Haldusmenetluse seadus (lühend - HMS)

Kui kaebaja ei muuda kaebust kohtu soovitatud viisil ehk ei esita sobivat nõuet, siis see ei saa olla käsitatav kaebuse puudusena HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel, kui kaebus iseenesest vastab formaalselt HKMS § 37-39 nõuetele. Kui pädev haldusorgan on kahju hüvitamisest keeldunud või jätnud selle alusetult läbi vaatamata või kui hüvitis on isiku arvates liiga väike, tuleb HKMS § 37 lg-t 2 kohaldada koostoimes olukorda reguleeriva eriregulatsiooniga. Sellises situatsioonis ei vasta kohustamiskaebus HKMS § 37 lg-le 2 koostoimes RVastS § 18 lg-ga 2. Neil juhtudel on võimalik vaid hüvitamiskaebus. Muud kaebused või nõuded tuleb HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastada.

Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale (HMS § 15 lg 4 esimene lause). Taotluse edastamise või pädevuse selgitamise kohustus laieneb ka kohtule, sh kinnistusosakonnale, kui talle esitatakse ekslikult taotlus haldusmenetluse algatamiseks, nt kahju hüvitamiseks kohtueelses menetluses.

RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Siin kohal ei ole kohustamisnõude esitamine lubatud. RVastS § 18 lg 2 kohaselt esitatakse kohtule hüvitamis-, mitte kohustamiskaebus.

Kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Taotlus kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse Justiitsministeeriumile (RVastS § 17 lg 1 ). Kuna kinnistusosakond on maakohtu struktuuriüksus, on kinnistusosakonna poolt tekitatud kahju käsitatav kohtu poolt tekitatud kahjuna. Seega oleks tulnud taotlus kahju hüvitamiseks esitada mitte kinnistusosakonnale vaid Justiitsministeeriumile. Kaebajal puudus õigus nõuda kahju hüvitamist kinnistusosakonnalt, kellel ei ole vastava taotluse lahendamise pädevust.

Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale (HMS § 15 lg 4 esimene lause). Taotluse edastamise või pädevuse selgitamise kohustus laieneb ka kohtule, sh kinnistusosakonnale, kui talle esitatakse ekslikult taotlus haldusmenetluse algatamiseks, nt kahju hüvitamiseks kohtueelses menetluses.

Vastavalt kohtupraktikale tuleneb RVastS § 18 lg-st 2 eriregulatsioonina, et kui isik on taotlenud hüvitist haldusorganilt ja pole saanud rahuldavat tulemust, siis on tal võimalik esitada halduskohtule hüvitise saamiseks kaebus 30 päeva jooksul. Seetõttu peab isik haldusorganis kohtuvälise menetluse (RVastS § 17 lg 1 ja § 11 lg 2) läbimise tulemusega mittenõustumisel pöörduma haldus-kohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest. RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud tähtajad enam ei kohaldu.

Toimingul puudub haldusakti üheks tunnuseks olev regulatiivne toime, kuna toiming pole suunatud õiguste ja kohustuste reguleerimisele, s.t õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele (vt otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 13).

Toimingu põhjendamise nõuded, ulatus ja aeg erinevad oluliselt haldusaktile kohaldatavatest nõuetest. Toimingut ei pea eelnevalt põhjendama, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses. Haldusorganil ei ole keelatud fikseerida põhjendusi kirjalikult. Seega võib haldusorgan esitada toimingu põhjendused nii eelnevas menetlusdokumendis (nt relvastatud üksuse tegevuskavas), isiku nõudmisel või kohtumenetluses.

Ohjeldusmeetme kohaldamise otsustamisel tuleb haldusorganil hinnata isiku põgenemiskalduvust, tema eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripärast ning teiste meetmete piisavust ohu vähendamiseks. Kinnipeetavate õigusi intensiivselt riivavate ohjeldusmeetmete kasutamiseks ei piisa üksnes abstraktse julgeolekuohu tuvastamisest. Ohjeldusmeetmena käe- ja jalaraudade kasutamine on põhjendatud kui teiste meetmetega (sh saatmismeeskonna ja relvastatud üksuse liikmete osalemine ja spetsiaalse saatebussi kasutamine) ei ole võimalik julgeolekuohtu piisaval määral maandada.

Ringkonnakohtu menetluses menetlusdokumentidest koopiate tegemisel kantud menetluskulu puhul on tegemist kohtumenetlusega seotud menetluskuludega. Vastavalt kohtupraktikale ( vt otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 20) on menetlusdokumentidest ärakirja saamiseks tasutud riigilõiv hõlmatud HKMS § 103 lg 1 p-ga 2 ning kuulub kaebaja kohtuväliste kulude alla. Ka HKMS v.r alusel koopiate väljastamise eest tasutud riigilõivu on kohtupraktikas käsitatud kohtumenetlusega seotud väljamõistetava kuluna (vt otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 16).

Kinnipeetava saatmiseks väljaspool vangla ja arestimaja territooriumi on vanglate juurde moodustatud relvastatud saatemeeskond, kelle ülesanne on kuritegude ennetamise, avastamise ja tõkestamisega seotud ning eriettevalmistust nõudvate ülesannete täitmine vanglas. Oma ülesannete täitmiseks võib üksus võtta osa ka kinnipeetava saatmisest ja ümberpaigutamisest vanglas ja väljaspool seda. Üksuse ülesande täitmiseks koostatakse eelnevalt, v.a edasilükkamatutel juhtudel, tegevuskava, mille koostamise eest vastutab üksuse ülem. Õigusaktides ei ole sätestatud relvastud üksuse liikmetele erivolitust ohjeldus-meetmete kohaldamiseks kinnipeetava saatmisel, mistõttu tuleb lähtuda VangS §-des 69 ja 70 sätestatust.

NB! Riigikohus ühtlustab praktikat distsiplinaarasjades ärakuulamisõiguse tagamise kohta. Ärakuulamisõigus haldusmenetluses on isiku menetluslik õigus, seetõttu võib jätta haldusakti kehtetuks tunnistamata, kui selle andmisel toimunud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna ärakuulamisõigusel eriline roll isiku õiguste kaitsel, siis mida ulatuslikum on haldusorgani kaalutlusõigus ja raskem ära-kuulamisviga, siis seda tõenäolisemalt mõjutab viga asja otsustamist. Ärakuulamisõiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti tühistamata üksnes juhul, kui on veendunud, et isiku nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa tema jaoks soodsama haldusakti andmist. Isiku ärakuulamata jätmisel saab distsiplinaarasjades praktiliselt selline olukord tekkida vaid juhul, kui kaalutlusõigus on kohtu arvates juhtumi erandlike asjaolude tõttu kahanenud ühe valikuni. Haldusorganil on tõendamiskoormus, et isegi isiku õiguspäraselt ära kuulates ei saanuks tema väidetes toodud asjaolud arvestades anda teistsugust haldusakti.

Kohtupraktikas on leitud, et distsiplinaarkaristuse määramise menetluses on ametnikul õigus olla ära kuulatud ning talle peab olema piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Samuti peab ta saama esitada küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Isikule peab olema ka selge, millise sisuga haldusakt ja millistel peamistel põhjustel võidakse välja (otsus nr 3-3-1-82-03, p 17, otsus nr 3-3-1-72-10, p 17, otsus nr 3-3-1-46-12, p 24). Kui isik vaid aimab kavandatava koormava haldusakti sisu, siis sellest korrektseks ärakuulamiseks ei piisa (vrd otsus nr 3-3-1-46-12, p 24). Isiku ärakuulamisõigusele vastab haldusorgani kohustus isik ära kuulata, mille üheks eesmärgiks on oluliste asjaolude väljaselgitamine, et tagada uurimispõhimõtte järgimine ja kaalutlusõiguse teostamine. Isik tuleb ära kuulata, sõltumata sellest, millisel määral haldusakt teda koormab, s.h kui range distsiplinaarkaristus määratakse.

Kohtupraktika ühtlustamise korras märgib Riigikohus, et ära-kuulamisõiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti tühistamata üksnes juhul, kui on veendunud, et nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa soodsama haldusakti andmist. Ärakuulamata jätmisel saab distsiplinaarasjades selline olukord tekkida vaid juhul, kui kaalutlusõigus on kohtu arvates juhtumi erandlike asjaolude tõttu kahanenud ühe valikuni. Haldusorganil on tõendamiskoormus, et isegi isikut õiguspäraselt ära kuulates ei saanuks isiku väidetes toodud asjaolud anda alust teistsuguse haldusakti andmist.

Seadus tagab distsiplinaarsüüteo menetluses isikule karistusõigusele omase kõrgendatud kaitstuse ja süütuse presumptsiooni (otsus nr 3-3-1-38-09, p 11). Distsiplinaarmenetlusele laienevad ka kõrgendatud nõuded tõendite kogumisel ja asjaolude väljaselgitamisel. Haldusorgan peab põhjendama, kuidas ta on tõendite alusel jõudnud oluliste asjaolude, st süütegude toimepanemise tuvastamiseni ning miks ta eelistab üht tõendit teisele.

Juba ühe süüteo alusetu omistamine isikule võis mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude käskkirjas väidetud süütegude tõendatusest, on käskkirjas langetatud kaalumisotsus õigusvastane ja käskkiri kuulub tühistamisele. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 07.06.2018, nr 3-15-2221/33, p 13)

Põllumajandusministri 10.10.2007 määruse nr 122 "Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 11 lg 3 sätestab külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuse taotluste hindamiskomisjon moodustamise ning § 12 nõuded hindamiskomisjoni koosseisule. Määrus nr 122 ei välista, et hindamiskomisjoni moodustamisel nimetatakse mõni komisjoni liige ühtlasi komisjoni sekretäriks. Kuna sekretär on komisjoni liige, siis laienevad talle samad taandamise alused, mis teiste komisjoni liikmete puhul. Sekretäri arvamine komisjoni liikmete hulka ei riku ka nõuet, et komisjon peab olema paarituarvuline. Asendusliige saab komisjoni töös osaleda vaid põhiliikme puudumisel, seetõttu ei mõjuta komisjoni tööd see, mitu asendusliiget on komisjoni koosseisu määratud.

Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuse taotluse menetluses peab maavanem kinnitama komisjoni ettepaneku, milles puuduvad taotluste hinnetele antavad sisulised põhjendused, sest paremusjärjestus kujuneb komisjoni iga liikme poolt antud hindepunktide liitmise teel (Põllumajandusministri 10.10.2007 määruse nr 122 § 17 lg d 1 ja 2). Ka komisjon ise ei saa ettepaneku koostamisel hääletamise teel või muul viisil muuta taotlustele antud punkte hindamiskriteeriumite lõikes või punktide kogusummat.

Varasemas kohtupraktikas (asjas nr 3-3-1-93-06) on leitud, et toetuse andmise keeldumise käskkirjas oleks PRIA-l tulnud näidata isikule hindamisel määratud punktide summa, koha paremusjärjestuses ja see, mitu taotlust paremusjärjestuses rahuldati. Määruse nr 122 järgi toimuva hindamismenetluse eripära tõttu ei ole maavanemal võimalik ära näidata, mitu taotlust paremusjärjestuses rahuldatakse, sest selle otsuse teeb PRIA kinnitatud paremusjärjestuse alusel järgmises menetlusetapis.

Menetluse eripära arvestades on põhjendatud komisjoni liikmetele jäetud ulatuslik hindamisruum hindepunktide andmisel ning sellega kaasnev kohtuliku kontrolli ahenemine. Taotlejal ei ole subjektiivset õigust toetusele ning täiemahuline põhjendamiskohustus muudaks komisjoni töö ebamõistlikult keeruliseks.

HKMS § 5 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud halduskohtu volitused sõltuvad sellest, kas Eesti-Läti programmi 2007–2013 raames moodustatud seirekomitee otsus on käsitatav haldusaktina HKMS § 6 lg 1 mõttes, mis seab üheks tingimuseks selle, et tegemist oleks haldusorganiga HMS § 8 tähenduses. Isegi kui seirekomitee ei oleks haldusorgan HMS § 8 mõttes ja seirekomitee otsused on liikmesriigi kohtus vaidlustatavad, ei pruugi see takistada halduskohtul seirekomitee otsuse suhtes HKMS § 5 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud volitusi rakendada. Kohtul on võimalik kaaluda, kas jätta riigisisene õigus kohaldamata selles osas, mis on vastuolus EL õigusega.

Eelotsuse küsimise määrus on siseriikliku õiguse järgi vaidlustatav, kuna see takistab asja edasist menetlust. Eelotsuse taotlemise tagajärjeks on menetluse peatamine kohtuliku kaalumisvõimaluseta. Eelotsuse küsimise määruse tühistamine on aga välistatud Euroopa Liidu õigusest tulenevalt.

Kuna ringkonnakohus küsis Euroopa Kohtult eelotsust, siis tuli menetlus HKMS § 95 lg 4 esimese lause kohaselt peatada. Tegemist on kohustava sättega, mis ei võimalda kaaluda, kas menetlus peatada või mitte.

Eesti-Läti programmi 2007–2013 raames seirekomitee moodustamises ja töös osalevad Eesti valitsusasutused. See, et seirekomitee moodustamises ja töös osalevad ka teise riigi valitsusasutused, ei muuda seirekomiteed välisriigi võimu-organiks HKMS § 4 lg 3 mõttes. Samuti ei ole seirekomitee rahvusvaheline organisatsioon ega selle organ. Seega ei välistaks ainuüksi HKMS § 4 lg 3 halduskohtu pädevust seirekomitee otsuste peale esitatud kaebuste lahendamiseks.

Halduskohtu pädevus ei sõltu HKMS § 4 lg 1 kohaselt sellest, kas avalikku võimu teostav üksus vastab HMS § 8 lg s 1 sätestatud haldusorgani mõistele. Kui seirekomitee teeb otsuseid Eesti isikute projektide rahastamise kohta, teostab seirekomitee avalikku võimu Eesti territooriumil ja Eesti isikute suhtes. Vaidlus tema tegevuse õiguspärasuse üle on oma laadilt avalik-õiguslik. Kui seirekomitee ei ole Euroopa Liidu organ, siis kuuluks vaidlus tema tegevuse üle HKMS § 4 lg 1 kohaselt halduskohtu pädevusse.

Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt ei saa eelotsust küsiva kohtu pädevust siseriikliku õigusega piirata. Kõrgema astme kohus ei tohi madalama astme kohtu eelotsuse küsimusi muuta, neid tühistada ega kohustada kohut jätkama peatatud siseriiklikku menetlust. Ei ole keeldu kõrgema astme kohtule esitada samas asjas edasikaebemenetluses täiendavaid küsimusi, kui madalama astme kohus on juba Euroopa Kohtult eelotsust taotlenud.

Tuginedes põhiseadusest tulenevale ülikooli autonoomia põhimõttele ja enesekorraldusõigusele, tuleneb ülikooliseadusest kõrgkooli õigus kehtestada eeldusaineteks konkreetseid õppeaineid. Ülikoolide institutsionaalne autonoomia hõlmab eelkõige teadus- ja õpetustegevuse vabadust, samuti sisemist organisatsiooni, juhtimisstruktuuri, töökorraldust ja tingimuste seadmist õppetööks. See võimaldab ülikoolil näha ette tingimused mõne õppeaine või õppekava läbimiseks (eeldusainete kehtestamine), kehtestada reeglid õppeainetele ja eksamitele registreerumiseks. Magistriastme õppeainetele registreerumise eeltingimusena eeldusainete läbimise kohustust ei saa pidada õigusvastaseks.

Õigus haridusele hõlmab ka kõrgharidust, kuid sõltuvalt haridustasemest erinevad selle õiguse ulatus ja avaliku võimu positiivne tegutsemiskohustus. Kõrgema haridustaseme puhul on lubatavad suuremad piirangud ja avaliku võimu kohustused on väiksemad. Riik ei ole kohustatud võimaldama kõrghariduse omandamist piiramata ulatuses. Piirangute piisavaks õigustuseks võivad olla ka finantskaalutlused ja ülikooli efektiivse funktsioneerimise vajadus ning ülikooli autonoomia.

Halduskohtus on vaidlustatavad sellised haridusalased otsustused, mis takistavad isiku juurdepääsu hariduse omandamisele. Samuti on vaidlustatavad haridustaseme omandamise lõpetamist tingivad otsustused või otsustused, mis piiravad isiku valikuvõimalusi haridustee jätkamisel või soovitud erialal tööle asumisel. Kohtupraktikas on peetud halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustaks vandetõlgi eksami komisjoni otsuseid (otsus asjas nr 3-3-1-87-04), pankrotihaldurite eksami- ja atesteerimiskomisjoni otsuseid (otsus asjas nr 3-3-1-20-00, p 1) ning gümnaasiumi riigieksami (kirjand) tulemust (määrus asjas nr 3-3-1-97-08, p 10).

Ülikoolis bakalaureuseastme mõne eksami sooritamine positiivsele hindele võib olla vältimatu eeldus bakalaureuseastme õppe läbimiseks. Bakalaureuseastme ainete läbimine võib olla vältimatu eeldus magistriastme õpingute alustamiseks ja magistriastme eksamitele registreerumiseks. Ka juba teistkordne negatiivse eksamitulemuse saamine avaldab otsest mõju üliõpilase õigustele, kuna selle tõttu võib pikeneda õppeaeg. Riigieelarvevälisel õppekohal õppivale üliõpilasele aga võivad kaasneda rahalised kohustused täiendava õppeteenustasu näol. Sellised kõrgharidustaseme õppe raames tehtavad hindamisotsustused vastavad eelhaldusakti tunnustele HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses ning neid on võimalik vaidlustada tühistamiskaebusega taotledes tühisuse tuvastamist ning muu, tõhusama õiguskaitsevõimaluse puudumisel õigusvastasuse tuvastamist.

Pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste sisuline kontroll on võimalik piiratud ulatuses. Õpiväljundite hindamisel on õppejõul kindlaksmääratud kriteeriumite ulatuses oluline otsustusruum. Haldusasjas nr 3-3-1-97-08 on väljendatud seisukohta, et hindamisotsustus, s.o gümnaasiumi riigieksami tulemus, peab tõhusa õiguskaitse tagamiseks olema ka sisuliselt kontrollitav. Nimetatud seisukoht ei ole täies mahus kohaldatava kõrgkoolis õppeprotsessi jooksul tehtavate hindamisotsustuste puhul. Nimetatud eksamite puhul peab kohus saama kontrollida nende läbiviimise ja hindamise menetluslikku külge ning ilmselgeid sisulisi vigu. Asjaolu, et hindamisel on tehtud sisuline viga, peab HKMS § 59 lg 1 lg-st 1 tulenevalt tõendama eksamitulemuse vaidlustaja. Vajadusel tuleb hindamisotsustuse õiguspärasuse sisulisel kontrollimisel lisaks muudele tõenditele kasutada eksperdi arvamust (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-97-08, p 14).

Eksamitulemused, millega tehakse siduvalt kindlaks sellised asjaolud, millel on möödapääsmatu mõju ülikooli edaspidistele, õppijat puudutavatele otsustele õppetöö korraldamisel, vastavad eelhaldusakti tunnustele.

Avalik-õiguslik ülikool väljastab riiklikke lõpudokumente teostades sellega avalikku võimu ning üliõpilane on kõrg¬haridust omandades ülikooliga avalik-õiguslikus suhtes. Seetõttu toimub avalik-õigusliku suhte raames ka õpitulemuste kontroll ja hindamine. Hindamisprotsessi ja –otsustuse olemuse tõttu puudub hindamistulemustel kõrgkooliõppe protsessis regulatiivsus selle traditsioonilises tähenduses. Hindamistulemus ei ole üldjuhul suunatud otse õigussuhte tekkimisele, muutmisele või lõppemisele, kuid asjaolu (eksamihinde) õiguslikult kindlakstegemisega mõjutatakse ülikooli järgnevaid otsustusi riiklike lõpudokumentide väljaandmisel.

Eksamitulemusele kui hindamisotsustusele on omane ka välismõju. Kohtupraktikas (määrus nr III 3/1 10/94) on avalik-õiguslikku kõrgkooli vastuvõtmise ja eksmatrikuleerimise otsusteid tunnustatud välismõju omava haldusaktina. Selline mõju on ka eelhaldusaktidena mõistetavatel hindamisotsustustel. Üliõpilane ja kõrgkool ei ole õppe- ja õppetulemuste hindamise protsessis sisesuhtes.

Hindamisotsustuste iseärasusest tulenevalt võib eksamitulemus olla vormistatud haldusaktile tavapärasest erineval moel (vt nt määrus haldusasjas nr 3-3-1-97-08, p 11). Sellistele otsustustele ei pea laiendama eelkõige põhjendamisnõudeid haldusmenetluse seaduse tavapärases tähenduses. Eksamitulemuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda ka ülikooli enda poolt kehtestatud normidest (nt õppekorralduseeskirjas sätestatust) ning väljakujunenud akadeemilistest tavadest. Hindamisprotseduuri ja –otsustuste eripära tõttu on piisav kirjalikul eksamitööl vigade äranäitamine või tagantjärele selgituste andmine.

Õigustloova aktina ehk õiguse üldaktina tuleb mõista õigusnorme ehk üldkohustuslikke abstraktseid käitumiseeskirju sisaldavaid õigusakte sõltumata nende nimetusest. Vaidlustatud õigusakt on küll antud määrusandlusvolituse alusel ja on ka pealkirjalt määrus, kuid sisult on tegemist õiguse üksikaktiga. (p 44)

Õigusakti liigitamine õigustloovaks aktiks või üksikaktiks sõltub regulatsiooni tegelikust konkreetsusastmest. (p 46)

Üksikakti ja üldakti eristamiseks ei piisa lähtumisest akti üldkohustuslikkusest ehk üldisest kehtimisest määramata isikute ringi jaoks. Nimelt ei ole õige seisukoht, et määramata isikute ringile adresseeritud õigusakt ei saa kunagi olla üksikakt. Haldusakti olemuslikuks tunnuseks olev üksikjuhtumi reguleerimine ei tähenda seda, et akti adressaatide ring on selle aktiga kindlaks määratud. Üksikjuhtumi reguleerimisega võib olla tegemist ka siis, kui regulatsiooni adressaatide ring õigusaktist otseselt ei nähtu. Selline haldusakt, mis on antud üksikjuhtumi reguleerimiseks, kuid adresseeritud määramata isikute ringile, on üldkorraldus. (p 47)

Akti pidamist üldkorralduseks võib mõjutada võimalus vaidlustada sellega reguleeritavaid küsimusi. Konkreetse objektiga seotud vaidlusi ei ole, hoolimata puudutatud isikute suurest ringist, mõistlik lahendada õigustloovate aktide õiguspärasuse kontrollimiseks ettenähtud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses, mille vahetuks algatamiseks pole puudutatud isikul võimalust. Üksikakti on aga halduskohtus võimalik vaidlustada igaühel, kes leiab, et aktiga on rikutud tema õigusi. Menetlus üldkorralduse andmisel kaitseb puudutatud isikute huve ja õigusi paremini kui menetlus üldakti andmisel. (p 48)

Riigikohtu pädevuses on PSJKS § 2 punkti 1 kohaselt lahendada taotlusi kontrollida õigustloova akti vastavust põhiseadusele. Kohaliku omavalitsuse üksuse üksikaktide kohta esitatud taotluste lahendamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse. (p 41) Seadusandja määratud akti liik ei takista kohtul hinnata akti liiki akti sisu järgi. Seadusandja ei või oma suva järgi otsustada, et sisult üksikakti reguleerimisesemesse kuuluvas valdkonnas tuleb anda üldakt või vastupidi. Seda eelkõige põhjusel, et isiku õiguste kaitse on üksik- ja üldakti puhul erinev. (p 43)

Käesolevas asjas vaidlustatud õigusakt mõjutab otseselt ja vahetult tarbija õigusi, kuna tal ei ole võimalik hinna üle mingil viisil läbirääkimisi pidada ja seda olukorras, kus tal ei ole enamasti võimalik ka teenuseta toime tulla. Vaidlustatud õigusakt kitsendab oluliselt tarbija lepinguvabadust. Tarbija ei saaks tsiviilkohtumenetluses vaidlustada võlaõigusliku lepingu hinnatingimust, kuna see on õigusaktiga imperatiivselt kindlaks määratud. Sellise akti lugemine üldaktiks ja selle õiguspärasuse kontrolli võimaldamine üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei ole põhjendatud. Vaidlustatud määruse liigitamine üldkorralduseks, mida on võimalik vaidlustada halduskohtus, tagab paremini veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse tarbijate huve ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonnas. (p 56)

Vaidlused tervise kahjustamisega tekitatud kahju eest mõistetava hüvitise suuruse üle tuleb lahendada üldkohtus sõltumata sellest, kas hüvitise maksjaks on tööandja või sotsiaalkindlustusorgan.

Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord" (edaspidi ajutine kord) kui seadusest madalama õigusjõuga õigusakt kaotas oma kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1. juulil 2002. Nimetatud kord kehtib tegude kohta, mis pandi toime enne võlaõigusseaduse jõustumist, kuid tegude kohta, mis pandi toime pärast 1. juulit 2002, ajutine kord ei kehti.

Tsiviilkoodeksis kehtestatud tervisekahju hüvitamise põhimõtteid ei ole ajutise korraga muudetud.

Kahju ulatuse kindlaksmääramisel võib hageja tõendada, et tema kahju on suurem, ning kostja võib tõendada, et hageja kahju on väiksem, kui oleks ajutise korra järgi arvutatav hageja kahju.

Kahju ulatuse kindlaksmääramisel võib hageja tõendada, et tema kahju on suurem, ning kostja võib tõendada, et hageja kahju on väiksem, kui oleks Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" järgi arvutatav hageja kahju.

Ehitiste omanike vahetumine ei saa olla selline õiguslik või faktiline asjaolu, mis annaks aluse erastamist võimaldava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. MRSMS (jõust. 30. nov 1997) § 14 lg-st 22 tulenevalt jääb ehitise varasema omaniku erastamisavaldus kehtima uue omaniku suhtes, millest tulenevalt lähevad uuele omanikule üle ka erastamise eeltoimingutest tulenevad õigused ja kohustused.

Riigikohus on 20.09.2007 otsuses asjas nr 3-3-1-33-07 märkinud järgmist (p 16): "Ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, millele tuginevad olulise turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas." Viidatud seisukohta ei saa aga laiendada juhtumitele, kus alternatiivne õiguslik alus näeb ette kaalutlusõiguse ning kaalutlusruum ei kattu haldusorgani poolt ekslikult valitud õiguslikus aluses ettenähtuga. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohus ei tohi haldusakti õiguspärasust kontrollides asuda haldusorgani asemel haldusakti põhjendama või kaalutlusõigust teostama (vt nt Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-15-08 p 8 alap 1). Samuti ei pruukinud käesolevas asjas olla korralduste kehtetuks tunnistamisel isikute jaoks üksnes positiivsed tagajärjed. Tegemist oli soodustavate haldusaktidega, millega võimaldati isikutele maa ostueesõigusega erastamist. Nende kehtetuks tunnistamise tagajärjel puudusid haldusaktid, mis oleksid võimaldanud isikutel nende omandatud ehitiste juurde maad ostueesõigusega erastada.

Käesolevas asjas tehtud otsuses on ringkonnakohus resolutsioonis tühistanud halduskohtu otsuse kahe haldusakti tühistamise osas, kuid põhjendustes nimetanud ainult ühte neist haldusaktidest. Kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused on omavahel vastuolus, mistõttu on ringkonnakohus olulises ulatuses jätnud täitmata kohtuotsuse põhjendamise kohustuse. Seetõttu kuulub kohaldamisele HKMS § 64 lg 3 ja § 45 lg 2 p 2.

Käsunduslepingu ümberkvalifitseerimine töölepinguks ja sellest tulenev maksukohustuste korrigeerimine võib oluliselt mõjutada füüsilisest isikust ettevõtjana registreeritud isiku maksukohustusi ning tingida füüsilise isiku deklareeritud ja tasutud maksude tagasiulatuvat ümberarvutamist. Ettevõtlustulu ja palgatulu maksustamine on vaid põhijoontes sarnased, erinedes paljude detailide poolest, kasvõi maksukohustuse tekkimise aja osas. Vastavalt maksuotsuses tuvastatud asjaoludele tuleb füüsilise isiku deklareeritud ettevõtlustulu vähendada ning palgatulu suurendada. Selle tulemusena muutub nii tulumaksu, sotsiaalmaksu kui kohustusliku kogumispensioni maksete arvutuskäik ning maksukohustuste tekkimise ja täitmise aeg.

Majandusliku tõlgendamise põhimõttest lähtuvalt võib maksuhaldur maksumenetluse käigus poolte vahel tehtud tehingutele anda teistsuguse, majanduslikule sisule vastava hinnangu ning määrata tasumisele kuuluva maksusumma, lähtudes tehingu majanduslikest tagajärgedest. Sellise sekkumise võimalus isikute omavahelistesse tehingutesse on siiski piiratud. Maksu määramiseks ei piisa lepingu ümberkvalifitseerimisest, vaid viidata tuleb maksu määramise õiguslikule alusele, milleks käesoleval juhul kas MKS § 83 lg-le 4 või MKS §-le 84. Mõlema sätte puhul on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist. Kui sõlmiti teeseldud tehing, aga maksueelist ei saadud, siis puudub õiguslik alus maksu määramiseks.

Analoogsetes olukordades on õigustatud ja otstarbekas määrata maksusumma muutva tingimusega. MKS § 93 lg 1 sätestab võimaluse, et kui maksuasjas ei ole läbi viidud revisjoni, võib maksuhaldur määrata maksusumma tingimusega, et täiendava kontrollimise tulemusel või täiendavate tõendite esitamise korral võib maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada. Muutva tingimuse eesmärk on anda haldusakti adressaadile võimalus saavutada haldusakti muutmine või kehtetuks tunnistamine muul viisil kui selle vaidlustamine kohtus (vt Riigikohtu 16.12.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-82-04 p-i 12).

MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt tuleb maksuhalduril kohe välja selgitada ühe isiku maksukohustuse suurenemisega automaatselt kaasnev teise isiku maksukohustuse vähenemine. Seda tuleb teha samas menetluses, kaasates asjasse puutuva isiku menetlusse. Seejuures on oluline silmas pidada MKS § 100 lg-s 2 sätestatut.

Nii MKS § 43 p 3 kui ka HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt puudutab või võib puudutada. Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi (vt nt Riigikohtu 08.10. 2002 määruse asjas nr 3-3-1-56-02 p-i 9; 06.06.2007 otsuse asjas nr 3-3-1-25-07 p-i 16; 22.10.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-58-09 p-i 13).

Kaasamine algab isiku informeerimisest haldusmenetluse alustamisest, selle sisust ja võimalikust lõpptulemusest, selgitades ühtlasi, millised on menetlusosalise õigused. Riigikohus on 22.10.2009 asja nr 3-3-1-58-09 otsuse p-s 14 selgitanud, et maksumenetlus kujutab endast enamasti maksuhalduri algatatud menetlust, mis lõpeb koormava haldusakti väljaandmisega. Seega tuleb pidada maksukohustuslase õiguste kaitse aspektist eriti oluliseks ärakuulamisõiguse tagamise võimaldamist, omapoolsete täiendavate tõendite ja vastuväidete esitamist, asjas kogutud materjaliga tutvumist ja muude menetlusõiguste kasutamist.

Valimiskomisjonide tegevusele saab analoogia korras kohaldada haldusmenetluse seadust (vt Riigikohtu 08.11.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-24-05 p-i 11 ja 14.11.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-27-05 p-i 9). Sellest seadusest tuleneb, et valimiskomisjonid peavad välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel ehk kohaldama uurimispõhimõtet nagu see on sätestatud HMS §-s 6. (p 10)

Valimiskomisjoni otsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta on oma olemuselt haldusakti andmiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmine (vt Riigikohtu 02.04.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-5-09 p-i 16). (p 11) Üheski seaduses ei ole reguleeritud, kuidas toimetada kätte valimiskaebuse rahuldamata jätmise otsus, mistõttu pidi valimiskomisjon lähtuma kaebuses toodud valikust. (p 12) Haldusakti kättetoimetamine selleks mitte ettenähtud viisil iseenesest ei välista kaebetähtaja kulgema hakkamist (Riigikohtu 05.05.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-12-05 punkti 15). (p 15)

Kui tekib vaidlus selle üle, kas haldusakti adressaat on koormava haldusakti kätte saanud, on tõendamiskohustus haldusorganil ( vt Riigikohtu 09.05.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-28-05 punkti 14). See seisukoht ülekantav ka valimiskomisjoni sellise otsuse kättetoimetamisele, millega jäeti kaebus rahuldamata. (p 14)

Valimiskomisjoni otsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta on oma olemuselt haldusakti andmiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmine (vt Riigikohtu 02.04.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-5-09 p-i 16). (p 11) Üheski seaduses ei ole reguleeritud, kuidas toimetada kätte valimiskaebuse rahuldamata jätmise otsus, mistõttu pidi valimiskomisjon lähtuma kaebuses toodud valikust. (p 12) Haldusakti kättetoimetamine selleks mitte ettenähtud viisil iseenesest ei välista kaebetähtaja kulgema hakkamist (Riigikohtu 05.05.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-12-05 punkti 15). (p 15)

Kui tekib vaidlus selle üle, kas haldusakti adressaat on koormava haldusakti kätte saanud, on tõendamiskohustus haldusorganil ( vt Riigikohtu 09.05.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-28-05 punkti 14). See seisukoht ülekantav ka valimiskomisjoni sellise otsuse kättetoimetamisele, millega jäeti kaebus rahuldamata. (p 14)

Riigikohus on leidnud, et ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle olla muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib haldusakti kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt Riigikohtu 29.04.2009 määrust asjas nr 3-3-1-19-09, 28.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-82-07, 09.05.2007 määrust asjas nr 3-3-1-23-07). Seejuures ei saa aga asjaolust, et isik esitab ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses vastuväite, üheselt järeldada, et ta peab olema teadlik menetlust lõpetavast haldusaktist, millega ehitis peremehetuks tunnistatakse.

Riigikohus on küll leidnud, et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt 29. aprilli 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 19). Sama ei saa aga nõuda menetlusosaliselt ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses. Ehitise peremehetuks tunnistamise menetlus ei alga isiku taotlusel, vaid haldusorgani algatusel. Isikul, kes leiab, et ehitis, mille peremehetuks tunnistamiseks on algatatud menetlus, kuulub temale, puudub huvi ehitise peremehetuks tunnistamise haldusakti andmiseks. Seega ei saa isikule ette heita seda, et ta ehitise peremehetuks tunnistamise menetlusest teadlik olles, kuid mõistliku aja jooksul ehitise peremehetuks tunnistamise akti mitte saades, ei pöördunud haldusorgani poole, uurimaks, kas selline haldusakt on välja antud.

Riigikohus on leidnud, et ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle olla muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib haldusakti kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt Riigikohtu 29.04.2009 määrust asjas nr 3-3-1-19-09, 28.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-82-07, 09.05.2007 määrust asjas nr 3-3-1-23-07). Seejuures ei saa aga asjaolust, et isik esitab ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses vastuväite, üheselt järeldada, et ta peab olema teadlik menetlust lõpetavast haldusaktist, millega ehitis peremehetuks tunnistatakse.

Riigikohus on küll leidnud, et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt 29. aprilli 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 19). Sama ei saa aga nõuda menetlusosaliselt ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses. Ehitise peremehetuks tunnistamise menetlus ei alga isiku taotlusel, vaid haldusorgani algatusel. Isikul, kes leiab, et ehitis, mille peremehetuks tunnistamiseks on algatatud menetlus, kuulub temale, puudub huvi ehitise peremehetuks tunnistamise haldusakti andmiseks. Seega ei saa isikule ette heita seda, et ta ehitise peremehetuks tunnistamise menetlusest teadlik olles, kuid mõistliku aja jooksul ehitise peremehetuks tunnistamise akti mitte saades, ei pöördunud haldusorgani poole, uurimaks, kas selline haldusakt on välja antud.

Vaidemenetluses kui vaidlustamistähtaegadega piiratud õiguskaitsemenetluses kehtivad haldusakti kehtetuks tunnistamisele teistsugused reeglid kui tavapärasele haldusakti kehtetuks tunnistamisele haldusorgani poolt. Sisuliselt toimib haldusorgan vaidemenetluses samamoodi nagu halduskohus. Vaidemenetluses ei pea haldusorgan HMS §-de 64-70 alusel kaaluma, kas esineb argumente õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Vastasel juhul muutuks vaidemenetluse instituut mõttetuks ning sisuliselt samaväärseks haldusorgani poolt haldusakti tavapärase kehtetuks tunnistamise menetlusega.

Kuna vaideotsus on haldusakt, siis laienevad sellele üldised haldusakti vorminõuded, sh haldusakti motiveerimise nõue. Eeskätt peab vaideorgan vaideotsuses põhjendama, miks ta leiab, et haldusakt on õigusvastane ning kas tegemist on sellise õigusvastasusega, mis tingib haldusakti kehtetuks tunnistamise. Kuna haldusorgan ei pea kehtetuks tunnistamist tingiva õigusvastasuse tuvastamisel kaaluma haldusakti kehtimajätmist, siis ei pea haldusorgan sellekohaseid põhjendusi vaideotsuses esitama.

Juhtum, kus haldusorgan annab haldusakti ilma, et sellise haldusakti andmiseks oleks selles situatsioonis materiaalõiguslikku alust, ei ole samastatav juhtumiga, kus haldusorganil puudub pädevus haldusakti andmiseks. Kui iseenesest pädev haldusorgan on andnud haldusakti ilma, et selleks oleks õiguslikku alust, võib haldusakt olla seetõttu õigusvastane. HMS § 68 lg-st 2 tulenevalt on haldusakti kehtetuks tunnistamine reeglina selle haldusorgani pädevuses, kes selle haldusakti andis. Tühine on haldusakt HMS § 63 lg 2 p 3 alusel üksnes siis, kui haldusorganil puudus pädevus sellise haldusakti andmiseks.

Kohtul on uurimisprintsiibist tulenevalt selgitamiskohustus kaebaja suhtes, kuid uurimisprintsiibiga on kooskõlas kohtu selgitamiskohustus ka kolmanda isiku suhtes(vt ka Riigikohtu 03.04.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-02). Selgitamiskohustus on eriti juhul, kui esimese astme kohtuotsus oli kolmanda isiku jaoks negatiivne ning ta esitab apellatsioonkaebuse.

Riigikohus on HMS § 112 lg-t 2 tõlgendades asunud seisukohale, et sellest sättest ei tulene, et Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks mingis konkreetses valdkonnas peaks eriseaduses sisalduma viitenorm. Selleks, et erivaldkonnas toimuvat haldusmenetlust saaks käsitada HMS § 112 lg-s 2 nimetatud "eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusena", peab vastav eriregulatsioon olema sellise mahu, tiheduse ja detailsusastmega, mis on võrreldav Haldusmenetluse seaduse enda regulatsiooniga ja tagab isikule Haldusmenetluse seadusega võrreldava menetlusliku õiguskaitse. Kui konkreetses valdkonnas toimuv haldusmenetlus on vaid osaliselt reguleeritud eriseadusega, ei ole Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks nõutav eriseaduses sisalduv viitenorm (vt Riigikohtu 04.04.2003 määrust haldusasjas nr 3-3-1-32-03). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kuigi planeerimisseadus ei näe ette, et planeeringu vaidlustamine vaidemenetluses on võimalik, ei saa sellest teha järeldust, et vaidemenetlus on planeerimismenetluses keelatud. Tegemist on Planeerimisseaduses reguleerimata valdkonnaga ja seega on eelnimetatud seisukohast tulenevalt võimalik kohaldada Haldusmenetluse seadust. Järelikult on vaidemenetlus planeerimismenetluses võimalik.

Vaidemenetlust ei välista ka PlanS § 26 lg-st 1, sest selle sätte eesmärk on reguleerida eeskätt seda, kellel on õigus planeeringu vaidlustamiseks kohtusse pöörduda, st kaebeõigust. Vaidemenetlust detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks on Riigikohtu halduskolleegium aktsepteerinud ka oma varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04).

Kuigi KOVVS § 65 lõike 2 järgi esitatakse kaebus maakonna valimiskomisjoni otsuse peale kolme päeva jooksul otsuse tegemisest, ei saa otsuse vaidlustamise tähtaeg hakata kulgema enne selle teatavakstegemist. (p 14) Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus valimiskomisjoni otsuste teatavakstegemist ei reguleeri. Isiku taotluses käsitletavat kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu tegutsemisvõimetuse ja selle õiguslikud tagajärjed sätestab KOKS § 52. KOKS § 1 lõike 2 järgi kohaldatakse selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354) sätteid, arvestades kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse erisusi. Seetõttu tuleb ka valimiskomisjoni otsuse teatavakstegemisele kohaldada haldusmenetluse seaduses teatavakstegemise kohta sätestatut, arvestades valimiskomisjonis toimuva menetluse erisusi. (p 15)

HMS § 27 ei sätesta elektrooniliselt saadetud dokumendi kättetoimetamise puhul kinnituse saatmise kohustust või kinnituse mingi aja jooksul saatmata jätmise tagajärgi. Sellest tulenevalt ei saa aga asuda seisukohale, et valimiskomisjoni otsust saab haldusmenetluse seaduse kohaselt lugeda elektrooniliselt kättetoimetatuks pelgalt selle isikule saatmisega. Kinnituse saatmise nõudest loobumine võiks kaasa tuua olukorra, kus isiku jaoks tulenevad õiguslikud tagajärjed vaidlustuskomisjoni otsustest, millest ta ei ole teadlik. Dokumendi tegelikku kättesaamist peab valimiskomisjonil olema võimalik tõendada. (p 18)

Elektrooniline kättetoimetamise puhul tuleb järgida ka HMS §-s 27 sätestatud kahte tingimust: isik peab olema nõus dokumendi saatmisega tema poolt näidatud elektronposti aadressil ja dokumendile peab olema lisatud digitaalallkiri ning vajaduse korral digitaalne tempel. (p 20)

Vallavolikogu otsusel, millega otsustatakse peatada detailplaneeringu kehtestamise menetlus, puudub iseseisev regulatiivne toime HMS § 51 lg 1 tähenduses. Kuna peatamisega ei otsustata detailplaneeringu kehtestamise taotluse lahendamise üle, ei ole see suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele.

Kuigi haldusmenetluse üldregulatsioon ega ka planeerimismenetluse sätted ei käsitle küll otseselt menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega kui menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. Planeerimismenetluse jätkamine ja lõppastmes planeeringu kehtestamine olukorras, kus planeeringu eesmärkide saavutamise võimalikkus ei ole selge, võib oluliselt kahjustada avalikke huve ning tuua kaasa planeeringuga hõlmatud isikute õiguste ja huvide ülemäärase riive (vt Riigikohtu 16.12.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-56-08 p-i 20).

Planeeringu kehtestamise menetluse peatamine kui menetlustoiming ei riku üldjuhul iseseisvalt planeeringu koostamist taotlenud isiku õigusi ega piira tema vabadusi ning ei ole seetõttu halduskohtus vaidlustatav menetluse lõpptulemusena antavast haldusaktist eraldi.

Haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti iseseisev vaidlustamine on samas erandina õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või muudaks menetluslik rikkumine haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele võimatuks. Enne haldusakti andmist saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise subjektiivseid õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt nt Riigikohtu 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-e 20 ja 21).

Kuigi haldusmenetluse üldregulatsioon ega ka planeerimismenetluse sätted ei käsitle küll otseselt menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega kui menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. Planeerimismenetluse jätkamine ja lõppastmes planeeringu kehtestamine olukorras, kus planeeringu eesmärkide saavutamise võimalikkus ei ole selge, võib oluliselt kahjustada avalikke huve ning tuua kaasa planeeringuga hõlmatud isikute õiguste ja huvide ülemäärase riive (vt Riigikohtu 16.12.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-56-08 p-i 20).

Haldusorganil ei ole küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise õigustamiseks peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Seega võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse rahuldamata jätmise korral (vt nt Riigikohtu 06.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-52-07 ja 19.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-24-07). Vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välise õigusabi teenuse kasutamiseks kantud vajalike ja põhjendatud kulude kaebajalt väljamõistmine ei ole siiski välistatud (vt nt Riigikohtu 14.05. 2007 otsuse asjas nr 3-3-1-16-07 p-i 13 ja 15.10.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-49-04 p-i 10). Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on aga piiranud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne.

Õigusabikulude väljamõistmist ei saa iseseisvalt õigustada ka asjaolu, et advokaadikulud ei ole suured ning kaebuse esitaja on juriidiline isik, kelle majanduslik olukord on hea. Õigusabikulude väljamõistmine peab alati olema esmalt sisuliselt põhjendatud. Taotletavate õigusabikulude suurus ja kaebaja majanduslik seisund võiksid üksnes olla aluseks väljamõistetavate õigusabikulude täiendavaks piiramiseks või nende väljamõistmata jätmiseks olukorras, kus kohtuvaidluse olemust ja keerukust arvestades oleks haldusorgani kasuks advokaadikulude väljamõistmine põhjendatud.

Menetlustoimingutele ei saa otseselt laiendada HMS §-s 56 sätestatud nõudeid haldusaktide motiveerimisele. See ei tähenda siiski, et menetlustoiminguid ei peaks üldse põhjendama. Motiveerimise nõue on haldusmenetluse üldine nõue, mis peab tagama Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt Riigikohtu 07.11.1997 määrust asjas nr 3-3-1-30-97). Kuna teatud tingimustel on menetlustoimingud halduskohtus vaidlustatavad ka iseseisvalt, tuleb ka neid isikute õiguste kaitse võimaldamiseks vajalikul määral põhjendada. Menetlustoimingute põhjendamise nõue tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest.

Kuigi haldusmenetluse üldregulatsioon ega ka planeerimismenetluse sätted otseselt ei käsitle menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. Planeerimismenetluse jätkamine ja lõppastmes planeeringu kehtestamine olukorras, kus planeeringu eesmärkide saavutamise võimalikkus ei ole selge, võib oluliselt kahjustada nii avalikke huve kui ka kaasa tuua planeeringuga hõlmatud isikute õiguste ja huvide ülemäärase riive.

Haldusorgan peab astuma temast sõltuvaid samme menetlustakistuse kõrvaldamiseks. Sellise kohustuse seadmine eeldab, et haldusorgani kasutuses oleksid menetlustakistuse kõrvaldamiseks õiguspärased ja tulemuslikud vahendid.

Kehtiv menetluskord ei võimalda ringkonnakohtul väljuda kaebuse taotluse piiridest. Ka ringkonnakohtule laieneb HKMS § 25 lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kaebuse eseme ja õiguskaitsevahendi valiku ainuõigus on kaebajal. Kohus võib üksnes juhtida kaebaja tähelepanu efektiivsema õiguskaitsevahendi olemasolule ja taotluse muutmise võimalusele.

Taotluse piiridest väljumisega on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 4 ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida pole menetluses arutatud.

Kohus peab kohustamiskaebuse lahendamisel juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel, mitte vastavas kohtuastmes otsuse tegemise ajal.

Kohalik omavalitsus otsustab planeeringu vastuvõtmise vastavalt PlanS § 17 lg-le 1. Nimetatud sättest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel õigus ka keelduda planeeringu vastuvõtmisest. Samas seadus ei sätesta neid kriteeriume, millest juhindudes planeeringu võib jätta vastu võtmata. Mõistlik on eeldada, et planeeringu võib jätta vastu võtmata siis, kui see ei vasta seaduse nõuetele või planeeringu lähteeesmärgile ja -tingimustele, ei ole saanud nõuetekohast kooskõlastust, on vastuolus kõrgemat järku planeeringuga, samuti muudel olulistel asjaoludel. Üheks planeeringu vastvõtmata jätmise otsuse õiguspäraseks aluseks objektiivse võimatuse planeeringut ellu viia või ka selle suure tõenäosuse. Planeeringu vastuvõtmata jätmine ei välista planeerimismenetluse jätkumist, kui tegemist on kõrvaldatava puudusega.

HKMS § 10 lg 3 kohustab kaebajat tuvastamiskaebuse esitamisel väljendama oma põhjendatud huvi vastava asjaolu tuvastamiseks ning kohtul lasub kohustus kontrollida kaebaja sellise huvi olemasolu sõltumata teiste menetlusosaliste seisukohtadest. Planeerimismenetluse peatamise asjaolude selgitamiseks ning vastava informatsiooni edastamiseks lepingupartneritele ei ole vajalik pöörduda kaebusega kohtusse.

Haldusakti resolutsiooni puhul on tegemist haldusorgani poolse õigusliku otsustusega üksikjuhtumi kohta. Lähtuvalt õigusselguse põhimõttest peab resolutsioon ehk otsustus olema eraldi sõnaselgelt väljendatud, kuna haldusakti resolutsioon ja põhjendus peavad olema üheselt eristatavad.

Olukorras, kus vara tagastamata jätmiseks esinesid erinevad õiguslikud ja faktilised alused ning haldusorgan valis nendest ainult ühe, ei ole praeguses asjas tegemist vorminõude rikkumisega HMS § 58 ja RVastS § 3 lg 3 p 1 tähenduses. Vorminõude rikkumisega oleks tegemist olukorras, kus vaidlustatud korralduses ei oleks märgitud õiguslikku või faktilist alust.

Ekslik on seisukoht, et jõustunud kohtulahend, millega jäeti tühistamiskaebus rahuldamata, välistab hiljem tuvastamiskaebuse esitamise, kuna samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus. Jõustunud kohtuotsus menetluse lõpetamise kohta on samas asjas olemas siis, kui see otsus või määrus on tehtud samal alusel esitatud sama nõude kohta samade poolte vahelises vaidluses.

Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07).

Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07).

Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt Riigikohtu 22.05.2000 otsust asjas nr 3-3-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea, millised olid haldusakti andmise põhjused selle andmise hetkel, siis ei ole tal võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Isik mõistab haldusakti õigusliku ja faktilise aluse kaudu, miks selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse selgumine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-54-03, p-i 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses.

HMS § 74 kohaselt algab vaidemenetlus vaide esitamisega haldusorganile. Vaide sisule esitatavad nõuded sätestab HMS § 76 (vt ka Riigikohtu 04.04.2003 määrust nr 3-3-1-32-03). Kui vaiet ei tagastata läbivaatamatult, peab vaidemenetlus lõppema vaideotsusega, mis vormistatakse HMS § 86 lg 1 kohaselt kirjalikult ja selles märgitakse resolutsioon vaide lahendamise kohta. Vaideotsus toimetatakse vaide esitajale ja kolmandale isikule kätte.

HKMS § 9 lg 3 ei lükka kaebetähtaja kulgemist edasi igasuguse kohtuvälise vaidluse lahendamise katse korral. Silmas peetakse vaid seadusega reguleeritud kohtueelset menetlust (nt vaidemenetlus), mitte aga kirjavahetust või läbirääkimisi väljaspool seaduses ettenähtud õiguskaitsemenetlust. Juhul kui on esitatud vaie, siis haldusorgani õigusvastane tegevusetus ei saa üldjuhul viia kaebetähtaja kulgema hakkamiseni, sest HKMS § 9 lg 3 seab selle sõltuvusse just vaideotsuse teatavaks tegemisest. Siiski tuleneb menetluse üldpõhimõtetest, et vaide esitaja ei saa lõputult oodata vaideotsuse saabumist, vaid peab ka ise tundma huvi vaide lahendamise vastu ning pöörduma halduskohtusse mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema vaie on jäetud läbi vaatamata.

Kasutusluba kui haldusakti andmise kohta väljastatud tõend ei ole HMS § 55 lg 5 kohaselt iseseisev haldusakt. Juhul, kui isik sai aru kasutusloa vaidlustamise vajadusest, pidi ta astuma mõistliku aja jooksul samme haldusakti väljanõudmiseks ning selle kohtus vaidlustama.

Vedelkütusevaru seadusega ei ole konkretiseeritud haldusõiguse üldpõhimõtteid nende praktiliseks realiseerimiseks vajaliku tasemeni. Vedelkütusevaru seaduse vastava menetluse eripära arvestades pole vajalik regulatsioon saavutatav ka haldusmenetluse seaduse sätteid kohaldades. Vedelkütusevaru makse menetlus ei vasta hea halduse põhimõtetele ega taga isiku põhiseaduslikku õigust menetlusele. (p 19)