Tsiviilseadustiku üldosa seadus (lühend - TsÜS)

VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eelduste kohta vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14. (p 11.1)

Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse tegemise kostjatele, saavad kostjad omakorda tõendada, et vaatamata hageja soorituste alusetusele on neil õigus keelduda saadut tagastamast VÕS § 1028 lg 2 järgi. Samuti saavad kostjad tõendada, et hageja ei teinud neile alusetuid sooritusi, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjatel on õigus raha saada ja nad ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10; vt ka 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14). (p 11.4)

Raha maksmine on sooritus, mitte tehing, mistõttu see ei saa olla tühine ning TsÜS § 84 lg 1 ja § 128 lg 1 sellele ei kohaldu. (p 12)

Puudutatud isikule hüvitatavaks menetluskuluks TsMS § 175 lg 1 järgi ei ole enne avaldaja määruskaebuse menetlusse võtmist tehtud toimingute kulu. Samuti ei ole põhjendatud nõuda avaldajalt puudutatud isiku ja advokaadi vahelise suhtluse kulude hüvitamist. Põhjendatud ega vajalik ei ole ka menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu (Riigikohtu 11. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 27.05.2020, nr 2-18-7550/80)

Olukorras, kus üks korteriomanik kasutab kaasomandis olevat hooneosa ilma õigusliku aluseta, võivad korteriomanikud otsustada häälteenamusega teha korteriühistu juhatusele ülesandeks teha toiminguid selle korteriomaniku õigusliku aluseta kasutuse lõpetamiseks. Korteriomanikud võivad teostada oma õigusi korteriühistu kaudu. (p 18)

Korteriomanike õigus kasutada kaasomandit ja otsustada kaasomandi eseme tavapärase valitsemise küsimuste üle tuleneb KrtS-ist ega sõltu asjaolust, kas korteriomanikud on nende omandis oleva kaasomandi valdajad. (p 19)

Üllatava lahendi tegemise keeld tähendab, et kohus ei tohi rajada otsust asjaoludele, mille kohta ei ole menetlusosalistel olnud võimalust seisukohta avaldada. Üllatamine saab olla alama astme kohtu lahendi tühistamise aluseks juhul, kui menetlusosaline oleks käitunud teisiti, kui ta oleks vaidlusalusele asjaolule tuginemisest teadnud ja kui tema menetluslik käitumine oleks toonud kaasa või võinud tuua kaasa asja teistsuguse lahendamise. (p 17)

Otsust millega korteriomanikud otsustavad muuta või lõpetada korteriomaniku kehtiv erikasutusõigus, ei pea korteriomanik vaidlustama. Kuna erikasutusõigust saab lõpetada üksnes puudutatud korteriomaniku nõusolekul, ei ole ilma tema nõusolekuta tehtud erikasutusõiguse lõpetamise otsusel toimet. (p 12)

Kaasomandis oleva ruumi kasutusotstarbe määramine ning kaasomandis olevas ruumis asuva keldriboksi lammutustööde tellimise üle otsustamine on tavapärase valitsemise raamesse jääva küsimuse üle otsustamine KrtS § 35 tähenduses, mida korteriomanikud võivad otsustada häälteenamusega. (p-d 12 ja 13)

Küsimusi, mida saab otsustada korteriomanike häälteenamusega, saab korduskoosolekul vastu võtta korduskoosolekul osalenud korteriomanike häälteenamusega. (p 14)

Olukorras, kus üks korteriomanik kasutab kaasomandis olevat hooneosa ilma õigusliku aluseta, võivad korteriomanikud otsustada häälteenamusega teha korteriühistu juhatusele ülesandeks teha toiminguid selle korteriomaniku õigusliku aluseta kasutuse lõpetamiseks. Korteriomanikud võivad teostada oma õigusi korteriühistu kaudu. (p 18)

Korteriomanike õigus kasutada kaasomandit ja otsustada kaasomandi eseme tavapärase valitsemise küsimuste üle tuleneb KrtS-ist ega sõltu asjaolust, kas korteriomanikud on nende omandis oleva kaasomandi valdajad. (p 19)

Kui korteriühistu ei täida oma kohustust mittekohaselt, on korteriühistu liikmel õigus nõuda korteriühistult kohustuse (nõuetekohast) täitmist. (p 11)

Korteriühistu kohustuse rikkumise puhul olukorras, kus täitmise nõuet ei saa VÕS § 108 lg 2 kohaselt esitada, on korteriühistu vastutus võimalik KÜS § 2 lg st 1 ja VÕS § 115 lg st 1 tulenevalt. (p 13)

Kui korteriühistu kasutab oma seadusest tuleneva kohustuse täitmisel teist isikut, vastutab korteriühistu ka temast tulenevate asjaolude eest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-15, p 12). (p 12)

Korteriühistu kohustuse rikkumise puhul olukorras, kus täitmise nõuet ei saa VÕS § 108 lg 2 kohaselt esitada, on korteriühistu vastutus võimalik KÜS § 2 lg st 1 ja VÕS § 115 lg st 1 tulenevalt. (p 13)

Kui korteriühistu kasutab oma seadusest tuleneva kohustuse täitmisel teist isikut, vastutab korteriühistu ka temast tulenevate asjaolude eest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-15, p 12). (p 12)

Korteriühistu vastu esitatud kohustuse täitmise nõue, kui kohustus, mille täitmist nõutakse, seostub kaasomandi esemega, tuleb lahendada TsMS § 613 lg 1 ps-t 1 tulenevalt hagita menetluses (vt ka vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 16). (p-d 15 ja 16)

Vt p 13.

Seadus ei keela juhatuse liikmel teha eelühingu nimel tehinguid, mis ei ole suunatud ühingu asutamisele. Osaühingu ja tema juhatuse liikmete ühise esindusõiguse äriregistrisse kandmine ei lõpeta automaatselt juhatuse liikmele enne osaühingu äriregistrisse kandmist antud volitust.

Ühise esindusõiguse korral on juhatuse liikmetel lubatud volitada ühte juhatuse liiget tehinguid tegema. See kehtib ka olukorras, kus volituse ühingu esindamiseks oli juhatuse liikmele andnud teine juhatuse liige enne ühingu registrisse kandmist. (p 12)

Eelmärge tagab võlaõiguslikku nõuet kinnistusraamatust nähtuva asjaõigusliku olukorra muutmiseks. See kaitseb õigustatud isikut kohustatud isiku, tema õigusjärglaste ja võlausaldajate vastu, tuues AÕS § 63 lg 3 järgi kaasa eelmärkega tagatud nõudeid kahjustavate või piiravate käsutuste tühisuse. Kuigi eelmärge ei takista AÕS § 63 lg 3 teise lause kohaselt kannete tegemist kinnistusraamatusse, on selle eesmärgiks kaitsta selle isiku huve, kelle kasuks on eelmärge seatud.

Eelmärkega tagatavat nõuet kahjustavad või piiravad on käsutused, mis tagatud õiguse maksmapaneku välistavad või seda kitsendavad, nt kinnisasja või õiguse (veelkordne) võõrandamine, koormamine uute õigustega või asjaomase õiguse sisu muutmine, hilisema eelmärke või mõne muu märke seadmine teise võlausaldaja kasuks, samuti kohtulikud käsutuskeelud ja haldusaktid. (p 11)Asjaolu, kas kinnisasja käsutamine kahjustab või piirab eelmärkega tagatud nõuet, sõltub tagatava nõude sisust. Kinnisasja ostja võlaõiguslik nõudeõigus müüja vastu kinnisasja omandi üleandmiseks (VÕS § 208 lg 1) ei piirdu üksnes omandi abstraktse üleandmisega (asjaõiguslepingu sõlmimine AÕS § 641 ja § 120 kohaselt), vaid nõude täpsem sisu tuleneb võõrandamislepingu poolte vahelisest võlasuhtest. Sellest ei järeldu aga, et võlasuhte sisu koos kõigi tingimustega oleks vaja eelmärke kandes esitada.

Omand on AÕS § 68 lg-te 1 ja 2 järgi täielik õiguslik võim asja üle, mida võivad kitsendada seadus või teiste isikute õigused. Kinnisasja koormamine piiratud asjaõigustega ei ole omandi sisu muutmine ega täpsustamine. (p 12) Kinnisomandi üleandmise nõude tagamiseks kinnistusraamatusse kantav eelmärge ei vaja sisulist täpsustamist ning on trafaretses sõnastuses „eelmärge omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks“ piisav, et fikseerida eelmärke järgi õigustatud isiku kasuks kinnistusraamatu seis eelmärke sissekandmise hetkel. Kinnisomandi üleandmise nõuet tagava eelmärke kandes ei pea seega täpsustama, et omand tuleb üle anda koormatistevabalt, ega viitama lepingutele.

See käsitlus arvestab asjaolu, et eelmärge on hilisematest käsutustest eespool ning vastab ka kinnistusraamatu kannete objektiivse tõlgendamise põhimõttele. (p 13)

Asjaõigusseadusega kooskõlas ega otstarbekohane ei oleks tõlgendus, mille kohaselt tuleks omandi üleandmise eelmärke kandes teha nähtavaks kõik koormatiste liigid, millest kinnistut soovitakse vabana hoida, või asuda eelmärgete tekstis viitama tervikuna või osaliselt müügilepingu sätetele. See moonutaks eelmärke õiguslikku tähendust, koormaks asjatult kinnistusraamatut, kujundaks ebaülevaatliku sisuga eelmärgete praktika ning kahandaks (vastupidi kinnistusraamatusüsteemi peamistele eesmärkidele) õigusselgust ja -kindlust. (p 14)

Viitega saab esmajoones täpsustada piiratud asjaõiguste, kuid ka piiratud asjaõigust koormavate õiguste sisu, kuna nende õiguste võlaõiguslikule sisule on võimalik anda sel viisil asjaõiguslik tähendus. Erandlikult saab omandi ulatust AÕS § 79 lg 2 järgi alusdokumentide kaudu vahendada kinnisasja kaasomandi valdamist, kasutamist ja kaasomandi lõpetamist puudutavate kokkulepete avalikustamise näol. (p 12)

Eelmärge puhul säilib kinnisasja omanikul jätkuvalt võimalus kinnisasja käsutada, sh seda nii võõrandada kui ka piiratud asjaõigustega koormata.

Eelmärke tagajärjeks on aga eelmärkega vastuolus oleva käsutuse relatiivne tühisus. Järelikult on eelmärkega tagatud nõudeõigust kitsendav käsutus tühine üksnes eelmärke järgi õigustatud isiku suhtes ja seda niivõrd, kuivõrd õigustatud isik tühisusele tugineb. (p 15)

Olukorras, kus hagejal oli õigus nõuda lepingu eseme üleandmist, ilma et seda koormaksid kolmandate isikute õigused, kahjustasid ja piirasid kostjate kasuks sisse kantud kohtulikud hüpoteegid hageja eelmärkega tagatud omandiõiguse ülekandmise nõuet. Seega oli kohtulike hüpoteekide sissekandmine AÕS § 63 lg-te 3 ja 4 järgi hageja suhtes tühine ning tal on AÕS § 63 lg 5 alusel õigus nõuda kostjatelt nõusolekut nende kasuks kinnistusraamatusse kantud kohtulike hüpoteekide kustutamiseks. (p 16)

Kohtulik hüpoteek kitsendab sarnaselt lepingu alusel seatud hüpoteegiga (AÕS § 325 jj) koormatud kinnisasja omandiõigust eeskätt oma tagatisiseloomu tõttu, s.o isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Kinnisasja omanikul tuleb seega arvestada võimalusega, et kinnisasi müüakse hüpoteegiga tagatud kohustuse katteks (AÕS § 352 lg 1). Piirangud koormatud kinnisasja valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel tulenevad mh AÕS §-dest 333-335. (p 16)

TsMS § 368 lg-st 1 tulenevalt on olukorras, kus vaieldakse selle üle, kas osanike otsus on vastu võetud, hagejal osanikuna õiguslik huvi tuvastada, kas otsus on vastu võetud või mitte. Seega on osanikul õigus esitada ka tuvastushagi, paludes tuvastada, et vaidlusalust otsust ei ole vastu võetud.

Kui leiab kinnitust, et otsuseid ei ole vastu võetud, siis ei saa enam tekkida küsimust otsuste tühisusest või nende kehtetuks tunnistamisest. Seetõttu tuleb esmalt hinnata, kas otsused on vastu võetud. (p 14)

Olukorras, kus otsusena esitatu ei sisalda TsÜS § 67 lg-s 1 nõutavas ulatuses otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute tahteavaldusi, otsusest üldjuhul rääkida ei saa. Selline on olukord eelkõige siis, kui aktsionäride üldkoosoleku otsust ei ole vastu võtnud aktsionärid või kui otsuse vastuvõtmist ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud (vt Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 21). Eeltoodu kohaldub ka osanike otsuse olemasolu hindamisel. (p 15)

Kui osanik palub tuvastada, et osanike koosoleku protokollis või hääletusprotokollis märgitud otsust ei ole vastu võetud ja kohus leiab, et see nõue tuleb rahuldada, ei saa kohus otsuse reolutsioonis tuvastada, et „osanikud ei hääletanud otsuse poolt“ või et „osanikud ei hääletanud otsuse vastu“, kuna sellise tuvastuse tulemusena ei ole arusaadav, kas kohus leidis, et otsuse võtsid vastu valed isikud või et päevakorda pandud küsimuses hääletasid küll õiged isikud, kuid vastu võeti protokollis märgituga vastupidine otsus. Sellele lisaks saaks valesti kindlaks tehtud hääletustulemuse tagajärjeks (eeldusel, et otsuse tegemisel hääletasid selleks õigustatud isikud) olla vaid otsuse kehtetuks tunnistamine, mitte aga otsuse puudumise tuvastamine (vt sarnase olukorra kohta mittetulundusühingu üldkoosoleku otsuse vaidlustamise korral Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 23)

Aktsiate üleandmise käsutustehingu heade kommete vastasusele saab tugineda lepingupooleks mitte olev aktsionär, kelle õigusi aktsionäride üldkoosolekul otsustatu mõjutas, kuna tal on õigustatud huvi teada, kas aktsionäride üldkoosoleku otsus on kehtivalt vastu võetud (Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11). Sama kohaldub ka osaniku õigustatud huvi kohta. (p 17)

Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; 16. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Kuigi üldjuhul on omandi üleandmise kohta sõlmitud asjaõigusleping õiguslikult neutraalne ega saa olla vastuolus heade kommetega, võib see erandina siiski nii olla, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 26; Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 30-31). (p 19)

Kui osanik palub tuvastada, et osanike koosoleku protokollis või hääletusprotokollis märgitud otsust ei ole vastu võetud ja kohus leiab, et see nõue tuleb rahuldada, ei saa kohus otsuse reolutsioonis tuvastada, et „osanikud ei hääletanud otsuse poolt“ või et „osanikud ei hääletanud otsuse vastu“, kuna sellise tuvastuse tulemusena ei ole arusaadav, kas kohus leidis, et otsuse võtsid vastu valed isikud või et päevakorda pandud küsimuses hääletasid küll õiged isikud, kuid vastu võeti protokollis märgituga vastupidine otsus. Sellele lisaks saaks valesti kindlaks tehtud hääletustulemuse tagajärjeks (eeldusel, et otsuse tegemisel hääletasid selleks õigustatud isikud) olla vaid otsuse kehtetuks tunnistamine, mitte aga otsuse puudumise tuvastamine (vt sarnase olukorra kohta mittetulundusühingu üldkoosoleku otsuse vaidlustamise korral Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 23)

Käsutustehingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda sellise tehingu tühisusele, mis mõjutab tema õigusi (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 13 ja 14; 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 20). Aktsiate üleandmise käsutustehingu heade kommete vastasusele saab tugineda lepingupooleks mitte olev aktsionär, kelle õigusi aktsionäride üldkoosolekul otsustatu mõjutas, kuna tal on õigustatud huvi teada, kas aktsionäride üldkoosoleku otsus on kehtivalt vastu võetud (Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11). Sama kohaldub ka osaniku õigustatud huvi kohta. (p 17)

Kui osanikul on õigustatud huvi tugineda mitterahalise sissemakse üleandmise lepingute tühisusele ja kohus tühisuse ka tuvastab, siis on tühiste käsutustehingute tagajärjeks see, et tühise lepingu teine pool ei ole saanud osaühingu osanikuks, kuna osad ei ole osanikelt temale üle läinud (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 12). (p 22)

Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust. Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Pärand läheb pärijale üle üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga. (p 15)

TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg ei ole samastatavad. (p 16)

Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Sõltumata sellest, kas pärijad selgitatakse välja viimse tahte või seadusjärgse pärimise reeglite alusel, läheb pärand pärijale üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt üle seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga. Nii lähevad pärandaja õigused ja kohustused, mis ei olnud pärandajaga lahutamatult seotud, pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandaja surmast, sõltumata sellest, millal ja millisel viisil on pärija pärandi vastu võtnud või loetakse ta pärandi vastu võtnuks. (p 15)

TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg ei ole samastatavad. TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi PärS § 118 lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse PärS § 118 lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks. (p 16)

Pärimisõigusest teada saamine eeldab üldjuhul vaid seda, et pärija teab või peab teadma elulisi asjaolusid, millest tema subjektiivne pärimisõigus tuleneb. Pärijal ei pea olema õiguslikku arusaama pärimissüsteemi või pärimise õigusliku aluse kohta. (p 19)

TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi PärS § 118 lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse PärS § 118 lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks. (p 16)

Kuigi võlausaldajate huvide kahjustamist, st seda, et tehing tehti liiga väikese väärtusega vastusoorituse eest, peab tõendama see vaidluse pool, kes soovib tagasivõitmisega tehingu kehtetust saavutada, ei ole selline tõendamiskoormus piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber (vt selle kohta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9016/34, p 11; 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 9)

TsMS § 233 lg 2 kohaldamine on võimalik ka kasutuseeliste väärtuse kindlaksmääramise puhul, eeldusel et kasutuseelise väärtuse väljaselgitamine on ebamõistlikult raske (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 26). (p 12)

Vt TMS § 189 lg 1 kohaldamise eelduste kohta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 12. Kuna sama sätte lg 2 lubab kohtul tunnistada kehtetuks ka kinke iseloomuga lepingu, tuleb kohtul kindlaks teha, kas tehing kujutas endast kinkelepingut või kinke iseloomuga lepingut. (p 10)

TsMS § 233 lg 2 kohaldamine on võimalik ka kasutuseeliste väärtuse kindlaksmääramise puhul, eeldusel et kasutuseelise väärtuse väljaselgitamine on ebamõistlikult raske (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 26). (p 12)

Ühe abikaasa ainuomand saab tekkida ainult sellekohase kinnistusraamatu kande tegemisel (vara jagamine toimub kinnistamisega) (vt AÕS § 641), mitte ühisvara jagamise kohta tehtud kohtuotsuse alusel (vt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12; 15. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-82-15, p-d 22.1-22.2; 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2; 18. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-4192/14, p 10). (p 16)

Vabariigi Valimiskomisjon jättis isiku kaebuse läbi vaatamata, kuna see ei olnud komisjoni hinnangul esitatud tähtaegselt. EPVS § 70 lg 1 p 1 kohaselt esitatakse kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile kolme päeva jooksul vaidlustatava toimingu tegemisest. Vabariigi Valimiskomisjon leidis õigesti, et isik vaidlustas elektroonilise hääletuse korraldamist 16.–22.05.2019 (riigi valimisteenistuse toiming), mistõttu tuli kaebetähtaja arvestamist alustada alates 23.05.2019. Kaebetähtaja lõpp (tähtpäev) langes seega puhkepäevale (laupäev, 25.05.2019). Kaebus saabus Vabariigi Valimiskomisjoni serverisse 26.05.2019. (p 9)

Kolleegium leiab, et kaebus oli esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul. (p 10)

EPVS ei sätesta täpsemaid reegleid kaebetähtaja arvutamiseks. EPVS § 70 lg 1 nõuab üksnes, et kaebus tuleb Vabariigi Valimiskomisjonile esitada kolme päeva jooksul (vaidlustatava toimingu tegemisest või avalduse läbivaatamisest arvates). Ka Riigikohtule tuleb kaebus esitada kolme päeva jooksul (EPVS § 70¹ lg 3). Riigikohtule esitatud kaebuse puhul tuleb arvestada PSJKS § 48 lg-t 1, mille kohaselt lähtutakse tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluses sätestatud korrast. TsMS § 62 lg 1 viitab omakorda TsÜS-le ning TsÜS § 136 lg 8 näeb ette, et juhul, kui tahteavalduse tegemise tähtaja lõpp (tähtpäev) langeb puhkepäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval. Seega lõpeb täpselt samas sõnastuses normi puhul kaebetähtaeg Riigikohtule kaebuse esitamisel alati tööpäeval. (p 11)

Sarnaselt on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)

Selline tõlgendus ei muuda sisutühjaks EVPS-is erinevate tähtaegade määramist päevades või tööpäevades, samuti ei pikenda ebamõistlikult kaebuse lahendamise menetlust Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebetähtaeg pikeneb siis, kui tähtpäev satub puhkepäevale, muudel juhtudel arvatakse puhkepäevad kaebetähtaja sisse. Täpsemalt pikenevad eelkõige kaebetähtajad, mille arvutamine algab neljapäeval või reedel (esimesel juhul pikeneb tähtaeg viie päevani ja teisel juhul nelja päevani). Kui seadusandja siiski leiab, et Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse kaebetähtaega tuleb arvutada erinevalt teistes menetlustes kaebetähtaja arvutamise korrast, tuleks erisus sõnaselgelt seaduses sätestada. (p 13)

Riigikohus ei pidanud elektroonilise hääletamise regulatsiooni põhiseadusvastaseks KOV volikogude valimise kontekstis (vt RKPJK otsus nr 5-17-32/2). Praegusest kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis võiksid tingida Riigikohtu varasema seisukoha muutmise. (p 15)

Riigikohtule tuleb kaebus esitada kolme päeva jooksul (EPVS § 70¹ lg 3). Riigikohtule esitatud kaebuse puhul tuleb arvestada PSJKS § 48 lg-t 1, mille kohaselt lähtutakse tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluses sätestatud korrast. TsMS § 62 lg 1 viitab omakorda TsÜS-le ning TsÜS § 136 lg 8 näeb ette, et juhul, kui tahteavalduse tegemise tähtaja lõpp (tähtpäev) langeb puhkepäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval. Seega lõpeb täpselt samas sõnastuses normi puhul kaebetähtaeg Riigikohtule kaebuse esitamisel alati tööpäeval. (p 11, vt ka p 12)

Sarnaselt nagu TsMS-is on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)

Sarnaselt nagu TsMS-is on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)

Selline tõlgendus ei muuda sisutühjaks EVPS-is erinevate tähtaegade määramist päevades või tööpäevades, samuti ei pikenda ebamõistlikult kaebuse lahendamise menetlust Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebetähtaeg pikeneb siis, kui tähtpäev satub puhkepäevale, muudel juhtudel arvatakse puhkepäevad kaebetähtaja sisse. Täpsemalt pikenevad eelkõige kaebetähtajad, mille arvutamine algab neljapäeval või reedel (esimesel juhul pikeneb tähtaeg viie päevani ja teisel juhul nelja päevani). Kui seadusandja siiski leiab, et Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse kaebetähtaega tuleb arvutada erinevalt teistes menetlustes kaebetähtaja arvutamise korrast, tuleks erisus sõnaselgelt seaduses sätestada. (p 13)

Parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõuete kättesaamist tuleb hinnata TsÜS § 70 alusel.

Leppetrahvi tegija peab tõendama, et ta on valinud tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi.

Parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Selle sätte mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega. Kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks. (p 12)

Eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise nõude esitamise võimalus tuleneb TsÜS § 38 lg-st 1 ja otsuse tühisuse tuvastamise nõude esitamise võimalus TsÜS § 38 lg-st 2 koostoimes TsMS § 368 lg-ga 1, mille kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. (p 15)

Otsuse tühistamise ja kehtetuks tunnistamise nõue on samatähenduslikud (vt selle kohta ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 16)

Eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamine on allutatud kohtulikule kontrollile. Kui isik esitab kohtusse hagi, paludes eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse tühistada, tuleb seda nõuet mõista nii, et hageja on eelkõige esitanud otsuse kehtetuks tunnistamise nõude TsÜS § 38 lg 1 tähenduses. (p 16.2)

Kui hageja on alguses esitanud otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja soovib hiljem samadele rikkumistele tuginedes esitada ka otsuse kehtetuks tunnistamise nõude (või ka vastupidi), tuleb tema haginõuet käsitada ühtse, puudustega otsusest vabanemisele suunatud nõudena ja selliselt ka menetleda (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 31). (p 17)

Kui hageja palub hagis eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistada (tühistada), siis on kohtul õigus otsuse kehtetuks tunnistamise nõude asemel rahuldada ka otsuse tühisuse tuvastamise nõue, eeldusel et asjaolude järgi, mis hageja on otsuse vaidlustamisel kohtu ette toonud, on otsus tühine. (p 17.1)

Eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse vaidlustamise menetluses esitatava vastuväite eesmärgiks on eelkõige õiguskindluse tagamine ja teistele koosolekul osalevatele liikmetele märkuandmine, et kavatsetakse hääletustulemusega mitte nõustuda ning vastuvõetud otsus hiljem vaidlustada. See tähendab, et kui isik ei lase vastuväidet protokollida, nõustub ta hääletamistulemuse ja otsuse seaduslikkusega ja hilisem otsuse vaidlustamine oleks käsitatav vastuolulise käitumisena, mis on hea usu põhimõttest tulenevalt lubamatu. (p 35)

Olukorras, kus ühistust juhatuse otsusega väljaarvatud liige vaidlustab üldkoosolekul juhatuse tehtud väljaarvamisotsust sisulistel põhjustel, ei pea ta üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise nõudeõiguse säilitamiseks esitama üldkoosolekul eraldi vastuväidet otsusele, kuna vastuväite saab lugeda esitataks juba sellega, et isik on väljaarvamise kohta tehtud juhatuse otsuse sisulistel põhjustel vaidlustanud. (p 36)

Eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise nõude esitamise võimalus tuleneb TsÜS § 38 lg-st 1 ja otsuse tühisuse tuvastamise nõude esitamise võimalus TsÜS § 38 lg-st 2 koostoimes TsMS § 368 lg-ga 1, mille kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. (p 15)

Otsuse tühistamise ja kehtetuks tunnistamise nõue on samatähenduslikud (vt selle kohta ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 16)

Eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamine on allutatud kohtulikule kontrollile. Kui isik esitab kohtusse hagi, paludes eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse tühistada, tuleb seda nõuet mõista nii, et hageja on eelkõige esitanud otsuse kehtetuks tunnistamise nõude TsÜS § 38 lg 1 tähenduses. (p 16.2)

Kui hageja on alguses esitanud otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja soovib hiljem samadele rikkumistele tuginedes esitada ka otsuse kehtetuks tunnistamise nõude (või ka vastupidi), tuleb tema haginõuet käsitada ühtse, puudustega otsusest vabanemisele suunatud nõudena ja selliselt ka menetleda (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 31). (p 17)

Kui hageja palub hagis eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistada (tühistada), siis on kohtul õigus otsuse kehtetuks tunnistamise nõude asemel rahuldada ka otsuse tühisuse tuvastamise nõue, eeldusel et asjaolude järgi, mis hageja on otsuse vaidlustamisel kohtu ette toonud, on otsus tühine. (p 17.1)

Eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgani otsuse heade kommete vastasuse hindamisel kohaldatakse samu põhimõtteid nagu tehingu heade kommete vastasuse hindamisel. (p 26)

Heade kommete vastasus eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgani otsuse tühisuse alusena saab vähemalt üldjuhul tulla kõne alla siis, kui heade kommete vastasus seostub otsuse sisuga ehk sellega, mida otsustati. (p 27)

Eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise nõude esitamise võimalus tuleneb TsÜS § 38 lg-st 1 ja otsuse tühisuse tuvastamise nõude esitamise võimalus TsÜS § 38 lg-st 2 koostoimes TsMS § 368 lg-ga 1, mille kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Tulundusühistu üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist reguleerib seejuures erinormina TÜS § 52 ja sama otsuse tühisust TÜS § 521. (p 15)

Otsuse tühistamise ja kehtetuks tunnistamise nõue on samatähenduslikud (vt selle kohta ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 16)

Eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamine on allutatud kohtulikule kontrollile. Kui isik esitab kohtusse hagi, paludes eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse tühistada, tuleb seda nõuet mõista nii, et hageja on eelkõige esitanud otsuse kehtetuks tunnistamise nõude TsÜS § 38 lg 1 tähenduses. (p 16.2)

Kui hageja on alguses esitanud otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja soovib hiljem samadele rikkumistele tuginedes esitada ka otsuse kehtetuks tunnistamise nõude (või ka vastupidi), tuleb tema haginõuet käsitada ühtse, puudustega otsusest vabanemisele suunatud nõudena ja selliselt ka menetleda (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 31). (p 17)

Kui hageja palub hagis eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistada (tühistada), siis on kohtul õigus otsuse kehtetuks tunnistamise nõude asemel rahuldada ka otsuse tühisuse tuvastamise nõue, eeldusel et asjaolude järgi, mis hageja on otsuse vaidlustamisel kohtu ette toonud, on otsus tühine. (p 17.1)

Tulundusühistu liikmete üldkoosoleku otsuse tühisust vastuolu tõttu heade kommetega reguleerib erinormina TÜS § 521 lg 1 p 2. (p 24)

Eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgani otsuse heade kommete vastasuse hindamisel kohaldatakse samu põhimõtteid nagu tehingu heade kommete vastasuse hindamisel. (p 26)

Heade kommete vastasus eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgani otsuse tühisuse alusena saab vähemalt üldjuhul tulla kõne alla siis, kui heade kommete vastasus seostub otsuse sisuga ehk sellega, mida otsustati. Sama kohaldub ka tulundusühistu organite otsuste kohta. (p 27)

Otsus, mille tegemisel on rikutud põhikirja sätteid, ei ole TÜS § 521 lg 1 p 2 järgi heade kommete vastasuse tõttu tühine, kuid võib olla TÜS § 52 lg 1 järgi kehtetuks tunnistatav. (p 28)

Olukorras, kus tulundusühistu liige on ühistust juhatuse otsusega välja arvatud ja ta on väljaarvamise kohta tehtud juhatuse otsuse vaidlustanud, esitades kaebuse üldkoosolekule, on liikmel pärast seda, kui üldkoosolek ei ole juhatuse otsust tühistanud, õigus esitada kohtusse hagi nii juhatuse kui ka üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks. (p 21)

TÜS § 20 lg 4 kolmas lause reguleerib olukorda, kus ühistu liige vaidlustab väljaarvamisotsust, mille on teinud üldkoosolek, mitte aga olukorda, kus ühistu liige vaidlustab üldkoosoleku otsust, millega üldkoosolek jättis juhatuse tehtud väljaarvamisotsuse muutmata. (p 22)

Vt p 24.

VÕS § 29 kohaldamisel võivad pooled tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda. (p 15)

Laenu tagastamatuks muutmise kokkulepe ei pea tingimata olema kirjalik. Samas, et laenu saaks pidada tagastamatuks, peab selline kokkulepe olemas olema, mis tähendab, et pooled peavad olema teinud vastavad tahteavaldused.

Üksnes raamatupidamises kajastamise viisist ei saa tuletada majandustehingu õiguslikku sisu. (p 16)

Lepingupooled võivad kokku leppida laenu allutamises (laen, mis tagastatakse laenuandjale juriidilisest isikust laenusaaja lõpetamisel pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist). Kui pooled on laenu allutamises siduvalt kokku leppinud, siis on sellel mõju ka pankrotimenetluses. Selline kokkulepe ei välista häälte andmist ja nõude tunnustamist pankrotimenetluses, kuid kokkuleppega allutatud nõue tuleks rahuldada viimases järjekorras, pärast kõigi ülejäänud nõuete rahuldamist.

Kuigi PankrS § 153 lg 1 ei sisalda vastavat rahuldamisjärku, on kohtupraktikas tunnustatud võimalust arvata selline nõue viimasesse järku pärast kõiki teisi tunnustatud nõudeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. jaanuari 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-00, milles seda võimalust on tunnustatud Eesti Maapanga pankrotimenetluses olukorras, kus samuti puudus norm allutatud laenu nõude rahuldamisjärgu kohta).

Kui pooled ei ole sellist laenu allutamise kokkulepet sõlminud, siis on tegemist tavalise laenukokkuleppega, millest tulenev nõue rahuldatakse tavapäraste laenu tagastamise reeglite järgi. (p 22)

Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele (mitte eriliigilisele nagu krediidiasutus, kindlustusandja vmt) äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Osanike või aktsionäride antud laenudele kohaldatakse samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. (p 24)

Seadusandja võiks kaaluda äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevate erisätete lisamist Eesti pankrotiõigusesse tagamaks selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse pankrotimenetluses laenu andnud osanike ja aktsionäride nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. (p 25)

Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele (mitte eriliigilisele nagu krediidiasutus, kindlustusandja vmt) äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Osanike või aktsionäride antud laenudele kohaldatakse samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. (p 24)

Seadusandja võiks kaaluda äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevate erisätete lisamist Eesti pankrotiõigusesse tagamaks selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse pankrotimenetluses laenu andnud osanike ja aktsionäride nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. (p 25)

Pool saab teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19). (p 18)

TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul hakkab teistmisavalduse esitamise tähtaeg kulgema TsMS § 704 lg 1 teise lause järgi päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. Olukorras, kus menetlusosaline ei olnud menetluses üldse seaduse kohaselt osalenud või esindatud, arvutatakse teistmisavalduse esitamise tähtaega võlgnikule lahendi kättetoimetamisest (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, p 11). (p 11)

Kui Riigikohus tühistab maksekäsu määruse ja saadab asja TsMS § 710 lg 1 teise lause alusel hagimenetluses lahendamiseks maakohtule, siis ei ole maksekäsu avalduse eraldi rahuldamata jätmine TsMS § 486 järgi vajalik. Teistmisavalduses esitatut saab lugeda vastuväiteks makseettepanekule TsMS § 485 lg 2 mõttes, mistõttu tuleb TsMS § 486 lg 1 p 1 kohaselt jätkata asja menetlemist hagimenetluses. (p 14)

Kui avaldaja kestev haiguslik seisund kujunes välja enne eestkostja määramist, ning avaldaja oli piiratud teovõimega ka makseettepaneku tegemise ajal, mil talle oli määratud eeskostja, siis puudutab avaldaja teovõime piiratus ka tsiviilmenetlusõiguste teostamist ja -kohustuste täitmist (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-14, p 8). (p 9)

Kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega, piisab töölepingu lõppemiseks tahte väljendamisest (VÕS § 1 lg 1, § 195 lg-d 1 ja 2). Töölepingu ülesütlemise avaldus, mida teine pool ei ole kätte saanud, ei ole kehtivaks muutunud (TsÜS § 1 ja § 69 lg 1). Sellisel juhul tuleb lugeda, et töölepingu ülesütlemise avaldust ei ole tehtud. (p 18.1)

Töölepingu ülesütlemisavalduse kättesaamine ja jõustumine sõltub sellest, kas avalduse saaja on kohal- või eemalviibija. (p 18.5)

Töösuhtes tehtavate avalduste kättetoimetamist töökohal ei saa eeldada. Töölepingu ülesütlemise avaldust ei tule teha ja teisele poolele kätte toimetada üksnes töökohal, vaid seda võib teha ka adressaadi muus viibimiskohas TsÜS §-s 69 sätestatu kohaselt. (p 18.6)

Ka töölepingu ülesütlemise avalduse kättesaamine või kättesaaduks lugemine TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi mõjutab töölepingu lõppemise aega, kuid see, et eemalviibiv töötaja on töölepingu ülesütlemise avalduse kätte saanud avalduses märgitud kuupäevast hiljem, ei tähenda iseenesest, et tööleping oleks üles öeldud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 2. mai 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-6057/45, p 15.2). (p 18.8)

TLS § 107 lg 2 järgi lõpetab kohus töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel. (p 18.3)

Olukorras, kus ülesütlemise vaidlustamise avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast. (p 18.4)

Töölepingut saab üles öelda üksnes edasiulatuvalt ja tagasiulatuv ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühine.

Ainuüksi asjaolu, et töötaja sai tööandja töölepingu ülesütlemise avalduse kui tahteavalduse kätte pärast avaldusse märgitud töölepingu lõpetamise kuupäeva, ei tähenda, et tööleping oleks üles öeldud tagasiulatuvalt. Ülesütlemisavalduse kättesaamine mõjutab töölepingu lõppemise aega, kuid ei anna alust lugeda ülesütlemist tagasiulatuvaks. (p 15.2)

Olukorras, kus TLS § 107 lg 2 ei kohaldu, st töötaja on vaidlustanud töölepingu ülesütlemise, kuid tema avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi. (p 16.2)

Olukorras, kus töötaja on vaidlustanud töölepingu ülesütlemise, kuid tema avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi. (p 16.2)

Töölepingut saab üles öelda üksnes edasiulatuvalt ja tagasiulatuv ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühine. (p 15.2)

Olukorras, kus töötaja on vaidlustanud töölepingu ülesütlemise, kuid tema avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi. (p 16.2)

Kohus võib TLS § 109 lg 1 teise lause alusel hüvitise suurust määrates arvestada mh nt asjaoluga, et töötaja on juba enne tööandja erakorralist ülesütlemist töölepingu ise üles öelnud. (p 17)

Vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj. (p 22)

Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel arvestatakse mh kohtuvaidluse asjaoludega (eelkõige asja keerukuse ja mahukusega), aga ka sellega, et töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses, kui oli hageja nõue. (p 22)

KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 17). (p 10)

Kui osaluse omandaja annab äriühingule mitterahalise sissemaksena üle vara, siis on vastusoorituseks osalus äriühingus, mitte vara müügihind (K. Saare, U. Volens, A. Vutt, M. Vutt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Tallinn: Juura 2015, äärenr 1337; vt ka RKTKo 3-2-1-142-12, p 21). See, kas tegu oli mitterahalise sissemaksega, on tuvastatav mh äriühingu äriregistri kannete kaudu. ÄS § 145 lg 1 p 3 järgi kantakse äriregistrisse mh osakapitali suurus. (p 12)

KarS § 384 objektiivse koosseisu täitmine eeldab, et a) isikud panevad toime kohustusevastase teo, mis b) kahjustab võlgniku varalist seisundit, mis omakorda c) põhjustab võlgniku maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse. Teisisõnu eeldab KarS § 384 objektiivne koosseis põhjuslikku seost kohustusevastase teo ja maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse vahel. (p 17)

KarS § 384 koosseisupärane tegu on võlgniku varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine. Varaline seisund tähendab sisuliselt võlgniku vara väärtust ja koosseisu. Varana on käsitatav isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 mõttes (RKKKo 3-1-1-49-11, p 37). Varalise seisundi kahjustamine võib seisneda mistahes teos, mis vähendab võlgniku vara väärtust või selle vara võõrandatavust (likviidsust). (p 18)

Kui äriühing oli juba enne süüdistatavatele etteheidetavaid tegusid maksejõuetu, ei ole maksejõuetuse põhjustamine KarS § 384 alusel süüdistatavatele etteheidetav. Kui äriühingu majanduslik olukord oli sedavõrd halb, et maksejõuetus saabunuks sõltumata süüdistatavatele etteheidetavast teost, ei esine põhjuslikku seost etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel. Sellisel juhul võib kõne alla tulla süüdistatavatele äriühingu maksevõime olulise vähendamise omistamine. (p 19)

Maksevõime tähendab isiku varalisest seisundist olenevat suutlikkust täita oma varalisi kohustusi. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Maksevõime sõltub samavõrra nii isiku aktiva väärtusest kui ka kohustuste mahust. Seega eeldab maksevõime vähenemine vähemalt üldjuhul isiku vara väärtuse vähenemist. Vara väärtuse vähenemine võib seisneda aktiva väärtuse vähenemises või kohustuste mahu suurenemises, vara väärtuse suurenemine aga aktiva väärtuse suurenemises või kohustuste mahu vähenemises. Juhul kui aktiva ja kohustuste maht väheneb või suureneb ühe ja sama summa võrra, siis isiku vara suurus kokkuvõttes ei muutu. Järelikult tuleb võlgniku vara väärtuse muutumise kindlakstegemisel aktiva väärtuse muutumise kõrval alati arvesse võtta ka kohustuste mahu muutumist. Eeltoodust järeldub, et kui KarS § 384 lg 1 teokirjeldusele vastava käitumise tagajärjel vähenevad võlgniku aktiva ja kohustused samas ulatuses või vähenevad kohustused suuremas mahus kui aktiva - s.t kui võlgniku vara tervikuna ei vähene -, ei saa rääkida ka võlgniku maksevõime vähenemisest. (RKKKo 3-1-1-49-11, p 37.) (p 20)

KrMS § 344 lg 2 järgi on tsiviilhagi esitanud isikul kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. See tähendab, et kannatanu võib kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse kasseerida eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo 3-1-1-49-16, p 9). Küsimus isiku tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamisest on tsiviilhagiga otseses puutumuses, see on seotud kannatanu nõude kriminaalmenetluses maksmapanekuga ning ei puuduta ringkonnakohtu järeldusi süüküsimuse lahendamisel. Seega on kannatanul selles küsimuses kaebeõigus. (p 22) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 27.12.2020, nr 1-18-3901/97, p 10)

Isiku, kelle suhtes on KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetatud, saab tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasata ja see ei riku topeltkaristamise keelu põhimõtet. Ne bis in idem-põhimõtte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keelu eesmärk on välistada sama teo korduv menetlemine juhul, kui sama teo kohta on tehtud lõplik lahend (vt nt RKKKm 1-17-5176/37, p 19). Teo menetlemine ne bis in idem-põhimõtte kontekstis tähendab menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom. Menetluse kriminaalõiguslik iseloom tuvastatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas Engeli kriteeriumite järgi: esmalt tuleb vaadata teo õiguslikku kvalifikatsiooni riigisiseses õiguses, teiseks teo olemust ja kolmandaks ähvardava karistuse raskust (vt nt EIK 18. oktoobri 2011. a otsus asjas Tomasovic vs. Horvaatia, p 20). Viidatud kriteeriumite valguses on selge, et ne bis in idem-põhimõte ei hõlma kriminaalsüüdistusega sarnaste asjaolude põhjal hilisemat tsiviilvaidluse lahendamist. Kuna KrMS § 38¹ lg 1 p 1 alusel saab kannatanu esitada nõude, mille eesmärk on kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, on tsiviilhagil kriminaalmenetluses hüvituslik, mitte karistuslik iseloom. Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel puudub igasugune karistusõiguslik iseloom. Järelikult kui süüdistatava suhtes on menetlus lõpetatud, siis tema tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse hilisema kaasamisega ei ole topeltkaristamise keeldu rikutud. (p 24)

Üldjuhul tuleb kriminaalmenetluse lõpetamisel jätta tsiviilhagi läbi vaatamata (KrMS § 296² lg 1 p 4 ja § 310 lg 2). Samas olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 263¹ lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni jätkuvalt kohtu menetlusse. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. See tähendab, et KrMS § 202 lg 2 kohaldamisel pole kohtul alust kriminaalmenetlust lõpetades tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. (RKKKm 3-1-1-3-17, p 39.) Eelnev kehtib ka olukorras, kus KrMS § 292 lg 2 p 1 alusel pandi isikule kohustus hüvitada kannatanule kahju ulatuses, mis on väiksem tsiviilhagis nõutust. Kui isik täidab talle pandud kohustused tähtaegselt, ei ole kriminaalmenetluse uuendamiseks alust ning kannatanu saab esitada oma nõude täitmata osas tsiviilkohtumenetluses. (RKKKm 3-1-1-33-17, p 15.) Samamoodi saab kannatanu panna tsiviilõigusliku nõude maksma kriminaalmenetluses ka isiku suhtes, kelle osas kriminaalmenetlus lõpetati kannatanule kahju hüvitamise kohustust panemata. Kui aga menetlus teiste süüdistatavate suhtes jätkub ja tsiviilhagi ei ole lahendatud, ongi ainus võimalus seda teha konkreetse isiku suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise järel tema tsiviilkostjana kaasamise kaudu. (p 25)

Kohus peab tsiviilkostjana menetlusse kaasama iga isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos, millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu esitanud kriminaalmenetluses lubatava nõude. KrMS § 39 lg 1 p 1 järgi on tsiviilkostja füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav, kuid kes kannab seaduse järgi varalist vastutust kahju eest, mis on kannatanule tekitatud kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. Menetleja võib sellise isiku tsiviilkostjana kaasata kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni (KrMS § 39 lg 3). Kuivõrd isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 1 alusel lõpetatud, võib endiselt kanda varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud kaassüüdistatavate suhtes jätkuva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, vastab ta KrMS § 39 lg 1 p 1 järgi tsiviilkostja tunnustele. (p 26)

Isiku, kelle suhtes on KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetatud, saab tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasata ja see ei riku topeltkaristamise keelu põhimõtet. Ne bis in idem-põhimõtte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keelu eesmärk on välistada sama teo korduv menetlemine juhul, kui sama teo kohta on tehtud lõplik lahend (vt nt RKKKm 1-17-5176/37, p 19). Teo menetlemine ne bis in idem-põhimõtte kontekstis tähendab menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom. Menetluse kriminaalõiguslik iseloom tuvastatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas Engeli kriteeriumite järgi: esmalt tuleb vaadata teo õiguslikku kvalifikatsiooni riigisiseses õiguses, teiseks teo olemust ja kolmandaks ähvardava karistuse raskust (vt nt EIK 18. oktoobri 2011. a otsus asjas Tomasovic vs. Horvaatia, p 20). Viidatud kriteeriumite valguses on selge, et ne bis in idem-põhimõte ei hõlma kriminaalsüüdistusega sarnaste asjaolude põhjal hilisemat tsiviilvaidluse lahendamist. Kuna KrMS § 38¹ lg 1 p 1 alusel saab kannatanu esitada nõude, mille eesmärk on kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, on tsiviilhagil kriminaalmenetluses hüvituslik, mitte karistuslik iseloom. Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel puudub igasugune karistusõiguslik iseloom. Järelikult kui süüdistatava suhtes on menetlus lõpetatud, siis tema tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse hilisema kaasamisega ei ole topeltkaristamise keeldu rikutud. (p 24)

Kui kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis.

Kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega. Muu hulgas tuleb arvestada sellega, et ka kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustatud järgima TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet. Olukorras, kus kaasomandi lõpetamine hageja taotletud viisil ei oleks kohtu hinnangul kooskõlas hea usu põhimõttega, peab kohus hagejale selgitama, miks kaasomandit sellisel viisil lõpetada ei saa ning millisel viisil kaasomandi lõpetamine oleks kohtu arvates sobiv. Kui kasvõi alternatiivselt on taotletud kõiki kaasomandi lõpetamise viise, mis asjaolusid arvestades võiksid kõne alla tulla, ei saa kohus jätta kaasomandit lõpetamata, vaid peab valima viisi, mis vastab kõige paremini kaasomanike huvidele. (p 11)

Kui hageja kitsendab kaasomandi lõpetamise hagi alternatiivsetest viisidest loobumisega (TsMS § 376 lg 4 p 2) ning kostja ei esita vastuhagi, siis ei ole kohtul vaja hinnata kaasomandi lõpetamise alternatiivseid viise, mida hageja ei taotlenud ning mille kohta ei ole kostja vastuhagi esitanud. (p 12)

Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus.

Kaasomandi lõpetamist ei takista ainult asjaolu, et üks kaasomanik on lõpetamise vastu. (p 13)

Kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustatud järgima TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet. Olukorras, kus kaasomandi lõpetamine hageja taotletud viisil ei oleks kohtu hinnangul kooskõlas hea usu põhimõttega, peab kohus hagejale selgitama, miks kaasomandit sellisel viisil lõpetada ei saa ning millisel viisil kaasomandi lõpetamine oleks kohtu arvates sobiv. (p 11)

Dokumendi võltsitusele tuginemine TsMS § 277 mõttes tähendab seda, et vaidlustatakse dokumendi ehtsust. Siiski ei välista ainuüksi see, kui lepingudokument on allkirjastatud mitte lepingus märgitud ajal, vaid hiljem (intellektuaalne võltsimine), lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34).

Isegi kui lepingudokument ei ole võltsitud TsMS § 277 mõttes, saavad lepingust tulenevad õigused ja kohustused tekkida vaid juhul, kui leping on kehtiv (st kui see ei ole tühine ega tühistatud). (p 14)

Isegi kui leping on osadeks jagatav, ei saa olukorras, kus kolmel lepinguosalisel on omavahel seotud õigused ja kohustused, eeldada, et leping oleks sõlmitud ka ilma kolmanda lepinguosaliseta. Kui kaks lepingupoolt soovivad TsÜS §-le 85 tuginedes väita, et tehing siiski nende vahel kehtib, peavad nad mh põhjendama ja tõendama, et tehing oleks tehtud ka ilma tühise osata. (p 16)

Kohtuotsuse täitmise korda on võimalik kindlaks määrata ka ringkonnakohtus (vt TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus asjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 22)

Kui äriühingust hagejale kuulub alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue ja juhatuse liikme vastu soovitakse esitada kahju hüvitamise nõue põhjusel, et rikastumisnõude maksmapanek võib osutuda keeruliseks, tuleb alusetust rikastumisest tuleneva nõude väärtust kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada seda, et kahjustatud isik saaks kahju tekitamisest kasu (VÕS § 127 lg 5). Juhatuse liikmelt saab kahjuhüvitist nõuda vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt Riigikohtu 30. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p 16). (p 24)

Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et juhatuse liikme vastu saaks kahjunõude esitada või et kohus saaks selle rahuldada alles siis, kui eelneva kohtumenetluse käigus on lõplikult kindlaks tehtud, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on (osaliselt) väärtusetu. Selleks, et esitada isiku vastu kahju hüvitamise nõue, ei pea kahju suurus alati olema täpselt tõendatav. (p 25)

Seadus ei reguleeri otseselt seda, kuidas peaks olukorras, kus täitedokumendis on täitemenetluse alustamine ühe kostja vastu seatud sõltuvusse sellest, kas täitedokumenti on õnnestunud täita teise kostja suhtes, tegema kindlaks, kas täitmine esimese kostja suhtes on ebaõnnestunud. (p 26)

Samas sisaldab TMS sätteid, mis reguleerivad olukordi, kus mõningate asjaolude saabumine või tähtaegade kulgemine on seatud sõltuvusse sellest, kas täitemenetlus on ebaõnnestunud või mitte. (p 26.1)

Täitemenetluse ebaõnnestumise tõendamiseks on sissenõudjal võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi täitemenetluse ebaõnnestumise kohta (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.2 ja 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482/25, p 17.2). (p 26.2)

TMS § 217 lg 1 võimaldab esitada kaebuse olukorras, kus täitur keeldub täitemenetlust alustamast või täitetoimingut tegemast (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 14).

Välistatud ei ole ka tuvastushagi esitamine täitedokumendi tõlgendamiseks TsMS § 368 lg 2 järgi. (p 26.3)

ÄS § 178 lg 2 eesmärk on anda osanikele võimalus kõrvaldada esimese otsuse tegemisel esinenud protseduurilised rikkumised ja vältida ebamõistlikku kohtumenetlust, luues esimese otsuse kehtivuse suhtes õigusselguse enne selle kohta kohtulahendi tegemist (vt ka Riigikohtu 30. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-08, p 13). (p 10)

See, et ÄS § 178 lg 2 järgi ei saa tühist otsust kinnitada, tähendab üksnes seda, et esialgset tühist otsust ei ole võimalik uue (kinnitava) otsusega kehtivaks muuta. Küll aga on esialgse tühise otsuse asemel võimalik võtta vastu uus samasisuline otsus, millel on iseseisev õigusjõud, kuid millel ei ole mõju esialgsele, tühisele otsusele. Kui osanikud võtavad vastu uue sama sisuga otsuse, on sellel iseseisev edasiulatuv õigusjõud ehk see kehtib alates otsuse tegemisest. (p 11)

Selleks, et teha kindlaks, mida osanikud ÄS § 178 lg 2 tähenduses vastuvõetud (kinnitatavas) otsuses otsustasid ja kas tegu on otsusega, millel on iseseisev õigusjõud, tuleb seda otsust tõlgendada. (p 12)

Osanike otsuse kui mitmepoolse tehingu tõlgendamisele kohalduvad üldjoontes sarnased põhimõtted nagu ka lepingu tõlgendamisele ja kesksel kohal on otsuses väljendatud tahte väljaselgitamine. (p 13)

Kui otsuse sisuks on juhatuse liikme ametisuhte lõpetamine, mistõttu on otsus omakorda osaühingu (kostja) tahteavaldus, mis on suunatud kindlale isikule (hagejale kui juhatuse liikmele), siis tuleb otsust tõlgendada objektiivsest tõlgendamisstandardist lähtudes. Objektiivset tõlgendamist õigustab vajadus kaitsta isikut, kellele ametisuhte võimalik ülesütlemine on adresseeritud. Objektiivse tõlgendamise eesmärgiks on välja selgitada tahteavalduse sisu, võttes arvesse, kuidas oleks otsusest aru saanud tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik samasugustel asjaoludel. (p 14)

Kuigi tahteavalduse ja ka otsuse objektiivse sisu väljaselgitamisel lähtutakse tõlgendamisel esmalt sõnadele või tegudele antavast üldlevinud tähendusest, on määrav siiski selles väljendatud tahe. Kui otsusest, mis on sõnastatud kui varasema, tühise otsuse kinnitamine, on võimalik välja lugeda, millist tagajärge otsusega soovitakse saavutada, on vaatamata selle formaalsele sõnastusele tegemist mitte lihtsalt esimest otsust kinnitava otsusega ÄS § 178 lg 2 mõttes, vaid uue samasisulise otsusega, millel on iseseisev õigusjõud ja mille kehtivus ei sõltu sellest, et esimene otsus osutub tühiseks. (p 15)