Tsiviilseadustiku üldosa seadus (lühend - TsÜS)

Aegumine on läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (RKTKo nr 3-2-1-53-15, p 11). (p 14)

Kui nõuete aegumine algab pärast 1. juulit 2002, kohaldub nende aegumisele TsÜS § 153. (p 12)

TsK §-st 86 ja TsÜS 1994 §-st 116 tuleneb, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 12)

Kui hageja nõuab tervisekahjustusega põhjustatud sissetuleku vähenemise hüvitamist, peab ta selleks, et kohus saaks hinnata hagi aegumist, märkima, millal tema sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes (RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 10). Kui hageja väidab, et kostja tekitas talle kutsehaigusega varalist kahju, peab ta oma väidet tõendama, tõendades ka selle, et kahju tekkis hagis märgitud ajal (RKTKo nr 3-2-1-148-13, p 13). (p 12)

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei ole kahju tekkimist, s.o oma sissetuleku kaotust või vähenemist, täpsustanud. Sellega on maakohus rikkunud mh TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu eksimuse tähelepanuta, on ka tema rikkunud menetlusõiguse norme. (p 13)

Kui tegemist on alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise küsimusega, tuleb kohaldada TsÜS § 164 lg-t 2. Selle sätte eesmärgiks on välistada nõude aegumine olukorras, kus lapsel puudub alaealisuse tõttu võimalus elatise nõuet kohustatud vanema suhtes iseseisvalt maksma panna. (p 10)

TsÜS § 164 lg 2 on kohaldatav sõltumata sellest, kas elatise nõude kohta on olemas jõustunud täitedokument või mitte. Aegumistähtaja peatumine lõpeb lapse jaoks tema täisealiseks saamisest ühtviisi nii olukorras, kus enne lapse täisealiseks saamist on elatis lapsele välja mõistetud, kui ka siis, kui laps paneb elatisenõude vanema vastu maksma pärast täiskasvanuks saamist. Kui täiskasvanud laps paneb nõude maksma, tuleb seejuures arvestada elatise tagasiulatuvale väljamõistmisele kehtivaid PKS §-st 108 tulenevaid ajalisi piiranguid. (p 11)

TsÜS § 164 lg 2 kehtib ühtmoodi nii neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud varasema PKS § 61 lg 1 järgi, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli õigustatud nõudma tema vanem, kui ka kehtiva PKS § 97 p 1 järgi, mille kohaselt on elatisenõude õigustatud esitama laps ise. Olenemata sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks mõlemal juhul lapse ülalpidamise kohustuse täitmine (vt ka RKTKo nr 3-2-1-120-14, p 13). (p 11)

TsÜS § 164 lg 2 kohaldatavuse seisukohast ei ole tähtsust, kas vanem, kellele on lapse kasuks väljamõistetud elatis, esitab enne lapse täisealiseks saamist täitedokumendi täitmiseks või mitte. Olukorras, kus elatis on kohtulahendiga välja mõistetud, säilib lapsele täiskasvanuks saamiseni õigus väljamõistetud elatis kohustatud vanemalt sisse nõuda sõltumata sellest, kas lapse teine vanem on lapse alaealisuse ajal püüdnud väljamõistetud elatist kohustatud vanemalt sisse nõuda. (p 11)

TsÜS § 164 lg 2 välistab alaealise lapse kasuks elatise nõude suhtes TsÜS § 154 kohaldatavuse. Kui kohustatud vanem on lapsele elatist maksnud või teinud seda osaliselt, tuleb lapsel täiskasvanuks saamise järel nõude maksmapanemisel kohustatud vanema tasutud elatist arvesse võtta (vt nt RKTKo nr 3-2-1-11-09, p 12; RKTKm nr 3-2-1-172-11, p 10). (p 11)

Kui tegemist on alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise küsimusega, tuleb kohaldada TsÜS § 164 lg-t 2. Selle sätte eesmärgiks on välistada nõude aegumine olukorras, kus lapsel puudub alaealisuse tõttu võimalus elatise nõuet kohustatud vanema suhtes iseseisvalt maksma panna. (p 10)

TsÜS § 164 lg 2 on kohaldatav sõltumata sellest, kas elatise nõude kohta on olemas jõustunud täitedokument või mitte. Aegumistähtaja peatumine lõpeb lapse jaoks tema täisealiseks saamisest ühtviisi nii olukorras, kus enne lapse täisealiseks saamist on elatis lapsele välja mõistetud, kui ka siis, kui laps paneb elatisenõude vanema vastu maksma pärast täiskasvanuks saamist. Kui täiskasvanud laps paneb nõude maksma, tuleb seejuures arvestada elatise tagasiulatuvale väljamõistmisele kehtivaid PKS §-st 108 tulenevaid ajalisi piiranguid. (p 11)

TsÜS § 164 lg 2 kehtib ühtmoodi nii neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud varasema PKS § 61 lg 1 järgi, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli õigustatud nõudma tema vanem, kui ka kehtiva PKS § 97 p 1 järgi, mille kohaselt on elatisenõude õigustatud esitama laps ise. Olenemata sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks mõlemal juhul lapse ülalpidamise kohustuse täitmine (vt ka RKTKo nr 3-2-1-120-14, p 13). (p 11)

Lapse huvide esiletõstetuse seisukohast tuleb arvestada sellega, et alates 1. juulist 2010. a kehtivas PKS-s puudub regulatsioon, mille järgi võiks lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel, ning seepärast tuleb ka neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud enne 1. juulit 2010. a kehtinud seaduse järgi, lugeda alates 1. juulist 2010 lapse ja vanema vahelises ülalpidamissuhtes õigustatud pooleks laps (vt RKTKo nr 3-2-1-130-14, p 15; RKTKo nr 3-2-1-33-11, p 11-12). (p 11)

TsÜS § 164 lg 2 kohaldatavuse seisukohast ei ole tähtsust, kas vanem, kellele on lapse kasuks väljamõistetud elatis, esitab enne lapse täisealiseks saamist täitedokumendi täitmiseks või mitte. Olukorras, kus elatis on kohtulahendiga välja mõistetud, säilib lapsele täiskasvanuks saamiseni õigus väljamõistetud elatis kohustatud vanemalt sisse nõuda sõltumata sellest, kas lapse teine vanem on lapse alaealisuse ajal püüdnud väljamõistetud elatist kohustatud vanemalt sisse nõuda. (p 11)

TsÜS § 164 lg 2 välistab alaealise lapse kasuks elatise nõude suhtes TsÜS § 154 kohaldatavuse. Kui kohustatud vanem on lapsele elatist maksnud või teinud seda osaliselt, tuleb lapsel täiskasvanuks saamise järel nõude maksmapanemisel kohustatud vanema tasutud elatist arvesse võtta (vt nt RKTKo nr 3-2-1-11-09, p 12; RKTKm nr 3-2-1-172-11, p 10). (p 11)

Kui tegemist on alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise küsimusega, tuleb kohaldada TsÜS § 164 lg-t 2. Selle sätte eesmärgiks on välistada nõude aegumine olukorras, kus lapsel puudub alaealisuse tõttu võimalus elatise nõuet kohustatud vanema suhtes iseseisvalt maksma panna. (p 10)

Lapse huvide esiletõstetuse seisukohast tuleb arvestada sellega, et alates 1. juulist 2010. a kehtivas PKS-s puudub regulatsioon, mille järgi võiks lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel, ning seepärast tuleb ka neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud enne 1. juulit 2010. a kehtinud seaduse järgi, lugeda alates 1. juulist 2010 lapse ja vanema vahelises ülalpidamissuhtes õigustatud pooleks laps (vt RKTKo nr 3-2-1-130-14, p 15; RKTKo nr 3-2-1-33-11, p 11-12). (p 11)

Hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt nt tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat.

AÕS § 71 lg 2 on nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks. Kasutuseeliseks on ka see, kui isik kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda.

Kui aktsiaseltsi põhikirjas on ÄS § 317 lg 2 kohaselt sätestatud, et igapäevase majandustegevuse raamest väljuvate tehingute tegemiseks ei ole juhatusele vajalik nõukogu nõusolek, on juhatuse pädevuses otsustada ka tütarühingus aktsiaemissiooni läbiviimist ja selle tingimuste määramist.

Kui kohus kohaldab TsÜS § 118 lg-t 2, tuleb kohtuotsuse põhjendavas osas hinnata, kas on täidetud nimetatud sätte kohaldamise eeldused.

Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (RKKKo 3-1-1-43-10, p 30).

Ehkki menetleja isiku vahetumist pole teatud juhtudel võimalik vältida, ei saa sellega kaasneda võivat menetlusaja pikenemise riski panna süüdistatavale.

Olukorras, kus riigivõimu vastutusalasse jäävate asjaolude tõttu on kriminaalasja menetlemine mingil perioodil pidurdunud, tuleb järgnevalt üles näidata erilist hoolikust asja võimalikult kiireks lahendamiseks.

Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21).

Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).

Isiku süüditunnistamine ja karistamine on KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo 3-1-1-35-08, p 18.) Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (RKKKo 3-1-1-61-09, p 34.2). Samuti on võimalik olukord, kus kuriteokoosseis jääb küll endisel kujul kehtima, ent karistusseadust täiendatakse erikoosseisuga, mis erinormina tõrjub senini kohaldunud kuriteokoosseisu konkreetse teo karistatavuse alusena kõrvale.

Kuriteokoosseis, mille järgi on võimalik tegu pärast karistusseaduse muutumist jätkuvalt karistatavaks lugeda, ei pea olema suunatud sama õigushüve kaitsmisele nagu see kuriteokoosseis, mille järgi tegu oli karistatav toimepanemise ajal või ka pärast seda karistusseaduse mõne teise redaktsiooni kohaselt. Seadus, mis muudab mingi käitumise karistatavuse eelduste paiknemist karistusseaduse struktuuris, ei välista teo karistatavust KarS § 5 lg 2 mõttes.

Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Otsesõnu on see seaduses nii ette nähtud nende tegude puhul, mis pandi toime enne karistusseadustiku jõustumist (KarSRS § 3 lg 2). Sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseerida, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (RKKKo 3-1-1-139-05, p 23).

Nii kriminaalkoodeksi kehtivusajal kui ka ajavahemikul 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KrK § 161, KarS § 289) suhtes (RKKKo 3-1-1-100-09, p 28).

Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.

Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.

KrMS § 268 lg 8 ei võimalda kohtul omal algatusel süüdistuses KrK § 161 järgi kvalifitseeritud tegu KrK § 141¹ järgi ümber kvalifitseerida, sest tegemist oleks süüdistatava olukorra raskendamisega (3-1-1-41-07, p 13).

Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21).

Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).

Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21).

Ringkonnakohus pole apellatsioonimenetluses pädev tühistama samas kriminaalasjas maakohtu poolt tehtud määrust, millega on ühe süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud.

Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks.

KrMS § 202 kohaldamine eeldab, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava või süüdistatava käitumises tuvastatud KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused - süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü (RKKKo 3-1-1-19-10, p 8.3).

Ringkonnakohus pole apellatsioonimenetluses pädev tühistama samas kriminaalasjas maakohtu poolt tehtud määrust, millega on ühe süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud.

Riigikohus, sedastades, et maakohus on jätnud kohtuotsuse KrMS § 312 ja § 339 lg 1 p 7 eirates isiku süüküsimuses nõuetekohaselt põhistamata, ei saa saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, vaid peab saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.

Vt p 16. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)

Riigikohus, sedastades, et maakohus on jätnud kohtuotsuse KrMS § 312 ja § 339 lg 1 p 7 eirates isiku süüküsimuses nõuetekohaselt põhistamata, ei saa saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, vaid peab saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.

Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).

Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks.

Kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas ei nõustu mõned süüdistatavatest kokkuleppemenetlusega, peab menetleja lahendama kriminaalasja üldmenetluses või mõnes muus lihtmenetluses, mitte aga eraldama materjale nende süüdistatavate suhtes, kes kokkuleppemenetlusest keeldusid (RKKKo 3-1-1-119-09, p 13 jj).

Nii kriminaalkoodeksi kehtivusajal kui ka ajavahemikul 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KrK § 161, KarS § 289) suhtes (RKKKo 3-1-1-100-09, p 28).

Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.

Vaikivat seltsingut iseloomustab asjaolu, et kolmandatele isikutele nähtavalt teeb tehinguid ja toiminguid üks isik, kuid sisesuhtes tegutsevad ühise eesmärgi nimel mitu isikut (VÕS § 610 lg-d 1 ja 3). (Vaikivat) seltsingut ei iseloomusta kokkulepitud tasu maksmine TsÜS § 147 lg 3 tähenduses. Seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Seega ei ole tegemist vastastikuse lepinguga. (Vaikivat) seltsingut iseloomustab majanduslik risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav kahjum. Vaikiva seltsingu lõppemise korral muutub nõue seltsingu tegevuse tulemusel tekkinud kasumi jaotamisele sissenõutavaks pärast kahe kuu möödumist seltsingu lõppemisest (VÕS § 591 esimene lause ja VÕS § 617 lg 1).

Vt p 19.

NB! Seisukoha muutus!

TsÜS § 160 lg 1 mõte on peatada aegumine ainult selle nõude osas, mis on kohtule hagiga esitatud. Kolleegium möönab, et kohtumenetlusnormid võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet mh suurendada, kuid seejuures tuleb hagejal arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. Sellist riski kannab hageja ka siis, kui ta algses hagis reserveerib endale õiguse esitada osa nõudest hiljem.

Kolleegium leiab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et eespool nimetatud seisukoht kehtib ka juhul, mil kohtus pannakse hagiga maksma ainult kõrvalnõue (algse hagiavaldusega üks osa viivisenõudest ja hilisema avaldusega ülejäänud osa). Seega muudab kolleegium seisukohta, mis on väljendatud nt Riigikohtu 26. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-08.

Riigikohus on 7. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 leidnud, et TsÜS § 160 lg 1 järgi peatab hagi esitamine üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse. Viidatud lahendis oli siiski tegemist olukorraga, mil menetluse kestel muudeti hagi alust, mitte ei suurendatud nõuet.

Vt RKTKo nr 3-2-1-79-09. (p 15)

TsÜS § 160 lg 1 ei ole tõlgendatav selliselt, et võlanõude osaliseks rahuldamiseks hagi esitamisel peatub kohtumenetluse ajaks kogu võlanõude aegumine. TsÜS § 160 lg 1 mõtte järgi peatub materiaalõigusliku nõude aegumine ainult selles osas, mille kohta on kohtule haginõue esitatud. Vt ka 7. novembri 2008. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 (p 22), kus kolleegium märkis, et hagi esitamine peatab TsÜS § 160 lg 1 järgi üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse. Põhinõude aegumise peatumisega ei peatu viivisenõude aegumine. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 05.10.2010, nr 3-2-1-52-10)

Kui kohtule on esitatud kaks sama haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elujuhtumiga, siis on sama nõue esitatud samal alusel. Olukord, kus hageja esitab sama tehingu alusel esmalt hagi osa võlanõude ning seejärel ülejäänud võlanõude rahuldamiseks, ei ole kohtule sama haginõude esitamiseks. Hagejal on õigus ise määrata, kas ta nõuab hagis kogu oma materiaalõigusest tuleneva rahalise nõude rahuldamist ühekorraga või teeb seda ositi.

Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui lepingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14; 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 14; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21).

Tulenevalt Riigikohtu praktikast, kui nn sale and lease back tüüpi lepingu/tehingu esemeks on kinnisasi, peab leping asjaõigusseaduse § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping (nt müügilepinguna) on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 kohaselt kaasa tuua kogu tehingu (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22).

VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Selline eeldus ei tähenda iseenesest seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis loobuvad nad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest, mis neil on üksteise vastu (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu (vt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p 16). Kolleegium leiab eelnevast tulenevalt, et pooled loobusid 3. veebruari 2005. a kokkuleppe alusel eelduslikult vastastikku üksnes kokkuleppes nimetatud läbi räägitud kehtivatest lepingutest tulenevatest nõuetest.

Ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (viimati Riigikohtu 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-09, p 15).

Ajavahemik, mil juriidilisel isikul ei ole õigusvõimet, on käsitatav aegumise tähtaja peatumise ajana. Analoogia korras on sellisele olukorrale kohaldatav TsÜS § 165, milles sätestatakse aegumise peatumist füüsilise isiku puhul olukorras, kus ta ei saa oma õigusi teostada (piiratud teovõime tõttu).

TsÜS § 150 lg 2 annab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kõrvale täiendava nõude. Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju tekitamise nõue ise on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Selle eeldused on aga samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega. Sellel nõudel on TsÜS § 150 lg 3 järgi autonoomne aegumistähtaeg, mis on kümne aastat alates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, st sama pikk kahju hüvitamise nõude maksimaalse aegumistähtajaga.

Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib TsÜS § 26 lg 2 järgi registrisse kandmisega ja lõpeb sama seaduse § 45 lg 2 järgi registrist kustutamisega. Äriühingu registris "taastamisel" ennistub tagasiulatuvalt ka tema õigusvõime, st õigusvõimet ei loeta katkenuks ning tekkinud õigusi ega kohustusi vahepealse registrist kustutamisega lõppenuks (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 31). Eeltoodud põhimõte on analoogne TsÜS §-s 21 surnuks tunnistatud füüsilise isiku elusoleku kohta sätestatuga.

AÕS § 96 lg 3 järgi saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldusest tulenevalt. Kui ehitis tegelikult ei ole peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27. septembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-01, p 3).

KÜS § 2 lg-st 1 ja § 1 lg-st 2 tulenevalt on korteriühistu mittetulundusühing, millele kohaldatakse lisaks KÜS-i sätetele ka MTÜS-i sätteid. Kui tavalise mittetulundusühingu asutamine toob kohustusi vaid mittetulundusühingu liikmeks astuda soovinud (ja vastuvõetud) isikutele, siis KÜS § 5 lg-s 1 sätestatud erireegli kohaselt loetakse korteriühistu liikmeks kõik korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud ning teised isikud ei saa olla korteriühistu liikmeks (st korteriühistu asutamine toob seaduse alusel kohustused ka korteriomanikele, kes pole korteriühistu liikmeks astuda soovinud).

Kui korteriühistu mittetulundusühinguna taotleb kandeavaldusega enda muutmist korteriühistuks, st endale korteriühistu õigusliku staatuse andmist, siis sellise avalduse näol ei ole tegemist taotlusega ühe juriidilise isiku ümberkujundamiseks teist liiki juriidiliseks isikuks.

Mittetulundusühing võib omandada korteriühistu (kui mittetulundusühingu alaliigi) õiguslikku staatust, juhul kui sellekohane taotlus vastab KÜS §-s 3, samuti mittetulundusühingu seaduses sätestatud tingimustele ja korrale.

MTÜS § 1 lg 4 järgi ei ole lubatud mittetulundusühingu ümberkujundamine teist liiki juriidiliseks isikuks, analoogne reegel on sätestatud sihtasutuste seaduse § 1 lg-s 3.

Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval TsÜS §-st 35 tulenev üldine hoolsuskohustus ja olla juriidilisele isikule lojaalne lojaalsuskohustus (vt ka nt Riigikohtu 30. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03, p 10; nr 3-2-1-41-05, p 31).

Juhatuse liikme kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel kohaldub VÕS § 115.

Juhatuse liikme vastutust osaühingu ees võib modifitseerida kokkuleppel juhatuse liikmega või OÜ põhikirjas, mh ette näha vastutuse nt üksnes süüliste või raskelt hooletute tegude eest. Kokkuleppe kehtivuse hindamisel saab juhinduda VÕS § 106 lg-st 2.

Juhatuse liikmete poolt äriühingu põhilise vara, kinnisasja võõrandamine, vältimaks vara arvel äriühingu võlausaldaja nõude sissenõudmist, ei ole kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1). Sellist tegevust võib hinnata äriühingu maksejõuetuse tahtliku põhjustamisena KarS § 384 mõttes. Samuti võivad juhatuse liikmed niimoodi käitudes muutuda isiklikult vastutavaks äriühingu võlausaldajate ees (vt ka nt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11). Vastutuse välistaks üksnes see, kui juhatuse liikmed tõendavad, et nad tegutsesid korraliku ettevõtja hoolsusega.

Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 187 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 49).

Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 187 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 49).

Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval TsÜS §-st 35 tulenev üldine hoolsuskohustus ja lojaalsuskohustus (vt ka nt Riigikohtu 30. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03, p 10; nr 3-2-1-41-05, p 31).

Juhatuse liikme vastutust osaühingu ees võib modifitseerida kokkuleppel juhatuse liikmega või OÜ põhikirjas, mh ette näha vastutuse nt üksnes süüliste või raskelt hooletute tegude eest. Kokkuleppe kehtivuse hindamisel saab juhinduda VÕS § 106 lg-st 2.

Juhatuse liikme kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel kohaldub VÕS § 115.

Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 187 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 49).

Nn kolmnurkkelmusena käsitatakse õigusteoorias olukorda, kus petetu (varakäsutuse tegija) ja isik, kelle arvel toimub varalise kasu saamine, ei lange kokku. See tähendab, et petetu ei tee varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel.

Otsustamaks, kas süüdistatav sai varakäsutuse tagajärjel KarS § 209 mõttes varalist kasu, tuleb võrrelda süüdistatava varalist seisu enne ja pärast varakäsutust. Kui varakäsutusega on kannatanu vara reaalselt teisele isikule üle läinud, ei võeta KarS § 209 mõttes varalise kasu olemasolu tuvastades üldjuhul arvesse kannatanu võimalikke tsiviilõiguslikke nõudeid, mis tal seoses varakäsutuse tegemisega on tekkinud.

Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.

Tsiviilhagi lahendades ei või kohus tulenevalt TsMS §-st 439 otsuses ületada kannatanu nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Kohtu roll tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel ei piirdu tsiviilhagis märgitud kvalifikatsiooni kontrollimisega. TsMS § 438 kohaselt peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Nimetatud säte kohustab kohut muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevatele asjaoludega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega.

Kohus võib kannatanu poolt deliktiõiguslikul alusel esitatud nõude rahuldada ka lepinguõiguslikul alusel (3-2-1-134-05, p 16).

Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (3-1-1-60-07, p 33). Kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (3-2-1-144-07, p 16).

Sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus, ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda.

Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.

Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6.)

Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.

TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses (3-1-1-22-07, p 9.4).

Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses (3-2-1-26-09, p 9).

Tsiviilhagi tagamise otsustuse täitmine kriminaalmenetluses võib ka kohtumenetluse staadiumis toimuda menetleja, s.o kohtu initsiatiivil. See tähendab ka seda, et kinnisasja suhtes mingi hagi tagamise meetme kohaldamise otsustanud kohus saadab oma lahendi kinnisasja asukoha järgsele kinnistusosakonnale täitmiseks sõltumata sellest, kas kannatanu on täitmiseks saatmist eelnevalt kohtult taotlenud või mitte. TsMS § 387 lg 2 teine lause ei ole tulenevalt KrMS § 148 lg 8 mõttest kriminaalmenetluses kohaldatav.

Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Muu hulgas on kriminaalmenetluses tsiviilhagis võimalik esitada kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1), alusetu rikastumise nõude (võlaõigusseaduse 52. peatükk), kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65) ja vindikatsiooninõue (AÕS § 80).

Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilik tehing ja seega TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine.

Kui hinnakokkuleppe tegelikkusele mittevastavuse tõttu näiliku ostu-müügilepingu eesmärk on müügieseme võõrandamine teistsuguse (nt kõrgema) hinnaga, on müügilepingus nimetatud eseme müük tegelikult kokku lepitud hinna eest varjatud tehing. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtib varjatud tehing juhul, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele.

Vorminõuet järgimata tehtud kinnisasja võõrandamise kohustustehing muutub AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. (3-2-1-32-06, p 15; 3-2-1-111-07, p 14 ja 3-2-1-117-09, p 17).

Asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust tuleb hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. Näiteks müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus (3-2-1-140-07, p 31).

Olukorras, kus kinnisasja võlaõiguslik võõrandamistehing osutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse 5. peatüki mõttes kehtetuks, asjaõigusleping omandi ülekandmiseks aga kehtib, on õiguslik olukord järgmine. Tühise võõrandamislepingu alusel kinnisasja üleandja võib kinnisasja omandajalt TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1 esimese lause ja § 1034 lg 3 alusel nõuda kinnisasja omandiõiguse tagastamist, kinnisasja omandaja notariaalset nõusolekut asjaõiguslepingu sõlmimiseks tühise lepingu alusel omandatud kinnisasja tagastamiseks, samuti kinnisasja valduse tagastamist ning omandaja poolt kinnisasjast saadud kasu (sh TsÜS § 62 lg-s 1 nimetatud kasutuseeliste) hariliku väärtuse hüvitamist, kui kasu väljaandmine natuuras ei ole võimalik. Kinnisasja omandaja nõusoleku (tahteavalduse) kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt asendada kohtuotsusega. (vt ka 3-2-1-140-07, p 16; 3-2-1-136-05, p-d 22 ja 26.)

Kui kinnisasja võõrandamise aluseks on vastastikune tehing (eeskätt ostu-müügileping), mis osutub tühiseks, peab ka kinnisasja võõrandaja restitutsiooni korral tema poolt tühise müügilepingu alusel saadu välja andma, kusjuures VÕS § 1034 lg 3 kohaselt tuleb lepingupooltel nende poolt saadu välja anda samaaegselt. See tähendab seda, et kohtuotsuse resolutsioonis kohustatakse ostjat kinnistusraamatu omandikande muutmise nõusoleku andmiseks, asja valduse tagastamiseks ja asjast saadud kasu väljaandmiseks üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui ostjale samaaegselt tagastatakse tema poolt makstud müügihind ning hüvitatakse sellelt saadud intressid (VÕS § 1032 lg 2 lause 1 ja § 1034 lg 3), samuti hüvitatakse asjale heauskselt tehtud kulutused (VÕS § 1033 lg 2).

Kui kehtetu on asjaõiguslik kokkulepe kinnisomandi üleandmiseks, siis omandajal selle alusel omandiõigust ei teki ja kinnistu tegelik omanik saab AÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kinnistusraamatu kandest puudutatud isikutelt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Nõusolekut saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 järgi asendada kohtuotsusega. (3-2-1-140-07, p 16). Juhul, kui tegelik omanik on kaotanud ka kinnisasja valduse, saab ta samaaegselt kinnistusraamatu kande parandamise nõudega (AÕS § 65 lg 1) esitada AÕS § 80 alusel vindikatsiooninõude, s.o asja omaniku nõude asja ebaseaduslikult valdava isiku vastu asja väljanõudmiseks omaniku valdusse.

Kui kinnistusraamatu kanne on tehtud nn mittetehingu alusel, s.t näiteks juhul, kui kohustus- ja käsutustehingu on kinnisasja omaniku või tema esindajana esinedes teinud kõrvaline isik identiteedipettust kasutades, on kinnistusraamatust ebaõigesti välja kantud isikul üldjuhul AÕS § 65 lg-st 1 ja AÕS §-st 80 tulenevad nõuded.

Ühinemisest peab igal juhul nõukogu liikmeid informeerima. Sellega tagatakse nõukogu ÄS § 317 lg-tes 6 ja 7 ette nähtud õigused asjaolude selgitamiseks ja dokumentidega tutvumiseks ning ÄS § 421 lg 4 teise lause järgset õigus nõuda ühinemise otsustamiseks aktsiaseltsi üldkoosoleku kokkukutsumist. Heade kommetega kooskõlas olevaks ja lubatuks ei saa lugeda aktsionäri või osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane. Seda kinnitab mh TsÜS § 138 lg 2, mille järgi ei ole õiguse teostamine lubatud mh selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kahe võrdse osalusega osanikuga või aktsionäriga äriühingu puhul võib lugeda tahtlikuks heade kommetega vastuolus olevaks käitumiseks mh osaniku või aktsionäri tegutsemist teise aktsionäri või osaniku tahteta või vähemalt teadmiseta aktsiaseltsis enamuse omandamiseks, aktsiaseltsi vara üleandmist ühe aktsionäri majandusliku kontrolli alla vms, mille tulemusena teine aktsionär kaotab sisulise kontrolli aktsiaseltsi vara üle ja sellega muutub tema osalus sisuliselt väärtusetuks. Tähtsust ei ole sellel, mida konkreetselt otsustas aktsionär kontrolli ebaõiglaseks omandamiseks ise aktsionärina või juhtorgani liikmena või mõjutas selleks äriühingu juhtorganite liikmeid või kasutas selleks kolmandaid äriühinguid või muid isikuid.

Üldjuhul ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse järgi nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 2005. a otsus nr 3-2-1-64-05, p 20; 30. novembri 2005. a otsus nr 3-2-1-123-05, p 24).

See põhimõte ei ole siiski absoluutne. Esmajoones võib erandiks olla kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 127 lg 2) (VÕS § 127 lg 2 rakendamise kohta vt ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13; 14. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-08, p 14). Samuti võib puhtmajandusliku kahju hüvitamine tulla kõne alla kahju tekitamise puhul heade kommete vastase tahtliku käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 8), eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks ongi kannatanule sellise kahju tekitamine või kui sellise kahju tekkimine on kahju tekitamisega tõenäoliselt kaasnev ja kahju tekitajale seetõttu ettenähtav. Ka ÄS § 403 lg 6 annab aktsionärile eelkõige puhtmajandusliku kahju hüvitamise nõude. Mõlemal juhul tekib aktsionärile kahju eelkõige tema aktsiate väärtuse vähenemise tõttu. Puhtmajandusliku kahju hüvitamise nõue on kahtluseta olemas VÕS § 115 lg 1 (ja ÄS § 289 lg 1) alusel kohustuse rikkumisele tuginedes.

Aktsionäridel on nii omavahelises suhtes kui ka suhtes aktsiaseltsiga kohustus vastavalt panustada aktsiaseltsi juhtimisse ja mitte kahjustada aktsiaseltsi või teiste aktsionäride õigustatud huve. Selle kohustuse kui seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine võib mh kaasa tuua aktsionäri vastutuse VÕS § 115 lg 1 alusel. Seda kinnitab erinormina ÄS § 289 lg 1, mille järgi vastutab aktsionär just aktsionärina nii aktsiaseltsile kui ka teisele aktsionärile süüliselt tekitatud kahju eest. See ei välista aga VÕS § 1044 lg 1 järgi vastutust deliktiõiguse alusel, st paralleelselt saab nõude esitada ka VÕS § 1043 alusel.

Kahju hüvitamise nõudmiseks ÄS § 403 lg 6 järgi ei piisa hagejale tekkinud kahjust ning asjaolust, et kostjad olid vastavalt nõukogu ja juhatuse liikmed, sätte kohaldamiseks peab hageja tooma esile konkreetset kostjate vastutust põhjendavad asjaolud. ÄS § 403 lg 6 on kahju hüvitamise erinorm, mis väljendab sama mõtet VÕS §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-ga 7 (nende koostoimes), st tegemist on aktsionäride puhul nende kaitseks kehtestatud normide (kaitsenormide) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Sättel on eraldiseisev tähendus üksnes selles osas, milles see näeb ette, et ühinemisega seotud kohustused on juhatuse ja nõukogu liikmetel lisaks äriühingule ka selle aktsionäride ja võlausaldajate vastu, st see loeb kohustusi ettenägevad sätted kaitsenormiks. Lisaks on ÄS § 403 lg-s 7 sätestatud eraldi aegumistähtaeg. Solidaarvastutus väljendab selle sätte puhul sama mõtet, mis on kajastatud VÕS §-s 137. ÄS § 403 lg 6 ei välista juhatuse ja nõukogu liikmete vastutust muul alusel, mh muude deliktikoosseisude alusel.

Heade kommetega kooskõlas olevaks ja lubatuks ei saa lugeda aktsionäri või osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane. Seda kinnitab mh TsÜS § 138 lg 2, mille järgi ei ole õiguse teostamine lubatud mh selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kahe võrdse osalusega osanikuga või aktsionäriga äriühingu puhul võib lugeda tahtlikuks heade kommetega vastuolus olevaks käitumiseks mh osaniku või aktsionäri tegutsemist teise aktsionäri või osaniku tahteta või vähemalt teadmiseta aktsiaseltsis enamuse omandamiseks, aktsiaseltsi vara üleandmist ühe aktsionäri majandusliku kontrolli alla vms, mille tulemusena teine aktsionär kaotab sisulise kontrolli aktsiaseltsi vara üle ja sellega muutub tema osalus sisuliselt väärtusetuks. Tähtsust ei ole sellel, mida konkreetselt otsustas aktsionär kontrolli ebaõiglaseks omandamiseks ise aktsionärina või juhtorgani liikmena või mõjutas selleks äriühingu juhtorganite liikmeid või kasutas selleks kolmandaid äriühinguid või muid isikuid.

Lähtudes TsÜS §-st 65, tuleb kahju suuruse määramiseks kindlaks teha aktsiate harilik väärtus, st turuhind. See on aga väärtpaberiturul vabalt mittekaubeldavate aktsiate puhul lisaks aktsiaseltsi üldisele majanduslikule seisundile sõltuv esmajoones sellest, millised õigused annavad aktsiad aktsiaseltsi juhtimisel ja kasumi jaotamisel. See sõltub omakorda mh osaluse suurusest, aktsiaseltsi põhikirjast, aktsiate liigist tulenevatest võimalikest eriõigustest, vähemusosaluse puhul aga ka võimalikust õiguslikust seotusest (kokkuleppest) suuraktsionäriga aktsiaseltsi juhtimiseks. Aktsia annab ÄS § 226 järgi aktsionärile õiguse osaleda aktsionäride üldkoosolekul ning kasumi ja aktsiaseltsi lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses sätestatud ja põhikirjaga ettenähtud õigused. Äriseadustiku § 298 lg 1 järgi on aktsionäride üldkoosoleku pädevuses mh aktsiakapitali suurendamine ja vähendamine (p 2), nõukogu liikmete valimine ja tagasikutsumine (p 4), majandusaasta aruande kinnitamine ja kasumi jaotamine (p 7), aktsiaseltsi lõpetamise, ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise otsustamine (p 8). Üldkoosoleku otsus on ÄS § 299 lg 1 esimese lause järgi vastu võetud, kui selle poolt on antud üle poole üldkoosolekul esindatud häältest, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Mitmete oluliste otsuste tegemiseks näeb seadus ette suurema häälteenamuse, nt 2/3-line häälteenamus on ette nähtud põhikirja muutmise otsustamiseks (ÄS § 300 lg 1), aktsiakapitali suurendamiseks (ÄS § 341 lg 1) või aktsiaseltsi lõpetamiseks (ÄS § 365 lg 1). Aktsiate väärtust mõjutab otseselt nende osalusprotsent, st võimalus otsustada olulisi küsimusi või nende otsustamist blokeerida.

Seadusega on üldiselt tagatud aktsionäride teavitamine aktsiaseltsi ühinemisest ning vähemalt 1/3 aktsiate omanikele ka võimalus ühinemist blokeerida (Vt käesoleva otsuse p 18-20).

Eelkõige aktsionäride kaitseks sätestab ÄS § 398 lg 1 lisaks, et kohus võib osaniku, aktsionäri, juhatuse või nõukogu liikme nõudel seaduse, ühingulepingu või põhikirjaga vastuolus oleva ühinemisotsuse kehtetuks tunnistada, kui nõue on esitatud ühe kuu jooksul otsuse tegemisest. Tagamaks tehtud organisatsioonilise muudatuse pöördumatust ja seeläbi õiguskindlust, näeb ÄS § 403 lg 5 aga ette, et ühinemist ei saa vaidlustada pärast selle kandmist ühendava ühingu asukoha äriregistrisse. Samas näeb ÄS § 398 lg 3 vähemusaktsionäride kaitseks ette, et kui osade või aktsiate asendussuhe määrati liiga madalaks, võib osanik või aktsionär nõuda ühendavalt ühingult nn tagasimakset. Aktsiaseltside ühinemise korral peab ühendava ühingu aktsiakapitali suurendamise ja seega aktsiate jaotuse muutumise otsustama alati aktsionäride üldkoosolek, v.a kui põhikirjas on see võimalus delegeeritud nõukogule või erandlikult juhatusele. See kehtib ka juhul, kui ühinemislepingut ei pea ÄS § 421 lg 4 järgi heaks kiitma ühendava aktsiaseltsi aktsionärid. Selliselt on mh tagatud, et aktsiate osalussuhe ei muutuks aktsionäride teadmata (Vt käesoleva otsuse p 24 ja 25). Ühinemisest peab igal juhul nõukogu liikmeid informeerima. Sellega tagatakse nõukogu ÄS § 317 lg-tes 6 ja 7 ette nähtud õigused asjaolude selgitamiseks ja dokumentidega tutvumiseks ning ÄS § 421 lg 4 teise lause järgset õigus nõuda ühinemise otsustamiseks aktsiaseltsi üldkoosoleku kokkukutsumist. Erandliku regulatsiooni ühinemise läbiviimiseks annab ÄS § 421 lg 4. Säte baseerub (nagu muugi ühinemise regulatsioon) Euroopa Liidu Nõukogu 9. oktoobri 1978. a direktiivil nr 78/855/EMÜ, mis käsitleb aktsiaseltside ühinemist, konkreetselt direktiivi art-l 27. Sätte mõte on lihtsustada ja kiirendada ühinemise läbiviimist nn kontsernisiseste ühinemiste puhul. Heade kommetega kooskõlas olevaks ja lubatuks ei saa lugeda aktsionäri või osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane. Seda kinnitab mh TsÜS § 138 lg 2, mille järgi ei ole õiguse teostamine lubatud mh selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kahe võrdse osalusega osanikuga või aktsionäriga äriühingu puhul võib lugeda tahtlikuks heade kommetega vastuolus olevaks käitumiseks mh osaniku või aktsionäri tegutsemist teise aktsionäri või osaniku tahteta või vähemalt teadmiseta aktsiaseltsis enamuse omandamiseks, aktsiaseltsi vara üleandmist ühe aktsionäri majandusliku kontrolli alla vms, mille tulemusena teine aktsionär kaotab sisulise kontrolli aktsiaseltsi vara üle ja sellega muutub tema osalus sisuliselt väärtusetuks. Tähtsust ei ole sellel, mida konkreetselt otsustas aktsionär kontrolli ebaõiglaseks omandamiseks ise aktsionärina või juhtorgani liikmena või mõjutas selleks äriühingu juhtorganite liikmeid või kasutas selleks kolmandaid äriühinguid või muid isikuid.

Kui aktsiakapitali suurendatakse, ilma et seda oleks otsustanud aktsionäride üldkoosolek (kui just põhikirjas ei olnud aktsiakapitali suurendamise õigust delegeeritud), on toimitud õigusvastaselt ja registripidaja peab keelduma aktsiakapitali suurendamise ja ühinemise sissekandmisest. Kui registripidaja seda õigusvastaselt siiski teeb, võib see olla aluseks mh riigivastutusele.

Kuigi äriühingu juhtorganite liikmed vastutavad põhimõtteliselt üksnes ühingu enda ees, on võimalik ka nende vastutus kolmandate isikute ees. Võlausaldajate ees vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (Vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. septembri 2005. a otsus nr 3-2-1-79-05, p 12; 25. aprilli 2007. a otsus nr 3-2-1-30-07, p 10). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel, konkreetselt VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Lisaks on võimalik juhtorgani liikmete vastutus nende n-ö isiklike deliktide järgi ka muu deliktiõiguse alusel. Seejuures tuleb kõne alla ka juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. novembri 2007. a määrus nr 3-2-1-90-07, p 13).

vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 2005. a otsus nr 3-2-1-101-05, p 14.

Kuna eestkosteasutust eestkostjaks määrata ei saa, saab kohaliku omavalitsuse asutus olla üksnes eestkosteasutuseks, kes täidab kuni eestkostja nõuetekohase määramiseni eestkostja ülesandeid PKS § 95 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. novembri 2006. a otsus nr 3-3-1-42-06, p 16).

Kui vanema õiguste äravõtmise menetluses ilmneb, et eestkosteasutused vaidlevad selle üle, kes on pädev lapse elu korraldama ning täitma eestkostja ülesandeid kuni lapsele eestkostja määramiseni, tuleb kohtul määrata pädev eestkosteasutus.

Hoolitsuseta jäänud lapse suhtes ei ole PKS § 95 lg 5 järgi eestkostja ülesannete täitmine kuni eestkostja määramiseni avaliku ülesande täitmine RRS § 48 lg 2 p 3 mõttes. Tegemist on eestkostesuhtele sarnase suhtega, mis on eraõiguslik suhe. Eestkostja ülesandeid on pädev täitma see eestkosteasutus, kelle territooriumil oli lapse elukoht TsÜS § 15 mõttes lapse hoolitsuseta jäämise hetkel, so üldjuhul temaga kooselava(te) vanema(te) elukoht, kui vanem(ad) ei ole andnud nõusolekut lugeda lapse elukohaks muud kohta.

Vanemliku hoolitsuseta jääva lapse elukohaks on TsÜS § 15 lg-te 1 ja 2 järgi tema hoolitsuseta jäämise hetkel temaga kooselava(te) vanema(te) elukoht, kui vanemad ei ole andnud nõusolekut lugeda lapse elukohaks muud kohta. RRS § 43 järgi on kohaliku omavalitsuse üksusel, kelle territooriumil isik tegelikult elab, kohustus kanda isiku elukoha aadress rahvastikuregistrisse. (p 14)

Võlausaldaja nõude tunnustamine põhivõlgniku pankrotimenetluses ei tähenda aga seda, et võlausaldaja saaks TsÜS § 157 lg 3 järgi nõuda kümne aasta jooksul põhivõlgniku nõude täitmist ka käendajalt. Käendajal tekib käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu.

Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (vt Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10), aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kui aga võlausaldaja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, ei oleks käendajal põhivõlalepingust tulenevalt võimalik esitada enam vastuväidet, et võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, küll aga saab käendaja esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 13).

Käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele saab üldjuhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaega. Kui nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, tuleb asjas kohaldada TsÜS §-st 154. Käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele saab üldjuhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaega. Kui nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, tuleb asjas kohaldada TsÜS §-st 154. Kuna maksegraafikus nähti ette võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, tuleb nõuete aegumistähtaeg TsÜS §-st 154.

Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi esitada võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Samuti saab käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema ja võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingust, mh nii põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust kui ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite. Üldjuhul aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu samal ajal. Kui võlausaldaja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, ei ole käendajal põhivõlalepingust tulenevalt võimalik esitada enam vastuväidet, et võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, kuid käendaja saab esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 13).

Käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele saab üldjuhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaega. Kui nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, tuleb asjas kohaldada TsÜS §-st 154. Kuna maksegraafikus nähti ette võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, tuleb nõuete aegumistähtaeg TsÜS §-st 154.

Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (vt Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10), aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kui aga võlausaldaja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, ei oleks käendajal põhivõlalepingust tulenevalt võimalik esitada enam vastuväidet, et võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, küll aga saab käendaja esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 13).

Kuigi TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt nõude esitamisega pankrotimenetluses, ei peatu selle sätte alusel põhivõlgniku pankrotimenetluse korral käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg. Nõue käendaja vastu aegub põhivõlast eraldi. Põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamine käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaega ei mõjuta.

Kolleegium tõlgendab asjaõigusseaduse ja täitemenetluse seadustiku sätteid (AÕS § 325 lg 1, lg 4, § 352 lg 1, TMS § 2 lg 1 p 19, lg 2 ja § 18) nende koostoimes ning hüpoteegi kui krediiditurul toimiva asjaõigusliku põhitagatise põhimõtteid arvestades nii, et TMS § 2 lg 1 p 19 hõlmab ka tagatiskokkulepet. AÕS § 346 lg 2 kohaselt peab ka tagatiskokkulepe olema notariaalselt tõestatud. Üldjuhul on hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe, kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe ning tagatiskokkulepe vormistatud ühes notariaalselt tõestatud lepingudokumendis. Seega vastutab võlgniku eriõigusjärglane ostetud kinnisasjaga nõude maksmata jätmise eest hüpoteegisumma ulatuses, nagu oleks vastutanud ka täitemenetluse võlgnik ise. Vastasel korral oleks krediidituru normaalne toimimine takistatud.

Kui kohtutäitur on alustanud täitemenetlust enne keelumärget kinnistusraamatusse sisse kantud hüpoteegi sundtäitmiseks, on lubatud kanda asjaõiguse teostamise ehk täitemenetluse korraldamise tagamiseks kinnistusraamatusse kohtutäituri avalduse alusel keelumärge. Vt ka Riigikohus tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-79-06 p 23.

Võlgniku eriõigusjärglasi kaitseb AÕS § 351 lg 3. Vt ka tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-153-09 p 25 ja tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-93-06 p 17, milles on Riigikohus tunnustanud kinnisasja omaniku (pantija) õigust lõpetada hüpoteegipidaja nõue võlgniku vastu ka tasaarvestusega VÕS § 197 järgi, kui talle kuulub nõue hüpoteegipidaja vastu.

Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida, et otsuse p-s 11 esitatud seisukohad võlgniku vastuväidete kohta kehtivad ka juhul, mil juba algselt ei lange kokku kinnisasja omanik (pantija) ja võlaõiguslikult kohustatud isik. See on juhus, mil üks isik annab nõusoleku talle kuuluva kinnisasja koormamiseks hüpoteegiga sellise nõude tagamiseks, mille eest võlaõiguslikult vastutab teine isik. Samuti on võlausaldajal võimalik esitada TMS § 2 lg 1 p 19 kohane täitedokument kohtutäiturile, kui võlaõiguslikult vastutav võlgnik oma kohustusi ei täida, ja nõuda võla katteks kinnisasja müümist. Tagatiskokkulepe määratleb, millise nõude täitmata jätmise eest vastutab kinnisasja omanik oma kinnisasjaga.

Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.

Eksimuse alusel tehingu tühistamise aluseks saavad üldjuhul sarnaselt pettusega olla teise poole esitatud ebaõiged asjaolud või asjaolude esitamata jätmine. Erinevalt pettusest ei näe eksimuse regulatsioon ette võimalust tühistada tehing ainuüksi kolmanda isiku põhjustatud eksimuse tõttu. Kuigi teoreetiliselt võiks hageja esitatud asjaolud mahutada TsÜS § 92 lg 3 p-s 3 ettenähtud "jagatud eksimuse" alla, ei saa eeldada, et sellisel juhul peaks eksimuse riski kandma hüpoteegipidaja.

Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.

Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.

Tehingu võib TsÜS § 94 lg 4 teisele lausele tuginedes tühistada ka juhul, kui teine pool pettusest ei tea, kuid tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik. Praeguses asjas ei ole kolmas isik kostja kasuks hüpoteegi seadmisega hageja kinnistule mingeid õigusi omandanud. Kuid see ei välista, et õiguse omandas kolmas isik tagatislepinguga, mitte hüpoteegi seadmisega. Esmapilgul võib tagatiskokkuleppele, millega kinnistu omanik kohustub oma kinnistule seatud hüpoteegi vahendusel tagama kinnistuga kolmanda isiku võlga, tõepoolest nimetatud sätte kohaldamine kõne alla tulla. Siiski ei tulenenud tagatislepingust kolmandatele isikutele vahetult mingeid õigusi. Need said tuleneda laenulepingu(te)st. Seos tagatislepinguga ja võimaliku kolmandate isikute toimepandud pettusega jääb seejuures liiga kaugeks, et õigustada tagatiskokkuleppe tühistamist ja seega kokkuvõttes ka hüpoteegi kustutamist hüpoteegipidaja suhtes, kes pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma. Sätte laiendav tõlgendus võiks tähendada muu hulgas, et kõik laenuandjad peaksid enne laenu andmist juhul, kui laenu tagab kolmanda isiku varale seatud pant, kontrollima detailselt laenuvõtja ja pantija vahelist suhet ja kandma sellest tulenevaid riske. See paneks laenuandjale aga tihti teostamatu (või vähemalt ebaproportsionaalse) kohustuse ja võiks olla takistuseks reaalkrediidi turu toimimisele tervikuna.

Hageja eesmärgiks on tema kinnistule kantud hüpoteegi kustutamine, st oma vara koormavast varalisest õigusest vabanemine. Kuna asja lahendamisel ei ole selgeks tehtud, kas hüpoteek tagab reaalset nõuet, saab lähtuda maksimaalsest võimalikust summast, mis hüpoteegi alusel on võimalik rahuldada, st hüpoteegisummast. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 2 järgi oli tegemist nn vara hagiga ning hagihind oli määratav hüpoteegisummaga.

Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.

TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-06.

TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. AÕS § 351 lg 3 esimese lause järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Selliseid vastuväiteid on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.

Võlgnikul on õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka juhul, kui võlgniku vastuväide (käendajana) seisnes selles, et laenuandja ei olnud laenusaajale laenusummat andnud.

Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes. Kuna praegusel juhul ei ole täitedokumendiks kohtulahend, ei kohaldu ka TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirang.

Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-70-09.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-100-07.

VÕS § 88 lg-s 9 ettenähtud võlausaldaja nõusolek võib olla antud ka vaikimisi vastavalt tavale või praktikale. Seega võib võlgnik täitmise järjekorda määrates tugineda poolte praktikale, mis võib olla erinev lepingus kokku lepitust. Kui võlausaldaja ei nõustu sellega, et võlgnik täidab kohustuse vastavalt praktikas väljakujunenud järjekorrale, peab võlausaldaja väljendama, et loeb kohustuse täidetuks lepingus kokkulepitud järjekorras. Eelkõige juhul, kui võlgnik täidab kohustuse ulatuses, mis vastab võlausaldaja esitatud arvele, kuid võlausaldaja soovib, et võlgnik täidaks kohustuse lepingus kokkulepitud järjekorras, peab võlausaldaja sekkuma aktiivselt võlgniku täitmisse.