohta, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga. Norm ei anna aga alust VÕS § s 768 sätestatud saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks laiemalt, s.o avaldada andmeid ravi täpsema sisu, diagnoosi nüansside ning ravi käigus teatavaks saanud muude asjaolude kohta, rääkimata kogu haigusloo avaldamisest. (p 28)

KrMS § 32 lg 2 võimaldab küll uurimisasutusel nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist, kuid see ei ole oma üldsõnalisuse tõttu VÕS § 768 lg 1 tähenduses iseseisev õiguslik alus patsiendisaladuse hoidmisest kõrvalekaldumiseks. Kuigi KrMS § 98 lg 1 p 1 järgi on eksperdil ekspertiisi tehes õigus taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist, ei ole kehtivas õiguses seaduslikku alust sellise patsiendiandmeid puudutava lisainfo väljastamiseks. Kui olemasoleva teabe ebapiisavuse korral ei saa muul viisil (nt ambulatoorne jälgimine) isiku seisundit hinnata, võimaldab KrMS § 102 paigutada kahtlustatava või süüdistatava kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks raviasutusse (vt RKKKm 1-20-1367/31, p-d 13–19). Kriminaalmenetluse seadustik ega ükski muu seadus ei loo iseseisvat õiguslikku alust nõuda kutsesaladust hoidvalt tervishoiutöötajalt patsiendi andmeid laiemas ulatuses ega anna ka arstile õigust kutsesaladust laiemalt avaldada, kui seda võimaldavad VÕS § 768 ja seda täpsustavad sätted (nt PsAS § 5). Osutatut silmas pidades ei saa tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul vastutada ka KarS § 307 alusel esimese astme kuriteost mitteteatamise eest. Viidatud karistusõigusnorm on sekundaarnorm, millest ei saa tuleneda õigustust patsiendisaladusest irdumiseks suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud erialustel. (p-d 29 ja 30)

Eraõiguslik teraapiateenust osutav isik, kes ei ole tervishoiuteenuse osutamisel osalev isik VÕS § 768 tähenduses, peab kliendi isikuandmete töötlemisel, sh nende avaldamisel, juhinduma IKÜM II peatükis sätestatud põhimõtetest. (p 31)

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ekspertiisiakt tervikuna, mitte üksnes selle järelduslik osa (eksperdiarvamus). Ekspertiisiaktis kajastatu on muu hulgas ka üheks allikaks, millele toetuvalt saab kontrollida isiku ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37). (p 33)

Süüdistatava ennast süüstavate seletuste, mille ta on andnud, teadmata enda õigusi kriminaalmenetluses, tõendikogumisse võtmine on vastuolus enese mittesüüstamise privileegi ja ausa kohtumenetluse põhimõttega. (p 36)

Menetluskulude hüvitamise taotlus, mis on esitatud pärast Riigikohtu kirjalikele küsimustele vastamise tähtaega, ei ole tähtaegne ja tuleb jätta läbi vaatamata. (p 39)

Vt ka RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 35. (p 13)

Kriminaalmenetlusse saab asjatundjana kaasata üksnes isiku, kellel on mingid eriteadmised ja kes nende eriteadmiste tõttu oskab selgitada asjasse puutuvat spetsiifilist valdkonda või menetlustoimingu käiku, kus ta osales. Erinevalt teistest isikulistest tõendiallikatest ei saa asjatundja anda iseseisvat tõenduslikku teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Asjatundjat eristab eksperdist see, et asjatundja ei tee konkreetses asjas ekspertiisi, vaid annab eriteadmistele tuginedes selgitusi, mis on tõendamiseseme asjaolude mõistmiseks olulised. Menetlejal tuleb seejuures asjatundja pädevus tuvastada. Eksperdiks või asjatundjaks saab kriminaalmenetluses olla vaid asjakohaste eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. Menetluses ära kuulatud isiku asjatundjana määratlemiseks ei piisa sellest, et ta tegutseb mingis erivaldkonnas. Menetlejal tuleb tema erialane pädevus eraldi kindlaks teha ja hinnata, kas see pädevus on piisav andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid asjakohaseid ütlusi. (p-d 13 ja 14)

Tervisekahjustus kui normatiivne koosseisutunnus tuvastatakse üldjuhul kohtuarstliku ekspertiisiga (vt ka RKKKo nr 1-18-7833/63). (p 15)

TsMS § 534 lg 5 teise lause ja § 536 lg 1 esimese lause järgi tuleb isik enne isiklikult ja vahetult ära kuulata, kui kohus otsustab tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise (vt RKTKm nr 2-20-11920/32, p 12.2; RKTKm nr 2-21-5865/32, p 15). Isiku ärakuulamiseks TsMS § 536 mõttes ei saa pidada videosilla vahendusel toimuvat ärakuulamist. (p 13)

Isiku isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel ei saa põhjendada üksnes üldise epideemia või haiguspuhanguga (st abstraktse ohuga), vaid riski tuleb hinnata diferentseeritult. Seega tuleb ka epideemia või haiguspuhangu korral isik, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulata, kui isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide ja pädeva arsti arvamuse kohaselt ei tulene isiku tervisele sellest kahjulikke tagajärgi. Ohutu ärakuulamise tagamiseks võib (kõigi ärakuulamisel osalejate jaoks) olla piisav, kui järgitakse Terviseameti soovitustest tulenevaid kaitseabinõusid (nt hügieenireeglid, kaitsemaskid ja -riietus, piisava vahemaa hoidmine inimeste vahel, vaktsineeritus). (p 13)

Esindaja määramisel kas vahetult enne esialgset õiguskaitset pikendava määruse tegemist või sellega ühel ajal ei ole esindajal võimalik täita oma peamist funktsiooni, milleks on tagada isiku õiguslik ärakuulamine (vt täpsemalt RKTKm nr 2-20-11920/32, p 11.2). (p 14)

Kinnisesse asutusse paigutamise menetlus on küll suunatud eelkõige isiku enda tervise kaitsmisele (vt ka PsAS § 17 lg 1), kuid sellega riivatakse oluliselt isiku vabadusõigust ja kehalise puutumatuse õigust. Seda eripära arvestades ei saa selles menetluses jätta valikuliselt rakendamata puudutatud (haavatava) isiku kaitseks mõeldud menetluslikke garantiisid ainuüksi kaalutlusel, et lõpptulemus olnuks ka nende garantiide kohaldamise korral tõenäoliselt sama. Kinnisesse asutusse paigutamise seaduslikkuse hindamisel ei ole lubatav piirduda üksnes PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud sisuliste eelduste täidetuse kontrollimisega, vaid seejuures tuleb kasutada ka kõiki seaduses ettenähtud menetluslikke garantiisid (mh kuulata ära puudutatud isik ning määrata talle õigel ajal esindaja). (p 14.2)

Esindaja tuleb määrata nii, et ta saaks oma seisukohti esitada maakohtu menetluses, milles otsustatakse esialgse õiguskaitse pikendamise üle. TsMS § 535 lg 3 kohaselt peab esindaja isikuga, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, isiklikult kohtuma ja ta ära kuulama kohtuniku juuresolekuta. See peab tagama, et kohtuni jõuaks igakülgne vajalik teave kohtuasja õigeks lahendamiseks. Ka esindaja peab oma ülesannetesse puudutatud isiku õiguste kaitsmisel suhtuma vastutustundlikult, sh esitama oma seisukoha, kas tema arvates on PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud või mitte. Kui aga esindajat õigel ajal ei määrata, ei ole tal võimalik nimetatud seisukohta kujundada ega maakohtule edastada. Ringkonnakohtule määruskaebuses antav teave PsAS § 11 lg 1 eelduste olemasolu või puudumise kohta ei saa aga eelduslikult olla võrdsustatav teabega, mida tulnuks anda maakohtule, sest puudutatud isiku tervislik seisund võib olla vahepeal muutunud. (p 14.3)

Esindaja määramine TsMS § 534 lg 5 järgses otsuste tegemise ajaliselt piiratud tingimustes ei ole välistatud ka enne esialgse õiguskaitse pikendamiseks arsti arvamuse esitamist, kui juba nelja päeva pikkuse esialgse õiguskaitse rakendamise taotlusest on näha, et eelduslikult vajab isik ravi ka pärast nelja päeva möödumist. (p 14.4)

Isiku ärakuulamiseks TsMS § 536 mõttes ei saa pidada videosilla vahendusel toimuvat ärakuulamist. Kuigi videosilla vahendusel isikut ära kuulates näeb kohtunik teda ekraanil, on kohtunikul isikuga vahetult kohtudes (samas ruumis viibides) siiski võimalik saada lisateavet puudutatud isiku, tema käitumise, tervisliku seisundi ja psüühikahäire laadi kohta, et kujundada siseveendumus, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte (vt ka RKTKm nr 2-20-11920/32, p 12.2; RKTKm nr 2-20-10639/48, p 13.2). (p 15)

Isiku isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel ei saa põhjendada üksnes üldise epideemia või haiguspuhanguga (st abstraktse ohuga), vaid riski tuleb hinnata diferentseeritult. Isiku isiklikust ärakuulamisest võib loobuda üksnes erandlikel juhtudel ning ohuhinnang tuleb anda konkreetse olukorra kohta. Tervislikku seisundit kajastavatest dokumentidest või pädeva arsti arvamusest peab nähtuma, et puudutatud isiku külastamine ja vahetu ärakuulamine vaidlusalusel ajal ei olnud lubatud, nt seetõttu, et Terviseameti soovituste järgimine ei olnud võimalik või ei võimaldanuks ka nende kaitseabinõude rakendamine tagada ärakuulamise ohutust (mh raviasutuses patsientide tervise kaitseks kehtestatud üldise külastuspiirangu tõttu). (p 15)

Olukorras, kus esindaja määramise tingimused on TsMS § 535 lg 1 järgi täidetud, ei tohi kohus isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist ja põhimenetluse korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamist otsustada ilma, et määraks isikule esindaja. Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. (p 14)

Vt RKTKm nr 2-20-11920/32, p 12.2; RKTKm nr 2-20-10639/48, p 13.2; RKTKm nr 2-20-11920/32, p 12.3; RKTKm nr 2-21-2210/32, p 15.2. (p 15)

Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. (p 14)

Kohus ei saa jätta esindajat määramata põhjendusega, et isik on korduvhaige, kellele on menetluse kord teada. (p 14.3)

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on isiklik ja vahetu kohtumine isikuga, kelle paigutamist kinnisesse asutusse otsustatakse, vajalik, et kohtunik tajuks isiklikult isiku seisundit ja saaks vahetu mulje alusel kujundada siseveendumuse, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. (p 15.1)

Isiku ärakuulamiseks TsMS § 536 mõttes ei saa pidada videosilla vahendusel toimuvat ärakuulamist. (p 15.1)

Isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulamata jätmiseks peab esinema õiguslik alus TsMS § 524 lg 5 p 1 või p 2 mõttes. Kui kohus jätab isiku TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel isiklikult ära kuulamata, tuleb kohtul määruses põhjendada, miks kohtu hinnangul võivad isiku isiklikust ärakuulamisest tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed. (p 15.2)

Isiku isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel ei saa põhjendada üksnes üldise epideemia või haiguspuhanguga (st abstraktse ohuga), vaid riski tuleb hinnata diferentseeritult. Seega tuleb ka epideemia või haiguspuhangu korral isik, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulata, kui isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide ja pädeva arsti arvamuse kohaselt ei tulene isiku tervisele sellest kahjulikke tagajärgi. Ohutu ärakuulamise tagamiseks võib (kõigi ärakuulamisel osalejate jaoks) olla piisav, kui järgitakse Terviseameti soovitustest tulenevaid kaitseabinõusid (nt hügieenireeglid, kaitsemaskid ja -riietus, piisava vahemaa hoidmine inimeste vahel, vaktsineeritus). (p 15.2)

Kokkuvõtvalt tuleb KrMS § 402¹ lg-t 4 seega kohaldada järgmiselt. Kui kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku 54. peatükis ette nähtud korras ambulatoorsel sundravil viibiva isiku puhul tuvastatuks tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, muudab ta ambulatoorse sundravi oma määrusega statsionaarseks. Selline kohtumäärus pööratakse täitmisele TsMS § 541 lg-tes 3 ja 4 sätestatu kohaselt ning isik paigutatakse ravile sundraviteenuse osutaja juurde. Kui viimase juures selgub, et statsionaarseks sundraviks enam põhjust pole, tuleb tervishoiuteenuse osutajal esitada kohtule KrMS §-s 403 sätestatud korras taotlus sundravi lõpetamiseks või KrMS § 402¹ lg-s 1 nimetatud taotlus sundravi muutmiseks ambulatoorseks. Sellele järgneb sundravi lõpetamise või muutmise menetlus kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Tsiviilkohtumenetluses sundravi statsionaarseks pööramise määruse kaebemenetluses tühistamise korral jätkub puudutatud isiku sundravi ambulatoorsena. (p 17)

KrMS § 402¹ lg 4 aitab tagada, et pikaajaline psühhiaatriline ravi toimub (nii palju, kui võimalik) ühes raviasutuses ja sama ravimeeskonna poolt, vältimaks patsiendi korduvat ümberpaigutamist ühest haiglast teise ning sellest johtuvat keskkonnavahetust, mis ei pruugi diagnoosi eripäradest tingituna paranemist soodustada. (p 18)

KrMS § 402¹ lg 4 järgi jätkub isiku sundravi statsionaarses vormis, kui ambulatoorsel sundravil viibija on võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud PsAS § 11 lg-s 2 nimetatud otsuse. PsAS § 13 lg 12 paneb esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamise taotlust lahendavale kohtule kohustuse kontrollida sundravi osutavast asutusest viivitamata, kas isikule on määratud ambulatoorne sundravi. PsAS § 11 lg-te 4 ja 41 kohaselt loetakse tsiviilkorras tahtest olenematu ravi ilma kohtu loata kuni 48 tunniks kohaldamise otsuse tegemise aeg statsionaarse sundravi jätkumise alguseks. (p 9)

KrMS § 402¹ lg 4 sõnastusest järeldub, et kui tsiviilkohtumenetluses tuvastab kohus ambulatoorsel sundravil oleva inimese puhul tahtest olenematu ravi eeldused (PsAS § 11 lg 1), jätkub tema sundravi statsionaarsena, ilma et kohus peaks kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud korras ravivormi eraldi muutma. Ambulatoorne sundravi on seega justkui tingimuslik - sellega antakse patsiendile võimalus näidata, et ta suudab ennast kontrollida ja raviskeemi järgida. Kui ta sellega toime ei tule - ja seda määral, et täidetud saavad tahtest olenematu ravi kohaldamise tingimused -, muudab kohus sundravi statsionaarseks. (p 10)

KrMS § 402¹ lg 4 alusel muutub ambulatoorne sundravi statsionaarseks nii juhul, kui kohus otsustab tahtest olenematu ravi eelduste täidetuse üle esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses, kui ka siis, kui sama küsimus on arutlusel põhimenetluses. (p 15)

KrMS § 402¹ lg 4 sõnastust järgiv käsitus võimaldab üldjuhul tagada sundravile allutatud isiku põhiõiguste riive proportsionaalsuse ja välistada vabaduse võtmise meelevaldsuse. Sundravi vormi muutmist tingiva tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on ranged. Nii õigustab tahtest olenematut ravi üksnes isiku ohtlikkus iseenda või teiste elule, tervisele või julgeolekule; psühhiaatrilise sundravi aluseks olevat ohtlikkust saab aga sisustada muudegi õigushüvede ohustamisega (RKKKm nr 3-1-1-121-12, p-d 12.2 ja 13). Kuigi erinevalt tsiviilkohtumenetluses määratavast ravist kohaldatakse statsionaarset sundravi tähtajatult, tuleb see lõpetada või muuta ambulatoorseks kohe, kui (statsionaarse) sundravi kohaldamise alused ära langevad (KrMS § 402¹ lg 1 ja § 403 lg 1; vt ka RKÜKm nr 3-1-1-62-16, p 39). Seejuures ei eelda kohtule psühhiaatrilise sundravi muutmise või lõpetamise taotluse esitamine seaduse kohaselt arstliku komisjoni otsust. (p-d 11-12)

Kui ambulatoorsel sundravil viibiva isiku sundravi on tsiviilkohtumenetluses KrMS § 402¹ lg 4 alusel statsionaarseks muudetud, pole maakohtul enam alust samasisulise avalduse lahendamiseks kriminaalmenetluses ning selline avaldus tuleb jätta läbi vaatamata. (p 19)

Hiljemalt kaebuse esitamisel esialgse õiguskaitse määruse peale, millele põhimenetlust ei järgne, peab tsiviilasja lahendav ringkonnakohus kontrollima isiku kinnisesse asutusse paigutamise põhjendatust korralise menetluse reegleid arvestades (RKTKm nr 3-2-1-155-13, p-d 44 ja 66). Ka esialgse õiguskaitse puhul peaks TsMS § 534 lg-te 3 ja 4 järgi olema ärakuulamine reegel, millest võib vaid erandjuhul kõrvale kalduda. Seejuures ei pea isiku ärakuulamiseks korraldama kohtuistungit (TsMS § 477 lg 4 ls 3). Kui esialgse õiguskaitse menetlus muutub sisuliselt põhimenetluseks, tuleb isikule tagada ka esindaja. Neid põhimõtteid KrMS § 402¹ lg-s 4 kirjeldatud olukorrale rakendades ja pidades silmas menetluslike põhiõiguste kaitset ning seda, kui palju koormavam on statsionaarne sundravi võrreldes esialgse õiguskaitse korras rakendatava tahtest olenematu raviga, tuleb esialgse õiguskaitse rakendamise menetluses isiku sundravi statsionaarseks muutmisel puudutatud isik enne määruse tegemist ära kuulata. Samuti tuleb talle tagada esindaja hiljemalt ravirežiimi muutva kohtumääruse tegemisel, et tagada määruse vaidlustamise võimalus. Kohtu määratud esindajal on seejuures õigus puudutatud isikut esindada ka vastu viimase enda tahet ja olukorras, kus ta ei ole võimeline oma tahet väljendama. (Vt RKTKm nr 2-20-11920/32, p 11.2 ja RKTKm nr 2-18-11917/26, p 15.) (p 16)

Tahtest olenematu ravi kohaldamise taotluse saanud kohus kontrollib PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldusi ja selgitab välja, kas inimene on määratud ambulatoorsele sundravile (PsAS § 13 lg 12). Mõlemale küsimusele jaatava vastuse korral sedastab kohus, et tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on täidetud, kuid KrMS § 402¹ lg 4 alusel ei suundu patsient tahtest olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena. Selline otsustus peab nähtuma ka määruse resolutsioonist (vrd nt RKKKm nr 1-19-401/34, p 13.4). Nii esialgse õiguskaitse raames kui ka korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses tuleb üldjuhul kohtumääruse resolutsioonis täpsustada, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (nt RKTKm nr 2-18-11917/26, p 17). KrMS § 402¹ lg-s 4 kirjeldatud juhul ei ole tahtevastase ravi lubamine uuesti vajalik, kuna sellekohane luba on juba antud psühhiaatrilise sundravi (KarS § 86) kohaldamisel kriminaalmenetluses (RKKKm nr 3-1-1-105-16, p 33). Seetõttu peab kohus KrMS § 402¹ lg-t 4 kohaldades määruse resolutsiooni sõnastades tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 538 lg 1 p 2 järgimiseks määrama, et puudutatud isiku ambulatoorne sundravi jätkub statsionaarsena sundraviteenuse osutaja juures. Otsustust tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta kohus kõnesoleval juhul ei tee. Samuti ei märgi kohus sellises olukorras määruse resolutsiooni kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega (TsMS § 538 lg 1 p 3), sest sundravi kohaldatakse tähtajatult kuni inimese tervenemiseni või tema ohtlikkuse äralangemiseni (KarS § 86 lg 3). (p 14)

Vt isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, ärakuulamise kohta p-d 11.1 - 11.2 ning RKTKm 21.04.2021, nr 2-20-11920/32, p-d 12.2–12.3.

Teisi isikuid (nt valla- või linnavalitsus; isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed ning eestkostja) võib kohus ära kuulata mh telefonitsi või lugeda ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või elektrooniliselt esitatud seisukoha, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik ära kuulatavalt isikult saadavaid andmeid ja seisukohta piisavalt hinnata. Ka teiste isikute ära kuulamata jätmist tuleb määruses põhjendada. (p 12)

Vt esindaja funktsiooni, ülesannete ning määramise kohta p-d 13.1–13.3.2 ja RKTKm 21.04.2021, nr 2-20-11920/32, p-d 11-11.2. Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. (p 13.2)

Olukorras, kus puudutatud isikut juba esindab teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama TsMS §-s 218 sätestatud nõuetele, tuleb kohtul kontrollida, kas nimetatud esindaja suudab puudutatud isiku õigusi piisavalt kaitsta ning kas puudutatud isiku huvides on vajalik, et kohus määraks talle esindaja. Nimetatud eelduste täidetust tuleb kontrollida ka siis, kui kohtu poolt esindaja määramine on puudutatud isiku või tema lähedaste arvates ebavajalik. Mh tuleb kohtul kontrollida, kas puudutatud isiku ja teda esindava isiku huvid ei ole vastuolus ning et ka puudutatud isik ei taju teda esindava isiku puhul huvide konflikti ohtu. Samuti peavad ka TsMS § 535 lg 1 esimeses lauses nimetatud esindajal (st mitte kohtu määratud esindajal), kes isikut kinnisesse asutusse paigutamise menetluses esindab, olema piisavad õiguslikud teadmised ja oskus kehtivas õiguses orienteeruda määral, mis on vajalik kaitsmaks menetluses puudutatud isiku õigusi ja huve (mh selleks, et vaidlustada puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust). (p 13.3.3)

Vt esindaja funktsiooni, ülesannete ning määramise kohta isiku kinnisesse asutusse paigutuse menetluses p-d 13.1–13.3.2 ja RKTKm 21.04.2021, nr 2-20-11920/32, p-d 11-11.2. Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. (p 13.2)

Olukorras, kus puudutatud isikut juba esindab teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama TsMS §-s 218 sätestatud nõuetele, tuleb kohtul kontrollida, kas nimetatud esindaja suudab puudutatud isiku õigusi piisavalt kaitsta ning kas puudutatud isiku huvides on vajalik, et kohus määraks talle esindaja. Nimetatud eelduste täidetust tuleb kontrollida ka siis, kui kohtu poolt esindaja määramine on puudutatud isiku või tema lähedaste arvates ebavajalik. Mh tuleb kohtul kontrollida, kas puudutatud isiku ja teda esindava isiku huvid ei ole vastuolus ning et ka puudutatud isik ei taju teda esindava isiku puhul huvide konflikti ohtu. Samuti peavad ka TsMS § 535 lg 1 esimeses lauses nimetatud esindajal (st mitte kohtu määratud esindajal), kes isikut kinnisesse asutusse paigutamise menetluses esindab, olema piisavad õiguslikud teadmised ja oskus kehtivas õiguses orienteeruda määral, mis on vajalik kaitsmaks menetluses puudutatud isiku õigusi ja huve (mh selleks, et vaidlustada puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust). (p 13.3.3)

Vt esindaja funktsiooni, ülesannete ning määramise kohta isiku kinnisesse asutusse paigutuse menetluses p-d 13.1–13.3.2 ja RKTKm 21.04.2021, nr 2-20-11920/32, p-d 11-11.2. Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. (p 13.2)

Isik tuleb TsMS § 534 lg 5 teise lause ja § 536 lg 1 esimese lause järgi enne isiklikult ära kuulata, kui kohus otsustab tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise. (p 13.1)

Videosilla vahendusel ärakuulamist ja telefoni teel ärakuulamist ei ole vähemalt üldjuhul võimalik isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kohaldada (RKTKm 21.04.2021 nr 2-20-11920, p 12.2). (p 13.2)

Isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulamata jätmiseks peab esinema õiguslik alus. Kui kohus jätab isiku TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel isiklikult ära kuulamata, tuleb kohtul määruses põhjendada, miks kohtu hinnangul võivad isiku isiklikust ärakuulamisest isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed.

Isiku isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel ei saa põhjendada üksnes abstraktse ohuga, vaid riski tuleb hinnata diferentseeritult. Isiku isiklikust ärakuulamisest võib loobuda üksnes erandlikel juhtudel ning ohuhinnang tuleb anda konkreetse olukorra kohta (vt ka RKTKm 21.04.2021 nr 2-20-11920, p 12.3). (p 13.3)

TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (RKTKm 11.01.2017 nr 3-2-1-137-16, p 18). Seaduses ei ole sätestatud, millal enne esialgse õiguskaitse tähtaja möödumist tuleb isiku kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise menetluse puhul esitada esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus ning millise aja jooksul peab maakohus selle lahendama. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui otsustas puudutatud isiku esialgse õiguskaitse pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise päev pärast seda, kui paigutas puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile. (p 14)

TsMS § 534 lg 5 teisest lausest ei tulene, et isiku esialgse õiguskaitse pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise põhjendatuse kohta ei võiks arvamust anda psühhiaater, kes tegi PsAS § 11 lg 3 mõttes otsuse kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kohtu loata. (p 15)

Kohtul tuleb isiku kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise menetluses ka esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamisel kohaldada TsMS § 535 lg-t 1. (p 11.1)

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses talle esindaja määramise eesmärk on tagada isiku õiguslik ärakuulamine. TsMS § 535 lg-tes 1 ja 2 sätestatu rikkumine on õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumine. (p 11.2)

TsMS § 535 lg 1 on kehtestatud, arvestades tõenäosust, et isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, arusaamisvõime ja tahte väljendamine on piiratud. Puudutatud isiku põhiõigusi arvestades tuleb TsMS § 543 koostoimes TsMS § 535 lg-tega 1 ja 2 tõlgendada selliselt, et kohtu määratud esindajal on õigus puudutatud isikut esindada ka vastu puudutatud isiku tahet ja olukorras, kus puudutatud isik ei ole võimeline oma tahet väljendama (vt ka RKTKm 19.12.2018 nr 2-18-11917/26, p 15). Kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on puudutatud isiku esindaja sarnane erieestkostjale.

Oluline on, et esindaja määrataks isikule enne tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamist. (p 11.2)

Isik tuleb TsMS § 534 lg 5 teise lause ja § 536 lg 1 esimese lause järgi enne isiklikult ära kuulata, kui kohus otsustab tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise. (p 12.1)

Varasemas Riigikohtu praktikas eestkoste seadmise menetluse puhul isiku ärakuulamise kontekstis väljendatud seisukohad (vt RKTKm 22.09.2017 nr 2-12-18265/234, p 19; RKTKm 10.12.2014 nr 3-2-1-127-14, p-d 15 ja 17) kohalduvad ka kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, ärakuulamise kohta. Ka isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on isiklik ja suuline kohtumine vajalik, et kohtunik tajuks isiklikult isiku seisundit ja saaks vahetu mulje alusel kujundada siseveendumuse, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise (sh esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise) menetluses on vahetu mulje loomise ja isiku isiklikult ärakuulamise eesmärk tagada, et isikut ei paigutataks kinnisesse asutusse põhjendamatult.

Isiku ärakuulamiseks TsMS § 536 mõttes ei saa pidada ka videosilla vahendusel toimuvat ärakuulamist (p 12.2)

Isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulamata jätmiseks peab esinema õiguslik alus. Kui kohus jätab isiku TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel isiklikult ära kuulamata, tuleb kohtul määruses põhjendada, miks kohtu hinnangul võivad isiku isiklikust ärakuulamisest isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed. Isiku isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel ei saa põhjendada üksnes üldise epideemia või haiguspuhanguga (st abstraktse ohuga), vaid riski tuleb hinnata diferentseeritult. Isiku isiklikust ärakuulamisest võib loobuda üksnes erandlikel juhtudel ning ohuhinnang tuleb anda konkreetse olukorra kohta.(p 12.3)

TsMS § 535 lg-tes 1 ja 2 sätestatu rikkumine on õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumine. (p 11.2)

Kinnisesse asutusse paigutamise korraline menetlus peab tagama, et asutusse ravile paigutatakse vaid need isikud, kelle puhul on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud eeldused. Nende eelduste kontrollimiseks tuleb kohtule TsMS § 537 lg 1 kohaselt esitada üldjuhul psühhiaatri koostatud eksperdiarvamus. Siiski ei ole ainuüksi eksperdiarvamus piisav ega ka kohtule siduv, otsustamaks selle üle, kas on alust paigutada isik kinnisesse asutusse. Eksperdiarvamus on vaid üks tõend teiste hulgas, teaduslik dokument, mida tuleb kriitiliselt analüüsida koos teiste tõenditega.

Eksperdiarvamuse või sellega TsMS § 537 lg 1 viienda lause alusel võrdsustatud psühhiaatri arvamuse olemasolu ei tähenda, et kohus võib loobuda teiste, TsMS §-s 533 jj sätestatud menetluslike tagatiste (isiku enda, tema lähedaste, kohaliku omavalitsuse ärakuulamine, esindaja määramine) rakendamisest, v.a seaduses sätestatud erandjuhtudel. Kohus ei tohi nimetatud tagatiste vahendusel saadud teabe analüüsimisse suhtuda ka pealiskaudselt. (p 14)

TsMS § 535 eesmärk on puudutatud isikule esindaja määramise kaudu tagada puudutatud isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses efektiivsem (põhi)õiguste (mh vabadusõiguse ja kehalise puutumatuse õiguse) kaitse. Kui esialgse õiguskaitse menetlus muutub sisuliselt põhimenetluseks, tuleb isikule tagada esindaja TsMS § 535 lg 1 kohaselt. (p 15.1)

TsMS § 535 lg 1 lauseosa „kui see [esindaja määramine] on isiku huvides vajalik“ tuleb määruse p-s 15.1 märgitut arvestades tõlgendada kitsendavalt. Sama reegel kehtib TsMS § 535 lg 2 esimese lause korral, mis kohustab kohut esindaja määramata jätmise korral määramata jätmist kinnisesse asutusse paigutamise määruses põhjendama. Põhjendused ei tohi olla formaalsed ja saavad põhineda vaid väga erandlikel asjaoludel. (p 15.2)

Varasem esindusõigus ei ulatu korralisele menetlusele ning õige ei ole TsMS § 5391 laiendav tõlgendamine selliselt, et varasema esindatuse tõttu pole esindaja määramine korralises menetluses vajalik. (p 15.3)

Maakohus ei või jätta kinnisesse asutusse paigutamise korralises menetluses puudutatud isikule esindajat määramata või määrata tagantjärele lootuses, et ringkonnakohus vajaduse korral rikkumise kõrvaldab. Kohtute selline teguviis rikuks potentsiaalselt isikute võimalust kaitsta oma põhiõigusi kõige tõhusamal viisil. (p 16)

Ka esindaja peab oma ülesannetesse puudutatud isiku õiguste kaitsmisel suhtuma vastutustundlikult. (p 15.3)

TsMS § 537 lg 1 viies lause, mille kohaselt võib kohus TsMS §-s 537 nimetatud eksperdiarvamusena arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust, sätestab erandi üldreeglist, mille järgi tuleks kohtul korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses määrata ekspertiis, mille peaks korralise menetluse iseloomu ja võimalikku isiku põhiõiguste ulatuslikku piiramist arvestades tegema sõltumatu ekspert, kes ei ole isikuga varem kokku puutunud ega teda ravinud. (p 17.1)

Siiski ei tähenda erand seda, et isiku läbivaadanud psühhiaatri arvamusele saaks esitada oluliselt väiksemaid nõudeid kui eksperdiarvamusele. Eksperdiarvamus peab sisaldama uuringute üksikasjalikku kirjeldust, uuringute tulemusel tehtud järeldusi ja põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele. Eksperdil tuleb põhjendada, kuidas ta on arvamuses esitatud järeldusteni jõudnud, järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav. Eksperdiarvamusele esitatavad nõuded kehtivad vähemalt põhilises osas ka TsMS § 537 lg 1 viienda lause alusel koostatud psühhiaatri arvamusele. Puudustega arvamusi peab kohus laskma psühhiaatril vähemalt täpsustada. (p 17.2)

Esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse võib PsAS § 13 lg-st 1 tulenevalt esitada ka valvearst. Haigla ei pea avaldajana kohtule tõendama pea- või ülemarsti äraolekut ning äraoleku kestust taotluse esitamise ajal. (p 13-14)

Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13)

Esialgse õiguskaitse määruse täidetavuse osas kohaldub TsMS § 467 lg 5. Esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus tuleb puudutatud isikule kätte toimetada, küll aga ei sõltu sellest määruse täidetavus. (p 14)

Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13)

PsAS § 13 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 teine lause ei eelda esialgse õiguskaitse pikendamise jaoks 40 päevani uue taotluse esitamist, vaid üksnes psühhiaatri täiendavat arvamust.

Ühes esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluses võib paluda isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist nelja päeva vältel ja ka esialgse õiguskaitse pikendamist 40 päevani. Sellise esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse saab rahuldada siis, kui enne pikendamist esitatakse kohtule psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta. TsMS § 534 lg 5 mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. (p 21)

Haigla õigust esitada esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus ei mõjuta PsAS § 13 lg 11, sest see säte ei reguleeri esialgse õiguskaitse pikendamist. (p 22)

Kinnisesse asutusse paigutatud isiku õigus esitada määruskaebus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale tuleneb TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest. Ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist saab kõrgema astme kohus tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja möödumine ei takista puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist. (p 15)

Isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseaduse 41. peatükk. Tahtevastase ravi osutamise võimalus peab tulenema seadusest. (p 18.1)

Psühhiaatrilist abi kui tervishoiuteenust osutatakse isikule PsAS § 3 lg 1 järgi vaba tahte alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul.

Psüühikahäirega isiku ravi tema enda teadva nõusolekuta on PsAS § 3 lg 3 järgi lubatud ainult PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel. Ka vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik PsAS § 10 lg 2 järgi vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud juhtudel. PsAS § 11 näeb ette tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmise tingimused, PsAS § 17 reguleerib psühhiaatrilist sundravi, st karistusseadustiku § 86 alusel määratud sundravi. Tegemist on VÕS § 766 lg-s 6 sätestatud juhtudega, mille järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 36 ja p 53; vt ka nt Riigikohtu 17. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-09, p 15). (p 18.2)

Sotsiaalhoolekandeseadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Ka SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isik tuleb tahtevastase ravi kohaldamiseks toimetada haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenematule haiglaravile, mitte kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi hoolekandeasutuses. (p 18.3)

Kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda PsAS § 11 lg 1 alusel. (p 18.4)

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg sõltumata määruse kättetoimetamisest isiku esindajale isiku enda jaoks kulgema talle määruse kättetoimetamise ajast arvates (vt Riigikohtu 6. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-12, p 19). (p 15)

Muud isikud ei saa puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohtumäärust vaidlustada, kui puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamine oli määruskaebuse esitamise ajaks lõppenud. See ei takista siiski puudutatud isiku lähedase esitatud määruskaebuse lahendamist, mis oli esitatud enne isiku vabastamist, kui isik vabastati enne kaebuse lahendamist. (p 17)

Vt Riigikohtu 19.02.2014.a. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13.

Vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest.(p 24)

Vangla meditsiiniosakonda saab lugeda menetluses kinniseks asutuseks TsMS § 533 lg 1 p 1 mõttes ja haigla psühhiaatriaosakonnaks PsAS §-de 11 ja 13 mõttes. Vangla meditsiiniosakonna juhatajat saab lugeda haigla pea- või ülemarstiks PsAS § 13 lg 1 mõttes. (p 25)

Tahtest olenemata saab isiku paigutada psühhiaatrilisele ravile järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.(p 36) Ebaterve psüühika (unsound mind) konstateerimiseks peab olema täidetud kolm tingimust (nn Winterwerpi kriteerium) : 1) usaldusväärselt peab olema tõendatud, et isikul on ebaterve ehk haige psüühika; 2) vaimse häire iseloom ja sügavus peab olema selline, et see õigustab vabaduse võtmist; 3) kinnipidamise jätkumine on õigustatud üksnes niikaua, kuni vaimuhäire kestab. (p 35)

Puudutatud isiku koostööst keeldumisega ei saa põhjendada psüühikahäire olemasolu. Puudutatud isikul ei ole koostöökohustust talle psüühikahäire diagnoosi panemiseks ja ta ei pea tõendama endal psüühikahäire puudumist ning kõik kahtlused tuleb lugeda isiku kasuks, st lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud.(p 38.2) Avaldaja ja avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima.(p 38.3)

Isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Samas ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv.(p 39.2)

Isiku terviseandmetele tuginedes tervise ohustamise kontekstis peab kohus ka lahendis selgitama, milliseid tervist ohustavaid riske need väljendavad (p 39.4)

Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnises asutuses.(p 40)

Kohtulahendist peab minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua.(p 56)

Isikult ei tohi võtta vabadust põhjusel, et ta on teistele ebameeldiv või tülikas. Seda isegi siis, kui tegemist võib olla tajuhäirete või muude psüühiliste probleemidega isikutega. Kellegi kinnipidamine ainuüksi põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole EIÕK-ga kooskõlas (vt EIK 24. oktoobri 1979. a otsus asjas nr 6301/73 Winterwerp vs. Madalmaad, p 37).(p 70)

Vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Olemuslikult avalik-õiguslik küsimus (riik kohaldab isiku vabadust täiendavalt piiravaid meetmeid ja tahtevastast ravi) lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus hagita menetluse korras. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. (p 24) Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastaselt ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) või ohjeldusmeetmete haldustoimingute õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtest tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Ka vangistusseaduse alusel kohaldatavate abinõude seaduslikkuse kontroll on halduskohtu pädevuses. (p 28)

Isiku KarS § 86 lg 1 alusel sundravile paigutamisel tekib nii avalik-õiguslik suhe kui ka eraõigussuhe. Isiku psühhiaatrilisele sundravile paigutamine ning ta seal hoidmine toimub avalik-õiguslikus suhtes. Sundravil viibivale isikule osutatakse tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel eraõiguslikus suhtes. (p 7)

Statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibivale isikule keelatud asjade loetelu on sätestatud PsAS §-s 91. Tegemist on üldsättega, mis kehtib statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibivatele isikutele sõltumata sellest, kas nad viibivad seal vabatahtlikult või enda tahtest olenematult. Tahtevastaselt statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibiva isiku asjade valdamise piiramine kui omandiõiguse piirang tuleneb eelkõige tervishoiuteenuse osutamise olemusest ning seega eraõigussuhtest. (p 8)

Statsionaarsel ravil viibiva isiku elamis- ja olmetingimuste tagamine on hõlmatud VÕS § 758 lg 1 teise lausega. (p 9)

Tervishoiuteenuse osutamist reguleerib võlaõigusseadus, mille § 366 lg 6 koostoimes psühhiaatrilise abi seadusega näeb ette võimaluse tervishoiuteenuse osutamiseks sõltumata patsiendi või tema seadusliku esindaja tahtest. Sellise suhte lugemist eraõiguslikuks ei välista VÕS § 767 lg 1. Vältimatu psühhiaatrilise abi osutamine PsAS § 11 lg 4 alusel erineb võlaõigusseaduses sätestatud tervishoiuteenuse osutamise üldregulatsioonist. Selliste suhete aluseks on raske pidada lepingulist vahekorda. Samas ei saa pidada nende õigussuhete liigi määratlemisel esmatähtsaks suhete välist vormi. Oluline on see, et isikule osutatakse tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutaja poolt tema kutsetegevuse raames.

Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi puhul on võimalik eristada avalik-õiguslikku otsustust isiku ravile võtmiseks või ravi jätkamiseks ja tervishoiuteenuse osutamist kui viidatud otsuse järgset eraõiguslikku suhet. Osundatud PsAS § 13 lg 4 (2004. aastal kehtinud redaktsioonis) andis halduskohtu pädevusse üksnes otsustuse tahtest olenematu ravi jätkamise põhjendatuse üle (PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste täidetuse üle), mitte aga tervishoiuteenuse osutamise (ravi ja sellega kaasneva tegevuse) sisu üle.

Vaidlus ei välju kassaatori igapäevase põhitegevuse raamidest ning seega on tema töötajaid eelduslikult piisavalt kvalifitseeritud tema esindamiseks sellises vaidluses. Arvestades, et esimeses ja teises kohtuastmes esindas kassaatorit tema töötaja, ei olnud ka kassatsiooniastmes välise õigusabi kasutamine möödapääsmatu.