Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ja nende ajutise sealviibimise tingimustest ning Eesti Vabariigi ja Vene föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimuses Eesti Vabariigi territooriumil ratifitseerimise seadus

Elamislubade andmisel ei ole endise NSV Liidu julgeolekuorganite töötajad käsitatavad "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" subjektidena (vt ka Riigikohtu 11.11.2002 otsuseid haldusasjades nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 ning 04.04.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-03).

"Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (edaspidi Kokkulepe) kohaldatavuse hindamisel endise NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (RJK) töötajate suhtes tuleb oluliseks pidada Kokkuleppe poolte aktsepteeritud senist praktikat neile isikutele pensionide määramisel ja maksmisel (vt ka Riigikohtu 28.04.2008 otsust haldusasjas nr 3-3-1-1-08). RJK töötajaid saab ja tuleb pensioneerimisel käsitada Kokkuleppe-järgsete sõjaväepensionäridena. Vene Föderatsioon on pidanud NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee endisi töötajaid Kokkuleppe subjektiks. Eesti pool on aktsepteerinud sellist pensionide maksmise korraldust.

Poolte tahteks pole olnud luua olukorda, kus RJK töötajad oleksid pensionide määramisel ja maksmisel soodsamas olukorras võrreldes relvajõudude sõjaväepensionäridega. Tahe eristada RJK töötajaid sõjaväepensionäridest pensioniõiguslikes küsimustes selliselt, et eristamine seaks nad Kokkuleppe art 5 mittekohaldumisel soodsamasse olukorda ning neil oleks võimalik saada üheaegselt mõlema riigi määratud pensioni, ei tulene ei siseriiklikust õigusest ega rahvusvahelise lepingu poolte lähenemisest.

Kokkulepe on välisleping RPKS § 4 lg 3 tähenduses. Kui välisleping sisaldab Eesti seadusest erinevat regulatsiooni riiklike pensionite määramiseks või maksmiseks, tuleb sellist regulatsiooni ka kohaldada. Lähtudes nii Kokkuleppe art 5 grammatilisest tõlgendusest, kuid eelkõige Kokkuleppe poolte tahtest ja sarnasest arusaamast Kokkuleppe art 5 tõlgendamisel ja kohaldamisel, siis praeguse sõnastuse ning Kokkulepe poolte tahte juures tuleneb vaidlusalusest sättest võimalus saada korraga vaid ühe riigi poolt määratud pensioni.

Endise NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (RJK) töötajaid saab ja tuleb pensioneerimisel kohelda "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (edaspidi Kokkulepe) järgsete sõjaväepensionäridena. Kokkuleppe kohaldatavuse hindamisel RJK töötajate suhtes on oluline Kokkuleppe poolte aktsepteeritud senine praktika neile isikutele pensionide määramisel ja maksmisel. Poolte tahe pole olnud luua olukorda, kus RJK töötajad oleksid pensionide määramisel ja maksmisel soodsamas olukorras võrreldes relvajõudude sõjaväepensionäridega (vt Riigikohtu 13.06.2008. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-31-08 p-i 16).

Kokkuleppe subjektiks on isik, kes oli Vene Föderatsiooni relvajõududest erru arvatud ja sai Vene Föderatsiooni vahendite arvelt pensioni enne Kokkuleppe sõlmimist, st enne 26. juuliks 1994 (vt Riigikohtu 04.04.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-03). See põhimõte on sõnastatud ka ratifitseerimisseaduse § 4 p-s 1. Ka juhtumil, kus isikule on Vene Föderatsiooni vahendite arvelt hakatud pensioni maksma pärast Kokkuleppe sõlmimist, tuleb lähtuda Kokkuleppe poolte tahtest Kokkuleppe subjektide määratlemisel ja pensionide maksmisel ning väljakujunenud ja poolte poolt aktsepteeritud järjekindlast praktikast.

Lähtudes nii Kokkuleppe artikli 5 grammatilisest tõlgendusest, kuid eelkõige Kokkuleppe poolte tahtest ja sarnasest arusaamast Kokkuleppe art 5 tõlgendamisel ja kohaldamisel, tuleneb vaidlusalusest sättest praeguse sõnastuse ning Kokkulepe poolte tahte juures võimalus saada korraga vaid ühe riigi poolt määratud pensioni (vt ka Riigikohtu 13.06.2008. a otsust) haldusasjas nr 3-3-1-31-08.

Kui kohtunik ei ole otsusele alla kirjutanud või mõni kohtunikest ei ole otsusele alla kirjutanud, siis HKMS § 45 lg 1 p 3 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Riigikohus ei ole HKMS § 64 lg-st 3 tulenevalt seadustiku §-s 45 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumise korral seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele. Kohtuniku allkirja puudumine kohtuotsusel kujutab kehtivate halduskohtumenetluse normide kohaselt endast kohtuotsuse tühistamise absoluutset alust (vt Riigikohtu 01.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-67-07).

TsMS § 441 lg 1 sätestab, et otsuse teinud kohtunik allkirjastab selle. Tulenevalt HKMS § 25 lg-st 5 kuulub nimetatud säte kohaldamisele ka halduskohtumenetluses. Kohtuniku allkirja puudumine kohtuotsusel kujutab kehtivate halduskohtumenetluse normide kohaselt endast kohtuotsuse tühistamise absoluutset alust (vt Riigikohtu 01.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-67-07).

Kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui riikliku pensionikindlustuse seadus, siis RPKS § 4 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse välislepingut. "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) on välisleping selle sätte tähenduses. Kui see Kokkulepe sisaldab Eesti seadusest erinevat regulatsiooni riiklike pensionite määramiseks või maksmiseks, tuleb sellist regulatsiooni ka kohaldada. Kokkuleppe artikli 5 grammatiline tõlgendamine võimaldab järeldada, et puudub võimalus nii Nõukogude Liidu relvajõududes teenimisel omandatud kui ka pärast erruminekut Eestis töötatud aja eest omandatud staaži alusel määratud pensione üheaegselt välja maksta. Sellest sättest tulenes Pensionikomisjoni jaoks alus Eesti pensioniõiguse järgi määratud pensioni maksmise peatamiseks, kui Vene Föderatsiooni määratud pensioni maksmine jätkub.

Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil ei laiene endise NSVL Riikliku Julgeolekukomitee töötajatele.

VS § 12 lg 9 p 4 alusel elamisloa pikendamise keeldumine kujutab endast põhiõiguste riivet. Seda isegi siis, kui üks abikaasadest ei vaidlustanud elamisloa pikendamist. Põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele on kontrollitud kolme tunnuse - abinõu sobivuse, siis vajalikkuse ja seejärel vajadusel ka mõõdukuse - abil. Kolleegiumi arvates on VS § 12 lg 9 p 4 puhul seadusandja poolt valitud abinõu kindlasti sobiv, sest elamisloa pikendamisest keeldumine viib lõppkokkuvõttes abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud isiku Eestist lahkumisele ja eeldatavasti elama asumisele riiki, kus ta omandas nimetatud programmi raames elamispinna. Kolleegium peab valitud abinõud ka vajalikuks, sest ta ei tea valitud eesmärgi saavutamiseks praktiliselt rakendatavat abinõud, mis viiks eesmärgile.

Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 tõepoolest ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis. Iseenesest ei ole kaalutlusõiguse seadusega mittesätestamine vastuolus Põhiseadusega. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Kolleegium peab käesolevas asjas proportsionaalseks VS § 12 lg 9 p 4 regulatsiooni, mille järgi elamisloa pikendamise otsustamisel puudub kaalutlusõigus, kui isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis ja kohustus korteri saamisel Eestist lahkuma.

VS § 12 lg 9 p 4 alusel elamisloa pikendamisest keeldumine kujutab endast põhiõiguste riivet. Seda isegi siis, kui elamisluba keeldutakse pikendamast mõlemale abikaasale. Põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele on kontrollitud kolme tunnuse - abinõu sobivuse, siis vajalikkuse ja seejärel vajadusel ka mõõdukuse - abil. Kolleegiumi arvates on VS § 12 lg 9 p 4 puhul seadusandja poolt valitud abinõu kindlasti sobiv, sest elamisloa pikendamisest keeldumine viib lõppkokkuvõttes abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud isiku Eestist lahkumisele ja eeldatavasti elama asumisele riiki, kus ta omandas nimetatud programmi raames elamispinna. Kolleegium peab valitud abinõud ka vajalikuks, sest ta ei tea valitud eesmärgi saavutamiseks praktiliselt rakendatavat abinõud, mis viiks eesmärgile.

Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 tõepoolest ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis. Iseenesest ei ole kaalutlusõiguse seadusega mittesätestamine vastuolus Põhiseadusega. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Kolleegium peab käesolevas asjas proportsionaalseks VS § 12 lg 9 p 4 regulatsiooni, mille järgi elamisloa pikendamise otsustamisel puudub kaalutlusõigus, kui isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis ja kohustus korteri saamisel Eestist lahkuma.

Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppega Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (Kokkulepe) mittehõlmatud isikutele otsustatakse elamisloa andmine Välismaalaste seaduse alusel. Kokkuleppe subjektiks saavad olla üksnes sõjaväepensionärid, kes omasid pensionäri staatust Kokkuleppe alla kirjutamise päeval, s.o 26. juulil 1994, samuti nende perekonnaliikmed.

Väismaalaste seadusesse paragrahv 12 lõike 9 punkti 4 sisseviimisel on Riigikogus seaduseelnõu menetlemisel ühemõtteliselt silmas peetud isikuid, kes olid rahvusvahelise abiprogrammi alusel enne seadusemuudatust saanud välismaal korteri, kuid ei lahkunud Eestist. Seadusandja on omistanud VS § 12 lg 9 p-le 4 tagasiulatuva mõju. Nimetatud abiprogrammi raames korteri saanud isikud võtsid aga ise endale vabatahtlikult kohustuse jätta maha senine korter (kodu) ning lahkuda Eestist ja edaspidi viibida Eestis välismaalasena üldistel alustel. Seega ei saa 1999. aastal Välismaalaste seaduses sätestatud regulatsioon, mis lõppkokkuvõttes võimaldab sellistel isikutel Eestis viibida vaid viisa alusel, olla isikule üllatuslik. Usalduse kaitse seisukohalt pole see regulatsioon põhiseadusevastane.

Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 tõepoolest ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis. Iseenesest ei ole kaalutlusõiguse seadusega mittesätestamine vastuolus Põhiseadusega. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Kolleegium peab käesolevas asjas proportsionaalseks VS § 12 lg 9 p 4 regulatsiooni, mille järgi elamisloa pikendamise otsustamisel puudub kaalutlusõigus, kui isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis ja kohustus korteri saamisel Eestist lahkuma.