Jahiseadus

Juhul, kui kohtuvälise menetleja lahendis sisalduvast teokirjeldusest ei tulene ja väärteomenetluse raames pole tuvastatud isiku teo vastavus süüteokoosseisule, siis tuleb KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest lähtuvalt kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada süüdistatava kasuks. Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, s.o kohtuvälisel menetlejal (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 6).

Tuvastades ebaõigesti, et menetlusaluse isiku tegu vastab väärteokoosseisule, jättes sellest veast tulenevalt väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetamata ning lõpetades väärteomenetluse hoopis otstarbekuse kaalutlusel, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 1 mõttes.

Jahiseaduse § 58¹ (Jahipidamine jahiloata, jahikoerapassita ja suuruluki laskekatse tunnistuseta) objektiivsed tunnused seisnevad jahipidamises jahiloata, jahikoeraga jahikoerapassita või osalemises suurulukijahil kütina, kasutades uluki laskmiseks jahipüssikuuliga laetud padrunit ja omamata selleks suuruluki laskekatse tunnistust. Seega on menetlusaluse isiku karistamine viimati märgitud koosseisulise alternatiivi puhul võimalik siis, kui üheaegselt tuvastatakse järgmised asjaolud: suurulukijahil kütina osalemine, jahipüssikuuliga laetud padruni kasutamine ja suuruluki laskekatse tunnistuse puudumine.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt tuleb väärteomenetluse lõpetamisel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel esmalt kindlaks teha koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toimepanek (vt nt RKKKo nr 3-1-1-50-08, p-d 6.3-6.4). Kui isiku käitumises süüteokoosseisule vastavaid asjaolusid ei tuvastata, tuleb väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1, mitte aga VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise küsimus sellises olukorras ei aktualiseeru.