KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-147-10 PDF Riigikohus 21.12.2010

TsMS § 183 ei kohaldu juhul, kui isik taotleb menetlusabi korras TsMS § 180 lg 1 p 2 alusel riigilõivu tasumist kuumaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul (vt Riigikohtu 9. novembri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-10, p 9). TsMS § 180 lg 1 p 2 sätestab riigilõivu ajatamise võimaluse ja seda sõltumatult TsMS §-s 183 kehtestatud juriidilisele isikule ja pankrotivõlgnikule menetlusabi andmise piirangutest. TsMS § 181 lg 31 võimaldab kohtul riigilõivu ajatada juhul, kui riigilõivu korraga tasumine takistaks kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. TsMS § 183 ei kohaldu juhul, kui kohus kaalub menetluskulude (riigilõivu) ajatamist TsMS § 181 lg 31 alusel (vt viidatud tsiviilasja nr 3-2-1-95-10 põhjendused riigilõivu eesmärgi kohta). Küll aga tuleb kohtul hinnata kohtuasja tähtsust taotlejale ja menetlusabi taotleja menetluses osalemise eduvõimalust TsMS § 181 lg 1 p 2 järgi.

3-2-1-113-10 PDF Riigikohus 08.12.2010
TMS

Vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10. Kui ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu hagi tagamise määruse esitatakse määruskaebus, kohaldub TsMS § 390 lg 1 esimene lause ja ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse. TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.


Hageja on kostjaga sõlminud hüpoteegi seadmise lepingu kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Hageja ei ole laenulepingust tulenevat, hüpoteegiga tagatud kohustust täitnud ning kostja avalduse ja hüpoteegi seadmise lepingu alusel on alustatud täitemenetlust laenulepingust tulenevate kostja nõuete, sh viivisenõude täitmiseks. Hagi eesmärk on vältida viivise sundtäitmist. See eesmärk on omane sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile. Sellist hagi on võimalik TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel tagada. Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Vt Riigikohtu on 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10.


TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.


Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.

3-2-1-129-10 PDF Riigikohus 06.12.2010

TsMS § 314 lg-st 5 nähtub, et kui kohus on varem sama kohtuasja käigus menetlusosalise esindajale tema e-posti aadressilt dokumente edastanud ja menetlusosalise esindaja on ise selle aadressi kohtule teatanud, on kohtul õigus eeldada, et menetlusosalise esindaja on kohtukutse kätte saanud, isegi kui ta on jätnud selle kohta kinnituse digitaalallkirjaga saatmata. TsMS § 314 lg 2 järgi eeldatakse, et kohus suhtleb advokaadiga elektronposti teel (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. novembri 2009. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-09, p 9; 17. mai 2010. a kohtumäärus asjas nr 3-2-2-3-10, p 11).


Vt Riigikohtu 9. juuni 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-09.


Kui menetlusosalise esindaja volitus on toimingu või tahteavalduse tegemise ajal kehtiv, siis tuleb selline toiming või tahteavaldus lugeda tehtuks esindatava poolt ja on kehtiv pärast esindajale antud volituse lõppemist.


TsMS § 314 lg-st 5 nähtub, et kui kohus on varem sama kohtuasja käigus menetlusosalise esindajale tema e-posti aadressilt dokumente edastanud ja menetlusosalise esindaja on ise selle aadressi kohtule teatanud, on kohtul õigus eeldada, et menetlusosalise esindaja on kohtukutse kätte saanud, isegi kui ta on jätnud selle kohta kinnituse digitaalallkirjaga saatmata. Kuna eeldatakse, et kohus suhtleb advokaadiga elektronposti teel (TsMS § 314 lg 2) (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. novembri 2009. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-09, p 9; 17. mai 2010. a kohtumäärus asjas nr 3-2-2-3-10, p 11).

3-2-2-7-10 PDF Riigikohus 06.12.2010

Tulenevalt TsMS § 704 lg 1 teisest lausest võib teistmisavalduse põhjusel, et menetlusosaline ei olnud menetluses esindatud, esitada kahe kuu jooksul alates päevast, millal menetlusosalisele, tsiviilkohtumenetlusteovõimetu menetlusosalise puhul aga menetlusosalise seaduslikule esindajale lahend kätte toimetati. Sama paragrahvi kolmanda lause kohaselt ei arvestata seejuures avalikku kättetoimetamist. Seega hakkab teistmisavalduse esitamise tähtaeg põhjusel, et menetlusosaline ei olnud menetluses esindatud (TsMS § 702 lg 2 p 3), kulgema alates päevast, millal menetlusosalisele lahend tegelikult kätte toimetati, mitte lahendist teadasaamisest (vt ka Riigikohtu 26. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-4-10, p 11).

3-2-1-132-10 PDF Riigikohus 02.12.2010

Kui ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellant.


Täiendava otsuse tegemise avalduse esitamise tähtaeg on ennistatav TsMS § 67 järgi.


Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimine on kohtu diskretsiooniotsus.

3-2-1-96-10 PDF Riigikohus 02.12.2010

Vt Riigikohtu 16. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03, p 9 ja 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-06, p 18.


Kolleegiumi hinnangul tuleb kohaldada seaduse analoogiat (TsMS § 8 lg 2) olukorras, kus seadus ei reguleeri sellist olukorda, kus hageja nõue on küll õigesti rahuldatud, kuid kohus ei ole seisukohta võtnud kosta vastuväite kohta (VÕS § 110 lg 1 või VÕS § 111). Lähedaseks suhteks on siin TsMS § 450 lg-s 2 ja 5 reguleeritud osaotsus, mis võidakse teha tasaarvestuse vastuväite esitamisel. Kui leiab tõendamist kostja õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, siis muudab kohus hageja kasuks töövõtulepingujärgse tasu väljamõistmise otsust.


TsMS § 216 lg-test 4 ja 6 ning § 464 lg-st 2 tuleneb, et kolmanda isiku kaasamine tuleb lahendada kirjaliku põhjendatud määrusega. Praeguses asjas on ringkonnakohus lahendanud kolmanda isiku kaasamise taotluse kohtuotsuses ja selliselt on ringkonnakohus võtnud kostja esitatud taotluse kohta seisukoha ja seda põhjendanud. Ringkonnakohus on otsuse p-s 19 kolmanda isiku kaasamise küsimuse lahendanud ja seda ka motiveerinud. Samuti ei ole rikutud kostja kaebeõigust, kuna ringkonnakohtu otsuses sisalduv kolmanda isiku kaasamata jätmise otsustus on kassatsioonkaebuse esitamisega kaevatav. Kuna ringkonnakohus on kolmanda isiku kaasamise taotluse jätnud rahuldamata kohtuotsuses ja selle peale on olnud võimalik edasi kaevata, siis kaasamata jätmise kohta määruse tegemata jätmine ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Lisaks sai juba maakohtus kolmas isik esitada menetlusse astumise taotluse ja juba maakohtus oli kostjal võimalik taotleda tema kaasamist.


VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul on VÕS § 110 lg 1 tähenduses töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).


VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega ei või võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel halveneda. VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 110 lg 1 tähenduses on töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).

3-2-1-109-10 PDF Riigikohus 01.12.2010

Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole. Tsiviilõiguslik vastutus saab põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 19).


Pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, peab tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda.


Vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10 (p 71) ja 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 (p 25).

3-2-1-102-10 PDF Riigikohus 01.12.2010

TsMS § 637 lg-le 21 järgi lahendab ringkonnakohus väikese hagihinnaga varalises vaidluses apellatsioonkaebuse juba menetlusse võtmise staadiumis sisuliselt (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15). Seejuures ei ole tähtis, kas maakohus tähistas asja lahendades menetluse eraldi lihtmenetlusena või mitte. TsMS § 637 lg-t 21 tuleb kaebaja menetluspõhiõiguste parema tagamise eesmärgil mõista kitsendavalt, st mitte lugeda seal sätestatut ringkonnakohtu kohustusena keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest, vaid võimalusena jätta sellises asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse võtmata. Seejuures peab ringkonnakohus olema veendunud, et apellatsioonkaebusel puuduvad edulootused, st järgnev sisuline apellatsioonimenetlus ei saaks tõenäoliselt muuta asja lahenduse lõpptulemust. Ringkonnakohus ei saa TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist jätta seda TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata. Seda eelkõige põhjusel, et tegemist ei ole keeluga apellatsioonkaebust sisuliselt läbi vaadata, vaid menetlusökonoomiast tingitud võimalusega piirduda kaebuse menetlusse võtmise staadiumiga. Oluliselt erinev on olukord n-ö absoluutsete menetlusse võtmisest keeldumise alustega, nagu kaebuse esitamisega pärast kaebetähtaja möödumist (TsMS § 637 lg 1 p 2), mille ilmnemisel tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Kui nn lihtmenetluse asi on juba menetlusse võetud, tuleb see ka sisuliselt lahendada.

3-2-1-107-10 PDF Riigikohus 29.11.2010

Kui Eesti kohus võib talle esitatud nõudeid lahendada, ei saa ta keelduda esitatud nõuete lahendamisest põhjusel, et üks pooltest on samad nõuded esitanud ka mõne teise riigi kohtule. See asjaolu võib anda alust asja menetlus TsMS § 78 järgi peatada, kuid mitte nõuete menetlemisest keelduda. TsMS § 371 lg 1 p 5 ja TsMS § 423 lg 1 p 4 käivad üksnes riigisiseste menetluste kohta ja neil ei ole tähendust rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel, mille kohta on sätestatud eraldi regulatsioon TsMS §-s 78.


Vt Riigikohtu 28. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 15. Kuna kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus, siis tuleb ka TsMS § 102 lg-s 2 sätestatut tõlgendada koosmõjus isiku kohtusse pöördumise õigusega. Sellest tulenevalt on TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud asjaolude esinemise korral isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse, kui tema suhtes ei kehti muud kohtualluvust reguleerivad sätted või kokkulepped, ja kui isik on seda teinud, peab Eesti kohus asja lahendama ega saa keelduda esitatud nõuete menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel. Sõna "võib" tuleb TsMS § 102 lg 2 mõttes mõista kohtule pädevust andva normina, st sõna "saab" tähenduses, mitte aga kaalutlusnormina. Abielu lahutamise ja abikaasade varasuhtest tulenevate nõuete rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel ei ole tähendust asjaolul, millises riigis asub abikaasade vara. Abieluasja rahvusvaheline kohtualluvus ei sõltu sellest, millise riigi õigust tuleb abikaasade varasuhetele kohaldada. Isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud tingimused. Kui asi allub Eesti kohtule, tuleb kohtul järgmiseks selgitada, millise riigi õiguse alusel tuleb asi lahendada. Abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus on Eesti õiguses sätestatud REÕS §-s 58.


TsMS § 110 lg-s 1 ja § 116 lg-s 1 koosmõjus tulenevalt võib Eesti kohus lahendada lapse suhtes vanema õiguste (hooldusõiguse) määramise asja, kui laps, kelle suhtes hooldusõigust määrata soovitakse, on Eesti Vabariigi kodanik või kui selle lapse elukoht on Eestis, samuti kui laps vajab muul põhjusel Eesti kohtu kaitset. Ka TsMS § 110 lg-s 1 sätestatud asjaolude esinemise korral on isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse ning kui isik on seda teinud, peab kohus asja lahendama ega saa keelduda asja menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel. Kui Eesti kohus võib rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi lapse suhtes vanema õiguste (hooldusõiguse) asja lahendada, määratakse riigisisene kohtualluvus kindlaks üldjuhul lapse elukoha järgi ning kui lapse elukoht ei ole Eestis või seda ei ole võimalik kindlaks teha, siis võib igal juhul lapse suhtes vanema õiguse (hooldusõiguse) määramise asja lahendada Harju Maakohus (TsMS § 110 lg 3, § 116 lg-d 1 ja 6).


Kuna kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus, siis tuleb ka TsMS § 102 lg-s 2 sätestatut tõlgendada koosmõjus isiku kohtusse pöördumise õigusega. Sellest tulenevalt on TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud asjaolude esinemise korral isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse, kui tema suhtes ei kehti muud kohtualluvust reguleerivad sätted või kokkulepped, ja kui isik on seda teinud, peab Eesti kohus asja lahendama ega saa keelduda esitatud nõuete menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel. Sõna "võib" tuleb TsMS § 102 lg 2 mõttes mõista kohtule pädevust andva normina, st sõna "saab" tähenduses, mitte aga kaalutlusnormina. Abielu lahutamise ja abikaasade varasuhtest tulenevate nõuete rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel ei ole tähendust asjaolul, millises riigis asub abikaasade vara. Abieluasja rahvusvaheline kohtualluvus ei sõltu sellest, millise riigi õigust tuleb abikaasade varasuhetele kohaldada. Isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud tingimused. Kui asi allub Eesti kohtule, tuleb kohtul järgmiseks selgitada, millise riigi õiguse alusel tuleb asi lahendada. Abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus on Eesti õiguses sätestatud REÕS §-s 58.

3-2-1-114-10 PDF Riigikohus 22.11.2010

Maakohus peab lihtmenetluse asja lahendades märkima otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja ning juhtima poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21. Mh võib maakohus TsMS § 442 lg 10 järgi anda vajadusel loa lihtmenetluse asjas tehtud otsuse piiranguteta edasikaebamiseks.


Lihtmenetlus ei ole menetluse eriliik, vaid tähendab seda, et väikese hagihinnaga varaliste nõuetega hagide menetlemisel ei pea kohus järgima kõiki menetlusnorme, sellise menetluse korraldamiseks ei ole vaja teha eraldi määrust, kuid üldistest menetlusreeglitest kõrvale kaldudes peab kohus sellele poolte tähelepanu juhtima (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 11). Maakohus peab lihtmenetluse asja lahendades märkima otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja ning juhtima poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21. Mh võib maakohus TsMS § 442 lg 10 järgi anda vajadusel loa lihtmenetluse asjas tehtud otsuse piiranguteta edasikaebamiseks.


Iseenesest on lihtmenetluses tehtud otsus edasikaevatav tavakorras, kuid ringkonnakohus saab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist otsustades TsMS § 637 lg 21 järgi keelduda kaebuse menetlusse võtmisest lisaks üldistele alustele ka juhul, kui maakohus ei ole andnud otsuse edasikaebamiseks luba ja seejuures ei ole maakohus otsust tehes rikkunud olulisi menetluspõhimõtteid ega ole põhimõtteliselt eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12-15). Lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määrust vaidlustades saab pool tugineda nii sellele, et asjas ei olnud tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes, kui ka sellele, et maakohus andis loa edasikaebamiseks või on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi või kohaldanud selgelt vääralt materiaalõiguse normi TsMS § 637 lg 21 mõttes, mille ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta.

3-2-1-97-10 PDF Riigikohus 10.11.2010
ÄS

TsMS § 368 lg-s 1 sätestatud tuvastushagiga võivad juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist hageda vähemalt samad isikud, kes võivad nõuda seaduse kohaselt otsuse kehtetuks tunnistamist (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 16).


Osakapitali suurendamise otsus (ÄS § 1921) kujutab endast osaühingu tahteavaldust ehk ettepanekut teha pakkumus osakapitali suurendamiseks osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud tingimustel. Isiku ettepanek osa märkida on ofert ja osaühingu nõustumine sellega aktsept. Selle tulemusena tekib ühingu ja isiku vahel märkimisleping (vt ka Riigikohtu 22. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-02, p 12).

3-2-1-105-10 PDF Riigikohus 10.11.2010

Enne 1. jaanuari 2006 alustatud menetluse, s.o esitatud hagi puhul kohaldatakse TsMSRS § 3 lg 1 järgi menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut ka siis, kui mõni menetlusosaline kaasati menetlusse pärast 1. jaanuari 2006. Kui hagi on esitatud enne 1. jaanuari 2006, kuid menetlusse on pärast 1. jaanuari 2006 kaasatud menetlusosalisi, peab kohus juhtima hiljem kaasatud menetlusosalise tähelepanu asjaolule, et selles asjas kohaldatakse menetluskulude jaotusele enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse sätteid.

3-2-2-6-10 PDF Riigikohus 09.11.2010

Kohus peab tegema kõik endast oleneva kohtuotsuse kättetoimetamiseks (vt Riigikohtu 11. detsembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06 p 26). vt Riigikohtu 3. juuni 2004. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-04, milles käsitletakse põhjalikult tagaseljaotsuse tegemise eelduste ja tagaseljaotsuse kättetoimetamise problemaatikat.


TsMS § 702 lg 2 p 2 tulenevalt saab teistmise korras uuesti läbi vaadata kohtulahendi, mis kehtib menetlusosalise suhtes, kuid mille menetlemisest on menetlusosaline kõrvale jäetud (vt nt Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09, p 6 ja 10. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-08, p 9).


TsMS § 323 tulenevalt saab menetlusdokumenti lugeda kättetoimetatuks eelkõige eeldusel, et koht, kus dokumenti proovitakse üle anda, on juriidilise isiku äriruum.

3-2-1-95-10 PDF Riigikohus 09.11.2010

TsMS § 191 lg 1 esimese lause alusel saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse osas, milles jäeti rahuldamata menetlusabi taotlus. Samuti on TsMS § 136 lg 5 järgi vaidlustatav ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8 ja 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14). Osas, milles ringkonnakohus kohustas tasuma apellatsioonkaebuselt suuremat riigilõivu, on tegemist TsMS § 3401 lg 1 järgi määrusega, millega jäeti apellatsioonkaebus käiguta ja anti tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks. See määrus ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete kohaselt vaidlustatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).


TsMS § 183 ei kohaldu juhul, kui isik taotleb menetlusabi korras TsMS § 180 lg 1 p 2 alusel riigilõivu tasumist igakuiste osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. Riigilõivu osamaksetena tasumise korral riigilõivu eesmärki (vt ka Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 24) ei kahjustata.

3-2-1-93-10 PDF Riigikohus 02.11.2010

Olukorras, kus hageja palub mõista kostjalt välja lepingutasu ja selle maksmisega viivitamise eest viivise ja kostja palub vastuhagis mõista hagejalt välja leppetrahvi ja kahjuhüvitise, peab kohus esmalt TsMS § 438 lg 1 järgi otsustama, kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded. Seejuures ei ole TsMS § 445 lg 1 teise lause alusel kohtu tehtud tasaarvestusel samasuguseid õiguslikke tagajärgi nagu poole tasaarvestusavaldusel, mis võib iseenesest sisalduda ka kohtule esitatud menetlusdokumendis. Sellest tulenevalt ei kohaldu TsMS § 445 lg 1 teise aluse alusel kohtu tehtud tasaarvestuse korral ka VÕS § 197 lg 2, mille järgi lõpevad üldjuhul tasaarvestuse poolte nõuded tasaarvestuse tulemusena kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada.


Alltöövõtjad võivad vastutada VÕS § 137 lg 1 alusel solidaarselt peatöövõtjale tekitatud sama kahju eest ning peatöövõtjal on õigus esitada kahju hüvitamise nõue kas ühe või mitme töövõtja vastu, kes sama kahju eest vastutavad. Kui üks alltöövõtja hüvitab peatöövõtjale kogu kahju, saab ta teistelt alltöövõtjatelt, kes samuti vastutavad sama kahju tekitamise eest, nõuda nende osa hüvitamist VÕS § 137 lg 2 järgi, s.o võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige iga alltöövõtja kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.


VÕS § 137 ei ole iseseisvaks nõudealuseks, mille alusel saaks kahju hüvitamist töövõtjatelt nõuda. Selleks et kahjuhüvitist saada, peab töövõtja eelkõige olema rikkunud lepingust tulenevat kohustust ning selle kohustuse rikkumise tagajärjel peab olema lepingu teisele poolele tekkinud kahju. Alltöövõtjad võivad vastutada VÕS § 137 lg 1 alusel solidaarselt peatöövõtjale tekitatud sama kahju eest ning peatöövõtjal on õigus esitada kahju hüvitamise nõue kas ühe või mitme töövõtja vastu, kes sama kahju eest vastutavad. Kui üks alltöövõtja hüvitab peatöövõtjale kogu kahju, saab ta teistelt alltöövõtjatelt, kes samuti vastutavad sama kahju tekitamise eest, nõuda nende osa hüvitamist VÕS § 137 lg 2 järgi, s.o võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige iga alltöövõtja kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.

3-2-1-91-10 PDF Riigikohus 02.11.2010

Esindaja, kellele kohtukutse toimetati kätte isiklikult allkirja vastu või kohtuistungil, vahetumine menetluses ei anna alust väita, et esindajale ei ole kutset isiklikult üle antud. Määrates kohtuistungi toimumise mitmele päevale, tuleb pooltele selgitada, et asi võidakse lahendada ka juba esimesel istungipäeval, mistõttu võib neile istungilt puudumisega kaasneda negatiivseid tagajärgi.


Kui kostja ei ilmu kohtuistungile, hageja taotleb tagaseljaotsuse tegemist ja muud tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, ei arvestata TsMS § 413 lg 1 järgi hagiavalduse õigusliku põhjendatuse hindamisel kostja varasemas kirjalikus menetluses või kohtuistungitel esitatud vastuväiteid. Siiski peab olema võimalik hagiavaldus õiguslikult rahuldada, mh peab hageja olema pannud maksma temale kuuluva või talle loovutatud või muul viisil üle läinud nõude.


Esindaja, kellele kohtukutse toimetati kätte isiklikult allkirja vastu või kohtuistungil, vahetumine menetluses ei anna alust väita, et esindajale ei ole kutset isiklikult üle antud.


Riigikohus saab maakohtu määrust kontrollida üksnes määruse peale ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse kohta tehtud lahendit kontrollides (TsMS § 9 lg 3 ning §-d 12 ja 13). Lähtudes TsMS § 663 lg 2 teisest lausest, ei saa Riigikohtus vaidlustada ringkonnakohtu määrust, millega on lahendatud määruskaebus maakohtu määruse peale, millega maakohus keeldus määruskaebust menetlusse võtmast.

3-2-2-5-10 PDF Riigikohus 28.10.2010

Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides peab kolleegium vajalikuks märkida, et olukorras, kus kostja on esitanud hagivastuse seitse päeva pärast kohtu määratud tähtaja möödumist, kuid samas teeb kohus tagaseljaotsuse 6 kuud pärast hilinenud hagivastuse esitamist, jättes selles kostja vastuse TsMS § 331 alusel tähelepanuta, on kohus ületanud TsMS § 407 lg-s 1 sätestatud diskretsiooni piire. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus teha tagaseljaotsuse, kui kostja ei esitanud vastust tähtaegselt. Kolleegiumi hinnangul tuleks aga sellisel juhul eelistada tagaseljaotsuse tegemisele menetluse jätkamist.


Kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest tulenev asjaolu, et avaldaja ei ole hagejaga lepingut sõlminud, pidi avaldajale teada olema enne vaidlustatava tagaseljaotsuse tegemist ning seega ei saa see asjaolu olla praegusel juhul teistmise aluseks TsMS § 702 lg 2 p 9 järgi. Juhul, kui otsus kriminaalasjas oleks olemas olnud tagaseljaotsuse tegemise ajal, ei annaks ka see alust tagaseljaotsuse teistmiseks, sest tagaseljaotsuse tegemisel ei hinnata TsMS § 444 lg 4 kohaselt tõendeid ja järelikult ei oleks saanud teha nimetatud otsuse tõttu teistsugust tagaseljaotsust (Vt ka Riigikohtu 1. veebruaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09 tehtud kohtumääruse p 15).

3-2-1-74-10 PDF Riigikohus 27.10.2010

Garantiist tulenevate väljamaksete tegemise peatamine vaidluse ajaks, kus lahendatakse sisuliselt, kas kostjatel on hageja suhtes õigus garantiinõue maksma panna, st lepingujärgset tasu garantiijärgses ulatuses saada, on põhimõtteliselt võimalik. See võib olla ka mõistlik, kui garantiil on käimasoleva vaidlusega tihe side (kui sellega tagatakse vaidluses lahendatavaid nõudeid), garantii realiseerimine põhjustaks hagejale olulisi kulutusi ning garantii realiseerimise peatamine ei oleks kostjate huve arvestades ebaproportsionaalne, mh kui on tagatud, et kostjad ei kaota seeläbi faktilist võimalust garantiinõuet realiseerida, kui hagi jääb rahuldamata. Tegemist on TsMS § 378 lg 1 p-s 4 nimetatud hagi tagamise abinõuga. Selle rakendamisel ei saa panna kolmandale isikule aktiivseid kohustusi (st sisuliselt temalt raha välja mõista), kuid saab panna keelu anda raha üle just kostjale ja näha ette raha maksmise (kui seda soovitakse teha) nt kohtutäiturile või kohtu deposiitkontole. Sellisel viisil hagi tagamist ei välista põhimõtteliselt ka see, kui kolmanda isiku elu- või asukoht on välisriigis, kolmanda isiku ja kostja vaheline õigussuhe ei allu Eesti õigusele või kui sellest tulenevad vaidlused tuleb lahendada välisriigi kohtus või vahekohtus. Küll ei saa Eesti kohus tagada hagi tagamise määruse tunnustamist ja täitmist välisriigis. Rahalise nõude puhul kolmandal isikul kostja suhtes kohustuse täitmise keelamine selle nõude täitmist ei lihtsusta. Sisuliselt tekitab sellise hagi tagamise abinõu kohaldamine olukorra, kus kostjal on vähem vara kui hagi tagamise abinõu rakendamata, st kohtuotsuse, millega kostjalt raha välja mõistetakse, täitmine muutub pigem raskemaks kui lihtsamaks. Rahalise nõudega hagi tagamise alused sätestava TsMS § 377 lg 1 järgi on aga hagi tagamise eesmärgiks kohtuotsuse, millega hagi rahuldatakse, täitmise lihtsustamine. Rahalise nõudega hagi tagamisest erinev on tuvastusnõudega hagi tagamine. Tuvastushagi tagamise alusena ei ole TsMS § 377 lg 1 üldjuhul kohaldatav, kuna kohtuotsus, millega tuvastushagi rahuldatakse, ei ole üldjuhul sundtäidetav. Tuvastushagi tagamisel tuleb lähtuda TsMS § 377 lg-st 2.

3-2-2-4-10 PDF Riigikohus 26.10.2010

Kuna kohtudokumentide avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded ei ole optimaalne viis anda füüsilisest isikust protsessiosalisele teada temale saadetud dokumentidest, võib menetlusdokumendi avalikult kätte toimetada alles siis, kui kõik teised kätteandmise vahendid ei ole tulemust andnud (vt nt Riigikohtu 29. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-10, p 9; 6. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-06; 16. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-06; 15. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-08 ja 3. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-7-09). Tulenevalt 29. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-2-1-10 tehtud Riigikohtu määruse p-st 9 peab kohus TsMS § 317 lg 2 kolmanda lause järgi vajadusel ka ise tegema järelepärimisi kostja aadressi väljaselgitamiseks.


TsMS § 703 lg 1 kohaselt ei ole teistmine lubatud nende kohtumääruste suhtes, mille peale ei saa TsMS-i kohaselt edasi kaevata. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 3000 krooni. Juhul, kui esineb alus teista otsust, milles on määratud kindlaks menetluskulude jaotus, saab teistmise korras tühistada ka selle otsuse alusel tehtud menetluskulude kindlaksmääramise määruse, isegi kui menetluskulude kindlaksmääramise määrusega mõisteti avaldajalt välja alla 3000 krooni. Tulenevalt TsMS § 702 lg 2 p-st 6 on teistmise aluseks muu hulgas see, kui kohtulahend põhineb varem tehtud kohtulahendil, vahekohtu otsusel või haldusaktil, mis on tühistatud või muudetud (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-09, p 9). Esitades avalduse aga üksnes menetluskulude kindlaksmääramise määruse teistmiseks, tuleb arvestada TsMS § 178 lg-s 2 sätestatut, et menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 3000 krooni.


TsMS § 704 lg-st 1 hakkab teistmisavalduse esitamise tähtaeg põhjusel, et menetlusosaline ei olnud menetluses esindatud, kulgema alates päevast, millal menetlusosalisele lahend tegelikult kätte toimetati, mitte lahendist teadasaamisest.

3-2-1-81-10 PDF Riigikohus 25.10.2010

Trahvi määramisest TsMS § 314 lg 6 teise lause järgi, tuleb TsMS § 46 lg 2 järgi eelnevalt hoiatada. Hoiatus on võimalik lisada elektrooniliselt saadetavale kohtukutsele. Olukorras, kus menetlusosaline on kohtule oma e-posti aadressi avaldanud ja kohus on sama kohtuasja käigus menetlusosalisele selle e-posti aadressi kaudu dokumente edastanud ning menetlusosaline on nende kättesaamist kinnitanud, ei pea kohus tegema täiendavaid järelepärimisi ega koguma tõendeid selle e-posti teel edastatud kohtukutse tegeliku kättesaamise kohta. Küll on menetlusosalisel endal õigus tõendada, et ta kutset kätte ei saanud, vaidlustades trahvi määramist.


Olukorras, kus menetlusosaline on kohtule oma e-posti aadressi avaldanud ja kohus on sama kohtuasja käigus menetlusosalisele selle e-posti aadressi kaudu dokumente edastanud ning menetlusosaline on nende kättesaamist kinnitanud, ei pea kohus tegema täiendavaid järelepärimisi ega koguma tõendeid selle e-posti teel edastatud kohtukutse tegeliku kättesaamise kohta. Küll on menetlusosalisel endal õigus tõendada, et ta kutset kätte ei saanud.

Kokku: 118| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json