RIIGIÕIGUSPõhiseadus

Teksti suurus:

Eesti Vabariigi põhiseadus (lühend - PS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-57-08 PDF Riigikohus 31.10.2008
PS

Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.


KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni, s.o kriminaalmenetluse ajaks. Aegumise tähtaja kulgemist arvutatakse seejuures teo toimepanemise ajast. Süüteo aegumise peatumine tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise aega ei võeta arvesse KarS § 81 lõikest 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja (s.o kaks aastat) arvutamisel. Karistusseadustiku § 81 lg 8 näeb omakorda ette, et sama paragrahvi 7. lõike p-des 1 ja 2 sätestatud juhtudel aegumine ei uuene, kui väärteo toimepanemisest on möödunud kolm aastat. Aegumise uuenemine tähendab seda, et aegumise tähtaeg hakkab taas kulgema. Aegumise uuenemine on seotud aegumise peatumise aluse äralangemise hetkega - s.t kui kriminaalmenetluse lõpetamise ajaks on väärteo toimepanemisest möödunud kolm aastat, ei tohi väärteomenetlust alustada ega jätkata. Karistusseadustiku § 81 lõikes 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta aga väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt KarS § 81 lõikes 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse KarS § 81 lg 7 p 1 või 2 alusel aegumise tähtajast välja.


KarS § 2 lg 3 sätestab, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Tegemist on nn ne bis in idem põhimõttega ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeluga, millele vastava põhiõigusega tagatakse isikule võimalus teada, millised on need riikliku sunni järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti kindlustatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest. (Vt RKKKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Seega peab ne bis in idem põhimõte kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest.

Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest asjas Franz Fischer v. Austria ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli artikliga 4 vastuolus olukord, kus ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Selle ilmne näide on olukord, kus üks ja sama tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit lisatunnust. Võib esineda ka olukordi, kus erinevad süüteokoosseisud kattuvad vaid väikeses osas. Seega, kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral. (RKKKo nr 3-1-1-120-06).


Väärteomenetlust võib alustada ka kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtu poolt, kuna kohtumenetluses on kriminaalmenetluse lõpetamine üldjuhul võimalik samadel alustel kui kriminaalasja kohtueelses menetluses. Erinevalt kohtueelsest menetlusest ei lõpetata aga kohtumenetluses kriminaalmenetlust KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, s.t teos kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 274 lg 1 kohaselt tehakse sellisel juhul õigeksmõistev otsus, s.o antakse teole sisuline hinnang. Seetõttu on tegemist lõpliku otsusega PS § 23 lg 3 ja konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikli tähenduses, mis välistab sama teo suhtes teistkordse kohtumõistmise ja kriminaalkorras karistamise. See põhimõte kehtib ka juhul, kui isik mõistetakse õigeks KrMS § 301 alusel ehk prokuröri loobumisel süüdistusest. Sisuliselt on ka sellisel juhul välistatud kuriteo tunnuste olemasolu tuvastamine isiku teos, kuna asja arutamine toimub ainult süüdistuse piirides.

Ne bis in idem põhimõte ei välista sama teo suhtes lisaks kriminaalmenetlusele sellest erineva iseloomuga menetluse läbiviimist (näiteks tsiviilhagi esitamine isiku vastu või ametniku karistamine distsiplinaarkorras). Menetluse olemuse üle otsustamisel on Riigikohus lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljatöötatud "kriminaalsüüdistuse" kriteeriumitest, s.o eeskätt õigusrikkumise ja selle eest kohaldatava riikliku sunnimeetme olemusest (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06). Väärtegusid ja nende eest kohaldatavaid karistusi on Riigikohus järjepidevalt pidanud ne bis in idem printsiibi kaitsealasse kuuluvateks.


KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 9 ning nr 3-1-1-56-08). Alates 15. märtsist 2007 on väärteona - mitte enam kuriteona - karistatavad ka need vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mille puhul esineb küll süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu (nt teo toimepanemine ametiisiku poolt), kuid mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla (vt RKKKo nr 3-1-1-36-07, p 7.1) Sellest tulenevalt hõlmab alates 15. märtsist 2007 KarS § 218 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis ka omastamist ametiisiku poolt (KarS § 201 lg 2 p 3), kui teo objektiks olnud võõra vallasasja või vara väärtus jääb alla kahekümne miinimumpäevamäära. Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik vara, on KarS § 201 lg 2 p 3 ja § 218 lg 1 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed.


Hinnates kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust, arvestab kriminaalkolleegium selle tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust väärteoasjas ning väärteoasja keerukust. Mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahviga.

3-1-1-35-08 PDF Riigikohus 03.10.2008
PS
MS

Tahtluse saab välistada üksnes süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine (KarS § 17 lg-d 1-2), mitte aga seaduse mittetundmine (KarS § 17 lg 3).


Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude keskkonnaväärtusest. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje kindlakstegemisel.


Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude keskkonnaväärtusest. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje kindlakstegemisel.

Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmist metsaseaduse § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisel. Metsaseaduse § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Metsaseadus ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27; keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5; veterinaarkorralduse seaduse § 35^11; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Looduskaitseseaduse § 77 lg 2 sätestab, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames.


Metsaseaduse alusel tekkiv keskkonnakahju hüvitamise nõue ei ole suunatud mitte metsa kui omandi eseme väärtuse vähenemise kompenseerimisele, vaid metsa kahjustamisega looduskeskkonnale kui sellisele (per se) tekitatud kahju heastamisele. Keskkond kui selline on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Seetõttu on ka metsale kui keskkonnaväärtusele tekitatud kahju hüvitamise nõue avalik-õiguslik, mitte deliktiõiguslik. Toodud järeldust kinnitab ühemõtteliselt asjaolu, et sõltumata sellest, kes on kahjustatud metsa omanik, saab keskkonnakahju hüvitamist nõuda üksnes riik ja keskkonnakahju hüvitis kantakse riigieelarvesse. Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmist metsaseaduse § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisel. Metsaseaduse § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Metsaseadus ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27; keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5; veterinaarkorralduse seaduse § 35^11; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Looduskaitseseaduse § 77 lg 2 sätestab, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames.


Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-83-05 , p 11 ja nr 3-1-1-4-08, p 23).

3-1-1-37-07 PDF Riigikohus 12.06.2008
PS

Küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, ei saa lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatust lähtudes. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega on süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 17-18).


Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või mitte. Isik, kes juhib mootorsõidukit joobeseisundis, kasutab seda liikluses osalemiseks ja seega ka süüteo toimepanemiseks. Seetõttu on mootorsõiduk KarS §-s 424 kirjeldatud kuriteo toimepanemise vahend.

Ilma vastava loata omandatud vahendi, aine või eseme võib konfiskeerida siis, kui isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo (KarS § 83 lg-d 4 ja 5). Kuid süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Seega kehtivad süüteo toimepanijalt vahendi konfiskeerimisel samad eeldused nagu karistamise puhul (vt KarS § 2 lg 2). Süüteo toimepanemise vahendi süüteo toimepanijalt konfiskeerimine tugineb ühtlasi isiku süül ja isikult õigusrikkumise toimepanemisel kasutatud eseme äravõtmisega väljendatakse ka hukkamõistu toimepandud teo eest. Kui konfiskeeritakse suhteliselt suure väärtusega, kuid vabas tsiviilkäibes olev asi, nagu seda on sõiduauto, saab möönda, et karistuslik mõju on domineeriv.

Süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 57). Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kuulub raskete liiklusõnnetuste levinud põhjuste hulka. Arvestades konfiskeerimise märkimisväärset preventiivset toimet (vt otsuse p 21), võib pidada süüteo toimepanemise vahendiks oleva sõiduauto konfiskeerimist teole vastavaks. Kuivõrd süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on materiaalses mõttes karistus, ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma.

Süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine KarS § 83 lg 1 järgi ei eelda täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas.


Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või mitte. Süüteo toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimine KarS § 83 lg 2 järgi eeldab täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas.

3-1-1-18-08 PDF Riigikohus 23.05.2008
PS

KrMS § 289 alusel võib isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes tunnistaja usaldusväärsuse hindamiseks. Sellest tulenevalt puudub kohtul võimalus jätta kõrvale ristküsitlusel saadud ütlused ning tugineda kohtuotsuse tegemisel hoopiski eeluurimisel antud ütlustele. Kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui ülekuulatav ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend kui ebausaldusväärne tervikuna kõrvale jätta (RKKKo nr 3-1-1-1-07, p 7.1-7.2 ja nr 3-1-1-113-06, p 17). Kirjeldatu laieneb ka vastastamise, äratundmiseks esitamise või ütluste olustikuga seostamise protokollis talletatud ütlustele (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p 12.2). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)


KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte. Varalise kasu saamise eesmärk näitab subjektiivse koosseisutunnusena kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Koosseisutüüpide aspektist kujutab KarS § 184 lg 21 p-s 1 ette nähtud kvalifitseeritud koosseis endast nn mittekongruentset süüteokoosseisu, kus toimepanijal subjektiivselt esinev eesmärk ulatub objektiivsetest koosseisutunnustest kaugemale. Seega ei lange kõnealuse süüteokoosseisu puhul objektiivsed ja subjektiivsed tunnused kokku, vaid subjektiivsest küljest tuleb täiendavalt tuvastada varalise kasu saamise eesmärk, millele koosseisu objektiivses küljes aga vaste puudub. Ühtlasi järeldub sellest, et kui KarS § 184 lg 2^1 p-s 1 kirjeldatud koosseisu muude objektiivsete tunnuste suhtes piisab toimepanijal KarS § 15 lg-st 1 tulenevalt kaudsest tahtlusest, siis varalise kasu saamise eesmärgi puhul on nõutav KarS § 16 lg-s 2 sätestatud kavatsetus. Eelnevaga on selgitatav, miks vaadeldava süüteokoosseisu puhul puudub vajadus tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevus. Piisab kui süüdistatava puhul on kohtulikul arutamisel subjektiivsest küljest kindlaks tehtud varalise kasu saamise suhtes kavatsetus.


Kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist (RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8). Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana.


Kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist (RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8). Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana. Kuriteo ühiselt toimepannud isikutest ühele raskendava tunnusena kaastäideviimise (grupi) inkrimineerimine olukorras, kus teise eraldatud kriminaalasja raames langetatud jõustunud kohtuotsusega ei ole sellise tunnuse esinemist tuvastatud teise sama kuriteo toimepanija tegevuses, ei ole kooskõlas PS § 24 lg 2 ja KrMS § 268 lg 1 nõuetega, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 rakenduspraktikaga.


Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

Kuriteo ühiselt toimepannud isikutest ühele raskendava tunnusena kaastäideviimise (grupi) inkrimineerimine olukorras, kus teise eraldatud kriminaalasja raames langetatud jõustunud kohtuotsusega ei ole sellise tunnuse esinemist tuvastatud teise sama kuriteo toimepanija tegevuses, ei ole kooskõlas PS § 24 lg 2 ja KrMS § 268 lg 1 nõuetega, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rakenduspraktikaga.


Enamasti tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes ning et kriminaalasja eraldamist osavõtja suhtes tuleb kaaluda ka põhiõiguste tagamise aspektist. (RKÜKo nr 3-1-2-1-00, p 13). Eriti põhjalikult tuleb eraldamist kaaluda sellistes kriminaalasjades, mis on ühendatud ühiseks menetluseks seetõttu, et isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Sellele vaatamata ei ole kriminaalmenetluse praktikas võimalik täielikult vältida loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist eraldi menetlemiseks näiteks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale (RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 9, 10).


Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 lg 1 näeb ette, et igaühel on talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral muu hulgas õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Sama artikli 3. lõike alapunktid "a" ja "b" sätestavad vastavalt, et igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on tsiteeritud sätteid rakendades asunud seisukohale, et Konventsioon kindlustab süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999. a, p-d 51-52). Nii Konventsioon kui selle rakenduspraktika tagavad süüdistatavale kaitseõiguse raames õiguse esitada oma vastuväited kõikidele süüdistuse punktidele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.


Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.


Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 lg 1 näeb ette, et igaühel on talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral muu hulgas õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Sama artikli 3. lõike alapunktid "a" ja "b" sätestavad vastavalt, et igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on tsiteeritud sätteid rakendades asunud seisukohale, et Konventsioon kindlustab süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999. a, p-d 51-52). Nii Konventsioon kui selle rakenduspraktika tagavad süüdistatavale kaitseõiguse raames õiguse esitada oma vastuväited kõikidele süüdistuse punktidele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

3-1-1-86-07 PDF Riigikohus 16.05.2008
PS

Väärteomenetluse seadustiku §-s 29 loetletakse asjaolud, mille esinemisel on väärteomenetlus välistatud ja juba alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada. Selles õigusnormis ei nähta väärteomenetlust välistava asjaoluna ette menetlemist ebaseadusliku menetleja poolt. Sellises olukorras saab tugineda VTMS § 29 lg 1 p-le 1, mille kohaselt tuleb alustatud väärteomenetlus lõpetada, kui isiku teos puuduvad väärteo tunnused. Tõendamiseseme asjaolusid saab väärteomenetluses tuvastatuks lugeda üksnes kohtuväline menetleja. Väärteomenetluse seadustiku §-s 9 nimetatakse kohtuvälise menetlejana 1) täidesaatva riigivõimu volitustega asutust; 2) valla- ja linnavalitsust; 3) eraõiguslikku juriidilist isikut halduslepingu alusel. Kuna üldkogu tunnistas ÜTS § 5411 lg 3 ning VTMS § 9 p 3 ja § 10 lg 5 põhiseaduse §-dega 3, 10, 13 ja 14 vastuolus olevaks, siis puudus eraõiguslikul juriidilisel isikul pädevus isiku käitumises väärteo tunnuseid tuvastada.


Nii kriminaalmenetlus kui ka väärteomenetlus kujutavad endast riigivõimu ühe alaliigi - karistusvõimu - teostamist ja et tulenevalt PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleb riigivõimu, sealhulgas karistusvõimu, teostada üksnes põhiseaduse ning sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kuna riigivõimu teostamine üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel on ka üks õigusriigi põhimõtte väljendusi, siis tuleb PS § 3 lõiget 1 lugeda koos §-s 10 väljendatud demokraatliku õigusriigi põhimõttega. Seadusereservatsiooni nõue ei välista absoluutselt riigivõimu teatud volituste delegeerimist. Kuid põhiseadus ei võimalda delegeerida kõiki riigivõimu volitusi, samuti peab delegeerimise viis olema kooskõlas põhiseadusega. Juba ainuüksi lepingu nimetusest tulenevalt on halduslepinguga põhimõtteliselt lubatav delegeerida eranditult vaid täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid. Karistusvõimu ning sealhulgas süüteomenetlust oma terviklikkuses - koos võimaliku kohtumenetlusega - ei saa aga käsitada (tavalise) haldusülesannete täitmisena. Seetõttu ei saa VTMS § 9 p-s 3 ja § 10 lg-s 5 ning ÜTS § 54^11 lg-s 3 sätestatut osas, mis võimaldab halduslepingu alusel delegeerida riigi karistusvõimu eraõiguslikule juriidilisele isikule, lugeda seadusereservatsiooni nõudega täielikus kooskõlas olevaks.

Neid ülesandeid, mida on põhiseaduse mõtte kohaselt kohustatud täitma riigivõim ja mis seetõttu moodustavad riigivõimu tuumikfunktsiooni, ei saa riigivõim delegeerida eraõiguslikule juriidilisele isikule. Riigi tuumikfunktsiooni hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka karistusvõim ning sealhulgas ka süütegude menetlemine. Süüteomenetluse puhul on tegemist riikliku tegevuse valdkonnaga, milles võimaldatakse ulatuslikult riivata isikute põhiõigusi. Mida ulatuslikumad on mingis valdkonnas põhiõiguste piiramise legaalsed võimalused, seda vastutusrikkamalt peab riik toimima isikute kaitsmisel ja sellise olukorra kujundamisel, mis peab vältima põhiõiguste põhjendamatud riived. Isiku võimalus end kaitsta ja turvaliselt tunda süüteomenetluste kontekstis tähendab nii avaliku võimu poolt süüteomenetluse reeglite kehtestamist kui ka seda, et avalik võim vastutab süütegude menetlejate koolitamise ja kestva täiendkoolitamise eest ning tagab ametkondliku kontrolli nende tegevuse üle, sealhulgas ka selle üle, et iga konkreetse väärteomenetluse raames ei riivataks ülemääraselt põhiõigusi. Süüteomenetluste puhul riigivõimu poolt vahetult kõnealust vastutust kandmata ja menetleja üle kontrollifunktsiooni teostamata ei ole riigis tagatud põhiõigust menetlusele ja korraldusele.

3-1-1-88-07 PDF Riigikohus 16.05.2008
PS
TS

Väärteomenetluse seadustiku § 114 lg 1 p 2 kohaselt on üksnes menetlusosalisel õigus esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja üldmenetluses tehtud otsuse peale. Väärteomenetluse seadustiku § 16 nimetab menetlusosalisena vaid menetlusalust isikut ja tema kaitsjat. Seega ei näe väärteomenetluse seadustik ette menetlusvälise isiku võimalust esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale ega maakohtu pädevust selliseid kaebusi läbi vaadata. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on leitud, et menetlusväline isik saab VTMS § 76 lg 1 kohaselt kuni kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni küll vaidlustada kohtuvälise menetleja tegevust, kuid ei saa VTMS § 114 lg-st 1 tulenevalt vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust (vt RKKKm nr 3-1-1-156-05, p 10).

Vallasasja konfiskeerimine riivab asja omaniku omandipõhiõigust (PS § 32). Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt RKÜKm nr 3-3-1-38-00, p-d 15 ja 19 otsus nr 3-1-3-10-02, p 17). Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt PSJVm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4). Väärteomenetluse seadustikust, selle väljatöötamist puudutavatest materjalidest ega muudest allikatest ei nähtu selget eesmärki, mida silmas pidades on menetlusväline isik jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega on konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend. Seetõttu on VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend, vastuolus olev PS § 15 lg 1 esimese lausega.


Vallasasja konfiskeerimine riivab asja omaniku omandipõhiõigust (PS § 32). Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt RKÜKm nr 3-3-1-38-00, p-d 15 ja 19 otsus nr 3-1-3-10-02, p 17). Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt PSJVm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4). Väärteomenetluse seadustikust, selle väljatöötamist puudutavatest materjalidest ega muudest allikatest ei nähtu selget eesmärki, mida silmas pidades on menetlusväline isik jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega on konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend. Seetõttu on VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend, vastuolus olev PS § 15 lg 1 esimese lausega.

Karistusseadustiku § 83 kohaselt on süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti konfiskeerimine üldjuhul kohtu pädevuses. Erandina näeb KarS § 83 lg 6 ette, et väärteo toimepanemise vahendi ning väärteo vahetuks objektiks olnud aine või eseme võib sama paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud juhtudel konfiskeerida seaduses ettenähtud kohtuväline menetleja. Seega peab selleks, et konkreetne kohtuväline menetleja saaks otsustada mingi väärteo vahetu objekti või vahendi konfiskeerimise üle, seadusest tulenema vastav pädevusnorm. Tolliseaduse § 94 lg 4 sisu seisnebki selles, et anda sama paragrahvi teises lõikes nimetatud kohtuvälisele menetlejale - Maksu- ja Tolliametile - kooskõlas KarS § 83 lg-s 6 sätestatuga õigus otsustada, kas tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahend, millega või mille abil pandi toime tollieeskirjade rikkumine, tuleb KarS § 83 lg-tes 1 või 3 sätestatud alustel konfiskeerida või mitte. Samas ei ole Maksu- ja Tolliametil kohtuvälise menetlejana õigust otsustada tollieeskirjade rikkumisega seotud väärtegude toimepanemiseks kasutatud muude vahendite konfiskeerimise üle, mistõttu peab selliste esemete konfiskeerimise otsustama kohus.

3-1-1-95-07 PDF Riigikohus 04.02.2008
PS

Seadusega määratud kohtualluvuse põhimõtte eesmärk on tagada asja lahendamine pädeva kohtu poolt. Pädev kohus määratakse kindlaks seadusest tulenevate objektiivsete kriteeriumite alusel.

Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt lahendab kohtunik kohtualluvuse küsimused kohtuliku eelmenetluse raames kohtu alla andmise staadiumis reeglina eelistungit korraldamata. Eelistungi korraldamine on kohustuslik KrMS §-s 258 loetletud aluste esinemisel, kuid kriminaalmenetluse seaduse süstemaatilise tõlgendamise ja seaduse analoogia pinnalt ei ole see loetelu ammendav. Ei saa välistada olukorda, kui kohtul tekib vajadus menetluslike küsimuste lahendamiseks (nt kaitsja taotlus kaaluda kohtualluvuse muutmist) korraldada eelistung, tagamaks asja kiire ja tulemuslik lahendamine.


Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt lahendab kohtunik kohtualluvuse küsimused kohtuliku eelmenetluse raames kohtu alla andmise staadiumis reeglina eelistungit korraldamata. Eelistungi korraldamine on kohustuslik KrMS §-s 258 loetletud aluste esinemisel, kuid kriminaalmenetluse seaduse süstemaatilise tõlgendamise ja seaduse analoogia pinnalt ei ole see loetelu ammendav. Ei saa välistada olukorda, kui kohtul tekib vajadus menetluslike küsimuste lahendamiseks (nt kaitsja taotlus kaaluda kohtualluvuse muutmist) korraldada eelistung, tagamaks asja kiire ja tulemuslik lahendamine.


Ringkonnakohtu esimees on pädev otsustama kriminaalasja erandliku üleandmise ühelt maakohtult teisele vaid juhul, kui kriminaalasja esialgselt saanud maakohus on eelnevalt tuvastanud KrMS § 24 lg-s 2 sätestatud erandlikud asjaolud.

3-4-1-9-07 PDF Riigikohus 15.06.2007
PS

KTS § 25^21 alusel täitemenetluses võlgnikult sissenõutav kohtutäituri lisatasu kujutab endast põhiseaduse § 32 lõikega 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet. Kuna kohtutäituri lisatasu näol on tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, kuulub selline omandiõiguse riive samaaegselt ka PS § 113 kaitsealasse ning peab vastama sellest sättest tulenevatele nõuetele. (p 22) Nii PS §-st 32 kui ka §-st 113 tuleneb, et omandiõiguse piiranguks olevad avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega. Seega ei või seda laadi omandi kitsendusi ette näha seadusest alamalseisva aktiga, milline nõue on täidetud. (p 23)

Nii PS § 32 lõige 2 kui ka § 113 nõuavad, et omandiõiguse piirang oleks proportsionaalne, s.t sobiv, vajalik ja mõõdukas. ( p 25) Kuna kohtutäituri lisatasu on oma olemuselt sarnane riiklikule lõivule, peab selle määr olema kehtestatud kulupõhimõttest lähtudes. Seadusandja on kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest kehtestanud kindlas määras, s.o 0,5% arestitava kinnisasja väärtusest. Järelikult ei võimalda kinnisasja arestimise eest ettenähtud kohtutäituri lisatasu regulatsioon mingil viisil kohtutäituri lisatasu määramisel arvestada konkreetse kinnisasja arestimise keerukust ega kinnisasja arestimisele kulutatud aega. Sellise regulatsiooni puhul ei ole tagatud võlgniku omandiõiguse piirangu mõõdukus. (p 28)


PSJV § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli vormis hindab, olema asjassepuutuv. Hindamaks KTS § 2521 põhiseaduspärasuse kontrollimise lubatavust, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas KTS § 2521 näol on tegemist käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatamise aluseks olnud vaidluse seisukohalt asjassepuutuva normiga. (p 15) Norm on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Kohtutäiturile kohustuslik kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest tuleneb üheselt KTS §-st 2521. KTS § 2521 põhiseadusele mittevastavuse korral tühistab kohus kohtutäituri lisatasu määramise otsuse, järelikult on KTS § 25^21 asjassepuutuv. (p 16)

3-4-1-4-07 PDF Riigikohus 08.06.2007
PS

Tulenevalt PS §-st 154 on seadusandjal võimalik kohaliku omavalitsuse iseseisvust piirata, arvates mõned oma sisult kohaliku elu küsimused viimaste hulgast põhjendatult välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik garantii jääks püsima. (p 12) Kohaliku omavalitsuse kohaliku elu küsimuste otsustamise õigust võib ta mõne põhiseadusliku väärtuse kaitseks. Kuna sõjahaudadega seonduv on riigielu küsimus, ning sõjahaudade kaitse seaduse eesmärgiks on sõjategevuses hukkunud isikute säilmete kaitse, austamine ja väärikas kohtlemine, tuleb pidada riigi rahvusvahelise kohustuse - sõjahaudade kaitse - korrektset täitmist ja sõjahaudade kaitse ühtset reguleerimist kogu riigis legitiimseteks eesmärkideks, mille tagamiseks võib piirata kohaliku omavalitsuse õigust korraldada kohalikku elu. (p 20) ShKS § 8 lg-ga 2 ja § 9 lg-ga 4 sätestatud piirangud on sobivad ja vajalikud riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks sõjategevuses hukkunute säilmete ja mälestuse kaitsel. Tegemist on oluliste rahvusvahelisest õigusest tulenevate ja põhiseadusega kaitstud väärtuste ning põhimõtetega. Kuigi sõjahaudade kaitse seadus välistab kohalike omavalitsuste otsustusõiguse, on piirang eeltoodust lähtudes väheintensiivne ja tervikuna proportsionaalne. (p 24)


Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. (p 12) Kehtiva õiguskorra kohaselt ei ole seadusandja määranud sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuvat sõnaselgelt riigi või kohaliku omavalitsuse ainupädevuses oleva küsimusena. 1949. a Genfi konventsioonidest tulenevate kohustuste täitmise eest on rahvusvaheliselt vastutav Eesti Vabariik, seetõttu on sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuv riigielu küsimus. (p 14)

Ka riigielu küsimuste üle otsustamisel tuleb arvestada kohaliku omavalitsuse ja teiste isikute õiguste võimaliku riivega. Sõjahaudade monumentide ja -tähiste rajamisel, säilitamisel, kohandamisel, lammutamisel, demonteerimisel ja teisaldamisel on puutumus kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku garantiiga, kuna mainitud tegevused seonduvad kohaliku omavalitsuse ülesannetega avaliku ruumi ja miljöö kujundamisel ning kaitsel. (p 15) Samuti ei välista asjaolu, et tegemist on riigielu küsimusega kohaliku omavalitsuse kaasamist otsustusprotsessi. Selline kaasamine peab tagama igal konkreetsel juhul kohaliku omavalitsuse võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning tasakaalustatud ja põhjendatud otsuste langetamise. Sõjahaudade kaitse seaduses ette nähtud otsuste tegemisel ning toimingute sooritamisel on kohaldatav haldusmenetluse seadus ning hea halduse põhimõtteid. (p 25)


Linnavolikogu taotluse lubatavuse küsimuse lahendamisel tuleb välja selgitada, kas vaidlustatud seaduse sätted riivavad kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tegemist on riigi- või kohaliku elu küsimusega. (p 11) Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. Tulenevalt PS §-st 154 on seadusandjal võimalik kohaliku omavalitsuse iseseisvust piirata, arvates mõned oma sisult kohaliku elu küsimused viimaste hulgast põhjendatult välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik garantii jääks püsima. (p 12)

3-4-1-11-07 PDF Riigikohus 17.05.2007
PS

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi on võimalus esitada individuaalkaebus otse Riigikohtule piiratud. (p 3) Riigikohus saab menetleda isiku taotlust üksnes juhul, kui isikul puudub muu tõhus viis talle PS §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse kasutamiseks. (p 4)

Pankrotiseadus § 190 ei reguleeri kompromissi tühistamise kohtulikku menetlust. Viimasele tuleb kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) asjakohaseid sätteid. Kompromissi tühistamise menetlusele kohaldada hagita menetluse sätteid, milles on menetlusosalised avaldaja ja muud asjast puudutatud isikud (TsMS § 198 lg 1 p 2). Kompromissi tühistamise menetluses pankrotiasjades on asjast puudutatud isik ka pankrotivõlgnik. TsMS § 199 lg 1 p-st 4 saab järeldada, et kompromissi tühistamise menetluses pankrotiasjades on menetlusosalisel õigus anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tekkinud küsimuste kohta. Lisaks on menetlusosalisel võimalik oma seisukohta avaldada, esitades määruskaebuse kompromissi tühistamise määruse peale. Pankrotiseaduse § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse, kui kohtumäärus takistab edasist menetlust. Kuna kompromissi tühistamise määrus takistab kompromissi edasist täitmist, on menetlusosalisel võimalik selle määruse peale esitada määruskaebus. Seega on menetlusosalisele kompromissi tühistamise menetluses pankrotiasjades seadusega tagatud võimalus esitada oma seisukohti. (p-d 5 ja 6)

3-4-1-2-07 PDF Riigikohus 02.05.2007
PS

Täitevvõimu üldakti andmiseks peab seaduses olema volitusnorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. (p 20)

Lähtuvalt maareformi seaduse § 7 lg-st 5, § 9 lg-st 9, § 10 lg-st 3 ja § 22¹ lg-st 6 on Vabariigi Valitsuse volitused piiratud ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramise korra kehtestamisega. Vabariigi Valitsusel ei ole õigust kitsendada ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseid ega seada täiendavaid tingimusi, mis peavad olema täidetud erastatava maa määramiseks, võrreldes maareformi seaduse § 6 lg-ga 3¹. Vabariigi Valitsus on väljunud volituse piiridest, sätestades korras, mis on seadusest madalamal seisev õigusakt, täiendava tingimusena, et ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse alles siis, kui ehitis on korrastatud. (p 21)


Riigikohus ei saa kehtetuks tunnistada vaidlustatud määruse sätet, kui Vabariigi Valitsus on kohtumenetluse ajal muutnud määrust viisil, et vaidlustatud säte kehtivas redaktsioonis puudub, st enam ei kehti. Riigikohus piirdub siis vaidlustatud sätte põhiseadusvastasuse tuvastamisega ja ex tunc inter partes mõjuga. (p 23)


Täitevvõimu üldakti andmiseks peab seaduses olema volitusnorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. (p 20)

Lähtuvalt maareformi seaduse § 7 lg-st 5, § 9 lg-st 9, § 10 lg-st 3 ja § 22¹ lg-st 6 on Vabariigi Valitsuse volitused piiratud ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramise korra kehtestamisega. Vabariigi Valitsusel ei ole õigust kitsendada ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseid ega seada täiendavaid tingimusi, mis peavad olema täidetud erastatava maa määramiseks, võrreldes maareformi seaduse § 6 lg-ga 3¹. Vabariigi Valitsus on väljunud volituse piiridest, sätestades korras, mis on seadusest madalamal seisev õigusakt, täiendava tingimusena, et ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse alles siis, kui ehitis on korrastatud. (p 21)

3-4-1-10-07 PDF Riigikohus 13.04.2007
PS

Riigikogu töökorra seaduse § 6 lg 3 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 26 lg 1 kohaselt võib Riigikogu juhatuse taotlusel lõpetada Riigikohtu otsusega enne tähtaega Riigikogu liikme volitused, kes keeldub ametivannet andmast. Vande andmisest keeldumine on Riigikogu liikme volituste enne tähtaega lõpetamise aluseks. (p 5)

3-4-1-8-07 PDF Riigikohus 04.04.2007
PS
TMS

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi on võimalus esitada Riigikohtule individuaalkaebus piiratud. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks. (p 5) Kui seaduses sätestatud menetluskord tagab isikule piisavalt tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks, siis on ekslik seisukoht, et isikul ei ole teisi võimalusi oma põhiõiguste kaitseks kui pöörduda Riigikohtusse. Sellisel juhul ei ole taotlus lubatav, Riigikohtul puudub alus taotluse sisuliseks menetlemiseks ning see tuleb jätta läbi vaatamata. (p 9)

3-4-1-16-06 PDF Riigikohus 13.02.2007
PS

Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Vabariigi Valitsus tohib anda määrusi seaduse alusel ja täitmiseks, st seaduses sätestatud volitusnormi alusel. (p 19)

MEES § 5 lg-s 6 Vabariigi Valitsusele antud volitus mitteeluruumide erastamise korra kehtestamiseks ei hõlma õigust enampakkumisest osavõtu tasu kehtestamiseks. "Mitteeluruumide erastamise kord" kuulub oma olemuselt p-s 6, p 7 alapunktis 2 ja p 9 alapunktis 2 sisalduva regulatsiooni osas praeter legem määruste hulka ning on antud suhete reguleerimiseks, mida mitteeluruumide erastamise seadus ette ei näe. Tegemist on iseseisva regulatsiooniga, mille kehtestamisel on Vabariigi Valitsus väljunud MEES § 5 lg-s 6 sätestatud delegatsiooninormi õiguslikest piiridest. (p 22)


Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Vabariigi Valitsus tohib anda määrusi seaduse alusel ja täitmiseks, st seaduses sätestatud volitusnormi alusel. (p 19)

MEES § 5 lg-s 6 Vabariigi Valitsusele antud volitus mitteeluruumide erastamise korra kehtestamiseks ei hõlma õigust enampakkumisest osavõtu tasu kehtestamiseks. "Mitteeluruumide erastamise kord" kuulub oma olemuselt p-s 6, p 7 alapunktis 2 ja p 9 alapunktis 2 sisalduva regulatsiooni osas praeter legem määruste hulka ning on antud suhete reguleerimiseks, mida mitteeluruumide erastamise seadus ette ei näe. Tegemist on iseseisva regulatsiooniga, mille kehtestamisel on Vabariigi Valitsus väljunud MEES § 5 lg-s 6 sätestatud delegatsiooninormi õiguslikest piiridest. (p 22)

"Mitteeluruumide erastamise korra" p-s 6 ja p 9 alapunktis 2 märgitud enampakkumise korraldamise kulude katmisega seotud enampakkumisest osavõtu tasu kuulub PS §-s 113 otseselt loetlemata avalik-õiguslike rahaliste kohustuste hulka. Kuna PS §-s 113 sätestatud seaduse reservatsioonist tulenevalt tohib avalik-õiguslike ülesannete täitmise tasu võtta üksnes siis, kui see on ette nähtud seaduses, ei saa avalik-õiguslikku rahalist kohustust, milleks praegusel juhul on enampakkumisest osavõtu tasu, kehtestada seadusest alamalseisva õigusaktiga. (p 25)


"Mitteeluruumide erastamise korra" p-s 6 ja p 9 alapunktis 2 märgitud enampakkumise korraldamise kulude katmisega seotud enampakkumisest osavõtu tasu kuulub PS §-s 113 otseselt loetlemata avalik-õiguslike rahaliste kohustuste hulka. Kuna PS §-s 113 sätestatud seaduse reservatsioonist tulenevalt tohib avalik-õiguslike ülesannete täitmise tasu võtta üksnes siis, kui see on ette nähtud seaduses, ei saa avalik-õiguslikku rahalist kohustust, milleks praegusel juhul on enampakkumisest osavõtu tasu, kehtestada seadusest alamalseisva õigusaktiga. (p 25)

3-4-1-14-06 PDF Riigikohus 31.01.2007
PS

ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduses ei ole ei ole nimetatud sätte kehtetuks tunnistamisega kaasnevate probleemide lahendamiseks välja töötatud tõhusat regulatsioon, mis võimaldaks ümberasunutel ja õigusvastaselt võõrandatud eluruumide erastamiseks õigustatud isikutel oma õigusi kasutada. (p 33) Seaduses ettenähtud reeglid ei lahenda põhiseaduspäraselt ORAS-e § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega seonduvaid õiguslikke küsimusi ja tekitavad erinevaid ümberasunute gruppe ebavõrdselt koheldes pigem probleeme juurde. Seega ei vasta seadus põhiseaduse §-dest 13, 14 ja § 12 lõikest 1 tulenevale üldise kaitseõiguse ning üldise menetlus- ja korraldusõiguse võrdse kaitse põhimõttele. (p 34)

3-4-1-17-06 PDF Riigikohus 17.01.2007
PS

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi on võimalus esitada individuaalkaebus otse Riigikohtule piiratud. (p 4) Riigikohus saab menetleda isiku taotlust üksnes juhul, kui isikul puudub muu tõhus viis talle PS §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse kasutamiseks. Isiku vahistamisel näevad KrMS §-d 136 ja 384 lg 1 ette võimaluse esitada vahistamise peale määruskaebus. Samuti on KrMS § 137 lõikega 1 vahistatule või tema kaitsjale ette nähtud võimalus esitada vahistamisest kahe kuu möödumisel eeluurimiskohtunikule või kohtule taotlus kontrollida vahistuse põhjendatust on iseloomult täiendav põhiõiguste tagamise garantii. Seega on vahistatud isikule seoses tema vabaduspõhiõiguse riivega põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga nõutaval määral tagatud nii tema õiguste kaitseks kaebuse esitamise võimalus kui ka kohane, st õiglane ja tõhus kohtumenetlus. (p 6)

3-4-1-9-06 PDF Riigikohus 16.01.2007
PS

Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei ole piiramatu. Seadusandja võib kehtestada kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piiranguid, kuid igasugused seadusega sätestatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piirangud ei ole siiski põhiseadusele vastavad. Tagamaks kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse põhiolemuse säilimist, peavad selle piirangud olema eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. (p 23) EhS §-ga 13 seatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piirang on sobiv, sest see on suunatud nii piirkonna tervikliku ruumilise arengu, keskkonnakaitse kui ka elanike ohutuse tagamisele. (p 28) Ka on piirang vajalik, muudel isikutel või muude vahenditega ei ole võimalik samaväärset kaitset sama hästi saavutada. (p 29) Samuti on piirang mõõdupärane, sest kohalikele omavalitsustele on EhS §-s 13 loetletud tagamiskohustuse elluviimisel jäetud kaalutlusruum. (p 30) Kohalik omavalitsus võib kohustust vältida detailplaneeringu kehtestamata jätmise ning ehitusloa väljastamata jätmise teel. (p 32) Ka on kohalikel omavalitsustel võimalik planeerida lühi- ja pikaajalise arengu vajaduste elluviimise võimalusi. Stabiilne ja eelnevalt teadaolev finantseerimissüsteem võimaldab kohaliku omavalitsuse üksustel koostada pikaajalisi arengukavasid ning neid tulemuslikult ellu viia. (p 35)


EhS §-st 13 tulenev kohustus tagada detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamine kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni kujutab endast olemuslikult kohaliku omavalitsuse omapädevusse kuuluvat ülesannet KOKS § 6 lõike 3 punkti 1 mõttes. Seega on kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riive võimalik ning vallavolikogu taotlus kontrollida EhS § 13 põhiseaduspärasust on esitatud kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste kaitseks. (p 20)

3-4-1-8-06 PDF Riigikohus 02.11.2006
PS

PS § 87 p-st 6 tuleneb, et riigivõim on kohustatud tagama mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadusega, vaid ka jälgima varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega. Määruse kooskõla uue seadusega tähendab ka seda, et kui uus seadus kehtestab delegatsiooninormi, siis tuleb selle delegatsiooninormi alusel anda uus määrus. Eelmise seaduse alusel antud määrust saab uue seaduse kehtivuse ajal rakendada üksnes siis, kui uue seaduse rakendussätetes on see sõnaselgelt ette nähtu. Seisukoht, et enne uue seaduse jõustumist antud määrus jääb automaatselt kehtima ka pärast uue seaduse jõustumist, on vastuolus ka PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe ja §-s 10 sätestatud demokraatliku õigusriigi printsiibiga. (p 26)


Seisukoht, et enne uue seaduse jõustumist antud määrus jääb automaatselt kehtima ka pärast uue seaduse jõustumist, on vastuolus PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe ja §-s 10 sätestatud demokraatliku õigusriigi printsiibiga. (p 26)


Põhiseaduse rakendamise seaduse §-st 2 ei saa teha järeldust, et enne põhiseaduse jõustumist antud määrus jääb kehtima ka siis, kui pärast põhiseaduse jõustumist on jõustunud uus seadus, mis näeb ette selle seaduse alusel määruse andmise. (p 25) Pärast põhiseaduse jõustumist vastu võetud seaduste puhul reguleerib seaduse ja määruse vahekorda PS § 87 p 6. Nimetatud sättest tuleneb, et riigivõim on kohustatud tagama mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadusega, vaid ka jälgima varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega. Eelmise seaduse alusel antud määrust saab uue seaduse kehtivuse ajal rakendada üksnes siis, kui uue seaduse rakendussätetes on see sõnaselgelt ette nähtud. (p 26)


Kohtuasjas omavad otsustavat tähtsust normid, millest lähtudes asi oleks tegelikult seaduse kohaselt tulnud lahendada. Enesepiirangu põhimõttest tulenevalt ei saa kohus analüüsida isiku suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust (vt Riigikohtu 20.03.2006. a otsuse nr 3-4-1-33-05 p-i 18). Asjassepuutuvaks tuleb lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda ka tegelikult reguleerib. (p 17)

3-3-1-20-06 PDF Riigikohus 09.06.2006
PS

Juhtimisõiguse peatamisel on tegemist põhiõiguse mõõduka riivega. Sõiduki juhtimisõigus ei ole isiku põhiõigus, kuigi juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud mitmeid teisi põhiõigusi, eelkõige PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele.


Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).


Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks.


Juhtimisõiguse peatamine on sunnivahend, kuna tegemist on isiku õiguste piiramisega riigivõimu kandja poolt tema ülesannete täitmise raames. Riiklikud sunnivahendid on nii haldusõiguslikud sunnivahendid kui ka karistused. Juhtimisõiguse peatamise aluseks on isiku süü ning seetõttu on tegemist karistusega materiaalses tähenduses (vt Riigikohtu 25.10.2004 otsust nr 3-4-1-10-04).

Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).

3-4-1-3-06 PDF Riigikohus 11.05.2006
PS

Kuna Eesti Vabariigi põhiseadust täiendati 14. septembri 2003. a rahvahääletusel, tuleb põhiseadust lugeda koos Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadusega, kohaldades põhiseadusest üksnes seda osa, mida põhiseaduse täiendamise seadus ei muuda. (p 14) Põhiseaduse täiendamise seaduse vastuvõtmise tulemusena muutus Euroopa Liidu õigus üheks põhiseaduse tõlgendamise ja rakendamise aluseks. (p 15) Sisuliselt tähendab see põhiseaduse olulist ja läbivat muutmist osas, milles see ei vasta Euroopa Liidu õigusele. Põhiseadusest saab kohaldada osa, mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri. Nende sätete toime, mis pole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ja mida seepärast kohaldada ei saa, peatub. See tähendab, et Euroopa Liidu ainupädevuses või Euroopa Liiduga jagatud pädevuses olevates valdkondades kohaldatakse Eesti seaduste, sealhulgas põhiseaduse vastuolu korral Euroopa Liidu õigusega Euroopa Liidu õigust. (p 16)


Riigikogule seisukoha andmine on põhjendatud vaid olukorras, kus põhiseaduse sätte või põhimõtte tähendus on selle tõlgendamisel koosmõjus põhiseaduse täiendamise seaduse ja Euroopa Liidu õigusega ebaselge või vaieldav, mistõttu sellega seonduva seaduseelnõu menetlemine Riigikogus on raskendatud. Selleks, et põhiseaduse tõlgendamisel koostoimes Euroopa Liidu õigusega oleks eelnõu vastuvõtmisel otsustav tähtsus, peab eelnõu või selle säte otseselt seonduma Riigikogu osundatud põhiseaduse sätte või põhimõttega. Ka ei või Riigikogu osundatud põhiseaduse sätte või põhimõtte tõlgendus koostoimes põhiseaduse täiendamise seaduse ja Euroopa Liidu õigusega olla niigi ilmne. (p 9)

Kokku: 45| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json