Tsiviilseadustiku üldosa seadus (lühend - TsÜS)

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05. Müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus. TsÜS § 6 lg-s 4 on sätestatud üheselt, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.

Ka linnavolikogu määrusega kehtestatud linnavara võõrandamise kord kui õigustloov akt on seaduseks TsÜS § 87 mõttes. Nimetatud võõrandamise kord sisaldab keeldu sõlmida müügilepingut isikuga, kes ei paku kõrgeimat hinda. Sellise keelu mõtteks on tuua kaasa seda keeldu rikkudes sõlmitud müügilepingu tühisus. Eelviidatud keelu mõtteks ei ole kaasa tuua asjaõiguslepingu tühisus. Keelu eesmärgiks on vältida linnale kahjuliku müügilepingu sõlmimist. Tingimused, mis teevad müügi kahjulikuks, saavad sisalduda võlaõiguslikus müügilepingus, mitte aga asjaõiguslepingus, millega antakse üle vaid omand.

Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka sellisel juhul, kui avaliku võimu kandja tehtud eraõigusliku tehinguga on rikutud tema subjektiivseid avalikke õigusi. Õiguskaitse efektiivsust kahjustavaks tuleb lugeda olukord, kus isikul on õigusharude läbipõimumise tõttu raske oma õigust realiseerida. Kui avalik-õiguslikus menetluses tehtud haldusakt realiseeritakse eraõigusliku tehinguga, on isikul tema subjektiivsete õiguste rikkumisel õigus taotleda halduskohtus avaliku võimu kandja haldusakti tühistamist. Isikul, kes ei ole tehingu pooleks, ei ole üldjuhul võimalik taotleda haldusakti alusel sõlmitud eraõigusliku tehingu tühisuse tuvastamist.

Tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik ka halduskohtu otsus osas, milles halduskohus on haldusakti HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistanud. Sellises olukorras ei saa tsiviilasja lahendav kohus asuda haldusakti kehtetuse kohta teistsugusele seisukohale. Muus osas on halduskohtu otsus, millega haldusakt tühistatakse, üldkohtu jaoks tõendiks TsMS § 272 tähenduses. Seega saab teises kohtuasjas tehtud kohtulahendit kasutada ka tõendina nende asjaolude kindlakstegemiseks, millest oleneb lepingu kehtivus.

TsMS § 442 lg 8 esimese lause kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. HKMS § 5 lg 1 kohaselt kohaldub eeltoodu ka halduskohtu otsusele. Kui halduskohtul tuleb konkreetsetest asjaoludest sõltuvalt lahendada ka tsiviilõigusliku tehingu kehtivuse küsimus, esitab kohus oma sellekohased põhjendused ja järeldused otsuse põhjendavas osas.

Kohtumenetluse normid ei välista avaliku õiguse normide täiendavat kohaldamist üldkohtu poolt ega eraõiguse normide täiendavat kohaldamist halduskohtu poolt haldusasja läbivaatamisel. Tsiviilõigusliku tehingu tühisuse kindlakstegemine halduskohtus pole välistatud, kui see on vajalik haldusakti või haldusorgani toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamisel. Vt Riigikohtu erkogu lahend nr 3-3-1-15-01.

Kohtuotsuse resolutsioonis halduskohus haldusaktiga seotud tehingu tühisust üldjuhul siiski tuvastada ei tohi. Erandina on see võimalik juhtudel, kui selline volitus tuleneb otseselt eriseadusest.

Tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik ka halduskohtu otsus osas, milles halduskohus on haldusakti HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistanud. Sellises olukorras ei saa tsiviilasja lahendav kohus asuda haldusakti kehtetuse kohta teistsugusele seisukohale. Muus osas on halduskohtu otsus, millega haldusakt tühistatakse, üldkohtu jaoks tõendiks TsMS § 272 tähenduses. Seega saab teises kohtuasjas tehtud kohtulahendit kasutada tõendina nende asjaolude kindlakstegemiseks, millest oleneb lepingu kehtivus.

Tulenevalt TsÜS § 129 lg-st 1 on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Selleks, et esindusõiguseta isiku tehtud tehing kehtiks, peab isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle heaks kiitma.

Asjaolu, et isik soovis osta asja käibemaksu tasumata, ei muuda poolte sõlmitud lepingut näilikuks või heade kommetega vastuolus olevaks. Poolte kokkulepe jätta töö eest tasumisel maksmata käibemaks ei muuda poolte sõlmitud lepingut tühiseks.

TsÜS § 135 lg-t 1 ei saa tähtaja kulgemise alguse osas kohaldada nii, et kui tähtaja algust määrav kalendripäev või sündmus ei lange tööpäevale, algab tähtaja kulgemine järgmisel tööpäeval. Selline kord on kehtestatud ainult tähtpäeva saabumise kohta TsÜS § 136 lg-s 8.

Kohtutel tuleb tagada toimikusse ainult korrektselt täidetud kättetoimetamist tõendavate dokumentide lisamine. Vastasel korral on oluliselt raskendatud mh selle asjaolu selgitamine, kas menetlustähtaeg on hakanud kulgema või mitte.

Üks menetlusdokumendi esindajale kättetoimetamise eesmärke ja ühtlasi tagajärg on see, et menetlusdokumendi kättetoimetamisest esindajale hakkab kulgema menetlustähtaeg, sh nt apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-84-07.

Üks menetlusdokumendi esindajale kättetoimetamise eesmärke ja ühtlasi tagajärg on see, et menetlusdokumendi kättetoimetamisest esindajale hakkab kulgema menetlustähtaeg, sh nt apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg.

Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-06.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-07.

Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-07.

VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte.

TsÜS § 132 lg-st 2 tuleneva kaitsekohustuse eesmärgiks on lepinguliste kohustuste täitmine selliselt, et kohustuste täitmisest ei tekiks teisele lepingupoolele kahju. Kaitsekohustuse eesmärgiks ei ole igasuguste lubamatute tegude (nt vargus) ärahoidmine.

Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.

Töövõtja võib vastutada tellija ees oma alltöövõtja töötaja tekitatud kahju eest VÕS § 1054 lg 2 järgi. Kui isik kasutab teist isikut oma kohustuse täitmisel, vastutab ta VÕS § 1054 lg 2 järgi selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitati või kahju tekitamine sai võimalikuks selle kohustuse täitmise tõttu. VÕS § 1054 lg 2 kohaldamise tingimuseks on sama paragrahvi 1. lõikest tuleneva vastutuse eelduste tuvastamine. VÕS § 1054 lg 2 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada isiku enda süüd kahju tekitamises.

Töövõtjat ei vabasta vastutusest asjaolu, et alltöövõtja töötaja võttis endale täielikult kogu vastutuse kostjale tekkinud kahju eest. Kui tuvastatakse, et töövõtja vastutab alltöövõtja töötaja tekitatud kahju eest, ei mõjuta see töövõtja kui kahju tekitamise eest töövõtja alltöövõtja ja tema töötajaga solidaarselt vastutava isiku (VÕS § 137 lg 1) õigust esitada vastuväiteid kahjuhüvitise nõudele.

Üldjuhul ei ole asjaõiguslepingu kui õiguslikult neutraalse lepingu tühisusele tuginemine lepingu heade kommete vastasuse tõttu võimalik. Siiski võib see olla võimalik erandlikel juhtudel, kui asja käsutamise eesmärk on teise isiku kahjustamine.

Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav.

Üldjuhul ei ole asjaõiguslepingu kui õiguslikult neutraalse lepingu tühisusele tuginemine lepingu heade kommete vastasuse tõttu võimalik. Siiski võib see olla võimalik erandlikel juhtudel, kui asja käsutamise eesmärk on teise isiku kahjustamine.

Üldjuhul ei saa asjaõiguslepingut tühistada esindaja kohustuste rikkumise tõttu (TsÜS § 131 alusel), kuna see eeldab TsÜS § 131 lg 1 kohaselt tehingu tingimuse analüüsimist, mis saab puudutada esmajoones võlaõiguslikku (kausaal)tehingut.

Võõra vara ebaseadusliku valduse korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127 lg 2) eelkõige kasutuseelised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 tähenduses. Kaotatud kasutuseeliste arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.

Rendilepingu rendileandja ja rentniku vahel lõppemisel kaotas ruumide allkasutaja tulenevalt VÕS § 288 lg-st 6 õiguse eluruumi kasutada ning rendileandjal oli VÕS § 334 lg 5 järgi õigus nõuda allkasutajalt eluruumi tagastamist. Iseenesest võis allkasutajaga sõlmitud allkasutusleping pärast kasutuslepingu lõppemist kehtima jääda, kui kostja ja rentnik ei leppinud kokku, et see lõppeb rendilepingu lõppedes. See asjaolu ei mõjuta aga VÕS § 288 lg-s 6 sätestatud üürileandja õigust nõuda asja allkasutusest välja.

Võõra vara ebaseadusliku valduse korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127 lg 2) eelkõige kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 tähenduses. Kaotatud kasutuseeliste arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.

VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotuses. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks.

Võõra vara ebaseadusliku valdamise korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127 lg 2) eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 tähenduses. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida isik võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.

VÕS § 288 lg 1 järgi võib üürnik anda üürileandja nõusolekul asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. VÕS § 341 järgi kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut ka rendilepingule, kui rendilepingu kohta ei ole sätestatud teisiti. Seega võivad nii üürnik kui ka rentnik anda üüri- või rendilepingu eseme allkasutusse ja sõlmida selle kohta allkasutuslepingu. Seadusest ei tulene, et rendilepingu alusel renditud vara ei võiks anda allkasutusse, sh allüürile. Kuigi rendilepingu sõnastuse järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendile, ei tähenda seda, et rentnikul ei olnud selle sätte alusel õigust anda eluruume üürilepingu alusel allkasutusse.

VÕS § 288 lg 1 järgi võib üürnik anda üürileandja nõusolekul asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. VÕS § 341 järgi kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut ka rendilepingule, kui rendilepingu kohta ei ole sätestatud teisiti. Seega võivad nii üürnik kui ka rentnik anda üüri- või rendilepingu eseme allkasutusse ja sõlmida selle kohta allkasutuslepingu. Seadusest ei tulene, et rendilepingu alusel renditud vara ei võiks anda allkasutusse, sh allüürile. Kuigi rendilepingu sõnastuse järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendile, ei tähenda seda, et rentnikul ei olnud selle sätte alusel õigust anda eluruume üürilepingu alusel allkasutusse.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-26-08.

VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotuses. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks.

1. jaanuaril 2006 jõustunud TsÜS § 160 lg 2 p 6 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud kolmanda isiku kaasamine menetlusse kolmanda isiku vastu suunatud nõude suhtes. TsÜS § 160 lg 2 p-le 6 ei ole seadusega antud tagasiulatuvat jõudu. VÕSRS § 9 lg-t 1 analoogia alusel kohaldades saab hagi aegumine TsÜS § 160 lg 2 p 6 järgi peatuda üksnes siis, kui kolmas isik kaasatakse menetlusse pärast selle sätte jõustumist.

TsÜS § 160 lg 2 p 6 peab silmas olukorda, kus kolmas isik kaasatakse menetlusse poole taotlusel, kes leiab, et kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib tal olla õigus esitada kolmanda isiku vastu lepingu rikkumisest tulenev või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõue (TsMS § 216 lg 1).

Tuleb eristada kohustus- ja käsutustehingut ka siis, kui need sisalduvad samas lepingudokumendis.

TsÜS § 88 lg 1 sätestab, et kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on tühine. Tühine on ka täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri tehtud käsutus, mis rikub eelmises lauses nimetatud käsutuskeeldu. TsÜS § 88 lg-s 1 nimetatud käsutustehingu all ei peeta silmas võlaõiguslikku lepingut, mille täitmiseks käsutustehing sõlmitakse. TsÜS § 88 lg 1 peab silmas käsutustehingut ja käsutustehingu määratleb üldiselt sama seaduse § 6 lg 3, mille kohaselt antakse õigused ja kohustused üle üleandmise tehinguga (käsutustehinguga).

Igasugune võõrandamistehing ei riku käsutuskeeldu. Kuna hagi tagamiseks oli kohus seadnud lepinguesemele käsutuskeelu, saab tulenevalt TsÜS § 88 lg-st 1 olla tühine asjaõiguslik kokkulepe ja seda olenemata sellest, kas käsutuskeeld on ARK-i registrisse kantud või mitte. Võlaõigusliku lepingu tühisust eeltoodu aga kaasa ei too. Tulenevalt liiklusseaduse § 65 lg-st 1 on füüsilisel ja juriidilisel isikul õigus juurde pääseda üksnes endaga seotud registriandmetele. Seega ei ole ARK-i register avalik andmebaas, kus isikud saaks vabalt tutvuda ka teiste isikutega seotud registriandmetega.

Liisingulepingu tunnuseks on VÕS § 361 järgi see, et liisinguandja omandab liisinguvõtja määratud müüjalt eseme ja annab selle liisinguvõtja kasutusse, viimane kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisingulepinguga VÕS § 361 tähenduses ei ole tegemist siis, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt.

Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtust arvestatakse abstraktselt - võrreldakse valdaja kasutusõiguse väärtust sarnase asja keskmise kasutusõiguse väärtusega ning kui valdaja kasutusõigus oli suurema väärtusega, tuleb talle hüvitada väärtuste vahe. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.

Kui isik valib alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude, peab kostja hageja valduse rikkumise tõttu maksma VÕS § 1037 lg 1 järgi hagejale hüvitist. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid.

TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel põhjendama teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist. TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt on kohtule kohustuslik hageja taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras.

Kuna AÕSRS § 9¹ ei arvesta võimalust, et vallasasja kasutusvalduse leping võis olla sõlmitud ka tasuta kasutamise lepinguna, tuleb õiguslünga täitmiseks kasutada AÕSRS § 91 analoogiat ja lugeda kõnealune leping alates 1. juulist 2003 tasuta kasutamise lepinguks VÕS § 389 jj mõttes.

Asjaõigusseaduse § 36 lg-st 1 tulenevalt piisas praegusel juhul hoone või osa ruumide valduse üleandmiseks hagejale sellest, kui kostja vabastas hoones asuvad ruumid või osa ruume, teatas sellest hagejale ja ei teinud hagejale edaspidi takistusi ruume vallata. Asjaolu, et kostja kätte jäi väidetavalt ruumide üks võtmekomplekt, ei oma valduse üleandmise seisukohalt tähtsust, kui eespool nimetatud tingimused olid täidetud.

Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtust arvestatakse abstraktselt - võrreldakse valdaja kasutusõiguse väärtust sarnase asja keskmise kasutusõiguse väärtusega ning kui valdaja kasutusõigus oli suurema väärtusega, tuleb talle hüvitada väärtuste vahe. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.

Kahju hüvitamise nõude korral tuleb viivist arvutada VÕS § 113 lg 2 järgi. Sellest sättest tulenevalt arvestatakse muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamise korral kahjuhüvitiselt viivist alates hetkest, mil kahju hüvitama kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude korral tuleb viivist arvestada VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi, s.o alates nõude sissenõutavaks muutumisest.

Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab isik tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks.

Kui isik valib alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude, peab kostja hageja valduse rikkumise tõttu maksma VÕS § 1037 lg 1 järgi hagejale hüvitist. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid.

Tehnorajatiseks on eelkõige elektri- ja sideliinid, gaasi-, soojus- ja veetrassid ning muud sarnased liinid, trassid ja juhtmed (tehnovõrgud), samuti nende teenindamiseks, remontimiseks ja käigushoidmiseks vajalikud abirajatised nagu alajaamad, mahutid jms (tehnorajatised kitsamas tähenduses). Kuna soojussõlm on torudest ja seadmetest koosneva süsteemina käsitatav tehnorajatisena, siis võib kinnisasjal asuda teisele isikule kuuluv tehnorajatis, mida kinnisasja omanik peab seaduses sätestatud juhtudel taluma. Siiski ei saa kinnisasjal asuv tehnorajatis kuuluda teisele isikule üksnes seetõttu, et see on tehnilises mõttes tehnorajatis.

Tehnorajatise talumiskohustus tuleneb AÕS §-dest 158 ja 1581. AÕS § 158 lg 1 varasema redaktsiooni järgi võis võõral kinnisasjal asuda teisele isikule kuuluv tehnorajatis, kui see on vajalik muul põhjusel kui koormatava kinnisasja eesmärgipäraseks kasutamiseks ja majandamiseks. See põhimõte tuleneb selgelt alates 26. märtsist 2007 kehtiva AÕS § 1581 lg-st 1, mille järgi peab kinnisasja omanik taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb elektroonilise side seaduse § 72 lg-s 1, elektrituruseaduse § 65 lg-s 1 ja § 66 lg-s 1, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 7 lg-s 1 ja maagaasiseaduse § 18 lg-s 2 sätestatud kohustus või kes tegutseb vastavas piirkonnas võrguettevõtjana kaugkütteseaduse tähenduses. Soojussõlm on vajalik ainult selle korterelamu korteriomandi omanike huvides, kelle kinnisasjal soojussõlm asub, mitte aga avalikes huvides, s.o kaugküttevõrgu toimimiseks teiste tarbijate huvides. Seetõttu ei saa soojussõlme käsitada hagejale kuuluva tehnorajatisena. Ka KKütS § 2 p 3 järgi ei loeta tarbijapaigaldisi võrgu osaks ja KKütS § 2 p 5 järgi on elamu küttesüsteemi ja võrgu vaheliseks piiritluspunktiks liitumispunkt (võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht).

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-150-06.

Vormipuudusega leping saab muutuda kehtivaks üksnes juhul, kui selle lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks kanne kinnistusraamatusse.

Vormipuudusega leping saab muutuda kehtivaks üksnes juhul, kui selle lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks kanne kinnistusraamatusse.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.

VÕS § 30 ei sätesta deklaratiivset võlatunnistust. Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte.

Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada.

TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on sama paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg ei tarvitse olla ainult kahju tekkimine. Kohustuse rikkumine võib olla tahtlik ka siis, kui soovitakse muud õigusvastast tagajärge. Kuid hageja väitest, et kostja tahtlus seisnes oma kohustuse täitmata jätmises, TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ei piisa.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg 3 reguleerib eemalviibijale tehtud, lepinguga seotud tahteavalduse kättesaamist. TsÜS § 69 lg 2 teine lause reguleerib eemalviibijale tehtud sellise tahteavalduse kättesaamist, mis ei ole seotud lepinguga. Tulenevalt TsÜS § 69 lg-st 3 tuleb tahteavalduse kättesaamise analüüsimisel kindlaks teha, kas tahteavalduse saajale oli tagatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-50-06.

Õiguse, et pantijad võivad tugineda sellele, et laenusaaja ei saanud kätte krediidilepingu ülesütlemise avaldust, annab AÕS § 351 lg 3 analoogia alusel kohaldamine. Nimetatud sätte kohaselt võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja.

Ka nn nimetu pandi korral on pandipidaja siiski kohustatud pantijale teatama tekkinud võlast ja täitemenetluse alustamise kavatusest enne kohtutäituri vahendusel täitemenetluse alustamist. See on vajalik, et pantija saaks vältida võla tasumisega enda omandi sundmüüki. Ka pandiõiguse üldpõhimõtte kohaselt on koormatud vara omanikul õigus nõude asjast rahuldamine tasumisega ära hoida ja asi nii endale jätta. Teavitamine ja mõistliku tähtaja andmine täitemenetluse vältimiseks ei kahjusta enamasti oluliselt ka pandipidaja huve, sest pant krediidilepingu ülesütlemisega ei lõpe ning tagab pandipidaja nõuet ka edaspidi.

Kui pandipidaja rikub hea usu põhimõtete vastaselt pandilepingust tulenevat kohustust teavitada pantijat täitemenetluse alustamise kavatsusest, võib ta olla kohustatud VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama rikkumisega tekitatud kahju. Juhul kui pantija sai asja müügist teada pärast täitemenetluse alustamist ja suutis võla tasumisega vältida asja müüki täitemenetluses, on hüvitatavaks kahjuks eelkõige täitekulud. Kui asi on aga täitemenetluses müüdud ja pantija omand asjale lõppenud, on hüvitatavaks kahjuks lisaks täitekuludele ka kaotatud omandi väärtus, millest on VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvatud kasu, mida kahjustatud isik kahju tekitamise tagajärjel sai. Kahju hüvitamise nõude eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi on eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja kahju vahel. Selline kahju on hõlmatud ka VÕS § 127 lg 2 kaitse-eesmärgist, s.o praeguse kahju ärahoidmine on kohustuse eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.

VÕS § 78 lg-st 3 saab järeldada, et seadusandja on teatud juhul andnud kolmandale isikule õiguse täita võlgniku kohustus, kui sellega välditakse olukorda, kus täitemenetluse tõttu lõpeb kolmanda isiku valdus või muu õigus müüdavale asjale. Selle õiguse kasutamise eeldus on aga see, et kolmas isik saaks täitemenetluse alustamise kavatsusest teada.

Õiguse, et pantijad võivad tugineda sellele, et laenusaaja ei saanud kätte krediidilepingu ülesütlemise avaldust, annab AÕS § 351 lg 3 analoogia alusel kohaldamine. Nimetatud sätte kohaselt võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja.

VÕS § 416 lg 1 võimaldab krediidiandjal üles öelda tarbijaga sõlmitud krediidilepingu, kui tarbijale on antud edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg osamaksete võlgnevuse tasumiseks koos avaldusega, et krediidiandja ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Pantija, kes ei ole ise tarbijana krediidilepingut sõlminud, ei ole krediidilepingu pooleks, kellele tuleks krediidilepingu ülesütlemisest teada anda. Pantija on krediidiandjaga asjaõiguslikes suhetes, ta ei ole ka krediidi käendaja. Seetõttu ei laiene temale VÕS § 416 lg-st 1 tulenev teatamiskohustus. Krediidilepingu ülesütlemisega võrreldes erinev olukord on siis, kui laenuandja soovib pärast lepingu ülesütlemist sundmüüki panna pantijale kuuluva pandieseme.

ÄS § 184 ei näe ette juhatuse liikme ja osaühingu vahel oleva suhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-65-08.

GTKS § 12 lg 1 sätestab, et kaubamärki, mis on heauskselt registreerimiseks esitatud või heauskselt registreeritud kas enne selle seaduse jõustumise kuupäeva või enne, kui geograafiline tähis on oma päritoluriigis kaitse saanud, ei saa kehtetuks tunnistada, selle registreerimisest ei saa keelduda või selle kasutamist keelata põhjusel, et kaubamärk sisaldab registreeritud geograafilist tähist või on sellega eksitavalt sarnane, kui GTKS ei sätesta teisiti. GTKS § 12 lg 2 kohaselt on kaubamärgi registreerimiseks esitamine või registreerimine heauskne, kui seda teinud isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et tegemist on tähisega, mis näitab, et kaup või teenus on pärit kindlalt geograafiliselt alalt, kui kauba või teenuse konkreetne omadus, maine või muu iseloomulik tunnus on olulisel määral seostatav kauba või teenuse geograafilise päritoluga. Kohtul on GTKS § 12 lg-s 2 nimetatud asjaolusid hinnates õigus hinnata geograafilise tähise õiguskaitse andmise aluseks olevate asjaolude olemasolu või puudumist isegi siis, kui teine pool ei ole geograafilise tähise registreeringut eraldi vaidlustanud. Kuna tulenevalt kehtivast TsÜS §-st 139 ja ka enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS §-st 109 heausksust eeldatakse, pidi hageja tõendama, et kostja oli kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskne.

Varasema KaMS § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei registreerita kaubamärgina kaubamärke, mis oma olemuselt võivad tarbijat eksitada kaupade või teenuste liigi, kvaliteedi, hulga, otstarbe, väärtuse, geograafilise päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aja või kaupade või teenuste teiste omaduste suhtes. Nimetatud norm teenib eelkõige tarbija kaitsmise huve. Selleks, et lugeda kaubamärki oma olemuselt tarbijat eksitavaks kauba geograafilise päritolu suhtes, peab see olema tarbijat juba eksitanud või peab oht selleks olema piisavalt suur. Eeltoodu on hinnangu küsimus.

TsÜS § 136 lg 2 rakendamisel ei oma tähtsust, millal algab tähtaja kulgemine TsÜS § 135 lg 1 järgi. TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2 järgi saabub tähtpäev aastates arvutatava tähtaja korral viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Selleks vastavaks päevaks on aastates arvutatava tähtaja puhul sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus. Tähtaja möödumist täpsustab TsÜS § 137 lg 1, mille kohaselt möödub päevades või suuremates ajaühikutes arvutatav tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, lõpeb tähtaeg üldjuhul vastaval päeval kell 24.00.

Varasema kaubamärgiseaduse kohaselt ei olnud võimalik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks. Sellise hagi esitamise õigus sätestati 1. maist 2004. a KaMS § 52 lg-s 1. Enne 1. maid 2004 võis esitada kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamise taotluse apellatsioonikomisjonile (varasem KaMS § 24).

KaMS § 72 lg 1 annab KaMS § 52 lg-s 5 sätestatud hagi aegumise tähtajale tagasiulatuva jõu.

Kaubamärgi üldtuntust tuvastatakse üksnes juhul, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi või kaebuse menetlusega. Kaubamärgi üldtuntuse tuvastamise nõue ei ole omaette nõue, vaid on üks kaubamärki puudutava hagi asjaoludest (alustest) ning seetõttu ei ole õige aegumise kohaldamine sellele asjaolule eraldi.

Enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 2 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja osutatud õigusabi eest hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Justiitsministri 23. augusti 1999. a määruse nr 42 "Hinnata hagi puhul advokaadi abi eest väljamõistetava summa ülempiiri kehtestamine" kohaselt on hinnata hagi puhul teiselt poolelt väljamõistetava advokaaditasu ülempiiriks 50 000 krooni. Nimetatud rahasumma on väljamõistetava õigusabikulude maksimummääraks ja et see summa hõlmab õigusabikulusid kõikides kohtuastmetes. Kui alama astme kohus on õigusabikulud välja mõistnud maksimummääras, ei saa kõrgema astme kohus seda määra enam ületada.