Täitemenetluse seadustik (lühend - TMS)

Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes.

Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.

Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.

Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist.

Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.

TMS § 206 lg 1 võimaldab teha järelduse, et kui süüdimõistetu pole tasunud rahalise karistuse osa kohtuotsusega määratud tähtaja jooksul, muutub kohtuotsusest tulenev rahalise karistuse nõue sissenõutavaks. Ka KrMS § 417 lg 3 pinnalt on võimalik sedastada, et täitemenetluse alustamine on võimalik siis, kui süüdimõistetu pole järginud karistuse ositi tasumise tähtaegu. Seega ei vasta TMS § 206 lg-le 1 ega ka KrMS § 417 lg-s 3 sätestatule arusaam, mille kohaselt muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus, mille tasumine on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 kindlaks määratud ositi, sissenõutavaks alles pärast kõigi rahalise karistuse osade tasumiseks määratud lõpptähtaega, sest juba ühe rahalise karistuse osa tasumata jätmisel on kohtul seadusest tulenevalt õigus otsus täitmisele pöörata.

Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes.

Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.

Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.

Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.

Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist.

Kohtumääruse saamiseks võlgniku eluruumi sisenemiseks tuleb esmalt tuvastada võlgniku nõusoleku puudumine TMS § 28 lg 2 tähenduses. Sissenõudja õiguste ning tõhusa täitemenetluse huvides on võimalik võlgniku vastuseisu järeldada ka tema käitumisest. Järgmisena tuleb kohtutäituri avaldust kontrollides selgitada, kas võlgniku ruumidesse sisenemine on vajalik täitedokumendi täitmiseks (TMS § 28 lg 1 esimene lause). TMS § 28 annab kohtutäiturile õiguse siseneda kas võlgniku nõusolekul või kohtumääruse alusel võlgniku ruumidesse selleks, et mh määrata kindlaks võlgnikule kuuluva kinnisasja hind. Kinnisasja (korteriomandi) hindamisel võivad müügihinda oluliselt mõjutada nt ruumide üldine seisukord, ruumide paigutus korteris (läbikäidavad või mitte), akende paigutus tänava või sisehoovi poole, päikesevalguse langemine ruumidesse jms asjaolud. TMS § 28 lg 6 alusel tehtavas määruses ei ole võlgniku ruumidesse sisenemise aja määramine tingimata vajalik kuupäeva ja kellaaja täpsusega. See võib põhjustada täitemenetluses viivituse, kui määratud aeg mingi objektiivse takistuse tõttu möödub. Sel juhul peaks kohtutäitur pöörduma uuesti kohtu poole. Samas ei oleks võlgniku õigustatud huve arvestades lubatav ka olukord, mil kohtumääruses jäetakse võlgniku ruumidesse sisenemise aeg täiesti lahtiseks. Seetõttu on otstarbekas määrata ruumidesse sisenemise aeg teatava ajavahemiku täpsusega. Võimalikud on ka juhtumid, mil aeg on vaja kindlaks määrata täpsemalt.

Sissenõudja võib TMS § 187 lg-te 1 ja 2 järgi nõuda vara tagasivõitmist (tunnistada kehtetuks tehingu, mis kahjustab tema huvisid) juhul, kui tal on täitedokument, tema nõue on muutunud sissenõutavaks ja sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Tehingu tagasivõitmise üldised alused sätestab TMS § 188. Riigikohus on käsitlenud TMS §-de 187 ja TMS § 188 kohaldamist 18. novembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-113-09 tehtud otsuse p-s 9. Kolleegium rõhutas, et TMS § 188 lg 1 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldajate huvide kahjustamine (vt TMS § 187 lg 1), ning märkis, et võlausaldaja huve ei saa kahjustada see, kui kinnisasi müüakse turuhinnaga, samuti asjaolu, et müügist saadud raha ei kasutata võlausaldaja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Eeltooduga ei ole välistatud olukorrad, kus sissenõudja huvid võivad saada kahjustatud muude asjaolude tõttu. Seega ei saa viidatud lahendis osutatud asjaolu (kinnisasja müük alla turuhinna) olla ainukeseks asjaoluks, millega sisustada sissenõudja huvide kahjustamist TMS §-de 187 ja 188 kohaldamisel.

Vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10. Kui ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu hagi tagamise määruse esitatakse määruskaebus, kohaldub TsMS § 390 lg 1 esimene lause ja ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse. TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.

Hageja on kostjaga sõlminud hüpoteegi seadmise lepingu kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Hageja ei ole laenulepingust tulenevat, hüpoteegiga tagatud kohustust täitnud ning kostja avalduse ja hüpoteegi seadmise lepingu alusel on alustatud täitemenetlust laenulepingust tulenevate kostja nõuete, sh viivisenõude täitmiseks. Hagi eesmärk on vältida viivise sundtäitmist. See eesmärk on omane sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile. Sellist hagi on võimalik TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel tagada. Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Vt Riigikohtu on 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10.

TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.

Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.

Vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 (p 19). Kui tuvastusnõue ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue on esitatud sama eseme kohta samal alusel, tuleb tuvastushagi TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel jätta läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-08 (p 13)).

Tasaarvestuse vastuväitel põhineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisele kohaldub TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg. See tähtaeg ei ole menetlustähtaeg, mida saab TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 11) ja Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 (p 10)).

TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane hagi aegumistähtaeg ei ole menetlustähtaeg, mida saab TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 11) ja Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 (p 10).

TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist. Tasaarvestuse vastuväitel põhineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisele kohaldub TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg. Seda tähtaega ei saa ennistada (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 11) ja Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 (p 10)). Täitemenetluse ajatamine või peatamine ei ole hagi esitamisega võrdsustatud asjaoluks, mis oleks aegumise peatumise aluseks TsÜS § 160 järgi.

Vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 (p 19).

TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg kohaldub ka tasaarvestuse vastuväitel põhineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel. TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist.

SanS § 45 lg 5 järgi on kinnitatud saneerimiskava täitedokument saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete suhtes, mille täidetavust ei saa VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades kõrvaldada, kuid enne täitemenetluse alustamist ei ole välistatud TMS § 221 lg 1 järgse hagi (sundtäitmise lubamatuks tunnistamine) esitamine, kui seda võib lähitulevikus eeldada (vt Riigikohtu 28. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 tehtud otsuse p 19). Selliselt on võimalik täitemenetluse alustamist takistada ja hagi rahuldamata jätmise korral ei kaasneks viivitust täitemenetluses.

SanS § 45 lg 5 järgi on kinnitatud saneerimiskava täitedokument saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete suhtes, mille täidetavust ei saa VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades kõrvaldada.

TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel (vt Riigikohtu 9. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-09, p 9).

TsMS § 336 lg 2 järgi loetakse elektrooniline dokument kohtule esitatuks, kui see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. Saates määruskaebuse tähtaja viimasel päeval kell 23.59, ei saa määruskaebuse esitaja eeldada, et see jõutakse veel samal kuupäeval salvestada ettenähtud andmebaasi. Saates tähtaja viimasel minutil määruskaebuse, võtab määruskaebuse esitaja ise riski, et määruskaebus ei ole TsMS § 336 lg 2 mõttes esitatud tähtaegselt.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221 lg 1) iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt ka Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25).

Täitemenetluse seadustiku §-de 130-136 (TMS-i II osa 7. peatüki 2. jagu pealkirjaga "Sissetuleku arestimise erisused") põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid.

Kuni võlgniku pangakonto ei ole arestitud, on võlgnikul õigus kasutada kontol olevat raha enda äranägemise kohaselt, sest puudub seda keelav käsutuskeeld. Ka neil juhtudel, mil konto arestitakse (käsutuskeeld seatakse) nt kalendrikuu lõpus, tuleb arvestada TMS §-s 132 sätestatud arestimispiirangutega, sh jätta § 132 lg 1 alusel arestimata summa, mis vastab ühe kuu eest ettenähtud palga alammäärale. Vastasel korral koormataks mh õiguskorda tarbetult vaidlustega selle üle, kas võlgnik on kasutanud arestimisele eelnenud ajal kontol olnud raha (sh nt ka ülalpeetavate ülevalpidamiseks) või mitte.

Kinnisasjale arestimise käigus keelumärke seadmise üldnorm on TMS § 145 lg 1, mille kohaselt peab keelumärke seadmisele eelnema kinnisasja arestimisakti koostamine. TMS § 145 lg 4 kui erinormi kohaldamise eeldusena peavad esinema koos kaks asjaolu - täitmisteate kättetoimetamisega tekkiv võimalik ajaline viivitus ja sellest lähtuv oluline oht sundtäitmise eesmärgi saavutamisele. Sundtäitmise eesmärk on sissenõudja nõude rahuldamine võimalikult kiiresti, arvestades sealjuures võlgniku seaduses sätestatud õigustega. TMS § 145 lg 4 kohaldamise eeldusena on vajalik sellise asjaolu olemasolu, mis annab alust arvata, et keelumärke sissekandmisega viivitamine võib seada ohtu sissenõudja nõude rahuldamise. Üheks selliseks erandlikuks asjaoluks võib olla olukord, kus sissenõudja kasuks ei ole seatud hüpoteeki, ning vara võõrandamise või varjamise kahtlus. Samas võib TMS § 145 lg 4 kohaldamine olla võimalik ka hüpoteegi korral, kui muud asjaolud, nt võlgniku tegevus, mille eesmärgiks on võõrandada vara, annavad alust arvata, et sissenõudja nõude rahuldamine ei ole ilma olulise viivituseta võimalik. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. märtsi 2010.a määruse p 9 ja p 10. TMS § 145 lg 4 rakendamise otsustamine on kohtutäituri diskretsiooniotsus. Normi rakendamist ei ole vaja põhjendada kohtu kinnistusosakonnale esitatavas keelumärke seadmise avalduses, sest kohtunikuabi sundtäitmisele olulise ohu olemasolu kande tegemise eeldusena ei kontrolli. Soovituslik oleks, kui kohtutäitur märgiks TMS § 145 lg 4 rakendamise lühikese põhjenduse täitetoimikusse. Kindlasti peab aga kohtutäitur suutma TMS § 145 lg 4 rakendamist põhjendada juhul, kui võlgnik esitab sellekohase kaebuse. Kohtutäitur peab TMS § 145 rakendamise otsustamiseks kaaluma ka võlgniku õigustatud huvisid. TMS § 53 lg 1 kohaldamise teeb võimalikuks vara hindamine. Nimetatud säte ei kohusta vara arestima täpselt sellises ulatuses, mis oleks võrdne sissenõudja nõude ja täitekulude suurusega. TMS § 53 lg 1 lubab nt teatud ulatuses arvestada hindade langemise võimalusega täitemenetluse ajal, samuti sellega, et sissenõudja nõue võib nt viivise tõttu täitemenetluse kestel suureneda. Keelumärke seadumine kinnisasjale TMS § 145 lg 4 alusel ei tähenda, et kinnisasja ei ole vaja hinnata. Samas ei pea kinnisasja hindamine olema viivitamatu toiming, kui võlgnik on pärast TMS § 145 lg 4 alusel keelumärke seadmist täitmisteate kätte saanud ja asunud tegema koostööd võla tasumiseks. Kinnisasja täitemenetluse eesmärk ei ole kinnisasja müümine (milleks on vajalik hindamine), vaid sissenõudja nõude rahuldamine. Seega võimaldab TMS kinnisasja hindamise erandjuhul edasi lükata kuni hetkeni, mil on selge, et sissenõudja nõude rahuldamiseks tuleb kinnisasi müüa. Küll annab kinnisasja hindamine mh võimaluse teada saada, kas on järgitud TMS § 53 lg-s 1 sätestatut. Sissenõudja keeldumine vabastada vara osaliselt arestist ei ole kohtutäiturile siduv, kui keelu järgimine tooks kaasa TMS § 53 lg 1 rikkumise.

Kui võlgniku arvates on TMS § 145 lg-t 4 rakendatud valesti, tuleb esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Kui menetlusosaline ei esita kaebust, kaotab ta TMS § 217 lg 6 järgi õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses.

Kolleegium tõlgendab asjaõigusseaduse ja täitemenetluse seadustiku sätteid (AÕS § 325 lg 1, lg 4, § 352 lg 1, TMS § 2 lg 1 p 19, lg 2 ja § 18) nende koostoimes ning hüpoteegi kui krediiditurul toimiva asjaõigusliku põhitagatise põhimõtteid arvestades nii, et TMS § 2 lg 1 p 19 hõlmab ka tagatiskokkulepet. AÕS § 346 lg 2 kohaselt peab ka tagatiskokkulepe olema notariaalselt tõestatud. Üldjuhul on hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe, kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe ning tagatiskokkulepe vormistatud ühes notariaalselt tõestatud lepingudokumendis. Seega vastutab võlgniku eriõigusjärglane ostetud kinnisasjaga nõude maksmata jätmise eest hüpoteegisumma ulatuses, nagu oleks vastutanud ka täitemenetluse võlgnik ise. Vastasel korral oleks krediidituru normaalne toimimine takistatud.

Kui kohtutäitur on alustanud täitemenetlust enne keelumärget kinnistusraamatusse sisse kantud hüpoteegi sundtäitmiseks, on lubatud kanda asjaõiguse teostamise ehk täitemenetluse korraldamise tagamiseks kinnistusraamatusse kohtutäituri avalduse alusel keelumärge. Vt ka Riigikohus tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-79-06 p 23.

Võlgniku eriõigusjärglasi kaitseb AÕS § 351 lg 3. Vt ka tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-153-09 p 25 ja tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-93-06 p 17, milles on Riigikohus tunnustanud kinnisasja omaniku (pantija) õigust lõpetada hüpoteegipidaja nõue võlgniku vastu ka tasaarvestusega VÕS § 197 järgi, kui talle kuulub nõue hüpoteegipidaja vastu.

Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida, et otsuse p-s 11 esitatud seisukohad võlgniku vastuväidete kohta kehtivad ka juhul, mil juba algselt ei lange kokku kinnisasja omanik (pantija) ja võlaõiguslikult kohustatud isik. See on juhus, mil üks isik annab nõusoleku talle kuuluva kinnisasja koormamiseks hüpoteegiga sellise nõude tagamiseks, mille eest võlaõiguslikult vastutab teine isik. Samuti on võlausaldajal võimalik esitada TMS § 2 lg 1 p 19 kohane täitedokument kohtutäiturile, kui võlaõiguslikult vastutav võlgnik oma kohustusi ei täida, ja nõuda võla katteks kinnisasja müümist. Tagatiskokkulepe määratleb, millise nõude täitmata jätmise eest vastutab kinnisasja omanik oma kinnisasjaga.

TMS § 151 lg-s 2 sätestatud ühispakkumise regulatsioon on nähtud ette eelkõige selleks, et võlgnikule kuuluva vara saaks võõrandada võimalikult hea hinnaga ja/või võimalikult väikeste kuludega. Nii eraldi kui ka ühispakkumisel müüdud kinnisasjade müügist saadud raha jaotatakse TMS §-s 174 sätestatud korras. Kinnisasja müügist saadud tulemi saab jaotada kõigi sissenõudjate huve arvestades parimal viisil sissenõudjate kokkuleppega. Kui sissenõudjad tulemi jaotamises omavahel kokku ei lepi, jaotab tulemi kohtutäitur õiguste kinnistusraamatust nähtuvate järjekohtade alusel ja arestimise järjekorras.

Iga hüpoteegipidaja saab rahuldada oma hüpoteegiga tagatud nõude kinnistusraamatust nähtuva järjekoha alusel tema kasuks koormatud kinnisaja võõrandamisest saadud raha arvel. Isik, kelle nõue oli tagatud teisel järjekohal asuva hüpoteegiga, ei saa nõuda, et teise isiku nõue, mis oli tagatud esimesel järjekohal asuva ühishüpoteegiga, rahuldataks võrdeliselt kõigi ühishüpoteegiga selle isiku kasuks koormatud kinnistute arvel. Tulenevalt AÕS § 360 lg-st 1 on ühishüpoteegipidajal õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel ning kolmandatel isikutel puudub võimalus määrata hüpoteegipidaja asemel seda, millise kinnisasja arvel ta oma nõude rahuldab.

Iga hüpoteegipidaja saab rahuldada oma hüpoteegiga tagatud nõude kinnistusraamatust nähtuva järjekoha alusel tema kasuks koormatud kinnisaja võõrandamisest saadud raha arvel. Isik, kelle nõue oli tagatud teisel järjekohal asuva hüpoteegiga, ei saa nõuda, et teise isiku nõue, mis oli tagatud esimesel järjekohal asuva ühishüpoteegiga, rahuldataks võrdeliselt kõigi ühishüpoteegiga selle isiku kasuks koormatud kinnistute arvel. Tulenevalt AÕS § 360 lg-st 1 on ühishüpoteegipidajal õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel ning kolmandatel isikutel puudub võimalus määrata hüpoteegipidaja asemel seda, millise kinnisasja arvel ta oma nõude rahuldab.

Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.

Eksimuse alusel tehingu tühistamise aluseks saavad üldjuhul sarnaselt pettusega olla teise poole esitatud ebaõiged asjaolud või asjaolude esitamata jätmine. Erinevalt pettusest ei näe eksimuse regulatsioon ette võimalust tühistada tehing ainuüksi kolmanda isiku põhjustatud eksimuse tõttu. Kuigi teoreetiliselt võiks hageja esitatud asjaolud mahutada TsÜS § 92 lg 3 p-s 3 ettenähtud "jagatud eksimuse" alla, ei saa eeldada, et sellisel juhul peaks eksimuse riski kandma hüpoteegipidaja.

Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.

Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.

Tehingu võib TsÜS § 94 lg 4 teisele lausele tuginedes tühistada ka juhul, kui teine pool pettusest ei tea, kuid tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik. Praeguses asjas ei ole kolmas isik kostja kasuks hüpoteegi seadmisega hageja kinnistule mingeid õigusi omandanud. Kuid see ei välista, et õiguse omandas kolmas isik tagatislepinguga, mitte hüpoteegi seadmisega. Esmapilgul võib tagatiskokkuleppele, millega kinnistu omanik kohustub oma kinnistule seatud hüpoteegi vahendusel tagama kinnistuga kolmanda isiku võlga, tõepoolest nimetatud sätte kohaldamine kõne alla tulla. Siiski ei tulenenud tagatislepingust kolmandatele isikutele vahetult mingeid õigusi. Need said tuleneda laenulepingu(te)st. Seos tagatislepinguga ja võimaliku kolmandate isikute toimepandud pettusega jääb seejuures liiga kaugeks, et õigustada tagatiskokkuleppe tühistamist ja seega kokkuvõttes ka hüpoteegi kustutamist hüpoteegipidaja suhtes, kes pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma. Sätte laiendav tõlgendus võiks tähendada muu hulgas, et kõik laenuandjad peaksid enne laenu andmist juhul, kui laenu tagab kolmanda isiku varale seatud pant, kontrollima detailselt laenuvõtja ja pantija vahelist suhet ja kandma sellest tulenevaid riske. See paneks laenuandjale aga tihti teostamatu (või vähemalt ebaproportsionaalse) kohustuse ja võiks olla takistuseks reaalkrediidi turu toimimisele tervikuna.

Hageja eesmärgiks on tema kinnistule kantud hüpoteegi kustutamine, st oma vara koormavast varalisest õigusest vabanemine. Kuna asja lahendamisel ei ole selgeks tehtud, kas hüpoteek tagab reaalset nõuet, saab lähtuda maksimaalsest võimalikust summast, mis hüpoteegi alusel on võimalik rahuldada, st hüpoteegisummast. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 2 järgi oli tegemist nn vara hagiga ning hagihind oli määratav hüpoteegisummaga.

Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.

TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-06.

TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. AÕS § 351 lg 3 esimese lause järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Selliseid vastuväiteid on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.

Võlgnikul on õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka juhul, kui võlgniku vastuväide (käendajana) seisnes selles, et laenuandja ei olnud laenusaajale laenusummat andnud.

Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes. Kuna praegusel juhul ei ole täitedokumendiks kohtulahend, ei kohaldu ka TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirang.

Täitemenetlust ei lõpeta mitte nõude rahuldamine, vaid täitemenetluse lõpetamise alused on sätestatud TMS §-s 50.

Täitemenetlust ei lõpeta mitte nõude rahuldamine, vaid täitemenetluse lõpetamise alused on sätestatud TMS §-s 50. Olukorras, kus võlgnik on nõutud summa enne täitemenetluse alustamist hüvitanud, võib võlgnik teda ähvardava kordustäitmise vältimiseks esitada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

TMS § 221 lg 2 järgi saab kohtulahendi puhul vastuväited esitada üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Käesoleval juhul tasus isik kohtuotsuses välja mõistetud summa enne kohtuotsuse jõustumist. Sellises olukorras võis isik ka selle summa osas esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

TMS § 188 lg 1 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldajate huvide kahjustamine (TMS § 187 lg 1). Isiku huvide kahjustamisega võib tegemist olla siis, kui kinnisasi müüdi alla turuhinna.

TMS § 195 lg 2 järgi kohaldatakse tagasivõitmise õiguslikele tagajärgedele PankrS § 119 lõigetes 2-4 sätestatut. Tagasivõitmise kohustusele tuleb lisaks kohaldada VÕS §-des 1032-1035 sätestatut niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus PankrS § 119 lõigetes 2-4 sätestatuga.

TMS § 195 lg 2 järgi kohaldatakse tagasivõitmise õiguslikele tagajärgedele PankrS § 119 lõigetes 2-4 sätestatut. Tagasivõitmise kohustusele tuleb lisaks kohaldada VÕS §-des 1032-1035 sätestatut niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus PankrS § 119 lõigetes 2-4 sätestatuga.

Ka neil juhtudel, mil on tuvastatud kaebuse kohtutäiturile esitamine, kuid kohtutäitur ei ole kaebust mingil põhjusel läbi vaadanud, võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitada kaebuse kohtule. Kaebuse esitaja on sel juhul teinud endast oleneva, et läbida kohustuslik kohtueelne menetlus.

Kui asja läbivaatamisel tuvastatakse, et avaldaja vastu suunatud tsiviilnõue oli faktiliselt täidetud enne täitemenetluse alustamist, siis on kohtutäituri tasu osas alust kaaluda analoogia alusel KTS § 25¹⁸ lg 1 kohaldamist.

Kui kohtutäitur on otsuses määranud kohtutäituri tasu kindlaks nn diskretsiooniotsusena, on sellise otsuse vaidlustamiseks kohane õiguskaitsevahend sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Sellisel juhul on pigem tegemist materiaalõigusliku vaidlusega TMS § 221 lg 1 tähenduses võlgniku ja kohtutäituri kui sissenõudja vahel.

Kohtutäituril tekib õigus saada tasu ka juhul, mil sundtäitmisele esitatud nõue pärast täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule rahuldatakse ilma kohtutäituri otsese tegevuseta, samuti ka juhul, mil sissenõudja esitab pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäiturile avalduse täitemenetlus lõpetada. KTS § 23 lg-t 3 on võimalik tõlgendada ja kohaldada koostoimes KTS § 23 lg-ga 2 (ja sama sisuga TMS § 25 lg-ga 2). KTS § 23 lg-te 2 ja 3 koostoimes kohaldamine kehtib nii juhul, mil sundtäitmisele esitatud rahaline nõue rahuldatakse pärast vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist täielikult täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab muul põhjusel täitemenetluse lõpetamise avalduse ja kohtutäitur on teinud enne seda kas ainult ühe täitetoimingu või mitu täitetoimingut, kui ka juhul, mil nõue rahuldatakse täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab avalduse vabatahtliku tasumise tähtaja jooksul, mil kohtutäitur ei ole üldjuhul (erand nt TMS § 64 lg 2) teinud muid täitetoiminguid peale täitmisteate saatmise. Tõlgendus ei kehti juhtudel, mil sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse seetõttu, et nõude rahuldamine on toimunud kohtutäituri vahendusel. KTS § 23 lg 2 eesmärk on see, et võlgnikult ei tohi eespool nimetatud juhtudel nõuda tasu üle 50% täismäärast, kuid see ei tähenda, et alati võib nõuda täpselt 50%. KTS § 23 lg-d 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et eespool nimetatud juhtudel võib kohtutäitur nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures on võimalik üldise eeskujuna lähtuda KTS § 23 lg-s 3 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest - mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Mida rohkem ja mahukamaid täitetoiminguid on kohtutäitur teinud, seda suuremat tasu (kuid mitte üle 50% täismäärast) võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Menetluse alustamise tasu on kohtutäituril õigus võlgnikult nõuda täismääras. Kui kohtutäitur on otsuses määranud kohtutäituri tasu kindlaks nn diskretsiooniotsusena, on sellise otsuse vaidlustamiseks kohane õiguskaitsevahend sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

KTS § 23 lg 1 esimeses lauses kasutatud ja täitmisteate kättetoimetamisega seotud mõistet "sissenõutavus" ei saa samastada võlaõigusseaduse § 82 lg-s 7 (ja TsÜS § 147 lg-s 2) kasutatud sissenõutavuse mõistega. Arvestades KTS § 23 lg-ga 3 ei või kohtutäitur rahalise nõude sundtäitmise korral kohe pärast täitmisteate kättetoimetamist nõuda võlgnikult kohtutäituri põhitasu täies ulatuses tasumist. Üldjuhul tehakse kohtutäituri tasu otsus siiski täitemenetlust alustades. See ei muuda kohtutäituri tasu täitmisteate kättetoimetamise hetkest veel sissenõutavaks. Kohtutäituril on õigus tasule ja täitekulude hüvitamisele pärast esimese täitetoimingu tegemist. Küsimuses, millal muutub rahalise nõude korral kohtutäituri tasu sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses, tuleb arvestada erinevaid võimalusi täitemenetluse kulgemises. Kui võlgnik rahuldab nõude nt vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, siis muutub kohtutäituri tasu maksimaalselt 50% ulatuses seaduses ettenähtud täismäärast sissenõutavaks nõude rahuldamisest. Kui rahalisest nõudest õnnestub kohtutäituril sisse nõuda osaliselt, tekib sissenõudmise hetkest õigus saada osalist tasu KTS § 23 lg 3 järgi. Rahalise nõude rahuldamise korral täitemenetluse väliselt muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks ajast, mil kohtutäitur saab nõude rahuldamisest teada. Kui sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse, muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks avalduse kohtutäiturini jõudmisest. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik sissenõutavuse hetke määrata, muutub tasu sissenõutavaks hiljemalt rahalise nõude rahuldamisele suunatud täitemenetluse lõpetamisega.

TsMS § 17 lg 1 kohaselt lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 640 lg 3 esimese lause kohaselt lahendab kohtukoosseisu liige üksinda menetlusosaliste taotlused asja ettevalmistamisel ja teeb asja arutamist ettevalmistavad või muud korraldavad määrused. Ringkonnakohtu määrus hageja taotluse kohta määrata kostjale trahv hagi tagamise määruse täitmata jätmise eest on korraldav määrus TsMS § 640 lg 3 esimese lause tähenduses, mille eesmärgiks on kõige üldisemalt korraldada menetlust hagiasjas, milles on tehtud mitmeid menetluslikke määrusi.

TsMS § 46 lg 1 esimese lause kohaselt on trahvi määramise eelduseks TsMS sättes sisalduv kohtule antud õigus menetlusosalist trahvida, vt nt TsMS § 45 lg 4, § 337. TsMS § 46 viitelise normina kohtule iseseisvat trahvi määramise õigust ei anna.

TsMS-s ei ole sätet, mis võimaldaks menetlusosalist trahvida hagi tagamise määruse täitmata jätmise eest.

Menetlusosalisel on võimalik hagi tagamise määruse täitmiseks pöörduda kohtutäituri poole, kes alustab hagi tagamise määruse kui TMS § 2 lg 1 p 1 kohase täitedokumendi alusel täitemenetlust. Kui lahendist tulenevalt on tegemist sellise toiminguga, mida saab teha ainult võlgnik ise või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur TMS § 183 lg 1 kohaselt sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida. Sellisel juhul tulenevad trahvimäärad ja trahvimise eeldused ning tagajärjed vastavalt TMS § 183 lg-test 2, 3 ja 4. Kohtutäituri ülesandeks eelkirjeldatud menetluses on kontrollida faktilist olukorda ja seda kohtule kirjeldada. See ei võta kohtult kohustust trahvimise eeldusi ka iseseisvalt kontrollida, kui üks pool nt väidab, et asjaolud on pärast kohtutäituri tehtud kontrolli muutunud. Vajaduse korral võib selleks korraldada ka vaatluse.

TsMS § 46 lg 1 esimese lause kohaselt on trahvi määramise eelduseks TsMS sättes sisalduv kohtule antud õigus menetlusosalist trahvida, vt nt TsMS § 45 lg 4, § 337. TsMS § 46 viitelise normina kohtule iseseisvat trahvi määramise õigust ei anna. TsMS-s ei ole ka sätet, mis võimaldaks menetlusosalist trahvida hagi tagamise määruse täitmata jätmise eest.

Menetlusosalisel on võimalik hagi tagamise määruse täitmiseks pöörduda kohtutäituri poole, kes alustab hagi tagamise määruse kui TMS § 2 lg 1 p 1 kohase täitedokumendi alusel täitemenetlust. Kui lahendist tulenevalt on tegemist sellise toiminguga, mida saab teha ainult võlgnik ise või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur TMS § 183 lg 1 kohaselt sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida. Sellisel juhul tulenevad trahvimäärad ja trahvimise eeldused ning tagajärjed vastavalt TMS § 183 lg-test 2, 3 ja 4. Kohtutäituri ülesandeks eelkirjeldatud menetluses on kontrollida faktilist olukorda ja seda kohtule kirjeldada. See ei võta kohtult kohustust trahvimise eeldusi ka iseseisvalt kontrollida, kui üks pool nt väidab, et asjaolud on pärast kohtutäituri tehtud kontrolli muutunud. Vajaduse korral võib selleks korraldada ka vaatluse.

Kui lahendist tulenevalt on toimingut võimalik teha ka kolmandal isikul (nt tasandada ülesküntud juurdepääsutee), võib kohtutäitur TMS § 182 lg 1 kohaselt lubada sissenõudjal teha toiming võlgniku kulul.

Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani).

Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani).

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07. Juhul kui võlgnik on täitemenetluses esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning pärast seda on välja kuulutatud võlgniku pankrot, võib pankrotihaldur PankrS § 43 lg 1 järgi astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana.

Seadus ei näe ette võimalust kohaldada TMS § 221 lg-t 1 olukorras, kus võlgniku vastu ei ole algatatud sundtäitmise menetlust, kuid on algatatud pankrotimenetlus. Kuna aga pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et pankrotihalduril on õigus esitada võlgniku seadusliku esindajana hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks. Sellise hagi aegumise tähtaeg on TMS § 221 lg 3 analoogia järgi samuti 30 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema ajast, millal pankrotihaldurile teatati nõudest võlgniku vastu PankrS §-s 93 jj sätestatud korras.

Enne nõuete kaitsmise koosolekut esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagiga vaidlustatud nõue on tunnustamata nõue seni, kuni jõustub selle hagi kohta tehtav kohtulahend. Kui eelnimetatud hagi rahuldatakse, mõjub tehtud kohtuotsus nõude tunnustamise menetluses nagu iga muu jõustunud kohtulahend PankrS § 103 lg 4 järgi. Leppetrahvi või viivise vähendamiseks pankrotihalduri esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagi rahuldamise korral on varasema kohtulahendiga rahuldatud nõue tunnustatud PankrS § 103 lg 4 järgi üksnes osas, milles leppetrahvi uue kohtulahendiga ei vähendatud.

Juhul kui võlgniku vastu oli algatatud täitemenetlus, võlgnikule oli kätte toimetatud täitedokument, kuid pärast seda algatati võlgniku pankrotimenetlus, siis hakkab jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamise hagi 30-päevane tähtaeg kulgema TMS § 221 lg 3 järgi, s.o alates võlgnikule täitmisteate kättetoimetamisest.

Kuna aktsiaseltsi kasuks on jõustunud kohtuotsusega nõue rahuldatud, siis tuli PankrS § 103 lg 4 alusel aktsiaseltsi nõuet tunnustada ilma selle kaitsmiseta hagimenetluse korras. PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud.

Enne nõuete kaitsmise koosolekut esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagiga vaidlustatud nõue on tunnustamata nõue seni, kuni jõustub selle hagi kohta tehtav kohtulahend. Kui eelnimetatud hagi rahuldatakse, mõjub tehtud kohtuotsus nõude tunnustamise menetluses nagu iga muu jõustunud kohtulahend PankrS § 103 lg 4 järgi. Leppetrahvi või viivise vähendamiseks pankrotihalduri esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagi rahuldamise korral on varasema kohtulahendiga rahuldatud nõue tunnustatud PankrS § 103 lg 4 järgi üksnes osas, milles leppetrahvi uue kohtulahendiga ei vähendatud.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07. Juhul kui võlgnik on täitemenetluses esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning pärast seda on välja kuulutatud võlgniku pankrot, võib pankrotihaldur PankrS § 43 lg 1 järgi astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana.

Seadus ei näe ette võimalust kohaldada TMS § 221 lg-t 1 olukorras, kus võlgniku vastu ei ole algatatud sundtäitmise menetlust, kuid on algatatud pankrotimenetlus. Kuna aga pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et pankrotihalduril on õigus esitada võlgniku seadusliku esindajana hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks. Sellise hagi aegumise tähtaeg on TMS § 221 lg 3 analoogia järgi samuti 30 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema ajast, millal pankrotihaldurile teatati nõudest võlgniku vastu PankrS §-s 93 jj sätestatud korras.

Juhul kui võlgniku vastu oli algatatud täitemenetlus, võlgnikule oli kätte toimetatud täitedokument, kuid pärast seda algatati võlgniku pankrotimenetlus, siis hakkab jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamise hagi 30-päevane tähtaeg kulgema TMS § 221 lg 3 järgi, s.o alates võlgnikule täitmisteate kättetoimetamisest.

Väljatõstmisteo (KarS § 314) sisustamisel tuleb lähtuda TMS § 180 lg-st 3, millest tuleneb, et peale eluruumi valduse äravõtmise saab KarS §-s 314 sätestatud ebaseadusliku väljatõstmise koosseisu realiseerida ka kinnisasjal olevaid asju välja tõstes. Ebaseadusliku väljatõstmise koosseisuga kaitstav õigushüve on Põhiseaduse §-st 33 tulenev põhiõigus kodu puutumatusele (vt RKKKo nr 3-1-1-77-03, p 7). Nii nagu elanikult eluruumi valduse ära võtmine seda põhiõigust riivab, riivab isiku õigust kodu puutumatusele ka see, kui tema kodust tõstetakse välja seal olevad asjad. Asjade eemaldamine kinnisasjalt näitab reeglina seda, et teo toimepanija soovib elanikku püsivalt tema eluruumi kasutamise võimalusest ilma jätta.

Eluruumi elaniku valdusest äravõtmise üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest ja juhinduda tavalisest elulisest arusaamast. Korteri ukseluku vahetamine ja uue luku sulgemine kujutab endast kahtlemata elaniku takistamist tema eluruumi üle tegeliku võimu teostamisel. Samas, arvestades asjaolu, et ukselukku saab vahetada või ust on võimalik avada muul viisil, ei saa sellisel juhul rääkida valduse äravõtmisest. Olukord võiks olla teistsugune juhul, kui lukuvahetusele ja ukse lukustamisele lisandub veel mõni luku vahetaja poolt tehtav samm.

TMS § 2 lg 1 p 18 ei välista oma eesmärgi kohaselt täitedokumendina selliseid notariaalselt tõestatud kokkuleppeid, mille korral on nõude sissenõutavus saabunud enne kohese sundtäitmise kohta kokkuleppe sõlmimist, kuid mille korral on sissenõude pööramine võlgniku varale poolte kokkuleppel edasi lükatud. Võlgniku varale sissenõude pööramise edasilükkamine on lubatav. See järeldus kehtib ka juhul, mil võlgnik annab sissenõutava võla kohta võlatunnistuse, milles nähakse ette vabatahtliku täitmise tähtaeg. Sellised kokkulepped on lubatavad, kuna annavad kohesele sundtäitmisele allunud võlgnikule täiendava tähtaja nõude vabatahtlikuks täitmiseks, mis mh võimaldab võlgnikul vältida täitekulusid. Sisuliselt on tegemist kokkuleppega, milles võlgnik tunnistab oma võlga ning sissenõudja annab täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks.