Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Hagi tagamise menetlusega seotud kulud otsustab vahekohus TsMS § 749 lg-st 1 lähtudes. Üldkohtusse pöördumisest tingitud kulud, sh hagi tagamise menetluse kulud, tuleb lugeda pooltele vahekohtus käimisest tekkinud kulude hulka viidatud sätte tähenduses. (p 19)

Hagi tagamisel peab kohus TsMS § 377 lg 1 järgi kontrollima, kas hagi tagamata jätmine võib raskendada vahekohtu otsuse täitmist või selle võimatuks teha. (p 16)

Vahekohtu kokkuleppe olemasolu korral kohtus hagi tagamisel kehtib ka TsMS § 383. (p 17)

Hagi tagamisel TsMS § 720 järgi peab kohus hagi tagamise menetluses kontrollima, kas hageja nõude aluseks olevad faktilised asjaolud on põhistatud TsMS § 381 lg 2 ja § 235 tähenduses. Seega võib esineda alus hagi tagamata jätmiseks, kui hageja ei suuda põhistada elulisi asjaolusid, millele tuginedes ta nõude esitab (vt nt RKTKm nr 3-2-1-83-16, p 16). (p 15)

Hagi tagamisel peab kohus TsMS § 377 lg 1 järgi kontrollima, kas hagi tagamata jätmine võib raskendada vahekohtu otsuse täitmist või selle võimatuks teha. (p 16)

Kuna töölepingu seadus lubab töötaja vastutuse osas sõlmida üksnes TLS § 75 tingimustele vastavaid kokkuleppeid, ei ole kokkulepe, millega töötaja loobub õigusest esitada tööandja kahju hüvitamise nõudele vastuväiteid, lubatud ning selline kokkulepe on TLS § 2 järgi tühine. Küll aga võib kokkulepe olla kohtumenetluses käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 mõttes. (p 11)

Tööandja ja töötaja vaheline kokkulepe seaduses sätestatust suurema viivise maksmise kohta kaldub töötaja kahjuks kõrvale VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisest ja seega on selline kokkulepe TLS § 2 järgi tühine. (p 12)

Kuna töölepingu seadus lubab töötaja vastutuse osas sõlmida üksnes TLS § 75 tingimustele vastavaid kokkuleppeid, ei ole kokkulepe, millega töötaja loobub õigusest esitada tööandja kahju hüvitamise nõudele vastuväiteid, lubatud ning selline kokkulepe on TLS § 2 järgi tühine. Küll aga võib kokkulepe olla kohtumenetluses käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 mõttes. (p 11)

Kui tööandja nõuab töötajalt sissenõudmiskulude hüvitamist, ei saa sellist nõuet rahuldada VÕS § 113¹ alusel, sest see säte kohaldub üksnes olukorras, kus sissenõudmiskulude hüvitamist nõutakse majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult. VÕS §113² ei kohaldu, sest töötaja ei ole töölepingulises suhtes tarbija VÕS § 1 lg 5 mõttes. (p 13)

Kui tööandja nõuab töötajalt sissenõudmiskulude hüvitamist, ei saa sellist nõuet rahuldada VÕS § 113¹ alusel, sest see säte kohaldub üksnes olukorras, kus sissenõudmiskulude hüvitamist nõutakse majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult. VÕS §113² ei kohaldu, sest töötaja ei ole töölepingulises suhtes tarbija VÕS § 1 lg 5 mõttes. (p 13)

Kui kohus jätab kohtulahendi resolutsioonis märkimata menetluskulude jaotuse, siis on menetlusosalisel kiirem ja ökonoomsem taotleda täiendava otsuse tegemist. Täiendava otsuse taotlemata jätmine ei välista siiski menetlusosalise õigust tugineda menetluskulude jaotuse puudumisele kohtulahendi peale esitatud kaebuses. Küll aga võib kohus hiljem menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada, kas menetlusosaline oleks võinud oma eesmärgi saavutada ka täiendava otsusega. (p 21)

TsMS § 163 lg 1 võimaldab jätta menetluskulud poolte endi kanda, aga sellist otsustust tuleb kohtul põhjendada. (p 16)

Kohtul tuleks mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel valides muuhulgas arvestada nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga. Hagi rahuldamise proportsioon ei pruugi olla siiski määrav, kuivõrd arvesse tuleb võtta kõiki menetluse asjaolusid. Kohus võib TsMS § 163 lg 2 järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral TsMS § 163 lg‑s 1 sätestatust erinevat menetluskulude jaotust üksnes juhul, kui viimati nimetatud sätte järgi ei oleks menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane, arvestades mh asjaolu, et kompromissiettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult menetlust. TsMS § 163 lg‑te 1 ja 2 kohaldamisel tuleb kohtul lõppastmes tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane. (p 17)

Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette võimalust jaotada menetluskulusid poolte vahel kaebuse rahuldamise ulatusest lähtudes. Ka sellisel juhul tuleb lähtuda TsMS §‑st 163 (RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 16). Seetõttu ei mõjuta menetluskulude jaotust otseselt ka see, kumma poole kasuks kaebemenetluses kaebus lahendati. (p 18)

VõrdKS § 2 lg 3 ei tähenda kahju hüvitamise iseseisvat alust. Selleks, et töötaja saaks VõrdKS § 1 lg‑s 1 nimetamata tunnuste alusel VõrdKS § 24 lg‑te 1 ja 2 järgi või AÜS § 19 lg 4 järgi nõuda tööandjalt kahju hüvitamist, peab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine kujutama endast töölepingu rikkumist, mis peab olema töötaja kahju põhjuseks (VÕS § 127 lg 4) ning mittevabandatav (VÕS § 103), töötaja kahju peab olema hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning see kahju peab olema olnud tööandjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav (VÕS § 137 lg 3). (p 14)

Ametiühingute seaduse § 19 lg 2, lg 3 p 2 ja lg 4 ei anna töötajale iseseisvat täiendavat alust nõuda töölepingu tühise ülesütlemisega tekitatud kahju hüvitamist lisaks TLS § 109 lg‑s 1 või lg‑s 2 sätestatule. Sellise iseseisva kahju hüvitamise nõude alust ei tulene ka AÜS § 19 lg 2, lg 3 p 2 ja lg 4 koostoimest VõrdKS § 2 lg‑ga 3 ning § 24 lg‑tega 1 ja 2. (p 13)

VõrdKS § 2 lg 3 ei tähenda kahju hüvitamise iseseisvat alust. Selleks, et töötaja saaks VõrdKS § 1 lg‑s 1 nimetamata tunnuste alusel VõrdKS § 24 lg‑te 1 ja 2 järgi või AÜS § 19 lg 4 järgi nõuda tööandjalt kahju hüvitamist, peab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine kujutama endast töölepingu rikkumist, mis peab olema töötaja kahju põhjuseks (VÕS § 127 lg 4) ning mittevabandatav (VÕS § 103), töötaja kahju peab olema hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning see kahju peab olema olnud tööandjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav (VÕS § 137 lg 3). (p 14)

TLS § 109 lg 1 või lg 2 alusel väljamõistetav kahjuhüvitis hõlmab mh töölepingu ülesütlemisel töötaja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitist. Järelikult peab töötaja diskrimineerimisega tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks esitama töölepingu ülesütlemise vaidlustamisel töövaidlusorganile faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et tööandja on teda diskrimineerinud (VõrdKS § 8 lg 1). Eeltoodut toetab mh ka TLS § 92 lg 1 p‑s 4 ja lg‑s 3 sätestatu. Kuna tegemist on TLS § 109 lg 1 või lg 2 alusel väljamõistetava hüvitisega, ei saa töötaja pärast seda, kui nende sätete alusel on talle töövaidlusorgani lahendiga hüvitis välja mõistetud ja see lahend on jõustunud, esitada tööandja vastu sama töölepingu sama ülesütlemise tõttu uut kahju hüvitamise nõuet. (p 15)

TLS § 109 lg 1 või lg 2 alusel väljamõistetav kahjuhüvitis hõlmab mh töölepingu ülesütlemisel töötaja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitist. Järelikult peab töötaja diskrimineerimisega tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks esitama töölepingu ülesütlemise vaidlustamisel töövaidlusorganile faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et tööandja on teda diskrimineerinud (VõrdKS § 8 lg 1). Eeltoodut toetab mh ka TLS § 92 lg 1 p s 4 ja lg s 3 sätestatu. Kuna tegemist on TLS § 109 lg 1 või lg 2 alusel väljamõistetava hüvitisega, ei saa töötaja pärast seda, kui nende sätete alusel on talle töövaidlusorgani lahendiga hüvitis välja mõistetud ja see lahend on jõustunud, esitada tööandja vastu sama töölepingu sama ülesütlemise tõttu uut kahju hüvitamise nõuet. (p 15)

Töövõime vähenemisest tuleneva saamata jäänud tulu nõude aegumise kohaldamisel peab kohus tuvastama, millal isiku sissetulek vähenes ehk millal kahju tekkis ja millal isik kahjust teada sai või teada saama pidi. Ka ainuüksi aegumise küsimust lahendades ei saa kohus lähtuda menetlusosalise esitatust, vaid tuleb hinnata ka asjaolusid ja tõendeid. Hageja peab hüvitist nõudes selgitama, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Aegumise sätteid ei saa kohaldada, selgitamata välja, millal algas aegumistähtaja kulgemine (vt RKTKo nr 3-2-1-20-16, p 30; RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 11)

Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ning TsÜS § 154 ei kohaldu. Kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma ka edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (vt RKTKo nr 3-2-1-20-16, p 29; RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-199-13, p 12). Seega hakkab ka tervisekahjustusest tulenevate ravikulude, sõidukulude jmt eest nõutava kahju hüvitamise nõue aeguma ühtselt ajast, mil osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. (p 10)

Ravikulude suurenemine tulevikus on ettenähtav ning isikute kaitse on tagatud VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 koostoimes, mis võimaldavad hüvitise suurust hiljem edasiulatuvalt muuta, kui hüvitis osutub ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks (vt RKTKo nr 3-2-1-15-16, p 46; RKTKo nr 3-2-1-134-15, p 13). (p 10)

Isegi kui kohtu hinnangul on varalist huvi omaval isikul suuremate raskusteta müüdav vara ning saab eeldada selle arvel riigilõivu tasumist, tuleb riigilõivu tasumiseks anda mõistlik tähtaeg. Tehes taotluse läbivaatamisel selgeks, millise vara ja millisel viisil peab varalist huvi omav isik võõrandama, peab kohus sellest lähtudes tagama vara müümiseks mõistliku võimaluse ning andma TsMS § 187 lg 6 teise lause järgi pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist riigilõivu tasumiseks mõistliku tähtaja (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-16, p 12). Sõidukite müügist saadava raha arvel sõiduki väärtusest madalama riigilõivu tasumiseks antud tähtaeg ei tohi tingida sõidukite võõrandamise oluliselt alla turuhinna. (p 10)

Üksnes asjaolust, et TsMS § 183 lg 1 esimene lause on varasemalt tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis välistab menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavatele eraõiguslikele juriidilistele isikutele apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks, ei saa järeldada, et RÕS § 6 lg-s 3 sisalduv sarnane juriidilistele isikutele riigi õigusabi andmist piirav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses sisalduv regulatsioon tunnistati osaliselt põhiseaduse vastaseks kehtetuks, kuna see rikkus kõrgete riigilõivumäärade kontekstis eraõiguslike juriidiliste isikute edasikaebeõigust. (p 12)

Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei piira põhiseadusvastaselt edasikaebeõiguse teostamist. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumata jätmisel ei võta kohus TsMS § 637 lg 1 p 3 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, st riigilõivu tasumiseks menetlusabi taotlemise võimaluse puudumine võib tähendada, et isik ei suuda riigilõivu tasuda ning talle ei ole tagatud edasikaebeõigust. Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei riku hageja edasikaebeõigust, kuivõrd tal on võimalik ringkonnakohtu menetluses osaleda oma seadusliku esindaja kaudu, mh esitada apellatsioonkaebus (TsMS § 217 lg 3, TsÜS § 34 lg 1). (p 13)

Vt otsuse p 8 (vt ka RKÜKo nr 3-2-1-62-10, p 62.2.)

Eraõigusliku juriidilise isiku puhul on analoogia alusel võimalik kohaldada osaliselt ka TsMS § 183 lg-t 2 ning juriidiline isik saab menetlusabi taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku osanikud ja aktsionärid (Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2). (p 8)

Jättes taotlejale menetlusabi andmata põhjusel, et saab eeldada, et menetluskulud kannab asjas ilmselget varalist huvi omav hageja ainuosanik talle kuuluvate sõidukite arvel, tuleb kohtul hinnata, kas konkreetne vara on menetluse seisu arvestades menetluskulude kandmiseks võõrandatav mõistliku aja jooksul ning kas vara müügist saadud tulemi arvel on võimalik ka vajalikud menetluskulud kanda. Menetlusabi andmise eelduste kindlakstegemiseks saab analoogia korras kohaldada TsMS § 186 lg-t 5 ning varalist huvi omava isiku vara väärtuse ja võõrandatavuse hindamiseks küsida varalist huvi omavalt isikult lisaandmeid ja selgitusi. Samuti on analoogia korras kohaldatav ka TsMS § 186 lg 2. Hinnates varalist huvi omava isiku võimet menetluskulusid kanda, ei arvestata varalist huvi omavale isikule kuuluvaid ning tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete jaoks vajalikke sõiduvahendeid, kui nende arv ja väärtus on õiglases suhtes perekonna suuruse, sõiduvajaduse ja sissetulekuga (vt ka RKTKm nr 3-2-1-41-16, p 10). (p 9)

Haagi 1980.a konventsiooni art 13 lg 2 alusel lapse tagastamisest keeldumine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Lapse tagastamisest võib art 13 lg 2 alusel keelduda, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada ja ta ei soovi tagasi minna. (p 22)

Haagi 1980.a konventsiooni art 42 lg 1 kohaselt võib riik hiljemalt konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või kinnitades või sellega ühinedes teha art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni. Konventsiooni art 26 lg 3 näeb ette, et konventsiooniosaline võib deklareerida, et ta võtab endale advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest tingitud kuludega seotud kohustuse üksnes siis, kui ta võib kulud hüvitada selle riigi õigusabisüsteemi kaudu. Muid reservatsioone teha ei tohi. Eesti ongi konventsiooniga ühinedes teinud eelnimetatud reservatsiooni ja lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 p 3 sätestab, et konventsiooni art 42 ja art 26 lg 3 alusel ei võta Eesti Vabariik endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. (p 23)

Haagi 1980.a konventsiooni art-s 26 sätestatud menetluskulude kandmise põhimõtete eesmärk on lihtsustada lapse tagastamist taotleval vanemal kohtu poole pöördumist. Olukorras, kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Konventsioon ei anna avaldajale muid soodustusi kui see, et ta ei pea tasuma avalduselt riigilõivu ja kui isik vastab riigi õigusabi saamiseks kehtestatud tingimustele, võimaldatakse talle õigusabi riigi kulul. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS § 172 lg 1. (p 25)

Haagi 1980.a konventsiooni art 13 lg 2 alusel lapse tagastamisest keeldumine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Lapse tagastamisest võib art 13 lg 2 alusel keelduda, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada ja ta ei soovi tagasi minna. (p 22)

Haagi 1980.a konventsiooni art 42 lg 1 kohaselt võib riik hiljemalt konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või kinnitades või sellega ühinedes teha art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni. Konventsiooni art 26 lg 3 näeb ette, et konventsiooniosaline võib deklareerida, et ta võtab endale advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest tingitud kuludega seotud kohustuse üksnes siis, kui ta võib kulud hüvitada selle riigi õigusabisüsteemi kaudu. Muid reservatsioone teha ei tohi. Eesti ongi konventsiooniga ühinedes teinud eelnimetatud reservatsiooni ja lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 p 3 sätestab, et konventsiooni art 42 ja art 26 lg 3 alusel ei võta Eesti Vabariik endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. (p 23)

Haagi 1980.a konventsiooni art-s 26 sätestatud menetluskulude kandmise põhimõtete eesmärk on lihtsustada lapse tagastamist taotleval vanemal kohtu poole pöördumist. Olukorras, kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Konventsioon ei anna avaldajale muid soodustusi kui see, et ta ei pea tasuma avalduselt riigilõivu ja kui isik vastab riigi õigusabi saamiseks kehtestatud tingimustele, võimaldatakse talle õigusabi riigi kulul. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS § 172 lg 1. (p 25)

Lisaks nõude õigusliku põhjendatuse kontrollile on maksekäsu kiirmenetluse määruskaebemenetluses võimalik ja kohustuslik hinnata ka tõendeid, kui need on määruskaebusele lisanud võlgnik või määruskaebuse vastusele avaldaja. See ei ole vastuolus maksekäsu kiirmenetluse põhimõtetega. Vastupidine tõlgendus kitsendaks põhjendamatult võlgniku huve ja muudaks määruskaebemenetluse eelkõige TsMS § 489¹ lg 2 p 3 tähenduses suuresti sisutühjaks. (p 14.5.)

Ringkonnakohus ei peaks lähtuma määruskaebuse lahendamisel mitte sellest, kas kaebaja sisulised vastuväited annaksid aluse nõude rahuldamata jätmiseks, vaid otsustama üksnes seda, kas on võimalik maksekäsu tühistamine võlgniku määruskaebuse alusel. (p 14.6.)

TsMS §-s 484² sätestatud piirang, mille kohaselt maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata avaldaja kantud menetluskulusid suuremas ulatuses kui 20 eurot, kehtib ka siis, kui võlgnik esitab maksekäsu peale määruskaebuse ja maksekäsu kiirmenetlus jätkub ringkonnakohtus. (p 12.1.)

Arvestades TsMS §-s 484² ja § 489¹ lg-s 5 sätestatut, ei saa maksekäsu kiirmenetluses maakohtu maksekäsu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata, sh ka osas, mis puudutab menetluskulude kindlaksmääramist. (p 12)

TsMS §-s 484² sätestatud piirang, mille kohaselt maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata avaldaja kantud menetluskulusid suuremas ulatuses kui 20 eurot, kehtib ka siis, kui võlgnik esitab maksekäsu peale määruskaebuse ja maksekäsu kiirmenetlus jätkub ringkonnakohtus. (p 12.1.)

Maksekäsu peale esitatud määruse lahendamise menetluses tuleb erinevalt maakohtu menetlusest kontrollida ka nõude põhjendatust. Esmalt tuleb ringkonnakohtul kontrollida (kui määruskaebuses viidatakse nõude põhjendatuse kontrollimise vajadusele (TsMS § 489¹ lg 2 p 3) maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõude õiguslikku põhjendatust, mille korral on võimalik lähtuda sarnasest kontrollist, nagu seda tehakse hagi kontrollimisel tagaseljaotsuse korral TsMS § 407 lg 1 esimese lause kohaselt (vt nt RKTKm nr 3-2-1-162-14, p 14 ja seal viidatud varasem praktika). Küll ei saa määruskaebust lahendades analoogia alusel lähtuda sellest, et kostja (võlgnik) on omaks võtnud hageja (avaldaja) faktilised väited (TsMS § 407 lg 1 teine lause). (p 14.4.)

Lisaks nõude õigusliku põhjendatuse kontrollile on maksekäsu kiirmenetluse määruskaebemenetluses võimalik ja kohustuslik hinnata ka tõendeid, kui need on määruskaebusele lisanud võlgnik või määruskaebuse vastusele avaldaja. See ei ole vastuolus maksekäsu kiirmenetluse põhimõtetega. Vastupidine tõlgendus kitsendaks põhjendamatult võlgniku huve ja muudaks määruskaebemenetluse eelkõige TsMS § 489¹ lg 2 p 3 tähenduses suuresti sisutühjaks. (p 14.5.)

Ringkonnakohus ei peaks lähtuma määruskaebuse lahendamisel mitte sellest, kas kaebaja sisulised vastuväited annaksid aluse nõude rahuldamata jätmiseks, vaid otsustama üksnes seda, kas on võimalik maksekäsu tühistamine võlgniku määruskaebuse alusel. (p 14.6.)

Arvestades TsMS §-s 484² ja § 489¹ lg-s 5 sätestatut, ei saa maksekäsu kiirmenetluses maakohtu maksekäsu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata, sh ka osas, mis puudutab menetluskulude kindlaksmääramist. (p 12)

Olukorras, kus lapsevanemalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. Kui aga asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, isegi kui ei ole esitatud TsMS § 459 järgset hagi kohtulahendi muutmiseks. (p 11)

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist ei välista asjaolu, et kohtulahendiga väljamõistetud elatise maksmise kohustusest vabanemiseks oleks võinud esitada hagi TsMS § 459 järgi ja nõuda jõustunud kohtulahendi muutmist korduvate kohustuste osas. Kohtulahendi, millega on välja mõistetud lapse elatis, muutmist saab TsMS § 459 lg 2 järgi nõuda alates vastava hagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt (vt RKTKo nr 3-2-1-33-11, p 26). Elatiselahendi muutmise hagi õigel ajal esitamata jätmine ei saa välistada lapsevanema õigust kasutada muid õiguskaitsevahendeid. (p 14)

Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt RKTKm nr 3-2-1-139-13, p 14; RKTKm nr 3-2-1-193-13, p 12). (p 10)

TsMS § 311¹ lg 6 rikkumiseks ei saa pidada otsuse eelnevat saatmist e-kirjaga, ilma et menetlusosalisele oleks viidatud kättesaamise kinnitamise kohustusele või võimalusele lugeda otsus kätte toimetatuks saatmisega TsMS § 314¹ mõttes. Isegi kui kättetoimetamine toimus muul viisil kui infosüsteemi vahendusel mõjuva põhjuseta, ei oleks see selline menetlusnormi rikkumine, mis muudaks kättetoimetamise olematuks. (p 20.1.)

TsMS § 314¹ lg 1 rakendamine ei tohiks üldjuhul olla esmane, vaid erandlik menetlusdokumentide kättetoimetamise viis. Enne tuleks kohtul üritada menetlusdokument saajale muid viise kasutades tegelikult üle anda. Kui saadetud e-kirjas puudub igasugune viide TsMS § 314¹ lg le 1 ning sellele, et kohus loeb menetlusdokumendi kolme tööpäeva möödumisel kättetoimetatuks, ei saa kohus otsustada TsMS § 314¹ kohaldamist tagasiulatuvalt (vt RKTKm nr 3-2-1-189-15, p d 13 ja 16). (p 21)

Kui Riigikohus jätab muutmata ringkonnakohtu apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise määruse, ei takista see apellatsioonkaebuse menetlemist, kui Riigikohus ennistab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja. Varasem määrus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta kaotab uute asjaolude (ennistamine) tõttu oma tähenduse. (p 25)

Kohtutel tuleb esmalt lahendada määruskaebus, milles leitakse, et avaldus on esitatud tähtaegselt. Alles seejärel, kui kohus leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud ning avaldus on esitatud tähtaega rikkudes ja see määrus on jõustunud, tuleb hinnata menetlustähtaja ennistamise taotluse põhjendatust. (p 15)

Tähtaja ennistamiseks annab alust tuginemine kohtu edastatud teabele otsuse kättetoimetatuks lugemise aja kohta, kui hiljem loevad kohtud otsuse kättetoimetatuks muul ajal (vt RKTKm nr 3-2-1-44-12, p d 6-8). Kui E-toimikust on saadetud menetlusosalise esindajale teade, millest nähtub otsuse edasikaebamise tähtpäev, võib menetlusosaline sellest teatest lähtuda ning esineb põhjus tähtaja ennistamiseks. (p 24)

Kui Riigikohus jätab muutmata ringkonnakohtu apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise määruse, ei takista see apellatsioonkaebuse menetlemist, kui Riigikohus ennistab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja. Varasem määrus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta kaotab uute asjaolude (ennistamine) tõttu oma tähenduse. (p 25)

TsMS § 643 lg 3 eesmärk on vältida apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmisega kiirustamist, andes teisele poolele võimaluse kaebuse esitamisega seotud menetluslikke asjaolusid selgitada. Kui teine pool suudab põhjendada apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise ekslikkust, jääb ära ajakulu, mis tekib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamisega ja selle lahendamisega Riigikohtus. (p 18.1.)

Kui Riigikohus jätab muutmata ringkonnakohtu apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise määruse, ei takista see apellatsioonkaebuse menetlemist, kui Riigikohus ennistab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja. Varasem määrus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta kaotab uute asjaolude (ennistamine) tõttu oma tähenduse. (p 25)

TsMS § 307 lg 3 kohaldamise teist alternatiivset eeldust (kui kättetoimetamist ei ole võimalik tõendada) tuleb mõista nii, et see kehtib ka juhul, kui menetlusdokument on nõuetekohaselt kätte toimetatud (ja seda saab ka tõendada), kuid on tõendatud, et menetlusdokument jõudis saajani tegelikult juba varem. E-toimikus dokumendi kättesaamise kinnitamine mingil kindlal kuupäeval ei saa väärata nt saaja hilisemat kinnitust, et tegelikult sai ta dokumendi kätte varasemal kuupäeval. (p 20.2.)

Maksejõuetusmenetlus>> Pankrotimenetlus>> pankrotivarasse tagasivõitmine ja -nõudmine Pankrotihaldur saab valida, kas esitada tagasivõitmise hagi käenduslepingu poole, tema eriõigusjärglase või nende mõlema vastu. Tegemist ei ole aga vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 mõttes ning mõlema isiku suhtes on tagasivõitmise eeldused ja tagajärjed erinevad. (p 16-17)

Pankrotiseadus ei reguleeri küsimust, mis vahekorras on omavahel nõude tunnustamine ja tehingu või toimingu tagasivõitmine. Sellest ei saa aga järeldada, et tunnustatud nõude aluseks oleva tehingu tagasivõitmine on täiesti välistatud või ei annaks soovitud tulemust seetõttu, et ka eduka tagasivõitmise järel jääb alusetuks muutunud nõue alles. Selline käsitlus ei ole kooskõlas nõuete kaitsmise ja tagasivõitmise olemusega ega pankrotimenetluse üldiste eesmärkidega. Nõuete kaitsmine ja tagasivõitmine täidavad pankrotimenetluses erinevaid eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem. (p 12)

Kohus ei kontrolli nõude tunnustamise eeldusena seda, kas nõude aluseks olevat tehingut oleks võimalik tagasi võita, ning tagasivõitmise alused võivad ilmneda alles pärast nõude tunnustamise kohta otsuse tegemist. Samuti võib (kohtuotsusega) tunnustatud nõue hiljem ära langeda nt seetõttu, et nõue täidetakse väljaspool pankrotimenetlust. Seetõttu ei takista nõude tunnustamine, isegi kui selle kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, hilisema tagasivõitmise tagajärgede arvestamist edasises pankrotimenetluses. (p 13)

Kui kohus tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks tehingu, mille teisel poolel oli õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, annab see pankrotihaldurile õiguse keelduda kohustuse täitmisest pankrotivara arvel. Seda õigust saab pankrotihaldur kasutada ka pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmisest keeldumiseks, ilma et see kujutaks endast tunnustatud nõude vaidlustamist PankrS § 105 mõttes. Tagasivõitmise tagajärjel ei ole nõude tunnustamise saavutanud võlausaldajal õigust saada pankrotivarast väljamakseid, sest võlausaldaja nõude tunnustamisega seotud õigused lõppevad. Kui jaotusettepaneku koostamise ajaks on võlausaldaja nõudeõiguse kaotanud, peab pankrotihaldur seda arvestama jaotusettepaneku koostamisel PankrS § 143 järgi ning kohus omakorda jaotusettepaneku kinnitamisel PankrS § 145 järgi. (p 14)

Kui kohus tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks tehingu, mille teisel poolel oli õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, annab see pankrotihaldurile õiguse keelduda kohustuse täitmisest pankrotivara arvel. Seda õigust saab pankrotihaldur kasutada ka pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmisest keeldumiseks, ilma et see kujutaks endast tunnustatud nõude vaidlustamist PankrS § 105 mõttes. Tagasivõitmise tagajärjel ei ole nõude tunnustamise saavutanud võlausaldajal õigust saada pankrotivarast väljamakseid, sest võlausaldaja nõude tunnustamisega seotud õigused lõppevad. Kui jaotusettepaneku koostamise ajaks on võlausaldaja nõudeõiguse kaotanud, peab pankrotihaldur seda arvestama jaotusettepaneku koostamisel PankrS § 143 järgi ning kohus omakorda jaotusettepaneku kinnitamisel PankrS § 145 järgi. (p 14)

Pankrotiseadus ei reguleeri küsimust, mis vahekorras on omavahel nõude tunnustamine ja tehingu või toimingu tagasivõitmine. Sellest ei saa aga järeldada, et tunnustatud nõude aluseks oleva tehingu tagasivõitmine on täiesti välistatud või ei annaks soovitud tulemust seetõttu, et ka eduka tagasivõitmise järel jääb alusetuks muutunud nõue alles. Selline käsitlus ei ole kooskõlas nõuete kaitsmise ja tagasivõitmise olemusega ega pankrotimenetluse üldiste eesmärkidega. Nõuete kaitsmine ja tagasivõitmine täidavad pankrotimenetluses erinevaid eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem. (p 12)

Kohus ei kontrolli nõude tunnustamise eeldusena seda, kas nõude aluseks olevat tehingut oleks võimalik tagasi võita, ning tagasivõitmise alused võivad ilmneda alles pärast nõude tunnustamise kohta otsuse tegemist. Samuti võib (kohtuotsusega) tunnustatud nõue hiljem ära langeda nt seetõttu, et nõue täidetakse väljaspool pankrotimenetlust. Seetõttu ei takista nõude tunnustamine, isegi kui selle kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, hilisema tagasivõitmise tagajärgede arvestamist edasises pankrotimenetluses. (p 13)

Ebaseadusliku kalapüügiga keskkonnale põhjustatud kahju hüvitise saab sisse nõuda riik Keskkonnainspektsiooni kaudu, esitades hagi tsiviilkohtumenetluses (vt sarnase sõnastusega MaaPS § 67 lg 12 kohta RKKKo nr 3-1-1-35-08, p 25; RKKKo nr 3-1-1-67-14, p 58). Sellise hagi esitamise võimalus mh kaitsealuste liikide hävitamisega põhjustatud keskkonnakahju hüvitise nõudmiseks on otse sätestatud nt LKS § 77 lg-s 2. Kahjuhüvitise sissenõudmise menetluskord ebaseaduslikult püütud kala eest ei tohiks oluliselt erineda üksnes tulenevalt sellest, kas tegu on kaitsealuse kalaliigiga või mitte. (p 17)

Enne 1. juulit 2015 loata kalapüügiga keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude aluseks oli KPS § 24 lg 4 ja selle alusel kehtestatud määrus nr 122, mis nägid konkreetselt ette hüvitise maksmise kohustuse ja hüvitise määrad KPS-i nõuete rikkumise eest. Kehtivas õiguses on nõude aluseks kehtiva kalapüügiseaduse (KPS2015) § 73 lg-d 2-4 ja Vabariigi Valitsuse 19. juuni 2015. a määrus nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm". Nõude aluseks ei ole VÕS § 133, mis reguleerib vaid keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamise ulatust. Ka viitab VÕS § 133 lg 2 selgelt, et sellise kahju hüvitamiseks peab olema seaduses sätestatud kord. Tegemist on avalik-õigusliku suhtega ja avalik-õigusliku kahju hüvitamise nõudega. Kahjuhüvitise suurus on õigusaktis fikseeritud, hüvitatakse abstraktselt keskkonnale põhjustatud kahju, mille täpset suurust on raske (kui mitte võimatu) välja arvutada. Sel hüvitisel on ka selgelt sanktsiooniline iseloom, mis ei ole omane eraõiguslikele õiguskaitsevahenditele (vt sarnase toimega ülereostustasu kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-125-10, p 69). Keskkond on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Loata kalapüügiga keskkonnale tekitatud kahju on sarnane kahjuga, mis on keskkonnale tekitatud looduskaitseseaduse (LKS), metsaseaduse (MS) või maapõueseaduse (MaaPS) sätete rikkumisega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-35-08, p 24; RKKKo nr 3-1-1-67-14, p 58). Sarnases situatsioonis keskkonnakahju heastamise kulude hüvitamist reguleerib keskkonnavastutuse seadus (KeVS). (p 12-13)

Ebaseadusliku kalapüügiga keskkonnale põhjustatud kahju hüvitise saab sisse nõuda riik Keskkonnainspektsiooni kaudu, esitades hagi tsiviilkohtumenetluses (vt sarnase sõnastusega MaaPS § 67 lg 12 kohta RKKKo nr 3-1-1-35-08, p 25; RKKKo nr 3-1-1-67-14, p 58). Sellise hagi esitamise võimalus mh kaitsealuste liikide hävitamisega põhjustatud keskkonnakahju hüvitise nõudmiseks on otse sätestatud nt LKS § 77 lg-s 2. Kahjuhüvitise sissenõudmise menetluskord ebaseaduslikult püütud kala eest ei tohiks oluliselt erineda üksnes tulenevalt sellest, kas tegu on kaitsealuse kalaliigiga või mitte. (p 17)

Keskkonnale kui avalikule õigushüvele tekitatud kahju eest hüvitise nõudmiseks peab kalavarudele olema tekitatud mingi kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega. Kuigi keskkonnakahju suurust ei saa määrata kindlaks tavapärase diferentsihüpoteesi abil (VÕS § 127 lg 1), peab ka keskkonnakahju hüvitamise nõude maksmapanekul kahju vähemalt keskkonnahäiringu mõttes olema tekkinud. Vette tagasilastud eluvõimeline kala ei saa keskkonnale vähemalt eeldatavasti kahju tekitada. (p 19-20)

Nõuetekohaselt vastuvõetud korteriühistu otsuste täitmine võib erandlikel asjaoludel, eelkõige otsuse vastu hääletanud korteriomaniku suhtes, olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt RKTKo nr 3-2-1-116-11, p 24; RKTKo nr 3-2-1-137-15, p 11). (p 13)

Vt lahendi p 12-14 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-44-13, p 11, 14, 16).

Kui avaldusest ei nähtu, kas isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamine on vajalik ning millest järeldub, et isik võib olla lähitulevikus ohtlik, peab kohus hagita asjas ise asjaolud selgitama (TsMS § 5 lg 3). Sealjuures saab kohus vajadusel nõuda avaldajalt tõendite esitamist (TsMS § 477 lg 7 teine lause), mida tuleb kohtul ka hinnata. Kui eksperdiarvamusest ei nähtu, millel asjatundja järeldus põhineb, võib kohus lasta vajadusel arvamust täpsustada ja täiendavalt põhjendada. (p 15)

Isiku nõusolekuta tema erihooldusteenusele paigutamisele lisaks on SHS-s loetletud hulk teisi meetmeid (nt majutamine, abistamine, toetamine, nõustamine), mille kohaldamist tuleb erihooldusteenusele paigutamise kõrval kaaluda. Seejuures saab kasutada TsMS §-s 540 ettenähtud võimalust peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine, mille raames saab kohus mh ette näha perioodilise kontrolli või ravimite tarbimise (vt RKTKm nr 3-2-1-44-14, p 17) (p 16)

Kui avaldusest ei nähtu, kas isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamine on vajalik ning millest järeldub, et isik võib olla lähitulevikus ohtlik, peab kohus hagita asjas ise asjaolud selgitama (TsMS § 5 lg 3). Sealjuures saab kohus vajadusel nõuda avaldajalt tõendite esitamist (TsMS § 477 lg 7 teine lause), mida tuleb kohtul ka hinnata. Kui eksperdiarvamusest ei nähtu, millel asjatundja järeldus põhineb, võib kohus lasta vajadusel arvamust täpsustada ja täiendavalt põhjendada. (p 15)

Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)

Arvestades TsMS § 390 lg 1 teises lauses, § 477¹ lg 2 teises lauses ja § 696 lg-s 1 sätestatut, ei saa hagita asjades maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. (p 15)

TsMS § 390 reguleerib ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist. (p 15)

Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)

TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 477¹ lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)

TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam viis (vt RKTKo nr 3-2-1-75-14, p 70). Kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine ringkonnakohtu poolt on mõistlik eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Juhul, kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad, tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil koos kirjeldava ja põhjendava osaga (vt RKTKm nr 3-2-1-48-14, p 14). (p 19)

TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 477¹ lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)

TsMS § 390 reguleerib ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist. (p 15)

TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 477¹ lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)

Arvestades TsMS § 390 lg 1 teises lauses, § 477¹ lg 2 teises lauses ja § 696 lg-s 1 sätestatut, ei saa hagita asjades maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. (p 15)

Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)

TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 477¹ lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)

Vt RKÜKo nr 3-2-1-75-14, p 62-63. (p 17)

TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 477¹ lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)

Tasaarvestusele tugineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise otsustamisel tuleb esiteks kontrollida, millal hageja väidetud tasaarvestusolukord tekkis. Kui täidetakse kohtulahendit, siis peab hagiavaldusest ning ka hagi tagamise taotlusest nähtuma, et tasaarvestuse alus on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (TMS § 221 lg 2). (p 23)

Asjaolu, et ringkonnakohus ei ole varasemas tsiviilasjas hageja vastuhagi muutmist vastu võtnud, ei ole objektiivseks põhjuseks, et lubada uued menetluses kõrvalekaldumist TMS § 221 lg‑s 2 sätestatust. (p 26)

NB! Seisukoha muutus!

Puudustega esitatud hagi tagamine ei ole põhjendatud. (p 13)

Kohus peab hagi tagamise menetluses hindama ka hagi lubatavust (eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428) ja seda, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust, st kas hagi on õiguslikult perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2, § 423 lg 2). (p 14)

Hagi tagamisel peab kohus tulenevalt TsMS § 381 lg‑st 2 kontrollima, kas hageja on nõuet ja tagamise aluseks olevaid asjaolusid põhistanud TsMS § 235 mõttes. Väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Hagi ja hagi tagamise taotluse usutavuse hindamine ei eelda, et kohus kontrolliks, kas kõikide hagis nimetatud asjaolude tõendamiseks on esitatud tõendid, ega ka tõenditele hinnangu andmist. Küll aga saab kohus sealjuures näiteks hinnata, kas hageja väidetud asjaolud on omavahel kooskõlas, samuti võivad hageja väiteid usutavamaks muuta viited asjakohaste tõendite olemasolule. Nõude ja hagi tagamise aluseks olevate asjaolude põhistatust saab määruskaebemenetluses hinnata ka ringkonnakohus. (p 16)

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude põhistatuse hindamisel tuleb üldjuhul arvestada ka seda, millist liiki täitedokumenti täitemenetluses täidetakse, mis ei mõjuta siiski teiste hagi tagamise eelduste täidetuse nõuet. (p 17)

Hagi tagamisel tuleb kontrollida, kas hagi tagamise taotlus vastab TsMS § 381 lg‑s 1 sätestatud nõuetele (sh on esitatud TsMS §‑s 377 nimetatud asjaolud), kas hagiavaldus (kui see on esitatud) vastab TsMS § 363 lg 1 p‑des 1-3 sätestatud nõuetele, kas hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning kas nõude ja tagamise aluseks olevad asjaolud on põhistatud (TsMS § 235 ja § 381 lg 2). (p 18)

Ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise taotluse lahendamisel peab kohus hagi tagamisel alati hindama, kas esinevad kõik hagi tagamise eeldused. Kohtul on võimalik peatada täitemenetlus vaid mingis osas, näiteks keelates vaid osa täitetoimingute tegemise, nagu teatud esemete arestimine, müük täitemenetluses või tulemi jaotamine (koostoimes TsMS § 378 lg 1 p‑d 6 ja 10 ning lg 4). Lisaks on kohtul täitemenetluse peatamise otsustamisel alati võimalik kaaluda erinevate TsMS-is sätestatud meetmete rakendamist, nt küsida enne hagi tagamist ka kostja seisukohta (TsMS § 384 lg 1) või teha hagi tagamine sõltuvaks tagatise andmisest TsMS § 383 lg 1 järgi. Formaalsete puudustega, lubamatut ja õiguslikult perspektiivitut hagi ei ole alust tagada ka tagatise vastu. (p 19)

Tasaarvestusele tugineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise otsustamisel tuleb esiteks kontrollida, millal hageja väidetud tasaarvestusolukord tekkis. Kui täidetakse kohtulahendit, siis peab hagiavaldusest ning ka hagi tagamise taotlusest nähtuma, et tasaarvestuse alus on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (TMS § 221 lg 2). (p 23)

VÕS § 139 lg-d 1-3 annavad aluse vähendada töötajale kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju hüvitist, kui kahju tekitamisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus. Nt võib hüvitise vähendamise aluseks olla asjaolu, et töötaja ei teavitanud tööandjat oma töötamisega seotud terviseprobleemist ja töötas edasi. (p 14)

VÕS § 139 ja § 140 ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 14). (p 14) VÕS § 139 lg-d 1-3 annavad aluse vähendada töötajale kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju hüvitist, kui kahju tekitamisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus. Nt võib hüvitise vähendamise aluseks olla asjaolu, et töötaja ei teavitanud tööandjat oma töötamisega seotud terviseprobleemist ja töötas edasi. (p 14)

VÕS § 139 ja § 140 ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 14). (p 14)

Kuna mittevaralise kahju täpse suuruse tõendamine ei ole võimalik, on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. (p 15)

Kui isik palub välja mõista õiglase mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel ja hüvitis ei ole sümboolse suurusega, ei saa isik kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt RKTKo nr 3-2-1-19-08, p 13). Vaidlustamine on võimalik juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (vt RKTKo nr 3-2-1-18-13, p 22). (p 15)

Tõendite hindamise keeld tähendab mh ka seda, et TsMS § 371 lg s 2 nimetatud alustel hagi menetlusse võtmisest keeldumise otsustamisel ei saa lähtuda TsMS § 457 lg st 1, kui hageja ei ole vastavaid asjaolusid hagis välja toonud. Kui kohtud põhjendavad hagi menetlusse võtmisest keeldumist üksnes teises tsiviilasjas kohtulahendiga tuvastatud asjaoludega, tähendab see varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist (vt RKTKm nr 3-2-1-121-13, p 8). (p 9)

Ka Riigikohtu lahend võib olla tõend TsMS § 272 jj tähenduses. (p 10)

TsMS § 371 lg 2 p de 1 ja 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (vt nt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 14, ja seal esitatud varasemaid viiteid). (p 9)

Tõendite hindamise keeld tähendab mh ka seda, et TsMS § 371 lg s 2 nimetatud alustel hagi menetlusse võtmisest keeldumise otsustamisel ei saa lähtuda TsMS § 457 lg st 1, kui hageja ei ole vastavaid asjaolusid hagis välja toonud. Kui kohtud põhjendavad hagi menetlusse võtmisest keeldumist üksnes teises tsiviilasjas kohtulahendiga tuvastatud asjaoludega, tähendab see varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist (vt RKTKm nr 3-2-1-121-13, p 8). (p 9)