Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).

Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.

Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 65 ei ole väärteomenetluses kohaldatav. Juhul kui kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatakse maakohtu asemel ekslikult halduskohtule, ei saa kaebuse esitamise ajaks lugeda selle halduskohtule esitamise aega.

Kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-10, p 9; nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9). Seega saab kohus hinnata kohtus üle kuulamata tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste usaldusväärsust ja piisavust üksnes juhul, kui see tunnistaja on jäänud mõjuval põhjusel kohtusse ilmumata (vt ka RKKKo nr 3-1-1-28-10, p 9).

Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.

Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.

Möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud - loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud, milleks võivad olla raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms. (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-5-07, p 6 ja nr 3-1-1-152-05, p 6.)

Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.

Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).

Nn kolmnurkkelmusena käsitatakse õigusteoorias olukorda, kus petetu (varakäsutuse tegija) ja isik, kelle arvel toimub varalise kasu saamine, ei lange kokku. See tähendab, et petetu ei tee varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel.

Otsustamaks, kas süüdistatav sai varakäsutuse tagajärjel KarS § 209 mõttes varalist kasu, tuleb võrrelda süüdistatava varalist seisu enne ja pärast varakäsutust. Kui varakäsutusega on kannatanu vara reaalselt teisele isikule üle läinud, ei võeta KarS § 209 mõttes varalise kasu olemasolu tuvastades üldjuhul arvesse kannatanu võimalikke tsiviilõiguslikke nõudeid, mis tal seoses varakäsutuse tegemisega on tekkinud.

Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.

Tsiviilhagi lahendades ei või kohus tulenevalt TsMS §-st 439 otsuses ületada kannatanu nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Kohtu roll tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel ei piirdu tsiviilhagis märgitud kvalifikatsiooni kontrollimisega. TsMS § 438 kohaselt peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Nimetatud säte kohustab kohut muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevatele asjaoludega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega.

Kohus võib kannatanu poolt deliktiõiguslikul alusel esitatud nõude rahuldada ka lepinguõiguslikul alusel (3-2-1-134-05, p 16).

Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (3-1-1-60-07, p 33). Kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (3-2-1-144-07, p 16).

Sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus, ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda.

Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.

Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6.)

Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.

TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses (3-1-1-22-07, p 9.4).

Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses (3-2-1-26-09, p 9).

Tsiviilhagi tagamise otsustuse täitmine kriminaalmenetluses võib ka kohtumenetluse staadiumis toimuda menetleja, s.o kohtu initsiatiivil. See tähendab ka seda, et kinnisasja suhtes mingi hagi tagamise meetme kohaldamise otsustanud kohus saadab oma lahendi kinnisasja asukoha järgsele kinnistusosakonnale täitmiseks sõltumata sellest, kas kannatanu on täitmiseks saatmist eelnevalt kohtult taotlenud või mitte. TsMS § 387 lg 2 teine lause ei ole tulenevalt KrMS § 148 lg 8 mõttest kriminaalmenetluses kohaldatav.

Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Muu hulgas on kriminaalmenetluses tsiviilhagis võimalik esitada kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1), alusetu rikastumise nõude (võlaõigusseaduse 52. peatükk), kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65) ja vindikatsiooninõue (AÕS § 80).

Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilik tehing ja seega TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine.

Kui hinnakokkuleppe tegelikkusele mittevastavuse tõttu näiliku ostu-müügilepingu eesmärk on müügieseme võõrandamine teistsuguse (nt kõrgema) hinnaga, on müügilepingus nimetatud eseme müük tegelikult kokku lepitud hinna eest varjatud tehing. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtib varjatud tehing juhul, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele.

Vorminõuet järgimata tehtud kinnisasja võõrandamise kohustustehing muutub AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. (3-2-1-32-06, p 15; 3-2-1-111-07, p 14 ja 3-2-1-117-09, p 17).

Asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust tuleb hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. Näiteks müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus (3-2-1-140-07, p 31).

Olukorras, kus kinnisasja võlaõiguslik võõrandamistehing osutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse 5. peatüki mõttes kehtetuks, asjaõigusleping omandi ülekandmiseks aga kehtib, on õiguslik olukord järgmine. Tühise võõrandamislepingu alusel kinnisasja üleandja võib kinnisasja omandajalt TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1 esimese lause ja § 1034 lg 3 alusel nõuda kinnisasja omandiõiguse tagastamist, kinnisasja omandaja notariaalset nõusolekut asjaõiguslepingu sõlmimiseks tühise lepingu alusel omandatud kinnisasja tagastamiseks, samuti kinnisasja valduse tagastamist ning omandaja poolt kinnisasjast saadud kasu (sh TsÜS § 62 lg-s 1 nimetatud kasutuseeliste) hariliku väärtuse hüvitamist, kui kasu väljaandmine natuuras ei ole võimalik. Kinnisasja omandaja nõusoleku (tahteavalduse) kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt asendada kohtuotsusega. (vt ka 3-2-1-140-07, p 16; 3-2-1-136-05, p-d 22 ja 26.)

Kui kinnisasja võõrandamise aluseks on vastastikune tehing (eeskätt ostu-müügileping), mis osutub tühiseks, peab ka kinnisasja võõrandaja restitutsiooni korral tema poolt tühise müügilepingu alusel saadu välja andma, kusjuures VÕS § 1034 lg 3 kohaselt tuleb lepingupooltel nende poolt saadu välja anda samaaegselt. See tähendab seda, et kohtuotsuse resolutsioonis kohustatakse ostjat kinnistusraamatu omandikande muutmise nõusoleku andmiseks, asja valduse tagastamiseks ja asjast saadud kasu väljaandmiseks üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui ostjale samaaegselt tagastatakse tema poolt makstud müügihind ning hüvitatakse sellelt saadud intressid (VÕS § 1032 lg 2 lause 1 ja § 1034 lg 3), samuti hüvitatakse asjale heauskselt tehtud kulutused (VÕS § 1033 lg 2).

Kui kehtetu on asjaõiguslik kokkulepe kinnisomandi üleandmiseks, siis omandajal selle alusel omandiõigust ei teki ja kinnistu tegelik omanik saab AÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kinnistusraamatu kandest puudutatud isikutelt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Nõusolekut saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 järgi asendada kohtuotsusega. (3-2-1-140-07, p 16). Juhul, kui tegelik omanik on kaotanud ka kinnisasja valduse, saab ta samaaegselt kinnistusraamatu kande parandamise nõudega (AÕS § 65 lg 1) esitada AÕS § 80 alusel vindikatsiooninõude, s.o asja omaniku nõude asja ebaseaduslikult valdava isiku vastu asja väljanõudmiseks omaniku valdusse.

Kui kinnistusraamatu kanne on tehtud nn mittetehingu alusel, s.t näiteks juhul, kui kohustus- ja käsutustehingu on kinnisasja omaniku või tema esindajana esinedes teinud kõrvaline isik identiteedipettust kasutades, on kinnistusraamatust ebaõigesti välja kantud isikul üldjuhul AÕS § 65 lg-st 1 ja AÕS §-st 80 tulenevad nõuded.

TsMS § 390 lg 1 kohaselt võib pool esitada määruskaebuse mh sellise määruse peale, millega kohus hagi tagamise tühistas. Ei see säte ega muud tsiviilkohtumenetluse seadustiku normid ei sea määruskaebuse esitamise õigust sõltuvusse hagi tagamise määruse jõustumisest. Seadus ei erista, kas hagi tagamine tühistatakse poole taotluse alusel või tehakse seda hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebuse alusel.

Nõustaja pädevus on sätestatud TsMS §-s 228 ja see piirdub koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega.

TsMS § 228 lg 2 teise lause järgi ei saa nõustaja teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Siiski ei välista see menetlusdokumendi kättetoimetamist nõustajale, kui menetlusosaline on määranud nõustaja menetlusdokumente vastu võtma volitatud isikuks TsMS § 319 lg 1 järgi.

Kui menetlusosalisega koos osaleb menetluses isik, kes esindajana ei kvalifitseeru, ei peaks kohus sellise isikuga väljaspool kohtuistungit suhtlema. Samuti tuleks kohtul menetlusosalisele selgitada, et seaduse mõtteks ei ole võimaldada esindajana ebapädevatel isikutel osaleda menetluses nõustajana, ja soovitada tal võtta endale kvalifitseeritud lepinguline esindaja. Selgitada tuleks seejuures muu hulgas TsMS § 175 lg 2 teist lauset, mille järgi nõustaja kulusid menetluses ei hüvitata. Lisaks võib kohus keelata nõustaja osaluse menetluses TsMS § 45 lg 2 alusel. Kui kohus siiski võimaldab sellisel isikul menetluses osaleda, tuleb poolelt endalt küsida, kas ta on volitanud selle isiku menetlusdokumente vastu võtta.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-97-09.

TsMS § 228 lg 2 teise lause järgi ei saa nõustaja teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Siiski ei välista see menetlusdokumendi kättetoimetamist nõustajale, kui menetlusosaline on määranud nõustaja menetlusdokumente vastu võtma volitatud isikuks TsMS § 319 lg 1 järgi.

Mitte igasugune TsMS §-s 633 sätestatud apellatsioonkaebuse sisu- või vorminõude rikkumine ei anna alust jätta kohtul apellatsioonkaebust TsMS § 637 lg 2 alusel menetlusse võtmata, vaid üksnes selline rikkumine, mis takistab asja läbivaatamist. Apellatsioonkaebuse läbivaatamine ei ole takistatud juhul, kui apellatsioonkaebuses sisaldub apellandi selgelt väljendatud taotlus TsMS § 633 lg 2 p 2 mõttes, kuid kaebus on puudulikult põhjendatud.

TsMS § 17 lg 1 kohaselt lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 196 alusel tagatist andma kohustav määruse näol on tegemist asja ettevalmistava määrusega. Seega võis TsMS § 640 lg 3 kohaselt lahendada kostja taotluse kohustada hagejat andma menetluskulude katteks tagatis kohtukoosseisu liige üksinda.

Kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise andmise taotluse lahendamisel tuleb lisaks sellele, et kontrollida, kas TsMS § 196 lg 1 järgi võib hagejalt tagatist nõuda, hinnata ka seda, kas tagatise nõudmine on välistatud TsMS § 196 lg 2 kohaselt.

Kostja võib taotleda tagatise andmist TsMS § 196 lg 1 alusel üksnes eeldatavate kulutuste katteks, mis tähendab, et taotlus tuleb esitada enne kulude tekkimist. Kostja eeldatavate lepingulise esindaja kulude hindamisel tuleb arvestada ka seda, millises ulatuses on need mõistlikud ja põhjendatud ning tuleks TsMS § 175 lg 1 järgi hagejalt välja mõista, kui kostja menetluskulud jäetaks hageja kanda.

TsMS § 17 lg 1 kohaselt lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 196 alusel tagatist andma kohustav määruse näol on tegemist asja ettevalmistava määrusega. Seega võis TsMS § 640 lg 3 kohaselt lahendada kostja taotluse kohustada hagejat andma menetluskulude katteks tagatis kohtukoosseisu liige üksinda.

Riigi õigusabi seadus ei sätesta, et kui tsiviilkohtumenetluses tehakse kohtulahend riigi õigusabi saanud isiku kahjuks, siis ei mõisteta temalt menetluskulusid välja riigituludesse. Järelikult kohaldub TsMS § 190 lg 5 esimene lause ka juhul, kui kostja oli menetlusabi saamisel TsMS § 180 lg 1 p 1 järgi vabastatud täielikult õigusabikulude kandmisest. Praeguses asjas tuleb kostja TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada riigi õigusabi tasu riigituludesse tasumise kohustusest, kuna kostja on puudega isik, tema sissetulekuks on puudetoetus ning tal ei ole vara ega sääste. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 13.02.2013, nr 3-2-1-152-12)

TsMS § 704 lg 1 teise lause kohaselt võib põhjusel, et menetlusosaline ei olnud menetluses esindatud, esitada teistmisavalduse kahe kuu jooksul alates päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. TsMS § 702 lg 1 kohaselt saab teista üksnes jõustunud lahendit, seega ei saa tähtaja kulgemine alata enne lahendi jõustumist. Ajaks, millal kostja esitas teistmisavalduse, oli möödunud tähtaeg teistmisavalduse esitamiseks sellele teistmise alusele tuginedes.

Kostja viidatud kriminaalasjas tehti kriminaalmenetluse lõpetamise määrus küll pärast tagaseljaotsust, kuid see asjaolu ei anna samuti alust tagaseljaotsust teista, sest tagaseljaotsuse tegemisel ei hinnata tõendeid ja järelikult ei oleks saadud eelnimetatud määruse tõttu teha teistsugust tagaseljaotsust.

Asjas ei esine ka TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alust, mille kohaselt on teistmise aluseks see, kui menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. Asjaolu, et kostja on kirjaoskamatu ja tal esineb raske kõnedefekt, ei tähenda, et teda ei oleks menetlusest seaduse kohaselt teavitatud. Kirjaoskamatul isikul on talle kätte toimetatud menetlusdokumentide sisu väljaselgitamiseks võimalik kasutada teiste isikute abi.

Menetlusabi jätkuvuse korral on ringkonnakohtul õigus kaebuse menetlusse võtmisel kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Nende eelduste olemasolu kontrollimise käigus kontrollib kohus ka taotleja majandusliku seisundi muutumist.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-106-06.

TsMS § 186 lg 1 mõtteks ei ole arvestada majanduslikku seisundit hinnates igasuguseid laenukohustusi, mis hageja on endale võtnud. Eluasemelaenu olemasolu korral tuleb hinnata seda, kas tegemist on esitatud asjaoludel eluasemele tehtavate mõistlike kulutustega. Eluasemele tehtavaks mõistlikuks kuluks saab mh pidada eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakseid mõistlikus ulatuses.

TsMS § 186 lg 1 võimaldab taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvestada üksnes taotleja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete varaga. See säte ei anna võimalust arvestada muudele isikutele kuuluva varaga.

TsMS § 196 alusel tagatist andma kohustava määruse puhul on tegemist menetlusosalise taotluse lahendamisega asja ettevalmistamisel TsMS § 640 lg 3 mõttes. Selle võib teha üks kohtukoosseisu kuuluv ringkonnakohtu kohtunik.

TsMS § 196 alusel tagatist andma kohustava määruse puhul on tegemist menetlusosalise taotluse lahendamisega asja ettevalmistamisel TsMS § 640 lg 3 mõttes. Selle võib teha üks kohtukoosseisu kuuluv ringkonnakohtu kohtunik.

Kohtuasja toimikust peab olema nähtav asja lahendav kohtukoosseis.

TsMS § 196 alusel tagatist andma kohustava määruse puhul on tegemist menetlusosalise taotluse lahendamisega asja ettevalmistamisel TsMS § 640 lg 3 mõttes. Selle võib teha üks kohtukoosseisu kuuluv ringkonnakohtu kohtunik.

Kostja võib taotleda tagatise andmist TsMS § 196 lg 3 kohaselt kogu menetluse kestel, kuid TsMS § 196 lg 1 alusel üksnes eeldatavate kulutuste katteks, mis tähendab, et taotlus tuleb esitada enne kulude tekkimist. Kostja ei saa taotleda ringkonnakohtus, et hageja annaks tagatise kostja nende menetluskulude katteks, mis on tekkinud asja menetlemisel maakohtus.

Tagatise määramisel tuleb arvestada ka lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärasid, kuna määratud tagatis ei saa olla suurem kui õigusabikulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär.

Selleks, et kohus saaks hinnata TsMS § 196 lg-s 2¹ nimetatud eeldusi, peab kohus andma hagejale võimaluse esitada kostja taotluse kohta oma seisukoht.

Tagatise andmise määramine kostja eeldatavate menetluskulude katteks ei ole vastuolus põhiseadusega. Tagatise andmise määramine on kohtu kaalutlusotsus, kus kohus peab arvestama mõlema poole huvidega. Kohus võib tulenevalt TsMS § 196 lg-st 2¹ jätta vaatamata sellele, et tagatise nõudmise eeldused on täidetud, tagatise siiski täielikult või osaliselt nõudmata või määrata selle tasumise osade kaupa. Tagatise andmise määramisel on eesmärgiks kaitsta kostjat juhuks, kui hageja majandusliku seisundi tõttu või muul põhjusel võib kostja menetluskulude sissenõudmine hagejalt osutuda raskendatuks.

Kui hageja ei anna eeldatavate menetluskulude katteks tagatist ringkonnakohtus, kohaldub analoogia alusel TsMS § 643 lg 2 teine lause, mis võimaldab jätta apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise määruse teeb kolmeliikmeline kohtukoosseis. Seejuures võib kolmeliikmeline kohtukoosseis kaaluda TsMS § 196 lg 2¹ kohaldamist ja otsustada, et asja menetletakse vaatamata sellele, et hageja pole tagatist andnud.

Tsiviilhagi kohta otsuse tegemisel ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada nõudeid, mida ei ole kohtule tsiviilhagi esemena esitatud.

See, kui tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei anna kohtule automaatselt alust tsiviilhagi rahuldamata või TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata jätta.

TsMS § 440 on kohaldatav ka kriminaalmenetluses.

Süüdistatavale ja tsiviilkostjale peab olema tagatud teave selle kohta, milliste asjaolude alusel milline tsiviilnõue tema vastu kriminaalmenetluses on esitatud, ja antud mõistlik aeg selle nõude suhtes seisukoha kujundamiseks ning oma vastuväidete ja tõendite esitamiseks.

TsMS § 348 lg-st 2 ja § 351 lg-test 1 ning 2 tulenevaid nõudeid peab järgima ka tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses.

Süüdistuse esemest väljapoole jäävate tsiviilhagi alusfaktide tõendamisel tuleb kriminaalmenetluses lähtuda tsiviilõiguslikust tõendamiskoormisest (RKKK 3-1-1-60-07 p 52).

Tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (s.t tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 62 mõttes) ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Küll peavad tsiviilhagis olema ära toodud need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ei ole ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad.

Tsiviilhagile esitatavate nõuete määratlemisel tuleb aluseks võtta tsiviilkohtumenetluse kord - eeskätt TsMS §-d 338 ja 363 -, arvestades seejuures aga kriminaalmenetluse erisustega.

TsMS §-de 338 ja 363 järgimine kriminaalmenetluses on kohustuslik vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik, et tagada kannatanu tsiviilnõude õiglane ja kohtumenetluse poolte huve arvestav menetlemine.

Tsiviilhagi ei pea alati sisaldama isiku nime, kelle vastu see on esitatud. Kui tsiviilhagis ei ole nimetatud isikut, kelle vastu see on esitatud, tuleb kohtul eeldada, et kannatanu tsiviilnõue on suunatud isiku(te) vastu, kellele on süüdistusaktis ette heidetud käitumist, mis ühtlasi moodustab tsiviilhagi aluse või osa sellest. Mitme süüdistatava korral tuleb juhul, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud, eeldada, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu.

Ehkki üldjuhul peab tsiviilhagi olema kirjalikus vormis, võib teatud erandjuhtudel esitada tsiviilhagi ka n-ö protokollilises vormis, s.t kannatanu kohtueelses menetluses või kohtus tehtud suulise avaldusena, mille menetleja protokollib.

Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi peab sisaldama selgelt väljendatud nõuet ehk hagi eset.

Tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (s.t tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 62 mõttes) ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Küll peavad tsiviilhagis olema ära toodud need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ei ole ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad.

Kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud on olulises osas kattuvad süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega.

Ehkki üldjuhul peab tsiviilhagi olema kirjalikus vormis, võib teatud erandjuhtudel esitada tsiviilhagi ka n-ö protokollilises vormis, s.t kannatanu kohtueelses menetluses või kohtus tehtud suulise avaldusena, mille menetleja protokollib.

Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi peab sisaldama selgelt väljendatud nõuet ehk hagi eset.

Kinnistusraamatusse ei ole võimalik kanda kohtulikku ühishüpoteeki. Kohtuliku ühishüpoteegi sissekandmise keeld on põhjendatav sellega, et hagi tagamise käigus hageja nõuet ei rahuldata. Kohtuliku hüpoteegi sissekandmine on tagav toiming, millega ei tohi kostjat üle põhjendatud ulatuse koormata. Seda ei muuda asjaolu, et ühishüpoteegi võib seada ka kokkuleppel AÕS §-de 359-362 kohaselt, kuna sel juhul on ühishüpoteegi seadmine kinnisasja omaniku valik. Kui kohtulikku ühishüpoteeki oleks lubatud kanda kinnistusraamatusse, tähendaks see seda, et iga kostja kinnisasi vastutaks kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest tervikuna. Kuid selline võimalus ei tulene seadusest.

Kui kohtulik hüpoteek seatakse ühele kinnisasjale on kohtuliku hüpoteegi summa TsMS § 388 lg 2 kohaselt tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub AÕS § 363 lg 2 kohaselt kohtulahendiga rahuldatud nõudele, seega nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele rahuldatud ulatuses. Kohtuliku hüpoteegi määramisel tuleb eelkõige viivisenõude korral arvestada, et viivise suurus ei pruugi hagi tagamise taotluse esitamise ja lahendamise ajal olla lõplikult kindlaksmääratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaksmääramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest.

AÕS § 363 lg 2 võimaldab koostoimes TsMS-is menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist reguleerivate sätetega ka tõlgendust, mille kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele. Menetluskulude suurus tuleb kohtuliku hüpoteegi seadmisel määrata kindlaks eelduslikult, nt nagu seda tuleb teha TsMS § 182 lg 2 p 1 kohaldamisel.

TsMS § 381 lg 1 p 5 kohaselt tuleb juhul, kui taotletakse kohtuliku hüpoteegi seadmist mitmele asjale korraga, märkida hagi tagamise avalduses nõude jagunemine erinevate hüpoteegiga koormatud asjade vahel. Sama tuleneb AÕS §-st 363¹. Kuigi AÕS § 363¹ sätestab nõude jaotamise mitme kinnisasja vahel, mitte kohtuliku hüpoteegi summa jaotamise, langevad kohtuliku hüpoteegi aktsessoorsuse tõttu kinnisasjadele seatavate kohtulike hüpoteekide summad kokku nõude jaotatud summadega. Seega kantakse kohtuliku hüpoteegi summadena kostja kinnisasjade kohta sisse need summad, mida sissenõudja on taotlenud nõude jaotamisel.

Kinnistusraamatusse ei ole võimalik kanda kohtulikku ühishüpoteeki. Kohtuliku ühishüpoteegi sissekandmise keeld on põhjendatav sellega, et hagi tagamise käigus hageja nõuet ei rahuldata. Kohtuliku hüpoteegi sissekandmine on tagav toiming, millega ei tohi kostjat üle põhjendatud ulatuse koormata. Seda ei muuda asjaolu, et ühishüpoteegi võib seada ka kokkuleppel AÕS §-de 359-362 kohaselt, kuna sel juhul on ühishüpoteegi seadmine kinnisasja omaniku valik. Kui kohtulikku ühishüpoteeki oleks lubatud kanda kinnistusraamatusse, tähendaks see seda, et iga kostja kinnisasi vastutaks kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest tervikuna. Kuid selline võimalus ei tulene seadusest.

Kui kohtulik hüpoteek seatakse ühele kinnisasjale on kohtuliku hüpoteegi summa TsMS § 388 lg 2 kohaselt tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub AÕS § 363 lg 2 kohaselt kohtulahendiga rahuldatud nõudele, seega nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele rahuldatud ulatuses. Kohtuliku hüpoteegi määramisel tuleb eelkõige viivisenõude korral arvestada, et viivise suurus ei pruugi hagi tagamise taotluse esitamise ja lahendamise ajal olla lõplikult kindlaksmääratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaksmääramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest.

AÕS § 363 lg 2 võimaldab koostoimes TsMS-is menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist reguleerivate sätetega ka tõlgendust, mille kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele. Menetluskulude suurus tuleb kohtuliku hüpoteegi seadmisel määrata kindlaks eelduslikult, nt nagu seda tuleb teha TsMS § 182 lg 2 p 1 kohaldamisel.

TsMS § 381 lg 1 p 5 kohaselt tuleb juhul, kui taotletakse kohtuliku hüpoteegi seadmist mitmele asjale korraga, märkida hagi tagamise avalduses nõude jagunemine erinevate hüpoteegiga koormatud asjade vahel. Sama tuleneb AÕS §-st 363¹. Kuigi AÕS § 363¹ sätestab nõude jaotamise mitme kinnisasja vahel, mitte kohtuliku hüpoteegi summa jaotamise, langevad kohtuliku hüpoteegi aktsessoorsuse tõttu kinnisasjadele seatavate kohtulike hüpoteekide summad kokku nõude jaotatud summadega. Seega kantakse kohtuliku hüpoteegi summadena kostja kinnisasjade kohta sisse need summad, mida sissenõudja on taotlenud nõude jaotamisel.

Hagejal tuleb juba hagi tagamise taotluses arvestada TsMS § 378 lg-st 4 tuleneva nn ületagamise keeluga. Kohtul tuleb seda kontrollida, andes vajaduse korral hagejale TsMS § 340¹ järgi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Puuduste kõrvaldamise tähtaeg tuleks määrata nt juhul, kui hageja taotleb kohtuliku hüpoteegi seadmist kostja viiele kinnisasjale, kuid kinnisasjade väärtusest ja hageja nõude suurusest lähtudes on ilmne, et piisaks kohtuliku hüpoteegi seadmisest kahele kinnisasjale.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-87-09.

Enne 1. juulit 2002 toime pandud tegudest tingitud kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise deliktiõigusliku hagi lahendamisel peab hageja tõendama, milles seisneb kostja õigusvastane tegu et esineb põhjuslik seos kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Kui hageja neid asjaolusid ei tõenda, ei ole kostjal kohustust TsK § 448 lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-117-08.

Põhjuslik seos töökeskkonna riskianalüüsi tegemata jätmise ja töötaja tervise kahjustamise vahel võib ilmneda nt selles, et töötaja ei teadnud riskianalüüsi tegemata jätmise tõttu ohuteguritest ega osanud oma tervist hoida tervist kahjustavates tingimustes töötamise ajal.

Kahjuhüvitise suuruse hindamisel võib eri tööandjate juures töötatud aastatel olla kogumis teiste tõenditega oluline roll, kuid kohus ei saa kahjutasu suuruse tuvastamisel lähtuda ainult eri tööandjate juures töötatud aastate arvust. Eelkõige on oluline see, mil määral mõjutas erinevate tööandjate juures töötamine kutsehaiguse tekkimist või selle süvenemist. Kui kohus tuvastab, et kutsehaigus kujunes välja ajal, mil hageja ei töötanud kostja juures, tuleb kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada seda, kas ja mil määral süvenes kutsehaigus kostja juures töötamise tõttu.

Kahjuhüvitise suuruse hindamisel võib eri tööandjate juures töötatud aastatel olla kogumis teiste tõenditega oluline roll, kuid kohus ei saa kahjutasu suuruse tuvastamisel lähtuda ainult eri tööandjate juures töötatud aastate arvust. Eelkõige on oluline see, mil määral mõjutas erinevate tööandjate juures töötamine kutsehaiguse tekkimist või selle süvenemist. Kui kohus tuvastab, et kutsehaigus kujunes välja ajal, mil hageja ei töötanud kostja juures, tuleb kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada seda, kas ja mil määral süvenes kutsehaigus kostja juures töötamise tõttu.

Kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada põhimõttega, mille kohaselt võib tervisekahjustuse eest makstava hüvitise suurust vähendada sõltuvalt kannatanu süü astmest, kui tema enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist. Tuleb analüüsida, kas töötaja pole enda kutsehaigust ja terviseprobleeme tööandaja eest varjanud ning jätkanud töö tegemist, millega teadlikult suurendas talle tekkinud terviseprobleeme.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-6-08.

Enne 1. juulit 2002 toime pandud tegudest tingitud kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise deliktiõigusliku hagi lahendamisel peab hageja tõendama, milles seisneb kostja õigusvastane tegu et esineb põhjuslik seos kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Kui hageja neid asjaolusid ei tõenda, ei ole kostjal kohustust TsK § 448 lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-117-08.

Põhjuslik seos töökeskkonna riskianalüüsi tegemata jätmise ja töötaja tervise kahjustamise vahel võib ilmneda nt selles, et töötaja ei teadnud riskianalüüsi tegemata jätmise tõttu ohuteguritest ega osanud oma tervist hoida tervist kahjustavates tingimustes töötamise ajal.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.

Pärandvara jagamiseks tuleb esmalt kindlaks määrata PärS § 2 mõttes pärandvara koosseis, st milline vara kuulus pärandajale pärandi avanemise ajal. Pärandaja vara koosseisu väljaselgitamiseks saavad nii pärijad kui ka muud isikud, kellel on selle vastu õiguslik huvi, esitada tuvastushagi. Isikul õigussuhte tuvastamiseks õiguslik huvi olemas mh juhul, kui isik soovib tuvastada, et ese ei kuulu pärandi hulka või kuulub pärandi hulka pärimistunnistusel märgitust väiksemas mõttelises osas.

Pärandvara jagamisele ei saa kohaldada perekonnaseaduses sisalduvaid ühisvara jagamise sätteid. Pärandvara jagatakse kaaspärijate vahel pärimisseaduse sätete järgi. Küll tuleb aga pärandvara koosseisu määramisel surnud abikaasa pärand kindlaks määrata, sest pärida saab üksnes surnud abikaasale pärandi avanemise ajal kuulunud vara. Kuigi eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1/2 mõttelist osa abikaasadele ühisomandina kuulunud esemetest, ei tähenda see seda, et üleelanud abikaasa ei saaks esitada tuvastushagi osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks. Pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1/2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kohus võib ka pärandvara koosseisu määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest.

Täitemenetluse seadustik ei näe ette võimalust peatada täitemenetlus kolmanda isiku nõudel. Kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib TMS § 222 lg 1 järgi esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Sellise hagi esitamise korral saab kolmas isik taotleda kohtult TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi ka hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-77-07.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.

Apellatsioonkaebuse esitamises seisneva menetlusõiguse käsutusõigus on kaebuse esitanud poolel, s.o kostjal, mitte kohtul. Tulenevalt TsMS § 4 lg-st 2 määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-82-09.

Olukorras, kus riigilõivu määrad ei muutusid enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja algust, tuleb riigilõivu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda mitte hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivu määradest, vaid apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivu määradest. Tsiviilasja hind ei ole kohtuastmeti muutunud, vaid muudetud on riigilõivu määrasid.

Põhiseaduse § 19 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Nimetatud üldisest isiksuspõhiõigusest tuleneb enesekujutamise õigus, mille all tuleb muu hulgas mõista õigust oma kujutisele. Õigus kujutisele hõlmab nii kujutise pildis kui ka liikuvas pildis. PS § 19 lg 1 on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus, millest tulenevalt võib seda piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt keelatud. Õigus oma kujutisele kuulub ka PS § 26 kaitsealasse, mille kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Seega on igal isikul õigus määrata oma kujutise kasutamine ise. Samas ei ole see piiranguteta õigus. Piirangud tulenevad muu hulgas VÕS §-st 1046. Nimetatud paragrahvi lg 1 esimese lause kohaselt on õigusvastane isiku kujutise õigustamatu kasutamine ja eraelu puutumatuse rikkumine. Siiski ei ole VÕS § 1046 lg 2 kohaselt isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve.

Isiku keeld ennast filmida hõlmab ka keeldu endast tehtud filmilõik (avalikult) esitada. Isiku kujutise kasutamine ilma tema nõusolekuta on üldjuhul lubatav vaid selle isiku endaga seotud aktuaalse päevasündmuse kajastamiseks. Sellele lisandub eeldus, et isiku kujutise kasutamine on päevasündmuse kajastamiseks vajalik ning avalikkuse huvi kaalub üles isiku huvi. Isiku kujutise kasutamine ei olnud praegusel juhul politseioperatsiooni kajastamiseks vajalik ning avalikkuse huvi ei kaalunud üles isiku huvi. Avalikkuse huvi võinuks eelkõige jaatada juhul, kui isik oleks pannud toime tõsise õigusrikkumise, millest teavitamine on üldsuse huvides, eelkõige selliste õigusrikkumiste avastamiseks või ärahoidmiseks tulevikus. Üldjuhul on keelatud kasutada isiku kujutist juhuslikus seoses kajastatava päevasündmusega. Isiku kujutamine ka neutraalses või positiivses toonis ei asenda isiku puuduvat nõusolekut. Kujutise kasutamine ilma nõusolekuta on lubatav vaid eespool nimetatud eelduste olemasolul.

Isiku kujutise ilma nõusolekuta kasutamine ei ole üldjuhul õigusvastane ka siis, kui isik ise asetab end teadvalt sellisesse olukorda, mille korral võib eeldada tema kujutise kasutamist avalikkusele nähtavalt, nt osaledes erinevatel seltskonnaüritustel, mille vastu tunneb eelkõige huvi nn kollane ajakirjandus. Isiku kujutise kasutamine võib olla lubatav siis, kui kujutist muudetakse tehniliste vahenditega selliseks, mis ei võimalda isikut tuvastada. Seejuures ei tohi isiku tuvastamist võimaldada ka kontekst. (Vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. jaanuari 2003. a otsus asjas Peck vs. the United Kingdom, p 80).

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-43-09.

Isiku au ja head nime kahjustav väärtushinnang võib põhineda ka tema kohta avaldatud andmetel. Väärtushinnangud, mida võimaldavad tegelikkusele vastavad andmed, võivad põhimõtteliselt kahjustada isiku au ja head nime, kuid selline kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt üldjuhul õigusvastane.

Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada ühegi tõendiga. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise.

Kuna praegusel juhul on hageja selgesõnaliselt keelanud enda kujutise kasutamise, kuid kostja on seda sellest hoolimata tahtlikult teinud, tuleb tahtlikku rikkumist lugeda VÕS § 134 lg 2 kohaselt üldjuhul kahjuhüvitist õigustavaks asjaoluks. Seetõttu ei ole ka piisav õiguste kaitse vahend vabandamine. Samuti ei ole isiku kujutise õigustamatut kasutamist võimalik ümber lükata.

Maakohus saatis avaldaja aadressile teate tagaseljaotsuse hoiustamise kohta maakohtu tsiviilkantseleis TsMS § 327 lg 1 järgi, teades enne, et tagaseljaotsuse kättetoimetamine samal aadressil oli ebaõnnestunud, sest väljastusteate märke kohaselt avaldaja enam sellel aadressil ei elanud. TsMS §-de 326 ja 327 kohaselt saab dokumenti lugeda kättetoimetatuks eelkõige eeldusel, et kohtul on selge, et koht, kus dokumenti prooviti üle anda, on tõepoolest saaja elu- või äriruum. Kohus peab tegema endast oleneva kohtuotsuse kättetoimetamiseks.

Avaldajale ei ole menetlusdokumente kätte toimetatud. TsMS § 702 lg 2 p 2 alusel saab teistmise korras uuesti läbi vaadata kohtulahendi, mille menetlemisest on menetlusosaline kõrvale jäetud.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-87-09.

Mitmes tsiviilasjas sama esindaja kasutamine ei saa ainuüksi olla menetluskulude vähendamise aluseks.

Kohus ei saa eeldada, et kui menetluskulud jäävad allapoole lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärasid, siis on need menetluskulud alati põhjendatud ja vajalikud.

Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb arvestada asjaoluga, et praegusel juhul ei vastuta hageja hagi läbi vaatamata jätmise eest ning ta ei saanud enda tegevusega hagi läbi vaatamata jätmist mõjutada. Hagi on jäetud läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p-s 3 sätestatud muul seaduses nimetatud juhul, milleks on pankrotiseaduse § 43 lg-st 1 tulenev kohtu kohustus jätta hagimenetluses läbi vaatamata enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses olev varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud. Seega on tegemist asjaoluga, mida hageja mõjutada ei saanud.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 järgi peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. (p 17) Praegusel juhul on asjassepuutuvad sätted TsMS § 131 lg 2, lg 3 (ulatuses, milles viidatakse lg-le 2) ning RLS lisa 1 osas, milles nähakse ette kohustus tasuda hooneühistu üldkoosoleku otsuse tühisuse tunnustamise hagilt riigilõivu 75 000 krooni. (p 18)Vaidlusalused sätted puudutavad PS § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust tõhusale õiguskaitsele, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. Põhiõigust riivav riigilõivu tasumise kohustus hagi esitamisel tsiviilasjas peab olema formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. (p 20)

Kuna PS § 15 lg 1 esimesest lausest tulenev põhiõigus tõhusale õiguskaitsele on seadusereservatsioonita põhiõigus, saab selle piiramise õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. (p 23) Kohtusse pöördumise riigilõivude tõstmine kätkeb endas tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele. Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele seda intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui riigilõivu suurus ei võimalda isikul oma õigusi kohtus realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega põhiseadusvastase riigilõivuga. Seaduses ettenähtud võimalus juriidilise isiku organi otsuseid vaidlustada peab olema tegelik, mitte pelgalt illusoorne. (p 26) Praegusel juhul on hagejatelt nõutav riigilõiv 75 000 krooni umbes kuuekordne Eesti keskmine kuupalk ja umbes seitsmeteistkümnekordne Eestis kehtiv miinimumpalk. Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmel korral tunnistanud Euroopa inimõiguste konventsiooni art 6 lg 1 rikkumiseks liiga suure riigilõivu. Näiteks on asjas Mehmet ja Suna Yigit vs. Türgi leitud, et neljakordse alampalga suuruse riigilõivu nõudmine sissetulekuta isikult on art 6 lg 1 rikkumine (Euroopa Inimõiguste Kohtu 17. juuli 2007. a otsus asjas Mehmet ja Suna Yigit vs. Türgi, p 38). (p 27)

HKMS § 31 lg 4 sätestab, et apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. TsMS § 632 lg 1 sätestab apellatsioonitähtaja aga teisiti. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. HKMS § 53 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonitähtaja puhul sõltub tähtaja arvestamine sellest, kas asi vaadati läbi kohtuistungil või lahendati kirjalikus menetluses. Kui asi vaadati läbi kohtuistungil, siis hakkab tähtaeg kulgema otsuse avalikust teatavakstegemisest, kirjaliku menetluse korral aga otsuse kättesaamisest. Selline menetlustähtaegade regulatsioon nõuab süvenemist ja kõrgendatud tähelepanu ning eriteadmisteta kogenematul menetlusosalisel on suur võimalus eksida. Selguse huvides võiksid kohtud otsuses välja tuua apellatsioonitähtaja lõpu kindla kuupäeva (vt Riigikohtu 16.01.2009 määruse nr 3-3-1-75-08 p-i 15).

Kinnipeetavaid kui erilist isikute gruppi koheldakse apellatsioonitähtaja kulgema hakkamise osas samamoodi nagu teisi isikuid. Samas võib selline kohtlemine viia tulemuseni, kus tegelik tähtaeg apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks on kinnipeetaval lühem kui teistel isikutel, sest kinnipeetaval pole alati võimalik määratud ajal viibida kohtukantseleis. Käesoleval juhul on otstarbekas ennistada kinnipeetavale apellatsioonitähtaeg. Tähtaja ennistamise abil asetatakse kinnipeetav teda erandlikult koheldes olukorda, mis on faktiliselt võrdne nende apellantidega, kellel on võimalus kasutada apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks 30 päeva. Tähtaja erandlik ennistamine eelkirjeldatud asjaolude tõttu tagab lõppkokkuvõttes õiglase kohtumenetluse.