ERAÕIGUSAsjaõigus

Teksti suurus:

Asjaõigusseadus (lühend - AÕS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-76-15 PDF Riigikohus 23.09.2015
Reaalservituudi sisu (ulatuse) tõlgendamisel on oluline lähtuda servituudi kokkuleppes kokkulepitust (AÕS § 178 lg-d 1-2). (p 11) See, et osa lepingus kokku lepitud tingimusi ei saa lugeda lepingu alusel servituudi sisu hulka kuuluvaks, ei tähenda, et neid ei saaks kokku leppida võlaõiguslikus lepingus. (p 12)
3-2-1-184-14 PDF Riigikohus 18.03.2015
Sundtäitmine ei ole lubamatu, kui võlausaldaja saab raha esmalt hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügist sundenampakkumisel ning seejärel jaotusettepaneku alusel ka võlgniku pankrotimenetluses (p 15). Kui võlausaldajale on sama nõude rahuldamiseks tehtud väljamakse nii täitemenetluses kinnisasja müügist saadu ja seejärel ka pankrotivara arvel, on pankrotihalduril õigus esitada VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetu rikastumise nõue võlausaldaja vastu ulatuses, milles võlausaldaja nõue on täitemenetluses saadu arvel juba rahuldatud. Pankrotihalduril, kes teeb väljamakse sellise kohustuse täitmiseks, mis on teise isiku täitmise tõttu ära langenud, on õigus nõuda üleantu saajalt tagasi VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kuigi võlausaldaja võib olla saanud pankrotimenetluses väljamakse tunnustatud nõude rahuldamiseks ja jõustunud kohtulahendi alusel, ei välista see võlausaldaja alusetut rikastumist ka tunnustatud nõude piires (p 18).
3-2-1-19-14 PDF Riigikohus 12.05.2014
Osaühingu osa tagatisomandamisele ei ole võimalik analoogia korras kohaldada sätteid, mis reguleerivad pandi eseme müügist saadud summa ja laenusumma tasaarvestust. Kui pandi korral toimub nõude rahuldamine müügist saadud summa arvel, siis tagatisomandamise korral ei ole eeldust, et võlausaldaja nõude rahuldamine toimub tagatise eseme võõrandamise teel (p 15).
Osaühingu osa kui varalise õiguse pantimist reguleerib ÄS § 151. Osa pantimisel jääb osanikuks pantija ja pandipidaja saab õiguse rahuldada nõue osa võõrandamisest saadu arvel (p 14). Osa tagatisomandamisele ei ole võimalik analoogia korras kohaldada sätteid, mis reguleerivad pandi eseme müügist saadud summa ja laenusumma tasaarvestust. Kui pandi korral toimub nõude rahuldamine müügist saadud summa arvel, siis tagatisomandamise korral ei ole eeldust, et võlausaldaja nõude rahuldamine toimub tagatise eseme võõrandamise teel (p 15). Osaühingu osa tagatisüleandmine tähendab seda, et pooled peavad olema sõlminud osa üleandmise asjaõiguskokkuleppe ja võlaõigusliku tagatiskokkuleppe, millega pooled lepivad kokku nt osaniku õiguste teostamises, keelus osa lepingu kehtivuse ajal võõrandada, samuti osa tagasikandmises nõude täitmisel. Tegemist on võlaõigusliku tagatisega, mille seadmiseks on vajalik asjaõiguskokkulepe omandi üleandmise kohta ja võlaõiguslik tagatisleping. Mõlemad peavad tulenevalt ÄS § 149 lg-st 4 ja § 151 lg-st 2 olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. VÕS § 164 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 174 laiendab nõuete ülemineku kohta sätestatut ka muude õiguste üleminekule, kui seadusest või õiguse olemusest ei tulene teisiti. Üldjuhul on lubatud õiguste, sh osaühingu osa üleandmine tagatise andmise eesmärgil ja sel juhul on pooltel võimalik leppida kokku tagatise realiseerimise erinevates viisides. Seetõttu ei kohaldu osa tagatisena üleandmisel AÕS § 292 lg-s 3 sätestatud keeld, mille kohaselt enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, on tühine. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, et osa tagatisena üleandmisel saaks seda osa nõude rahuldamise eesmärgil omandada sõltumata osa väärtusest. Erandina on pooltel võimalik eelnevalt kokku leppida tagatisena üleantu väärtuses, kui tegemist on AÕS §-s 3141 nimetatud finantstagatisega ja poolte kokkulepe võimaldab panditud eseme väärtust määrata (p 17).
Osaühingu osa kui varalise õiguse pantimist reguleerib ÄS § 151. Osa pantimisel jääb osanikuks pantija ja pandipidaja saab õiguse rahuldada nõue osa võõrandamisest saadu arvel (p 14). Osa tagatisomandamisele ei ole võimalik analoogia korras kohaldada sätteid, mis reguleerivad pandi eseme müügist saadud summa ja laenusumma tasaarvestust. Kui pandi korral toimub nõude rahuldamine müügist saadud summa arvel, siis tagatisomandamise korral ei ole eeldust, et võlausaldaja nõude rahuldamine toimub tagatise eseme võõrandamise teel (p 15). Osaühingu osa tagatisüleandmine tähendab seda, et pooled peavad olema sõlminud osa üleandmise asjaõiguskokkuleppe ja võlaõigusliku tagatiskokkuleppe, millega pooled lepivad kokku nt osaniku õiguste teostamises, keelus osa lepingu kehtivuse ajal võõrandada, samuti osa tagasikandmises nõude täitmisel. Tegemist on võlaõigusliku tagatisega, mille seadmiseks on vajalik asjaõiguskokkulepe omandi üleandmise kohta ja võlaõiguslik tagatisleping. Mõlemad peavad tulenevalt ÄS § 149 lg-st 4 ja § 151 lg-st 2 olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. VÕS § 164 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 174 laiendab nõuete ülemineku kohta sätestatut ka muude õiguste üleminekule, kui seadusest või õiguse olemusest ei tulene teisiti. Üldjuhul on lubatud õiguste, sh osaühingu osa üleandmine tagatise andmise eesmärgil ja sel juhul on pooltel võimalik leppida kokku tagatise realiseerimise erinevates viisides. Seetõttu ei kohaldu osa tagatisena üleandmisel AÕS § 292 lg-s 3 sätestatud keeld, mille kohaselt enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, on tühine. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, et osa tagatisena üleandmisel saaks seda osa nõude rahuldamise eesmärgil omandada sõltumata osa väärtusest. Erandina on pooltel võimalik eelnevalt kokku leppida tagatisena üleantu väärtuses, kui tegemist on AÕS §-s 3141 nimetatud finantstagatisega ja poolte kokkulepe võimaldab panditud eseme väärtust määrata (p 17).
3-1-1-84-11 PDF Riigikohus 03.11.2011
AÕS § 201 lg-s 1 selgitatakse, et kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. AÕS § 214 lg 3 sätestab, et kasutusvaldajale kuulub loodusvili, mis on valminud ja eraldatud kasutusvalduse ajal. AÕS § 115 lg 1 kohaselt saab asja omanik või võõra asja valdaja, kellel on õigus omandada loodusvilja, loodusvilja omanikuks vilja asjast eraldumisel. Pidades silmas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasemat praktikat, mille kohaselt on vähemalt tulundusmetsa näol tegemist kinnisasjast saadava loodusviljaga (vt RKTsKo 3-2-1-51-11, p 16), nähtub asjaõigusseadusest üheselt, et metsa mahavõtmisel saab puude omanikuks kasutusvaldaja.
Äratundmiseks esitamise protokolli on lubamatu tõend siis, kui äratundmiseks esitamine viiakse läbi enne ülekuulamist (vt RKKKo 3-1-1-52-09, p 11.2). Kooskõlas KrMS § 82 lg 1 p-s 5 sätestatuga tuleb äratundmiseks esitamise protokollis märkida ka seda, milliste tunnuste alusel objekt ära tunti (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 10). See, kas äratundmiseks esitamisele eelneva ülekuulamise abil on äratundja edasisi järeldusi võimalik objektiivselt kontrollida ja hinnata või mitte, sõltub ülekuulamise käigus saadud informatsioonist. Kui äratundja ei kirjelda, milliste tunnuste alusel ta loodab objekti ära tunda, pole hiljem võimalik võrrelda, mille põhjal ta äratundmisel objektisamasuse või -erisuse kohta oma järelduse tegi. Seega puudub sisuline erinevus olukordadel, mil äratundja ei osanud objekti äratundmist võimaldavaid tunnuseid kirjeldada ja mil äratundjat objekti tunnuste osas üldse ei küsitletud.
Kui kohus tugineb lubamatule tõendile, siis rikub ta sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.
3-1-1-8-11 PDF Riigikohus 11.04.2011
Kuna karistusseadustik ei anna padrunite ebaolulise koguse mõistet, tuleb seda sisustada relvaseaduse alusel. Relvaseaduse § 46 lg 4 p 1 kohaselt võib füüsiline isik hoida kuni 100 püstolipadrunit. Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 tuleb praegu kehtivat KarS § 418 lg 1 redaktsiooni kohaldada tagasiulatuvalt ka enne 15. märtsi 2007. a toimunud süüdistatava poolsele padrunite valdamisele.
Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Kui süüdistatav ei tunne huvi, millist asjad talle üle antakse, siis ei saa tegemist olla kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, vaid hooletusega KarS § 18 lg 3 tähenduses. KarS § 15 lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest. Vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Küll aga võib dokumentide olemasolu või puudumine olla teatud juhtudel olulise tõendusliku tähendusega.
Karistusseadustiku § 201 järgi saab isikut oma valduses oleva vallasasja kolmanda isiku kasuks pööramise eest karistada üksnes juhul, kui teo objektiks on võõras vallasasi. Võõras on vallasasi kolmanda isiku kasuks toimuva omastamise puhul siis, kui vallasasi ei ole ei teo toimepanija ega teost kasu saava kolmanda isiku omandis. Seetõttu tuleb isiku süüdistamisel omastamises muude objektiivse koosseisu tunnuste kõrval tõendada ära ka koosseisutunnus "võõras". Vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente.
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-103-10, p 7 ja 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Kui süüdistatav ei tunne huvi, millist asjad talle üle antakse, siis ei saa tegemist olla kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, vaid hooletusega KarS § 18 lg 3 tähenduses. KarS § 15 lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest.
3-2-1-48-10 PDF Riigikohus 03.06.2010
AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve (vt Riigikohtu 12. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04, p 14). Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude AÕS § 156 lg 1 alusel rahuldamise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 16; 26. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 25; 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 20). Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada poolte huvide kaalumise teel ning kaaluda tuleb mh, milliseid kulutusi peab hageja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hageja jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui kinnisasja omanikku vähem koormav (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 28). Lisaks avalikule teele pääsemisele tagab AÕS § 156 lg 1 kinnisasja omanikule juurdepääsu kinnisasjale ka oma kinnisasja eraldi seisvalt osalt. Detailplaneering ei asenda poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks, samuti ei ole detailplaneering seadusjärgne kinnisasja kitsendus (vt Riigikohtu 22. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-06, p 22). Kui asja ei saa lahendada AÕS § 156 alusel (kuigi selle põhimõtteid tuleb järgida), tuleb asi lahendada hagimenetluses, mitte hagita menetluses, TsMS § 475 lg 1 p 131 ja § 6181 lg 1 alusel (vt ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 21).
Kolleegiumi arvates saab AÕS § 156 põhimõtteid ja kohtupraktikat nimetatud sätte kohaldamisel asja lahendamisel siiski arvestada ja rakendada ka AÕS § 40 lg 2 ja § 44 lg 1 ning § 89 sisustamisel, kui analoogne vaidlus tekib kinnistamata maatükkide puhul. AÕS § 156 näol on tegemist erinormiga AÕS § 89 suhtes, milles on üldiselt sätestatud nn negatoornõue, st asja omaniku nõue kolmandate isikute vastu omandi rikkumise kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks. Erisätte puudumisel tuleb kohaldada üldsätet, st asja lahendamisel saab kohaldada AÕS § 89. Kui tegemist on valduse rikkumisega AÕS § 40 lg 3 tähenduses, annab see kinnisasja valdajale AÕS § 44 lg 1 järgse nõude rikkumise kõrvaldamiseks ja edasise rikkumise ärahoidmiseks (vt ka Riigikohtu 17. detsembri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-01). Hageja hoidumisnõude õiguslikuks aluseks võib olla ka VÕS § 1055 lg 1. Seega võib hageja põhimõtteliselt valida, millisele nõude alusele (AÕS § 44 lg 1, § 89, VÕS § 1055 lg 1) ta tugineb. Seejuures ei ole kõigi nimetatud hoidumisnõuete (sh VÕS § 1055 lg 1 järgse nõude) rahuldamise eelduseks rikkuja süü. Asja endisel kujul taastamise nõue ei ole olemuslikult ei valduse ega omandi rikkumise lõpetamisele tuginev nõue AÕS § 89 esimese lause ega ka mitte § 44 lg 1 mõttes. Asjaõigusseaduse § 44 lg 1 ja § 89 esimene lause tagavad asja valdajale ja/või omanikule nõudeõiguse igaühe vastu, kes nende valdust ja/või omandit rikub, valdavalt vältava rikkumise lõpetamiseks. Asja endisel kujul taastamise nõude saab esitada VÕS §-le 1043 tuginedes ja nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Sellise nõude rahuldamise eelduseks on esmajoones VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi hageja omandi rikkumine kui õigusvastane tegu ja § 1050 lg 1 järgi hageja süü kahju tekitamises. Eelkõige näeb seadus (VÕS § 132, § 136 lg 1) asja hävimise või kahjustamise puhul ette võimaluse nõuda selle taastamise kulude rahas hüvitamist, mida VÕS § 128 lg 3 järgi võib nõuda ka eelnevalt. Erandlikult on VÕS § 136 lg 5 järgi aga võimalik nõuda kahju hüvitamist ka muul viisil kui rahalise hüvitise maksmisega, mh endise olukorra taastamist n.ö natuuras, kui see on mõistlik. Ehitise taastamisväärtuse väljamõistmise eelduseks on ehitise taastamise õigus ja võimalus, hüvitatavaks õigushüveks võib aga olla ka valdus (vt ka Riigikohtu 2. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-02, p 9; 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 18).
Kolleegiumi arvates saab AÕS § 156 põhimõtteid ja kohtupraktikat nimetatud sätte kohaldamisel asja lahendamisel siiski arvestada ja rakendada ka AÕS § 40 lg 2 ja § 44 lg 1 ning § 89 sisustamisel, kui analoogne vaidlus tekib kinnistamata maatükkide puhul. Asja endisel kujul taastamise nõue ei ole olemuslikult ei valduse ega omandi rikkumise lõpetamisele tuginev nõue AÕS § 89 esimese lause ega ka mitte § 44 lg 1 mõttes. Asjaõigusseaduse § 44 lg 1 ja § 89 esimene lause tagavad asja valdajale ja/või omanikule nõudeõiguse igaühe vastu, kes nende valdust ja/või omandit rikub, valdavalt vältava rikkumise lõpetamiseks. Asja endisel kujul taastamise nõude saab esitada VÕS §-le 1043 tuginedes ja nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Sellise nõude rahuldamise eelduseks on esmajoones VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi hageja omandi rikkumine kui õigusvastane tegu ja § 1050 lg 1 järgi hageja süü kahju tekitamises. Eelkõige näeb seadus (VÕS § 132, § 136 lg 1) asja hävimise või kahjustamise puhul ette võimaluse nõuda selle taastamise kulude rahas hüvitamist, mida VÕS § 128 lg 3 järgi võib nõuda ka eelnevalt. Erandlikult on VÕS § 136 lg 5 järgi aga võimalik nõuda kahju hüvitamist ka muul viisil kui rahalise hüvitise maksmisega, mh endise olukorra taastamist n.ö natuuras, kui see on mõistlik. Ehitise taastamisväärtuse väljamõistmise eelduseks on ehitise taastamise õigus ja võimalus, hüvitatavaks õigushüveks võib aga olla ka valdus (vt ka Riigikohtu 2. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-02, p 9; 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 18).
3-2-1-45-10 PDF Riigikohus 02.06.2010
Ajavahemik, mil juriidilisel isikul ei ole õigusvõimet, on käsitatav aegumise tähtaja peatumise ajana. Analoogia korras on sellisele olukorrale kohaldatav TsÜS § 165, milles sätestatakse aegumise peatumist füüsilise isiku puhul olukorras, kus ta ei saa oma õigusi teostada (piiratud teovõime tõttu).
TsÜS § 150 lg 2 annab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kõrvale täiendava nõude. Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju tekitamise nõue ise on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Selle eeldused on aga samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega. Sellel nõudel on TsÜS § 150 lg 3 järgi autonoomne aegumistähtaeg, mis on kümne aastat alates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, st sama pikk kahju hüvitamise nõude maksimaalse aegumistähtajaga.
Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib TsÜS § 26 lg 2 järgi registrisse kandmisega ja lõpeb sama seaduse § 45 lg 2 järgi registrist kustutamisega. Äriühingu registris "taastamisel" ennistub tagasiulatuvalt ka tema õigusvõime, st õigusvõimet ei loeta katkenuks ning tekkinud õigusi ega kohustusi vahepealse registrist kustutamisega lõppenuks (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 31). Eeltoodud põhimõte on analoogne TsÜS §-s 21 surnuks tunnistatud füüsilise isiku elusoleku kohta sätestatuga.
AÕS § 96 lg 3 järgi saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldusest tulenevalt. Kui ehitis tegelikult ei ole peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27. septembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-01, p 3).
3-2-1-46-10 PDF Riigikohus 01.06.2010
KRS
Kuna määruskaebus esitatakse TsMS § 661 lg 1 järgi ringkonnakohtule maakohtu kaudu, peab maakohus TsMS § 663 lg 3 järgi toimetama määruskaebuse kätte menetlusosalistele, kelle õigusi määrus puudutab, ja küsima neilt vastuse. Kui maakohus ei rahuldanud määruskaebust ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 esimese lause alusel ringkonnakohtule, peab määruskaebuse edastama ja vastuse küsima TsMS § 664 lg 1 järgi ringkonnakohus.
Mitme menetlusosalise ühise kaebuse hinna määramisel võetakse TsMS § 137 lg 3 järgi aluseks kaebuses taotletu väärtus.
Kui hagiesemeks on kostja hüpoteegi kustutamise taotlus, võib olla põhjendatud lähtuda hagihinnana hüpoteegisummast (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22).
KRS § 55 lg 1 ei nõua kande tegemiseks asjaõiguse omaja nõusolekut, kui tema õigusi ei kahjustata (st õigus jääb vähemalt senise mahuga kehtima). Kui kinnisasja jagamisel kandega isiku kinnistusregistriossa kantud õigust kahjustatakse, on kande tegemiseks KRS § 341 lg 1 järgi nõutav selle isiku (puudutatud isiku) nõusolek. Tegemist on kinnistusraamatuõiguse ühe keskse põhimõttega, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt ka Riigikohtu 31. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-06, p-d 10, 12). AÕS § 54 lg 2 on erisätteks AÕS § 356 lg 1 suhtes ning nõuab kokkulepet kinnisasja jagamiseks hüpoteegipidajaga ka siis, kui tema õigusi ei kahjustata, st kui hüpoteek jääb senise järjekohaga kehtima kõigile kinnisasja jagamisel tekkinud kinnisasjadele. Hüpoteegi lõpetamiseks on lisaks hüpoteegipidaja avaldusele hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (AÕS § 642 esimene lause) vajalik ka kinnisasja omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolek (AÕS § 330 esimene lause). KRS § 341 lg 2 p 2 järgi on hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamise kinnistusraamatusse kandmiseks alati vajalik hüpoteegipidaja nõusolek. Sama sätte järgi on hüpoteegipidaja nõusolek vajalik hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (vt hüpoteegi kustutamise kohta ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 11). Erandlikel asjaoludel võib hüpoteegipidaja keeldumine kinnisasja jagamiseks nõusoleku andmisest olla kuritarvituslik ja vastuolus hea usu põhimõttega ning sellisel juhul on hüpoteegipidaja kohustatud vastava nõusoleku andma (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p-d 18, 19). Kaasomandis oleva kinnisasja jagamiseks vajalike hüpoteegipidaja tahteavalduse andmisest keeldumine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui sisuliselt kinnisasja jagamisega hüpoteegipidaja õigusi ei kahjustata ja hüpoteegiga koormatud vara (tagatise) väärtus ei vähene. Erandlikult võib hea usu põhimõttega vastuolus olla ka hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Kui hüpoteegipidaja keeldumine nõustumisest kinnisasja jagamisega ja selleks kokkuleppe sõlmimisest on vastuolus hea usu põhimõttega, on võimalik hüpoteegipidaja tahteavaldusi kinnisasja jagamiseks asendada ka kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel. Võimalust teha kinnistusraamatu kanne kohtulahendi alusel kinnitavad ka AÕS § 621 lg 2 ja KRS § 341 lg 7. Ka keelumärke järgi õigustatud isik võib olla kohustatud andma kinnisasja jagamiseks vajalikud tahteavaldused samadel tingimustel hüpoteegipidajaga. Nii tema õigusi kinnisasja jagamisega ei kahjustata, mh on tagatud, et vahepeal ei tehtaks kinnistusraamatusse õigustatud isikut kahjustavaid kandeid, ning muid tahteavaldusi võib ka kohtulahendiga asendada. Samadel tingimustel võib sissenõudjalt nõuda tahteavaldust kinnisasja ajutiseks arestist vabastamiseks.
Kohtutäituri avalduse alusel täitemenetluses sissenõudja kasuks kinnistusraamatusse kantud keelumärkele saab kohaldada analoogia alusel TsMS § 378 lg-t 6, mille järgi võib hageja käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige õigusest loobuda või anda nõusoleku tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud.
Erandlikel asjaoludel võib hüpoteegipidaja keeldumine kinnisasja jagamiseks nõusoleku andmisest olla kuritarvituslik ja vastuolus hea usu põhimõttega ning sellisel juhul on hüpoteegipidaja kohustatud vastava nõusoleku andma (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p-d 18, 19). Kaasomandis oleva kinnisasja jagamiseks vajalike hüpoteegipidaja tahteavalduse andmisest keeldumine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui sisuliselt kinnisasja jagamisega hüpoteegipidaja õigusi ei kahjustata ja hüpoteegiga koormatud vara (tagatise) väärtus ei vähene. Erandlikult võib hea usu põhimõttega vastuolus olla ka hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Kui hüpoteegipidaja keeldumine nõustumisest kinnisasja jagamisega ja selleks kokkuleppe sõlmimisest on vastuolus hea usu põhimõttega, on võimalik hüpoteegipidaja tahteavaldusi kinnisasja jagamiseks asendada ka kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel. Võimalust teha kinnistusraamatu kanne kohtulahendi alusel kinnitavad ka AÕS § 621 lg 2 ja KRS § 341 lg 7.
Hüpoteegi lõpetamiseks on lisaks hüpoteegipidaja avaldusele hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (AÕS § 642 esimene lause) vajalik ka kinnisasja omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolek (AÕS § 330 esimene lause). KRS § 341 lg 2 p 2 järgi on hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamise kinnistusraamatusse kandmiseks alati vajalik hüpoteegipidaja nõusolek. Sama sätte järgi on hüpoteegipidaja nõusolek vajalik hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (vt hüpoteegi kustutamise kohta ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 11).
Kohtutäituri avalduse alusel täitemenetluses sissenõudja kasuks kinnistusraamatusse kantud keelumärkele saab kohaldada analoogia alusel TsMS § 378 lg-t 6, mille järgi võib hageja käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige õigusest loobuda või anda nõusoleku tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud.
3-1-1-50-10 PDF Riigikohus 01.06.2010
Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand üleandmisega. AÕS § 90 lg-st 1 loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seega tuleb isikut lugeda sõiduki omanikuks seni, kuni kohtuväline menetleja ei tõenda vastupidist.
Liiklusseaduse § 13 lg 2 kohaselt peab mootorsõiduk olema kehtestatud korras registreeritud, kusjuures sõiduk tuleb registreerida viie tööpäeva jooksul pärast selle tollivormistamist või omandamist. Tulenevalt sama seaduse § 63 lg-st 2 peetakse Eestis registreeritud mootorsõidukite ning nende omanike üle arvestust liiklusregistri sõidukite andmebaasis. Milline on sellesse registrisse kantavate andmete õiguslik tähendus, sellele annab ühese vastuse Vabariigi Valitsuse 21. juuli 2005. a määrusega nr 197 kinnitatud "Riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse" § 13, mis sätestab, et registrisse kantud andmetel on informatiivne tähendus ja et andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
3-2-1-47-10 PDF Riigikohus 31.05.2010
ES
Kui üürilepingu ülesütlemise avalduse on lisaks üürileandjale teinud ka isik, kes ei olnud üürileandja, kannab ta kohtukulude riski, kui üürnik seetõttu tema vastu kohtusse pöördub. Juhul kui üürniku nõuded jäävad selle isiku vastu rahuldamata, oleks ebaõiglane jätta tema kohtukulud üürniku kanda, kuna tema ei põhjustanud kohtumenetlust. TsMS § 162 lg 4 võimaldab sellisel juhul jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
Kasutusvalduse seadmine oleks AÕS § 63 lg 3 alusel tühine, juhul kui ostueesõigusel oleks eelmärke (s.o asjaõiguslik) toime AÕS § 257 lg 3 järgi, kuna käsutusena kahjustab või piirab see ostueesõiguse teostamist.
VÕS § 325 lg 2 p 4 kohaselt on eluruumi üürilepingu ülesütlemisavalduses igal juhul vajalik märkida, kuhu ja millise tähtaja jooksul tuleb üürnikul ülesütlemise vaidlustamiseks pöörduda. See, kelle vastu nõue esitada, tuleneb sellest, kes on märgitud ülesütlemisavalduse tegijana.
Kui üürilepingu järgi oli üürnik kohustatud õigel ajal tasuma kindlaksmääratud suuruses korteri üüri ja kommunaalteenuste eest, siis tuli üüri tasuda kehtestatud määras ehk kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud määras. Kehtestatud määras üüri nõudmine ei ole üürilepingu ühepoolne muutmine ja selleks ei ole üürileandjal vaja üürnikuga uut kokkulepet sõlmida (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-04, p 19).
VÕS § 325 lg 2 p 4 kohaselt on eluruumi üürilepingu ülesütlemisavalduses igal juhul vajalik märkida, kuhu ja millise tähtaja jooksul tuleb üürnikul ülesütlemise vaidlustamiseks pöörduda. See, kelle vastu nõue esitada, tuleneb sellest, kes on märgitud ülesütlemisavalduse tegijana. Kui üürilepingu ülesütlemise avalduse on lisaks üürileandjale teinud ka isik, kes ei olnud üürileandja, kannab ta kohtukulude riski, kui üürnik seetõttu tema vastu kohtusse pöördub. Juhul kui üürniku nõuded jäävad selle isiku vastu rahuldamata, oleks ebaõiglane jätta tema kohtukulud üürniku kanda, kuna tema ei põhjustanud kohtumenetlust. TsMS § 162 lg 4 võimaldab sellisel juhul jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3-2-1-42-10 PDF Riigikohus 17.05.2010
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 115 lg 1 teise lause järgi tekivad kehtivast esindusest õigused ja kohustused esindatavale, mitte esindajale.
Üldjuhul ei tohiks asja lahendus menetlusliigist oleneda, seda eriti lihtmenetluse asjade puhul (TsMS § 405), kus kohtul on menetlusreeglite kujundamise vabadus märkimisväärselt suur (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10, 11).
Juurdepääsuasjade lahendamisel tuleb TsMS § 198 lg 3 esimese lause ja TsMS § 6182 lg 1 esimese lause kohaselt asja lahendamisse kaasata kõigi kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab (st kõigi kinnisasjade, mille kaudu juurdepääsu määramine võib kõne alla tulla, omanikud), samuti kinnisasjade asukohajärgne vallavalitsus. Nimetatud reegel on üks olulisemaid põhimõtteid juurdepääsuasjade lahendamisel, kuna selle järgimisega tagatakse, et vaidlus lahendatakse tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes siduvalt ning seejuures arvestatakse ka avaliku võimu seisukohtadega.
Kuna sisulise vaidlusasja lahendamine hagita menetluses on esmajoones seadusandja otstarbekusest lähtuv otsustus, ei ole hagita asja lahendamine hagimenetluses vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Sama põhimõte peaks kehtima ka juhul, kui asi, mis tuli lahendada hagimenetluses, lahendati hagita menetluses Et hiljem tugineda menetlusliigi valiku ebaõigsusele, peab menetlusosaline TsMS § 333 lg 1 järgi esitama kohtule õigel ajal vastava vastuväite.
AÕS § 156 lg 1 järgi ei eelda juurdepääsu nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee teeseaduse § 2 lg 1 tähenduses. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks. Juurdepääsu määramist ei välista see, kui kinnisasjale, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, on omanik naaberkinnisasja omaniku juurdepääsu soovist teades rajanud juurdepääsu takistavana rajatisi, istutanud puid vms. Sellist tegevust saab hinnata pahauskse käitumisena AÕS § 156 lg 1 järgse nõude realiseerimise takistamiseks. AÕS § 156 lg 2 eesmärk on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud (vt Riigikohtu 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-09, p 10). AÕS § 156 lg-t 3 tuleb kohaldada eelkõige juhul, kui kinnisasja omanik on ennast faktilise tahtliku teoga ise juurdepääsust avalikult kasutatavale teele ilma jätnud.
3-1-1-3-10 PDF Riigikohus 14.04.2010
Nn kolmnurkkelmusena käsitatakse õigusteoorias olukorda, kus petetu (varakäsutuse tegija) ja isik, kelle arvel toimub varalise kasu saamine, ei lange kokku. See tähendab, et petetu ei tee varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel.
Otsustamaks, kas süüdistatav sai varakäsutuse tagajärjel KarS § 209 mõttes varalist kasu, tuleb võrrelda süüdistatava varalist seisu enne ja pärast varakäsutust. Kui varakäsutusega on kannatanu vara reaalselt teisele isikule üle läinud, ei võeta KarS § 209 mõttes varalise kasu olemasolu tuvastades üldjuhul arvesse kannatanu võimalikke tsiviilõiguslikke nõudeid, mis tal seoses varakäsutuse tegemisega on tekkinud.
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.
Sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus, ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda.
Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6.)
Tsiviilhagi lahendades ei või kohus tulenevalt TsMS §-st 439 otsuses ületada kannatanu nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohtu roll tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel ei piirdu tsiviilhagis märgitud kvalifikatsiooni kontrollimisega. TsMS § 438 kohaselt peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Nimetatud säte kohustab kohut muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevatele asjaoludega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Kohus võib kannatanu poolt deliktiõiguslikul alusel esitatud nõude rahuldada ka lepinguõiguslikul alusel (3-2-1-134-05, p 16). Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (3-1-1-60-07, p 33). Kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (3-2-1-144-07, p 16).
Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses. TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses (3-1-1-22-07, p 9.4). Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses (3-2-1-26-09, p 9). Tsiviilhagi tagamise otsustuse täitmine kriminaalmenetluses võib ka kohtumenetluse staadiumis toimuda menetleja, s.o kohtu initsiatiivil. See tähendab ka seda, et kinnisasja suhtes mingi hagi tagamise meetme kohaldamise otsustanud kohus saadab oma lahendi kinnisasja asukoha järgsele kinnistusosakonnale täitmiseks sõltumata sellest, kas kannatanu on täitmiseks saatmist eelnevalt kohtult taotlenud või mitte. TsMS § 387 lg 2 teine lause ei ole tulenevalt KrMS § 148 lg 8 mõttest kriminaalmenetluses kohaldatav.
Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Muu hulgas on kriminaalmenetluses tsiviilhagis võimalik esitada kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1), alusetu rikastumise nõude (võlaõigusseaduse 52. peatükk), kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65) ja vindikatsiooninõue (AÕS § 80).
Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilik tehing ja seega TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine. Kui hinnakokkuleppe tegelikkusele mittevastavuse tõttu näiliku ostu-müügilepingu eesmärk on müügieseme võõrandamine teistsuguse (nt kõrgema) hinnaga, on müügilepingus nimetatud eseme müük tegelikult kokku lepitud hinna eest varjatud tehing. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtib varjatud tehing juhul, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele. Vorminõuet järgimata tehtud kinnisasja võõrandamise kohustustehing muutub AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. (3-2-1-32-06, p 15; 3-2-1-111-07, p 14 ja 3-2-1-117-09, p 17). Asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust tuleb hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. Näiteks müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus (3-2-1-140-07, p 31). Olukorras, kus kinnisasja võlaõiguslik võõrandamistehing osutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse 5. peatüki mõttes kehtetuks, asjaõigusleping omandi ülekandmiseks aga kehtib, on õiguslik olukord järgmine. Tühise võõrandamislepingu alusel kinnisasja üleandja võib kinnisasja omandajalt TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1 esimese lause ja § 1034 lg 3 alusel nõuda kinnisasja omandiõiguse tagastamist, kinnisasja omandaja notariaalset nõusolekut asjaõiguslepingu sõlmimiseks tühise lepingu alusel omandatud kinnisasja tagastamiseks, samuti kinnisasja valduse tagastamist ning omandaja poolt kinnisasjast saadud kasu (sh TsÜS § 62 lg-s 1 nimetatud kasutuseeliste) hariliku väärtuse hüvitamist, kui kasu väljaandmine natuuras ei ole võimalik. Kinnisasja omandaja nõusoleku (tahteavalduse) kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt asendada kohtuotsusega. (vt ka 3-2-1-140-07, p 16; 3-2-1-136-05, p-d 22 ja 26.) Kui kinnisasja võõrandamise aluseks on vastastikune tehing (eeskätt ostu-müügileping), mis osutub tühiseks, peab ka kinnisasja võõrandaja restitutsiooni korral tema poolt tühise müügilepingu alusel saadu välja andma, kusjuures VÕS § 1034 lg 3 kohaselt tuleb lepingupooltel nende poolt saadu välja anda samaaegselt. See tähendab seda, et kohtuotsuse resolutsioonis kohustatakse ostjat kinnistusraamatu omandikande muutmise nõusoleku andmiseks, asja valduse tagastamiseks ja asjast saadud kasu väljaandmiseks üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui ostjale samaaegselt tagastatakse tema poolt makstud müügihind ning hüvitatakse sellelt saadud intressid (VÕS § 1032 lg 2 lause 1 ja § 1034 lg 3), samuti hüvitatakse asjale heauskselt tehtud kulutused (VÕS § 1033 lg 2). Kui kehtetu on asjaõiguslik kokkulepe kinnisomandi üleandmiseks, siis omandajal selle alusel omandiõigust ei teki ja kinnistu tegelik omanik saab AÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kinnistusraamatu kandest puudutatud isikutelt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Nõusolekut saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 järgi asendada kohtuotsusega. (3-2-1-140-07, p 16). Juhul, kui tegelik omanik on kaotanud ka kinnisasja valduse, saab ta samaaegselt kinnistusraamatu kande parandamise nõudega (AÕS § 65 lg 1) esitada AÕS § 80 alusel vindikatsiooninõude, s.o asja omaniku nõude asja ebaseaduslikult valdava isiku vastu asja väljanõudmiseks omaniku valdusse. Kui kinnistusraamatu kanne on tehtud nn mittetehingu alusel, s.t näiteks juhul, kui kohustus- ja käsutustehingu on kinnisasja omaniku või tema esindajana esinedes teinud kõrvaline isik identiteedipettust kasutades, on kinnistusraamatust ebaõigesti välja kantud isikul üldjuhul AÕS § 65 lg-st 1 ja AÕS §-st 80 tulenevad nõuded.
3-1-1-15-10 PDF Riigikohus 12.04.2010
KrMS § 114 reguleerib vaid eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoiminguks loa andmist, mistõttu selle paragrahvi 2. lõikes sätestatud jälitustoimingu loa kehtivuse tähtaeg (2 kuud) ja selle pikendamise kord ei rakendu KrMS § 117 alusel teostatava jälitustoimingu puhul. See on ka loogiline, arvestades, et jälitustoimingut teostatakse menetlust juhtiva prokuröri loal, kes hindab selle vajalikkust ja kestvuse põhjendatust. Kuna täiendavat kohtulikku kontrolli selle toimingu üle ette nähtud ei ole, puudub vajadus näha ette loa tähtaega ja selle pikendamist prokuröri poolt.
KrMS § 268 lg 8 kohaselt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Täiendavalt on Riigikohus leidnud, et teole antava hinnangu olulisel muutmisel peab süüdistataval olema võimalik teostada kaitseõigust, esitades uuele kvalifikatsioonile omapoolseid vastuväiteid (vt 3-1-1-46-08, p-d 32-34).
Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10).
Jälitustoimingu protokollile esitatavad nõuded sisalduvad KrMS §-s 113. KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on koostatud jälitusprotokoll. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust.
Isiku valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramisel on tegemist omastamisega KarS § 201 lg 1 tähenduses. Asja müümisel on vaieldamatult asja endale pidamisega ja ühtlasi ka omastamistahte manifesteerimisega (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 46). Tulenevalt AÕS § 105 lõigetest 1 ja 4 ning muinsuskaitseseaduse §-dest 30-32 puudub kultuuriväärtusega peitvara leidjal õigus leiu käsutamiseks, mistõttu vara müük on ebaseaduslik.
Oluline kahju KarS § 204 tähenduses võib seisneda tähtsa teadusliku informatsiooni kaotsiminekus, mille põhjustas kultuurimälestise kultuurikihi rikkumine.
AÕS § 105 lg 1 ja muinsuskaitseseaduse § 30 lg 2 sätestavad, et erilise väärtusega peitvara (kultuuriväärtusega leid) kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti. Tegemist on olemuslikult avalik-õiguslike normidega, mis välistavad omandi tekkimist sellise vara leidjal. Seaduse alusel tekkiv riigi omand ei ole aga võrdsustatav valdusega.
Varguse objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole teo toimepanija omandis (vt AÕS § 68). Vargusega on aga tegemist vaid siis, kui on täidetud ka äravõtmise tunnus, s.o teise isiku valduse lõpetamine ja uue valduse kehtestamine ilma senise valdaja nõusolekuta. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 20). AÕS § 105 lg 1 ja muinsuskaitseseaduse § 30 lg 2 sätestavad, et erilise väärtusega peitvara (kultuuriväärtusega leid) kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti. Tegemist on olemuslikult avalik-õiguslike normidega, mis välistavad omandi tekkimist sellise vara leidjal. Seaduse alusel tekkiv riigi omand ei ole aga võrdsustatav valdusega.
Varguse objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole teo toimepanija omandis (vt AÕS § 68). (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 20).
3-2-1-8-10 PDF Riigikohus 05.03.2010
TMS
Kolleegium tõlgendab asjaõigusseaduse ja täitemenetluse seadustiku sätteid (AÕS § 325 lg 1, lg 4, § 352 lg 1, TMS § 2 lg 1 p 19, lg 2 ja § 18) nende koostoimes ning hüpoteegi kui krediiditurul toimiva asjaõigusliku põhitagatise põhimõtteid arvestades nii, et TMS § 2 lg 1 p 19 hõlmab ka tagatiskokkulepet. AÕS § 346 lg 2 kohaselt peab ka tagatiskokkulepe olema notariaalselt tõestatud. Üldjuhul on hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe, kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe ning tagatiskokkulepe vormistatud ühes notariaalselt tõestatud lepingudokumendis. Seega vastutab võlgniku eriõigusjärglane ostetud kinnisasjaga nõude maksmata jätmise eest hüpoteegisumma ulatuses, nagu oleks vastutanud ka täitemenetluse võlgnik ise. Vastasel korral oleks krediidituru normaalne toimimine takistatud.
Kui kohtutäitur on alustanud täitemenetlust enne keelumärget kinnistusraamatusse sisse kantud hüpoteegi sundtäitmiseks, on lubatud kanda asjaõiguse teostamise ehk täitemenetluse korraldamise tagamiseks kinnistusraamatusse kohtutäituri avalduse alusel keelumärge. Vt ka Riigikohus tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-79-06 p 23.
Võlgniku eriõigusjärglasi kaitseb AÕS § 351 lg 3. Vt ka tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-153-09 p 25 ja tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-93-06 p 17, milles on Riigikohus tunnustanud kinnisasja omaniku (pantija) õigust lõpetada hüpoteegipidaja nõue võlgniku vastu ka tasaarvestusega VÕS § 197 järgi, kui talle kuulub nõue hüpoteegipidaja vastu. Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida, et otsuse p-s 11 esitatud seisukohad võlgniku vastuväidete kohta kehtivad ka juhul, mil juba algselt ei lange kokku kinnisasja omanik (pantija) ja võlaõiguslikult kohustatud isik. See on juhus, mil üks isik annab nõusoleku talle kuuluva kinnisasja koormamiseks hüpoteegiga sellise nõude tagamiseks, mille eest võlaõiguslikult vastutab teine isik. Samuti on võlausaldajal võimalik esitada TMS § 2 lg 1 p 19 kohane täitedokument kohtutäiturile, kui võlaõiguslikult vastutav võlgnik oma kohustusi ei täida, ja nõuda võla katteks kinnisasja müümist. Tagatiskokkulepe määratleb, millise nõude täitmata jätmise eest vastutab kinnisasja omanik oma kinnisasjaga.
3-2-1-162-09 PDF Riigikohus 27.01.2010
Kinnistusraamatusse ei ole võimalik kanda kohtulikku ühishüpoteeki. Kohtuliku ühishüpoteegi sissekandmise keeld on põhjendatav sellega, et hagi tagamise käigus hageja nõuet ei rahuldata. Kohtuliku hüpoteegi sissekandmine on tagav toiming, millega ei tohi kostjat üle põhjendatud ulatuse koormata. Seda ei muuda asjaolu, et ühishüpoteegi võib seada ka kokkuleppel AÕS §-de 359-362 kohaselt, kuna sel juhul on ühishüpoteegi seadmine kinnisasja omaniku valik. Kui kohtulikku ühishüpoteeki oleks lubatud kanda kinnistusraamatusse, tähendaks see seda, et iga kostja kinnisasi vastutaks kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest tervikuna. Kuid selline võimalus ei tulene seadusest. Kui kohtulik hüpoteek seatakse ühele kinnisasjale on kohtuliku hüpoteegi summa TsMS § 388 lg 2 kohaselt tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub AÕS § 363 lg 2 kohaselt kohtulahendiga rahuldatud nõudele, seega nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele rahuldatud ulatuses. Kohtuliku hüpoteegi määramisel tuleb eelkõige viivisenõude korral arvestada, et viivise suurus ei pruugi hagi tagamise taotluse esitamise ja lahendamise ajal olla lõplikult kindlaksmääratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaksmääramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. AÕS § 363 lg 2 võimaldab koostoimes TsMS-is menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist reguleerivate sätetega ka tõlgendust, mille kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele. Menetluskulude suurus tuleb kohtuliku hüpoteegi seadmisel määrata kindlaks eelduslikult, nt nagu seda tuleb teha TsMS § 182 lg 2 p 1 kohaldamisel. TsMS § 381 lg 1 p 5 kohaselt tuleb juhul, kui taotletakse kohtuliku hüpoteegi seadmist mitmele asjale korraga, märkida hagi tagamise avalduses nõude jagunemine erinevate hüpoteegiga koormatud asjade vahel. Sama tuleneb AÕS §-st 363^1. Kuigi AÕS § 363^1 sätestab nõude jaotamise mitme kinnisasja vahel, mitte kohtuliku hüpoteegi summa jaotamise, langevad kohtuliku hüpoteegi aktsessoorsuse tõttu kinnisasjadele seatavate kohtulike hüpoteekide summad kokku nõude jaotatud summadega. Seega kantakse kohtuliku hüpoteegi summadena kostja kinnisasjade kohta sisse need summad, mida sissenõudja on taotlenud nõude jaotamisel.
Kinnistusraamatusse ei ole võimalik kanda kohtulikku ühishüpoteeki. Kohtuliku ühishüpoteegi sissekandmise keeld on põhjendatav sellega, et hagi tagamise käigus hageja nõuet ei rahuldata. Kohtuliku hüpoteegi sissekandmine on tagav toiming, millega ei tohi kostjat üle põhjendatud ulatuse koormata. Seda ei muuda asjaolu, et ühishüpoteegi võib seada ka kokkuleppel AÕS §-de 359-362 kohaselt, kuna sel juhul on ühishüpoteegi seadmine kinnisasja omaniku valik. Kui kohtulikku ühishüpoteeki oleks lubatud kanda kinnistusraamatusse, tähendaks see seda, et iga kostja kinnisasi vastutaks kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest tervikuna. Kuid selline võimalus ei tulene seadusest. Kui kohtulik hüpoteek seatakse ühele kinnisasjale on kohtuliku hüpoteegi summa TsMS § 388 lg 2 kohaselt tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub AÕS § 363 lg 2 kohaselt kohtulahendiga rahuldatud nõudele, seega nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele rahuldatud ulatuses. Kohtuliku hüpoteegi määramisel tuleb eelkõige viivisenõude korral arvestada, et viivise suurus ei pruugi hagi tagamise taotluse esitamise ja lahendamise ajal olla lõplikult kindlaksmääratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaksmääramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. AÕS § 363 lg 2 võimaldab koostoimes TsMS-is menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist reguleerivate sätetega ka tõlgendust, mille kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele. Menetluskulude suurus tuleb kohtuliku hüpoteegi seadmisel määrata kindlaks eelduslikult, nt nagu seda tuleb teha TsMS § 182 lg 2 p 1 kohaldamisel. TsMS § 381 lg 1 p 5 kohaselt tuleb juhul, kui taotletakse kohtuliku hüpoteegi seadmist mitmele asjale korraga, märkida hagi tagamise avalduses nõude jagunemine erinevate hüpoteegiga koormatud asjade vahel. Sama tuleneb AÕS §-st 363^1. Kuigi AÕS § 363^1 sätestab nõude jaotamise mitme kinnisasja vahel, mitte kohtuliku hüpoteegi summa jaotamise, langevad kohtuliku hüpoteegi aktsessoorsuse tõttu kinnisasjadele seatavate kohtulike hüpoteekide summad kokku nõude jaotatud summadega. Seega kantakse kohtuliku hüpoteegi summadena kostja kinnisasjade kohta sisse need summad, mida sissenõudja on taotlenud nõude jaotamisel. Hagejal tuleb juba hagi tagamise taotluses arvestada TsMS § 378 lg-st 4 tuleneva nn ületagamise keeluga. Kohtul tuleb seda kontrollida, andes vajaduse korral hagejale TsMS § 340^1 järgi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Puuduste kõrvaldamise tähtaeg tuleks määrata nt juhul, kui hageja taotleb kohtuliku hüpoteegi seadmist kostja viiele kinnisasjale, kuid kinnisasjade väärtusest ja hageja nõude suurusest lähtudes on ilmne, et piisaks kohtuliku hüpoteegi seadmisest kahele kinnisasjale.
3-2-1-153-09 PDF Riigikohus 27.01.2010
TMS
Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07. Eksimuse alusel tehingu tühistamise aluseks saavad üldjuhul sarnaselt pettusega olla teise poole esitatud ebaõiged asjaolud või asjaolude esitamata jätmine. Erinevalt pettusest ei näe eksimuse regulatsioon ette võimalust tühistada tehing ainuüksi kolmanda isiku põhjustatud eksimuse tõttu. Kuigi teoreetiliselt võiks hageja esitatud asjaolud mahutada TsÜS § 92 lg 3 p-s 3 ettenähtud "jagatud eksimuse" alla, ei saa eeldada, et sellisel juhul peaks eksimuse riski kandma hüpoteegipidaja.
Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.
Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07. Tehingu võib TsÜS § 94 lg 4 teisele lausele tuginedes tühistada ka juhul, kui teine pool pettusest ei tea, kuid tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik. Praeguses asjas ei ole kolmas isik kostja kasuks hüpoteegi seadmisega hageja kinnistule mingeid õigusi omandanud. Kuid see ei välista, et õiguse omandas kolmas isik tagatislepinguga, mitte hüpoteegi seadmisega. Esmapilgul võib tagatiskokkuleppele, millega kinnistu omanik kohustub oma kinnistule seatud hüpoteegi vahendusel tagama kinnistuga kolmanda isiku võlga, tõepoolest nimetatud sätte kohaldamine kõne alla tulla. Siiski ei tulenenud tagatislepingust kolmandatele isikutele vahetult mingeid õigusi. Need said tuleneda laenulepingu(te)st. Seos tagatislepinguga ja võimaliku kolmandate isikute toimepandud pettusega jääb seejuures liiga kaugeks, et õigustada tagatiskokkuleppe tühistamist ja seega kokkuvõttes ka hüpoteegi kustutamist hüpoteegipidaja suhtes, kes pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma. Sätte laiendav tõlgendus võiks tähendada muu hulgas, et kõik laenuandjad peaksid enne laenu andmist juhul, kui laenu tagab kolmanda isiku varale seatud pant, kontrollima detailselt laenuvõtja ja pantija vahelist suhet ja kandma sellest tulenevaid riske. See paneks laenuandjale aga tihti teostamatu (või vähemalt ebaproportsionaalse) kohustuse ja võiks olla takistuseks reaalkrediidi turu toimimisele tervikuna.
Hageja eesmärgiks on tema kinnistule kantud hüpoteegi kustutamine, st oma vara koormavast varalisest õigusest vabanemine. Kuna asja lahendamisel ei ole selgeks tehtud, kas hüpoteek tagab reaalset nõuet, saab lähtuda maksimaalsest võimalikust summast, mis hüpoteegi alusel on võimalik rahuldada, st hüpoteegisummast. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 2 järgi oli tegemist nn vara hagiga ning hagihind oli määratav hüpoteegisummaga.
Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga. TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. AÕS § 351 lg 3 esimese lause järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Selliseid vastuväiteid on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Võlgnikul on õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka juhul, kui võlgniku vastuväide (käendajana) seisnes selles, et laenuandja ei olnud laenusaajale laenusummat andnud. Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes. Kuna praegusel juhul ei ole täitedokumendiks kohtulahend, ei kohaldu ka TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirang.
TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.
3-1-1-61-09 PDF Riigikohus 24.09.2009
KrK
Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused, mille rikkumisega on võimalik sisustada KrK § 161 ja KarS § 289 blanketset dispositsiooni, ei saa vahetult tuleneda äriühingu ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingust. Juhatuse liikmeks olek on olemuselt käsunduslepingu-sarnane võlaõiguslik suhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. (Vt RKTKo nr 3-2-1-41-05 , p 18.)
Äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla üheaegselt käsitatav nii teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 217^2 lg 1 mõttes kui ka juriidilisest isikust võlgniku vara kahjustamisena (loovutamise või põhjendamatute kohustuste võtmise vormis) KarS § 384 lg 1 tähenduses. Seega kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule nii suur varaline kahju kui ka äriühingu maksejõuetuks muutumine, on üldjuhul tegemist KarS § 217^2 lg-s 1 ja § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegude ideaalkogumiga.
Ametiseisundi (ebaseadusliku) ärakasutamisena KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes oli käsitatav eeskätt ametikohustuste tahtlik rikkumine. Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused võivad tuleneda kas otse seadusest (nt ÄS § 306 lg-s 2 sätestatud majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus), äriühingu põhikirjast, samuti juhatuse liikme ja äriühingu vahel sõlmitud lepingust (vt ka RKTsKo nr 3-2-1-45-03, p 23). Äriühingu juhatuse liikme ametiseisundi ärakasutamise KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes võis moodustada ükskõik millisest eelnimetatud allikast tuleneva kohustuse tahtlik eiramine. Kassaatori seisukoht, nagu peaks kohustus, mille rikkumist on võimalik kvalifitseerida KrK § 161 või KarS § 289 järgi, tulenema vahetult õigustloovast aktist, ei vasta seadusele. Kaitstes äriühingut kahju eest, mida juhatuse liige võib oma ametikohustusi rikkudes äriühingule põhjustada, hõlmasid KrK § 161 ja KarS § 289 dispositsioonid juhatuse liikme mis tahes ametikohustuse rikkumist, olenemata sellest, millisel õiguslikul alusel see kohustus oli tekkinud. Äriühingu põhikirjas ja juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus võidakse täiendada ja täpsustada seaduses ette nähtud juhatuse liikme kohustusi, kohandades need vastavaks konkreetse äriühingu vajadustele ja aktsionäride, osanike või liikmete tahtele. Seejuures tuleneb juhatuse liikme kohustus täita äriühingu põhikirjas ja temaga sõlmitud lepingus sätestatud kohustusi seadusest. Äriühingu ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada. Tõlgendus, mille kohaselt peaks juhatuse liige tegutsema äriühingu võlausaldaja huvides ja täitma oma isiklikke kohustusi võlausaldaja suhtes, oleks vastuolus juhatuse liikme kui äriühingu juhtorgani üldiste kohustustega. (Vt RKTsKo nr 3-2-1-45-03, p-d 22-23 ja nr 3-2-1-79-05, p-d 11-12.) Äriühingu lepinguliste kohustuste täitmata jätmine on käsitatav juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisena ja seega ka KrK § 161 ning KarS § 289 teokirjeldusele vastava teona siis, kui juhatuse liige rikub sellega oma kohustusi äriühingu ees (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 27). Seaduses sätestatud juhtudel tekivad äriühingu juhatuse liikmel äriühingu võlausaldajate ees lepinguvälised kohustused (vt nt RKTsKo nr 3-2-1-79-05, p 12 nr 3-2-1-30-07, p 10 ning RKKKo nr 3-1-1-60-07, p-d 42-43). Selliste kohustuste rikkumine äriühingu võlausaldaja ees ei ole aga üldjuhul kvalifitseeritav KrK § 161 või KarS § 289 järgi, vaid võib olla käsitatav mõne teiseliigilise (nt varavastase või maksualase) süüteona või siis üldse mitte olla karistusõiguslikult sanktsioneeritud. Ametiseisundi ärakasutamine oli KrK § 161 ja KarS § 289 järgi karistatav üksnes juhul, kui sellega põhjustati oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele.
Kahju, mis moodustab kuriteo koosseisulise tagajärje, tuleb tuvastada ühemõtteliselt. Kohtuotsusest peab nähtuma nii kahju arvestamise metoodika kui ka kahju täpne suurus. Teatud juhtudel on küll võimalik, et kohus piirdub isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri. Kuid ka sellisel juhul peab kahju väljenduma konkreetse summana, mille arvestamise alused on kohtuotsuses ära näidatud. Mööndes, et tegelik kahju võib olla tuvastatud n-ö minimaalkahjust suurem, peab kohus otsuses selgelt ära näitama, et tegelik kahju ei saa olla tuvastatuks loetud kahjust väiksem.
Kohtuliku arutamise piire reguleeriva KrMS § 268 mõtte kohaselt ei saa kohus tuvastada kuriteo koosseisulisele tunnusele vastavat asjaolu, mida ei ole süüdistusaktis ära toodud. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30). Mõistetavalt ei kehti selline nõue üksnes kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel KrMS § 268 lg 8 kohaselt, vaid samuti juhul, kui kohus lähtub otsust tehes süüdistusaktis märgitud kvalifikatsioonist. Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt peab kohtus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab ka seda, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Olukorras, kus kohus on ühes ja samas küsimuses väljendanud erinevaid seisukohti, millest vähemalt üks on vastuolus kohtuotsuse resolutiivosa järeldustega, on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (vt RKKKo nr 3-1-1-55-06, p 20).
Kinnistu väärtuses toimunud muudatuse kindlaks määramisel on oluline kinnistu hariliku- ehk turuväärtuse (TsÜS § 65) muudatus. Andmed eseme bilansiline (raamatupidamises kajastuva) väärtuse kohta võivad üksnes kaudselt tõendada selle eseme turuväärtust.
Kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega, siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus - eeskätt selle §-s 423 - sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid. Seda juhul, kui konkreetse hagi läbi vaatamata jätmise aluse kohaldamine ei ole välistatud kriminaalmenetluse eripära tõttu. (Vt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 37.)
Isiku süüditunnistamine ja karistamine on tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 11, nr 3-1-1-4-08, p 23 ja nr 3-1-1-35-08, p 18). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, (vt nt RKKKo 3-1-1-36-07, p 7.3) kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-31-07, p 8). Seega ei välista KarS § 5 lg 3 võimalust lugeda tegu, mis oli toimepanemise ajal karistatav hiljem kehtivuse kaotanud kuriteokoosseisu järgi, jätkuvalt karistatavaks tulenevalt kuriteokoosseisust, mis teo toimepanemise ajal veel ei kehtinud.
3-1-1-17-09 PDF Riigikohus 22.05.2009
TMS
Väljatõstmisteo (KarS § 314) sisustamisel tuleb lähtuda TMS § 180 lg-st 3, millest tuleneb, et peale eluruumi valduse äravõtmise saab KarS §-s 314 sätestatud ebaseadusliku väljatõstmise koosseisu realiseerida ka kinnisasjal olevaid asju välja tõstes. Ebaseadusliku väljatõstmise koosseisuga kaitstav õigushüve on Põhiseaduse §-st 33 tulenev põhiõigus kodu puutumatusele (vt RKKKo nr 3-1-1-77-03, p 7). Nii nagu elanikult eluruumi valduse ära võtmine seda põhiõigust riivab, riivab isiku õigust kodu puutumatusele ka see, kui tema kodust tõstetakse välja seal olevad asjad. Asjade eemaldamine kinnisasjalt näitab reeglina seda, et teo toimepanija soovib elanikku püsivalt tema eluruumi kasutamise võimalusest ilma jätta. Eluruumi elaniku valdusest äravõtmise üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest ja juhinduda tavalisest elulisest arusaamast. Korteri ukseluku vahetamine ja uue luku sulgemine kujutab endast kahtlemata elaniku takistamist tema eluruumi üle tegeliku võimu teostamisel. Samas, arvestades asjaolu, et ukselukku saab vahetada või ust on võimalik avada muul viisil, ei saa sellisel juhul rääkida valduse äravõtmisest. Olukord võiks olla teistsugune juhul, kui lukuvahetusele ja ukse lukustamisele lisandub veel mõni luku vahetaja poolt tehtav samm.
3-1-1-28-09 PDF Riigikohus 04.05.2009
Valduse üldmõiste tuleneb meie õiguskorras AÕS §-st 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. Erandina sellest valduse põhireeglist on AÕS §-s 38 määratletud nn pärimisvalduse mõiste. Õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses tsiviilõigusliku päritoluga mõisteid üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt. Teatud juhtudel eeldab vara karistusõigusliku kaitse efektiivsus ka karistusõigusliku valduse mõiste kasutamist, mis võib tsiviilõiguslikust valduse mõistest hälbida (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08). Kuid karistusõigusliku valduse mõiste kasutamine ei tohi olla mingil viisil vastuolus AÕS §-s 32 sätestatud valduse üldmõistega.
Valduse üldmõiste tuleneb AÕS §-st 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. Erandina sellest valduse põhireeglist on AÕS §-s 38 määratletud nn pärimisvalduse mõiste. Õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses tsiviilõigusliku päritoluga mõisteid üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt. Teatud juhtudel eeldab vara karistusõigusliku kaitse efektiivsus ka karistusõigusliku valduse mõiste kasutamist, mis võib tsiviilõiguslikust valduse mõistest hälbida (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08). Kuid karistusõigusliku valduse mõiste kasutamine ei tohi olla mingil viisil vastuolus AÕS §-s 32 sätestatud valduse üldmõistega.
3-2-1-140-08 PDF Riigikohus 04.03.2009
TsK
Isiku vara saamise õiguslik alus langes ära kohaliku omavalitsuse korralduse, millega otsustati vara kostjale tagastada, kehtetuks tunnistamisega. Seega ei ole TsK § 477 kohaldamiseks vaja eraldi tunnustada vara üleandmise akti tühisust. Vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust.
TsK § 477 lg 3 sätestab, et kui alusetult omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Enne 1. juulit 2002.a AÕS § 29 lg 3 redaktsiooni kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb TsK § 477 lg 3 alusel lugeda vara väärtuseks, mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind. Isiku vara saamise õiguslik alus langes ära kohaliku omavalitsuse korralduse, millega otsustati vara kostjale tagastada, kehtetuks tunnistamisega. Seega ei ole TsK § 477 kohaldamiseks vaja eraldi tunnustada vara üleandmise akti tühisust. Vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust.
TsK § 477 lg 3 sätestab, et kui alusetult omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Enne 1. juulit 2002.a AÕS § 29 lg 3 redaktsiooni kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb TsK § 477 lg 3 alusel lugeda vara väärtuseks, mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind.

Kokku: 30| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json