HALDUSÕIGUSMajandustegevus eri valdkondades

KARISTUSÕIGUSVäärteod

Teksti suurus:

Mõõteseadus

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-67-11 PDF Riigikohus 07.10.2011

Arutatavas asjas ei ole võimalik anda hinnangut kasutatud mõõteseadme(te) nõuetele vastavuse kohta, sest väärteoasja materjalidest ei nähtu andmeid, mille alusel oleks võimalik identifitseerida konkreetseid mõõtmisel kasutatud seadmed (vt ka RKKKo 3-1-1-105-03, p 9; 3-1-1-85-09, p 10).


Tolliläbivaatus on hinnatav riikliku järelevalve toiminguna, mille tulemuste alusel võidakse isikule määrata väärteokaristus. Seega peab nimetatud järelevalve käigus tehtud mõõtmistulemus olema MõõteS § 5 lg 2 kohaselt jälgitav.

Pädeva mõõtja nõue tuleneb MõõteS § 5 lg-st 1. Sama paragrahvi lõike 3 alusel hinnatakse ja tõendatakse mõõtja pädevust akrediteerimise või erialase pädevuse hindamise ja tõendamise teel, lõike 5 kohaselt hindab ja tõendab mõõtja erialast pädevust Eesti akrediteerimisasutus. MõõteS § 33 alusel on Eesti akrediteerimisasutus Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1999 a korraldusega nr 1390-k loodud SA Eesti Akrediteerimiskeskus. Maksu- ja Tolliameti erialane pädevus mootorsõiduki paagis oleva kütuse mõõtmiseks ei ole Eesti Akrediteerimiskeskuse andmetel tõendatud. Ka asjakohase mõõtemetoodika järgimise kohustus tuleneb MõõteS § 5 lg-st 1. Mõõtemetoodika olemasolu ja järgimine on üks mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise eeltingimus. On ka mõistetav, et mõõtetulemus ei saa olla jälgitav ja usaldusväärne, kui selle mõõtmise protseduur ei ole standardne.

Mõõteseaduse regulatsiooni eiramist ei saa õigustada asjaoluga, et lubatust suurem kütusekogus oli kütuse väljapumpamise juures viibinud isikutele, sh menetlusalusele isikule silmnähtav.

Arutatavas asjas ei ole võimalik anda hinnangut kasutatud mõõteseadme(te) nõuetele vastavuse kohta, sest väärteoasja materjalidest ei nähtu andmeid, mille alusel oleks võimalik identifitseerida konkreetseid mõõtmisel kasutatud seadmed (vt ka RKKKo 3-1-1-105-03, p 9; 3-1-1-85-09, p 10).


Kui väärteoasja materjalidest ei nähtu andmeid, mille alusel saaks identifitseerida konkreetse mõõtmisel kasutatud seadme, ei ole mõõtetulemus jälgitav ega saa olla isiku karistamise alus. Vt ka RKKKo 3-1-1-105-03, p 9; 3-1-1-85-09, p 10.

3-1-1-82-09 PDF Riigikohus 29.01.2010

Kohtuväline menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja ametnik saab menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; nr 3-1-1-142-05, p 12; nr 3-1-1-47-08, p 10 ja nr 3-1-1-73-08, p 9.1).

KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.

VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.


Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust arutatavas asjas ning asja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-104-09, p 15).


Kohtuväline menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja ametnik saab menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; nr 3-1-1-142-05, p 12; nr 3-1-1-47-08, p 10 ja nr 3-1-1-73-08, p 9.1).


VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.


VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.

MõõteS tähenduses eristatakse mõõtevahendile esitatavaid nõudeid ja mõõtjale esitatavaid nõudeid. Tüübikinnitustunnistuses toodud mõõtetulemuse määramatus kiirusemõõturi kasutamisel ei iseloomusta üksnes kiirusemõõturit või kiirust mõõtvat isikut, vaid võimalikku laiendmääramatust seadme reaalsel kasutamisel. See tähendab, et määramatus hõlmab endas nii seadmest, keskkonnast kui kasutajast tulenevaid komponente teatud tõenäosustasemel. (vt ka RKKKo 3-1-1-11-08, p-d 9-11 ja nr 3-1-1-58-08, p 9).


Osade tõendite hindamata jätmine, põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-55-08, p 9).


KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.

3-1-1-98-09 PDF Riigikohus 26.11.2009

Kaastäideviimisena ei ole käsitatavad teod, mis ei ole kausaalses seoses süüteokoosseisus kirjeldatuga.


Kelmuse objektiivne koosseis eeldab pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist, mille tulemusena kannatanu satub eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste (nt maksevõimelisus) kui sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega. Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega.


Kuna üks ja sama kohtuotsus võib olla vormistatud kahe erineva dokumendina, siis ei ole välistatud, et nende vormistamisel võivad tekkida vead ja sellest tulenevalt ka erinevused. Vastuolu korral kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade vahel tuleb lähtuda sellest resolutiivosast, mis on kuulutatud KrMS § 315 lg 4 kohaselt (vt RKKKo nr 3-1-2-3-09, p 6.1).


Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt RKKKo nr 3-1-1-85-08, p 15.1).


Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Juhindudes eeltoodust ja KrMS §-st 181 ning § 186 lg-st 1 tuleb see summa jätta riigi kanda (vt RKKKo nr 3-1-1-102-09, p 11).

Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt RKKKo nr 3-1-1-85-08, p 15.1).


Alates 1. juulist 2009 on LS § 20 lg 3^1 p-st 1 ja 2 tulenevalt võimalik lugeda juht alkoholijoobes olevaks üksnes tingimusel, et tema väljahingatavas õhus või veres on mõõdetud teatud kindel kogus alkoholi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10).

Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. Isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada vaid seda, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Selle kindlaksmääramine, kui palju alkoholi sisaldub isiku väljahingatava õhu ühes liitris, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus. Seega saab alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või (vt RKKKo nr 3-1-1-15-06, p 8).


Alates 1. juulist 2009 on LS § 20 lg 3^1 p-st 1 ja 2 tulenevalt võimalik lugeda juht alkoholijoobes olevaks üksnes tingimusel, et tema väljahingatavas õhus või veres on mõõdetud teatud kindel kogus alkoholi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10).

3-1-1-58-08 PDF Riigikohus 04.11.2008

Mõõteseaduse § 7 lg 4 kohaselt on lubatud liiklusjärelevalves kasutada üksnes sellist kiirusmõõturit, mis on läbinud metroloogilise kontrolli. Sellise kontrolli läbimisest annavad kiirusemõõturite puhul tunnistust kehtiv tüübikinnitustunnistus ja taatlusmärgis või -märgised. Kehtiv tüübikinnitustunnistus tagab pädeva otsustuse selle kohta, et vaadeldavat tüüpi mõõtevahend vastab õigusaktidega kehtestatud nõuetele ning on kasutatav õiguslikult reguleeritud toimingutes, võimaldades taatluskehtivusaja jooksul saada usaldatavaid mõõtetulemusi, taatlusmärgis aga selle, et pädev taatluslabor on kontrollinud konkreetse mõõtevahendi vastavust kehtestatud nõuetele.

Mõõtevahendi kasutamine võib olla võimalik ka pärast selle tüübikinnitustunnistuse tähtaja lõppemist. Seda aga vaid MõõteS § 11 lg-s 2 märgitud juhul (s.t juhul, kui juba kasutusel olev mõõtevahend esitatakse pärast remonti või uuendamist esmataatlusele), ning seejuures peab kasutatav mõõteseade läbima nõuetekohase taatluse ja selle veapiir reaalses kasutuses peab mahtuma kehtestatud veapiiri raamesse. (RKKKo nr 3-1-1-11-08).

3-1-1-11-08 PDF Riigikohus 16.06.2008

Mõõteseaduse § 7 lg 4 kohaselt on keelatud turule lasta, kasutusele võtta või kasutada metroloogilist kontrolli mitteläbinud mõõtevahendit, mis on kantud sama paragrahvi lg 3 alusel koostatud nimistusse. Mõõteseaduse § 11 lg 1 kohaselt hinnatakse mõõtevahendi taatlemisel, kas turule lastav, kasutusele võetav või kasutatav metroloogilisele kontrollile kuuluv mõõtevahend vastab asjakohases õigusaktis esitatud ja tüübikinnitustunnistuses kindlaksmääratud nõuetele. See kontroll ei tohi kiirusemõõturite korral piirduda üksnes laboritingimustes taatlemisega, vaid peab hõlmama ka hindamist, kas kiirusemõõturi tüübikinnitusest tulenev mõõteviga kasutamisel mahub kehtestatud veapiiri raamesse.

Mõõteseadme kasutamise lubatavus pärast selle tüübikinnitustunnistuse tähtaja lõppemist on MõõteS § 11 lg 2 kohaselt võimalik, kuid seejuures peab kasutatav mõõteseade läbima nõuetekohase taatluse ja selle veapiir reaalses kasutuses peab mahtuma kehtestatud veapiiri raamesse.


Varasemaid õigussuhteid puudutavate ülemineku- ja rakendussätete puudumine tähendab seda, et uus õigusakt jõustub seaduses ettenähtud üldises korras, mõjutades ka õigusakti jõustumise hetkel kestvaid õigussuhteid (vt RKKKo nr 3-1-1-86-05, p 5).

3-1-1-16-08 PDF Riigikohus 08.05.2008

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega kinnitatud joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra § 15 p-le 2 saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest (vt RKKKo nr 3-1-1-89-04, p 12.3).

Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust, mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud. Mõõtetulemus saab aga jälgitav olla üksnes juhul, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab nõuetekohaseid mõõtevahendeid ja järgib asjakohast mõõtemetoodikat. Mõõtja pädevust hindab MõõteS § 5 lg 5 alusel Eesti Akrediteerimiskeskus.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json