HALDUSÕIGUSMaksuõigus

Teksti suurus:

Maksukorralduse seadus (lühend - MKS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-57-11 PDF Riigikohus 17.08.2011
MKS
Maksuhaldurile maksudeklaratsioonides jätkuva valeandmete esitamise korral arvestatakse KarS § 81 lg-st 4 tulenevalt süüteo aegumist viimase osateo (valeandmetega maksudeklaratsiooni esitamise) ajast (vt ka RKKKo 3-1-1-47-07, p-d 27-33).
Ainuüksi asjaolu, et menetletakse maksukuritegu, ei muuda kriminaalasja keerukaks ega mahukaks. See, et tsiviilhagis ei ole võimalik esitada maksunõuet (sh vastutusnõuet), ei tähenda aga seda, et tsiviilhagis ei saaks riik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud) riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus. Viimatinimetatud juhul ei nõuta süüdistatavalt (võõra) maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et tema õigusvastase teo (deklareerimiskohustuse rikkumise) tõttu on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest (sõltuvalt asjaoludest kas TsK § 448 lg-st 1 või VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7). Järelikult ei ole sellise nõude esitamine kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses asjas nr 3-2-1-25-06, samuti kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatuga.
Kui Riigikohtu tuvastatud kohtuotsuste põhistamiskohustuse rikkumine puudutab üksnes tsiviilhagi lahendamist, on TsMS § 656 lg 1 p-st 5 ja § 657 lg 1 p-dest 2 ja 21 lähtudes võimalik saata kriminaalasi uueks arutamiseks ka ringkonnakohtule, vaatamata sellele, et rikkumine on saanud alguse maakohtust (vt ka 3-1-1-41-09, p 9).
Nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus on pädev hindama menetlusaja mõistlikkust sõltumata sellest, kas madalama astme kohus või kohtud on selles küsimuses seisukoha võtnud ja seda piisavalt põhistanud. Apelleeritud või kasseeritud kohtuotsuse ebapiisav põhistus menetlusaja mõistlikkuse küsimuses ei anna alust kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata. Vt ka RKKKo 3-1-1-46-10, p 7.5 ja 3-1-1-14-11, p 10.
Nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus on pädev hindama menetlusaja mõistlikkust sõltumata sellest, kas madalama astme kohus või kohtud on selles küsimuses seisukoha võtnud ja seda piisavalt põhistanud. Apelleeritud või kasseeritud kohtuotsuse ebapiisav põhistus menetlusaja mõistlikkuse küsimuses ei anna alust kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata. Vt ka RKKKo 3-1-1-46-10, p 7.5 ja 3-1-1-14-11, p 10.
Nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus on pädev hindama menetlusaja mõistlikkust sõltumata sellest, kas madalama astme kohus või kohtud on selles küsimuses seisukoha võtnud ja seda piisavalt põhistanud. Apelleeritud või kasseeritud kohtuotsuse ebapiisav põhistus menetlusaja mõistlikkuse küsimuses ei anna alust kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata. Vt ka RKKKo 3-1-1-46-10, p 7.5 ja 3-1-1-14-11, p 10. Kui kuriteokaebuses konkreetse isiku käitumise kohta esitatud faktiliste asjaolude tõendatuse kontrollimiseks alustatakse kriminaalmenetlust, on menetlusaja kulgemine tema suhtes alanud sõltumata sellest, millise kuriteokoosseisu tunnustel kriminaalasja menetleti. Vt ka RKKKo 3-1-1-43-10, p 25. Ajavahemikku, mis jääb kuriteo toimepanemise ja isiku suhtes kriminaalmenetluse alustamise vahele, menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse ei võeta. Ainuüksi asjaolu, et menetletakse maksukuritegu, ei muuda kriminaalasja keerukaks ega mahukaks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks kõiki asjaolusid kaaludes kriminaalmenetluse määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistva otsuse või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel (vt RKKKo 3-1-1-43-10, p 20 koos viidetega varasematele lahenditele). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.1.)
See, et tsiviilhagis ei ole võimalik esitada maksunõuet (sh vastutusnõuet), ei tähenda aga seda, et tsiviilhagis ei saaks riik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud) riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus. Viimatinimetatud juhul ei nõuta süüdistatavalt (võõra) maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et tema õigusvastase teo (deklareerimiskohustuse rikkumise) tõttu on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest (sõltuvalt asjaoludest kas TsK § 448 lg-st 1 või VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7). Järelikult ei ole sellise nõude esitamine kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses asjas nr 3-2-1-25-06, samuti kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatuga. VÕS § 127 lg 6 kohaldamine eeldab nii seda, et kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kui ka seda, et kahju täpse suuruse tõendamine on võimatu.
3-1-1-6-11 PDF Riigikohus 23.03.2011
MKS
Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel tuleb menetlus lugeda isiku suhtes alanuks ka siis, kui isik kuulatakse üle tema suhtes tõusetunud kuriteokahtluse kontrollimiseks. Seda sõltumata sellest, kas formaalselt kuulati isik üle kahtlustatavana või tunnistajana. Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. Juhul, kui mõistliku menetlusaja rikkumine tuvastatakse pärast kohtuliku arutamise kõigi staadiumide läbimist nõupidamistoas kohtuotsust tehes, kusjuures kohus leiab, et süüdistatavale etteheidetav kuritegu on tõendatud ning tsiviilhagi põhjendatud, tuleb mõistliku menetlusaja rikkumisele reageerimise viisi valikul arvesse võtta ka aega, mis eelduslikult kuluks kannatanu nõude läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses. Märgitu ei tähenda siiski seda, nagu välistaks kannatanu tsiviilhagi süüdistatava õigeksmõistmise mõistliku menetlusaja möödumise tõttu või samal põhjusel kriminaalmenetluse lõpetamise. Tegemist on üksnes ühe argumendiga, mida kohtul tuleb ebamõistlikule menetlusajale reageerimisel arvesse võtta.
Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei tea täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. Kui põhiteo ebaõigussisusse kuuluvad erilised subjektiivsed koosseisulised tunnused, peab kaasaaitaja olema neist teadlik. Näiteks peab maksude maksmisest kõrvalehoidumisele (KarS § 389^1) kaasaaitaja teadma muu hulgas seda, et täideviija tegutseb maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kuid tal endal ei pea sellist eesmärki olema.
Enne karistusseadustiku jõustumist toime pandud teo puhul tuleb isiku suhtumisele toimepandavasse teosse anda eraldi õiguslik hinnang nii teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi kui ka kehtiva karistusseadustiku alusel.
Tegelikkusele mittevastavate arvete koostamine ja maksukohustuslasele (tema esindajale) edastamine - juhul, kui see toimub enne maksudeklaratsiooni esitamist - on objektiivselt vaadeldav kuriteo toimepanemise vahendi andmisena KrK § 17 lg 6 mõttes ja ainelise kaasabina KarS § 22 lg 3 tähenduses. See, kui maksukohustuslasele või tema esindajale antakse enne maksudeklaratsiooni esitamist ainult lubadus hankida (vajadusel) pärast maksudeklaratsiooni esitamist näilikud arved, on käsitatav täideviija teotahtluse tugevdamisena. Maksuhaldurile valeandmete esitamisele kaasaaitamisena ei ole aga vaadeldav see, kui isik edastab arved maksukohustuslasele alles pärast maksudeklaratsiooni esitamist ja ilma, et ta oleks enne deklaratsiooni esitamist seda teha lubanud. Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Siiski ei pea see põhjuslik seos olema nii vahetu kui põhiteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv põhjuslik seos. Kaasaaitaja tegevus peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut. Kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. (RKKKo asjas nr 3-1-1-94-00, p 6.4; nr 3-1-1-60-02, p 12; nr 3-1-1-43-10, p 16). Näiteks selleks, et lugeda tegelikkusele mittevastavate arvete hankimine maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele kaasaaitamiseks, ei pea tuvastama, et näilike arvete puudumise korral poleks valeandmeid sisaldanud deklaratsioone esitatud. Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei tea täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. Kui põhiteo ebaõigussisusse kuuluvad erilised subjektiivsed koosseisulised tunnused, peab kaasaaitaja olema neist teadlik. Näiteks peab maksude maksmisest kõrvalehoidumisele (KarS § 389^1) kaasaaitaja teadma muu hulgas seda, et täideviija tegutseb maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kuid tal endal ei pea sellist eesmärki olema.
Kriminaalmenetluslikku tõendamisstandardit ja süütuse presumptsioonist tulenevat tõendamiskoormust arvestades ei ole ainuüksi isikusamasuse tuvastamise kohustuse rikkumise fakt piisav, väitmaks, et tehingut tegelikult ei toimunud või et tehingu tõendamise kohustus on süüdistatavale üle läinud. Samas on kõnealune asjaolu ka kriminaalmenetluses kindlasti arvestatav ühe argumendina, mis kinnitab seda, et arvel näidatud tehingut tegelikult ei toimunud ja/või seda, et arvet maksudeklaratsioonis kajastades isik vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 2), et tehingut ei toimunud ja arvet ei saa maksustamisel arvestada. Võimalus tuvastada maksudeklaratsioonis kajastatud tehingu näilikkus ei sõltu sellest, millal hakkas kehtima rahapesu tõkestamise seaduses sätestatud isikusamasuse tuvastamise kohustus. (Vt ka RKKKo asjas nr 3-3-1-43-03, p 11; nr 3-1-1-40-03).
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (RKKKo asjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2; nr 3-1-1-26-08, p 14; nr 3-1-1-10-09, p 61 ja nr 3-1-1-72-09, p 22). Olukorras, kus Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa aga panna süüdimõistetule kohustust apellatsioonimenetluse kulude kandmiseks. (RKKKm asjas nr 3-1-1-21-07, p 7.3).
3-1-1-85-10 PDF Riigikohus 02.11.2010
MKS
Otsuse või toiminguna KarS § 291^1 mõttes saab käsitada üksnes sellist otsust või toimingut, mille tegemine eeldab ametiisiku järelevalvealase õiguspädevuse kasutamist (avaliku võimu teostamist). Äriühingu maksudeklaratsiooni koostamist ja esitamist ei saa käsitada riikliku järelevalve otsuse või toiminguna KarS § 291^1 mõttes isegi mitte juhul, kui valeandmete esitaja on ametiisik, kellele Maksu- ja Tolliamet on andnud õiguse ja kohustuse kontrollida konkreetse maksudeklaratsiooni õigsust. See, kui pädev Maksu- ja Tolliameti ametnik jätab tema kontrollitavas maksudeklaratsioonis ilmnenud veale ettenähtud korras reageerimata, võib olla vaadeldav otsuse või toimingu ebaseaduslikult tegemata jätmisena KarS § 291^1 mõttes. Kahju KarS § 291^1 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 291^1 toimepanijalt vähemalt otsest tahtlust nende faktiliste asjaolude suhtes, mis muudavad ametiisiku poolt otsuse või toimingu tegemise või tegemata jätmise ebaseaduslikuks. Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 291^1 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.
Kahju KarS § 291^1 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.
KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega.
Mõistes süüdistatava õigeks, on ringkonnakohus lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 14, § 181 lg-st 1 ja § 175 lg 1 p-st 1 kohustatud hindama kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluste põhjendatust kogu ulatuses, sh esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulude osas.
Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 291^1 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.
Kahju KarS § 2911 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.
Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati otsustada, kas kuritegu on toime pandud tegevuse või tegevusetusega. Tagajärjedelikti puhul tuleb tuvastada vahetult tagajärje saabumisele eelnev tegu. Ei ole võimalik, et selline vahetult tagajärjele eelnev tegu on ühtlasi nii tegevus kui tegevusetus (RKKKo 3-1-1-71-02, p 6.2.) Teo toimepanija hilisem passiivseks jäämine ei muuda delikti tegevusetusdeliktiks (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14). On oluline, kas konkreetse teo raskuspunkt oli tegevusel või tegevusetusel (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14 ja 3-1-1-4-08, p 14).
Maksuhaldurile valeandmete esitamise (MKS § 153^1 lg 1 alternatiiv 2) kaastäideviija võib olla ka äriühingu raamatupidaja, kes ühiselt ja kooskõlastatult deklaratsiooni allkirjastava juhatuse liikmega kannab sellesse ebaõiged andmed.
3-3-1-65-09 PDF Riigikohus 13.10.2009
MKS
Riigikohus on 3. märtsi 2004. a määruse asjas nr 3-3-1-10-04 p-s 14 selgitanud: "Juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt hoolitsema posti vastuvõtmise eest juhatuse liikme või muu volitatud isiku poolt. Jättes posti vastuvõtmise korraldamata, võtab juriidiline isik endale riski, et olulised teated, s.h maksuhalduri haldusaktid, ei jõua temani." Seega peab juriidiline isik tagama registrile esitatud andmete õigsuse ja ta vastutab ise ebaõigete andmete esitamise tagajärgede eest. Maksuhalduril ei lasu kohustust kontrollida, kas juriidilisest isikust maksumaksja on talle saadetud dokumendid kätte saanud või mitte. Küll aga peab maksumaksjast juriidiline isik hoolitsema posti vastuvõtmise eest oma registrijärgsel aadressil (vt ka Riigikohtu 19.12.2007 määrust haldusasjas nr 3-3-1-75-07). Kui maksumaksja, olles teadlik tema suhtes toimuvast maksumenetlusest, oleks soovinud ajutiselt saada maksuhalduri dokumente kätte mõnel teisel aadressil, siis oleks ta pidanud esitama maksuhaldurile vastava taotluse.
Kaebetähtaja ennistamiseks pidi kaebuse esitajal olema mõjuva põhjusena käsitatav püsiv takistus kaebuse esitamiseks. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka asjaolu, et vaatamata sellele, et haldusorgan on haldusakti teatavakstegemiseks teinud omalt poolt kõik vajaliku, ei ole teave haldusaktist adressaadini jõudnud. Selleks peab aga olema adressaadist sõltumatu, mitte temast olenev põhjus.
3-3-1-3-09 PDF Riigikohus 25.03.2009
KMS
MKS
Sisendkäibemaks arvatakse maha kohe kaupade ja teenuste soetamisel või nende eest tasumisel, sõltumata sellest, millal tegelikult hakatakse kaupa või teenust kasutama. Sisendkäibemaksu mahaarvamisel ei ole oluline, kas ostja on tasunud kauba või teenuse eest osaliselt või täies ulatuses. Sisendkäibemaksu mahaarvamine on lubatud, kui tegemist on maksustatava käibe tarbeks soetatud kauba või teenusega. Käibemaksuga maksustamise seisukohalt on oluline kaupade võõrandamisele ja teenuste osutamisele suunatud majandustegevus (tootmine), mitte aga näiteks kasumi saamise eesmärk. Kaupade võõrandamine iseseisva kaubandustegevuse käigus tähendab ka seda, et soetatud kaup müükase hiljem edasi ning seejuures puuduvad soetamise hetkel tõendid võimaliku tarbimiseks kasutamise kohta. Rehvitööde ja rehvide säilitamise ning sõiduauto kasutamise puhul peab maksukohustuslane suutma tõendada, milline seos on neil teenustel maksukohustuslase maksustatava käibega, sest nende teenuste puhul on ettevõtlusega mitteseotud kasutuse tõenäosus märkimisväärne. Kinnisvara puhul piisab asjaolust, et see ei ole elamiskõlblik. Ehkki ettevõtjate vaheline käive maksustatakse, ei teki sellest ettevõtluskulude puhul ettevõtja jaoks tegelikku maksukoormust, sest kahe ettevõtja vahel selline tehing jääb kokkuvõttes maksuvabaks. Ka teeseldud või varjatud tehingu puhul tekib müüjal maksustatav käive ja sellelt käibelt käibemaksu tasumise kohustus. Nimetatud kohustusele korrespondeerub ostja õigus sisendkäibemaksu maha arvata.
Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormis üle maksukohustuslasele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksukohustuslasel maksuotsusega määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti (vt ka Riigikohtu 20.06.2007 otsuse asjas nr 3-3-1-34-07 p-i 13).
Teeseldud tehingu tähendust maksustamisel reguleerib MKS § 83 lg 4, mis sätestas kuni 01.01.2009, et teeseldud tehingut ei võeta maksustamisel arvesse. Kui teeseldud tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid (vt Riigikohtu 23.09.2005 otsust asjas nr 3-2-1-80-05). MKS § 83 lg 4 kohaldamine eeldab varjatud tehingu tuvastamist. Maksuhaldur ei pea tegelikku tehingut tsiviilõiguslikult täpselt kvalifitseerima ning tehingu tsiviilõiguslik ja maksuõiguslik kvalifikatsioon ei pea alati kokku langema (vt ka Riigikohtu 04.10.1999 määrust asjas nr 3-3-1-31-99).
3-3-1-91-08 PDF Riigikohus 05.03.2009
MKS
Siduvalt saab maksukohustuse kindlaks määrata vaid MKS § 95 nõuetele vastava maksuotsusega. Maksudeklaratsiooni parandamisega ei ole maksukohustust lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud. Maksudeklaratsiooni parandamine ei ole haldusakt. Maksumaksjal on õigus aegumistähtaja jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua kuni selles deklaratsioonis deklareeritava maksukohustuste kohta ei ole tehtud maksuotsust. Pärast maksuotsuse tegemist saab maksuotsusega tuvastatud maksukohustust korrigeerida vaid maksuotsuse vaidlustamise teel (nt vaide või kaebuse esitamisega) või taotledes maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS §-dele 101-104.
MKS § 31 lg 3 p-st 4 tuleneb, et maksuõiguses aegumistähtaja möödumisel kohustuse lõpeb. MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Kui maksumaksja täidab vabatahtlikult maksukohustuse või kõrvalkohustuse (näiteks tasub intressi), mis on aegumistähtaja möödumise tõttu lõppenud, siis tekib tal MKS § 33 kohaselt õigus nõuda tasutu tagastamist (vt nt Riigikohtu 15.11.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-75-06). Tagastamist võib maksumaksja nõuda kahel viisil. Ta võib vaidlustada aegunud nõude määramiseks või sissenõudmiseks antud haldusakti või esitada MKS § 33 alusel tagastusnõude summale, mille maksumaksja on tasunud vabatahtlikult, ilma haldusaktita.
Intressinõue on aegunud sõltumata sellest, kas tulumaksu tasumise kohustus oli haldusaktiga siduvalt kindlaks määratud või mitte. Siduvalt saab maksukohustuse kindlaks määrata vaid MKS § 95 nõuetele vastava maksuotsusega. Maksudeklaratsiooni parandamisega ei ole maksukohustust lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud. Maksudeklaratsiooni parandamine ei ole haldusakt.
Kui maksumaksja täidab vabatahtlikult maksukohustuse või kõrvalkohustuse (näiteks tasub intressi), mis on aegumistähtaja möödumise tõttu lõppenud, siis tekib tal MKS § 33 kohaselt õigus nõuda tasutu tagastamist (vt nt Riigikohtu 15.11.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-75-06). Tagastamist võib maksumaksja nõuda kahel viisil. Ta võib vaidlustada aegunud nõude määramiseks või sissenõudmiseks antud haldusakti või esitada MKS § 33 alusel tagastusnõude summale, mille maksumaksja on tasunud vabatahtlikult, ilma haldusaktita. Kui maksuhaldur annab aegunud nõude osade kohta välja mitu haldusakti (nt määrab alguses ühe haldusaktiga maksu ja hiljem teise aktiga intressi), siis ühe haldusakti vaidlustamata jätmine ei võta maksumaksjalt õigust vaidlustada teist haldusakti. Maksumaksjal on õigus aegumistähtaja jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua kuni selles deklaratsioonis deklareeritava maksukohustuste kohta ei ole tehtud maksuotsust. Pärast maksuotsuse tegemist saab maksuotsusega tuvastatud maksukohustust korrigeerida vaid maksuotsuse vaidlustamise teel (nt vaide või kaebuse esitamisega) või taotledes maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS §-dele 101-104. Kui maksumaksja on seisukohal, et ta on parandanud maksudeklaratsiooni, mida ta ei oleks pidanud parandama ja on deklaratsiooni parandamise tulemusena tasunud maksu, mille määramine oli parandusdeklaratsiooni esitamise ajal MKS §-st 98 lähtuvalt aegunud, siis on maksumaksjal õigus kolme aasta jooksul alates maksu tasumisest esitada MKS § 33 alusel nõue enammakstud maksu tagastamiseks.
3-3-1-70-08 PDF Riigikohus 14.01.2009
MKS
KMS
Tulumaksuseaduse alusel maksab füüsiline isik ettevõtlustulult tulumaksu sõltumata sellest, kas ta on ennast ettevõtjana registreerinud ja kas ettevõtlustulu on püsiv või peamine sissetulekuallikas. TuMS § 15 lg-st 1 ja lg 4 p-st 4 tulenevalt ei ole vara võõrandamine alati ettevõtlus ja tulumaksuga võidakse maksustada kasu vallasasja võõrandamisest ka siis, kui pole tegemist ettevõtlusega. Üksnes isiklikus tarbimises oleva vallasasja võõrandamisel ei kuulu tulu maksustamisele. Tulumaksuseaduse § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 kehtivad vara võõrandamisest saadud kasu suuruse arvutamise kohta ka siis, kui vara võõrandamine toimub ettevõtluse käigus. Vara soetamismaksumus ja vara võõrandamisega seotud kulud ei ole käsitatavad ettevõtlusega seotud mahaarvamistena Tulumaksuseaduse 6. peatüki (§-d 32-35) mõttes. Kui maksuhaldur tuvastab, et vara võõrandamine kujutab endast ettevõtlust, siis sellisel juhul tuleb ettevõtlustuluks lugeda mitte kogu vara võõrandamisest laekuvat sissetulekut, vaid üksnes TuMS § 37 lg 1 kohaselt arvutatud kasu. Kogu müügihinna maksustamine ettevõtlustuluna on lubatud üksnes TuMS § 37 lõikes 2 nimetatud juhul, st kui ettevõtja on vara soetamismaksumuse eelnevalt TuMS § 32 alusel ettevõtlustulust maha arvanud.
Kauba kasutamise all peetakse KMS § 41 lg-s 1 silmas kauba kasutamist muul ettevõtlusega seotud otstarbel. Kui füüsilisest isikust maksukohustuslane kasutab kaupa isiklikuks tarbimiseks, siis ei ole sellise kauba võõrandamine ettevõtluse tulemusena tekkinud käive KMS § 2 lg 2 ja § 4 lg 1 p 1 tähenduses. Sellise kauba käivet ei maksustata üldse käibemaksuga ning samuti ei ole sellise kauba võõrandamisest saadud kasu maksustatav tulumaksuga TuMS § 15 lg 4 p 4 alusel.
Kasutatud kauba käibemaksuga maksustamiseks on KMS §-s 41 sätestatud erikord, mille alusel saab maksukohustuslane, kes soetab kasutatud kauba edasimüügi tarbeks ning ei kasuta seda kaupa (lg 1), pidada maksustatavaks väärtuseks kauba müügi ja ostuhinna vahet, mida on vähendatud selles sisalduva käibemaksu võrra. Erikorra kohaldamiseks peavad olema dokumendid, mis tõendavad kauba soetamist vastavalt KMS § 41 lg-s 1 nimetatud tingimustele. Ainuüksi asjaolu, et isik pole pidanud eriarvestust, aga ei välista tema jaoks soodsama erikorra kohaldamist. Nõutava arvestuse puudumine ei tähenda keeldu arvestust tagantjärele teha. Niisuguse võimaluse eitamine tähendaks koormavama maksustamismeetodi kohaldamist, millel võib olla lubamatu karistuslik iseloom, üksnes seetõttu, et pole täidetud kohustust pidada eriarvestust. Arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise. Kaasaaitamiskohustuse ulatusliku täitmise korral on võimalik ka see, et nimetatud arvestuse teeb maksuhaldur või kasutab vastavate oluliste asjaolude tuvastamiseks hindamist vastavalt MKS §-le 94. Kauba kasutamise all peetakse KMS § 41 lg-s 1 silmas kauba kasutamist muul ettevõtlusega seotud otstarbel. Kui füüsilisest isikust maksukohustuslane kasutab kaupa isiklikuks tarbimiseks, siis ei ole sellise kauba võõrandamine ettevõtluse tulemusena tekkinud käive KMS § 2 lg 2 ja § 4 lg 1 p 1 tähenduses. Sellise kauba käivet ei maksustata üldse käibemaksuga ning samuti ei ole sellise kauba võõrandamisest saadud kasu maksustatav tulumaksuga TuMS § 15 lg 4 p 4 alusel.
Vara võõrandamisest saadud kasu arvutamisel tuleb laekunud müügitulu vähendada sellelt arvutatud käibemaksu võrra. Samuti tuleb vara soetamismaksumust ja võõrandamisega seotud kulusid vähendada sisendkäibemaksuna maha arvatava käibemaksu võrra. Maksumaksja saab teha mahaarvamisi ainult dokumentaalselt tõendatud kulude osas (MKS § 56 lg 2 teine lause). Nimetatud nõue pole aga takistuseks maksuhaldurile, kes võib maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tuvastada hindamise teel. MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" tähendab eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. MKS § 94 lg-st 1 tuleneb, et hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. Hindamiseks sobiva meetodi peab valima maksuhaldur. Arvestada tuleb ka sellega, et vajadusel alustab maksuhaldur menetlust seoses maksualase süüteoga.
Arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise. Kaasaaitamiskohustuse ulatusliku täitmise korral on võimalik ka see, et nimetatud arvestuse teeb maksuhaldur või kasutab vastavate oluliste asjaolude tuvastamiseks hindamist vastavalt MKS §-le 94.
MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" tähendab eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. MKS § 94 lg-st 1 tuleneb, et hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. Hindamiseks sobiva meetodi peab valima maksuhaldur. Arvestada tuleb ka sellega, et vajadusel alustab maksuhaldur menetlust seoses maksualase süüteoga. Arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise. Kaasaaitamiskohustuse ulatusliku täitmise korral on võimalik ka see, et nimetatud arvestuse teeb maksuhaldur või kasutab vastavate oluliste asjaolude tuvastamiseks hindamist vastavalt MKS §-le 94.
3-3-1-60-08 PDF Riigikohus 27.11.2008
MKS
Maksuhaldurile seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks peetakse maksukohustuslaste registrit, millest nähtuvad andmed ei ole isiku maksukohustuse aluseks ega oma seetõttu õiguslikku tähendust tasumisele kuuluva maksusumma arvutamisel. Isiku maksualaste andmete talletamine MKR-s ei vabasta isikut maksuarvestuse pidamise kohustusest.
MKS § 56 lg-st 2 ja § 57 lg-st 1 ning raamatupidamise seaduse § 2 lg-st 2 tulenevalt peab füüsilisest isikust ettevõtja ise olema teadlik asjaoludest, mis määravad tema maksukohustuse suuruse. Maksuhaldurile seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks peetakse maksukohustuslaste registrit, millest nähtuvad andmed ei ole isiku maksukohustuse aluseks ega oma seetõttu õiguslikku tähendust tasumisele kuuluva maksusumma arvutamisel. Isiku maksualaste andmete talletamine MKR-s ei vabasta isikut maksuarvestuse pidamise kohustusest.
Isiku maksudeklaratsioonina saab käsitada üksnes MKS § 85 kohast maksukohustuslase poolt posti teel, elektroonilisel andmekandjal või elektroonilist andmesidet kasutades edastatud või maksuhaldurile otse üle antud nõuetekohaselt allkirjastatud dokumenti. Selline deklaratsioon on MKS § 88 lg-te 1 ja 2 kohaselt maksusumma arvutamise aluseks. Maksudeklaratsioonina ei saa käsitada ning maksusumma arvutamisel aluseks võtta paberkandjal esitatud deklaratsiooni alusel maksuhalduri töötaja poolt andmete sisestamisel loodavat elektroonilist andmekogumit või selle väljatrükki.
3-3-1-57-08 PDF Riigikohus 06.11.2008
MKS
Aktsiate tasu eest või tasuta võõrandamise ja mitterahalise sissemakse puhul on oluline, kas võõrandamine või sissemakse toimus tulumaksust kõrvalehoidumise eesmärgil MKS § 84 mõttes. Sellise eesmärgi tuvastamisel ei saa alati lähtuda maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest, sest nende väljaselgitamine pole sageli võimalik. Määravaks võivad osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad tulumaksust kõrvalehoidumist. Õigusselgus ja -kindlus oleksid paremini tagatud, kui selliste faktiliste asjaolude arvestamine oleks sätestatud seadusega või määrusega. Välistada ei saa ka olukorda, kus maksudest kõrvalehoidumise eesmärk tuleneb piisavalt selgelt faktilistest asjaoludest ja sellise järelduse eiramine oleks ebamõistlik.
3-1-1-52-08 PDF Riigikohus 20.10.2008
MKS
VTMS § 87 kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-71-07, p 7). Väärteoprotokolli piiridest väljumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Kui väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalune isik on pannud toime väärteokoosseisule vastava teo, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid on siduvad lisaks kohtule ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale. See tähendab, et kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud teokirjeldusega, mis tuleneb menetlusalusele isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks tehtud väärteoprotokollist. Kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb, et teokirjeldust on vaja korrigeerida, tuleb VTMS § 68 lg 2 alusel väärteoprotokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks, tagades ühtlasi uue või täiendava vastulause esitamise võimaluse. Lubamatu on aga olukord, kus kohtuvälise menetleja otsuses VTMS § 74 lg 1 p 6 kohaselt märgitav väärteo lühikirjeldus sisaldab faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ega selle täiendustes VTMS § 69 lg 2 p 1 alusel nimetatud ei ole. (Vt RKKKo nr 3-1-1-84-07, p 11).
MKS § 154 lg 1 võimaldab maksuhalduri korralduse täitamata jätmise eest karistada ka isikut, kes on seadusest tulenevalt kohustatud tagama korralduse adressaadi poolt selle täitmise. Selline kohustus tuleneb muu hulgas MKS § 8 lg1 esimesest lausest, mis sätestab, et juriidilise või füüsilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava samast seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Järelikult ei ole MKS § 154 lg-s 1 ette nähtud maksuhalduri korralduse täitmata jätmise subjektide ring piiratud üksnes korralduse adressaadiga. Seejuures tuleb arvestada, et juriidilise isiku vastutuse maksuhalduri korralduse täitmata jätmise eest sätestab MKS § 154 lg 2. KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Vastavalt KarS § 2 lg-le 2 on karistatav vaid tegu, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja mille toimepanemises on isik süüdi. Seetõttu saab juriidiline isik vastutada üksnes juhul, kui tema organi või juhtivtöötaja käitumises esinevad kõik nimetatud deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et juriidilise isiku organ või juhtivtöötaja tegutses seejuures juriidilise isiku huvides. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-22-05, p 12.) Eeltoodust tulenevalt on üldjuhul välistatud võimalus karistada juriidilist isikut MKS § 154 lg 2 järgi olukorras, kus ei leidu juriidilise isiku organi liiget või juhtivtöötajat, kelle käitumine vastaks MKS § 154 lg 1 tunnustele.
3-1-1-42-08 PDF Riigikohus 03.10.2008
KrK
MKS
KrK § 53 sidus aegumistähtajad kriminaalvastutusele võtmise momendiga. Kriminaalvastutusele võtmine oli käsitatav ajas kulgeva protsessina, mis algas süüdistatava kohtu alla andmisest (vt RKKKo nr 3-1-1-32-96). Seega ka aegumistähtaega arvestati kuni isiku kohtu alla andmise päevani (selle kohta vt nt RKKKo nr 3-1-1-128-97; nr 3-1-1-83-98 ; nr 3-1-1-114-02, p 6.1; nr 3-1-1-30-07, p 13.2).
Kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 32). Lähtudes TsMS § 657 lg 1 p-st 2 tuleb asuda seisukohale, et olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud, võib apellatsioonikohus ise anda ka uue hinnangu tsiviilhagi põhjendatusele. Erandiks on juhtumid, mil ringkonnakohus ei saa mingil põhjusel tsiviilhagi ise lahendada. Sellisel juhul tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Leides, et maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks.
Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus (vt ka RKKKo nr 3-1-1-47-07, p-d 36-39). Kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 32). Lähtudes TsMS § 657 lg 1 p-st 2 tuleb asuda seisukohale, et olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud, võib apellatsioonikohus ise anda ka uue hinnangu tsiviilhagi põhjendatusele. Erandiks on juhtumid, mil ringkonnakohus ei saa mingil põhjusel tsiviilhagi ise lahendada. Sellisel juhul tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kui isikud vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt, ei määra asjaolu, millistelt isikutelt kuriteoga tekitatud kahju kriminaalmenetluses kannatanu kasuks välja mõistetakse, ära seda, kuidas jaotub vastutus kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes. Küsimust vastutuse jaotumisest kuriteoga kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes ei lahendata kannatanu tsiviilhagi otsustamisel kriminaalmenetluse raames, vaid regressinõudena tsiviilkohtumenetluses. (Vt RKKKo nr 3-1-1-34-05, p 35).
Tsiviilkohtumenetluses saab hagi läbi vaatamata jätmist vaidlustada üksnes määruskaebe korras (TsMS § 427), mis tähendab, et kontrollides hagi läbi vaatamata jätmise seaduslikkust ei saa ringkonnakohus ise otsustada hagi rahuldamise või mitterahuldamise üle, vaid saab lahendada üksnes küsimuse hagi läbi vaatamata jätmise õiguspärasusest. Sama põhimõtet tuleb ringkonnakohtu pädevuse määratlemisel järgida ka kriminaalmenetluses. Seda vaatamata asjaolule, et kriminaalmenetluse eripära tõttu võib tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustus sisalduda süüdi- või õigeksmõistvas kohtuotsuses, mistõttu tuleb tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine vaidlustada apellatsiooni korras.
Maksuvõla sissenõudmine MKS § 133 tähenduses ei hõlma üksnes kitsalt vaidlustatud maksu- või vastutusotsuse kaitsmist halduskohtumenetluses või maksunõuete esitamist likvideerimis- või pankrotimenetluses. Maksuvõla sissenõudmine võib seisneda ka riigi nimel hagimenetluses osalemises. Maksuvõla sissenõudmisena MKS § 133 lg 1 mõttes võib olla käsitatav ka teatud deliktiõiguslike nõuete esitamine. Juhul, kui tsiviilhagi esemeks ei ole maksuvõlg, vaid kahju, mis on riigil väidetavalt tekkinud isiku vastu suunatud maksunõude reaalväärtuse vähenemisest, põhineb selline kahjunõue vahetult riigi saamatajäänud maksutulul ja õigeaegselt laekumata maksusummalt teenimata finantstulul, olles suunatud riigi maksulaekumiste vähenemise kompenseerimisele. Taolise nõude esitamist tuleb kriminaal- või tsiviilkohtumenetluses samuti käsitada maksuvõla sissenõudmisena MKS § 133 lg 1 mõttes.
3-3-1-43-08 PDF Riigikohus 25.09.2008
MKS
Käibemaksukohustuse tekkimise aeg tuleb tuvastada või määrata kuu täpsusega. Kui käibe toimumise aega ei ole võimalik tuvastada, siis tuleb see määrata, lähtudes näiteks kauba soetamise ajast. Käibe tekkimise aja tuvastamine või määramine on oluline seepärast, et maksustatava käibe tekkimise hetk toob endaga kaasa käibemaksusumma arvutamise, deklareerimise ja tasumise kohustused. Maksudeklaratsiooni esitamise kuupäev on aegumisetähtaja arvestamisel määrava tähtsusega, sest vastavalt MKS § 98 lg-le 1 algab aegumine maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Maksusumma määramise metoodika, kus käive loetakse toimunuks kontrollitava aasta detsembris, ei pruugi alati olla ebaõige. Asjaolu, et käibemaksu deklareerimise periood on üks kalendrikuu, ei tähenda, et maksuhaldur peab alati tuvastama või määrama käibe tekkimise hetke kalendrikuu täpsusega, kui selleks puuduvad piisavad tõendid. Kuid selle meetodi kasutamine ei tohi mõjutada aegumisega seotud maksumaksjale soodsaid järeldusi.
MKS § 99 lg 2 teises lauses sätestatu kaitseb maksukohustuslast olukorras, kus talle ebasoodus aegumise peatumine põhjendamatult kestab. See norm sunnib maksuhaldurit tegema maksuotsuse hiljemalt samal aastal, kui toimus revisjoni lõppvestlus või tehti viimased revisjonitoimingud ja mööduks või on möödunud maksusumma määramise aegumistähtaeg, hoolimata seejuures aegumise peatumise üldpõhimõttest. Normi sõnastus - "lõpeb aegumine" - ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt tuleks silmas pidada mitte aegumistähtaja lõppemist, vaid aegumise peatumise lõppemist. Seda seisukohta toetab ka sätte kohaldamise eelduseks olevat tingimust kehtestav lauseosa "kui samal aastal möödub või on möödunud käesoleva seaduse §-s 98 nimetatud tähtaeg". Olukorras, kus maksusumma määramise aegumine peatub revisjoni alustamise päevast kuni revisjoni tulemuste põhjal maksuotsuse kättetoimetamise päevani ning kus ükski seadus ei sätesta revisjoni läbiviimise pikimat lubatud tähtaega, koormab nii revisjoni ebamõistlik pikkus kui ka sellega seotud aegumise peatumine maksumaksjat ülemääraselt. Kui revisjon kestab ebamõistlikult kaua, siis jääb isikule põhjendamatult pikaks ajaks ka ebakindlus.
Kuigi MKS ei sätesta revisjoni läbiviimise pikimat lubatud tähtaega, tuleb lähtuda haldusmenetluse ja maksumenetluse põhimõtetest. HMS § 5 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (lg 2), kusjuures menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta (lg 4). MKS § 10 lg 3 kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Revisjoni ebamõistlikust pikkusest tuleneb ka aegumise peatumise põhjendamatu kestus.
3-4-1-9-08 PDF Riigikohus 03.07.2008
MKS
Selleks, et Riigikohus saaks kohtute algatatud konkreetse normikontrolli raames hinnata kohaldamata jäetud õigustloova akti põhiseaduspärasust, peab see õigustloov akt olema asjassepuutuv (vt nt Riigikohtu 09.04. 2008 otsuse asjas nr 3-4-1-20-07, p 12; 03.12.2007 otsus asjas nr 3-4-1-17-07, p 15, 13.02.2007 otsus asjas nr 3-4-1-16-06, p 14). Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole normikontroll lubatav ning taotlus tuleb jätta läbi vaatamata (p 14). Asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas põhiseaduse vastaseks tunnistatud säte oli kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu 02.05.2007 otsus asjas nr 3-4-1-2-07, p 15) (p 16). Kui kohtuvaidluse lahendus ei sõltu normi kehtivusest, siis ei saa see norm olla asjassepuutuv. Sellisel juhul on kohus algatanud sisuliselt abstraktse normikontrolli, milline õigus kohtutel tulenevalt PS § 15 lg-st 1 aga puudub (p 20).
3-3-1-21-08 PDF Riigikohus 16.06.2008
MKS
Üldjuhul seisneb maksuteate täitmine maksu tasumises haldusakti adressaadi poolt. Kui maksuteate täitmine on peatatud, siis ei pea isik ajal, mil peatamine kestab, maksuteadet täitma, s.t isikul ei ole maksuteate täitmise peatamise ajal kohustus maksu maksta. Sisuliselt lükkab maksuteate täitmise peatamine maksu tasumise tähtpäeva edasi. Isikut ei saa käsitada sel ajal ka maksuvõlglasena, olenemata sellest, kas vastava maksu tasumiseks algselt ettenähtud tähtpäev on saabunud või mitte. Maksuteate täitmise peatamise ajal ei saa isikul olla ka kohustust intresse maksta, sest isikul ei ole sel ajal kohustust tasuda maksuteatega nõutud maksusummat ennast. Intressi maksmise kohustus on lahutamatult seotud kohustusega tasuda maksusumma. Maksuteate täitmise peatamine ei täidaks oma eesmärki, kui maksuteate täitmise peatamine ei avaldaks mõju intressi tasumise kohustusele. Seetõttu ei või isikut pidada maksuvõlglaseks ka intresside osas. Kui maksuteate täitmise peatamise otsus tühistatakse või kui täitmise peatamine lõpeb vastava tähtpäeva saabumise tõttu, ent maksuteade jääb kehtima, siis mõjub täitmise peatamise äralangemine tagasiulatuvalt. See tähendab, et isikul tekib kohustus tasuda maksusumma ning maksta intresse tagasiulatuvalt, st alates sellest ajast, mis oli maksuteates ette nähtud.
Kuna maksuteate täitmise peatamise korral ei ole isikul kohustust maksu maksta ei põhimaksusumma ega ka intresside osas, siis ei saa teda pidada ka maksuvõlgnikuks. Sellest tulenevalt ei saa maksuhaldur maksuteate täitmine peatamise ajal avalikustada ka maksuvõlga, olenemata sellest, et algselt maksuotsuse täitmiseks määratud tähtpäev võib olla saabunud. Maksuvõlgniku staatuse ja maksuvõla avalikustamise kartuses maksuvõla tasumiseks laenu võtmist ja maksusumma tasumist ei saa kolleegiumi hinnangul pidada niivõrd ebatavaliseks, et välistada selle ettenähtavus MTA poolt. Samuti on maksuteate peatamise ning maksuvõlgnikuna käsitamise regulatsiooni üheks eesmärgiks kaitsta isikut just maksuteatega kaasnevate ebameeldivate tagajärgede eest, sh maksuvõlgnikuna käsitamise eest. Kuna asjas on põhjusliku seose nõuded täidetud ja isik on kasutanud esialgse õiguskaitse vahendeid piisaval määral, siis kuuluvad laenu võtmiseks tehtud kulutused hüvitamisele.
3-1-1-32-08 PDF Riigikohus 11.06.2008
MKS
MKS §-st 160 nähtub ühemõtteliselt seadusandja tahe kehtestada maksualaste väärtegude puhul üldisest väärtegude aegumistähtajast pikem, kolmeaastane aegumistähtaeg. MKS § 160 on käsitatav erinormina KarS § 81 lg 3 suhtes. Õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi ("lex specialis derogat legi generali"). Seejuures ei ole tähtsust, kas erinorm kehtestati varem või hiljem kui üldnorm, sest ka varasema eriseaduse ja hilisema üldseaduse konkurentsi korral on prioriteet (varasemal) eriseadusel ("lex generalis posterior non derogat legi priori speciali").
Teatud juhtudel võib kõrvalekaldumine KarS § 1 lg-st 1 tuua kaasa PS §-st 10 ja § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse nõude rikkumise. Maksukorralduse seaduse § 160 esimese lausega ei ole õigusselgust kahjustatud siiski sellisel määral, et see annaks alust rääkida osutatud sätte põhiseadusevastasusest.
3-3-1-3-08 PDF Riigikohus 10.04.2008
MKS
Revisjoni peatamisel peab lõppema ka maksusumma määramise aegumise peatumine, st, et jätkub aegumistähtaja kulg. Revisjoni peatumise peab maksuhaldur vormistama korraldusega. Kui niisugust korraldust ei ole, on kohtul sellest hoolimata õigus tuvastada, et tegelikult oli revisjon peatunud, sest pikema aja jooksul ei tehtud revisjonitoiminguid. Maksukohustuslane on revisjoni peatumise kindlakstegemisest huvitatud juba seepärast, et peatumise ajal jätkub aegumistähtaja kulg.
Revisjoni läbiviimise pikimat lubatud tähtaega Maksukorralduse seadus ei sätesta, kuid sellest hoolimata tuleb lähtuda haldusmenetluse ja maksumenetluse põhimõtetest. HMS § 5 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (lg 2), kusjuures menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta (lg 4). MKS § 10 lg 3 kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse.
Revisjon toimub üldjuhul katkematult, kuid välistada ei saa asjaolude esinemist, mis tingivad revisjoni peatamist. Sellisel juhul peab lõppema ka maksusumma määramise aegumise peatumine, st, et jätkub aegumistähtaja kulg. Revisjoni peatumise peab maksuhaldur vormistama korraldusega. Kui niisugust korraldust ei ole, on kohtul sellest hoolimata õigus tuvastada, et tegelikult oli revisjon peatunud, sest pikema aja jooksul ei tehtud revisjonitoiminguid. Maksukohustuslane on revisjoni peatumise kindlakstegemisest huvitatud juba seepärast, et peatumise ajal jätkub aegumistähtaja kulg.
3-3-1-8-08 PDF Riigikohus 07.04.2008
MKS
Enammakstud maksusumma tagastusnõude rahuldamisega ei määra maksuhaldur siduvalt kindlaks lõplikku maksukohustust. Tagastusnõude täitmisega seonduvast regulatsioonist ei tulene, et tagastusnõude esitamise ja selle rahuldamise korral piirdubki maksukohustuse väljaselgitamine maksuhalduri jaoks tagastusnõude täitmiseks sätestatud tähtajaga. Maksukohustus tuleb lõplikult kindlaks määrata MKS § 98 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul ja maksuhaldur võib seda teha ka pärast tagastusnõude rahuldamist. Põhimõtet, et tagastusnõude täitmine ei määra lõplikku maksukohustust, kajastab ka MKS § 107 lg 5.
Enammakstud maksusumma tagastusnõude rahuldamisega ei määra maksuhaldur siduvalt kindlaks lõplikku maksukohustust. Tagastusnõude täitmisega seonduvast regulatsioonist ei tulene, et tagastusnõude esitamise ja selle rahuldamise korral piirdubki maksukohustuse väljaselgitamine maksuhalduri jaoks tagastusnõude täitmiseks sätestatud tähtajaga. Maksukohustus tuleb lõplikult kindlaks määrata MKS § 98 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul ja maksuhaldur võib seda teha ka pärast tagastusnõude rahuldamist. Põhimõtet, et tagastusnõude täitmine ei määra lõplikku maksukohustust, kajastab ka MKS § 107 lg 5. MKS § 107 lg 4 kohaldamiseks ei pea ilmnema uus asjaolu. Tagastatud summa tagasinõudmiseks võib tekkida alus ka siis, kui selguvad täiendavad tõendid, mis võimaldavad maksuhalduril maksukohustust lõplikult kindlaks määrata. Tähendust ei oma, kas maksuhaldur on enne tagastusnõude täitmist kasutanud MKS § 107 lg-s 3 sätestatud võimalust tagastusnõude täitmise tähtaja pikendamiseks või mitte. Täitmise tähtaja pikendamine ei välista asjaolude ja tõendite arvessevõtmist, mis selguvad pärast tagastusnõude täitmist. Enammakstud maksusumma tagastamise peatamine ei ole põhjendatud iga vähimagi kahtluse korral, kuna see piirab maksumaksja õigust enammakstud maksusummat mõistliku aja jooksul tagasi saada. Maksusumma tagastamine viivitusteta ning mõistliku aja jooksul ei välista edaspidist täielikumat kontrolli ning maksusumma lõplikku kindlaksmääramist MKS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul (vt Riigikohtu 06.04.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-8-06 ja 13.04.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-22-06). Põhimõtet, et tagastusnõude täitmine ei määra lõplikku maksukohustust, kajastab ka MKS § 107 lg 5.
3-1-1-60-07 PDF Riigikohus 28.01.2008
MKS
KrK
Alates 15. märtsist 2007 ei ole maksuhalduri tegevuse takistamine, sh maksudeklaratsioonide õigsuse kontrollimiseks tõendeid koguvale maksuhaldurile teadvalt ebaõigete dokumentide esitamine karistatav enam kuriteona, vaid väärteona MKS § 154 järgi. Ühtlasi on MKS § 154 erinorm KarS § 345 suhtes.
Sisendkäibemaksu summa alusetu suurendamine, mille eesmärk ei ole tagastusnõude tekitamine või selle suurendamine, vaid käibemaksukohustuse vähendamine, on käsitatav maksude maksmisest kõrvalehoidumisena, mitte maksukelmusena. Kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku maksukuritegude koosseisud ei sätesta koosseisulise tunnusena riigile kahju tekitamist. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti või vähem deklareeriti (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 13).
Asjaolu, et süüdistuses ei kajastu teo karistatavus toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni kehtinud karistusseaduse kõigi redaktsioonide järgi, ei tähenda, et kohtul puudub võimalus kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi (RKÜK 3-1-1-120-03 p 36; RKKK 3-1-1-139-05 p 27).
Süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 26). Olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist.
Olukorras, kus süüdistuses ei kajastu normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, kuid maakohtu otsuses nendele normidele viidatakse, ei ole süüdistatavate kaitseõigust kahjustatud määral, mis annaks alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast (Dallos vs. Ungari, otsus 1. märtsist 2001, p-d 48-52; Sipavicius vs. Leedu, otsus 21. veebruarist 2002, p-d 29-33) tulenevalt olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest polnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p-d 29-31).
Põhiseaduse § 22 lg-s 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu - seda küll tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks. (RKKKo nr 3-1-1-39-05, p 17).
Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 47 ja nr 3-1-1-22-07, p 14.1). Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt kohtuotsusele seoses tsiviilhagi lahendamisega esitatavaid nõudeid ega kõrgema astme kohtu volitusi tsiviilhagi lahendamise põhjendatuse kontrollimisel, tuleb ka nendes küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendatus tähendab muu hulgas seda, et peab olema jälgitav, millistele õigusaktidele tuginedes on otsus tehtud (RKTK 3-2-1-73-07 p 12). Seega peab kohus mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue (RKTK 3-2-1-41-05). Kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu. Teatud juhtudel on kahju hüvitamise küsimuse otsustamiseks vaja tuvastada täiendavalt asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Kui kohtuotsusest ei selgu, millise õigusnormi alusel on kriminaalasja lahendav kohus kannatanu tsiviilhagi põhjendatust hinnanud, s.t milline on hagi rahuldamise materiaalõiguslik alus, on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.
Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena. See tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (RKTK 3-2-1-135-02, RKTK 3-2-1-50-03).
Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (vt nt RKTKo nr 3-2-1-99-02, p 10). Kuna kriminaalmenetluses tuvastatakse need tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud, mis on ühtlasi kuriteo koosseisulised asjaolud, isiku süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetluslikust tõendamiskoormisest lähtudes, tuleb eeltoodud tõendamiskoormise jaotust arvestada üksnes nende hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, mis süüdistuse esemesse ei kuulu.
TsMS § 363 kohaselt ei pea hagiavaldus sisaldama hagi õiguslikku alust. Samuti ei ole kohus seotud hageja poolt oma nõudele antud tsiviilõigusliku kvalifikatsiooniga ja võib kohaldada ka normi, millele hageja pole tuginenud.
Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21 ja nr 3-1-1-108-06, p 8). Teovalitsemise teooriast tuleb lähtuda ka nn spetsiifilise teokirjeldusega süüteokoosseisude puhul, kus seadusandja on suuremal või vähemal määral konkreetselt määratlenud, milliste tegude toimepanemisel loetakse koosseis realiseerituks. Ka seda tüüpi süüteokoosseisude puhul ei piirdu täideviijate ring üksnes isikutega, kes panid ise vahetult toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid vaagida tuleb ühist ja kooskõlastatud teootsust ning iga konkreetse toimepanija teopanuse olulisust süüteokoosseisu realiseerimisse. (Vt RKKKo nr 3-1-1-108-06, p-d 9-10.) Ka maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 38).
Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Selliseks teoks võib olla ka tegelikkusele mittevastatavate arvete esitamine maksudeklaratsiooni koostajale.
Kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku maksukuritegude koosseisud ei sätesta koosseisulise tunnusena riigile kahju tekitamist. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti või vähem deklareeriti (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 13).
MKS § 41 lg 1 alusel vastutavad üksnes isikud, kes on pannud maksualase kuriteo toime 1. septembril 2002 või hiljem, MKS § 168 on aga kohaldatav nende isikute suhtes, kes panid KrK § 148^1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime maksukorralduse seaduse ja karistusseadustiku jõustumise vahele jäänud perioodil, s.o ajavahemikus 1. juulist 31. augustini 2002. Enne 1. juulit 2002 maksukuriteo toime pannud isikute suhtes MKS §-d 41 ja 168 kohaldatavad ei ole. ( RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 50).
3-1-1-47-07 PDF Riigikohus 28.01.2008
MKS
MKS
Vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3 ja 13. Üksiktegude ajalise läheduse hindamisel ainumäärav kahe üksiku rikkumise vahele jääva perioodi pikkus. Oluline võib olla ka rikkumiste arvukus. Näiteks kui isikut süüdistatakse teatud ajavahemiku järel toime pandud kahes üksikrikkumises, võib olla tegemist iseseisvate tegudega, kuid kui sama ajavahemik eraldab üksikrikkumiste gruppe, millest igasse kuulub hulgaliselt episoode, võib tervikpilti arvestades olla tegemist ühe jätkuva teoga.
Maksudeklaratsioonis valeandmete tagajärjel laekumata jäänud maksusumma tuvastamisel tuleb omavahel liita erinevate maksustamisperioodide ja erinevate maksude lõikes laekumata jäänud maksusummad, kui maksudeklaratsioonides valeandmete esitamine on käsitatav karistusõiguslikult ühe jätkuva teona. Lubamatu on ühe isiku poolt erinevates maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tagajärjel laekumata jäänud maksusummade liitmine, kui puuduvad asjaolud, mis viitaksid üksikrikkumiste orgaanilisele seotusele. Eeskätt juhtudel, kus erinevat liiki maksud jäetakse deklareerimata ühelt ja samalt varjatud rahavoolt, võib karistusõiguslikult ühe teona võib olla käsitatav ka maksudeklaratsioonides valeandmete esitamine erinevat liiki maksude kohta ja erinevatesse majandusaastatesse jäävatel maksustamisperioodidel.
Kuna töötuskindlustusmakse näol ei ole tegemist maksuga, ei vasta selle kohta valeandmete esitamine ka enne 15. märtsi 2007 kehtinud maksude väärarvutuse (KarS § 386, MKS § 152) koosseisule. Residendist äriühingu poolt residendist füüsilisele isikule makstud dividendide äriühingu tuludeklaratsioonis kajastamata jätmine oli enne 15. märtsi 2007 kvalifitseeritav KarS § 386 (või MKS § 152) järgi maksude väärarvutusena, mitte aga KarS § 389 (või MKS § 153) järgi maksusumma kinni pidamata jätmisena.
Erinevalt maksukohustuslasest maksumenetluses ei lasu süüdistataval kriminaalmenetluses kaasaaitamiskohustust (RKKKo 3-1-1-57-07). See aga ei tähenda seda, et kriminaalmenetluses tuleks absoluutselt kõik kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ning et eranditult kõikidel juhtudel oleks välistatud süüdistatava kohustus oma kaitseargumente tõendada. Maksuõigus nõuab tehingute kohta käivate raamatupidamise algdokumentide säilitamist. Säilitamiskohustust rikkunud süüdistatav, kes väidab, et tehingud on vaatamata dokumentide puudumisele aset leidnud, ei saa maksusüüteo menetlemisel nõuda väidetavate tehingute arvestamist ilma, et ta looks menetlejale võimaluse kontrollida tehingute toimumist.
Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. Kriminaalmenetluse seadustikus on ainukene tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise alus sätestatud § 272 lg-s 2. Lisaks tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid. Seda juhul, kui konkreetse hagi läbi vaatamata jätmise aluse kohaldamine ei ole välistatud kriminaalmenetluse eripära tõttu. Erinevalt enne 1. juulit 2004 kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi §-st 270 ei näe kehtiv kriminaalmenetlusõigus ette võimalust jätta hagi läbi vaatamata põhjusel, et kriminaalasja arutamist edasi lükkamata ei ole võimalik täpselt arvestada tsiviilhagi suurust. Kannatanu ja prokuröri erimeelsus küsimuses, millises ulatuses tuleks hagi rahuldada, ei vasta ühelegi kriminaalmenetluse seadustikus või tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise alusele.
3-3-1-89-06 PDF Riigikohus 05.02.2007
MKS
Maksukohustuse aegumine on sätestatud kaheastmeliselt. Maksukohustuse õiguslikult siduv tuvastamine (maksu määramine) on vastavalt MKS §-dele 98 ja 99 üldjuhul lubatud kolmeaastase tähtaja jooksul, maksu tahtliku tasumata jätmise korral kuue aasta jooksul. Tuvastatud maksukohustuse (maksuvõla) sundtäitmise aegumistähtaeg on vastavalt MKS §-le 132 seitse aastat, sealjuures näeb MKS § 132 lg 4 ette aegumise katkemise juhud.
Kõrvalkohustuste aegumine on sätestatud kaheastmeliselt. Intresside kui rahalise kõrvalkohustuse tuvastamiseks (intressinõude esitamiseks) näeb MKS § 118 ette üheaastase tähtaja. Sellele järgnevalt rakendub intressinõude täitmiseks MKS § 132 lg 2 kohaselt samuti üheaastane aegumistähtaeg.
Maksukohustuse ja kõrvalkohustuse aegumine on sätestatud kaheastmeliselt selliselt, et maksu määramine on vastavalt MKS §-dele 98 ja 99 üldjuhul lubatud kolmeaastase tähtaja jooksul, maksu tahtliku tasumata jätmise korral kuue aasta jooksul. Maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg on vastavalt MKS §-le 132 seitse aastat, sealjuures näeb MKS § 132 lg 4 ette aegumise katkemise juhud. MKS § 33 lõikes 1 on sätestatud vaid üks tähtaeg, mille jooksul peab õigustatud isik teavitama maksuhaldurit enammakstud maksusumma tagastusnõudest, esitades kas maksudeklaratsiooni või kirjaliku taotluse, millest nähtub nõude suurus, tekkimise aeg ja asjaolud. Seejärel peab maksuhaldur võtma seisukoha tagastusnõude õigsuse osas. Kinnitanud tagastusnõude õigsust teeb maksuhaldur selle kohta kande maksukohustuslaste registris peetavasse maksuarvestusse ning tagastusnõue on esitatud ja tuvastatud. Kuna MKS § 106 ega ka ükski muu Maksukorralduse seaduse või maksuseaduse säte ei näe ette tagastusnõude täitmise tähtaega on maksukohustuslasel õigus nõuda tagastusnõude täitmist tähtajatult.
Õigustatud isik peab MKS § 33 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul teavitama maksuhaldurit tagastusnõudest, esitades selleks kas maksudeklaratsiooni või kirjaliku taotluse, millest nähtub tagastusnõude suurus, selle tekkimise aeg ja asjaolud. Seejärel peab maksuhaldur võtma seisukoha tagastusnõude õigsuse osas ning kui maksuhaldur on kinnitanud tagastusnõude õigsust, teeb ta selle kohta kande maksukohustuslaste registris peetavasse maksuarvestusse. Maksuhaldurile teatavaks tehtud ja maksuhalduri tuvastatud tagastusnõude täitmise kord on sätestatud MKS §-s 106.

Kokku: 45| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json