Maareformi seadus (lühend - MaaRS)

Ehitiste omanike vahetumine ei saa olla selline õiguslik või faktiline asjaolu, mis annaks aluse erastamist võimaldava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. MRSMS (jõust. 30. nov 1997) § 14 lg-st 22 tulenevalt jääb ehitise varasema omaniku erastamisavaldus kehtima uue omaniku suhtes, millest tulenevalt lähevad uuele omanikule üle ka erastamise eeltoimingutest tulenevad õigused ja kohustused.

Riigikohus on 20.09.2007 otsuses asjas nr 3-3-1-33-07 märkinud järgmist (p 16): "Ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, millele tuginevad olulise turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas." Viidatud seisukohta ei saa aga laiendada juhtumitele, kus alternatiivne õiguslik alus näeb ette kaalutlusõiguse ning kaalutlusruum ei kattu haldusorgani poolt ekslikult valitud õiguslikus aluses ettenähtuga. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohus ei tohi haldusakti õiguspärasust kontrollides asuda haldusorgani asemel haldusakti põhjendama või kaalutlusõigust teostama (vt nt Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-15-08 p 8 alap 1). Samuti ei pruukinud käesolevas asjas olla korralduste kehtetuks tunnistamisel isikute jaoks üksnes positiivsed tagajärjed. Tegemist oli soodustavate haldusaktidega, millega võimaldati isikutele maa ostueesõigusega erastamist. Nende kehtetuks tunnistamise tagajärjel puudusid haldusaktid, mis oleksid võimaldanud isikutel nende omandatud ehitiste juurde maad ostueesõigusega erastada.

Käesolevas asjas tehtud otsuses on ringkonnakohus resolutsioonis tühistanud halduskohtu otsuse kahe haldusakti tühistamise osas, kuid põhjendustes nimetanud ainult ühte neist haldusaktidest. Kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused on omavahel vastuolus, mistõttu on ringkonnakohus olulises ulatuses jätnud täitmata kohtuotsuse põhjendamise kohustuse. Seetõttu kuulub kohaldamisele HKMS § 64 lg 3 ja § 45 lg 2 p 2.

Arvestades ORAS § 17 lg-t 9, tuleb Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord" p 62 tõlgendada koosmõjus Vabariigi Valitsuse seaduses § 85 lg-ga 4. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-s 62 nimetatud ettekirjutust tuleb mõista kui VVS § 85 lg 4 järgset ettepanekut (vt ka Riigikohtu määruse kohtuasjas nr 3-3-1-61-08 p-i 12). VVS § 85 lg-st 4 tuleneb, et kohalik omavalitsus ei ole kohustatud maavanema ettepanekut täitma. Ettepanekul puudub otsene mõju isiku õigustele, sest ettepanek on suunatud kohalikule omavalitsusele.

Menetlustoimingute vaidlustamine on küll lubatud olukorras, kus menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt nt Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06 -ip 21). Samuti on võimalik, et viivitus haldusmenetluse läbiviimisel võib kujutada endast menetlusosalise subjektiivsete õiguste iseseisvat rikkumist sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-62-08 p-i 9). Siiski on menetlustoimingute vaidlustamine enne lõpliku haldusakti andmist võimalik üksnes erandjuhtudel. Käesoleva asjaga analoogilistes asjades võib just maavanema ettepaneku vaidlustamine tuua kaasa haldusmenetluse pikenemise, kuivõrd on võimalik, et kohalik omavalitsus ei nõustu maavanema ettepanekuga ning põhjendab seda niivõrd veenvalt, et maavanem ei pöördugi protestiga halduskohtusse. Arvestades, et VVS § 85 lg 4 annab kohalikule omavalitsusele ainult 15 päeva maavanema ettepaneku osas seisukoha võtmiseks, ei saanud maavanema ettepanek põhjustada menetluses olulist viivitust, mis võiks menetluse lõpptulemusest sõltumata rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.

MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 sõnastusest tulenevalt ei anna need sätted kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte. 2005. a oktoobris vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse seletuskirjas selgitatakse MaaRS § 192 lg 3 muudatust järgmiselt: "Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline, lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele." Seega on veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada. Tegemist on materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje - päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Et MaaRSMS § 26 on sisult analoogne MaaRS § 192 lg-ga 3, tuleb seda tõlgendada samamoodi.

MRS § 22 lg 1² alusel läbiviidavas erastamisemenetluses antav maavanema luba ei ole käsitatav menetlustoiminguna, samuti ei saa maavanema kirju pidada HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses eelhaldusaktideks. Loa andmisest keeldumise otsus on sarnane detailplaneeringu algatamisest keeldumise otsusega, mida halduskolleegium on käsitanud haldusaktina (vt Riigikohtu 03.05.2007 määrust asjas nr 3-3-1-41-06). Haldusaktiks on kohtupraktikas peetud iga otsustust, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Haldusaktiga võib olla tegemist sõltumata sellest, kas see on vormistatud haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides (vt nt Riigikohtu 20.12.2001 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-15-01 p-i 37). Kui maavanem MRS § 22 lõikes 1² sätestatud alusel läbiviidaval maa erastamismenetluses luba ei anna, siis ei saa erastamismenetlus jätkuda, mistõttu tuleb loa andmisest keeldumise otsust pidada lõplikuks haldusaktiks.

Käesolevas asjas maavanema kirjade andmise ajal (2006. a jaanuaris ja veebruaris) kehtinud MRS § 22 lg 1² kohaselt sai erastamine toimuda üksnes maavanema loal. Järelikult kui maavanema luba puudus, siis ei saanud erastamismenetlus jätkuda ega kellelgi tekkida kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamisõigust. MRS § 22 lg 1² alusel läbiviidavas erastamisemenetluses antav maavanema luba ei ole käsitatav menetlustoiminguna, samuti ei saa maavanema kirju pidada HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses eelhaldusaktideks. Maavanema loa andmisest keeldumise otsust tuleb pidada lõplikuks haldusaktiks, mille vaidlustamata jätmise, s.t haldusakti vaidlustamata jätmise tagajärjena on loa andmisest keeldumine kehtiv. Sellisel juhul ei ole kohalikul omavalitsusel enam pädevust erastamistoimingute jätkamiseks. Loa andmisest keeldumisest pidi lähtuma ka keskkonnaminister maa riigi omandisse jätmise menetluses. Selleks, et erastamismenetlus saaks jätkuda, on vajalik loa andmisest keeldumise otsuse kui haldusakti tühistamine.

Käesolevas asjas maavanema kirjade andmise ajal (2006. a jaanuaris ja veebruaris) kehtinud MRS § 22 lg 1² kohaselt sai erastamine toimuda üksnes maavanema loal. Järelikult kui maavanema luba puudus, siis ei saanud erastamismenetlus jätkuda ega kellelgi tekkida kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamisõigust. MRS § 22 lg 1² alusel läbiviidavas erastamisemenetluses antav maavanema luba ei ole käsitatav menetlustoiminguna, samuti ei saa maavanema kirju pidada HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses eelhaldusaktideks. Maavanema loa andmisest keeldumise otsust tuleb pidada lõplikuks haldusaktiks, mille vaidlustamata jätmise, s.t haldusakti vaidlustamata jätmise tagajärjena on loa andmisest keeldumine kehtiv. Sellisel juhul ei ole kohalikul omavalitsusel enam pädevust erastamistoimingute jätkamiseks. Loa andmisest keeldumisest pidi lähtuma ka keskkonnaminister maa riigi omandisse jätmise menetluses. Selleks, et erastamismenetlus saaks jätkuda, on vajalik loa andmisest keeldumise otsuse kui haldusakti tühistamine.

HKMS § 741 lg-s 1 sätestatu hõlmab ka juhtumeid, kus määrus takistab kohtuasja ökonoomset ning efektiivset menetlemist ning TsMS § 360 lg 2 teine lause ei kuulu halduskohtumenetluses kohaldamisele.

Riigikohtu 29.04.2009 määruse kohtuasjas nr 3-3-1-19-09 p-s 12 leiti: "Kui halduskohus jätab kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja ringkonnakohus loeb kaebuse tähtaegselt esitatuks, siis on kohtumenetluses tekkinud eraldiseisev vaidlus kaebuse tähtaegsuse üle. Kui menetlusosalisel ei oleks võimalik vaidlustada ringkonnakohtu eelmainitud määrust, siis saaks ta sisuliselt alles kassatsioonkaebuses esitada vastuväiteid kaebuse tähtaegsuse osas. Ühtlasi peaks Riigikohus pöörduma tagasi tähtaja küsimuse juurde olukorras, kus juba on olemas haldus- ja ringkonnakohtu otsused kaebuse kohta. Kui kassatsioonimenetluses selgub, et halduskohtule esitatud kaebus ei olnud tähtaegne, siis peaks Riigikohus tühistama halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning lõpetama asja menetluse. Selline olukord ei tagaks kohtuasja kiiret ja efektiivset lahendamist. Samuti koormataks asjatult õigusemõistmist ja menetlusosalisi."Eeltoodud järeldust võib kohaldada ka menetluse peatamise osas, sest vastasel korral võivad kohtud menetlust peatamata lahendada asja, kus tulnuks ära oodata lahend teises kohtuasjas. Sellisel juhul oleks alles kassatsioonkaebuses võimalik esitada väide, et vajalik olnuks menetluse peatamine. Riigikohus peaks siis tühistama halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ja saatma asja halduskohtule uueks arutamiseks, et hinnataks ka täiendavat tõendit - teise kohtuasja lahendit. Selline olukord oleks vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, kuivõrd lisaks menetluse võimalikule pikenemisele koormataks asjatult õigusemõistmist ja menetlusosalisi ning suureneksid menetluskulud.

HKMS § 741 lg-s 1 sätestatu hõlmab ka juhtumeid, kus määrus takistab kohtuasja ökonoomset ning efektiivset menetlemist ning TsMS § 360 lg 2 teine lause ei kuulu halduskohtumenetluses kohaldamisele.

Riigikohtu praktikas on peetud erandlikult võimalikuks vaidlustada ka menetlustoimingut, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib menetluse lõpus antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või kui menetluslik rikkumine muudaks haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise tagantjärele võimatuks (vt näit 14.01.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p-i 9 ning 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-e 20 ja 21). Enne haldusakti andmist saab kaebust esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p-i 9, 06.03.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-94-06, p-i 10, 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-e 20 ja 21, 18.06.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-03, p-i 18). Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse ( vt Riigikohtu 24.10.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-51-07).

Vallavolikogu otsus, millega kinnitati mitme sama maad sooviva isiku vastavus maa kasutusvaldusesse taotlejatele esitatavatele nõuetele ja anti kasutusvalduse soovijatele tähtaeg kokkulepete saavutamiseks, kujutab endast menetlustoimingut. Selline otsus pole õiguslikult olemuselt haldusakt ega eelhaldusakt HKMS § 4 tähenduses, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtule esitada tühistamiskaebuse. Ka juhul, kui taotlejate nimekirja on arvatud nõuetele mittevastav taotleja, ei mõjuta niisugune asjaolu selles menetlusstaadiumis veel ilmselgelt menetluse lõpptulemust, ei too kaasa selle sisulist õigusvastasust ega muuda võimatuks lõpliku otsustuse õiguspärasuse hindamist.

Maareformi seadusest ega Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005. a määrusega nr 24 vastu võetud "Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korrast" ei tulene, et põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja avalikustamise ja kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamise vahel peaks toimuma taotlejate nimekirja kinnitamine. Samas on sellisel otsusel menetlust korrastav ja isikuid taotlejatena fikseeriv tähendus, mis muudab menetluse selgemaks ja paremini jälgitavaks. Seetõttu on niisuguse otsuse vastuvõtmine kooskõlas HMS § 5 lg-ga 1 ja hea halduse põhimõtetega.

Kehtivast õigusest ei tulene alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega tootmiseks kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist MaaRS § 233 lg 2 tähenduses. Pelgalt realiseeritava toodangu maht ja saadav tulu ei anna võimalust otsustada põllumajandusliku tootmise olemasolu üle ega seda ka välistada. (vt ka Riigikohtu 01.02.2002 otsust asjas nr 3-3-1-3-02). Füüsilisest isikust ettevõtja puhul ei nõua MaaRS § 233 lg 2, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul (vt ka Riigikohtu 24.05.2007 otsus asjas nr 3-3-1-21-07). Samas on Riigikohus põllumajandusliku tootmise määratlemisel pidanud oluliseks tegeliku tootmise olemasolu (vt Riigikohtu 14.10. 2003 otsust asjas nr 3-3-1-63-03).

Tegeliku põllumajandusliku tootmise olemasolu tõendamisel ja hindamisel on maareformi seadusest (eriti MaaRS § 233 lg 5) tulenevalt oluline roll kohalikul omavalitsusel, kes peab enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist välja selgitama iga taotleja vastavuse seaduses sätestatud nõuetele. Kohalikul omavalitsusel on põllumajandusliku tootmise hindamisel ulatuslik otsustusruum.

Põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. See võib olla üheks kriteeriumiks tegeliku tootmise väljaselgitamisel ja mitme taotleja puhul valiku tegemisel, kuid konkreetsel juhul tuleb arvesse võtta, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata. Kui maad pole täies ulatuses tootmiseks kasutatud, ei tulene sellest iseenesest, et isikul poleks alust saada vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse.

MaaRS § 20 lg 1 tulenevalt saab maad erastada üksnes juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse. Erandiks sellest põhimõttest on üksnes füüsilised isikud, kellel on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise puhul (MaaRS § 31 lg 1 p 8) maa ostueesõigusega erastamise eesõigus. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule.

Ka juhul, kui maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle tagastamise või erastamise ees, peab maa riigi omandisse jätmine toimuma kehtestatud menetlust järgides, vastavat otsust tuleb põhjendada ning seda saab vaidlustada (vt Riigikohtu 15.03.2006 määrust asjas nr 3-3-1-78-05, 11.12.2006 otsust asjas nr 3-3-1-61-06, 05.03.2007 otsust asjas nr 3-3-1-102-06 ja 11.10.2007. a otsus asjas nr 3-3-1-37-07). Sellisel juhul tuleb kohustuslikult kaaluda maa riigi omandisse jätmist tingivaid avalikke huve juriidiliste isikute huvidega, kes taotlesid sama maa erastamist. Kaalumiskohustus kehtib ka likvideerimisel oleva juriidilise isiku puhul, sest seadusest ei tulene selget keeldu sellisele juriidilisele isikule maa erastamiseks.

Kuna MaaRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud, ei saa keskkonnaminister asuda lahendama erastamisavaldust, kuna tegemist ei ole tema pädevusse kuuluva küsimusega. Seega ei ole maa riigi omandisse jätmisel asjakohane kontrollida erastamisavalduse põhjendatust ning erastamise aluste olemasolu.

Riigi omandisse jäetud maa ostueesõigusega erastamine pole võimalik. Seetõttu on maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine. Tähtsust ei oma, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte. Erastamise korraldajad ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid, vaid menetlus lõpetatakse igal juhul erastamise võimatuse tõttu.

Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.

MaaRS § 20 lg 1 tulenevalt saab maad erastada üksnes juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse. Erandiks sellest põhimõttest on üksnes füüsilised isikud, kellel on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise puhul (MaaRS § 31 lg 1 p 8) maa ostueesõigusega erastamise eesõigus. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule.

Kuna MaaRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud, ei saa keskkonnaminister asuda lahendama erastamisavaldust, kuna tegemist ei ole tema pädevusse kuuluva küsimusega. Seega ei ole maa riigi omandisse jätmisel asjakohane kontrollida erastamisavalduse põhjendatust ning erastamise aluste olemasolu. Kaaluda tuleb erastamisavalduse esitanud isiku huvi avaliku huviga, mis tingib maa riigi omandisse jätmise vajaduse.

Riigi omandisse jäetud maa ostueesõigusega erastamine pole võimalik. Seetõttu on maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine. Tähtsust ei oma, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte. Erastamise korraldajad (kohalik omavalitsus ja maavanem) ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid (sh omandiõigust), menetlus lõpetatakse igal juhul erastamise võimatuse tõttu.

Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.

Kuna maa riigi omandisse jätmise otsus riivab maa ostueesõigusega erastamist taotleva juriidilise isiku õigust erastamisavalduse menetlemisele on tal HKMS § 7 lg 1 alusel õigus maa riigi omandisse jätmise käskkirja vaidlustamiseks.

Halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista üksnes need kulud, mille eest isik on juba tasunud (vt Riigikohtu 12.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-48-06, p-i 17). Menetluskulude reaalse kantuse kinnitamiseks ei piisa ainuüksi advokaadi kinnitusest selle kohta, et arved on tasutud (vt Riigikohtu 20.12.2000 otsuse asjas nr 3-3-1-55-00, p-i 3; 25.03.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-5-08, p-i 18).

Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.

Maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemisel ei saa viidata abstraktselt avalikele huvidele ning eeldada nende suuremat kaalukust võrreldes erahuvidega. Nii kaalutlusotsuse tegemisel kui selle motiveerimisel tuleb selgelt välja tuua, milles konkreetsel juhul avalik huvi seisneb ning millist kaalu omab see võrreldes isikute huviga maa tagastamiseks.

Haldusorgan peab enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Riigi omandisse jäetava maa tagastamisest huvitatud isikud on maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosalised HMS § 11 lg 1 p 3 alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-37-07 p-i 10).

Kohaliku omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramine maa riigi omandisse jätmise menetluses on kohaliku elu küsimuse otsustamine, milles kohalik omavalitsus pole allutatud riigi järelevalvele (vt Riigikohtu 15.03.2006 määruse haldusasjas nr 3-3-1-78-05 p-i 12). Kuna minister sekkub maa sihtotstarbe määramisega kohaliku omavalitsuse otsustusruumi, on kohalikul omavalitsusel selles osas kaebeõigus maa riigi omandisse jätmise otsuse suhtes.

Kuigi halduskohtu pädevuses on vaadata läbi kohaliku omavalitsuse üksuse kaebus maa riigi omandisse jätmise otsuse peale, ei tähenda see, et maa riigi omandisse jätmise otsus piirab alati kohaliku omavalitsuse üksuse subjektiivseid õigusi. Nagu iga teinegi kaebaja peab kohaliku omavalitsuse üksus põhjendama kohtusse pöördumisel, kuidas vaidlustatud haldusakt rikub tema õigusi.

Kohaliku omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramine maa riigi omandisse jätmise menetluses on kohaliku elu küsimuse otsustamine, milles kohalik omavalitsus pole allutatud riigi järelevalvele (vt Riigikohtu 15.03.2006 määruse haldusasjas nr 3-3-1-78-05 p-i 12). Kuna minister sekkub maa sihtotstarbe määramisega kohaliku omavalitsuse otsustusruumi, on kohalikul omavalitsusel selles osas kaebeõigus maa riigi omandisse jätmise otsuse suhtes.

Kohalikul omavalitsusel on kaebeõigus ka otsuste suhtes, mis võiks oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06 p-i 16). Kaevandamine üleriigilise tähtsusega maardlas on eelduslikult olulist keskkonnamõju omav tegevus. Kaevandamise üle ei otsustata aga maa riigi omandisse jätmise menetluses.

Haldusorgan peab enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Riigi omandisse jäetava maa tagastamisest huvitatud isikud on maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosalised HMS § 11 lg 1 p 3 alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-37-07 p-i 10).

Maa erastamisõiguse olemasolu ning erastamise kohustatud subjekti õigusvastane tegevus erastamisavalduse läbivaatamisel, mille tulemusena avalduse esitaja kaotas võimaluse maad erastada, on kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks. Seetõttu võib maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisega muutuda isikute õiguslik seisund olenemata sellest, et kehtiva tagastamise korralduse tõttu pole maa erastamine enam võimalik, s.t maareform on maatükkide suhtes lõppenud ja avalduse esitajad on maa erastamise võimaluse kaotanud.

Isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on riigivastutuse seaduse alusel võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks. Riigivastutuse seadus ei välista kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.

Riigivastutuse seadus ei välista kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.

Omandireformi aluste seadus ega maareformi seadus ei näe ette reformitud maa teistkordse erastamise võimalust. Maa ostueesõigusega erastamine ei ole võimalik ilma maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise või tühistamiseta.

Maa erastamisõiguse olemasolu ning erastamise kohustatud subjekti õigusvastane tegevus erastamisavalduse läbivaatamisel, mille tulemusena avalduse esitaja kaotas võimaluse maad erastada, on kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks. Seetõttu võib maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisega muutuda isikute õiguslik seisund olenemata sellest, et kehtiva tagastamise korralduse tõttu pole maa erastamine enam võimalik, s.t maareform on maatükkide suhtes lõppenud ja avalduse esitajad on maa erastamise võimaluse kaotanud.

Isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on riigivastutuse seaduse alusel võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks. Riigivastutuse seadus ei välista kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.

MRS § 6 lg-s 1 sätestatu kohaldamisel tuleb arvestada, et maakorralduse või planeeringu nõuded saavad mõju avaldada üksnes konkreetse maaüksuse (lahustüki) suurusele. See, et tagastamisele kuulub mitu lahustükki, ei tähenda, et üks tagastatav lahustükk võiks maakorralduse või planeeringu nõuetest tulenevalt suureneda rohkem kui 8%.

Maismaa- ja merepiiri muutumine ei ole hõlmatud MRS § 6 lg-s 1 kasutatud maakorralduse või planeeringu nõuete mõistega. Erinevalt planeeringu või maakorralduse nõuetest ei sõltu see inimtegevusest ega -tahtest. Seetõttu ei ole MRS § 6 lg-s 1 sätestatud 8% reegel sellises olukorras kohaldatav. Nii Balti eraseaduse (BES) kui alates 1. detsembrist 1993 kehtiva Asjaõigusseaduse (AÕS) vastavat olukorda reguleerivad sätted näevad ette omandi piiride muutumise vastavalt mere rannajoone püsivale muutumisele. Selle põhimõtte muutmine ei ole MRS § 6 lg 1 eesmärgiks.

Säte, mille põhiseaduspärasust konkreetse normikontrolli raames hinnatakse, peab olema asjassepuutuv. Praegusel juhul reguleerivad sama küsimust nii MaaRS muutmise seaduse § 14 lg 2 kui ka MaaRS § 40 lg 1. Lex posterior derogat legi priori põhimõttest tulenevalt tuleb kohaldada hilisemat normi, seega MaaRS § 40 lg-t 1. Seetõttu ei ole MaaRS muutmise seaduse § 14 lg 2 käesoleva kohtuasja lahendamisel otsustava tähendusega normiks ning kohus ei saa analüüsida selle normi põhiseadusele vastavust. Praegusel juhul tuleb asjassepuutuvaks lugeda MaaRS § 40 lg 1, mis vaatlusalust olukorda tegelikult reguleerib ning millest lähtudes tulnuks asi seaduse kohaselt lahendada. (p 22) Kuna MaaRS muutmise seaduse § 14 lg 2 ei ole asjassepuutuvaks normiks, puudub alus hinnata mainitud sätte põhiseaduspärasust ning vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 23)

Riigikohus ei saa kehtetuks tunnistada vaidlustatud määruse sätet, kui Vabariigi Valitsus on kohtumenetluse ajal muutnud määrust viisil, et vaidlustatud säte kehtivas redaktsioonis puudub, st enam ei kehti. Riigikohus piirdub siis vaidlustatud sätte põhiseadusvastasuse tuvastamisega ja ex tunc inter partes mõjuga. (p 23)

Täitevvõimu üldakti andmiseks peab seaduses olema volitusnorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. (p 20)

Lähtuvalt maareformi seaduse § 7 lg-st 5, § 9 lg-st 9, § 10 lg-st 3 ja § 22¹ lg-st 6 on Vabariigi Valitsuse volitused piiratud ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramise korra kehtestamisega. Vabariigi Valitsusel ei ole õigust kitsendada ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseid ega seada täiendavaid tingimusi, mis peavad olema täidetud erastatava maa määramiseks, võrreldes maareformi seaduse § 6 lg-ga 3¹. Vabariigi Valitsus on väljunud volituse piiridest, sätestades korras, mis on seadusest madalamal seisev õigusakt, täiendava tingimusena, et ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse alles siis, kui ehitis on korrastatud. (p 21)

Otsust maa munitsipaalomandisse taotlemiseks tuleb käsitada menetlustoiminguna maa munitsipaalomandisse andmise menetluses. Menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine halduskohtus ei ole reeglina võimalik (vt Riigikohtu 18.02.2002 otsuse nr 3-3-1-8-02 p-i 5). Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlust peatavat maa munitsipaalomandisse taotlemise otsust on võimalik erandjuhtudel vaidlustada, kui on kahtlus, et maa munitsipaliseerimine ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele (vt Riigikohtu 13.10.2005 otsuse nr 3-3-1-44-05 p-i 14).

Otsusega maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ja kohustusi. Tegemist ei ole ka eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, kuna sellega ei tehta siduvalt kindlaks maa munitsipaalomandisse andmise otsuse tingimusi ja asjaolusid. Otsus maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei ole ka iseseisev toiming, kuid seda tuleb käsitada menetlustoiminguna maa munitsipaalomandisse andmise menetluses.

Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks võib esitada ka muid dokumente ja tõendeid, kui need, mis on nimetatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kehtestatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p-s 15.2.

Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi olla alati tuvastatav. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks Maareformi seaduse tähenduses. Sellist teed ei ole võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub (vt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-42-05).

Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks võib esitada ka muid dokumente ja tõendeid, kui need, mis on nimetatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kehtestatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p-s 15.2.

Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi olla alati tuvastatav. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks Maareformi seaduse tähenduses. Sellist teed ei ole võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub (vt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-42-05).

Maa riigi omandisse jätmise menetlus peab vastama haldusmenetlusele kehtestatud põhimõtetele, olema õiglane ning õiglane menetlus peab viima õiglasele tulemusele. Maa riigi omandisse jätmist tuli ja tuleb motiveerida ja vajaduse tekkimisel kaaluda erinevaid huvisid.

Hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Selleks tuleb isik kõigepealt menetlusse kaasata, et kuulata ära tema arvamus, tal peab olema võimalus esitada vastuväited, anda asjakohaseid selgitusi, asjaolusid tuleb uurida, koguda tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne.

Omandireformi õigustatud subjektiks võib olla ka riik, kuid maa jätmist riigi omandisse vastavalt MaaRS § 6 lg 2 punktile 4 tuleb vaadelda koostoimes MaaRS §-ga 2 kui erandit. Maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa riigi omandisse jätmine on erandiks. Maa jätmine riigi omandisse sotsiaal-kultuurilise ja puhkeotstarbelise maana sai toimuda juhul, kui maa täitis nii Maareformi seaduse vastuvõtmise ajal 1991. aastal kui ka riigi omandisse jätmise ajal sotsiaal-kultuurilise ja puhkeotstarbelise maa funktsiooni.

Maa riigi omandisse jätmine peab toimuma kohases menetluses ja vastavat otsust peab põhjendama. Maa riigi omandisse jätmise menetlus peab vastama haldusmenetlusele kehtestatud põhimõtetele, olema õiglane ning õiglane menetlus peab viima õiglasele tulemusele. Maa riigi omandisse jätmist tuli ja tuleb motiveerida ja vajaduse tekkimisel kaaluda erinevaid huvisid.

MRÕMS § 16 lg 11 kui rakendusnorm on erinormiks MRS § 6 lg 2 suhtes. MRÕMS § 16 lg 11 objektiks on igasugune kasutusse antud riigimaa, sõltumata sellest, kas see oli õigusvastaselt võõrandatud või mitte. Iseäranis ei olnud alust välistada erastamisõigust isiku kasutuses oleva riigimaa suhtes, mille kohta ei olnud MRÕMS § 16 lg 11 jõustumise hetkeks maa tagastamise avaldust esitatud.

Kui haldusaktid ja toimingud ei ole olnud kaebuse esemeks, ei ole alust eeldada, et kohtutoimikusse oleks kogutud kõik olulised tõendid nende aktide või toimingute õiguspärasuse hindamiseks. Sellises olukorras ei saa kohus otsuse põhjendavas osas anda hinnangut haldusaktide või toimingute õiguspärasusele. Kohus ei saa ebapiisava informatsiooni tingimustes tõsikindlalt otsustada aktide ning toimingute õigusvastasuse või õiguspärasuse üle.

Isikul, keda halduskohtus esindab advokaat, on eeldatavalt paremad võimalused oma õiguste kaitsmiseks, kui ilma õiguslike teadmisteta isikul, kellel esindaja puudub. Asjaolu, et ilma õigusteadmisteta ja esindajata isiku suhtes on halduskohtul suurem selgitamiskohustus, ei tähenda, et selline isik on paremas olukorras kui isik, kellel on õigusteadmiste ja kogemustega esindaja.

MaaRS § 31 lg 1 punkti 5 tuleb vaadata koostoimes sama seaduse §-ga 2 kui erandit. Maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa riigi omandisse jätmine moodustab erandi. Maa jätmine riigi omandisse riigikaitsemaana saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täitis nii Maareformi seaduse vastuvõtmise ajal 1991. a kui ka maa riigi omandisse taotlemise ajal riigikaitsemaa funktsioone. Kui riigil tekib seoses riigikaitselise objekti laienemisega vajadus täiendava maa järele, on tal võimalik lahendada täiendava maa kasutamise või omandamise küsimus näiteks kokkuleppemenetluses maa tagastamise õigustatud subjektidega või taotleda selle maa sundvõõrandamist.

Olukorras, kus õigustatud subjekt nõudis maa tagastamist, kuid osa sellest maast jäeti riigi omandisse, tekkis õigustatud subjektil arusaam ja õigustatud ootus, et sellega määras riik lõplikult kindlaks riigi omandisse jäetava maa ja ülejäänud maa kuulub talle tagastamisele. Ehkki linnavalitsus viivitas üle kuue aasta ülejäänud maa tagastamisega, on järelejäänud maa õigustatud subjektile tagastamine õiguspärane. Linnavalitsus ei pidanud enne maa tagastamist enam võtma vastu otsust sama maa osas esitatud uue maa riigi omandisse jätmise taotluse suhtes.

Ehitise teenindamiseks piisava suurusega maatüki erastamist ei saa takistada ehitise vahetus läheduses kulgev tee. Kui ehitisega samal pool teed olevast maast ei piisa teenindusmaaks, ei ole välistatud täiendava maatüki teenindusmaaks määramine ehitist ümbritsevast maast teisel poolt teed.

Erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata erastamise küsimust lõplikult. Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei pruugi anda isikule õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel. Põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Esialgse korralduse muutmist õigustavaks kaalutluseks võib olla avalik huvi riigi omandis oleva jõe osalise erastamise vältimiseks. Kui tegemist on avalikult kasutatava ning eraisikule mittekuuluva teega, on selle erastamata jätmiseks piisavalt kaalukas huvi, et õigustada haldusakti muutmist.

Ehitise teenindamiseks piisava suurusega maatüki erastamist ei saa takistada ehitise vahetus läheduses kulgev tee. Kui ehitisega samal pool teed olevast maast ei piisa teenindusmaaks, ei ole välistatud täiendava maatüki teenindusmaaks määramine ehitist ümbritsevast maast teisel poolt teed.

Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega. Haldusakti tervikuna vaidlustamine ei tähenda alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvestada tuleb ka isiku eesmärki kaebuse esitamisel.

Erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata erastamise küsimust lõplikult. HMS § 52 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid, seega peab eelhaldusakti kehtetuks tunnistamisel järgima HMS-s sätestatud nõudeid. Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei pruugi anda isikule õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel. Põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Esialgse korralduse muutmist õigustavaks kaalutluseks võib olla avalik huvi riigi omandis oleva jõe osalise erastamise vältimiseks. Kui tegemist on avalikult kasutatava ning eraisikule mittekuuluva teega, on selle erastamata jätmiseks piisavalt kaalukas huvi, et õigustada haldusakti muutmist.

Maa tagastamise üheks põhieesmärgiks on endistele omanikele või nende õigusjärglastele selle maa tagastamine, mis oli isikute omandis õigusvastase võõrandamise ajal. Sellest tuleneb ka nõue, et maa tagastataks võimalikult endistes piirides. Omandireformi õigustatud subjekt saab nõuda eeskätt maa tagastamist enda õiguseellastele kuulunud maa piirides. Õiguseellastele kuuluvaks maaks tuleb lugeda ka seda maad, mis ei olnud veel kinnistusraamatusse kantud, kuid mille kohta oli koostatud maakorralduskava.

Kui isik on tegutsenud haldusaktist juhindudes ja selle alusel, siis pidi ta olema haldusaktist teadlik. Sellisel juhul on haldusakt kehtiv ja õigusjõudu omav hoolimata sellest, et haldusakti ei olnud isikule teatavaks tehtud.

Üksnes isiku lootus soodustava haldusakti kehtimajäämise suhtes ei pruugi olla piisav argument, mis keelaks haldusakti kehtetuks tunnistamise tema kahjuks. Kuid kui isik on haldusakti kehtimajäämist usaldades muutnud oma elukorraldust ja teinud aktist lähtudes tehinguid oma vara käsutamiseks, siis sellisel juhul keelab HMS § 67 lg 2 haldusakti kehtetuks tunnistamise isiku kahjuks. Haldusakti võib siiski kehtetuks tunnistada, kui avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam isiku huvist akti kehtimajäämise suhtes. Kui ei ole tuvastatud selliseid olulisi avalikke huvisid või kolmandate isikute õigusi, mida haldusakt kahjustaks, siis on kehtetuks tunnistamine keelatud olenemata sellest, kas haldusakt on õigusvastane või õiguspärane. Kehtima tuleb jätta ka õigusvastane haldusakt ning see on täitmiseks kohustuslik igaühele, kui isiku õiguspärasest ootusest tulenevalt on haldusakti kehtetuks tunnistamine keelatud.

Kuni 31. augustini 2006 kehtinud HKMS § 93 lg 1võimaldas välja mõista üksnes isiku poolt juba tasutud kohtukulud (vt 20.12.2000 otsust nr 3-3-1-55-00, 17.04. 2003 otsust nr 3-3-1-28-03, 15.03.2006. a otsust nr 3-3-1-5-06). Alates 1. septembrist 2006 kehtib HKMS § 93 lg 1 teises sõnastuses ning varasema § 93 lg-ga 1 otseselt sarnast sätet seadustikus ei ole. Kehtiva HKMS § 83 lg 5 kohaselt peab kohus igas kohtuastmes arvestust asjas kantud menetluskulude kohta ning mõistet "kantud kulud" kasutatakse veel § 92 lg-s 8 ja § 93 lg-s 2. Sellest tulenevalt on halduskohtumenetluses teise poole kasuks endiselt võimalik välja mõista vaid need kulud, mille eest isik on juba tasunud.

Vaba metsamaa erastamise avalduse esitanud isik peab erastamisõiguse säilimiseks üldjuhul kogu erastamismenetluse kestel vastama seaduses sätestatud tingimustele. Maavanemal, kes erastamist korraldab, on õigus ja kohustus kontrollida isiku vastavust vaba metsamaa erastajatele esitatavatele nõuetele. Formaalsete tunnuste kontrollimisel tuleb lähtuda ka regulatsiooni kehtestamise sisulistest eesmärkidest ning esitada kaalutlused, miks isik ei vasta seaduse nõuetele. Vajalik on hinnata, kas mittevastavus on oma laadilt üksnes näiline või formaalne või on puudus sisuline võrreldes regulatsiooni eesmärgiga. Õiglase ja haldusmenetluse põhimõtetele rajaneva otsustuse tegemiseks ei või tähelepanuta jätta mittevastavuse tekkimise asjaolusid.

Kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamise kohta ei teki isikul subjektiivset õigust nõuda, et temaga sõlmitaks vaba metsamaa erastamise ostu-müügilepingu. Nimekirja kantud isikul võib aga tekkida õiguspärane ootus, et ta on loetud seaduse nõuetele vastavaks ning ilma kaaluka põhjuseta seda küsimust uuesti ei otsustata (vt ka Riigikohtu 07.12.2001 otsust nr 3-3-1-51-01 ning 29.03.2006 otsuse nr 3-3-1-81-05, p 13-14).

Kaebuse esitaja tahe ei saa olla suunatud kohtulahendi saamiseks, mille tegemist seadus ei võimalda. Seepärast tuleb kaebust tõlgendada viisil, mis tagab isiku õiguste võimalikult tõhusa kaitse (vt ka Riigikohtu 29.01.2004 määruse nr 3-3-1-4-04, p-i 15).