Tsiviilseadustiku üldosa seadus (lühend - TsÜS)

Kui korteriomanike üldkoosolek on juba toimunud, siis ei saa hiljem lugeda osalejaks sellist isikut, kelle väidetav esindaja ei ole koosolekul osaledes kuidagi väljendanud, et ta kedagi esindab, kui osalemist ning hääletamist kellegi teise nimel ei saa järeldada ka asjaoludest. Olukorras, kus üldkoosolekul osaleb vaid üks mitmest korteriomandi ühisest omanikust, on võimalikud mõlemad eelnimetatud olukorrad. Korteriomandi ühine omanik võib koosolekul selgelt väljendada, et ta esindab hääletamisel ka teisi ühiseid omanikke (TsÜS § 116 lg 1 esimene alternatiiv), esitades KrtS § 22 lg 5 järgi esindusõigust tõendava(d) volikirja(d). Isegi kui koosolekul osalev ühine omanik ei esita koosolekul teiste ühiste omanike volikirju, saab TsÜS § 116 lg 1 teise alternatiivi järgi vähemalt üldjuhul lugeda, et koosolekul osalev ühine omanik osaleb ja hääletab seal muu hulgas ka teiste ühiste omanike esindajana, sest selles olukorras saab koosolekul osalemist ja hääletamist lisaks endale ka teiste ühiste omanike nimel järeldada tehingu tegemise asjaoludest. (p-d 23 ja 24)

TsÜS §-dest 116, 128 ja 129 tuleneb, et heaks saab kiita vaid niisugust tehingut, mis on tehtud esindatava nimel. Kui väidetav esindaja ei ole TsÜS § 116 mõttes äratuntavalt koosolekul osalenud ja hääletanud (lisaks endale veel ka) kellegi teise nimel, ei ole hilisem heakskiit võimalik. (p 25)

KrtS § 22 lg 5 järgi võib korteriomanike üldkoosolekul osaleda korteriomanik ise või tema esindaja, kelle esindusõiguse olemasolu on kirjaliku dokumendiga tõendatud. Kirjalikus vormis antud volituse eesmärk on tõendada korteriühistule (koosoleku juhataja ja teiste kohal olevate korteriomanike kaudu) õigust korteriomaniku nimel koosolekul hääleõigusega osaleda ja hääletada. Kui volikirja ei esitata, ei pea esindajat kvoorumit tuvastades osalejaks lugema. Esindaja osalejaks lubamise üle otsustab koosoleku juhataja, kes võib otsustamise anda üle ka kohal olevatele korteriomanikele. (p 15)

Kui väidetav esindaja ei suuda oma esindusõigust tõendada, kuid ta lubatakse siiski üldkoosolekul hääletama, siis võivad sellisel koosolekul vastu võetud otsused olla seadusega vastuolu tõttu kehtetuks tunnistatavad (RKTKm nr 2-21-13599/26, p 14.4). Kui aga ka sellise esindaja antud hääli arvestamata oli kvooruminõue täidetud ja otsuse poolt anti piisav arv hääli, on otsus vastu võetud kooskõlas seadusega. (p 16)

Korteriomanik, kelle esindusõiguseta esindaja võeti kvoorumi täidetuse hindamisel arvesse ja lubati hääletama, saab esindusõiguseta antud hääle heaks kiita. (p 17)

Korteriomanik, kelle esindusõiguseta esindaja võeti kvoorumi täidetuse hindamisel arvesse ja lubati hääletama, saab esindusõiguseta antud hääle heaks kiita. Kui korteriomaniku häälega otsuse vastuvõtmisel arvestati, ehkki seda korteriomanikku esindas esindusõiguseta isik, toob hääle andmise heakskiitmine kaasa selle, et korteriomaniku häält võeti otsuse tegemisel arvesse õigesti. Kui korteriomanik kiidab heaks tema nimel hääle andmise, siis tuleb see hääl arvata kvoorumi hulka KrtS § 20 lg 2 mõttes. (p 17)

Koosolekul osalemise ega hääle andmise heakskiitmist ei välista see, kui esindajale antud volikirja ei lisatud koosoleku protokollile. (p 26)

KrtS § 15 lg-dest 1 ja 3 tuleneva õiguste ühise teostamise põhimõtte eesmärk tagada, et ühised omanikud teostaksid ühisest korteriomandist tulenevaid korteriomaniku õigusi ühtemoodi. Nende sätetega tuleb arvestada nii üldkoosoleku otsustusvõimelisuse kui ka otsuste vastuvõtmiseks vajaliku häälteenamuse olemasolu kontrollimisel. Seega saavad korteriomandi ühised omanikud üldkoosolekul hääletamisel osaleda, aga ka esindusõiguseta isiku poolt nende nimel hääle andmise heaks kiita kas ühiselt või peavad nad selleks volitama ühte endi hulgast või kolmandat isikut. (p-d 18 ja 19)

Kui üldkoosolekul hääletab vaid üks ühise korteriomandi omanik, kellel ei ole teiste ühiste omanike esindamise õigust ja viimaseid ei esinda koosolekul ka muu isik, siis ei pea koosoleku juhataja ega teised koosolekul osalevad korteriomanikud selle isiku hääli kvoorumi ja hääletustulemuste kindlakstegemisel arvestama. Koosoleku juhataja või teised koosolekul osalevad korteriomanikud võivad eelviidatud isiku küll hääletama lubada, kuid sel juhul riskivad nad sellega, et koosolekul vastu võetud otsused võidakse hiljem kehtetuks tunnistada. Samas võib korteriomanik, kelle nimel koosolekul esindusõiguseta hääletati, antud hääled heaks kiita ja sel juhul ei ole otsuse kehtetuks tunnistamiseks alust. Kuigi igal korteriomanikul on iseenesest õigus esitada üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamise avaldus, tuginedes sellele, et koosolekul hääletas vaid üks ühine korteriomanik, kes ei suutnud oma esindusõigust tõendada, riskib otsust sel põhjusel vaidlustav isik sellega, et avaldus jääb rahuldamata põhjusel, et koosolekult puudunud ühine omanik kiidab koosolekul hääletanud ühise omaniku tegevuse heaks. (p 20)

KrtS § 20 lg 1 kaudu kohalduva MTÜS § 21 lg 6 järgi tuleb iga korteriomanike üldkoosolek protokollida ja protokolli lahutamatu osa on mh ärakiri üldkoosolekust osavõtnute nimekirjast. Osalejate nimekirja kantakse üldkoosolekul osalevate liikmete nimed, häälte arv, osalemise viis, samuti liikme esindaja nimi (MTÜS § 21 lg 31). Ehkki seadusest tuleneb nõue koostada juriidilise isiku organi koosoleku kohta protokoll, ei ole protokolli olemasolu või sisu otsuse vastuvõetuks lugemiseks ainumäärav (vt RKTKm 02.12.2020, 2-18-9475/52, p-d 9–9.3). Protokolli koostamise ja allkirjastamise eesmärk on eelkõige luua dokument, mis võimaldab tõendada koosoleku toimumist, hääletustulemusi ja koosolekul vastu võetud otsuste sisu (vt eelviidatud lahendi p 13.2). Kui menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas üldkoosoleku protokoll kajastab koosolekul toimunut õigesti, tuleb kohtul protokolli kui ühte tõendit hinnata kogumis asjas kogutud muude tõenditega (vt ka RKTKm 16.04.2019, 2-18-7846/33, p 15). (p 22)

Kui korteriomanike üldkoosolek on juba toimunud, siis ei saa hiljem lugeda osalejaks sellist isikut, kelle väidetav esindaja ei ole koosolekul osaledes kuidagi väljendanud, et ta kedagi esindab, kui osalemist ning hääletamist kellegi teise nimel ei saa järeldada ka asjaoludest. Olukorras, kus üldkoosolekul osaleb vaid üks mitmest korteriomandi ühisest omanikust, on võimalikud mõlemad eelnimetatud olukorrad. (p-d 23 ja 24)

Olukorras, kus korteriomandi ühised omanikud on määranud ühise esindaja ja see isik osaleb koosolekul, tuleb kõiki ühiseid omanikke lugeda koosolekul osalejaks sõltumata sellest, kas nad olid märgitud üldkoosolekul osalejate nimekirja ja kas nende volikirjad olid nimekirjale lisatud. Koosolekul osalejate nimekirjas vaid ühe ühise korteriomaniku märkimine ei ole viga, mis annaks eraldi võetuna aluse nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist. (p-d 21 ja 26)

Kui korteriomandi ühine omanik, keda teised ühised omanikud on volitanud enda nimel tegutsema, soovib omakorda anda volituse kellelegi kolmandale, on esindajal TsÜS § 119 lg 1 kohaselt edasivolitamise õigus vaid siis, kui see tuleneb volitusest. Korteriomanike üldkoosolekul hääletamine on tehing, mille puhul automaatset edasivolitamise õigust ei ole. (p 19)

Hindamaks seda, kas hagejale saadetud fail sisaldas õiguslikult siduvat võlatunnistust või õigusliku sidumise tahteta antud kinnitust, tuleb esmalt välja selgitada kostja tegelik tahe väidetava võlatunnistuse andmisel. Lähtekoht on seejuures eelkõige dokumendi sisu ja selle sõnastus, samuti dokumendi koostamise põhjused ja eesmärk. Kostja tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75) ning selle aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja kui võlatunnistusest tuleneva nõude esitaja (TsMS § 230 lg 1). Kahtluse korral tuleb õiguslikult siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega (RKTKo nr 2-21-5364/37, p 12). (p 11)

TsÜS § 115 lg 1 teise lause järgi kehtib esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, kui täidetud on kaks kumulatiivset eeldust: (1) esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja (2) esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. (p 12)

TsÜS § 116 lg-st 2 ei saa järeldada, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis on tehingu teinud isikul ka esindusõigus. Esindusõiguse olemasolu tuleb eraldi kontrollida TsÜS § 117 lg 2, § 118 ja § 121 alusel. (p 14)

Kui majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel teeb tehingu tema töötaja ja ei ole tõendatud, et majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik oleks töötajale selleks TsÜS § 118 lg 1 kohaselt volituse andnud, on siiski võimalik, et volituse saab lugeda antuks kas TsÜS § 121 lg 2 või § 118 lg 2 alusel. (p 15)

TsÜS § 121 lg 2 puhul on tegemist TsÜS § 118 lg-s 2 reguleeritud volituse tekkimise spetsiifilise juhuga (RKTKo nr 3-2-1-136-16, p 19; 2-18-8695/140, p 20.2). TsÜS § 121 lg 2 kohaldamiseks on oluline, et majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik tegutseks teise isiku (esindatava) ülesandel (RKTKo nr 3-2-1-136- 16, p 20) ning teeks tehingu, mis on sellises majandus- või kutsetegevuses tavaliselt vajalik selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. (p 15)

TsÜS § 118 lg 2 alusel saab esindusõiguse lugeda olemasolevaks, kui esindatav ei ole küll selge avaldusega andnud volitust enda nimel tegutsemiseks, kuid esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ja esindatav teab, et isik tegutseb tema esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust (talumisvolitus) või kui esindatav küll ei tea, et esindaja tegutseb tema esindajana, kuid ta on raskelt hooletu asjaolude suhtes, millest oleks pidanud järeldama, et teine isik tegutseb tema esindajana (näivusvolitus) (vt ka RKTKo nr 3-2-1-136-16, p 21 jj; 2-18-8699/180, p 18 jj). (p 16)

Võlgnik loobub deklaratiivse võlatunnistuse andmisega lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik teadis või pidi teadma oma võimalikke vastuväiteid tunnistatavale võlale ja sai aru nendest vastuväidetest loobumise tagajärgedest, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik. See tähendab, et võlatunnistuse andjal ei ole hiljem õigust tugineda vastuväidetele isegi siis, kui ta suudaks vastupidist tõendada. Võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta loobunuks (RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24). Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku, et vaieldav asjaolu muudetakse vaieldamatuks (RKTKo nr 2-19-5601/61, p-d 16.3 ja 16.4). (p 18.1)

Kuna deklaratiivne võlatunnistus on olemuselt aktsessoorne ja selle kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega (RKTKo nr 3-2-1-87-07, p 17), peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad järeldada, millistest vastuväidetest võlgnik loobus (RKTKo nr 2-21-5364/37, p 15.4; 2-23-116386/18, p 13.2). (p 18.2)

Kaasomand ulatub kogu kaasomandi esemele. Kaasomandis on kogu maa ja kõik maaga püsivalt ühendatud ehitised ja nende püsivalt ühendatud osad (TsÜS §-d 53–55). See tähendab, et kaasomandi osa on kinnisasja füüsiliselt piiritlemata mõtteline osa ühisest omandist ning on ekslik pidada mõnd hoonet või hoone osa ühele või teisele kaasomanikule kuuluvaks. Kaasomandi kasutuskord reguleerib üksnes kaasomandi kasutust, mitte aga kaasomandi kuuluvust. Nii sätestab ka TsÜS § 56, et asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast. Seega kuulub ka kaasomandi kasutuskorra sõlminud kaasomanikule endiselt mõtteline osa ühisest omandist, mille suurust väljendatakse TsÜS § 56 järgi murdosana asjast. Kaasomandi kasutuskorra kokkuleppe olemasolu ei tähenda eeltoodud põhjustel ka seda, et kaasomand tuleks lõpetada seadusest erinevalt. (p 16)

AÕS § 77 lg 2 kolmas alternatiiv sätestab, et enampakkumisel saadud raha jagatakse kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud osa suurus tähendab kaasomandi mõttelise osa suurust (AÕS § 70 lg 3 ja TsÜS § 56), mitte ehitise või maatüki suurust, mis on kasutuskorra järgi iga kaasomaniku kasutuses. See tähendab, et juhul, kui kaasomand lõpetatakse kinnisasja avalikul enampakkumisel müümisega, tuleb enampakkumise tulem jaotada AÕS § 77 lg 2 alusel kaasomanike vahel vastavalt nende kaasomandi mõtteliste osade suurusele. Kui kaasomanikele kuuluvad mõttelised osad on võrdse suurusega, tuleb enampakkumise tulem jaotada kaasomanike vahel võrdselt. (p 15)

Kaasomandi kasutuskord reguleerib üksnes kaasomandi kasutust, mitte aga kaasomandi kuuluvust. Nii sätestab ka TsÜS § 56, et asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast. Seega kuulub ka kaasomandi kasutuskorra sõlminud kaasomanikule endiselt mõtteline osa ühisest omandist, mille suurust väljendatakse TsÜS § 56 järgi murdosana asjast. Kaasomandi kasutuskorra kokkuleppe olemasolu ei tähenda eeltoodud põhjustel ka seda, et kaasomand tuleks lõpetada seadusest erinevalt. (p 16)

Kaasomanikud võivad AÕS § 71 lg 1 alusel lepinguga reguleerida, kuidas kaasomand lõpetatakse, mh võivad kaasomanikud AÕS § 76 lg 2 alusel kaasomandi lõpetamise nõude välistada. Kaasomanikud võivad lepinguga ka näha ette, kuidas jaotatakse kaasomandi lõpetamisel avaliku enampakkumise tulem. Kokkulepe kaasomandi lõpetamise viisi ja tulemi jaotamise kohta võib etteulatuvalt sisalduda juba kaasomandi loomise kokkuleppes või hilisemas lepingus kaasomandi lõpetamise kohta. Samuti võivad kaasomanikud sõlmida eelnimetatud kokkuleppeid kaasomandit kohtuväliselt lõpetades või kohtuliku kompromissina. Selleks, et kaasomanike kokkulepe kaasomandi lõpetamise kohta kehtiks ka kaasomanike eriõigusjärglaste suhtes, peab see AÕS § 79 lg 2 alusel olema kantud märkusena kinnistusraamatusse. (p 17)

Juhul kui kaasomanikud sõlmivad kokkuleppe, millega nähakse ette, et kinnisasja (sh korteriomandi, hoonestusõiguse või korterihoonestusõiguse) kaasomand lõpetatakse seaduses sätestatust erinevalt, näiteks selliselt, et enampakkumise tulem jaotatakse kaasomandi mõtteliste osade suurusest erinevalt, peab vastav kokkulepe olema AÕS § 119 lg-st 1 tulenevalt sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Notariaalse vormi nõue kehtib ka juhul, kui lepinguga nähakse ette, et kaasomand tuleb lõpetada kindlal viisil, või kui lepinguga välistatakse mõni seaduses sätestatud kaasomandi lõpetamise viis. (p 18)

Kohtul ei ole alust anda kehtivale õigusele teistsugust sisu isegi siis, kui mõlemad kohtumenetluse pooled saavad kehtivast õigusest ühtemoodi valesti aru või soovivad teadlikult, et kohus kohaldaks materiaalõiguse normi ekslikult. Juhul kui pooled soovivad, et kohus lahendaks vaidluse teisiti, kui kehtiv õigus ette näeb, on pooltel võimalik sõlmida kohtulik kompromiss (TsMS § 4 lg 3 esimene lause). Tsiviilkohtumenetluses kehtiv dispositiivsuse põhimõte (TsMS § 4 lg-d 1–3) ei tähenda seda, et pooled saaksid valida kehtiva õiguse sisu. Eeltoodu aga ei takista hagimenetluse poolel TsMS § 5 alusel ise otsustada, millistele asjaoludele ta enda nõude rajab või millega ta enda nõuet tõendab.

TsMS § 652 lg 8 ja TsMS § 688 lg 2 alusel on õigusliku hinnangu andmisel pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus. Seega peab kõrgema astme kohus kontrollima alama astme kohtu materiaalõiguse õiget kohaldamist sõltumata sellest, kas kaebuse esitaja on materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele kaebuses tuginenud või mitte (vt RKTKo nr 2-21-9962/62, p 10). (p 19)

VÕS § 1028 lg 2 p 3 mõte on välistada makse tegija tagasinõude õigus üksnes väga erandlikel asjaoludel. Kui saadu tagasimaksmine oleks saaja suhtes äärmiselt ebaõiglane, arvestades eelkõige makse tegija varasemat käitumist saaja suhtes ning keelunormi eesmärki, mis toob kaasa vaidlusaluse tehingu tühisuse, ei ole erandlikel juhtudel saadu tagasinõudmine õigustatud. Isegi siis, kui pooltevahelise töövõtulepingu eesmärk oli toime panna käibemaksupettus, ei tähenda see, et makse tegija kaotab õiguse alusetult makstut teise poole käest tagasi nõuda. Sellise TsÜS § 86 lg 1 järgi tühise tehingu alusel üleantu tagasinõudmine saab toimuda VÕS § 1028 lg 1 korras. (p 13)

Käibemaksuseaduses puudub otsene keeld teha käibemaksuseaduse sätteid rikkuvaid tehinguid. Näiteks juhul, kui tuvastatakse poolte kokkulepe tööde tegemise hinnas ilma käibemaksuta, ei ole see kokkulepe tühine (vt ka RKTKo nr 3-2-1-79-08, p 15). Sama kehtib töövõtulepingu puhul, mille alusel mingeid töid ei teostata, kuid mille eesmärk on panna toime käibemaksupettus, ka sellist lepingut ei saa lugeda tühiseks TsÜS § 87 alusel. Käibemaksupettuse toimepanemine kui riigile ebaõigete andmete esitamine enda maksukohustuse vähendamise eesmärgil eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute vastu, mistõttu on siiski tegemist heade kommete vastase tehinguga (TsÜS § 86). (p 11)

Vt. RKTKo nr 2-16-16328/28, p 11.

Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ning kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist, st et kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. (p 11)

Olukorras, kus töötaja töötasu on kutsehaiguse tõttu üksnes vähenenud, hakkab tema kahjuhüvitise nõue aeguma üksnes selles ulatuses, milles töötasu vähenes. Kui töötaja kaotab hiljem ka ülejäänud töötasu, hakkab tema nõue selles ulatuses aeguma sellest ajast, mitte töötasu varasemast vähenemisest. (p 12)

Võlgnikul ei ole alates 1. aprillist 2021 enam õigust esitada TMS § 221 lg 1 järgset hagi, kui selle hagi eesmärk on lõpetada täitemenetlus sundtäitmisele esitatud nõude täitmise aegumise tõttu (TsÜS § 157). Võlgnikul on õigus esitada vastavasisuline avaldus TMS § 48¹ alusel kohtutäiturile või § 223¹ alusel maakohtule. Kohtutäiturile tuleb maksta avalduse läbivaatamise eest 15 eurot (KTS § 41¹ lg 1), maakohtusse pöördumise korral tuleb maksta riigilõivu 30 eurot (riigilõivuseaduse § 59 lg 10¹).

Oleks ebaõiglane, kui täitekulud jääksid sellistel aegumisjuhtudel sissenõudja kanda (TMS § 221 lg 4). See oleks vastuolus KTS § 41² eriregulatsiooniga. (p 12.2)

Võlgnikul ei ole alates 1. aprillist 2021 enam õigust esitada TMS § 221 lg 1 järgset hagi, kui selle hagi eesmärk on lõpetada täitemenetlus sundtäitmisele esitatud nõude täitmise aegumise tõttu (TsÜS § 157). Võlgnikul on õigus esitada vastavasisuline avaldus TMS § 48¹ alusel kohtutäiturile või § 223¹ alusel maakohtule. (p 12.2)

Hagi õiguslikku perspektiivikust tuleb hinnata hagiavalduses esitatud asjaolude, mitte hagile lisatud tõendites sisalduva info järgi. Poolte tõendamiskoormuse jaotus ei ole hagi perspektiivi hindamiseks oluline. (p-d 9 ja 10)

Juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. Olukorras, kus isikult peteti tahteavalduse andmiseks vajalikud andmed välja, ei ole tegemist olukorraga, kus isik andis oma andmed teisele isikule vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et isikul oli tahe oma andmete edastamisega anda teisele isikule tehingute tegemiseks volitus. (p 11)

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kohta tehtud otsus on pooltele TsMS § 457 lg 1 järgi siduv. Seega olukorras, kus sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks põhjusel, et sundtäitmiseks esitatud nõuet ei ole, ei saa sissenõudja hilisemas menetluses sellele nõudele tugineda. (p 11)

AÕS § 349 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamata jätmiseks ei ole vajalik tuvastada kõiki tagatud nõudeid ega nende rahalist suurust. Küll tuleb need selgeks teha hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramiseks. (p 12)

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude korral piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. (p 12)

Hüpoteegi kustutamise nõude rahuldamiseks peab koormatud kinnisasja omanik tõendama, et hüpoteegipidajal ei saa olla ühtegi nõuet, mida hüpoteek võiks tagada. Selline olukord esineb eelkõige juhul, kui tagatud nõue on rahuldatud. (p 12)

Põhinõudena TsÜS 145¹ lg 1 mõttes tuleb käsitada ka täitmist asendava kahju hüvitamise nõuet olukorras, kus pandiga on tagatud mitterahaline kohustus. Seda põhjusel, et pandiga saab AÕS § 279 lg 1 järgi tagada vaid rahaliselt hinnatavaid nõudeid ja mitterahalist kohustust ei olegi üldjuhul võimalik hüpoteegi realiseerimise teel täita. Kui sellise kohustuse täitmise tagamiseks on seatud kinnisasjale hüpoteek, siis saab põhinõudena lugeda tagatuks eelkõige selle kohustuse rikkumise korral tekkiva kahju hüvitamise nõude ja täitmist asendava leppetrahvinõude, kui leppetrahvikohustuses on võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 järgi kokku lepitud. (p 14)

Põhivõla nõue TsÜS 145¹ lg 1 tähenduses hõlmab ka täitmist asendavat kahju hüvitamise nõuet. (p 14)

Kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg 1 alusel 10 aasta jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 145¹ lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. (p 15)

TsÜS § 157 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg on kümme aastat. See tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg 1 alusel 10 aasta jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 145¹ lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. (p 15)

TsÜS § 159 lg 2 järgi ei loeta aegumist katkenuks, kui täitedokumenti ei võeta täitmiseks. See tähendab, et aegumist ei loeta katkenuks mh juhul, kui täitemenetlus lõpetatakse täitemenetluse seadustiku § 48 lg 1 p 4 alusel nt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtulahendile tuginedes. (p 16)

TsÜS § 11 järgne piiratud teovõimega isiku kaitsmise eesmärk ei tähenda üldjuhul seda, et piiratud teovõimega isik võiks VÕS § 1028 lg 2 p 3 alusel laenuandja arvel alusetult rikastuda, jättes endale tühise laenulepingu alusel saadu. (p 14)

Piiratud teovõimega isiku õiguste kaitse tühise tehingu alusel saadu temalt tagasinõudmisel on tagatud eelkõige rikastumise äralangemise vastuväitega VÕS § 1033 ja § 1034 alusel. Rikastumise äralangemisega ei ole tegu, kui tühise tehingu alusel saadu arvel on tehtud kulutusi, mida piiratud teovõimega isiku jaoks oleks olnud niikuinii vaja teha. Küll aga võib rikastumine olla ära langenud, kui piiratud teovõimega isik on saadu arvel teinud kulutusi, mida mõistlik seaduslik esindaja ei oleks sarnases olukorras põhjendatuks pidanud, ning kulutuste eest ei ole vastusooritust saadud või selle väärtus ei ole säilinud. Piiratud teovõimega isiku tehtud tehing, millega ta on saadu ära kulutanud, võib omakorda olla tühine ja piiratud teovõimega isikul on sel juhul omakorda alusetu rikastumise nõue selle tehingu alusel üleantu tagastamiseks. Sel juhul ei ole piiratud teovõimega isiku rikastumine ära langenud, kuna saadu asemel on tal tekkinud alusetu rikastumise nõue saaja vastu. Sellises olukorras saab piiratud teovõimega isik kaitsta end hageja esitatava alusetu rikastumise nõude vastu, loovutades enda nõude hagejale. (p-d 15-15.2)

VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise (ja ka VÕS § 1034 lg 1 erandi kohaldamise) eelduseks on see, et ei esine VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaolusid. VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaoludest teadmisel või teadma pidamisel ei saa lähtuda piiratud teovõimega isiku teadmisest, vaid tema seadusliku esindaja teadmisest või teadma pidamisest. Seda asjaolu peab tõendama alusetu rikastumise nõude esitanud üleandja. (p 16)

Isiku üle eestkoste seadmise määruse avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded (TsMS § 531 lg 4) ei välista tema vastu alusetu rikastumise nõude esitamist. (p 18)

VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaoludest teadmisel või teadma pidamisel ei saa lähtuda piiratud teovõimega isiku teadmisest, vaid tema seadusliku esindaja teadmisest või teadma pidamisest. Seda asjaolu peab tõendama alusetu rikastumise nõude esitanud üleandja. (p 16)

VÕS § 1033 lg 1 järgne vastuväide tuleb kohtule esitada ja tõendada kostjal, kelle vastu on esitatud alusetu rikastumise nõue. (p 17)

Tühise laenulepingu tagasitäitmine ei ole VÕS § 1028 lg 2 p 3 mõttes vastuolus TsÜS § 11 eesmärgiga, milleks on kaitsta piiratud teovõimega isikut ja takistada tal tsiviilkohustuste võtmist. See kaitse ei tähenda siiski üldjuhul seda, et piiratud teovõimega isik võib jätta endale tühise tehingu alusel saadu, st laenuandja arvel alusetult rikastuda. (p 14)

Eestkostemääruse avaldamine ei tähenda seda, et eestkostetav on piiratud teovõimega isik iga pärast määruse avalikustamist tehtud tehingu korral, vaid määrus loob üksnes sellekohase eelduse (vt TsÜS § 8 lg 3). (p 18)

Takistamaks seda, et juriidilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav kustutatakse registrist ja lõpeb enne, kui jõuab lõpule tema suhtes toimetatav kriminaalmenetlus, ei ole tarvis teha KrMS § 141⁴ lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 3 alusel kohtumäärust ühinemise, jagunemise ja likvideerimise keelamise kohta. (p 19)

KrMS § 141⁴ lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 3 alusel äriühingu ühinemise ja jagunemise keelamine võib mõnikord olla vajalik tema maksevõime säilitamiseks. Nii on see ennekõike juhul, kui äriühingu vara arest või tema kinnisasjale seatud kohtulik hüpoteek ei ole mõne KrMS 141⁴ lg-s 1 nimetatud rahalise kohustuse täielikuks tagamiseks piisav ning lisaks on alust arvata, et äriühingul võib olla või tekkida vara, mida ei ole õnnestunud kriminaalmenetluses arestida või kohtuliku hüpoteegiga koormata. (p 24)

Arvestades KrMS § 141⁴ lg 3 esimest lauset, on kahtlustatava või süüdistatava varalise seisundi tagamiseks üldjuhul põhjendatud KrMS § 141⁴ lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 3 alusel keelata vaid ühinemise ja jagunemise äriregistrisse kandmine, mitte aga ühinemis- või jagunemislepingu sõlmimine, ühinemis- või jagunemisotsuse tegemine või muude ühinemise või jagunemisega seotud toimingute tegemine. (p 25)

ÄRS § 60 lg 2 p 2 kohaselt ei saa äriregistri pidaja juriidilisest isikust menetlusosalist – sh kahtlustatavat ega süüdistatavat – kriminaalmenetluse kestel registrist kustutada. Üldjuhul ei ole see võimalik isegi mitte kriminaalasja menetleja loal. Erandina võib TsÜS § 45 lg 1¹ teise lause kohaselt enne käimasoleva kriminaalmenetluse lõppu kriminaalasja menetleja loal registrist kustutada sellise juriidilisest isikust menetlusosalise, kes loetakse lõpetatuks pankrotiavalduse menetluse või pankrotimenetluse raugemise tõttu. Menetleja loa puududes jääb viimati nimetatud juriidiline isik registrisse ja kriminaalmenetlust ei saa tema suhtes KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel lõpetada. (p-d 20–21)

Kohustus kontrollida, kas juriidilise isiku registrist kustutamine pole ÄRS § 60 lg 2 p 2 või TsÜS § 45 lg 1¹ kohaselt takistatud, lasub äriregistri pidajal ehk Tartu Maakohtu registriosakonnal. Vältimaks ohtu, et registripidaja ei saa enne juriidilise isiku registrist kustutamist tema suhtes käimasolevast kriminaalmenetlusest teada, võib kriminaalasja menetleja ise registripidajat menetluse toimumise faktist informeerida. (p 22)

Jagunemisleping ei sisalda vara käsutamist ja jaguneva ühingu vara läheb omandavale ühingule üle jagunemise äriregistrisse kandmisega. (p 25)

VÕS § 1047 lg 4 alusel esitatud nõudele kohaldub TsÜS § 150 kohane aegumistähtaeg, s.o kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama, hiljemalt kümme aastat kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. (p 10)

Tuvastushagi ei saa esitada, kui sooritusnõuet ei ole põhjusel, et see on aegunud. Seega ei saa esitada nõuete ebaõigete andmete avaldamise tuvastamiseks, kui isik ei saa enam esitada andmete avaldamise ümberlükkamise või parandamise nõuet, kuna see nõue on aegunud. (p 13)

TsÜS § 38 lg 2 teise lause kohaselt saab huvitatud isik juriidilise isiku organi otsuse tühisusele tugineda, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. Organi otsuse tühisusel on seega õiguslik tähendus üksnes juhul, kui otsuse tühisust tuvastav kohtuotsus on jõustunud. Kui vastav jõustunud kohtuotsus puudub, tuleb korteriomanike üldkoosoleku otsuste kehtivust hinnata lähtuvalt sellest, et korteriühistul oli koosolekute kokkukutsumise ajal juhatus olemas. (p 13)

MTÜS § 20 lg 3 kohane nõue on esitatud õigesti, kui korteriomanikud esitavad selle korteriühistu registrist nähtuvale juhatuse liikmele. Korteriomanikud võivad üldjuhul tugineda registrikandele sarnaselt muude isikutega (vt sarnaselt osaühinguga RKTKo nr 3-2-1-116-10, p 27). (p 14)

MTÜS § 20 lg 4 (koosmõjus KrtS § 20 lg-ga 1) sätestab, et kui juhatus ei kutsu üldkoosolekut korteriühistu liikmete põhjendatud ja kirjalikul nõudel (MTÜS § 20 lg 3) kokku, võivad taotlejad üldkoosoleku ise kokku kutsuda samas korras juhatusega. Muid võimalusi, mil koosoleku kokkukutsumise õigus saab minna juhatuselt üle korteriomanikele, seadus ette ei näe. Isegi kui korteriühistu põhikirjas sisalduks säte, mis võimaldaks korteriomanikel koosoleku kokku kutsuda ilma seda juhatuselt enne nõudmata, siis oleks selline põhikirja säte vastuolus seadusega, mis puhul kohalduks seaduses sätestatu (KrtS § 17 lg 2). (p 16)

Kui korteriomanike üldkoosoleku kutsuvad kokku selleks õigustamata isikud, sh korteriomanikud ilma koosoleku kokkukutsumise nõuet juhatusele esitamata, on koosoleku kokkukutsumisel oluliselt rikutud seaduse või põhikirja nõudeid. Sellisel koosolekul tehtud otsused on KrtS § 29 lg 1 teise lause järgi tühised. (p 17)

Laenulepingu alusel raha mittesaamise kui negatiivse asjaolu tõendamise võimalused on laenusaaja jaoks piiratud. Laenusaaja tõendamiskoormise täitmiseks laenulepingu rahatuse väite korral piisab seega sellest, et laenusaaja põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et laenuandja tegelikult laenulepingu alusel raha üle ei andnud, misjärel on laenuandjal kohustus tõendada, et ta andis laenulepingu alusel raha üle laenusaajale. (p 26)

Kui pooled sõlmivad osa võõrandamistehingu ja annavad osa üle käsunduslepingu raames, võib käsundisaaja olla kohustatud osa käsundiandjale välja andma VÕS § 626 lg 1 alusel. VÕS § 626 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 626 lg 1 kohaldamisel tuleb arvestada konkreetse tegevusala ja teenuse iseärasusi (vt RKTKo nr 2-16-1988/38, p 19). VÕS § 626 lg 1 kohaselt võivad väljaandmiskohustuse objektiks olla kõik esemed TsÜS § 48 mõttes, sh äriühingu osalus. Kui saadu väljaandmine on võimatu või käsundisaaja ei anna saadut üle õigel ajal, peab ta hüvitama käsundiandjale kahju VÕS § 115 lg 1 alusel. (p 19)

Kinnisasja müügilepingust tulenevad nõuded aeguvad üldjuhul TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aasta jooksul. Seda ka juhul, kui kinnisasjal on ehitis ning vaidlusalused nõuded tulenevad ehitise puudustest. Erandiks on aga TsÜS § 146 lg 2 teine lause. Kui müüdud kinnisasjal oleva ehitise valmimisest on möödunud vähem kui viis aastat, siis TsÜS § 146 lg 2 teise lause kohaselt ei aegu ehitise puuduse tõttu müügilepingust tulenevad ostja nõuded siiski enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest. (p 11)

TsÜS § 146 lg 2 esimese lause kohaldamisala on laiem kui üksnes uue ehitise lõpuni valmisehitamine ning selle puudustest tulenevad nõuded. Viieaastane aegumistähtaeg kohaldub ka juhul kui töövõtulepingu esemeks oli mõni ehitusetapp (nt tehnosüsteemi paigaldus, siseviimistluse teostamine vms), juurdeehitus, renoveerimine vms. TsÜS § 146 lg 2 esimene lause kohaldub ka juhul, kui valmis on üksnes osa ehitisest, st töövõtulepingu alusel on ehitatud sisuliselt pooleliolev ehitis. (p 12)

TsÜS § 146 lg 2 teist lauset on võimalik kohaldada ka olukorras, kus müügilepingu esemeks olevale kinnisasjale on ehitatud üksnes pooleliolev ehitis või renoveeritud ehitis. (p 13)

TsÜS § 146 lg 2 teise lause kohaselt pikeneb aegumistähtaeg vaid juhul, kui nõude aluseks olevad puudused on vähem kui viis aastat tagasi valminud ehitisel või selle osal või vähem kui viis aastat tagasi renoveeritud ehitisel või selle osal. (p 14)

Kui kinnisasja müüja kostjana esitab ehitise müügilepingust tulenevale ostjast hageja nõudele aegumise vastuväite, peab müüja tõendama, et TsÜS § 146 lg 1 ja VÕS § 227 lg 1 kohaselt on möödunud kolm aastat asja üleandmisest ostjale. Kui ostja esitab omakorda vastuväite, mille kohaselt ei ole möödunud TsÜS § 146 lg 2 teises lauses sätestatud viieaastane aegumistähtaeg ehitise valmimisest, siis peab müüja tõendama, millal vaidlusalune ehitis või ehitise osa valmis. (p 16)

TsÜS § 150 lg 1 on üldiselt dispositiivne, kuid sealjuures tuleb arvestada TsÜS § 145 lg-s 2 sätestatut. Olukorras, kus pooled lepivad kokku uue aegumistähtaja alguses, mille tulemusena pikeneb aegumistähtaeg võrreldes esialgse tähtajaga, on tegemist TsÜS § 145 lg 2 mõttes aegumistähtaja pikendamise kokkuleppega. Aegumistähtaega ei saa pikendada enam kui kümne aastani. TsÜS § 150 lg 1 ja § 145 lg 2 alusel saab kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumist kokkuleppel pikendada kuni kümne aastani alates ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. (p 14)

Pooled võivad kokkuleppel TsÜS § 145 lg 2 järgi aegumistähtaega pikendada, kuid see ei tähenda, et poolte kokkulepe aegumise pikendamise kohta peaks hõlmama kogu kahju hüvitamise nõuet. (p 15)

TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub ainult selle nõude aegumine, mis on kohtule hagiga esitatud. Kohtumenetlusnormid võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet mh suurendada, kuid seejuures tuleb hagejal arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. (p 21)

Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Kui soovitakse kolmanda isiku varaga tagada teise isiku kohustuse täitmist, siis selleks on vaja kolmanda isiku nõusolekut. Isik peab olema nõus tema vara suhtes tagamisabinõu (nt aresti) kohaldamisega ja võtma endale kohustuse tagada näiteks käendajana teiselt isikult väljamõistetava summa täitmist, lubades kasutada enda vara selle kohustuse täitmiseks. (p 11.2)

KrMS § 142 lg 1 teises lauses sätestatud erisus, mis võimaldab rahapesu objektina arestida vara, mis ei kuulu ühelegi menetlusosalisele, kohaldub üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. (p 11.3)

Vara arestimise otsustus ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle otsustuse adressaat. (p 11.1)

Õiguslikult ei ole võimalik arestida kontol olevat raha. Pangakontol olev raha ei ole asi. Tegemist on kontoomaniku makseteenuse lepingust (VÕS § 709 lg 1) tuleneva nõudeõigusega makseteenuse pakkuja (krediidiasutuse) kui kontopidaja vastu. Nõudeõiguse sisu on anda kontopidajale korraldusi teha kontol oleva rahaga toiminguid. (p 15.1)

TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Ka kriminaalmenetluses võib isik leppida näiteks kriminaalasja kohtueelse menetlejaga kokku selles, et ta tagab oma varaga mõnd süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust, mille täitmist võidakse kriminaalmenetluses nõuda. Osutatud võimalust on sisuliselt jaatatud ka kriminaalkolleegiumi määruse nr 1-20-1149/34 p-s 23. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)

TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)

Kui hoiule antakse sularaha kui asendatav asi, ei võlgneta hoiulepingu lõppedes samu rahatähti. Hoidja ei saa esitada sularaha hoiule andjale vastuväidet, et raha tagastamist takistab rahatähtede arestimine. Sama järeldus kehtib juhul, kui tegemist ei ole sularahaga, vaid pangakontole kantud rahaga. (p 15.3)

Enne 01.07.2019 jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 kohaselt kümme aastat alates kohtulahendi jõustumisest. (p-d 14.1 ja 14.2)

Enne 01.07.2019 jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumine peatub TsÜS § 157 lg 6 järgi sissenõudja PKS § 33 lg 3 ja TMS § 14 lg 2 alusel esitatud ühisvara jagamise hagi menetlemise ajaks. (p 14.3)

Jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg peatub sissenõudja esitatud võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise hagi menetlemise ajaks. (p 14.3)

Kahju hüvitise nõude loovutamise lepingu tühisust TsÜS § 86 lg 1 või § 87 alusel ei too kaasa asjaolu, et pankrotihaldur jättis nõude pankrotimenetluses esitamata, kuna pankrotihalduri hinnangul oli tegemist majanduslikult otstarbetu nõudega, või asjaolu, et nõue võõrandati liiga odava hinnaga. Samuti ei too tühisust TsÜS § 86 lg 1 alusel kaasa see, kui pankrotihaldur ei kuulanud ära võlausaldajate arvamust selle kohta, kas nõuet on mõtet hakata sisse nõudma või tuleks see võõrandada, kuna võlausaldajatel puudub seadusest tulenev õigus nõuda, et pankrotihaldur peaks ise hakkama seda nõuet sisse nõudma. (p-d 11 ja 14)

Nõude loovutamise lepingu tühiseks lugemist TsÜS § 86 lg 1 alusel ei saa põhjendada asjaoluga, et pankrotihaldur rikkus oma kohustusi, sõlmides nõude loovutamise lepingu pärast seda, kui maakohus oli teinud pankrotimenetluse lõpetamise määruse, kuid pankrotihalduri volitused veel kestsid. (p 13)

Kirjaliku hääletamise puhul kujutab tehtava otsuse eelnõu saatmine korteriomanikule endast kindlale isikule tahteavalduse tegemist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 mõttes. (p 11.1)

Vt RKTKm nr 2-20-17009/40, p 22. (p 11.2)

Juhul kui otsuse eelnõu ei saadeta KrtS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud nõuete kohaselt kõikidele korteriomanikele, kohaldub sellisel juhul KrtS § 29 lg 1 teises lauses sätestatu, millest tulenevalt võib korteriomanik, kelle suhtes rikuti KrtS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud otsuse eelnõu saatmise kohustust, vastu võetud otsuse heaks kiita. See ei tähenda, et korteriomanik saaks otsuse eelnõu poolt või vastu oma hääle anda pärast juhatuse määratud tähtaega (KrtS § 21 lg 2 esimene lause), vaid seda, et ta nõustub tema suhtes toime pandud rikkumisega ning avaldab tahet olla vastu võetud otsuse kehtivuse poolt. Sellisel juhul muutub otsus kehtivaks tagantjärele, alates selle vastuvõtmisest. (p 11.2)

Juhul kui korteriomanik, kelle suhtes KrtS § 21 lg 2 teises lauses sätestatut rikuti, siiski esitab oma seisukoha juhatuse määratud aja jooksul, ei saa ta hea usu põhimõttest tulenevalt hiljem nõuda otsuse tühisuse tuvastamist või esitada otsuse tühisuse vastuväidet. Eeltoodu kehtib ka olukorras, kus korteriomanik, kelle suhtes rikuti KrtS § 21 lg 2 esimeses lauses otsuse eelnõu saatmise kohta sätestatut, kiidab vastu võetud otsuse heaks. (p 11.3)

KrtS § 21 lg 2 esimeses ja teises lauses sätestatu rikkumisele saab kohtus tugineda iga korteriomanik, st ka see isik, kelle suhtes rikkumist toime ei pandud. (p 11.5)

KrtS § 46 lg 3 sätestab, et kui korteriomanik ei ole korteriühistule teatanud oma elu- või asukoha postiaadressi, on korteriühistul õigus lugeda tema elu- või asukohaks korteriomandi asukoht. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei saa korteriühistu KrtS § 46 lg-le 3 tugineda olukorras, kus korteriomanik küll ei järginud selles sättes nimetatud teatamiskohustust, kuid korteriühistu pidi muudest asjaoludest (kui korteriomaniku selgesõnaline avaldus) tulenevalt aru saama, et korteriomaniku elu- või asukoht on mujal. (p 12.1)

KrtS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatu puhul kohaldub ka KrtS § 20 lg 4, mis sätestab, et kui korteriomanik on teatanud korteriühistule oma elektronposti aadressi, tuleb korteriomanike üldkoosoleku teade ja sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud dokumendid saata sellele aadressile. (p 12.3)

Juhul kui KrtS § 21 järgi tehtava otsuse korral esitab oma seisukoha otsuse eelnõu kohta korteriomaniku nimel isik, kellel puudub õigus korteriomanikku hääletamisel esindada, on selle korteriomaniku seisukoha esitamine kui ühepoolne tehing tühine TsÜS § 128 lg 1 järgi. Selline olukord ei too aga automaatselt kaasa kirjaliku hääletamise teel vastu võetud otsuse kui korteriomanike mitmepoolse tehingu tühisust TsÜS § 129 lg 1 järgi. Korteriomaniku seisukoha esitamise kui tehingu tühisus toob kaasa üksnes selle, et korteriomaniku antud häälega ei saa otsuse vastuvõtmisel arvestada (vt TsÜS § 33 lg 2). (p 13.2)

KrtS § 22 lg 5 sätestab, et üldkoosolekul võib osaleda korteriomanik ise või tema esindaja, kelle esindusõiguse olemasolu on kirjaliku dokumendiga tõendatud. Kirjaliku dokumendi (volikirja) nõue kehtib kolleegiumi hinnangul ka KrtS §-s 21 sätestatud hääletamise puhul. See tähendab, et kui korteriomaniku eest esitab otsuse eelnõu kohta oma seisukoha isik, kes ei ole oma esindusõigust volikirjaga tõendanud, ei tohi korteriühistu juhatus hääle andmist arvestada, välja arvatud, kui hääle andmine kiidetakse heaks. (p 13.3)

Kui korteriühistu juhatus on koostanud hääletusprotokolli KrtS § 21 lg 4 mõttes, ei saa seda protokolli muuta, lisades sinna varem esindusõiguse puudumise tõttu arvesse võtmata seisukohta põhjusel, et korteriomanik kiitis hiljem seisukoha andmise heaks. (p 13.6)

Korteriomandi ühised omanikud saavad KrtS § 15 lg 3 ja § 22 lg 5 mõttest tulenevalt määrata volikirjas kindlaks nende ühise esindaja ka etteulatuvalt. (p 14)

Vt RKTKm nr 2-20-17009/40, p 14. (p 14)

Vt RKTKm nr 2-20-17009/40, p 17. (p 15)

Vt RKTKm nr 2-18-9475/52, p 9.1. (p 13.1)

KrtS § 21 järgi tehtava otsuse korral kujutab otsuse eelnõu poolt või vastu oma seisukoha avaldamine (hääle andmine) korteriomaniku tahteavaldust TsÜS § 33 lg 1 mõttes. (p 13.1)

Juhul kui KrtS § 21 järgi tehtava otsuse korral esitab oma seisukoha otsuse eelnõu kohta korteriomaniku nimel isik, kellel puudub õigus korteriomanikku hääletamisel esindada, on selle korteriomaniku seisukoha esitamine kui ühepoolne tehing tühine TsÜS § 128 lg 1 järgi. Selline olukord ei too aga automaatselt kaasa kirjaliku hääletamise teel vastu võetud otsuse kui korteriomanike mitmepoolse tehingu tühisust TsÜS § 129 lg 1 järgi. Korteriomaniku seisukoha esitamise kui tehingu tühisus toob kaasa üksnes selle, et korteriomaniku antud häälega ei saa otsuse vastuvõtmisel arvestada (vt TsÜS § 33 lg 2). (p 13.2)

Vaatamata sellele, et korteriomaniku hääle (poolt- või vastuhääle, vt KrtS § 21 lg-d 2 ja 3) andmine kirjalikul hääletamisel kui tehing võib olla tühine TsÜS § 128 lg 1 järgi, saab korteriomanik hääle andmise heaks kiita juhul, kui esinevad TsÜS § 128 lg-s 2 nimetatud eeldused. Arvestades TsÜS § 128 lg-s 2 sätestatut, on selline heakskiitmine eelduslikult võimalik, sest hääle andmine on suunatud kindlatele isikutele, kelle all tuleb mõelda teisi korteriomanikke kui hääletamise (tahteavalduse) adressaate. Lisaks peab esinema olukord, kus isik, kellele selline tehing oli suunatud, ei vaielnud tehingu tegemisele vastu. (p 13.4)

Korteriühistu juhatus võib korteriomanikule, kelle nimel teine isik esitas esindusõigust omamata seisukoha kirjaliku hääletamise teel vastu võetava otsuse eelnõu kohta, teha TsÜS § 129 lg 3 esimese lause järgi ettepaneku seisukoha esitamine (hääle andmine) kui tehing heaks kiita. (p 13.5)

TsÜS § 128 lg-s 2 nimetatud eeldused esinevad juhul, kui korteriühistu juhatus korteriühistu seadusliku esindajana teeb korteriomanikule, kelle nimel kirjalikul hääletamisel hääl TsÜS § 128 lg-s 1 sätestatut rikkudes anti, ettepaneku otsuse eelnõu kohta seisukoha esitamine (hääle andmine) TsÜS § 129 lg 3 esimese lause järgi heaks kiita. Samas võib korteriomanik, kelle nimel esindusõiguseta isik esitas kirjalikul hääletamisel seisukoha, hääle andmise heaks kiita ka omal algatusel. (p 13.5)