Rahvusvahelise merivõlgade ja pantide konventsiooniga ühinemise seadus

Merivõla all peetakse silmas enne laeva arestimist tekkinud nõudeid tagavat merivõlga, mis lõpeb ühe aasta möödudes, kui selle aja jooksul laeva ei arestita. Merivõlg tagab mh sadamaomaniku võlaõiguslikke nõudeid laevaomaniku vastu, mis tulenevad sadama kasutamisest. Laeva arestimisega ja selle tõttu laeva sadamas viibimisest tekkinud sadama omaniku hüvitisnõuded ei ole merivõlaga tagatud nõuded. Sadamatasud ei ole hoiukulud TMS § 37 lg 1 esimese lause kolmanda punkti tähenduses. Täitekuludeks nimetatud sätte järgi võivad olla arestitud vara ilma lepinguta, sh ilma kohtus hoidjat määramata, hoidnud isiku hüvitisnõuded (sadama omanikule hüvitamata kulud ja tasu). Tegemist võib seejuures olla käsundita asjaajamisest tulenevate nõuetega VÕS § 1018 lg 1 p 3 ja lg 2 ning § 1023 lg-te 1 ja 2 järgi. Nimetatud käsundita asjaajamise võlasuhe saab tekkida laevaomaniku ja sadama omaniku vahel. Juhul, kui laev arestitakse ning võetakse sadamasse hoiule hoiulepingu alusel, on hoiulepingu poolteks üldjuhul laeva omanik ja sadama omanik. Kohtutäitur ei ole laeva hoidmisega tekkivate võlasuhete pooleks ja seda ka juhul, kui tema taotlusel on kohus määranud laeva hoidja. Kuna laeva sadamasse saabudes tekkinud võlaõiguslikud suhted erinevate sadamateenuste osutamise kohta lõppevad laeva arestimise hetkest, ei ole laeva hoidmisega tekkiv täitekulu suurus määratud laeva omaniku ja sadama omaniku sõlmitud varasema lepinguga. Kohtutäitur peab vaidluse korral põhjendama täitekulude vajalikkust. Sama kehtib ka juhul, kui tegemist on kolmanda isiku täitekuludega.