KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-92-11 PDF Riigikohus 19.12.2011

KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt RKKKo 3-1-1-88-06, p 11 ja 3-1-1-127-06, p 6). Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Hinnates tunnistajate ütlusi ühekülgselt, samuti jättes hindamata ka mitmed kaudseid ja dokumentaalseid tõendeid, millel võib olla tähtsust kriminaalasja lahendamisel (nt nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu tuvastamisel süüdistatavate käitumises) ning jättes need tõendid lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamata või muul moel hindamata, käsitleb kohus tõendeid selektiivselt. Selline tõendite valikuline ja osaline hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja viitab teisalt ühekülgsele kohtuliku uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need minetused on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)


Jättes esimese astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse rikkumised kõrvaldamata ning kaitsjate apellatsioonidele vastamata, rikub ringkonnakohus süüdistatavate kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt RKKKo 3-1-1-23-11, p 18). Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma KrMS §-dest 305-314, arvestades § 342 lg-s 3 sätestatud erisusi. KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omad põhjendused. Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta aga loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu motiivide esitamine vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt ka RKKKo 3-1-1-108-10, p 9).


Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja kaebemenetluses peab ta kandma üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-94-06, p 10.2; 3-1-1-26-08, p 14; 3-1-1-10-09, p 61 ja 3-1-1-72-09, p 22).


KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt RKKKo 3-1-1-88-06, p 11 ja 3-1-1-127-06, p 6). Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Hinnates tunnistajate ütlusi ühekülgselt, samuti jättes hindamata ka mitmed kaudseid ja dokumentaalseid tõendeid, millel võib olla tähtsust kriminaalasja lahendamisel (nt nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu tuvastamisel süüdistatavate käitumises) ning jättes need tõendid lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamata või muul moel hindamata, käsitleb kohus tõendeid selektiivselt. Selline tõendite valikuline ja osaline hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja viitab teisalt ühekülgsele kohtuliku uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need minetused on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)

Jättes esimese astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse rikkumised kõrvaldamata ning kaitsjate apellatsioonidele vastamata, rikub ringkonnakohus süüdistatavate kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt RKKKo 3-1-1-23-11, p 18). Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma KrMS §-dest 305-314, arvestades § 342 lg-s 3 sätestatud erisusi. KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omad põhjendused. Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta aga loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu motiivide esitamine vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt ka RKKKo 3-1-1-108-10, p 9).

3-1-1-93-11 PDF Riigikohus 19.12.2011

Määruskaebe korras vaidlustatav kohtumäärus on siseriiklikus kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendav kohtu põhistatud otsustus, mis on kirjalikult vormistatud KrMS § 145 sätestatut järgides. Euroopa vahistamismäärus, vaatamata nimetuse sarnasusele, ei ole siseriiklikus kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendav kohtumäärus, vaid selle näol on tegemist Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2002. a vahistamismäärust käsitlevast raamotsusest (edaspidi Raamotsus) lähtuva ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise õigusabi ühte alaliiki tagava meetmega. Euroopa vahistamismääruse sisu, vorm ja edastusviis peavad vastama KrMS §-s 508 sisalduvatele nõuetele ja KrMS §-s 145 sätestatud nõuded ei ole selle dokumendi koostamiseks asjakohased. Euroopa vahistamismäärus ei ole määruskaebe korras vaidlustatav üksnes põhjusel, et see erineb formaalselt tavalisest kohtumäärusest, vaid ka seetõttu, et sellega ei tekitata isikule, kelle loovutamist taotletakse, mingeid uusi või täiendavaid tema kaebeõigust tingivaid põhiõiguste riiveid.

Tulenevalt KrMS § 508 lg 1 p-st 3 peab Eesti pädevate ametiasutuste esitatud Euroopa vahistamismääruses sisalduma märge menetlusdokumendi (vahistamismääruse või jõustunud kohtuotsuse) kohta, millest nähtub legitiimne alus piirata Eesti Vabariigis taotletavast riigist siia loovutatud isiku vabadust. Eesti kriminaalmenetluses on eraldi tagatud kaebeõigus vahistamismääruse vaidlustamiseks. Samuti on Eestis enne seda, kui jõutakse seadusjõustunud kohtuotsuseni, võimalus vaidlustada sisulist kohtulahendit ja koos sellega ka vahistamise küsimust nii apellatsiooni- kui kassatsiooni korras. Vaidlused selle üle, kas Eestile loovutatava isiku vabaduse piiramiseks Eesti territooriumil on olemas legitiimne alus või mitte, ei saa tingida Eesti poolt esitatud Euroopa vahistamismääruse vaidlustamist Eestis. Küll aga võib Eestile loovutatud isik, kelle vabaduse piiramiseks Eesti territooriumil puudus legitiimse alus, tõstatada talle tekitatud kahju heastamise küsimuse.

Tulenevalt KrMS § 499 lg-test 1 ja 2 ning Raamotsusega sätestatud loovutamismenetluse põhireeglistikust tuleb loovutamisvahistamise definitsioonist hälbivaks ja kokkuvõttes seaduse kohaldajat eksitavaks pidada KrMS § 507 lg-tes 21 ja 22 sätestatud Eesti pädevate asutuste võimalust taotleda ja kohaldada loovutamisvahistamist enne Euroopa vahistamismääruse koostamist juhtudel, mil Eesti on loovutamismenetluses taotlevaks riigiks. Eesti kui loovutamismenetlust taotlev riik saab tuginevalt KrMS § 507 lg-le 5 taotleda teiselt riigilt, et loovutatavale isikule kohaldatakse ennetavat loovutamisvahistamist enne Euroopa vahistamismääruse esitamist. Kuid vastavalt § 508 lg 1 p-le 3 peab Euroopa vahistamismääruses olema ära näidatud KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalustele tuginev vahi alla võtmise määrus ja seda ei saa asendada neid vahistamisaluseid eirav loovutamisvahistamise määrus.

Kahtlemata tekivad loovutataval isikul tema kaebeõigust tingivad põhiõiguste riived taotletavas riigis seoses Euroopa vahistamismääruse täitmisega – seega seoses asjaoluga, et talle kohaldatakse selles riigis loovutamisvahistamist ja et teda kavatsetakse toimetada taotlevasse riiki. Kuid selline kaebeõigus peab olema ja ongi tagatud taotletavas riigis, mitte taotlevas riigis.

Tulenevalt KrMS § 316 p-st 1 ja § 412 lg 1 teisest lausest koos õigeksmõistva kohtuotsuse kuulutamisega kaob siseriiklik alus isiku Eestis vahi alla pidamiseks. Juhul, kui puudub siseriiklik alus isiku vahi all pidamiseks Eestis (näiteks isiku vabaduse võtmist ei saa lugeda seaduslikuks, kui kohus ei ole seda igal üksikul juhul eraldi otsustanud), ei saa isiku ebaseaduslik vahi all pidamine olla aluseks Euroopa vahistamismäärusele.


Tulenevalt KrMS § 508 lg 1 p-st 3 peab Eesti pädevate ametiasutuste esitatud Euroopa vahistamismääruses sisalduma märge menetlusdokumendi (vahistamismääruse või jõustunud kohtuotsuse) kohta, millest nähtub legitiimne alus piirata Eesti Vabariigis taotletavast riigist siia loovutatud isiku vabadust. Eesti kriminaalmenetluses on eraldi tagatud kaebeõigus vahistamismääruse vaidlustamiseks. Samuti on Eestis enne seda, kui jõutakse seadusjõustunud kohtuotsuseni, võimalus vaidlustada sisulist kohtulahendit ja koos sellega ka vahistamise küsimust nii apellatsiooni- kui kassatsiooni korras. Vaidlused selle üle, kas Eestile loovutatava isiku vabaduse piiramiseks Eesti territooriumil on olemas legitiimne alus või mitte, ei saa tingida Eesti poolt esitatud Euroopa vahistamismääruse vaidlustamist Eestis. Küll aga võib Eestile loovutatud isik, kelle vabaduse piiramiseks Eesti territooriumil puudus legitiimse alus, tõstatada talle tekitatud kahju heastamise küsimuse.

Tulenevalt KrMS § 499 lg-test 1 ja 2 ning Raamotsusega sätestatud loovutamismenetluse põhireeglistikust tuleb loovutamisvahistamise definitsioonist hälbivaks ja kokkuvõttes seaduse kohaldajat eksitavaks pidada KrMS § 507 lg-tes 21 ja 22 sätestatud Eesti pädevate asutuste võimalust taotleda ja kohaldada loovutamisvahistamist enne Euroopa vahistamismääruse koostamist juhtudel, mil Eesti on loovutamismenetluses taotlevaks riigiks. Eesti kui loovutamismenetlust taotlev riik saab tuginevalt KrMS § 507 lg-le 5 taotleda teiselt riigilt, et loovutatavale isikule kohaldatakse ennetavat loovutamisvahistamist enne Euroopa vahistamismääruse esitamist. Kuid vastavalt § 508 lg 1 p-le 3 peab Euroopa vahistamismääruses olema ära näidatud KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalustele tuginev vahi alla võtmise määrus ja seda ei saa asendada neid vahistamisaluseid eirav loovutamisvahistamise määrus.

Kahtlemata tekivad loovutataval isikul tema kaebeõigust tingivad põhiõiguste riived taotletavas riigis seoses Euroopa vahistamismääruse täitmisega – seega seoses asjaoluga, et talle kohaldatakse selles riigis loovutamisvahistamist ja et teda kavatsetakse toimetada taotlevasse riiki. Kuid selline kaebeõigus peab olema ja ongi tagatud taotletavas riigis, mitte taotlevas riigis.

Isikute ajutise loovutamise küsimused vajavad endiselt seadusandjapoolset reguleerimist (vt otsuse p 24 ja RKKKo 3-1-1-54-10, p 12).


Kui süüdistatava suhtes on jõustunud teda süüdimõistev kohtuotsus, siis puudub tal õigus taotleda hüvitist riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) alusel. Samas tuleneb Riigikohtu üldkogu poolt 2011. aastal tehtud otsustest haldusasjades nr-d 3-3-1-69-09; 3-3-1-85-09; 3-3-1-15-10; 3-3-1-35-10, et süüteomenetlustega põhjustatud kahju hüvitamise tänast üldist korda ei saa lugeda põhiseadusega kooskõlas olevaks ja et ka vabaduse võtmisega põhjustatud kahju heastamist taotledes ei saa tugineda pelgalt vaid AVVKHS-s sätestatule. Seega kui alusetult vahi all peetud süüdistatav ja tema kaitsja leiavad, et süüdistatavale on Eestis vabaduse piiramisega tekitatud kahju, võivad nad pöörduda selle heastamiseks taotlusega halduskohtusse, näidates seejuures ära, milles kahju seisnes.

3-1-1-104-11 PDF Riigikohus 14.12.2011
TMS

Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes.

Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.

Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.


Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.

Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist.

Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.


TMS § 206 lg 1 võimaldab teha järelduse, et kui süüdimõistetu pole tasunud rahalise karistuse osa kohtuotsusega määratud tähtaja jooksul, muutub kohtuotsusest tulenev rahalise karistuse nõue sissenõutavaks. Ka KrMS § 417 lg 3 pinnalt on võimalik sedastada, et täitemenetluse alustamine on võimalik siis, kui süüdimõistetu pole järginud karistuse ositi tasumise tähtaegu. Seega ei vasta TMS § 206 lg-le 1 ega ka KrMS § 417 lg-s 3 sätestatule arusaam, mille kohaselt muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus, mille tasumine on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 kindlaks määratud ositi, sissenõutavaks alles pärast kõigi rahalise karistuse osade tasumiseks määratud lõpptähtaega, sest juba ühe rahalise karistuse osa tasumata jätmisel on kohtul seadusest tulenevalt õigus otsus täitmisele pöörata.

Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes.

Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.

Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.


Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.


Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.


Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist.

3-1-1-89-11 PDF Riigikohus 14.12.2011
ÄS

Kannatanu nõusolek kui karistusseadustikus sätestamata seadusülene õigustav asjaolu on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. (Vt RKKKo 3-1-1-60-09, p 17.2.)


Materiaalõiguslikult ei sõltu hinnang sellele, kas mingi teoga põhjustati isikule varaline kahju, sellest, kas kahjustatud isiku enda arvates on talle kahju tekitatud või kas ta soovib nõuda kahju tekitajalt selle hüvitamist. Kahjustatud isiku subjektiivne arvamus ei saa muuta olematuks tema varalises sfääris objektiivselt toimunud muudatust. Küll sõltub kahjustatud isiku tahtest üldjuhul see, kas tema tsiviilõigused, mis tulenevad kahju tekitamisest, saavad menetluslikult siduval kujul kindlaks määratud ja maksma pandud või mitte. Nimelt tuvastatakse tsiviilõiguste ja -kohustuste olemasolu või puudumine tulenevalt TsMS §-dest 3 ja 4 üldjuhul vaid õigustatud isiku initsiatiivil ja selle isiku soovitud ulatuses. Dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt sõltub ka tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude eelduste, sh kahju olemasolu, tuvastamine kahjustatud isiku tahtest. Varalise kahju kui mingi kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu kindlakstegemisel pole aga kahjustatud isiku tahtel otsest rolli. Juhul, kui varaline kahju on käsitatav kahju tekitaja karistusõigusliku vastutuse eeldusena, peab selle tuvastamisel lähtuma KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, mitte kahjustatud isiku seisukohast.


Riigikohus asus 11. aprilli 2011. a määruses asjas nr 3-1-1-97-10 seisukohale, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud (vt viidatud määruse punkt 17). Seejuures väljendub kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vaheline õiguslik seos selles, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb (vt RKKKm 3-1-1-97-10, p 19).


Eesti kohtumenetlusõiguses ei loeta tsiviil- või haldusvaidluse lahendamist selleks mittepädeva kohtu poolt alati selliseks asjaoluks, mis peaks sõltumata asja arutamise staadiumist tooma kaasa kohtuotsuse tühistamise. Nii sätestab TsMS § 668 lg 3, et kassatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule või ringkonnakohtule või et asi tulnuks lahendada teises kohtumajas. Kassatsioonkaebuses võib tugineda asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama rahvusvaheliselt või et asi tuli lahendada vahekohtus, kui sellele asjaolule tugineti õigeaegselt ka maakohtus ja ringkonnakohtus. Ka Riigikohtu praktikas on varem korduvalt leitud, et menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõte võib teatud juhtudel õigustada õigusvaidluse lahendamist teist liiki menetluses kui see, mille seadus selleks otseselt ette näeb (vt nt RKEKo nr 3-3-4-7-02, p 13; RKTKo 3-2-1-123-09, p 11 ja RKKKo 3-1-1-105-10, p 8.1). Ehkki TsMS § 668 lg 3 ei reguleeri otseselt olukorda, kus süüdistatavate vastu on tsiviilhagi esitanud isik, kes ei vasta küll KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, kuid kelle kannatanuna menetlusse kaasamist pole ükski kohtumenetluse pool vaidlustanud; kellele on menetluses olnud tagatud kannatanu õigused ja kelle tsiviilhagi on nii maa- kui ka ringkonnakohus sisuliselt läbi vaadanud, on selle sätte üldise mõtte ja eesmärgiga kooskõlas see, kui Riigikohus ei jäta kirjeldatud olukorras tsiviilhagi läbi vaatamata vaid sel põhjusel, et isik, kelle nimel tsiviilhagi esitati, pole käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 tähenduses ja seetõttu tulnuks tal hagi esitada tsiviilkohtumenetluse korras. Olukorras, kus kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks ei ole isegi halduskohtu pädevuses oleva asja arutamine maakohtu poolt, ei saa asjaolu, et maakohus vaatas tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse asemel läbi kriminaalmenetluses, tuua automaatselt kaasa tsiviilhagi kohta tehtud kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamist. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades küll kriminaalmenetluse erisusi (vt nt RKKKo 3-1-1-79-09, p 9). Kirjeldatud olukorras ei teeniks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ka eesmärki vältida kriminaalmenetluse ülekoormamist üleliigse õigusvaidlusega, sest nii esimese kui ka teise astme kohus on kohtuasja juba ära arutanud. Ühtlasi on nii kohtumenetluse pooled kui ka kohtud teinud tsiviilhagi lahendamiseks olulisi jõupingutusi, mis tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral tühja jookseksid.


Kohtupraktika kohaselt ei ole küll täielikult välistatud, et kohus käsitab süüdistuses kaastäideviimisena kvalifitseeritud tegu vahendliku täideviimisena. Selleks peavad aga süüdistusaktis olema näidatud sellised faktilised asjaolud, mille alusel on võimalik süüdistatava käitumist õiguslikult hinnata kui vahendlikku täideviimist (vt ka RKKKo 3-1-1-108-06, p-d 12-13). KrMS § 268 lg 8 (enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud. (Vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 30.)


KarS § 15 lg 1 kohaselt saab ÄS § 315 lg-st 1 tuleneva juhatuse liikme käitumisstandardi rikkumine olla KarS § 289 ja § 2172 lg 1 järgi karistatav üksnes juhul, kui see rikkumine on tahtlik (vt ka RKKKo 3-1-1-61-09, p-d 11 ja 33). Pelgalt piisava hoolsuse ilmutamata jätmise korral - kui juhatuse liige ei riku oma kohustusi tahtlikult - ei ole teda võimalik KarS § 289 ega § 2172 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Küll võib selline hoolsusetus muude eelduste olemasolul kaasa tuua aktsiaseltsil kahju hüvitamise nõude (ÄS § 315 lg 2) tekkimise juhatuse liikme vastu.


KrMS § 401 lg 1 sätestab, et menetleja võib määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Osutatud sätte mõtte kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada. Muu hulgas tähendab see ka seda, et isik, kes pole kriminaalasjas süüdistatav, saab olla selles asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse adressaadiks vaid juhul, kui ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Sellist järeldust kinnitab kaudselt ka KrMS § 402 lg-s 2, § 142 lg-s 1, samuti § 366 p-s 5 sätestatu. Kui isikut ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud, pole selles menetluses ka võimalik otsustada tema pangakontol oleva raha konfiskeerimist.

3-1-1-85-11 PDF Riigikohus 14.12.2011

KarS § 394 näol on tegemist kahjustusdeliktiga. Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele (näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Samuti ei kahjusta majanduse toimimist väiksemahulised toimingud, mis iseenesest formaalselt vastavad RpTRTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud teokoosseisule. Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-68-10, p 13 ja 3-1-1-34-05, p 25).

RpTRTS § 12 lg 2 p 2 kohaselt kohaldatakse rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamiseks hoolsusmeetmeid vähemalt tehingute juhuti tegemisel või vahendamisel, kui tehingu väärtus ületab 15 000 eurot (s.o 234 699 krooni). Võttes arvesse, et seadusandja on seega näinud 15 000 eurost suurema väärtusega tehingutes reaalset ohtu rahandus- või majandussüsteemi normaalsele toimimisele, on arutelu selle üle, kas nimetatud summast suurema suuruse kriminaaltulu käitlemine täidab rahapesu koosseisu, asjakohatu.


Omastamisena on KarS § 201 järgi karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Seejuures kuulub vara hulka ka nõudeõigus ja kolmanda isiku kasuks pööramine tähendab viimasele sellise seisundi loomist, mis väliselt näitab teda kui omanikku.


KarS § 199 objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Äravõtmine tähendab seejuures teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 12).


Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).


Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).

Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.


Vt p 34 ja 42. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)


Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.


3-1-1-96-11 PDF Riigikohus 02.12.2011

Üldjuhul võib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega (RKKKo 3-1-1-82-03, p 17).

Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine teises kriminaalasjas tõendina – muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine (RKKKo 3-1-1-100-07, p 7) või erineval ajal antud ütluste lahknemist (RKKKo 3-1-1-98-07, p 7). Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei ole teises kriminaalasjas tõendiks selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude kohta, kuna tegemist ei ole iseseisva teadmise allikaga, vaid kohtu hinnanguga selles kriminaalasjas kogutud tõenditele. Subjektiivne hinnang, olgugi, et kohtu oma, ei saa aga olla tõendiks faktilise asjaolu kohta.

Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada ka seda, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused (RKKKo 3-1-1-94-04, p 8).


Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine teises kriminaalasjas tõendina – muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine (RKKKo 3-1-1-100-07, p 7) või erineval ajal antud ütluste lahknemist (RKKKo 3-1-1-98-07, p 7). Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei ole teises kriminaalasjas tõendiks selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude kohta, kuna tegemist ei ole iseseisva teadmise allikaga, vaid kohtu hinnanguga selles kriminaalasjas kogutud tõenditele. Subjektiivne hinnang, olgugi, et kohtu oma, ei saa aga olla tõendiks faktilise asjaolu kohta.


Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada ka seda, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused (RKKKo 3-1-1-94-04, p 8).


Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (RKKKo 3-1-1-99-06, p 20 ja 3-1-1-59-07, p 13).


Üldjuhul võib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega (RKKKo 3-1-1-82-03, p 17).


Müüja ja ostja vahelise kontakti loomiseks vajalike toimingute tegemine, näiteks telefoninumbri edastamine ühele tehingupoolele, vastab narkootilise aine vahendamise mõistele KarS § 184 tähenduses, kuna selle teo äramõtlemisel ei saaks tehing toimuda. Arvestades narkokaubanduse varjatud olemust, saabki vastavate tehingute sõlmimine sageli toimuda vaid aine pakkuja või selle ostja kontaktandmete edastamisel huvitatud isikule. Seejuures ei ole oluline, kas vahendaja aitas mingil muul moel tehingu toimumisele kaasa või sai sellest kasu.


Ekspertiis on nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt RKKKo 3-1-1-35-06, p 7.5 ja 3-1-1-79-10, p 13.4). Teatud juhtudel on mitteõiguslikke eriteadmisi võimalik saada ka muudest allikatest (nt erialasest kirjandusest või muudest asjakohastest allikatest). Sellisel juhul ei ole tegemist ekspertiisiga selle tavapärases mõistes, mille tulemusel koostatud ekspertiisiakt peaks vastama kohtupraktikas väljakujunenud nõuetele (vt RKKKo 3-1-1-32-09, p-d 8.1–8.4). Sellest tulenevalt on võimalik ka see, et vajalikke andmeid esitatakse kohtumenetluses dokumentaalse tõendina, ekspertiisi korraldamata.

3-1-1-90-11 PDF Riigikohus 15.11.2011

Olukorras, kus äriühingu juhatuse liiget süüdistatakse üksnes maksukuriteos, mis seisneb selles, et ta on jätnud äriühingu varast näilike arvete alusel tehtud väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata, ei ole kõnealuste väljamaksete summat võimalik juhatuse liikmelt KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeerida.

Kui isik tunnistatakse süüdi selles, et ta valmistas või hankis maksukuriteo täideviijale sisendkäibemaksu alusetuks enamdeklareerimiseks või ettevõtlusega mitteseotud kulude vähemdeklareerimiseks näilikke arveid kui kuriteo toimepanemise vahendeid, aidates sellega kaasa maksukuriteo toimepanemisele, on tema poolt näilike arvete valmistamise või hankimisega teenitud tulu põhimõtteliselt võimalik käsitada kuriteoga saadud varana KarS § 831 lg 1 mõttes.


Olukorras, kus äriühingu juhatuse liiget süüdistatakse üksnes maksukuriteos, mis seisneb selles, et ta on jätnud äriühingu varast näilike arvete alusel tehtud väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata, ei ole kõnealuste väljamaksete summat võimalik juhatuse liikmelt KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeerida.

KarS § 831 lg 1 kohaselt peab konfiskeeritav vara olema saadud selle sama süüteoga, milles isik konfiskeerimisotsustust sisaldava kohtuotsusega süüdi tunnistatakse või juhul, kui konfiskeerimise küsimus lahendatakse kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 sätestatud korras, siis süüteoga, milles isik on varem kohtuotsusega süüdi tunnistatud.

Kui isik tunnistatakse süüdi selles, et ta valmistas või hankis maksukuriteo täideviijale sisendkäibemaksu alusetuks enamdeklareerimiseks või ettevõtlusega mitteseotud kulude vähemdeklareerimiseks näilikke arveid kui kuriteo toimepanemise vahendeid, aidates sellega kaasa maksukuriteo toimepanemisele, on tema poolt näilike arvete valmistamise või hankimisega teenitud tulu põhimõtteliselt võimalik käsitada kuriteoga saadud varana KarS § 831 lg 1 mõttes.


KrMS § 296 alusel kriminaaltoimiku dokumendi kohtus avaldamiseks ei ole üldjuhul vaja seda tervikuna sõna-sõnalt ette lugeda. Samas peab dokumendi avaldamisel selle sisu kohta esitatav teave olema piisav avaldamise eesmärkide saavutamiseks. Dokumendi avaldamine peab võimaldama kohtul selle põhisisu mõista, samuti aitama teistel kohtumenetluse pooltel täpselt aru saada, millisele dokumendis sisalduvale teabele millise tõendamiseseme asjaolu kinnitamiseks või kummutamiseks tõendi esitaja tugineda soovib, samuti tagama kohtuistungi avalikkuse. Peaaegu mitte kunagi ei piisa dokumendi avaldamiseks pelgalt selle nimetuse või pealkirja ja kriminaaltoimiku lehekülgede äramärkimisest. Dokumendi avaldamine võib selle osalise või täieliku ettelugemise asemel või kõrval seisneda dokumendi sisu refereerimises, aga ka näiteks dokumendi visuaalses esitlemises. Avaldamise viisi valikul tuleb lähtuda konkreetse tõendi olemusest ning selle kasutamise eesmärgist. Avaldamise viisi ja ulatuse valib kohtumenetluse pool, kes tõendi esitab. Kui kohtumenetluse pool jätab dokumenti avaldades esitamata mõne selle osa, mis on teise poole arvates tõenduslikult oluline, või avaldab dokumendi osa kontekstiväliselt või moonutatult, on teisel kohtumenetluse poolel võimalik avaldada sama dokumendi need osad, mis on tema hinnangul asjas olulised või mida tuleb dokumendi tegeliku sisu mõistmiseks arvesse võtta või mis näitavad, et vastaspoole ülevaade dokumendi sisust polnud adekvaatne.

Kohus ei või tugineda dokumendis sisalduvale teabele, mille põhisisu pole dokumendi avaldamisel käsitletud. Märgitu ei tähenda, nagu ei tohiks kohus ühelgi juhul tugineda dokumendis sisalduvale tekstile, mida kohtuistungil ette ei kantud. Juhul, kui konkreetne dokumendiosa on avaldamisel tehtud dokumendi sisukokkuvõttest hõlmatud (s.t see on käsitatav avaldamisel ette kantud informatsiooni otsese lähtealuse või detailiseeringuna), saab selle dokumendiosa lugeda avaldatuks. Sisu poolest iseseisvat dokumendiosa ei saa aga lugeda avaldatuks pelgalt seetõttu, et kohtuistungil refereeriti või tsiteeriti sama dokumendi mõnda teist osa.


Enne 1. septembrit 2011 kehtinud KrMS § 291 p 2 ei võimaldanud avaldada tunnistaja poolt (teise kriminaalasja) kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis puudutasid neid süüdistatavale süüksarvatavaid kuritegusid, mille toimepanemisega oli võimalik seostada ka ütluste allikaks olevat tunnistajat ennast. Seda sõltumata asjaolust, kas tunnistaja ise oli ütluste esemeks olevas teos juba jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud või mitte. (RKKKo 3-1-1-58-11).


Kriminaalasjade ebaseaduslik eraldamine või ühendamata jätmine ei saa olla asjaolu, mis iseenesest annaks aluse süüdistatava õigeksmõistmiseks. Küll aga ei tohi kriminaalasjade eraldamine tuua kaasa seda, et süüdistatava süüditunnistamisel tuginetakse ebaseaduslikele tõenditele, ega süüdistatava menetluslike õiguste rikkumist. Kriminaalasjade eraldamine ei tohi olla tõendite loomise abinõu. (Vt ka RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 10-22).

3-1-1-86-11 PDF Riigikohus 14.11.2011

Vt RKKKo 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-25-10, p 5 ja 3-1-1-98-10, p-d 7 ja 8.

3-1-1-87-11 PDF Riigikohus 09.11.2011

Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)

Kui kohus käsitleb tunnistaja ütlusi lahus nende andja isikust ja tema võimest kuriteosündmust tajuda, jätab ta seega hinnangu andmata konkreetsele isikulisele tõendiallikale tervikuna. Selline puudus on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse (vt veelkord RKKKo 3-1-1-113-06 p 16).


(NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)


Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)

Kui kohus käsitleb tunnistaja ütlusi lahus nende andja isikust ja tema võimest kuriteosündmust tajuda, jätab ta seega hinnangu andmata konkreetsele isikulisele tõendiallikale tervikuna. Selline puudus on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse (vt veelkord RKKKo 3-1-1-113-06 p 16).


Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)

3-1-1-88-11 PDF Riigikohus 04.11.2011

Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.


Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Erandit sellest põhimõttest kujutab KrMS § 326 lg 2 teises lauses sätestatud võimalus jätta apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata. Ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7). Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Maakohtu otsuses esineva sellise minetuse peale esitatud apellatsiooni ei saa lugeda KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuks ja selle läbi vaatamata jätmine KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel on käsitletav KrMS § 339 lg-s 2 toodud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

3-1-1-81-11 PDF Riigikohus 04.11.2011

Kui kassatsiooni täiendamise või muutmise avaldus on esitatud pärast KrMS §-s 345 sätestatud kassatsioonitähtaja möödumist ja kassaator ei ole tähtaja ennistamist taotlenud või kui Riigikohus jätab tähtaja ennistamata, tuleb selline avaldus jätta KrMS § 350 lg 2 p 1 kohaselt läbi vaatamata.


Süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet ei saa pidada KrMS § 247 lg 2 teise lause mõttes tõeliseks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses kokkuleppe sisu või õiguslike tagajärgede osas; kui süüdistatavat on mõjutatud kokkulepet sõlmima pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav (kahtlustatav) polnud kokkulepet sõlmides otsustusvõimeline. Muudel juhtudel ei ole tähtsust, millistel sisemistel kaalutlustel süüdistatav kokkuleppe sõlmimisega nõustub.

Apellatsioonis ei ole enam võimalik kokkuleppest loobuda.


Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluse otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina KrMS § 249.


Kokkuleppemenetluse kohaldamine ei eelda seda, et süüdistatav end talle etteheidetavas teos otsesõnu süüdi tunnistaks.


Määruses asjas nr 3-4-1-12-08 punktis 21 märgitu, et kohtul on kohustus lahendada isiku taotlus menetlusaja ebamõistlikkuse tuvastamiseks igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes, puudutab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastamise taotluse esitamist ja selle lahendamist kriminaalasja menetlemisel esimese astme kohtus ega ole laiendatav eelmenetlusele Riigikohtus.

Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 2742 ja § 306 lg 1 p 61).


Kui kohtuistungil ilmneb, et mõni kohtumenetluse pool ilmselgelt kuritarvitab oma menetlusõigusi, kasutades näiteks taotluste ja vastuväidete esitamise õigust süstemaatiliselt selleks, et kohtumenetlust takistada või venitada, tuleb kohtul sellisele käitumisele KrMS § 266 lg-st 1 lähtudes reageerida. Nii on kohtul võimalik määrata, et kõik taotlused (sh nt taandamistaotlused kohtu vastu), mis ei ole olemuslikult seotud toimetatava menetlustoiminguga (nt mingi tõendi uurimisega), tuleb esitada korraga kohtu poolt paika pandud kindlal ajal. Samuti võib kohus juhul, kui see on konkreetses asjas kohtumenetluse korrakohaseks toimimiseks vajalik, seada kohtumenetluse poole taotluse või vastuväite arutamisele mõistlikud ajalised piirangud. Juhul, kui ühte süüdistatavat kaitseb mitu kaitsjat või riiklikku süüdistust esindab mitu prokuröri, ei ole nõutav, et iga menetlusliku taotluse ja vastuväite kohta saaksid arvamust avaldada kõik kaitsjad ja prokurörid. Kohus võib ühe süüdistatava kaitsjaid ja prokuröre kohustada omavahel kokku leppima, kes kaitsjatest ja prokuröridest konkreetse taotluse või vastuväite osas sõna võtab. Mõistetavalt tuleb kohtul taotluse või vastuväite suuline põhjendamine katkestada, kui kohtumenetluse pool teemast kõrvale kaldub. Viimase võimalusena, kui muude abinõudega ei õnnestu kohtumenetluse poole obstruktsionistlikku käitumist takistada, tuleb kohtul kaaluda kaitsja või prokuröri menetlusest eemaldamist 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 267 lg 41 alusel, süüdistatava saalist eemaldamist KrMS § 267 lg 1 p 1 alusel või muu menetlusosalise saalist eemaldamist KrMS § 267 lg 5 alusel.


Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 2742 ja § 306 lg 1 p 61).

Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluse otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina KrMS § 249.


Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 2742 ja § 306 lg 1 p 61).


Süüdistatava ja kaitsjate obstruktsionistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat on teatud juhtudel võimalik käsitada süüdistatava loobumisena oma õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul.

Süüdistatava poolt kohtuistungil tehtud tahteavaldus oma valitud kaitsjast loobumise kohta tähendab seda, et kaitsjal ei ole alates sellest loobumisavaldusest enam KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud pädevust süüdistatavat kaitsta.


Süüdistatava poolt kohtuistungil tehtud tahteavaldus oma valitud kaitsjast loobumise kohta tähendab seda, et kaitsjal ei ole alates sellest loobumisavaldusest enam KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud pädevust süüdistatavat kaitsta.

Ehkki teatud olukordades võib kaitsja kohalolek oma kaitsealuse kaitsjast loobumise tahteavalduse tegemise juures olla riigi jaoks üks väheseid võimalusi tagantjärele tõendada kahtlustatava või süüdistatava kõneksoleva tahteavalduse usaldusväärsust, ei eelda valitud kaitsjast loobumine kõikidel juhtudel kaitsealuse ja kaitsja isiklikku kohtumist.

KrMS § 48 reguleerib kahtlustatava või süüdistatava loobumist kaitsja abist üldse (s.t loobumist KrMS § 34 lg 1 p-s 3 ette nähtud õigusest), mitte aga kaitsekokkuleppe lõpetamist konkreetse lepingulise kaitsjaga.


Määruses asjas nr 3-4-1-12-08 punktis 21 märgitu, et kohtul on kohustus lahendada isiku taotlus menetlusaja ebamõistlikkuse tuvastamiseks igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes, puudutab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastamise taotluse esitamist ja selle lahendamist kriminaalasja menetlemisel esimese astme kohtus ega ole laiendatav eelmenetlusele Riigikohtus.

Süüdistatava ja kaitsjate obstruktsionistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat on teatud juhtudel võimalik käsitada süüdistatava loobumisena oma õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul.

Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 2742 ja § 306 lg 1 p 61).

3-1-1-84-11 PDF Riigikohus 03.11.2011

Äratundmiseks esitamise protokolli on lubamatu tõend siis, kui äratundmiseks esitamine viiakse läbi enne ülekuulamist (vt RKKKo 3-1-1-52-09, p 11.2).

Kooskõlas KrMS § 82 lg 1 p-s 5 sätestatuga tuleb äratundmiseks esitamise protokollis märkida ka seda, milliste tunnuste alusel objekt ära tunti (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 10).

See, kas äratundmiseks esitamisele eelneva ülekuulamise abil on äratundja edasisi järeldusi võimalik objektiivselt kontrollida ja hinnata või mitte, sõltub ülekuulamise käigus saadud informatsioonist. Kui äratundja ei kirjelda, milliste tunnuste alusel ta loodab objekti ära tunda, pole hiljem võimalik võrrelda, mille põhjal ta äratundmisel objektisamasuse või -erisuse kohta oma järelduse tegi. Seega puudub sisuline erinevus olukordadel, mil äratundja ei osanud objekti äratundmist võimaldavaid tunnuseid kirjeldada ja mil äratundjat objekti tunnuste osas üldse ei küsitletud.


AÕS § 201 lg-s 1 selgitatakse, et kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. AÕS § 214 lg 3 sätestab, et kasutusvaldajale kuulub loodusvili, mis on valminud ja eraldatud kasutusvalduse ajal. AÕS § 115 lg 1 kohaselt saab asja omanik või võõra asja valdaja, kellel on õigus omandada loodusvilja, loodusvilja omanikuks vilja asjast eraldumisel. Pidades silmas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasemat praktikat, mille kohaselt on vähemalt tulundusmetsa näol tegemist kinnisasjast saadava loodusviljaga (vt RKTsKo 3-2-1-51-11, p 16), nähtub asjaõigusseadusest üheselt, et metsa mahavõtmisel saab puude omanikuks kasutusvaldaja.


Vt otsuse p 17 ja nr RKKKo 3-1-1-38-99, p 7. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)


Kui kohus tugineb lubamatule tõendile, siis rikub ta sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.

3-1-1-49-11 PDF Riigikohus 28.10.2011

Et tunnistada isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (RKKKo 3-1-1-11-07, p 38). Seejuures ei saa kohus KrMS § 268 lg-st 1 tulenevalt omistada isikule teopanust, mis väljuks süüdistuse piiridest (RKKKo 3-1-1-83-10, p 40).


Võlgniku rahalise kohustuse täitmine on käsitatav ühe võlausaldaja teisele eelistamisena KarS § 384 lg 1 mõttes vaid siis, kui see on vastuolus PankrS §-s 153 sätestatud jaotuspõhimõtetega ja kahjustab PankrS § 109 tähenduses teiste võlausaldajate huve.

Võlgniku maksevõime vähenemine KarS § 384 lg 1 mõttes eeldab võlgniku vara (TsÜS § 66) väärtuse vähenemist. Kui KarS § 384 lg 1 teokirjeldusele vastava käitumise tagajärjel vähenevad võlgniku aktivad ja kohustused samas ulatuses või vähenevad kohustused suuremas mahus kui aktivad - s.t kui võlgniku vara tervikuna ei vähene -, ei saa rääkida ka võlgniku maksevõime vähenemisest. Seega on võlgniku rahalise kohustuse täitmisel võlausaldajate põhjendamatult ebavõrdne kohtlemine, juhul kui see ei põhjusta võlgniku vara koguväärtuse vähenemist, küll PankrS § 109 lg-st 1 ja § 113 lg 1 p-st 2 tulenevalt ebaseaduslik, kuid mitte KarS § 384 lg 1 järgi karistatav.

Võlgniku kohustuste täitmisel ühe võlausaldaja eelistamine teisele saab põhjustada võlgniku vara - ja seega ka tema maksevõime - vähenemise eeskätt juhul, kui täidetav kohustus pole veel sissenõutavaks muutunud, selle kehtivus on tõenäoliselt vaidlustatav või kui kohustuse täitmine on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6). Tegeliku, mittevaidlustatava ja sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmine võlgniku vara väärtust üldjuhul ei muuda, sest sellisel juhul vähenevad samavõrra nii võlgniku aktivad kui ka kohustused. Seega ei saa sellise kohustuse täitmine põhjustada ka võlgniku maksevõime vähenemist. Erandina võib võlgniku maksevõime vähenemist jaatada näiteks juhul, kui võla katteks loobutakse varast, mis on oluline võlgniku majandustegevuse jätkamiseks ja mille puudumise tõttu vähenevad võlgniku tulud, mida olnuks võimalik kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

Näiliku ehk tegelikult mitteeksisteeriva kohustuse täitmine ei ole KarS § 384 lg 1 mõttes käsitatav ühe võlausaldaja teisele eelistamisena, vaid vara loovutamisena.

Eseme müügihind ei pruugi kõikidel juhtudel vastata selle turuhinnale, eeskätt tuleb arvestada konkreetse müügitehingu asjaolusid (nt tehingud seotud isikute vahel võivad sageli toimuda turuväärtusest madalama või kõrgema hinnaga) (Vt RKKKo 3-1-1-61-09, p 30.2, 3-1-1-55-09, p 15).

Äriühingu makseraskuste korral nn allutatud laenu tagastamine enne teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6).


Olukorras, kus süüdistuse teokirjelduses loetakse pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise algusajaks 5. mai 2006, ei ole kohus KrMS § 268 lg-st 1 tulenevalt pädev tunnistama isikut süüdi selles, et ta jättis pankrotiavalduse esitamata juba aastal 2005. Vt ka nt RKKKo 3-1-1-61-09, p 30.1.

Et tunnistada isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (RKKKo 3-1-1-11-07, p 38). Seejuures ei saa kohus KrMS § 268 lg-st 1 tulenevalt omistada isikule teopanust, mis väljuks süüdistuse piiridest (RKKKo 3-1-1-83-10, p 40).


Vt p-d 11, 26. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)


ÄS § 180 lg 51 tuleb tõlgendada koosmõjus TsÜS §-ga 36, mille kohaselt peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama pankrotiavalduse, kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu. Seega tekib osaühingu juhatuse liikmetel pankrotiavalduse esitamise kohustus siis, kui osaühingu püsiv maksejõuetus on ilmne.

Selleks, et teha kindlaks, kas äriühingust võlgnik on teatud hetkel muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb anda terviklik hinnang tema varalisele seisundile ja majandustegevuse tõenäolisele tulevikuperspektiivile. Võlgniku püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Sellise hinnangu andmisel tuleb lähtuda informatsioonist, mis oli kättesaadav maksejõuetuse väidetava ilmnemise ajal (nn ex ante hindamine). Netovara negatiivsus on üks asjaolu, mida tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel kindlasti arvesse võtta. Samas ei saa sellest, et äriühingu netovara on negatiivne, automaatselt järeldada, et äriühing on pankrotiseisus. Teisalt ei ole välistatud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu vaatamata sellele, et raamatupidamise andmetel vastab tema netovara seaduses sätestatud nõuetele. Positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat maksejõuetust eitada vaid juhul, kui esinevad konkreetsed asjaolud, mis annavad objektiivsele kõrvaltvaatajale alust pidada võlgniku finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks. Seejuures peab olema üldjoontes tuvastatav, et sellise stsenaariumi tõenäoline mõju võlgniku majanduslikule olukorrale olnuks maksevõime taastamiseks piisav. Võlgniku objektiivse maksejõuetuse ilmnemise tuvastamisel on kasutatavad ka majandusteaduses välja töötatud nn pankroti prognoosimise mudelid (bankruptcy prediction models), kuid seda üldjuhul vaid abistava meetodina teiste argumentide kõrval. Seejuures tuleb arvestada, kas konkreetne mudel on kohandatud Eesti oludele. Tulemus, mis saadakse Altmani "Z-skoori" võrrandi rakendamisel Eesti ettevõtja suhtes, ei pruugi olla alati usaldusväärne.

KarS § 3851 subjektiivne koosseis eeldab KarS § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt teo toimepanijalt tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis. See tähendab, et võlgniku pankrotiavalduse esitamiseks kohustatud isik peab muu hulgas vähemalt võimalikuks pidama ja möönma (KarS § 16 lg 4), et võlgniku majanduslik olukord on muutunud püsivalt selliseks, mis ei võimalda võlausaldajate nõudeid rahuldada. Piisab, kui isik saab üldjoontes aru, et võlgnik ei ole enam võimeline oma kohustusi täitma ja et tõenäoliselt on selline seisund püsiv. Pankrotiavalduse esitamata jätmise tahtlikkust ei välista see, kui isik pole teadlik võlgniku pankrotiavalduse esitamise kohustusest. Sellisel juhul on tegemist eksimusega teo keelatuses, mille õiguslikud tagajärjed sätestab KarS § 39. Samuti ei ole tahtluse sisukohalt oluline, et isik oleks teadlik püsiva maksejõuetuse täpsest õiguslikust sisust. Kui võlgniku objektiivse maksejõuetuse kindlakstegemisel tuleb võlgniku majanduslikku olukorda kajastavaid andmeid hinnata objektiivse ja asjatundliku kõrvalseisja vaatepunktist, siis toimepanija tahtluse tuvastamisel on oluline silmas pidada ka tema teadmisi, oskusi ja kogemusi seoses äriühingu juhtimise ja raamatupidamisega. Olukorras, kus raamatupidamisandmed viitavad võlgniku püsivale maksejõuetusele, kuid võlgniku pankrotiavalduse esitamata jätmises süüdistatav isik väidab, et tal oli vaatamata sellele põhjendatud alus arvata, et äriühing ei ole tegelikult püsivalt maksejõuetu, peab ta enda väite aluseks olevaid asjaolusid ise tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse neid asjaolusid kontrollida.

3-1-1-78-11 PDF Riigikohus 27.10.2011

Selleks, et vältida seksuaalse rünnaku ohvriks langenud lapseealisele täiendavaid kahjulikke tagajärgi, mis võivad kuriteo asjaolude mistahes vormis meenutamisega kaasneda, on maakohtul õigus jätta kannatanu kohtusse kutsumata ja avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 291 p 5 (hetkel kehtiva redaktsiooni järgi KrMS § 291 lg 1 p 3) alulsel (vt ka RKKKo 3-1-1-48-11).

EIK praktikas EÕIK artiklis 6 sätestatud õiglase kohtupidamise kohta seotakse seksuaalkuritegudes süüdistatavatele isikutele õigus esitada alaealisele kannatanule küsimusi vahetult ülekuulamise ajal või hiljem sellega, kas alaealise tunnistus on ainus peamine tõend süüdistatava vastu või mitte (vt nt A. M vs Itaalia, 14.12.1999; Luca vs Itaalia 27.02.2001; P. S vs Saksamaa 20.12.2001).


EIK praktikas EÕIK artiklis 6 sätestatud õiglase kohtupidamise kohta seotakse seksuaalkuritegudes süüdistatavatele isikutele õigus esitada alaealisele kannatanule küsimusi vahetult ülekuulamise ajal või hiljem sellega, kas alaealise tunnistus on ainus peamine tõend süüdistatava vastu või mitte (vt nt A. M vs Itaalia, 14.12.1999; Luca vs Itaalia 27.02.2001; P. S vs Saksamaa 20.12.2001).

3-1-1-77-11 PDF Riigikohus 24.10.2011

Mõistes alaealisele karistust süütekoosseisu järgi, mis näeb karistusena ette vangistuse enam kui kümme aastat, tuleb aluseks võtta vastava sanktsiooni alammäära ja KarS § 45 lg-ga 2 seatud alandatud ülemmäära vaheline keskmine.


KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud (vt RKKKo 3-1-1-14-07, p 6).


Alaealise vangistusega karistamist tuleb eriti põhjalikult põhistada, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. Vt ka RKKKo 3-1-1-76-07, 3-1-1-43-06 ja 3-1-1-14-06.

Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele, nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra. Muu hulgas tähendab KrMS § 238 sätestatu, et ühe kolmandiku võrra vähendatud karistus võib jääda ka alla vastava paragrahvi sanktsiooni alammäära.

KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud (vt RKKKo 3-1-1-14-07, p 6).

Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-27-08, p 16).


Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele, nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra. Muu hulgas tähendab KrMS § 238 sätestatu, et ühe kolmandiku võrra vähendatud karistus võib jääda ka alla vastava paragrahvi sanktsiooni alammäära.


Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-27-08, p 16). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)

3-1-1-75-11 PDF Riigikohus 21.10.2011

Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni. Näiteks inimese tapmisele kaasaaitamine on võimalik kuni faktilise tagajärje, s.o inimese surma saabumiseni.


Kassatsioonikohtu ülesanne on kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohus on järginud kriminaalmenetlusõigust. See hõlmab järelevalvet ka selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest (vt RKKKo 3-1-1-38-11), ka kohtuotsuse põhistatuse nõudest. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo 3-1-1-21-10).


Kassatsioonikohtu ülesanne on kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohus on järginud kriminaalmenetlusõigust. See hõlmab järelevalvet ka selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest (vt RKKKo 3-1-1-38-11), ka kohtuotsuse põhistatuse nõudest. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo 3-1-1-21-10).

Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis ka ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhistamise nõudeid.

Vt p-d 8-10. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)


Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis ka ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhistamise nõudeid.

Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMSi redaktsiooni kohaselt, kui ringkonnakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kui ringkonnakohus seda ei tee, rikub ta ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMSi redaktsiooni kohaselt, kui ringkonnakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kui ringkonnakohus seda ei tee, rikub ta ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

3-1-1-74-11 PDF Riigikohus 21.10.2011

Süüdistataval puudub KrMS § 344 lg-s 3 sätestatust tulenevalt kassatsiooni esitamise õigus ja ta ei ole kassatsioonimenetluse pool. Seega ei saa Riigikohus arvestada süüdistatava seisukohti, kui need pole esitatud advokaadi vahendusel ega masina- või arvutikirjas. Advokaadi vahendusel kassatsiooni esitamine tähendab KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt seda, et õigusteadmistega jurist valmistab ette ja esitab kassatsioonis õiguslikku tähtsust omavad asjaolud, väited ja taotlused, sh need, mis on esitanud süüdistatav ise. Süüdistatava seisukohtade esitamine kassatsiooni lisadena ei täida seda eesmärki ja seegatuleb kaitsja kassatsioonile lisatud süüdistatava seisukohad jätta tähelepanuta (vt ka nt RKKKm 3-1-1-26-06; 3-1-1-35-07, p 1 või 3-1-1-9-10, p 7 ning RKKKo 3-1-1-9-10, p 7).


Süüdistataval puudub KrMS § 344 lg-s 3 sätestatust tulenevalt kassatsiooni esitamise õigus ja ta ei ole kassatsioonimenetluse pool. Seega ei saa Riigikohus arvestada süüdistatava seisukohti, kui need pole esitatud advokaadi vahendusel ega masina- või arvutikirjas. Advokaadi vahendusel kassatsiooni esitamine tähendab KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt seda, et õigusteadmistega jurist valmistab ette ja esitab kassatsioonis õiguslikku tähtsust omavad asjaolud, väited ja taotlused, sh need, mis on esitanud süüdistatav ise. Süüdistatava seisukohtade esitamine kassatsiooni lisadena ei täida seda eesmärki ja seegatuleb kaitsja kassatsioonile lisatud süüdistatava seisukohad jätta tähelepanuta (vt ka nt RKKKm 3-1-1-26-06; 3-1-1-35-07, p 1 ning RKKKo 3-1-1-9-10, p 7).


KrMS § 214 lg 1 kohaselt on kohtueelse menetluse andmete, sh kahtlustatava isiku fotode avaldamine, lubatud kriminaalmenetluse huvides. Kuigi kahtlustatavast andmesubjekti õigusi enda kujutisele avalikkuses ja privaatsusele nende fotode ning isikukirjelduse avaldamisega riivatakse, ei ole tegemist ülemäärase riivega KrMS § 214 lg 2 p 4 tähenduses. Süüdistatava fotod avaldati ajakirjanduses eesmärgiga selgitada kriminaalmenetluses välja raskete kuritegude tõendamiseseme asjaolusid, võimalikke kannatanuid ja tunnistajaid. Vägistamise kui I astme kuriteo, mille ohvrid sageli ei julge teo toimepanemise kohta menetlejale avaldust esitada, tehiolude selgitamisel võib menetleja kasutada vajadusel ka avalikkuse abi.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg 5 keelab Riigikohtul faktiliste asjaolude tuvastamise. Samas on Riigikohus KrMS § 362 lg 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetluse oluline rikkumine tõendite hindamisel (vt nt RKKKo 3-1-1-33-08, p 7 või 3-1-1-19-09, p 15). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kohtuotsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ka siis, kui kohtud on otsust põhjendades tuginenud ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-103-10, p 7 ja 3-1-1-8-11, p 9 ja 3-1-1-10-11, p 21).


Asjaolu, et kohtud pole otsustes nõustunud kaitseversiooniga toimunust ja ajakirjanduses on avaldatud käimasolevat kriminaalmenetlust kajastavaid materjale, ei tähenda automaatselt süütuse presumptsiooni rikkumist. Euroopa Inimõiguste Komisjon on asunud seisukohale, et kohtulahendieelne avaliku tähelepanu juhtimine süüdistatavale nagu näiteks vaenulik kampaania ajakirjanduses, võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele (Applications Nos 8603/79, etc, Crotciani and Others v Italy, Dec.18.12.80, D.R. 22 p. 147). Siiski ei tulene sellest seisukohast keeldu avaldada massimeedias informatsiooni ja arvamusi käimasolevate kriminaalmenetluste kohta. Juhusliku ning ebatäieliku informatsiooni alusel kujunenud arvamused kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude, eriti aga isiku süü kohta, on paratamatult erapoolikud ning ebaobjektiivsed. Selliste arvamuste tiražeerimine enne kohtulahendi jõustumist, seda enam püüe anda neile mingisugustki õiguslikku tähendust, peegeldab üksnes väljaandjate arusaamu õiguskultuurist. Samas selliste arvamusavalduste ilmumist massimeedias ei saa siduda kohtupidamise sõltumatuse ja erapooletuse printsiibi rikkumisega. Kohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest, on kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte oma või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt (vt RKKKo nr 3-1-1-70-97).


3-1-1-82-11 PDF Riigikohus 18.10.2011

Vt RKKKo 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-25-10, p 5 ja 3-1-1-98-10, p-d 7 ja 8.

3-1-1-76-11 PDF Riigikohus 14.10.2011

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi saab kuriteosündmust ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta (vt RKKKo 3-1-1-85-08, p 13.1).


KrMS § 68 lg-ga 5 kindlustatakse ja konkretiseeritakse KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõtet ning seda, et kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamiseseme asjaolude tuvastamine vahetule, mitte aga nn vahendlikule tunnistajale tuginevalt. Seda eeskätt põhjusel, et mingi ütluse väärtus tõendina on põhimõtteliselt seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule (vt RKKKo 3-1-1-113-06, p 19).


Süüdistatavate tegevus, mis seisneb peamiselt intiimteenuste osutamiseks vajalike ruumide rentimises, rendi tasumises, prostituutide otsimises ning nende klientidega kokkuviimises, vastab KarS § 268 lg 1 ja alates 16. juulist 2006 jõustunud KarS § 2681 lg 1 objektiivsetele tunnustele.


Vt otsuse p-i 9.4 ja RKKKo 3-1-1-11-07, p 39.

3-1-1-60-11 PDF Riigikohus 03.10.2011

Senise kohtupraktika kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses otsust tehes piirduda ainult kokkuleppe analüüsiga, vaid tal tuleb lahendada küsimus ka sellest, kas kokkuleppega ei ole jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada. Nii näiteks ei pea KrMS §-st 245 lähtuvalt kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 11, 13 ja 14 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 3 sätestatut arvestades ei tohi neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda - kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid, aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest (vt RKKKm 3-1-1-52-07 p 7).


Senise kohtupraktika kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses otsust tehes piirduda ainult kokkuleppe analüüsiga, vaid tal tuleb lahendada küsimus ka sellest, kas kokkuleppega ei ole jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada. Nii näiteks ei pea KrMS §-st 245 lähtuvalt kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 11, 13 ja 14 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 3 sätestatut arvestades ei tohi neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda - kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid, aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest (vt RKKKm 3-1-1-52-07 p 7).

Kuigi enne 1. septembrit 2011 kehtinud menetluskorra kohaselt oli kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine apellatsiooni korras KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt ette nähtud üksnes sama seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumise motiivil, sätestab KrMS § 189 lg 3, et ka kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kohtuotsusest eraldi vaidlustada KrMS 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Nimelt ei ole kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut (vt RKKKm 3-1-1-38-06 p 10).


Kuigi enne 1. septembrit 2011 kehtinud menetluskorra kohaselt oli kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine apellatsiooni korras KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt ette nähtud üksnes sama seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumise motiivil, sätestab KrMS § 189 lg 3, et ka kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kohtuotsusest eraldi vaidlustada KrMS 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Nimelt ei ole kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut (vt RKKKm 3-1-1-38-06 p 10).

Kokku: 202| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json