Kinnistusraamatuseadus (lühend - KRS)

Kinnisasja (kinnistu) koosseisu faktilised andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala, ei ole kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 31). Sellistele faktilistele andmetele ei kohaldu AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 561 kinnistusraamatu andmetele tugineva heauskse omandamise kohta.

Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34).

Kohtule esitatud hagiavalduse tagasivõtmine või sellest loobumine ei jõustu enne, kui kohus on selle määrusega vastu võtnud ja selles osas menetluse lõpetanud. Kuni loobumistaotluse lahendamiseni, on hagejal õigus ümber mõelda ja avaldus tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta.

Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34). Katastriandmete muutmisega kaasneb vastavalt ka kinnisasja koosseisu andmete muutmine kinnistusraamatus. Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).

Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).

Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selge ja arusaadav ka muu otsuse tekstita (vt ka nt Riigikohtu 5. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-08, p 13; 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13).

Katastriüksuse kaardijärgsete piiride ebaõigsuse võib tuvastada nii haldusmenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Haldusmenetluses vajalikke tahteavaldusi nt piiride kindlakstegemiseks saab vajadusel asendada ka hagimenetluses, kui pooltel on kas naabrussuhtest või kas või heast usust tulenev kohustus aidata kaasa piirivaidluse lahendamisel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 28-30). Haldusmenetluse olemasolu ei välista aga piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34). Katastriüksuse moodustamisel nii maa mõõdistamisega kui ka plaani- ja kaardimaterjali alusel kaardistatakse tegelikkusele vastavad piirisuhted looduses. See tähendab, et kaart peab kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku olukorda, mitte et kinnisasjade tegelikud piirid määratakse vältimatult katastriüksuse kaardistatud piiride alusel. Kui piiri asukoht looduses ei ole teada või on naaberkinnisasjade omanike vahel vaidluse all, saab piiri kindlakstegemisel lähtuda AÕS § 129 lg 2 esimesest lausest ja MaaKS § 15 lg-st 1 tulenevalt esmajoones kaartidest ja plaanidest. Piirivaidlustes eeldatakse katastrikannete õigsust. Katastriüksuse piiride õigsuse eelduse saab vaidluses ümber lükata mh sellega, et piirid võivad olla kaardistatud valesti. Sellise kahtluse olemasolul tuleb hinnata AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi kõiki piiriandmeid kogumis.

Vaatlusprotokolli peab andma edasi esmajoones kohtu enda vahetult tajutut (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 26).

Kinnisasja koormava asjaõiguse sisu muutmine AÕS § 641 järgi eeldab õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepet. AÕS §-s 641 ja KRS § 341 lg-s 1 sätestatakse kinnistusraamatuõiguse keskne põhimõte, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2007 otsus nr 3-2-1-144-06, p 10). Kinnisasja omaniku nõusolek ei ole AÕS § 226 lg-s 2 nimetatud juhtudel vajalik üksnes siis, kui kasutusõiguse üleandja üleantava õiguse sisu ei muuda: kui kasutusõigus antakse tervikuna üle või seda koormatakse. Sellisel juhul ei muutu midagi võlgnetavas kohustuses ja omaniku kaitset Kinnisasja omaniku nõusolek ei ole AÕS § 226 lg-s 2 nimetatud juhtudel vajalik üksnes siis, kui kasutusõiguse üleandja üleantava õiguse sisu ei muuda: kui kasutusõigus antakse tervikuna üle või seda koormatakse. Sellisel juhul ei muutu midagi võlgnetavas kohustuses ja omaniku kaitset vajavad huvid jäävad samaks. Isikliku kasutusõiguse jagamine erineb kasutusõiguse võõrandamisest. Kasutusõiguse üleandmisel läheb üle kogu õigus, jagamisel tekkivad derivatiivselt aga uued õigused, mille sisu peab olema juba isikliku kasutusõiguse kui asjaõiguse iseloomust tulenevalt väga selgelt määratletud. Seega ei ole isiklike kasutusõiguste jagamine üksikuteks õigusteks võimalik ilma kinnisasja omaniku nõusolekuta. Kinnisasja omaniku nõusolek on isikliku kasutusõiguse jagamisel põhjendatud, sest kinnisasja igakordne omanik peab teadma, millise sisuga õigus tema kinnisasja koormab.

Kinnisasja koormava asjaõiguse sisu muutmine AÕS § 641 järgi eeldab õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepet. AÕS §-s 641 ja KRS § 341 lg-s 1 sätestatakse kinnistusraamatuõiguse keskne põhimõte, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2007 otsus nr 3-2-1-144-06, p 10). Kinnisasja omaniku nõusolek ei ole AÕS § 226 lg-s 2 nimetatud juhtudel vajalik üksnes siis, kui kasutusõiguse üleandja üleantava õiguse sisu ei muuda: kui kasutusõigus antakse tervikuna üle või seda koormatakse. Sellisel juhul ei muutu midagi võlgnetavas kohustuses ja omaniku kaitset vajavad huvid jäävad samaks.

AÕS §-s 641 ja KRS § 341 lg-s 1 sätestatakse kinnistusraamatuõiguse keskne põhimõte, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2007 otsus nr 3-2-1-144-06, p 10).

Kui kinnistu kohta kinnistusraamatusse kantud eelmärge on järjekohas (vt AÕS §-d 59 ja 591, KRS § 30) tagapool hüpoteeki, mille alusel toimub sundtäitmine, tuleb eelmärge kohtutäituri avalduse alusel kustutada. Selliselt tagatakse, et hüpoteegipidaja õigusi hilisemate kinnistusraamatu kannetega kinnisasja tagatisväärtuse vähendamise teel ei kahjustataks.

Kohtulikku registrisse tehakse üldjuhul kandeid üksnes kinnistamisavalduse alusel (TsMS § 593 lg 1). Kandeavalduse saab esitada isik, kellele on see õigus seaduse järgi antud (TsMS § 593 lg 2). Kinnistamisavalduse esitamise õigus on KRS § 34 lg 1 järgi isikul, kelle õigusi kanne puudutab või kelle kasuks kanne tehakse. Enampakkumisel täitemenetluses kinnisasja võõrandamise korral tehakse sellega seotud kanded kinnistusraamatusse kohtutäituri avalduse alusel (TMS § 160 lg 1). Seda ei muuda ka uue omaniku sissekandmise avalduse lugemine ostja avalduseks (TMS § 160 lg-tes 11 ja 12). Määruskaebuse saab maakohtu määruse peale esitada TsMS § 660 lg 1 järgi üksnes juhul, kui kaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud. Määruse peale, millega kinnistamisavaldus jäetakse rahuldamata, saab kaevata üksnes avaldaja (TsMS § 599 esimene lause, § 660 lg 4, § 696 lg 4). Kui kinnistu kohta kinnistusraamatusse kantud eelmärge on järjekohas (vt AÕS §-d 59 ja 591, KRS § 30) tagapool hüpoteeki, mille alusel toimub sundtäitmine, tuleb eelmärge kohtutäituri avalduse alusel kustutada. Selliselt tagatakse, et hüpoteegipidaja õigusi hilisemate kinnistusraamatu kannetega kinnisasja tagatisväärtuse vähendamise teel ei kahjustataks. Kaasomandis oleva kinnisasja suhtes on kohtutäituril õigus esitada avaldus kinnisasja koormava eelmärke kustutamiseks üksnes tervikuna. Alternatiivina võib esitada avalduse eelmärke sisu muutmiseks. Sellise kande tegemiseks on KRS § 341 lg 2 p 6 järgi vajalik märke järgi õigustatud isiku nõusolek, samuti teise kaasomaniku tahteavaldus (avaldus või nõusolek).

Kuna määruskaebus esitatakse TsMS § 661 lg 1 järgi ringkonnakohtule maakohtu kaudu, peab maakohus TsMS § 663 lg 3 järgi toimetama määruskaebuse kätte menetlusosalistele, kelle õigusi määrus puudutab, ja küsima neilt vastuse. Kui maakohus ei rahuldanud määruskaebust ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 esimese lause alusel ringkonnakohtule, peab määruskaebuse edastama ja vastuse küsima TsMS § 664 lg 1 järgi ringkonnakohus.

Mitme menetlusosalise ühise kaebuse hinna määramisel võetakse TsMS § 137 lg 3 järgi aluseks kaebuses taotletu väärtus.

Kui hagiesemeks on kostja hüpoteegi kustutamise taotlus, võib olla põhjendatud lähtuda hagihinnana hüpoteegisummast (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22).

KRS § 55 lg 1 ei nõua kande tegemiseks asjaõiguse omaja nõusolekut, kui tema õigusi ei kahjustata (st õigus jääb vähemalt senise mahuga kehtima). Kui kinnisasja jagamisel kandega isiku kinnistusregistriossa kantud õigust kahjustatakse, on kande tegemiseks KRS § 341 lg 1 järgi nõutav selle isiku (puudutatud isiku) nõusolek. Tegemist on kinnistusraamatuõiguse ühe keskse põhimõttega, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt ka Riigikohtu 31. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-06, p-d 10, 12).

AÕS § 54 lg 2 on erisätteks AÕS § 356 lg 1 suhtes ning nõuab kokkulepet kinnisasja jagamiseks hüpoteegipidajaga ka siis, kui tema õigusi ei kahjustata, st kui hüpoteek jääb senise järjekohaga kehtima kõigile kinnisasja jagamisel tekkinud kinnisasjadele. Hüpoteegi lõpetamiseks on lisaks hüpoteegipidaja avaldusele hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (AÕS § 642 esimene lause) vajalik ka kinnisasja omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolek (AÕS § 330 esimene lause).

KRS § 341 lg 2 p 2 järgi on hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamise kinnistusraamatusse kandmiseks alati vajalik hüpoteegipidaja nõusolek. Sama sätte järgi on hüpoteegipidaja nõusolek vajalik hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (vt hüpoteegi kustutamise kohta ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 11).

Erandlikel asjaoludel võib hüpoteegipidaja keeldumine kinnisasja jagamiseks nõusoleku andmisest olla kuritarvituslik ja vastuolus hea usu põhimõttega ning sellisel juhul on hüpoteegipidaja kohustatud vastava nõusoleku andma (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p-d 18, 19). Kaasomandis oleva kinnisasja jagamiseks vajalike hüpoteegipidaja tahteavalduse andmisest keeldumine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui sisuliselt kinnisasja jagamisega hüpoteegipidaja õigusi ei kahjustata ja hüpoteegiga koormatud vara (tagatise) väärtus ei vähene. Erandlikult võib hea usu põhimõttega vastuolus olla ka hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19).

Kui hüpoteegipidaja keeldumine nõustumisest kinnisasja jagamisega ja selleks kokkuleppe sõlmimisest on vastuolus hea usu põhimõttega, on võimalik hüpoteegipidaja tahteavaldusi kinnisasja jagamiseks asendada ka kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel. Võimalust teha kinnistusraamatu kanne kohtulahendi alusel kinnitavad ka AÕS § 621 lg 2 ja KRS § 341 lg 7. Ka keelumärke järgi õigustatud isik võib olla kohustatud andma kinnisasja jagamiseks vajalikud tahteavaldused samadel tingimustel hüpoteegipidajaga. Nii tema õigusi kinnisasja jagamisega ei kahjustata, mh on tagatud, et vahepeal ei tehtaks kinnistusraamatusse õigustatud isikut kahjustavaid kandeid, ning muid tahteavaldusi võib ka kohtulahendiga asendada. Samadel tingimustel võib sissenõudjalt nõuda tahteavaldust kinnisasja ajutiseks arestist vabastamiseks.

Kohtutäituri avalduse alusel täitemenetluses sissenõudja kasuks kinnistusraamatusse kantud keelumärkele saab kohaldada analoogia alusel TsMS § 378 lg-t 6, mille järgi võib hageja käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige õigusest loobuda või anda nõusoleku tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud.

Erandlikel asjaoludel võib hüpoteegipidaja keeldumine kinnisasja jagamiseks nõusoleku andmisest olla kuritarvituslik ja vastuolus hea usu põhimõttega ning sellisel juhul on hüpoteegipidaja kohustatud vastava nõusoleku andma (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p-d 18, 19). Kaasomandis oleva kinnisasja jagamiseks vajalike hüpoteegipidaja tahteavalduse andmisest keeldumine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui sisuliselt kinnisasja jagamisega hüpoteegipidaja õigusi ei kahjustata ja hüpoteegiga koormatud vara (tagatise) väärtus ei vähene. Erandlikult võib hea usu põhimõttega vastuolus olla ka hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19).

Kui hüpoteegipidaja keeldumine nõustumisest kinnisasja jagamisega ja selleks kokkuleppe sõlmimisest on vastuolus hea usu põhimõttega, on võimalik hüpoteegipidaja tahteavaldusi kinnisasja jagamiseks asendada ka kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel. Võimalust teha kinnistusraamatu kanne kohtulahendi alusel kinnitavad ka AÕS § 621 lg 2 ja KRS § 341 lg 7.

Hüpoteegi lõpetamiseks on lisaks hüpoteegipidaja avaldusele hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (AÕS § 642 esimene lause) vajalik ka kinnisasja omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolek (AÕS § 330 esimene lause). KRS § 341 lg 2 p 2 järgi on hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamise kinnistusraamatusse kandmiseks alati vajalik hüpoteegipidaja nõusolek. Sama sätte järgi on hüpoteegipidaja nõusolek vajalik hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (vt hüpoteegi kustutamise kohta ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 11).

Kohtutäituri avalduse alusel täitemenetluses sissenõudja kasuks kinnistusraamatusse kantud keelumärkele saab kohaldada analoogia alusel TsMS § 378 lg-t 6, mille järgi võib hageja käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige õigusest loobuda või anda nõusoleku tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud.