Tsiviilkohtumenetluse seadustik

Praegusel juhul oli hageja esitanud kaks nõuet, mis olid hinnata hagid kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 2 mõttes, s.o kinnistule juurdepääsu nõude ja kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks kostjate nõusoleku andmise kohustuse tuvastamise nõude. Kummagi nõude puhul oli Justiitsministri 23. augusti 1999.a määruse nr 42 kohaselt teiselt poolelt väljamõistetavaks advokaaditasu ülempiiriks 50 000 krooni, seega kokku 100 000 krooni. Kui esitatud on kinnistule juurdepääsu nõue ja sellega seoses kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks kostja nõusoleku andmise kohustuse tuvastamise nõue, ei nõua kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks kostja nõusoleku andmise kohustuse tuvastamise nõue sellises määras lepingulise esindaja tööd, mis põhjendaks lepingulise esindaja tasu väljamõistmist selle nõude eest ülemmääras 50 000 krooni.

Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.

Eksimuse alusel tehingu tühistamise aluseks saavad üldjuhul sarnaselt pettusega olla teise poole esitatud ebaõiged asjaolud või asjaolude esitamata jätmine. Erinevalt pettusest ei näe eksimuse regulatsioon ette võimalust tühistada tehing ainuüksi kolmanda isiku põhjustatud eksimuse tõttu. Kuigi teoreetiliselt võiks hageja esitatud asjaolud mahutada TsÜS § 92 lg 3 p-s 3 ettenähtud "jagatud eksimuse" alla, ei saa eeldada, et sellisel juhul peaks eksimuse riski kandma hüpoteegipidaja.

Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.

Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.

Tehingu võib TsÜS § 94 lg 4 teisele lausele tuginedes tühistada ka juhul, kui teine pool pettusest ei tea, kuid tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik. Praeguses asjas ei ole kolmas isik kostja kasuks hüpoteegi seadmisega hageja kinnistule mingeid õigusi omandanud. Kuid see ei välista, et õiguse omandas kolmas isik tagatislepinguga, mitte hüpoteegi seadmisega. Esmapilgul võib tagatiskokkuleppele, millega kinnistu omanik kohustub oma kinnistule seatud hüpoteegi vahendusel tagama kinnistuga kolmanda isiku võlga, tõepoolest nimetatud sätte kohaldamine kõne alla tulla. Siiski ei tulenenud tagatislepingust kolmandatele isikutele vahetult mingeid õigusi. Need said tuleneda laenulepingu(te)st. Seos tagatislepinguga ja võimaliku kolmandate isikute toimepandud pettusega jääb seejuures liiga kaugeks, et õigustada tagatiskokkuleppe tühistamist ja seega kokkuvõttes ka hüpoteegi kustutamist hüpoteegipidaja suhtes, kes pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma. Sätte laiendav tõlgendus võiks tähendada muu hulgas, et kõik laenuandjad peaksid enne laenu andmist juhul, kui laenu tagab kolmanda isiku varale seatud pant, kontrollima detailselt laenuvõtja ja pantija vahelist suhet ja kandma sellest tulenevaid riske. See paneks laenuandjale aga tihti teostamatu (või vähemalt ebaproportsionaalse) kohustuse ja võiks olla takistuseks reaalkrediidi turu toimimisele tervikuna.

Hageja eesmärgiks on tema kinnistule kantud hüpoteegi kustutamine, st oma vara koormavast varalisest õigusest vabanemine. Kuna asja lahendamisel ei ole selgeks tehtud, kas hüpoteek tagab reaalset nõuet, saab lähtuda maksimaalsest võimalikust summast, mis hüpoteegi alusel on võimalik rahuldada, st hüpoteegisummast. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 2 järgi oli tegemist nn vara hagiga ning hagihind oli määratav hüpoteegisummaga.

Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.

TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-06.

TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. AÕS § 351 lg 3 esimese lause järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Selliseid vastuväiteid on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.

Võlgnikul on õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka juhul, kui võlgniku vastuväide (käendajana) seisnes selles, et laenuandja ei olnud laenusaajale laenusummat andnud.

Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes. Kuna praegusel juhul ei ole täitedokumendiks kohtulahend, ei kohaldu ka TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirang.

Isiku vara saamise õiguslik alus langes ära kohaliku omavalitsuse korralduse, millega otsustati vara kostjale tagastada, kehtetuks tunnistamisega. Seega ei ole TsK § 477 kohaldamiseks vaja eraldi tunnustada vara üleandmise akti tühisust. Vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust.

TsK § 477 lg 3 sätestab, et kui alusetult omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Enne 1. juulit 2002.a AÕS § 29 lg 3 redaktsiooni kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb TsK § 477 lg 3 alusel lugeda vara väärtuseks, mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind.

Isiku vara saamise õiguslik alus langes ära kohaliku omavalitsuse korralduse, millega otsustati vara kostjale tagastada, kehtetuks tunnistamisega. Seega ei ole TsK § 477 kohaldamiseks vaja eraldi tunnustada vara üleandmise akti tühisust. Vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust.

TsK § 477 lg 3 sätestab, et kui alusetult omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Enne 1. juulit 2002.a AÕS § 29 lg 3 redaktsiooni kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb TsK § 477 lg 3 alusel lugeda vara väärtuseks, mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind.

Sotsiaalministri 22. juuni 2004. a määruse nr 85 "Menetlustoimingule väljakutsutud isiku enda haigestumise või lähedase isiku ootamatu raske haiguse kohta vormistatava tõendi vorm ja väljaandmise korra" nõuetele vastava arstitõendi õigsust tuleb eeldada. Kui kohtule esitatud või kohtu kogutud muud tõendid tekitavad põhjendatud kahtluse arsti järelduse usaldusväärsuses, tuleb arstitõendi tegelikkusele vastavust kontrollida eelnimetatud korras ettenähtud viisil. Arstitõendi kõrvalejätmine menetlustoimingu edasilükkamise taotluse lahendamisel on põhjendatud üksnes juhul, kui nimetatud korra § 5 alusel läbiviidud kontrolli tulemusena on tuvastatud arstitõendi tegelikkusele mittevastavus.

Protsessiosaline saab end arvatavalt erapooliku kohtuniku eest kaitsta taanduse esitamisega. Taandus tuleb esitada esimesel võimalusel. Kui isik on jätnud taanduse õigeaegselt esitamata, ei saa tema hilisemad väited kohtuniku erapoolikuse kohta olla kohtulahendi tühistamise aluseks kõrgema astme kohtu poolt.

Olukorras, kus isik on maksejõuetuse tõttu vabastatud riigilõivu, kautsjoni ja õigusabi eest tasumisest ning sealjuures on tuvastamata protsessiosalise pahatahtlikkus oma kaebeõiguse kasutamisel, ei ole temalt haldusorgani kasuks kohtukulude väljamõistmine põhjendatud.

Kui halduskohus on võtnud vastu kaebuse, mille lahendamine ei ole seaduse järgi halduskohtu pädevuses ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, ei saa pidada mõistlikuks tühistada kohtuotsus üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus (Riigikohtu 10.04.2002 määrus nr 3-3-4-2-02).

Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikest suhetest tulenevad vaidlused ja üldkohtu pädevuses eraõiguslikest suhetest tulenevad vaidlused, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega on kohtute pädevuse piiritlemisel otsustavaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Pooltevaheline lepinguõiguslik vaidlus on tsiviilõiguslik ja tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras maa- ja linnakohtus ka siis, kui lepingu lõpetamine on vormistatud haldusaktiga (Riigikohtu 23.09.2003 määrus nr 3-3-4-1-03).

Poole esindaja kõrvaldamine halduskohtumenetlusest on protsessuaalne otsustus, mis võib avaldada olulist mõju protsessiosalise võimele esitada ja kaitsta oma positsiooni käimasolevas kohtuvaidluses. Kohtu otsustus peab arvestama nii esindaja menetlusest kõrvaldamise seadusest tulenevat eesmärki kui ka faktilisi asjaolusid ning tuginema menetlusele, mis tagab menetlusosaliste protsessuaalsete õiguste adekvaatse kasutamise. Oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks on esindaja menetlusest kõrvaldamise taotluse sisuline läbivaatamine ilma, et esindatavale oleks antud võimalust olla ära kuulatud. Samuti on kohtul kohustus tagada menetlusosaliste poolt nende menetlusõiguste heauskne kasutamine. Igal konkreetsel juhul tuleb hinnata, kas teise poole esindaja jätkamine saab kahjustada taotluse esitanud menetlusosalise seadusest tulenevaid õigusi või oli taotluse esitamise motiiviks soov üllatada vastaspoolt, venitada protsessi või muul viisil omandada protsessis eeliseid.

HKMS § 14 lg-st 5 tulenevalt võib asutuse volituse alusel haldusorgani esindajaks olla isik, kes töötab antud asutuses. Kui esindajaks on esindatava töötaja, on sellise esindaja kõrvaldamise otsustamine olulisel määral seotud kohtu sisenemisega halduse enesekorralduslikku sfääri. Esindatavaga töö- või teenistussuhtes oleva isiku kõrvaldamine protsessist teise menetlusosalise taotluse alusel saab olla vaid erandlik ja põhineda kaalukatel asjaoludel, mis ilmselgelt välistavad ausa menetluse.

TsMS § 88 lg 2 kohaselt ei või isik olla esindaja, kui ta selles asjas on andnud õigusabi isikule, kelle huvid on esindatava huvidega vastuolus. Selles sättes nimetatud õigusabi seondub konkreetse kohtuvaidlusega ning hõlmab selles konkreetses asjas või ka viimasega tihedalt seonduvas kohtuasjas isiku esindamist, esindatava nimel dokumentide koostamist ja kohtumenetlusest osavõttu. Asutuse või juriidilise isikuga töö- või teenistussuhetes oleva isiku poolt oma töö- või teenistusülesannete täitmise käigus kirjade ja muude dokumentide koostamine ei ole iseendast käsitletav õigusabina TsMS § 88 lg 2 mõttes.

HKMS § 31 lg 3 sätestab, et poolel ja kolmandal isikul on õigus esitada halduskohtule eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebus, kui see õigus on sätestatud käesolevas seadustikus. Halduskohtumenetluse seadustik esindaja menetlusest kõrvaldamise määruse peale erikaebuse esitamise õigust ette ei näe. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 88, mis sätestab esindaja protsessist kõrvaldamise alused, ei nimeta samuti selgesõnaliselt menetlusosalise õigust esitada erikaebus esindaja kõrvaldamise määrusele. Taandamismäärused ei ole määruskaebuse vormis vaidlustatavad ka väärteo- ja kriminaalmenetlustes.Kuigi esindaja menetlusest kõrvaldamine üldjuhul häirib menetluse kulgu, ei ole ka tegemist kohtumäärusega, mis takistab asja menetlemist ulatuses, mis teeks erikaebuse esitamise lubatavaks TsMS § 297 lg 3 mõttes.

Halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevalt on kohus kohustatud välja selgitama kaebuse esitaja eesmärgi kohtusse pöördumisel, tõlgendama esitatud kaebust ja taotlusi sellest lähtuvalt ning juhtima tähelepanu isiku õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele. Seejuures on halduskohtu ülesandeks ka kaebuse esitaja tähelepanu juhtimine kvalifitseeritud õigusabi kasutamise vajadusele, sealhulgas kaebuse Halduskohtumenetluse seadustiku nõuetega vastavusse viimiseks.

Kohtupädevuse määratlemine on menetlusõiguslik küsimus, mille lahendamisest sõltub, milline kohus on pädev asja arutama, mistõttu peaks asja kohtupädevuse küsimuse otsustamiseks üldjuhul saatma madalama astme kohus. Isiku enda poolt esitatud taotluse menetlemine pädeva kohtu määramiseks on erandina põhjendatud juhtudel, kui kaks või rohkem kohut on leidnud, et vaidlus ei kuulu nende pädevusse, kuid pole saatnud HKMS § 11 lg 5 või TsMS § 149 lg 6 alusel asja pädeva kohtu määramiseks Riigikohtule.

Kehtivas õiguses ei sätestata eraldi, milline kohus on pädev lahendama kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamiseks esitatud kaebusi. Seega on tegemist vaidlustega, mis HKMS § 3 lg-st 2 ja RVS § 17 lg-st 1 tulenevalt kuuluvad halduskohtu pädevusse. Täitemenetluse seadustiku § 77 lg 1 alusel kohtutäituri tegevuse üldkohtus vaidlustamata jätmine ei takista kahju hüvitamise kaebuse lahendamist halduskohtus. Halduskohus peab seejuures otsustama, kas kohtutäituri tegevus on olnud õigusvastane.

HKMS § 34 lg 2 sätestab küll, et ringkonnakohtus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires, kuid see ei tähenda, et ringkonnakohus ei võiks halduskohtu apelleeritud osa seaduslikkust kontrollida poolte poolt välja toomata motiividel. HKMS § 34 lg-t 2 tuleb tõlgendada nii, et ringkonnakohus on küll seotud apellandi nõuetega, kuid mitte apellandi argumentidega. Halduskohtumenetluses kehtiv uurimisprintsiip laieneb ka ringkonnakohtule.

Vastavalt HKMS § 19 lg-le 8 võib kaebuse esitaja oma taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus, kui ülejäänud protsessiosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Seega võib halduskohtunik nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebuse esitajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum ning võimaldada taotlust vastavalt muuta.

Vandeadvokaadi või vandeadvokaadi vanemabi kutse omandamiseks on kehtestatud kindlad nõuded, mis peavad tagama selliste isikute kõrge õigusalase kvalifikatsiooni. Määratledes võimalike esindajate ringi vaid selliste isikutega, on HKMS § 51 lg 1 eesmärk tagada kassatsiooniastmes haldusasjade igakülgne ja efektiivne menetlemine. Pealegi ei välista HKMS § 51 lg 1 kassaatoriks oleva isiku osalemist Riigikohtu istungil.

Vastavalt RVS § 11 lg-le 3 võib avaliku võimu kandja sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed RVS § 11 lg-s 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik peab kahju hüvitamise kaebust põhjendatuks, võib ta kohtumenetluse käigus sõlmida kaebajaga kokkuleppe kahju kõrvaldamiseks sellisel viisil.

Kohase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei ole mitte alati kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks. Enne kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata jätmist esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmise tõttu tuleb kontrollida, kas õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus pidi olema kannatanule arusaadav ja kas selle kasutamata jätmiseks ei esinenud mõjuvaid põhjuseid.

Kui isik, saades kohustamisnõude esitamise vajadusest teada pärast selle esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist ning, pidades kohustamisnõude esitamist seetõttu võimatuks, esitab kohe kahju hüvitamise kaebuse, siis võib kohustamisnõude esitamata jätmisest hoolimata tema nõue teiste kahju hüvitamise eelduste olemasolul kuuluda hüvitamisele.

Kohtute pädevuse piiritlemisel peab kohus tuvastama, milline on õigussuhte tegelik iseloom; kas oli tegemist tsiviilõigusliku või avalik-õigusliku suhtega ja vastavalt suhte iseloomule lahendama vaidluse. Pooltevaheline lepinguõiguslik vaidlus on tsiviilõiguslik ja tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras maa- ja linnakohtus ka siis, kui lepingu lõpetamine on vormistatud haldusaktiga. Samuti ei ole otsustava tähtsusega suhteid reguleerivale lepingule antud nimetus. Kohus ei saa suhtele, millele on antud tsiviilõiguslik vorm, anda hinnangut hagiavalduse vastuvõtmise staadiumis pelgalt mõne fakti põhjal. Suhte tegelik iseloom selgub vaidluse lahendamise käigus.

Esialgse õiguskaitse abinõu tühistamise taotlusele ei laiene HKMS § 12² lg 2 teises lauses sätestatud põhimõte, mille kohaselt võib tõendite esitamist ja teiste protsessiosaliste arvamust nõuda üksnes juhul, kui see on võimalik viivituseta. Vastavalt TsMS § 157 lg-le 2 tuleb ka esialgse õiguskaitse abinõu tühistamise taotlusest teatada teisele poolele, kellel on õigus esitada kohtule taotluse kohta vastuväiteid.

Seadus ei sätesta esialgse õiguskaitse abinõu tühistamise määruse jõustumiseks teist tähtaega kui HKMS § 96 lg-s 4 sätestatud ringkonnakohtu otsuse ja määruse jõustumise tähtaeg. Selleks pole ka vajadust, sest esialgsest õiguskaitsest huvitatud poole õigusi kaitseb TsMS § 161 lg 3, mille kohaselt erikaebuse esitamine hagi tagamise tühistamise või ühe tagamisabinõu teisega asendamise määruse peale peatab määruse täitmise.

Kohtukulude väljamõistmisel haldusasjades ei ole õige tsiviilmenetluse regulatsioonide kohaldamine ega tuginemine Tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastavate sätete tõlgendustele. TsMS § 61 lg 1 eesmärki arvestades pole oluline, kas pool, kelle kasuks kohtuotsus tehti, on tema esindaja osutatud õigusabi eest tasunud või mitte. HKMS § 93 lg 1 mõte on poole poolt kantud kohtukulude väljamõistmine, kusjuures kantud kohtukulud on sellised kohtukulud, mille eest on juba tasutud. Seega ei peeta haldusasjades võimalikuks kohtukulude väljamõistmist, kui kohtukulusid pole reaalselt kantud, s.t. nende eest pole tasutud. Kohtukulude väljamõistmiseks haldusasjas ei piisa, kui on tekkinud üksnes õigusabi eest tasumise kohustus.

Halduskohtumenetluse seadustik ei näe otsesõnu ette kantud õigusabikulude väljamõistmise võimalust olukorras, kus õigusabi eest ei ole tasunud mitte pooleks olev protsessiosaline ise, vaid muu isik tema asemel. Õigusabikulude väljamõistmine sellises situatsioonis on põhjendatud, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud.

Kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmine võib väljenduda ka viivituses selle täitmisel. Kui detailplaneeringu lähteülesande kehtestamisest kuni detailplaneeringu avaliku väljapaneku kehtestamiseni kulub peaaegu neli aastat, siis on selline ajavahemik ületanud mõistliku aja piirid. Kuna linnavalitsus ei ole esitanud põhjendusi, miks on detailplaneeringu menetlemisega niivõrd pikalt venitatud, siis tuleb linnavalitsuse tegevust käsitleda kohtuotsuse süülise täitmatajätmisena HKMS § 98 lg 3 tähenduses. Arvestades eeltoodut ja protsessiökonoomia põhimõtet, peab Riigikohtu halduskolleegium võimalikuks ise määrata Tallinna Linnavalitsusele trahv Tallinna Halduskohtu 8. juuni 1998. a otsuse ettekirjutuse täitmata jätmise eest.

Kuna kriminaalmenetluses riivatud põhiõiguste kaitset tagav õiguslik regulatsioon on puudulik, siis on isikul, kelle põhiõigusi on menetlustoiminguga riivatud, õigus esitada kaebus prokurörile või halduskohtule. Halduskohtu pädevuses on seejuures ka kindlaks teha, kas kriminaalmenetluse toimingu korda on rikutud, sest kriminaalmenetlustoimingu õigusvastasust ei olegi sageli võimalik teisiti tuvastada.

Kohus ei ole ületanud TsMS § 229 mõttes haginõude piire. Erinevalt TsMS § 229 lg-st 1 võimaldab AÕS § 77 kohtul valida ka sellise kaasomandi lõpetamise viisi, mida hagis ei nõutud.

AÕS §-s 78 nimetatud osa eraldamise võimalus kaasomandis olevast asjast kujutab endast ühte AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud kaasomandi jagamise viisi. Seetõttu võib kohus ka AÕS § 78 alusel esitatud nõude korral valida kaasomandi jagamiseks AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisi.

Erinevalt TsMS § 229 lg-st 1 võimaldab AÕS § 77 kohtul valida ka sellise kaasomandi lõpetamise viisi, mida hagis ei nõutud, kuid ainult sellise AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisi, millega vähemalt üks kaasomanikest on kohtumenetluses nõustunud. Nõustumine võib olla vormivaba.

Ringkonnakohus ei ole otsuses analüüsinud hageja esitatud tõendit ning rikkunud sellega TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut.

Kohus ei pea alati andma hinnangu kõikidele apellatsioonkaebuses esitatud väidetele - kui kohus leiab mõnda asjaolu analüüsides, et hagejal puudub kohtusse pöördumise alus, so õiguskaitsevajadus (TsMS § 4 lg 1), ei pea kohus hindama ülejäänud väiteid.

Kui kolmas isik esitab apellatsioonkaebuse, muutub ta apellatsioonimenetluse pooleks ning seetõttu on kaebuse rahuldamata jätmise korral temalt õigus välja mõista kohtukulud. Samuti võiks kaebuse rahuldamise korral õigusabikulud välja mõista tema kasuks.

Õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse pärimine puudutab kohaliku omavalitsuse kui omandireformi kohustatud subjekti õigusi ja kohustusi, kui hooned on antud linna munitsipaalomandisse. Ringkonnakohus peab võtma seisukoha, kas linna õigusi ja kohustusi puudutab vaidlusaluse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine ja selle alusel pärandavara pärimine.

Kuna ORAS § 16¹ lg 1 on seadusjõus alates 02.03.1997, siis tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse pärimisele kohaldada pärandi avanemise ajal kehtinud tsiviilseaduste sätteid. TsK § 571 lg 1 kohaselt määrati pärimissuhted kindlaks selle maa seaduse kohaselt, kus oli pärandaja viimane alaline elukoht.

Õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena käsitletakse ORAS §-s 8 tähendatud isikuid.

Kohtukutse vastuvõtmisest keeldumisega on võrdväärne vastuvõtmisest kõrvalehoidmine juhul, kui kostja on vastanud hagiavaldusele, kuid pärast seda on hoidnud kutse vastuvõtmisest kõrvale.

Kohtukutse kätteandmist ajalehekuulutuse abil tuleb lugeda põhjendatuks TsMS § 27 nimetatud andmete puudumise korral ja siis kui kõik teised kätteandmise vahendid ei ole tulemust andnud.

TsMS ei sisalda sätteid hagiavalduse kostjale kätteandmise reeglite kohta, mistõttu kuuluvad analoogia alusel kohaldamisele kohtukutse kätteandmist reguleerivad sätted.

Kohtuvea parandamise avaldus on põhjendatud, kuna kostjat pole kutsutud kohtusse seaduses sätestatud korras. Kohtukutse kätteandmist ajalehekuulutuse abil tuleb lugeda põhjendatuks TsMS § 27 nimetatud andmete puudumise korral ja siis kui kõik teised kätteandmise vahendid ei ole tulemust andnud.

Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 238 lg-te 2 ja 3 sätteid, tehes täiendava otsuse pärast seaduses sätestatud tähtaega esitatud avalduse alusel ning kohtuistungit pidamata. Need on olulised rikkumised.

AÕS §-de 264, 265, 269 ja 271 tulenevalt ei pidanud ostja andma ostetud asja ostueesõiguse kasutajale välja enne, kui talle on tasutud ostuhind. Ostuhind tuleb tasuda hiljemalt selleks ajaks, mil ostueesõiguse kasutaja nõuab asja endale üleandmist. Vajalike kulutuste tasumise nõue ei kuulu rahuldamisele, kuna vahendusteenuseid ei saa selles asjas pidada vajalikeks arvestades, et kostja ise tegeles samas valdkonnas vahendustegevusega ja konsultatsioonide andmisega.

Kohus võib jätta apellatsioonkaebuse TsMS § 322 lg 1 alusel läbi vaatamata, kui apellant või tema esindaja ei ilmu kohtuistungile ning nad pole kohtule õigeaegselt (enne kohtuistungi algust) teatanud kohtuistungile mitteilmumise põhjust või taotlenud kohtuistungi edasilükkamist.

Ringkonnakohus ei käsitlenud otsuses apellandi kõiki väiteid, rikkudes sellega TsMS § 330 lg 6, mille kohaselt peab ringkonnakohus vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele.