HALDUSÕIGUSHaldusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Haldusmenetluse seadus (lühend - HMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-25-09 PDF Riigikohus 10.06.2009
HMS
Riigikohus on leidnud, et ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle olla muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib haldusakti kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt Riigikohtu 29.04.2009 määrust asjas nr 3-3-1-19-09, 28.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-82-07, 09.05.2007 määrust asjas nr 3-3-1-23-07). Seejuures ei saa aga asjaolust, et isik esitab ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses vastuväite, üheselt järeldada, et ta peab olema teadlik menetlust lõpetavast haldusaktist, millega ehitis peremehetuks tunnistatakse. Riigikohus on küll leidnud, et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt 29. aprilli 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 19). Sama ei saa aga nõuda menetlusosaliselt ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses. Ehitise peremehetuks tunnistamise menetlus ei alga isiku taotlusel, vaid haldusorgani algatusel. Isikul, kes leiab, et ehitis, mille peremehetuks tunnistamiseks on algatatud menetlus, kuulub temale, puudub huvi ehitise peremehetuks tunnistamise haldusakti andmiseks. Seega ei saa isikule ette heita seda, et ta ehitise peremehetuks tunnistamise menetlusest teadlik olles, kuid mõistliku aja jooksul ehitise peremehetuks tunnistamise akti mitte saades, ei pöördunud haldusorgani poole, uurimaks, kas selline haldusakt on välja antud.
Riigikohus on leidnud, et ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle olla muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib haldusakti kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt Riigikohtu 29.04.2009 määrust asjas nr 3-3-1-19-09, 28.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-82-07, 09.05.2007 määrust asjas nr 3-3-1-23-07). Seejuures ei saa aga asjaolust, et isik esitab ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses vastuväite, üheselt järeldada, et ta peab olema teadlik menetlust lõpetavast haldusaktist, millega ehitis peremehetuks tunnistatakse. Riigikohus on küll leidnud, et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt 29. aprilli 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 19). Sama ei saa aga nõuda menetlusosaliselt ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses. Ehitise peremehetuks tunnistamise menetlus ei alga isiku taotlusel, vaid haldusorgani algatusel. Isikul, kes leiab, et ehitis, mille peremehetuks tunnistamiseks on algatatud menetlus, kuulub temale, puudub huvi ehitise peremehetuks tunnistamise haldusakti andmiseks. Seega ei saa isikule ette heita seda, et ta ehitise peremehetuks tunnistamise menetlusest teadlik olles, kuid mõistliku aja jooksul ehitise peremehetuks tunnistamise akti mitte saades, ei pöördunud haldusorgani poole, uurimaks, kas selline haldusakt on välja antud.
3-3-1-94-06 PDF Riigikohus 06.03.2007
HMS
Otsust maa munitsipaalomandisse taotlemiseks tuleb käsitada menetlustoiminguna maa munitsipaalomandisse andmise menetluses. Menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine halduskohtus ei ole reeglina võimalik (vt Riigikohtu 18.02.2002 otsuse nr 3-3-1-8-02 p-i 5). Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlust peatavat maa munitsipaalomandisse taotlemise otsust on võimalik erandjuhtudel vaidlustada, kui on kahtlus, et maa munitsipaliseerimine ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele (vt Riigikohtu 13.10.2005 otsuse nr 3-3-1-44-05 p-i 14).
Otsusega maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ja kohustusi. Tegemist ei ole ka eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, kuna sellega ei tehta siduvalt kindlaks maa munitsipaalomandisse andmise otsuse tingimusi ja asjaolusid. Otsus maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei ole ka iseseisev toiming, kuid seda tuleb käsitada menetlustoiminguna maa munitsipaalomandisse andmise menetluses. Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks võib esitada ka muid dokumente ja tõendeid, kui need, mis on nimetatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kehtestatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p-s 15.2. Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi olla alati tuvastatav. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks Maareformi seaduse tähenduses. Sellist teed ei ole võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub (vt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-42-05).
Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks võib esitada ka muid dokumente ja tõendeid, kui need, mis on nimetatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kehtestatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p-s 15.2. Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi olla alati tuvastatav. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks Maareformi seaduse tähenduses. Sellist teed ei ole võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub (vt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-42-05).
3-3-1-93-06 PDF Riigikohus 27.02.2007
HMS
Toetuse taotlemise rahuldamata jätmise käskkirjas rahaliste vahendite põhjuseks toomine ei anna taotlejale selgitust selle kohta, miks just tema taotlus rahuldamata jäi. Kui taotlus vastas esitatud nõuetele, siis ei saa rahaliste vahendite puudumine olla põhjenduseks taotluse rahuldamata jätmisel. EL-i õigusest otseselt ei tulene, kuidas toimida juhul, kui nõuetele vastavate taotluste rahuldamiseks ei ole piisavalt eelarvevahendeid. Ei ole välistatud lähenemine, et toetust saavad vaid parimad nõuetele vastavad taotlused. Kuna taotluste paremusjärjestus koostatakse PRIA-s taotluste hindamise tulemusel, siis on kohaldatav HMS § 56 lg 3. Lisaks haldusakti üldisele põhjendamiskohustusele tuleneb toetuse määramisel paremusjärjestuse äranäitamise kohustus toetuse rahuldamata jätmise käskkirjas ka põllumajandusministri määruse nr 39 § 14 lg-st 1. Lisaks rahaliste vahendite puudumisele tuleb rahuldamata jätmise põhjusena märkida taotluse analüüsi tulemusena määratud punktide summa, koht paremusjärjestuses ja mitu taotlust paremusjärjestuses rahuldati. Sellisel juhul on isikul võimalik taotleda PRIA-lt materjalidega tutvumist ning tal oleks võimalik otsust sisuliselt vaidlustada. Haldusakti põhjendamist kohtumenetluses ei saa üldjuhul pidada piisavaks.
3-3-1-80-06 PDF Riigikohus 19.12.2006
HMS
EÜ asutamislepingu artiklites 87-89 sätestatud tingimused riigiabi kooskõlastamiseks Euroopa Liidu institutsioonidega on eelkõige kohaldatavad sellisele riigiabile, mille vahendid eraldatakse maaelu arengu täiendavaks toetamiseks liikmesriigi enda eelarvest. EL-i rahastatud struktuuritoetus on küll põhimõtteliselt Euroopa Liidu poolt juba EL-i vastavate määruste alusel ja neis sisalduvatele nõuetele vastavuse korral eelnevalt aktsepteeritud, kuid see ei tähenda, et konkreetse toetuse eesmärk saaks olla toetuse põhjendamatu koondumine vähestele ettevõtjatele, võimaldamaks neile ulatuslikku konkurentsieelist, ning et eeltoodud aspekti ei saaks abikõlbulikkuse kriteeriumide osas arvestada. Konkurentsiõiguse kohaldamine vastava meetme toetustaotluste läbivaatamisel võib olla toetuse eesmärkide tagamiseks ning kuritarvitamiste vältimiseks õigustatud. Konkurentsiõigusest lähtumine on struktuuritoetuse saamiseks kõlbliku ettevõtja mõiste sisustamisel põhjendatud. See ei tähenda aga, et juhul, kui ettevõtjate lugemine KonkS § 2 kohaselt ühte kontserni kuuluvateks on toetuse piirmäära kohaldamisel põhjendatud, ei oleks nende ettevõtjate näol muudes õigussuhetes tegemist kahe eraldiseisva juriidilise isikuga. Struktuuritoetuse eesmärk ei saa olla konkurentsieelise tekitamine seeläbi, et taotleja vastab kunstlikult toetuse saamiseks esitatud tingimustele. Seega on PRIA kahtluse tekkimisel taotluse eesmärgipärasuse osas, õigustatud taotluse rahuldamise otsustamisel lähtuma ettevõtja mõiste sisustamisel toetuse piirmäära seisukohalt konkurentsiõiguse sätetest ja neid ka analüüsima ning oma otsust nende sätetega põhjendama.
Siseriiklikul kohtul tuleb võimaliku õiguse kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuvastada need objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele, isegi kui EL-i sätetes kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud (vt Euroopa Kohtu 14. detsembri 2000. a otsus kohtuasjas C-110/99: Emsland-Stärke GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, EKL 2000, lk I-11569). Igal juhtumil tuleb eraldi analüüsida nii asjassepuutuvate EL-i normide tähendust ja eesmärki kui ka mõistliku ettevõtja tegevusviisi, kes tegutseb vastavalt kehtivatele seadusesätetele ning äri- ja majandustavale asjassepuutuvas sektoris. Samuti tuleb tuvastada subjektiivne aspekt, mis tähendab kavatsust saada EL-i õiguse vastavate sätete alusel põhjendamatut kasu, luues selleks kunstlikult vajalikud tingimused. Nõustuda tuleb lähenemisega, et oluline ei ole mitte niivõrd toetust taotleva üksuse range õiguslik määratlus, vaid ka majanduslik vaatepunkt, mis lubab järeldada, et kui toetusi taotlevate juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõtjaga.
Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.
Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele (vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03). Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).
Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele (vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03). Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469). Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.
Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele ( vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03). Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469). Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.
EÜ asutamislepingu artiklites 87-89 sätestatud tingimused riigiabi kooskõlastamiseks Euroopa Liidu institutsioonidega on eelkõige kohaldatavad sellisele riigiabile, mille vahendid eraldatakse maaelu arengu täiendavaks toetamiseks liikmesriigi enda eelarvest. EL-i rahastatud struktuuritoetus on küll põhimõtteliselt Euroopa Liidu poolt juba EL-i vastavate määruste alusel ja neis sisalduvatele nõuetele vastavuse korral eelnevalt aktsepteeritud, kuid see ei tähenda, et konkreetse toetuse eesmärk saaks olla toetuse põhjendamatu koondumine vähestele ettevõtjatele, võimaldamaks neile ulatuslikku konkurentsieelist, ning et eeltoodud aspekti ei saaks abikõlbulikkuse kriteeriumide osas arvestada. Konkurentsiõiguse kohaldamine vastava meetme toetustaotluste läbivaatamisel võib olla toetuse eesmärkide tagamiseks ning kuritarvitamiste vältimiseks õigustatud.
3-3-1-65-06 PDF Riigikohus 12.12.2006
HMS
Võrdse kohtlemise rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjendusteta erinevalt. Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud, kui haldusorgani kaalutlusotsus rajaneb kohtumenetluses tuvastamist leidnud asjaoludest tulenevatel asjakohastel kaalutlustel.
Hoonele antud ehitus- ja kasutusload on kehtivad kui hoone on püstitatud kehtiva ehitusloa alusel ja ehitusloa andmise ajal kehtisid ka maarendileping ning hoone projekt ja projekteerimistingimused, kuigi need hiljem annulleeriti.
3-3-1-42-06 PDF Riigikohus 30.11.2006
HMS
Seadusest ei tulene otseselt lähisugulase õigus pöörduda halduskohtusse piiratud teovõimega isiku kaitseks, kui ta ei ole piiratud teovõimega isiku seaduslikuks esindajaks või selleks volitatud piiratud teovõimega isiku poolt (kui piirangud võimaldavad volituse andmist). Halduskohtus peab oma õigusi ja vabadusi saama kaitsta piiratud teovõimega isik ise. Selleks peab kohus osutama piiratud teovõimega isikule igakülgset vajalikku abi tegeliku tahte avamisel, sealhulgas tegema kättesaadavaks õigusabi. Piiratud teovõimega isiku halduskohtumenetlusteovõime hindamisel ei ole halduskohus seotud TsMS § 202 lg-tes 2, 3 ja 4 sätestatud tsiviilkohtumenetlusteovõime piirangutega. Halduskohtumenetluses tuleb eeldada, et isik omab halduskohtumenetlusteovõimet sellest hoolimata, et tema teovõimet on piiratud. See ei välista eestkostja õigust pöörduda eestkostetava õiguste kaitseks halduskohtusse. Samuti on oluline eestkosteasutuse järelevalve eestkostja tegevuse üle. Konkreetsetel asjaoludel võib eestkostja ülesandeid täitva haldusorgani tegevus kahjustada lähisugulase õigusi või kaitstavaid huve, sh perekonnaõigusi või varalisi õigusi. Sellistel kohtu poolt tuvastatavatel asjaoludel omandab lähisugulane kaebeõiguse oma väidetavate rikutud õiguste ja vabaduste kaitseks. Enne 1. juulit 2002 kohtuotsusega teovõimetuks tunnistatud isik on oma õiguslikult staatuselt ka pärast eelnimetatud kuupäeva sisuliselt endises õiguslikus olukorras, vaatamata sellele, et tema suhtes kasutatakse piiratud teovõimega isiku määratlust. Sellise isiku teovõime küsimusi võimaldavad lahendada alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 526 lg-d 2, 4 ja 5, kuigi nimetatud sätted ei ole täielikus vastavuses TsÜS §-ga 10 ja § 11 lg-ga 1. Selgus sellise isiku tegelikus seisundis võib saabuda üksnes tema teovõime uue kohtuliku läbivaatamise tulemusena, milleks loob eeldused ka TsMS § 526 lg 3.
PKS § 95 lõigete 1 ja 5 kohaselt teostab eestkostet kohtu määratud eestkostja ning kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid eestkosteasutus. Kui isikule ei ole määratud eestkostjat, siis on linn eestkosteasutus, kes täidab kuni eestkostja nõuetekohase määramiseni eestkostja ülesandeid. Eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamise õiguse üleandmiseks puudub linnavalitsusel õiguslik alus. Sellist haldusakti ei saa käsitada edasivolitamisena TsÜS § 119 tähenduses. Sisuliselt on haldusaktiga määratud eestkostja, kuid selline pädevus on ainuüksi kohtul. Eestkostja peab oma tegevuses arvestama eestkostetava õiguste ja vabadustega, eestkostetava nii varasema kui ka aktuaalse tahte ning eelistustega. Eestkostja otsustused eestkostetava varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitsel peavad olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Eestkoste aluspõhimõtteks on välistada eestkostja tegevuses huvide konflikt, mille järgimine loob eeldused eestkostetava huvide kaitseks parimal viisil. Eestkostetava kui teenuse tarbija raha kasutamise ja käsutamise õiguse üleandmine teenuse osutajale või teenuse osutaja vastutavale töötajale kätkeb endas vaieldamatut huvide konflikti ning seda ei saa käsitada eestkosteteava õigusi ja huve parimal viisil tagava abinõuna. Eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamine on eestkoste põhisisu ning selle õiguse saab seaduses sätestatud alustel ja korras anda küll eestkostjale, mitte aga kolmandale isikule.
Isikult hoolduskulude nõudmise vahetuks aluseks on hooldusleping, mitte aga haldusakt, millega volitati sotsiaalkeskuse töötajat kasutama ja käsutama isiku raha. Haldusakti tühistamine või õigusvastaseks tunnistamine iseendast ei anna alust hoolekandeasutusele tasutud summade tagastamise nõude rahuldamiseks. Hoolekandeasutuses viibimise perioodi eest kinni peetud hooldustasu ei ole seepärast käsitatav kahjuna või alusetu omandamisena Riigivastutuse seaduse mõttes. Põhjuslik seos haldusakti ja tasu maksmise kohustuse vahel puudub.
3-3-1-59-06 PDF Riigikohus 27.11.2006
HMS
HMS § 6, mis kohustab haldusorganit välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel, ei näe ette, et haldusorganil on õigus üksnes avalik-õiguslike asjaolude väljaselgitamiseks. Seega on haldusorganil tulenevalt uurimisprintsiibist kohustus haldusmenetluses välja selgitada ka tsiviilõiguslikud asjaolud, kui need omavad tähtsust asja lahendamisel. Uurimispõhimõtte kohaldamisel tuleb haldusorganil lähtuda neist õigusnormidest, mis vastavat valdkonda reguleerivad. Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest. Tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamisega ei sekku haldusorgan poolte tsiviilõigussuhetesse, vaid teeb üksnes kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu. Haldusorganil puudub pädevus sellise tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks reeglina vaid siis, kui seadus näeb ette, et vastav asjaolu tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras.
Võrdse kohtlemise printsiibist ei tulene, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (vt Riigikohtu 06. 05. 2004 otsust nr 3-3-1-19-04, 06.12.2004 otsust nr 3-3-1-53-04 ja 29.05.2006 otsust nr 3-3-1-23-06).
3-3-1-78-06 PDF Riigikohus 16.11.2006
HMS
Ehitise teenindamiseks piisava suurusega maatüki erastamist ei saa takistada ehitise vahetus läheduses kulgev tee. Kui ehitisega samal pool teed olevast maast ei piisa teenindusmaaks, ei ole välistatud täiendava maatüki teenindusmaaks määramine ehitist ümbritsevast maast teisel poolt teed.
Erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata erastamise küsimust lõplikult. Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei pruugi anda isikule õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel. Põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Esialgse korralduse muutmist õigustavaks kaalutluseks võib olla avalik huvi riigi omandis oleva jõe osalise erastamise vältimiseks. Kui tegemist on avalikult kasutatava ning eraisikule mittekuuluva teega, on selle erastamata jätmiseks piisavalt kaalukas huvi, et õigustada haldusakti muutmist. Ehitise teenindamiseks piisava suurusega maatüki erastamist ei saa takistada ehitise vahetus läheduses kulgev tee. Kui ehitisega samal pool teed olevast maast ei piisa teenindusmaaks, ei ole välistatud täiendava maatüki teenindusmaaks määramine ehitist ümbritsevast maast teisel poolt teed.
Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega. Haldusakti tervikuna vaidlustamine ei tähenda alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvestada tuleb ka isiku eesmärki kaebuse esitamisel.
Erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata erastamise küsimust lõplikult. HMS § 52 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid, seega peab eelhaldusakti kehtetuks tunnistamisel järgima HMS-s sätestatud nõudeid. Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei pruugi anda isikule õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel. Põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Esialgse korralduse muutmist õigustavaks kaalutluseks võib olla avalik huvi riigi omandis oleva jõe osalise erastamise vältimiseks. Kui tegemist on avalikult kasutatava ning eraisikule mittekuuluva teega, on selle erastamata jätmiseks piisavalt kaalukas huvi, et õigustada haldusakti muutmist.
3-3-1-72-06 PDF Riigikohus 25.10.2006
HMS
VVS
Riigivara valitseja saab oma ülesandeid riigivara valitsemisel teisele haldusorganile üle anda vaid juhul, kui vastav võimalus on sätestatud õigusaktis, millega talle see ülesanne pandi. Kui tegemist on eraldiseisvate haldusorganitega, siis ei saa nende vahel toimuda sisepädevuse delegeerimist.
Oma pädevust riigivara enampakkumise tulemuste kinnitamiseks või kinnitamata jätmiseks saaks Keskkonnaministeerium Maa-ametile üle anda vaid juhul, kui kui vastav võimalus oleks sätestatud Riigivaraseaduses või Vabariigi Valitsuse 01.08.1995 määrusega nr 286 kinnitatud "Riigivara võõrandamise korras", millega talle see ülesanne pandi. Sellist võimalust õigusaktid riigivara valitsejale ei anna. Kui tegemist on eraldiseisvate haldusorganitega, siis ei saa nende vahel toimuda sisepädevuse delegeerimist. VVS § 70 lõikest 1 ja Maa-ameti põhimäärusest tulenevalt on Maa-amet ja Keskkonnaministeerium erinevad valitsusasutused. Seetõttu ei saa nende vahel toimuda sisepädevuse delegeerimist.
3-3-1-48-06 PDF Riigikohus 12.10.2006
HMS
Kui isik on tegutsenud haldusaktist juhindudes ja selle alusel, siis pidi ta olema haldusaktist teadlik. Sellisel juhul on haldusakt kehtiv ja õigusjõudu omav hoolimata sellest, et haldusakti ei olnud isikule teatavaks tehtud.
Üksnes isiku lootus soodustava haldusakti kehtimajäämise suhtes ei pruugi olla piisav argument, mis keelaks haldusakti kehtetuks tunnistamise tema kahjuks. Kuid kui isik on haldusakti kehtimajäämist usaldades muutnud oma elukorraldust ja teinud aktist lähtudes tehinguid oma vara käsutamiseks, siis sellisel juhul keelab HMS § 67 lg 2 haldusakti kehtetuks tunnistamise isiku kahjuks. Haldusakti võib siiski kehtetuks tunnistada, kui avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam isiku huvist akti kehtimajäämise suhtes. Kui ei ole tuvastatud selliseid olulisi avalikke huvisid või kolmandate isikute õigusi, mida haldusakt kahjustaks, siis on kehtetuks tunnistamine keelatud olenemata sellest, kas haldusakt on õigusvastane või õiguspärane. Kehtima tuleb jätta ka õigusvastane haldusakt ning see on täitmiseks kohustuslik igaühele, kui isiku õiguspärasest ootusest tulenevalt on haldusakti kehtetuks tunnistamine keelatud.
Kuni 31. augustini 2006 kehtinud HKMS § 93 lg 1võimaldas välja mõista üksnes isiku poolt juba tasutud kohtukulud (vt 20.12.2000 otsust nr 3-3-1-55-00, 17.04. 2003 otsust nr 3-3-1-28-03, 15.03.2006. a otsust nr 3-3-1-5-06). Alates 1. septembrist 2006 kehtib HKMS § 93 lg 1 teises sõnastuses ning varasema § 93 lg-ga 1 otseselt sarnast sätet seadustikus ei ole. Kehtiva HKMS § 83 lg 5 kohaselt peab kohus igas kohtuastmes arvestust asjas kantud menetluskulude kohta ning mõistet "kantud kulud" kasutatakse veel § 92 lg-s 8 ja § 93 lg-s 2. Sellest tulenevalt on halduskohtumenetluses teise poole kasuks endiselt võimalik välja mõista vaid need kulud, mille eest isik on juba tasunud.
3-3-1-46-06 PDF Riigikohus 12.10.2006
HMS
Vaba metsamaa erastamise avalduse esitanud isik peab erastamisõiguse säilimiseks üldjuhul kogu erastamismenetluse kestel vastama seaduses sätestatud tingimustele. Maavanemal, kes erastamist korraldab, on õigus ja kohustus kontrollida isiku vastavust vaba metsamaa erastajatele esitatavatele nõuetele. Formaalsete tunnuste kontrollimisel tuleb lähtuda ka regulatsiooni kehtestamise sisulistest eesmärkidest ning esitada kaalutlused, miks isik ei vasta seaduse nõuetele. Vajalik on hinnata, kas mittevastavus on oma laadilt üksnes näiline või formaalne või on puudus sisuline võrreldes regulatsiooni eesmärgiga. Õiglase ja haldusmenetluse põhimõtetele rajaneva otsustuse tegemiseks ei või tähelepanuta jätta mittevastavuse tekkimise asjaolusid. Kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamise kohta ei teki isikul subjektiivset õigust nõuda, et temaga sõlmitaks vaba metsamaa erastamise ostu-müügilepingu. Nimekirja kantud isikul võib aga tekkida õiguspärane ootus, et ta on loetud seaduse nõuetele vastavaks ning ilma kaaluka põhjuseta seda küsimust uuesti ei otsustata (vt ka Riigikohtu 07.12.2001 otsust nr 3-3-1-51-01 ning 29.03.2006 otsuse nr 3-3-1-81-05, p 13-14).
Kaebuse esitaja tahe ei saa olla suunatud kohtulahendi saamiseks, mille tegemist seadus ei võimalda. Seepärast tuleb kaebust tõlgendada viisil, mis tagab isiku õiguste võimalikult tõhusa kaitse (vt ka Riigikohtu 29.01.2004 määruse nr 3-3-1-4-04, p-i 15).
3-3-1-16-05 PDF Riigikohus 17.05.2005
HMS
Haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Ulatuslikemate aktide korral on põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist ka otsuses endas. Samas ei too motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist, näiteks juhtumil kui otsuse põhjendused on tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest.
Detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhistustesse kuuluvate asjaolude ja motiivide ring sõltub alati konkreetse juhtumi eripärast ega ole õiguslikult ette määratud. Seetõttu ei ole haldusorgan alati kohustatud esitama põhjendusi, miks ta otsustab mõne küsimuse teisiti, kui seda nägi ette varasem otsus. Varasemast erineva otsuse tegemise motiivid peavad olema esitatud juhul, kui isikutel on eelnevast aktist tulenev usaldus või põhjendatud ootus, et varasem akt jääb kehtima.
3-3-1-28-05 PDF Riigikohus 09.05.2005
HMS
Vaidluse tekkimisel selle üle, kas haldusakti adressaat on koormava haldusakti kätte saanud, on tõendamiskohustus haldusorganil. Kui haldusorgan ei ole vaidlustatud haldusakti adressaadile saatnud seaduse nõuete kohaselt tähtkirjaga, siis üksnes postikulude registreerimise kanne ja postikulude tasu ei tõenda selle haldusakti kättesaamist.
Vaidluse tekkimisel selle üle, kas haldusakti adressaat on koormava haldusakti kätte saanud, on tõendamiskohustus haldusorganil. Kui haldusorgan ei ole vaidlustatud haldusakti adressaadile saatnud seaduse nõuete kohaselt tähtkirjaga, siis üksnes postikulude registreerimise kanne ja postikulude tasu ei tõenda selle haldusakti kättesaamist. Haldusorgani eksitav käitumine haldusakti kättetoimetamisel kujutab endast tähtaja ennistamise mõjuvat põhjust.
3-3-1-84-04 PDF Riigikohus 22.02.2005
HMS
Projektimuudatuste kooskõlastamine ja kasutusloa andmine on kaks omavahel seotud taotlust ning need tuleb lahendada eraldi. EhS § 34 lõike 1 kohaselt ei saa kohalik omavalitsus anda kasutusluba ehitisele, mis ei vasta ehitusprojektile, mille alusel on antud ehitusluba. Kui ehitamisel on kaldutud kõrvale ehitusprojektist, siis peaks kohalik omavalitsus enne, kui ta otsustab kasutusloa andmise, hindama kõrvalekaldumiste olulisust ja ehitusloa muutmise vajalikkust.
Ehitusluba on kohaliku omavalitsuse nõusolek ehitusprojekti järgi ehitamiseks ehk luba ehitamiseks ehitusprojekti tingimustel. Ehitusprojekti muudatuste kooskõlastamine tähendab ehitusloa muutmist. EhS sätestab erandi HMS § 68 lõikest 1 suhtes - isik võib piiranguteta esitada taotluse ehitusprojekti ja temale väljastatud ehitusloa tingimuste muutmiseks.
Kui ehitamisel on kaldutud kõrvale ehitusprojektist, siis peaks kohalik omavalitsus enne, kui ta otsustab kasutusloa andmise, hindama kõrvalekaldumiste olulisust ja ehitusloa muutmise vajalikkust. Ehitusluba on kohaliku omavalitsuse nõusolek ehitusprojekti järgi ehitamiseks ehk luba ehitamiseks ehitusprojekti tingimustel. Ehitusprojekti muudatuste kooskõlastamine tähendab ehitusloa muutmist. EhS sätestab erandi HMS § 68 lõikest 1 suhtes - isik võib piiranguteta esitada taotluse ehitusprojekti ja temale väljastatud ehitusloa tingimuste muutmiseks.
Linn peab planeeringute kehtestamise ja täitmise raames tagama, et kaugküttepiirkonnas oleks piisaval arvul tarbijaid ning kaugküttesüsteem majanduslikult ja sotsiaalselt ära tasuks. Isiku õiguste piirangu aluseks võib lisaks keskkonna kaitsele olla ka avalik huvi tagada kaugküttesüsteemi toimivus.
3-3-1-80-04 PDF Riigikohus 16.12.2004
MKS
HMS
Halduskohtusse saab oma subjektiivsete õiguste kaitseks pöörduda üksnes õigusvõimeline isik. Isiku mõiste defineerimisel tuleb lähtuda Tsiviilseadustiku üldosa seadusest, kui HKMS ei defineeri isiku mõistet teisti. TsÜS § 25 lg 2 kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik. Seega saab linn avalik-õigusliku juriidilise isikuna esitada halduskohtusse kaebusi linna kõikide asutuste maksuvõlgade vaidlustamiseks. MKS § 6 kui spetsiifiline maksuõiguslik erinorm ei laienda asutuse osalist õigusvõimet, vaid piirdub ainult Maksukorralduse seaduse ja maksuseaduste rakendusalaga. Muudes õigussuhetes jääb õiguse subjektiks kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õigusliku juriidilise isikuna.
Kui haldusorgan vaatab menetlusosalise korduva taotluse läbi ja annab välja uue haldusakti või muudab varasemat, siis tuleb HKMS § 9 lõikes 2 sätestatud halduskohtusse pöördumise tähtaega arvutada alates viimase haldusakti kättetoimetamisest menetlusosalisele.
Tulenevalt uurimispõhimõttest peab halduskohus tõlgendama kaebaja taotlust ning selgitama välja kaebaja tegeliku tahte. Kui kaebaja esitab mitu eraldi taotlusena vormistatud nõuet, mis kattuvad või on suunatud sama eesmärgi saavutamisele, siis tuleb taotlusi vaadelda ühe taotlusena.
3-3-1-56-04 PDF Riigikohus 30.11.2004
TsK
HMS
Põhiseadusevastaseks tunnistatud üldaktid ja neile tuginevad üksikaktid pole põhiseadusevastasuse tõttu tühised, s.o kehtetud algusest peale.
See, et isik mõistab talle suunatud üksikakti põhiseadusevastasust alles pärast üldakti põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei saa talt võtta kahjunõude esitamise õigust. Isikul on mõistlik alus eeldada, et avalik võim tegutseb üksikakte andes põhiseaduspäraste üldaktide alusel. Isikult ei saa nõuda, et ta vaidlustaks üksikakti aluseks oleva üldakti vastavust Põhiseadusele.
Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt, millega võeti tasu, on õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge.
3-3-1-64-04 PDF Riigikohus 30.11.2004
HMS
TsK
Põhiseadusevastaseks tunnistatud üldaktid ja neile tuginevad üksikaktid pole põhiseadusevastasuse tõttu tühised, s.o kehtetud algusest peale. Haldusorgan ei tohi jätkata akti täitmist või toimingu sooritamist pärast seda, kui on jõustunud Riigikohtu otsus, millega tunnistati kehtetuks või põhiseadusevastaseks akti või toimingu sooritamise aluseks olnud üldakt. Sellises olukorras on haldusorgan kohustatud ise tühistama akti või lõpetama toimingu Riigikohtu otsuse jõustumise päevast. Kui üksikakt on aga adressaadi poolt täidetud enne selle aluseks oleva üldakti põhiseadusevastasuse tuvastamist Riigikohtus, siis selline üksikakt jääb jõusse. Ka ei nõua seadus sellise põhiseadusevastase üldakti alusel antud üksikakti tagasitäitmist haldusorgani enese algatusel.
See, et isik mõistab talle suunatud üksikakti põhiseadusevastasust alles pärast üldakti põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei saa talt võtta kahjunõude esitamise õigust. Isikul on mõistlik alus eeldada, et avalik võim tegutseb üksikakte andes põhiseaduspäraste üldaktide alusel. Isikult ei saa nõuda, et ta vaidlustaks üksikakti aluseks oleva üldakti vastavust Põhiseadusele. Põhiseadusevastane kahju tekitamine võib olla toimunud kas põhiseadusevastase üldakti või põhiseadusevastase üksikaktiga. Hoolimata sellest, et enne Riigivastutuse seaduse jõustumist polnud erisätet põhiseadusevastase üldaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks, on kolleegium seisukohal, et ka kahju, mida selliselt tekitati enne Riigivastutuse seaduse jõustumist (s.o enne 1. jaanuari 2002), tuli hüvitada. Kolleegiumi selline seisukoht tugineb Põhiseaduse §-le 25. Kolleegium on seisukohal, et teatud tingimustel on õigusvastase üksikaktiga võetud tasu käsitatav kahjuna, mis tuleb välja mõista.
Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt, millega võeti tasu, on õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge.
3-3-1-36-04 PDF Riigikohus 10.11.2004
HMS
Kui haldusorgan otsustab isiku taotlusest ajendatuna menetluse uuendada, siis tuleb tal taotlejat ja teisi menetlusosalisi sellest teavitada. Menetluse uuendamine on haldusakti kehtetuks tunnistamisel vajalik selleks, et koguda vajalikku teavet akti kehtetuks tunnistamisel rakendatava kaalutlusõiguse (HMS § 64 lg 2) õigeks kohaldamiseks. Haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt ei välista see, et varem on sama haldusakti vaidlustatud halduskohtus ning et see kaebus on jäänud rahuldamata. Kui hiljem ilmnevad asjaolud või motiivid, mis ei olnud kohtuliku kontrolli objektiks ja mis haldusorgani arvates tingivad haldusakti kehtetuks tunnistamise, siis ei ole kehtetuks tunnistamine uutel põhjustel keelatud. Lisaks võimaldab Haldusmenetluse seadus ka õiguspärase haldusakti, sh kohtumenetluses õiguspäraseks peetud haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui esinevad Haldusmenetluse seaduses sätestatud õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks vajalikud eeldused.
HMS § 68 lg-t 1 ja § 44 lg-t 1 nende koostoimes tuleb mõista selliselt, et kui isik esitab haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse, milles väidab mõne HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, siis peab haldusorgan menetluse uuendama. HMS § 68 lg-st 1 ei saa aga teha järeldust, et keelatud on esitada haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlusi muudel alustel kui neil, mis on sätestatud HMS § 44 lg-s 1. Isiku selline õigus tuleneb juba PS §-st 46. Kuid Haldusmenetluse seadusest ei tulene, et haldusorgan on kohustatud HMS § 44 lg-s 1 sätestatud alustest erinevatele alustele tuginevat haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlust igal juhul sisuliselt menetlema. Kui haldusorgan otsustab isiku taotlusest ajendatuna menetluse uuendada, siis tuleb tal taotlejat ja teisi menetlusosalisi sellest teavitada. Menetluse uuendamine on haldusakti kehtetuks tunnistamisel vajalik selleks, et koguda vajalikku teavet akti kehtetuks tunnistamisel rakendatava kaalutlusõiguse (HMS § 64 lg 2) õigeks kohaldamiseks. Kui uuendatud menetlus ei lõppenud akti kehtetuks tunnistamisega, tuleb menetluse lõppemisest teavitada nii haldusakti adressaati kui ka akti kehtetuks tunnistamist taotlenud isikut. Kui uuendatud menetlusse oli kaasatud ka kolmandaid isikuid, siis tuleb õigeks pidada ka nende teavitamist menetluse lõpptulemusest.
3-3-1-28-04 PDF Riigikohus 09.06.2004
HMS
PlanS ei sätesta eriregulatsiooni vaidemenetluse suhtes. Seetõttu tuleb planeerimismenetluses antud haldusaktide ja toimingute suhtes vaide esitamisel ja selle lahendamisel lähtuda üldregulatsioonist. HMS § 73 lg 2 kohaselt kui haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet teostavat organit ei ole, lahendab vaide haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan. KOKS §-st 66^1 ei nähtu, et linnavolikogude üle teostataks teenistuslikku järelevalvet. Ka Vabariigi Valitsuse seadus (§-d 93-101) ei sätestata teenistuslikku järelevalvet kohalike omavalitsuste volikogude üle. Samuti ei ole VVS §-s 85 ja PlanS § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud maavanema järelevalve näol tegemist teenistusliku järelevalvega. Kuna maavanem ei teosta kohaliku omavalitsuse volikogude üle teenistuslikku järelevalvet, peab kohaliku omavalitsuse volikogu haldusakti peale esitatud vaide HMS § 73 lg-st 2 tulenevalt lahendama volikogu ise.
Ka kohaliku omavalitsuse volikogu otsuses peab olema esitatud haldusakti motivatsioon. Kui motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes muus dokumendis, peavad haldusaktis olema välja toodud põhimotiivid. Viide muule dokumendile peab olema niivõrd täpne, et võimaldab isikul mõista, milline osa dokumendist kujutab endast haldusakti põhjendust.
Selline planeeringu kehtestamine, kus lähtutakse 6 kuud tagasi toimunud planeerimismenetluse tulemustest, ei ole kooskõlas planeerimismenetlust reguleerivate normide eesmärkidega. Kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus.
PlanS § 26 lg 1 annab selgesõnaliselt võimaluse kohtusse pöördumiseks ka isikutele, kes leiavad, et planeeringu kehtestamise otsus on õigusvastane. Seega võib PlanS § 26 lg 1 alusel planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks halduskohtusse pöörduda igaüks, kes leiab, et see otsus on õigusvastane, ning olenemata sellest, kas see otsus tema õigusi rikub või tema vabadusi piirab. Sellise isiku poolt esitatud kaebuse puhul ei pea halduskohus kaebuse rahuldamise või mitterahuldamise otsustamisel kontrollima seda, kas vaidlustatud akt tema õigusi rikub või vabadusi piirab.
3-3-1-20-04 PDF Riigikohus 07.06.2004
HMS
HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna linnavalitsuse korraldus anti välja isiku taotluse alusel ning see ei puuduta kolmandate isikute õigusi, ei võinud korralduses selle andmisel silmas peetud kaalutluste märkimata jätmine mõjutada asja otsustamist ning ainuüksi sellel põhjusel korraldust tühistada ei saa. Haldusakti täitmine ei välista selle akti kehtetuks tunnistamist või muutmist. HMS § 69 lg 1 kohaselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Ainuüksi haldusakti tagasitäitmise võimalusega ei saa aga õigustada haldusakti kehtetuks tunnistamist või tagasitäitmise võimatusest tuletada põhjust haldusakti kehtetuks tunnistamisest keeldumiseks. Haldusakti kehtetuks tunnistamine tuleb otsustada eelkõige sisulist tähendust omavate asjaolude põhjal.
HMS § 65 lg 2 kohaselt võib õiguspärase haldusakti edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada isiku kasuks, välja arvatud juhul, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda või kui kehtetuks tunnistamine oleks vastuolus seadusega. Õigustatud subjekt muutis oma soovi õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes pärast selleks ettenähtud tähtaega, millest tulenevalt on linnavalitsuse korraldus õigusvastane, sest kehtetuks tunnistatud korralduse asemel oleks tulnud välja anda uus sama sisuga haldusakt.
Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a määruse nr 487 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg" punkti 1 kohaselt oli õigustatud subjektil, kes on saanud subjektiks tunnistamise otsuse kätte enne selle määruse kehtestamist, õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni 1. märtsini 1995. a. Omandireformi aluste seaduse § 2 lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Omandireform ei ole jätkuv, vaid lõpeb eesmärgi saavutamisega. Sellel põhjusel on omandireformi käigus väljendatud tahteavalduse hilisem muutmine piiratud.

Kokku: 35| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json