Avaliku teenistuse seadus

ATS §-s 41 nimetatud hüvitus makstakse välja ainult elukoha vahetuse korral (vt Riigikohtu nr 18.06.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-48-09). Kui isik elukohta ei vaheta, siis puudub tal õigus saada ATS §-s 41 sätestatud hüvitust.

Oluline on, et muutuks teenistusülesannete täitmise koht. ATS § 41 kolmandast lausest, mis algab sõnaga "lisaks", mis on eelneva suhtes siduv, mitte eraldav sõna, tuleb järeldada, et hüvitus ning sõidu- ja varaveokulude hüvitamine on omavahel seotud selliselt, et ka hüvitus makstakse välja ainult elukoha vahetuse korral. Kui sättes oleks peetud silmas ühekordse ametipalga maksmist ka siis, kui ametniku elukoht pärast üleviimist ei muutu, siis peaks säte olema sõnastatud teisiti. ATS § 41 grammatiline tõlgendus ei anna ebamõistlikku tulemust.

Seadusandja on nii kuni 1. detsembrini 2000 kehtinud täitevametnike teenistusmäärustikuga kui ka kehtiva VangS § 114 p-ga 2 kehtestanud nõude, et vanglateenistusse asuv isik ei tohi olla karistatud tahtlikult toimepandud teo eest ja paneb vanglale kohustuse seda nõuet järgida. Ka avaliku teenistuse seadus eristab teenistusse võtmise nõuete kehtestamisel mõisteid "karistatud" ja "karistatus", välistades juurdepääsu avalikku teenistusse isikule, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest ning isikule, keda on karistatud haldus- või kriminaalkorras korruptiivse teo eest. Vangistuse täideviimise eesmärke ja vanglateenistuse eripära arvestades on vanglateenistusse võtmiseks üldisest avalikust teenistusest rangemate nõuete kehtestamine põhjendatud ja eesmärgipärane.

Kui vanglateenistuses oleva isiku kohta ilmneb, et ta ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, sest teda on karistatud tahtlikult toimepandud teo eest, kuid tema karistusandmed on kantud karistusregistri arhiivi, siis puudub praeguses õiguslikus olukorras asutusel võimalus temaga teenistussuhet lõpetada, sest kehtiv õigus ei võimalda õiguspäraselt välja selgitada karistamise fakti. Riigikohtu 16.10.2006 otsusest asjas nr 3-3-1-53-06 järeldub, et karistamise fakt tohib isikut saata kogu elu ainult siis, kui akti andmist otsustav isik on karistusregistri seaduse järgi õigustatud saama andmeid karistusregistri arhiivist, ja kui isikut kogu elu saatvate karistusregistri andmete kasutamine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Õiguspäraseks ei saa pidada olukorda, kus tööandja kasutab karistusregistri arhiivi andmeid, mida KarRS § 22 lg 1 alusel on selleks õigustatud isikud saanud muul eesmärgil (vt ka Riigikohtu 10.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-56-03 p-e 18 ja 19 ning 11.10.2001 otsust asjas nr 3-4-1-7-01).

Kui vanglateenistuses oleva isiku kohta ilmneb, et ta ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, sest teda on karistatud tahtlikult toimepandud teo eest, kuid tema karistusandmed on kantud karistusregistri arhiivi, siis puudub praeguses õiguslikus olukorras asutusel võimalus temaga teenistussuhet lõpetada, sest kehtiv õigus ei võimalda õiguspäraselt välja selgitada karistamise fakti.

ATS § 116 lg 2 sätestab kriteeriumid, mille alusel toimub ametnike võrdlemine teenistusse jäämise eelisõiguse otsustamisel. Selles sättes nimetatud kriteeriumide kohaldamisel tuleb silmas pidada, et 1. jaanuarist 2002 jõustunud töö- ja puhkeaja seadusega tunnistati kehtetuks ATS § 121. Sama seadusega tunnistati kehtetuks ka töölepingu seaduse sätted, mis käsitlesid kohakaaslust. Eelöeldust tulenevalt on kehtivast õigusest kadunud kohakaasluse mõiste, mis vastandus mõistele "põhikohaga ametnik" ning sellel terminil ei ole enam sisulist tähendust.

Kehtivast õigusest ega senisest kohtupraktikast ei tulene, et asutus peab ametnikule selgitama, miks talle pakutakse just sellist ametikohta ja samas põhjendama teiste ametikohtade pakkumata jätmist. Riigikohus on varasemas praktikas ka rõhutanud, et iseäranis suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei saa muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste läbiviimist ja pikendab nende kulgu (vt Riigikohtu 07.04. 2005 otsust haldusasjas nr 3-3-1-5-05).

Riigikohus on rõhutanud, et puudulikku motiveerimist haldusmenetluses ei ole reeglina võimalik heastada põhjenduste esitamisega kohtumenetluses (vt nt Riigikohtu 24.01.2008 otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-07). Sellest hoolimata tuleb pidada lubatavaks ja õiguspäraseks, kui ATS § 116 lg 3 alusel ametnikule teise ametikoha pakkumise või pakkumata jätmise põhjused tuuakse välja alles selle toimingu õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus. Pelgalt ametikoha pakkumise või pakutavate ametikohtade valiku põhjendamata jätmine ei muuda teenistusest vabastamist õigusvastaseks, kui ametikohti pakkudes on silmas peetud ATS § 116 lg 3 eesmärki (ametniku teenistusest vabastamise vältimine ametnikule sobiva teise ametikoha pakkumise teel) ja järgitud kohtupraktikas väljendatud põhimõtteid (vt ka Riigikohtu 22.05.2000 otsust asjas nr 3-3-1-14-00, 14.11.2000 otsust haldusasjas nr 3-3-1-45-00 ja 07.04.2005 otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-05).

Isikule mitme teo eest distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ka ainult ühe süüteo alusetu omistamine võib mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust. Seetõttu on selline kaalutlusotsus õigusvastane ja käskkiri kuulub tühistamisele. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 07.06.2018, nr 3-15-2221/33, p 13)

Kohtute seadus välistab selgelt ja ühemõtteliselt kohtuniku igasuguse tööalase tegevuse, v.a õppe- või teadustöö. KS § 49 on sõnastatud sellisena, et kõik selles sätestatud piirangud kehtivad kohtuniku kohta kogu tema ametisoleku aja, sh ka ajal, mil tema ametikohustuste täitmine on peatatud. Põhiseaduse § 147 lg 4 kohustab ühest küljest seadusandjat kehtestama seadusega kohtuniku sõltumatuse tagatised ja teisalt välistab kohtuniku sõltumatust puudutava regulatsiooni kehtestamise täitevvõimu aktiga. Sellest sättest ei ole aga võimalik järeldada kohtuniku sõltumatuse tagatiste mahtu selleks, et hinnata ühe või teise regulatsiooni sisu või regulatsiooni puudumise põhiseaduspärasust.

Kohtuniku sõltumatus on käsitatav ühelt poolt iga konkreetse kohtuniku sellise eelisõigusena, ilma milleta poleks tal võimalik täita enda ootuspärast rolli ja toimida sotsiaalsete konfliktide lahendamisel sõltumatu kolmanda isikuna. Sõltumatuse puudumine välistaks ka kohtuniku võimaluse vastutada enda tegevuse eest. Kohtunike sõltumatus teenib ka kõigi õigusemõistmist taotlevate ja selle õiglusele lootvate inimeste huve.

Palk kui kohtuniku sõltumatuse tagatis on põhiseaduse § 15, § 146 ja § 147 lg 4 kaitsealas. Kohtunikule ametisoleku ajal riigi tagatud piisav sissetulek võimaldab tal täita ootuspäraselt kohtuniku rolli ning on samas menetlusosalisele tagatiseks, et tema kohtuasja vaataks läbi sõltumatu ja erapooletu kohus. Tulenevalt põhiseaduse §-dest 15 ja 146 ning § 147 lg-st 4 on kohtunikul subjektiivne õigus kohtuniku sõltumatuse tagatiste realiseerimiseks nõuda palka või muud hüvitust. Sellise õigustloova akti andmata jätmine, mis võimaldaks maksta palka või muud samaväärset hüvitust kohtunikele, kelle teenistussuhe on kriminaalmenetluse ajaks peatunud, on vastuolus põhiseaduse § 147 lg-ga 4 koosmõjus põhiseaduse §-dega 146 ja 15.

Palk kui kohtuniku sõltumatuse tagatis on põhiseaduse § 15, § 146 ja § 147 lg 4 kaitsealas. Kohtunikule ametisoleku ajal riigi tagatud piisav sissetulek võimaldab tal täita ootuspäraselt kohtuniku rolli ning on samas menetlusosalisele tagatiseks, et tema kohtuasja vaataks läbi sõltumatu ja erapooletu kohus. Tulenevalt põhiseaduse §-dest 15 ja 146 ning § 147 lg-st 4 on kohtunikul subjektiivne õigus kohtuniku sõltumatuse tagatiste realiseerimiseks nõuda palka või muud hüvitust. Sellise õigustloova akti andmata jätmine, mis võimaldaks maksta palka või muud samaväärset hüvitust kohtunikele, kelle teenistussuhe on kriminaalmenetluse ajaks peatunud, on vastuolus põhiseaduse § 147 lg-ga 4 koosmõjus põhiseaduse §-dega 146 ja 15.

ATS § 118 lg 2 alusel distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine on õiguspärane ka siis, kui kehtiv distsiplinaarkaristus on olemas teise teo eest karistuse määramise ajaks. Nimetatud sätte tõlgendamisel selliselt, et kehtivat distsiplinaarkaristust saab arvesse võtta vaid siis, kui see on määratud järgmise teo toimepanemise ajaks, ei oleks võimalik järgneva teo eest karistamisel arvesse võtta varasemat tegu, mille eest karistuse määraja ei ole õiguspärase menetluse tulemusena jõudnud veel karistust määrata. Distsiplinaarjuurdluse läbiviimise või distsiplinaarüleastumise menetlemise ajal ei ole veel selge, kas distsiplinaarsüütegu leiab tõendamist. Selge ei ole ka see, kas teo distsiplinaarsüüteona kvalifitseerimisel karistus mõistetakse ning milline võimalikest karistustest valitakse. Tulenevalt distsiplinaarmenetluse põhimõtetest ei ole alati võimalik lõpptulemuseni jõuda väga kiiresti, sest välja tuleb selgitada kõik teo, selle toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvad asjaolud ning tagada isiku menetluslikud õigused.

ATS § 118 lg 2 alusel distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine on õiguspärane ka siis, kui kehtiv distsiplinaarkaristus on olemas teise teo eest karistuse määramise ajaks. Nimetatud sätte tõlgendamisel selliselt, et kehtivat distsiplinaarkaristust saab arvesse võtta vaid siis, kui see on määratud järgmise teo toimepanemise ajaks, ei oleks võimalik järgneva teo eest karistamisel arvesse võtta varasemat tegu, mille eest karistuse määraja ei ole õiguspärase menetluse tulemusena jõudnud veel karistust määrata. Distsiplinaarjuurdluse läbiviimise või distsiplinaarüleastumise menetlemise ajal ei ole veel selge, kas distsiplinaarsüütegu leiab tõendamist. Selge ei ole ka see, kas teo distsiplinaarsüüteona kvalifitseerimisel karistus mõistetakse ning milline võimalikest karistustest valitakse. Tulenevalt distsiplinaarmenetluse põhimõtetest ei ole alati võimalik lõpptulemuseni jõuda väga kiiresti, sest välja tuleb selgitada kõik teo, selle toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvad asjaolud ning tagada isiku menetluslikud õigused.

ATS § 118 lg 2 võimaldab ka varasema teo eest kehtivat karistust omava isiku puhul diskretsiooniruumi karistuse valikul. Kehtiv karistus ei too igal juhul endaga kaasa teenistusest vabastamise kui rangeima karistuse määramist, sest TDVS § 8 lg-s 1 sätestatud põhimõttest tulenevalt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega.

Kautsjoni tasumisest vabastamine selliselt, et ühise määruskaebuse esitamisel tasutaks üks kautsjon, ei ole põhjendatud. Isikut on võimalik tema taotluse alusel vabastada kautsjoni tasumisest vastavalt HKMS § 91 lg-le 2. Seadus ei sätesta kautsjoni tasumisest vabastamise eraldi aluseid. Analoogia korras tuleb aluseks võtta HKMS § 91 lg 1 regulatsioon, mille kohaselt vabastatakse isik riigilõivu tasumisest juhul, kui isik on maksejõuetu. Kautsjoni tasumisest vabastamise eesmärgiks on vajadus kaitsta isikute seadusest tulenevat edasikaebeõigust ka juhtudel, kui nende majanduslik olukord seda takistab (vt Riigikohtu 19.12.2002 määrust asjas nr 3-3-1-74-02).

HKMS § 33 lg 3 p-i 5 tuleb tõlgendada kitsendavalt, st selle sättega hõlmatakse vaid juhud, kus isikul ilmselgelt puudub halduskohtusse pöördumise õigus. Kui kohus möönab kaebuses toodud asjaoludel kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust, siis on ta kohustatud asja sisuliselt menetlema (vt Riigikohtu 15.05.2008 määrust asjas nr 3-3-1-9-08).Kui kohus annab hinnangu sellele, milline õigusnorm kuulub asjas kohaldamisele, siis sellega on kohus asunud apellatsioonkaebust lahendama ja käsitlema kaebaja sisulisi väiteid. Kohus saab materiaalõiguse normi põhiseadusele vastavust kontrollida sarnaselt haldusakti või toimingu õiguspärasuse sisulise kontrolliga ainult kohtuotsuses.

Avaliku teenistuse seadusest ei tulene täpsemat menetluskorda edutamise ettevalmistamiseks ning otsustamiseks ega seda, millisele informatsioonile edutamisotsustus peab tuginema. Avaliku teenistuse seadus ei näe ette, et edutamise menetlus peab olema asutusesiseselt täpsemalt reguleeritud. Samuti pole sätestatud, et eelnevalt pädeva ametiisiku edutamisotsustusele peab kandidaadi sobivust kollegiaalselt arutama, näiteks vastavas komisjonis.

Pädevus edutamise või edutamata jätmise otsustamiseks on ametiisikul, kellel on õigus nimetada isik ametisse ametikohale, millele ta edutatakse (ATS § 82 lg 2). Avaliku teenistuse seadusest (eelkõige ATS § 82 lg 2 ning § 83 lg-d 1 ja 3) tuleneb edutamise õigust omava isiku või asutuse jaoks ulatuslik kaalumisruum. Ametnikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema edutamist, kuid tal on õigus õiguspärasele ja õiglasele menetlusele otsustamisel (vt Riigikohtu 20.05.2000 otsust haldusasjas nr 3-3-1-20-00 ja 08.05.2001 otsust haldusasjas nr 3-3-1-27-01).

Ametniku õigusi rikkuvat pädeva ametniku otsust tema edutamata jätmise kohta on ametnikul võimalik halduskohtus vaidlustada. Kuna ametniku edutamisotsused on hinnangulised otsustused, saab kohus nende õiguspärasust kontrollida vaid piiratud ulatuses.

Kohus ei saa kontrollida asutuse või ametiisiku hinnanguliste otsustuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid saab võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning motiveerimiskohustuse täitmise osas. Ametniku edutamisotsused on hinnangulised otsustused, mille õiguspärasust saab halduskohus kontrollida vaid piiratud ulatuses.

Väga ulatusliku kaalumisruumi ja sisult hinnanguliste otsustuste puhul on oluline küll motivatsiooni olemasolu, kuid selliste otsustuste omapärast tingitult ei ole motiivid halduskohtus sisuliselt kontrollitavad. Motivatsioonist saab tuleneda otsustuse õigusvastasus vaid juhul, kui selgub, et lähtutud on asjakohatutest ja täiesti sobimatutest kaalutlustest.

Õigusloome võrdsus tähendab, et seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud (vt Riigikohtu 03.04.2002 otsuse nr 3-4-1-2-02 p-i 17). (p 13)

Avaliku teenistuse seadus eristab isikuid, kes on 65-aastaseks saamise tõttu teenistusest vabastatud, ja isikuid, keda ei ole vaatamata 65-aastaseks saamisele teenistusest vabastatud. Tegemist on analoogilises olukorras olevate isikute gruppide ebavõrdse kohtlemisega. Avaliku teenistuse seaduse § 120 lg-ga 1 ja sellega lahutamatult seotud normidega on riivatud 65-aastaste ja vanemate isikute PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 14) Sellisele üldises avalikku teenistust reguleerivas seaduses sätestatud regulatsioonile, mis võimaldab ühe 65-aastaseks saanud ametniku jätta teenistusse ja teise vabastada, põhjendades vabastamist üksnes isiku vanusega, pole võimalik leida mõistlikku põhjendust. Meelevaldse erineva kohtlemise vältimiseks peavad teenistusest vabastamise motiivid olema läbipaistvad ja kirjeldama tegelikku olukorda. (p 15)

Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis on tihedas seoses vaidlustatud normiga ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes. (p 12)

Politseiteenistuse spetsiifikat arvestades saab olenevalt teo toimepanemise asjaoludest politseiametniku väärituks teoks ATS § 84 p 3 mõttes lugeda leitud vara politseile üle andmata jätmist, s.o AÕS § 98 lg 1 või lg 2 rikkumist. Nimetatud rikkumise eest saab kohaldada ka rangeimat distsiplinaarkaristust, arvestades PolTS § 1 lg-t 2 ja lg-t 3, ATS § 87, TDVS § 8 ja HMS § 54.

Distsiplinaarkaristuse määramist leiust teatamata jätmise eest ei saa põhjendada andmetega politseiametnikule sobimatu käitumise kohta olukorras, kus politseiprefektuuris toimub kriminaalmenetlus, milles sama prefektuur on seisukohal, et politseiametnik võttis samad rahatähed vastu altkäemaksuna. Üks ja sama tegelikkuses aset leidnud tegu võib, sõltuvalt erinevate õigusharude normidega ette nähtud erinevatest süüteo koosseisudest, olla samaaegselt kvalifitseeritav erinevate õiguserikkumistena, kuid ühe ja sama teona ei saa käsitada sisult täiesti erinevaid tegusid.

ATS § 72 lg 1 annab riigiametnikule ettevõtlusega tegelemiseks loa andmise otsustamiseks pädevale asutusele või ametiisikule ulatusliku otsustamisruumi. Nimetatud sättes on ette nähtud väga üldised kriteeriumid selle kohta, et lubatav ettevõtlus ei tohi takistada teenistuskohustuste täitmist ega kahjustada teenistuskoha mainet. Need mõisted on jäetud otsustaja sisustada, samuti ei ole peetud vajalikuks loetleda, milliseid asjaolusid tuleb loa andmise otsustamisel kaaluda. Seetõttu võib ametnikule ettevõtlusega tegelemiseks loa andmisest keeldumisel olla asjakohane seisukoht, et ettevõtlusega tegelemisel lisanduv töökoormus võib ohustada ametniku tervist, sest lisaks eraelulisele aspektile mõjutab ametniku haigestumine ka töökorraldust asutuses ja sellest tulenevalt avalike ülesannete täitmise kiirust, sujuvust ja kvaliteeti. Kui ametniku senise tööpanuse tõttu ei ole alust prognoosida, et ettevõtlusega tegelemine ei kahjusta edaspidist teenistuskohustuste täitmist, ei ole põhjendatud ametiasutuse poolt riski võtmine lubada tegevust, mille mõju võib asutusele pandud ülesannete täitmise seisukohast olla ettearvamatu.

Avaliku teenistuse seaduse koosseisuväliseid ametnikke puudutavast regulatsioonist ei tulene, et koosseisuvälise ametniku teenistussuhte kestus ei tohiks mingil juhul olla kuupäevaliselt kindlaks määratud. Ei saa välistada olukorda, et ülesande täitmise ajaks ametniku teenistusse võtmisel määratakse ka kuupäevaliselt kindlaks teenistustähtaeg. Samuti on võimalik, et ei leita ametnikku kogu ülesande täitmise ajaks ning isik võetakse teenistusse täitma ajutise iseloomuga teenistusülesannet, kuid teenistussuhe ei lõpe mitte ülesande täitmisega, vaid teenistusse võtmisel kindlaksmääratud tähtaja möödudes.

Koosseisuvälise ametniku kuupäevaliselt kindlaksmääratud ajaks teenistusse võtmise õiguspärasuse hindamisel on oluline tähelepanu pöörata ka ametniku enda käitumisele ja tahtele teenistussuhte vormistamisel. Juhul kui ametnik on teenistusse võtmisel selgelt ja korduvalt väljendanud tahet ja nõusolekut teenistussuhte vormistamiseks kuupäevaliselt kindlaksmääratud tähtajaks, siis ta pidi mõistma, et teenistussuhe on ajutise iseloomuga.

ATS § 133 lg 3 sätestab teenistusest vabastamisel distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu vabastamise aja piirangu vaid teenistujaid esindavasse organisatsiooni või teenistujaid esindavaks isikuks valitud ametniku teenistusest vabastamisel. Teiste ametnike distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu teenistusest vabastamisele seadus ajalisi piiranguid ei sätesta. Teistsugusele järeldusele ametniku haiguse ajal distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise õiguspärasusest ei vii ka TDVS § 6 lg 3 ja ATS § 108 koostoimes. TDVS § 6 lg 3 eesmärk on tagada, et distsiplinaarkaristus määrataks seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning et tööandja ei minetaks distsiplinaarvõimu teostamise võimalust temast mitteolenevatel asjaoludel, sh töö- või teenistussuhte peatumine töötaja või ametniku ajutise töövõimetus ajaks. Sellest sättest ei tulene asutusele teenistusest vabastamisel täiendavaid piiranguid lisaks ATS §-s 133 sätestatule.

Ametnikule võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib administratsioon vabaneda vaid seaduses sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse.

Kuigi nii politseikooli direktorit kui politseiprefektuuri ajendasid karistust määrama politseiametniku samad teod, ei saa sellest teha järeldust, et karistamisel oleks rikutud PolTS § 43 lg-st 2 ja ATS § 85 lg-st 2 tulenevat korduva karistamise keeldu. Selle põhimõtte järgimisele hinnangut andes tuleb vaadelda, millist eesmärki erinevate kohaldajate määratud karistused teenisid ja millised olid sotsiaalsed huvid, mida karistuse määramisega kaitsta sooviti. Kuna sotsiaalne hüve, mida sooviti kaitsta määrates karistust ATS § 84 p3 ja PolTS § 42 p 3, § 43 lg 1 ja § 44 lg 1 alusel, oli tunduvalt olulisem ja ulatuslikum neist väärtustest, mida on võimalik kaitsta karistust määrates politseikooli sisekorraeeskirja rikkumise eest, ei ole politseikooli kadettide nimekirjast kustutamine distsiplinaarkaristus ATS § 85 lg 2 ja PolTS § 43 lg 2 tähenduses.

Käskkirja vormistamata jätmine täiendavate teenistusülesannete andmise ja lisatasu maksmise kohta ei ole põhjuseks, et jätta saamata jäänud lisatasu välja mõistmata. Lisatasu väljamõistmisel on oluline välja selgitada täiendavate teenistusülesannete reaalne täitmine.

Vangistusseaduse § 136² on erinorm ATS § 37 lg 2 suhtes. ATS § 37 lg 2 alusel makstava lisatasu asendamisel VangS § 136² alusel makstava väljateenitud aastate tasuga oli ametniku õiguspärane ootus kaitstud VangS § 167¹ lg-ga 2, mis näeb ette, et kui VangS § 136¹ alusel arvutatav palk on väiksem senisest palgast, säilitatakse ametnikule tema senise palga suurus.

ATS § 169 lg 3 (1. jaanuarist 1996 kuni 1. jaanuarini 2001kehtinud redaktsioonis) eesmärk ei olnud sätestada erandeid ATS §-st 14 ega võimaldada erandlikult võtta teenistusse isikuid, kes kehtestatud kodakondsuse nõudele ei vastanud. ATS § 169 lg-ga 3 sooviti üksnes leevendada Eesti kodanikest ametnike puudust seeläbi, et võimaldati teenistust jätkata juba ametis olevatel Eesti kodakondsuseta isikutel. ATS § 169 lg 3 ei kujutanud endast erinormi ATS § 14 suhtes ega võimaldanud teenistusse võtta isikut, kes ei vasta selles normis sätestatud tingimustele.

ATS § 133 lg 2 eesmärk on tagada selles märgitud isikute kaitse juhtudel, kui teenistusest vabastamine toimub asutuse algatusel, sõltumata isiku tahtest teenistussuhet lõpetada (koondamise, pikaajalise töövõimetuse või tervisliku seisundi mittevastavuse tõttu, atesteerimistulemuste põhjal). ATS § 133 lg 2 on kohaldatav nii mees- kui naisametniku suhtes ning nimetatud sätte kohaldamine ei sõltu sellest, kas ametnik kasvatab last üksinda. Nimetatud sätte sõnastusest nähtub selgelt eesmärk kaitsta koondamise situatsioonis võrdselt teenistusest vabastamise eest nii alla kolmeaastast last kasvatavat ema, isa kui ka muud isikut.

ATS § 133 lg-t 2 ei pea kohaldama koostoimes ATS §-ga 52. ATS § 133 lg 2 kaitseb alla kolmeaastast last kasvatavat isikut selles sättes nimetatud alustel teenistusest vabastamise juhtudel. ATS § 52 tagab aga alla kolmeaastast last kasvatava naisametniku muude õiguste laienemise meesametnikule, kes üksinda kasvatab alla kolmeaastast last või alla kolmeaastase lapse eestkostjaks olevale ametnikule.

Isikule on soodne ja sobiv pakkuda sama asukohaga ja sarnaste tööülesannetega ametikohta, millega ei kaasne ka muude töötingimuste (palk, soodustused) muutumist. Sellise ametikoha vastuvõtmine on ka reaalne. Asutusele oleks ülemäära koormav, kui sellise ametikoha olemasolul peaks pakkuma veel ka muid ametikohti, kui need asuvad näiteks teises piirkonnas või kui teenistustingimused (palk, soodustused) neil ametikohtadel oleksid vähem soodsad. Vajadus sellise ametikoha pakkumise järele tõusetub sobivama ametikoha puudumise korral.

ATS § 116 lg 3 eesmärgiks ei ole tagada teenistuskoht ametnikule, kes põhjendusi esitamata ei nõustu varasemaga samaväärsele ametikohale üleviimisega. Suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei saa muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste läbiviimist ja pikendab nende kulgu.

Kuigi sobiva ametikoha leidmine ja pakkumine on asutuse kohustus, ei välista see isiku enda hoolikust ja aktiivsust sobiva ametikoha väljaselgitamisel.

Juhul kui jõustunud kohtuotsusest kriminaalasjas või karistusseaduse sätetest, mille alusel isik süüdi mõistetakse, ei tulene üheselt, et tegemist on tahtlikult toimepandud kuriteoga, ei ole teenistusest vabastamise õigust omava isiku pädevuses ATS § 123 kohaldamisel anda hinnangut süüteokoosseisu subjektiivsele tunnusele ega võtta seisukohta, kas isik on süüdi mõistetud tahtliku või ettevaatamatu teo eest. Sellisel juhul tuleb eeldada, et tegemist pole tahtliku teoga.

ATS § 13 lg-st 1 ja PalS § 1 lg-st 3 tulenevalt laienevad tööseadused, sealhulgas Palgaseadus, ametnikele niivõrd, kuivõrd Avaliku teenistuse seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseaduste või muu seadusega ei sätestata teisiti. Avaliku teenistuse seaduses puudub palga arvutamist ja maksmist puudutav üksikasjalik regulatsioon. ATS § 13 lg 1 ja § 37 lg 4, PalS § 1 lg 3 ja § 34 ning ITVS § 6 lg 3 koostoimest tulenevalt on ka teenistujate palganõuete esitamisel kohaldatav ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud tähtaeg.

Avalike teenistujate palganõuetest lähtuvad vaidlused ei tulene töösuhtest, vaid avalik-õiguslikust teenistussuhtest riigi või kohaliku omavalitsuse üksusega, mistõttu teenistujate vastavad kaebused tuleb HKMS § 3 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 ning ATS § 160 lg-st 1 tulenevalt esitada halduskohtusse.

TLS § 107 lg-st 1 tulenevalt võib töötajaga töölepingu pikaajalise töövõimetuse korral lõpetada töövõimetuse ajal. Ravikindlustuse seaduse § 52 lg 3 sätestab, et töövõimetuslehe liigid on haigusleht, sünnitusleht, lapsendamisleht ja hooldusleht. ATS § 119 lg 2 kohaselt võib sama paragrhavi 1. lõike alusel ametniku vabastada ainult haiguslehel oleku ajal. Vaadeldes ATS § 119 esimest ja teist lõiget, tuleb järeldada, et seadusandja ei ole soovinud võrdsustada ametniku haiguslehel olekut muude töövõimetuse juhtudega. Seega ei saa hoolduslehe nimetamata jätmine ATS § 119 lg-s 2 olla vaid ekslik või juhuslik.

Ametnikule võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib administratsioon vabaneda vaid seaduses sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse.

Ametnikule võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib administratsioon vabaneda vaid seaduses sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse.

Käesoleval juhul juhul ei saa esineda ATS § 84 punktides 1-3 loetletud süütegude ideaalkogumit. Juhul, kui teenistuskohustuste mittetäitmine toob kaasa varalise kahju (ohu) ja sellega diskrediteerib ametiasutust, tuleb vastav rikkumine kvalifitseerida üksnes ATS § 84 p 3 järgi.

Ametiasutuse diskrediteerimine ehk selle halba valgusesse seadmine on ATS § 84 punktis 3 ettenähtud süütegu. Ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt tauniva hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti, kuid see ei ole piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks ATS § 84 p 3 järgi. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust.