Riigihangete seadus

Finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) rikutud peab olema liidu õigust; 2) rikkumine peab tulenema majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest; 3) liidu eelarvele peab olema tekkinud või tõenäoliselt tekkima kahju (Euroopa Kohtu otsus asjas C-743/19 Elme Messer Metalurgs, p 51). Liidu õiguse rikkumise all mõeldakse ka selliste riigisiseste õigusnormide rikkumist, mis aitavad tagada rahastatud projektide juhtimist reguleerivate liidu õigusnormide nõuetekohast kohaldamist (samas, p 52). Selliste riigisiseste õigusnormide hulka kuulub ka riigihangete korraldamist reguleeriv normistik. (p 15)

Kuigi üldjuhul ei saa välisriigi pakkujalt eeldada Eesti õigusaktide tundmist (Euroopa Kohtu otsus asjas C-171/15 Connexxion Taxi Services BV, p 42), võis riigihanke korraldaja kvalifitseerimistingimust täpsustada viidetega õigusaktidele. (p 25)

Olukorras, kus edukas välisriigi pakkuja oleks igal juhul pidanud läbima kutsekvalifikatsiooni tunnustamise menetluse, ei ole hankijal keelatud saavutada kindlus, et edukaks tunnistataval pakkujal on vastav tehniline suutlikkus. Sealjuures ei oleks saanud kaebaja iseseisvalt hinnata, kas pakkuja haridus ja töökogemus on sobivad pädevustunnistuse väljastamiseks. Seda iseäranis olukorras, kus sarnast pädevusklasside süsteemi teistes riikides ei ole (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas C-6/20 Sotsiaalministeerium, p 55). (p 26)

Finantskorrektsioon on olemuselt sanktsioon (RKPJKm nr 5-24-7/13, p 23). Kohus ei tohi finantskorrektsiooni õiguspärasust hinnates piirduda vaid ilmselgete vigade testiga, vaid kontroll peab olema range ja täielik, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid (RKHKm nr 3-20-2402/47, p 24), sh seda, kas kahju on pelgalt teoreetiline (Euroopa Kohtu otsus asjas C-175/23 Obshtina Svishtov, p 36). (p 29)

Finantskorrektsioonimäära kohaldamisel tuleb mh arvesse võtta konkreetsete tööde maksumust hankelepingus, kuivõrd just need peegeldavad potentsiaalset kahju, mida ebakorrektselt korraldatud riigihange võis liidu eelarvele põhjustada. (p 29)

Struktuuritoetustega seotud sanktsioonide risk ei tohi olla nii kõrge, et heidutaks toetuste taotlemisest loobuma ja seeläbi takistaks struktuurifondide eelarve sihtotstarbelist kasutamist. (p 29)

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.

KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (RKKKo nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest.

Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi.

Erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis.

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.

KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (RKKKo nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest.

Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi.

Erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis.

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.

Pärast Riigikohtu 08.06.2009 otsust asjas nr 3-4-1-7-08 tuleb RHS § 129 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et vaidlustuskomisjoni otsuse peale toimub edasikaebamine halduskohtule. Vaidlustuskomisjon ei ole halduskohtumenetluses menetlusosaline.

Pärast Riigikohtu 08.06.2009 otsust asjas nr 3-4-1-7-08 muutus RLS § 56 lg 16 sisutuks, sest see tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Nimetatud sätet ei saanud tõlgendada laiendavalt selliselt, et vaidlustuskomisjoni otsuse peale halduskohtule kaebuse esitamisel tuli tasuda riigilõivu RLS §-s 222 sätestatud määras - 10 000 või 20 000 krooni, sõltuvalt riigihanke eeldatavast maksumusest ja rahvusvahelisest piirmäärast. Riigilõivuseaduse § 56 lõike 16 uus redaktsioon (jõustus 20. detsembril 2009) sätestab, et halduskohtule kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama seaduse §-s 222 sätestatud määras.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

HKMS § 19 lg 8 sätestab, et kaebuses või protestis esitatud taotlust võib kaebuse või protesti esitaja muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. RHS § 129 lg 4 sätestab viidatud sättega võrreldes erisuse, lubades taotlust muuta ka hilisemalt. Seega on taotluse muutmine riigihangetega seotud kohtuasjades lubatud ka ajal, kui menetlus on jõudnud Riigikohtusse.

Riigikohus tunnistas 8. juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 RHS § 129 lg 1 Põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja kehtetuks. Otsuse põhjenduste kohaselt on säte vastuolus PS § 149 lõigetega 1 ja 2 ning PS § 146 esimese lausega koostoimes PS §-ga 4. Sellest tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul pädevust läbi vaadata Riigihangete ameti juures asuva vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu tühistada ja saata kaebus lahendamiseks halduskohtule.

HKMS § 19 lg 8 sätestab, et kaebuses või protestis esitatud taotlust võib kaebuse või protesti esitaja muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. RHS § 129 lg 4 sätestab viidatud sättega võrreldes erisuse, lubades taotlust muuta ka hilisemalt. Seega on taotluse muutmine riigihangetega seotud kohtuasjades lubatud ka ajal, kui menetlus on jõudnud Riigikohtusse.

Riigikohus tunnistas 8. juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 RHS § 129 lg 1 Põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja kehtetuks. Otsuse põhjenduste kohaselt on säte vastuolus PS § 149 lõigetega 1 ja 2 ning PS § 146 esimese lausega koostoimes PS §-ga 4. Sellest tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul pädevust läbi vaadata Riigihangete ameti juures asuva vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu tühistada ja saata kaebus lahendamiseks halduskohtule.

Riigikohus hindas RHS § 129 lg 1 vastavust põhiseadusele ja 8. juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 tunnistas RHS § 129 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Viidatud otsusest tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul pädevust esialgse õiguskaitse taotlust menetleda ja esialgset õiguskaitset kohaldada.

HKMS § 121 lg-st 2 tulenevalt on Riigikohtul õigus esialgset õiguskaitset kohaldada. HKMS § 122 lg 2 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisel arvestada ka avalikku huvi. Käesoleval juhul esineb ülekaalukas avalik huvi esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmiseks. Selliseks ülekaalukaks avalikuks huviks on vajadust kiiresti parandada kooli halba ehitustehnilist ja tuleohutusalast olukorda, mis seab ohtu laste, õpetajate ja teiste koolitöötajate elu ning tervise. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega võivad jääda planeeritud hanketööd tegemata ja ohtlik olukord kõrvaldamata.

Riigikohus hindas RHS § 129 lg 1 vastavust põhiseadusele ja 8. juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 tunnistas RHS § 129 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Viidatud otsusest tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul pädevust esialgse õiguskaitse taotlust menetleda ja esialgset õiguskaitset kohaldada.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Riigikohtu üldkogu hindas RHS § 129 lg 1 vastavust Põhiseadusele ja 8. juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 tunnistas RHS § 129 lg 1 Põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. RHS § 129 lg 1, mis kohustab ringkonnakohut vaatama RHS § 117 lg-tes 2 ja 3 nimetatud asjades tõusetunud riigihankevaidlusi läbi esimese astme kohtuna, on vastuolus PS § 149 lg-ga 2, mille kohaselt ringkonnakohtud on teise astme kohtud ning vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid. Halduskohtu välistamine riigihankevaidluste menetlusest ei vasta ka PS § 149 lg-s 1 väljendatud põhimõttele, mille kohaselt kohtuasjad algavad esimese astme kohtust. Samuti on esimese kohtuastme välistamine riigihankevaidluste lahendamisest vastuolus ka PS § 146 esimese lausega koostoimes PS §-ga 4. Olukord, kus ühe kohtuastme asemel asub vaidlusi lahendama haldusorgan, tähendab sisuliselt kohtuvõimu pädevuse kitsendamist. Kuna Riigikohtu üldkogu viidatud otsusest tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul pädevust läbi vaadata vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja kaebus lahendamiseks halduskohtule.

Riigikohtu üldkogu hindas RHS § 129 lg 1 vastavust Põhiseadusele ja 8. juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 tunnistas RHS § 129 lg 1 Põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. RHS § 129 lg 1, mis kohustab ringkonnakohut vaatama RHS § 117 lg-tes 2 ja 3 nimetatud asjades tõusetunud riigihankevaidlusi läbi esimese astme kohtuna, on vastuolus PS § 149 lg-ga 2, mille kohaselt ringkonnakohtud on teise astme kohtud ning vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid. Halduskohtu välistamine riigihankevaidluste menetlusest ei vasta ka PS § 149 lg-s 1 väljendatud põhimõttele, mille kohaselt kohtuasjad algavad esimese astme kohtust. Samuti on esimese kohtuastme välistamine riigihankevaidluste lahendamisest vastuolus ka PS § 146 esimese lausega koostoimes PS §-ga 4. Olukord, kus ühe kohtuastme asemel asub vaidlusi lahendama haldusorgan, tähendab sisuliselt kohtuvõimu pädevuse kitsendamist.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Ringkonnakohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Rigkonnakohtu määrus võib takistada asja edasist menetlemist ka sellega, et määrus ei loo ühest selgust, milline organ on pädev asja menetlema.

RHS § 19 lg-s 1 sätestatud lihtsustatud korras tellitavate teenuste puhul teostab hankija, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksus, Riigihangete seaduse tähenduses riigihanget, kus hankemenetluse protseduure on piiratud. Arvestades nimetatud teenuste olemust ja vajadust sõlmida leping usaldusväärse pakkujaga, on hankemenetluse protseduuride selline piirang põhjendatud. Sellisel menetlusel on hankemenetlusele iseloomulikud tunnused, mis võimaldab teda kvalifitseerida hankemenetluseks. Riigihanke teostamisel tekkivate vaidluste lahendamise kord on sätestatud RHS §-s 117.

Hankemenetluses osalemisest huvitatud isik, kellel oli vastaval hetkel võimalus selles hankemenetluses osaleda ja kes leidis, et Riigihangete seaduse rikkumine hankija poolt rikub tema õigusi pidi hankija tegevuse vaidlustamiseks esitama vaidlustuse vaidlustuskomisjonile.

Tulenevalt TsMS § 663 lg-st 3 kohaselt pidi halduskohus toimetama määruskaebuse ja selle lisade ärakirjad teisele menetlusosalisele ja küsima temalt vastust, sest määruskaebus puudutas tema õigusi. Kuna halduskohus jättis selle menetlustoimingu tegemata, pidi tulenevalt TsMS § 664 lg-st 1 ringkonnakohus tegema halduskohtu poolt tegemata jäetud menetlustoimingu, s.o saatma määruskaebuse ja selle lisade ärakirjad teisele menetlusosalisele. Kuna ringkonnakohus jättis selle menetlustoimingu tegemata, siis rikkus ta oluliselt menetlusnormi, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi ja väära esialgse õiguskaitse kohaldamise olukorras, kus oli juba sõlmitud hankeleping edukaks pakkujaks tunnistatud pakkujaga. Kuna hankeleping oli juba sõlmitud, siis pärast seda ei olnud ringkonnakohtul enam võimalik menetleda tühistamiskaebust (RHS § 129 lg 4 ja § 117 lg 3).