Teeseadus (lühend - TeeS)

Nii LS § 1 (kuni 1. juulini 2011 kehtinud redaktsioonis) kui ka LE § 1 (kehtetu alates 1. juulist 2011) sätestavad Eesti liiklusnõuete kehtivusala mitte funktsionaalselt – kõikjal, kus toimub liiklus –, vaid tee mõiste kaudu. Tee mõiste määratlemisel tuleb lähtuda nii LS §-st 4, LE § 2 p-st 48 kui ka TeeS §-st 2. TeeS § 2 lg 1 kohaselt on tee maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis (RKKKo 3-1-1-37-10, p 8).

Selle tuvastamisel, kas vaidlusalusel territooriumil kehtisid liiklusseadus ja -eeskiri, tuli kooskõlas kohtupraktikaga jätkuvalt tuvastada, kas tegemist oli sõidukite ja jalakäijate liiklemiseks ettenähtud rajatisega. Vastupidine tõlgendus oleks tekitanud liikluse reguleerimisel õigustühja ruumi, mis ei saanud olla seadusandja eesmärk. Selline lähenemine on kooskõlas ka 1. juulil 2011 jõustunud LS § 2 p-ga 81, mis annab tee iseseisva definitsiooni. Selle kohaselt on tee jalakäijate või sõidukite liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt liikluseks ettenähtud muu ala. Riigikohus on korduvalt leidnud, et tee kuuluvus ei mõjuta iseenesest liiklusnõuete kohaldumist ja see põhimõte tuleneb otsesõnu ka teeseaduses sisalduvast tee määratlusest. Avalik-õigusliku liikluskorraldusvahendi järgimine on kohustuslik ka eraomandis olevas parklas sõltumata tsiviilõigusliku parkimislepingu tingimustest.