Karistusseadustik (lühend - KarS)

Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47)

Ultima ratio-põhimõtte järgimise nõuetekohasel põhjendamisel on oluline roll prokuratuuri taotluse kvaliteedil. Prokuratuuri kui kohtueelse menetluse juhi ülesanne on selgitada oma taotluses kohtule faktipõhiselt ja arusaadavalt, miks on konkreetses asjas vältimatult vaja koguda tõendeid jälitustoimingutega. Selline selgitus ei pea olema kuigivõrd mahukas, keeruliselt sõnastatud ega sisaldama mingeid kindlaid väljendeid, vaid selles tuleb kajastada faktidel rajanevaid põhjusi selle kohta, miks ei ole konkreetses kriminaalasjas jälitustoiminguid tegemata võimalik oluliste raskusteta või õigel ajal tõendeid koguda. (p 32)

KrMS § 126¹ lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)

Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28)

Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 126¹ lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28)

Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 126¹ lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 389¹ tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 126¹ lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30)

Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31)

Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33)

Prokuratuuri ja kohtu põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta ei tohi olla sedavõrd abstraktne, et selle saaks sisuliselt muutmata kujul üle kanda ükskõik millises mingit liiki kuriteo (nt maksukuriteo) asjas antavasse jälitustoimingu loa teksti. KrMS § 126¹ lg 2 mõtte kohaselt ei saa eeldada, et mingit liiki kuritegude puhul on jälitustoimingud vajalikud. (p 33)

Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt. Näiteks argumendil, et kuritegu on pandud toime varjatult, pole üldisel kujul esitatuna jälitustoimingu vajalikkuse üle otsustamisel kaalu, sest tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda kuritegu. (p 36)

Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamisel on ainetu viidata üldiselt kriminaaltoimikus ja jälitustoimikus asuvale teabele. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav kohtumääruse teksti põhjal, kriminaal- ja jälitustoimikuga eraldi tutvumata. Ka eesmärk tuvastada arvatava kuriteo kohta tõde ei õigusta iseenesest jälitustoimingute tegemist, sest kriminaalmenetlus on alati sellisest eesmärgist kantud. (p 43)

KrMS § 126¹ lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)

Olukorras, kus kohus peab otsustama jälitustoimingu loa andmise üle mitme sellise isiku suhtes, keda kahtlustatakse sama kuriteo ühises toimepanemises, ei pruugi alati olla võimalik ega vajalik hinnata kuriteokahtluse põhjendatust ja ultima ratio-nõude järgimist iga toimepanija osas eraldi. (p 50)

Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44)

Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna isikule kohustust menetluskulu kandmiseks. (p 53)

Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56)

Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)

Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56)

Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)

Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28)

Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 126¹ lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28)

Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31)

Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33)

Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44)

Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47)

KrMS § 126¹ lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)

Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 126¹ lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 389¹ tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 126¹ lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30)

Põhikaristusena mõistetud vangistusest ja vangistusega asendatud lisakaristusest tuleb liitkaristus moodustada vastavalt KarS § 64 lg-s 1 sätestatule, mis näeb ette liitkaristuse mõistmist samaliigiliste põhikaristuste korral. KarS § 64 lg 3 tagab, et põhikaristuse ja vangistusega asendatud varalise karistuse liitmisel ei ületataks konkreetse kuriteo eest ettenähtud vangistuse sanktsiooni ülemmäära. (p 32)

Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)

NB! Seisukoha muutus!

Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)

Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)

NB! Seisukoha muutus!

Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)

Nii enne kui ka pärast 1. jaanuari 2010. a kehtinud KarS § 82 seob otsuse täitmise aegumise tähtaja kulgemise alguse kohtuotsuse jõustumise hetkega. Seega saab isikul alles kohtuotsuse jõustudes tekkida ootus kohtuotsuse täitmise lõpptähtpäeva osas (mida hilisem ebasoodsam seadus riivaks). Otsustamaks, kas tegemist on seaduse tagasiulatuva kohaldamisega või mitte, tuleb lähtuda mitte süüteo toimepanemise, vaid kohtuotsuse jõustumise ajast. (p-d 26-27)

Subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tuvastatud asjasse puutuvad asjaolud (vt ka RKKKo 3-1-1-142-05, p 21), mitte ainult teo toimepanemisega tegelikkuses saabunud tagajärg. (p 10)

KarS § 25 lg-test 1 ja 2 tulenevalt saab isikut süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise ning ta on selle tahtluse realiseerimist vahetult ka alustanud. Samuti iseloomustab tagajärjedeliktide puhul katsetegu see, et isiku poolt soovitud koosseisupärane tagajärg tegelikkuses ei saabu. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse just viimasena nimetatust johtuvalt süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest, kuivõrd süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg, mida toimepanijale omistada, lihtsalt puudub. (p 8)

KarS § 121 lg 2 p-des 1–3 on sätestatud kehalise väärkohtlemise enamohtlik koosseis, milles sisalduvate tunnuste tuvastamine isiku käitumises eeldab kohtu kontrolli, kas süüdistuses kirjeldatud teo asjaolud vastavad kõnealuse kuriteokoosseisu tunnustele. Selleks, et omistada süüdistatavale KarS § 121 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, peab kohus lisaks kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu (KarS § 121 lg 1) tunnustele tuvastama ka vähemalt ühe nimetatud koosseisu kvalifitseerivatest tunnustest (KarS § 121 lg 2 p-d 1-3). (p 16)

Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-46-15, p 9 ja RKKKo 3-1-1-102-16, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. Nimetatud juhtudel võib süüdistataval olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega (nt ohuga elule). (p 13)

Isiku teotahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt nt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.2). Ehkki isiku teojärgne käitumine võib teatud juhtudel tõepoolest anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8), on see eeskätt siiski abipakkuv kriteerium, mis aitab tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal (vt ka RKKKo 3-1-1-142-05, p 20). (p 11)

Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-46-15, p 9 ja RKKKo 3-1-1-102-16, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. Nimetatud juhtudel võib süüdistataval olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega (nt ohuga elule). (p 13)

Vt RKKKm 3-1-1-102-12, p-d 10 ja 12-14. (p 8)

Süüteoga saadud vara all KarS § 83¹ lg 1 mõttes mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 83¹ kohaldamiseks peab riiklik süüdistaja tõendama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost (vt RKKKo nr 3-1-1-73-10, p 9.1). Mingit eset (varaühikut) saab käsitada süüteoga saadud tulu arvel omandatuna ja seega ka KarS § 83¹ lg-te 1 või 2 alusel toimuva konfiskeerimise objektina üksnes siis, kui sellel esemel on süüteoga saadud varaga vahetu ja individualiseeritav seos (vt RKKKo nr 3-1-1-54-15, p 49). (p 9)

Vara arestimise menetluses kehtib muu hulgas vara arestimise aluse kohaldamise tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard, mis tähendab, et kohus ei pea olema vara arestimise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks (vt RKKKm 3-1-1-10-16, p 28). Kuid selleks, et eeluurimiskohtunik saaks üldse hinnata vara arestimise põhjendatust, peab prokuratuuri arestimistaotluses olema esitatud vähemalt hüpotees vara arestimise aluse kohta ja selle püstitamise aluseks olevad asjaolud. (p 10)

Ehkki kohus võib arestimistaotlust lahendades muuta vara arestimise materiaalõiguslikku alust, ei või ta tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Vastasel korral väljub kohus vara arestimise aluse kindlakstegemisel lubamatult arestimistaotluse piiridest (vt ka RKKKm 3-1-1-97-13, p 16). Juhul, kui prokuratuur on jätnud taotluses nimetamata vara aresti kohaldamise otsustamiseks olulised asjaolud, peab eeluurimiskohtunik sellise taotluse rahuldamata jätma. (p 11)

Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka RKKKo 3-1-1-30-13, p-d 13 ja 18). Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb edasi tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 12). Nimetatud objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes (pikemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 266). Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et näiteks olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3). (p 8-9)

Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka RKKKo 3-1-1-30-13, p-d 13 ja 18). Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb edasi tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 12). Nimetatud objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes (pikemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 266). Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et näiteks olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3). (p 8-9)

Üheks põhjuseks, miks ei ole koosseisupärane tagajärg vaatamata naturalistliku põhjuslikkuse esinemisele teo toimepanijale siiski omistatav, võib olla teadlik enesekahjustamise olukord. Tegemist on nn isikliku vastutuse põhimõtte väljendusega, mille kohaselt vastutab igaüks üksnes enda käitumise eest. Selle põhimõtte järgi vabaneb kausaalahela vallandaja (esmapõhjustaja) vastutusest juhul, kui ta oma õigusvastase käitumisega küll loob vahetu ohu õigushüvele, kuid sündmuste käiku sekkub teine põhjustaja sel moel, et vastutus tagajärje saabumise eest läheb viimasele üle. Selleks sündmuste käiku sekkujaks võib olla ka kannatanu ise ning näiteks on lõpptagajärje (kannatanu surm) omistamine esialgse ohu loojale ehk esmapõhjustajale välistatud juhul, kui noahaavaga haiglasse toimetatud kannatanu keeldub tema elu päästmiseks vajalikust vereülekandest. Oluline on, et kannatanu ennast kahjustav tegevus (või tegevusetus) peab olema teadlik. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb. Individuaalsete õigushüvede ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku enda poolt on võimalik ning see võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele, kuid selle eelduseks on ohvri käitumise teadlikkus ja vabatahtlikkus (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2). Kui isik otsustab teadlikult ja vabatahtlikult näiteks enda surma saabumise üle (nt enda olukorra ohtlikkust mõistes keeldub võimalikust arstiabist), pole tõepoolest põhjust viia karistusõiguslikku vastutust nn esmapõhjustaja käitumiseni, olgu selleks siis viimase tahtlik või ettevaatamatu tegu. Sellistes situatsioonides tuleb sisuliselt tõdeda, et tagajärje saabumise puhul kuulub otsustusvabadus ja teovalitsus kannatanule endale. Nii on selliseks teadliku eneseohustamise olukorraks pidanud Riigikohtu kriminaalkolleegium juhtu, kus isik loobub liikluses turvavöö kinnitamisest, kuigi turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ning vajalikkus on üldtuntuks asjaoluks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 60 lg 1 mõttes (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p-d 14-15). (p 10-11)

Kannatanu teadlik loobumine arstiabist võib tõesti luua olukorra, kus saabunud lõpptagajärge ei ole võimalik ohuolukorra esmapõhjustajale objektiivselt omistada. Selleks, et rääkida teadlikust enesekahjustamisest, tuleb esmalt kindlaks teha, et kannatanu loobus arstiabist, samal ajal teades, et sellise otsuse tagajärjeks võib minimaalselt olla reaalne oht tema elule. Seejärel tuleb kontrollida, kas selline loobumisotsus oli vabatahtlik või oli tingitud näiteks hirmust süüdistatava ees. (p 12)

Kannatanu poolt narkootikumide ja alkoholi tarvitamisel enne enda surma on tagajärje omistamise seisukohalt tähendus vaid juhul, kui see vallandas tagajärje, s.o surma saabumise suhtes täiesti uue kvaliteediga kausaalahela. Kui kannatanu enda käitumine üksnes soodustas või kiirendas surma kui tagajärje saabumist, ei ole sellel süüdistatava karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähendust. (p 13)

Kannatanu kehal hüppamine ning tema peksmine käte ja jalgadega on hinnatav ohuna kannatanu tervisele. Ainuüksi välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt aga olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Seega saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu peksmine oli sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-46-15, p 9). (p 17)

KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg-s 5 sätestatu ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 995). Apellatsioonikohtu kirjeldatud eksimus toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale kohtuinstantsile. (p 14)

Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141⁴ lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)

Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)

Pärast pankrotivõlgnikult mingi eseme konfiskeerimist ei kuulu see ese enam võlgniku pankrotivara hulka, vaid riigile. Viimane saab konfiskeerimisega omandatud eseme PankrS § 123 lg 1 alusel vara välistamise hagiga võlgniku pankrotivarast välja nõuda. Kui ese pole säilinud, siis saab riik nõuda selle eest PankrS § 123 lg 4 ls 1 alusel hüvitist PankrS § 146 lg 1 p 1 sätestatud korras ehk enne seda, kui pankrotivarast hakatakse jaotise alusel pankrotivõlausaldajatele raha välja maksma. Erinevalt näiteks konfiskeerimise asendamisest (KarS § 84) ei teki riigil eseme konfiskeerimisel rahalist nõuet, mis oleks võimalik esitada pankrotiseaduse 5. peatükis ette nähtud korras. (p 52)

NB! Seisukoha muutus!

Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi prokuratuuri taotluse menetlustoimingu määramiseks, mh nt KrMS § 142 lg-s 2 nimetatud vara arestimise taotluse. KrMS § 385 p-s 5 ette nähtud üldreegel välistab määruskaebuse esitamise nii menetlustoimingut lubava kui ka sellest keelduva kohtumääruse peale. (RKKKm 3-1-1-63-16, p 12.) (p 37)

Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141⁴ lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)

Määruskaebust, mille on esitanud prokuratuur kui riikliku süüdistuse esindaja (KrMS § 30 lg 1), tuleb käsitada KrMS § 187 lg 2 mõttes riigi huvides esitatud määruskaebusena. (p 56)

Olukorraga, kus määruskaebust ei rahuldata, on KrMS § 187 lg 2 esimese lause tähenduses tegemist ka siis, kui määruskaebus jäetakse läbi vaatamata. (p 56)

Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141⁴ lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)

Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141⁴ lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)

Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)

Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141⁴ lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42) Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141⁴ lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46) Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 10 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg-st 2 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik ning võib õigussubjektina osaleda majanduskäibes, sh majandustegevuse läbiviimises, kui see vastab avalikele huvidele ega ole vastuolus tema ülesannetega. Eelöeldu järeldub muu hulgas ka KOKS § 35 („Majandustegevus ja osalemine juriidilistes isikutes“) lg-st 5, mis sätestab, et vallal või linnal on õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid. KOKS § 35 lg 1 kohaselt võib vald või linn teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Vald või linn võib olla osanik või aktsionär äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liige, arvestades kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduses esitatud tingimusi. Eelnevast tulenevalt võib kohaliku omavalitsuse üksus osaleda avalik-õigusliku juriidilise isikuna oma ülesannete täitmisel majandustegevuses. (p 11)

KarS § 210 lg-s 2 sätestatud soodustuskelmuse koosseisu esimeseks alternatiiviks on pettuse teel soodustuse saamine. Selle kuriteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on pettus, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning seeläbi soodustuse saamine. Vaadeldav koosseis kattub ebaõigussisult suuresti kelmuse üldkoosseisuga (KarS § 209), hõlmates sarnaselt pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist (vt ka RKKKo 3-1-1-98-09, p 13), ja selle tulemusena varakäsutuse tegemist. Neid kuriteokoosseise eristab peamiselt eksimuses olija poolt käsutatav vara. Erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna (vt ka RKKKo 3-1-1-32-11, p 7), kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid. (p 9)

Soodustuskelmus on erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Kõnealuse kuriteokoosseisu subjektiks saab KarS § 210 lg-st 2 lähtuvalt olla üksnes soodustuse saaja. Soodustuseks loetakse sama paragrahvi lõike 1 tähenduses tasuta või osaliselt tasuta väljamakset majandustegevuses osalevale isikule riigieelarve, kohaliku omavalitsuse või muudest avalikest vahenditest või maksusoodustust eesmärgiga soodustada majandustegevust. Seega selleks, et isikut käsitada soodustuse saajana, peab väljamakse olema avalikest vahenditest eraldatud majandustegevuses osalevale isikule ja edendama tema majandustegevust. Kuna soodustuse saamine on vahetult seotud isiku majandustegevusega ja peab seda eelduslikult soodustama, tuleb nimetatud erilise isikutunnuse olemasolu hinnata igal üksikjuhul sõltuvalt süüdistuses kirjeldatud asjaoludest. (p 10)

Soodustus on KarS § 210 lg-st 1 lähtuvalt ka selline isikule tasuta või osaliselt tasuta väljamakse avalikest vahenditest, millel võib olla mitu eesmärki. Seejuures ei pea soodustuse peamine eesmärk olema majanduslikku laadi, vaid võib sõltuvalt teo toimepanemise asjaoludest olla ka mittemajanduslik, näiteks tervishoiu-, kultuuri- või haridusalase tegevuse soodustamisel. (p 14)

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 10 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg-st 2 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik ning võib õigussubjektina osaleda majanduskäibes, sh majandustegevuse läbiviimises, kui see vastab avalikele huvidele ega ole vastuolus tema ülesannetega. Eelöeldu järeldub muu hulgas ka KOKS § 35 („Majandustegevus ja osalemine juriidilistes isikutes“) lg-st 5, mis sätestab, et vallal või linnal on õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid. KOKS § 35 lg 1 kohaselt võib vald või linn teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Vald või linn võib olla osanik või aktsionär äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liige, arvestades kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduses esitatud tingimusi. Eelnevast tulenevalt võib kohaliku omavalitsuse üksus osaleda avalik-õigusliku juriidilise isikuna oma ülesannete täitmisel majandustegevuses. (p 11)

KarS § 299 on KarS § 345 suhtes erinorm ja dokumendi võltsimist sisustatakse nende koosseisude puhul samadel alustel, v.a erisubjekti (ametiisik) ja eesmärgi (õiguste omandamine ja kohustustest vabanemine) osas (vt RKKKo 3-1-1-40-11, p 13). Nende kuriteokoosseisudega kaitstavateks õigushüvedeks on eeskätt dokumendi puutumatus ja dokumendiga seotud õiguskäive (vt sarnaselt ka: RKKKo 3-1-1-46-07, p 7.2). (p 20)

Hinnapakkumised on käsitatavad KarS § 299 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 nimetatud dokumendina. Kõnealused pakkumised on kirjalikud aktid, mis sisaldavad mõtteväljendust ja olid nende esitamisel mõeldud tõendama õiguslikult relevantseid asjaolusid. Seejuures on pakkumistele märgitud nende väljaandja. Dokument on muu hulgas ka kirjalik akt, millel puudub selle väljaandja allkiri. Dokumendi väljaandja ei pea olema tuvastatav ainuüksi tema allkirja kaudu. Näiteks võib dokumendi väljaandja olla tuletatav dokumendi sisust, sh selle rekvisiitidest ja muudest asjakohastest andmetest. (p 21)

Dokumendi kasutamist ei saa võrdsustada selle väljaandmisega ja see ei hõlma seega võltsitud dokumendi väljaandmist KarS § 299 lg 1 järgi. Seepärast tuleb võltsitud dokumendi kasutamine kvalifitseerida üksnes KarS § 345 järgi. (p 24)

Soodustuskelmus on erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Kõnealuse kuriteokoosseisu subjektiks saab KarS § 210 lg-st 2 lähtuvalt olla üksnes soodustuse saaja. Soodustuseks loetakse sama paragrahvi lõike 1 tähenduses tasuta või osaliselt tasuta väljamakset majandustegevuses osalevale isikule riigieelarve, kohaliku omavalitsuse või muudest avalikest vahenditest või maksusoodustust eesmärgiga soodustada majandustegevust. Seega selleks, et isikut käsitada soodustuse saajana, peab väljamakse olema avalikest vahenditest eraldatud majandustegevuses osalevale isikule ja edendama tema majandustegevust. Kuna soodustuse saamine on vahetult seotud isiku majandustegevusega ja peab seda eelduslikult soodustama, tuleb nimetatud erilise isikutunnuse olemasolu hinnata igal üksikjuhul sõltuvalt süüdistuses kirjeldatud asjaoludest. (p 10) (NB!Seisukoha muutus! Vt RKKKo 13.05.2019, nr 1-15-11032/308, p 26 jj)

Arvestades rääkimisvõimetu lapse piiratud võimekust välismaailmaga suhtlemisel, saab ja ka tuleb last puudutavad järeldused rajada eeskätt lapse häälelisele väljendusele, nt nutt. Öeldut ei tule mõista selliselt, nagu oleks iga valutunde tekitamine, millega kaasneb lapse nutt, kriminaalkorras karistatav. Näiteks mingite vastumeelsete harjutuste kohustuslik tegemine on puhuti vältimatu ning seega ka sotsiaalselt aktsepteeritav, mistõttu teise isiku keha füüsilist mõjutamist, millega kaasneb teatud ulatuses valuaisting ja nutt, ei saa mõistagi alati karistusõiguslikult hukka mõista. (p 12)

Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19)

Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)

Kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. See väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast. Maakohtu õigeksmõistva otsuse apelleeris üksnes prokurör, mis tähendab, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt pidigi ringkonnakohus kriminaalasja arutama esmajoones tema apellatsioonis esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Erandlikult saanuks ja ka pidanuks ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel väljuma apellatsiooni piiridest juhul, kui ta oleks tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega süüdistatava olukorda on raskendatud. (p 8)

Kui isik saab aru enda teo ohtlikkusest, siis väljakujunenud kohtupraktika järgi peab tagajärje vältimise lootus KarS § 18 lg-s 2 määratletu tähenduses tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje saabumata jäämisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt kontrollimatust juhuslikkusest (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 6). (p 16)

Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt TRRo 1-11-5311, p-d 7.1–7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8). (p 17)

Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19)

Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)

Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt TRRo 1-11-5311, p-d 7.1–7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8). (p 17)

Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19)

Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)

Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt TRRo 1-11-5311, p-d 7.1–7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8). (p 17) Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19)

Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)

KarS § 68 lg 1 järgi arvatakse eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, karistusaja hulka. Seejuures vastab ühele eelvangistuspäevale üks vangistuspäev. Eelvangistuse arvamisel karistusaja hulka ei ole kohtul kaalutlusruumi, järelikult peab väljaantud või loovutatud isikule karistust kohaldav kohus selle karistusajast maha arvama (vt RKKKm 3-1-1-76-14, p 9). (p 11)

Määratud kaitsja kantud sõidukulude hüvitamisel ei ole tähtsust sellel, kas advokaat peab riigi õigusabi osutamiseks sõitma kohale asulast, kus asub advokaadibüroo, mille kaudu ta õigusabiteenust pakub, või mitte. Advokaadid tegutsevad riigi õigusabi osutamise valdkonnas vaba konkurentsi tingimustes ning võivad osutada riigi õigusabi mistahes Eesti piirkonnas. Kohus saab sõidukulude väljamõistmisel kontrollida üksnes kaitsja konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas advokaat käis riigi õigusabi osutamise kohas, kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega ja kas advokaadil oli vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita (vt ka RKKKm 3 1-1-76-10, p 10.1). (p 15)

RKKKo 3-1-1-89-16, p-d 27-34. (p-d 20–22)

KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas osaleda tunnistajana teiste seas uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. Kriminaalasja menetlevaks ametnikuks saab olla uurimisasutuse ametnik, kes teeb kriminaalmenetluse läbiviimiseks kriminaalmenetluse seadustiku alusel uurimis- või muid menetlustoiminguid. Sellest tulenevalt ei saa menetlejarolli omistada uurimisasutuse ametnikule, kes ei ole kriminaalmenetluses menetlustoiminguid teinud. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamine ei ole käsitatav uurimisasutuse poolt kriminaalmenetluse seadustiku alusel tehtava menetlustoiminguna, vaid riikliku järelevalve käigus tehtava järelevalvetoiminguna, mille alused on sätestatud korrakaitseseaduse §-s 42. (p 9)

TMS § 55 p 1 kohaselt on arestimine tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi arestimise kohta käivate menetlusnormide olulise rikkumise korral vaid juhul, kui vara on arestitud ilma kehtiva täitedokumendita. Täitedokumendid on aga loetletud TMS § 2 lg-s 1 ja vara arestimise akti pole selles kataloogis nimetatud (vt ka RKTKo 3-2-1-1-14, p 15). Seega isegi juhul, kui arestimise akt on ebaõigesti vormistatud, ei tulene sellest veel automaatselt arestimise tühisust ning välistatud ei ole täitemenetluse tagamiseks üleskirjutatud vara loata käsutamise või kasutamise karistusõiguslik omistamine süüdistatavale, s.o vastutus KarS § 308 lg 1 järgi. (p 16)

Praktikas on kinnistunud arusaam, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima, näidates ära, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-87-15, p 17). (p 6)

Nn põhjendatud kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17‒20). (p 11)

KarS § 61 sätestab võimaluse kohaldada karistust alla alammäära. See on iseseisev karistuse kergendamise alus ja selle kohaldamine annab kohtule lisavõimaluse karistuse individualiseerimiseks selle kergendamise kaudu juhtudel, mida ei ole võimalik karistusseadustiku üldosas otseselt ette näha. Kaalumaks isiku karistuse kergendamist KarS § 61 alusel peab seaduse rakendaja tuvastama erandlikud asjaolud, mis võivad olla seotud nii isikuga kui ka süüteo toimepanemisega (RKKKo 3-1-1-29-04, p 12). KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada süüteomenetluse käigus (RKPSJVKo nr 3-4-1-13-15, p 32). (p 5)

Menetlusaluse isiku teos vahetu ohu puudumine, perekondlikud asjaolud (võimalik töökaotus ja ülalpeetavate elukvaliteedi halvenemine) ning vastuolud kuriteo ja väärteo eest karistusena mõistetava juhtimisõiguse äravõtmise alammäära vahel ei ole erandlikud asjaolud KarS § 61 lg 1 tähenduses. (p-d 6 ja 7)

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoht, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (vt nt RKKKm 3-1-1-55-07, p 6), ei välista liiklusväärtegude eest juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena. Kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära oluliselt ületades ja samal ajal eksib ka teiste liiklusnõuete vastu, tuleb tema süüd hinnata suureks (vt ka RKKKo 3-1-1-59-15, p-d 9 ja 11). (p-d 9-10)

VTMS §-st 2 tulenevalt on väärteomenetluses kohaldatavad kõik kriminaalmenetluses ette nähtud õiguskaitsevahendid, millega asja arutav kohus saab reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele. (p 39)

Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb väärteomenetluses lähtuda samadest põhimõtetest nagu kriminaalmenetluses (vt 3-1-1-109-15, p 133) (p 40)

Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 2 ja KrMS § 274² lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on võimalik menetlusaluse isiku nõusolekul. (p 42)

Riigikohus, olles tühistanud maakohtu otsuse, millega väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel lõpetati, ei saa asuda maakohtu asemel esimest korda lahendama kõiki VTMS §-s 133 ette nähtud küsimusi, sh kontrollima kohtuvälise menetleja otsuses kirjeldatud teo tõendatust. Üldjuhul tuleb väärteoasi sellises olukorras saata VTMS § 174 p 7 alusel uueks arutamiseks maakohtule. (p 33)

Lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel aegumise tõttu, ei pea kohus lahendama kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi. (p 31)

Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 2 ja KrMS § 274² lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on võimalik menetlusaluse isiku nõusolekul. (p 42)

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest. Väärteoasja arutamine täies ulatuses tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Sõltumata kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse piiridest, ei saa kohtuvälise menetleja otsus jääda kaebemenetluse tulemusena jõusse, ilma et kohus oleks enne kontrollinud väärteo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisusega seotud asjaolusid. (p 32)

Lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel aegumise tõttu, ei pea kohus lahendama kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi. (p 31)

Olukorras, kus maakohus ei ole kohtuvälises menetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi lahendanud, pole Riigikohtul võimalik kohtuvälise menetleja otsust VTMS § 174 p 6 alusel jõustada. (p 32)

Süüteo aegumise peatumine KarS § 81 lg 7 p 2 alusel tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise aega ei võeta KarS § 81 lg-st 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja arvutamisel arvesse (3-1-1-57-08, p 9.1). KarS § 81 lg 7 p 2 kohaldamise eeldus on üksnes see, et teo kohta alustatakse kriminaalmenetlust, kusjuures pole oluline, kas varem on sama teo osas väärteomenetlust toimetatud või mitte. (p 20)

Aegumise uuenemine tähendab seda, et aegumistähtaeg hakkab taas kulgema. Taas kulgeva aegumistähtaja lõpuni on isikut võimalik väärteo toimepanemise eest karistada. (p 21)

KarS § 81 lg-s 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt KarS § 81 lg-s 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse KarS § 81 lg 7 p 1 või p 2 alusel aegumise tähtajast välja. (3-1-1-57-08 p 9.2) (p-d 21–22)

Isiku olukorda leevendavat süüteo aegumise regulatsiooni tuleb KarS § 5 lg 2 esimesest lausest lähtudes kohaldada ka tagasiulatuvalt. (p 25) Kui selle süüteokoosseisu puhul, mille järgi on isiku tegu jätkuvalt karistatav pärast seaduse muutmist, on ette nähtud lühem aegumistähtaeg kui see, mis vastab teo toimepanemise aegsele kvalifikatsioonile, tuleb kohaldada lühemat aegumistähtaega. (p-d 26–27)

Lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel aegumise tõttu, ei pea kohus lahendama kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi. (p 31)

Olukorras, kus maakohus ei ole kohtuvälises menetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi lahendanud, pole Riigikohtul võimalik kohtuvälise menetleja otsust VTMS § 174 p 6 alusel jõustada. (p 32)

Kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik (vt RKKKo 3-1-1-79-03, p 11) on apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise. (p 11)

Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt RKKKo 3-1-1-79-03, p 14 ja 3-1-1-111-12, p 5). Nimetatud keeld laieneb ka juhtudele, kui arutluse all on karistuse mõistmise eripreventiivne aspekt KarS § 56 lg 1 ls 2 alt 3 tähenduses. (p 9)

Ka KarRegS § 5 lg 1 sätestab ühemõtteliselt, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Erandid registrist kustutatud andmete kasutamisel on loetletud KarRegS § 5 lg-s 2 ning on seotud üksnes teatud suuremate nõuetega ametikohtadel töötamise, õiguste omandamise või tegevusvaldkondades tegutsemisega. Seega ei saa registrist kustutatud karistusandmed olla aluseks isikule mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses, kuna see ei arvesta süüdistatava vahepealset õiguskuulekat käitumist ja kaugeneb KarS § 56 lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest. (p 10)

Katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja ettevalmistamine. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Määravad on ka konkreetse süüteo tehiolud, s.o katsestaadiumisse jäänu teo üldine ohtlikkus, nt kolmandate isikute paralleelne ohustamine planeeritava kuriteoga. Kaalukad on ka konkreetsed põhjused, miks ei päädinud katsestaadiumisse jõudnud tegu toimepanija poolt soovitud tagajärjega – oli selleks siis lihtsalt ebaõnnestumine (nt möödatulistamine), kolmandate isikute ootamatu ning planeerimata sekkumine (nt õigeaegne arstiabi osutamine) või toimepanija eesmärgi realiseerumine üksnes osaliselt (kahe inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm) jne. (p 14)

Süüteo jäämine katsestaadiumisse ei too kaasa KarS § 25 lg 6 ega ka mitte § 26 lg 2 kohaselt automaatselt karistuse kergendamist võrreldes lõpuleviidud süüteoga. Juhul, kui kuritegu jääb katsestaadiumisse, tuleb karistuse vähendamist küll kaaluda, kuid seda ei saa käsitada absoluutse nõudena. (p 13)

Katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja ettevalmistamine. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Määravad on ka konkreetse süüteo tehiolud, s.o katsestaadiumisse jäänu teo üldine ohtlikkus, nt kolmandate isikute paralleelne ohustamine planeeritava kuriteoga. Kaalukad on ka konkreetsed põhjused, miks ei päädinud katsestaadiumisse jõudnud tegu toimepanija poolt soovitud tagajärjega – oli selleks siis lihtsalt ebaõnnestumine (nt möödatulistamine), kolmandate isikute ootamatu ning planeerimata sekkumine (nt õigeaegne arstiabi osutamine) või toimepanija eesmärgi realiseerumine üksnes osaliselt (kahe inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm) jne. (p 14)

Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt RKKKo 3-1-1-79-03, p 14 ja 3-1-1-111-12, p 5). Nimetatud keeld laieneb ka juhtudele, kui arutluse all on karistuse mõistmise eripreventiivne aspekt KarS § 56 lg 1 ls 2 alt 3 tähenduses. (p 9)

Ka KarRegS § 5 lg 1 sätestab ühemõtteliselt, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Erandid registrist kustutatud andmete kasutamisel on loetletud KarRegS § 5 lg-s 2 ning on seotud üksnes teatud suuremate nõuetega ametikohtadel töötamise, õiguste omandamise või tegevusvaldkondades tegutsemisega. Seega ei saa registrist kustutatud karistusandmed olla aluseks isikule mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses, kuna see ei arvesta süüdistatava vahepealset õiguskuulekat käitumist ja kaugeneb KarS § 56 lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest. (p 10)

Alates 29. märtsist 2015 ei pea kohtuväline menetleja VTMS § 3¹ lg 2 järgi vähetähtsa väärteo puhul väärteomenetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega. Nii on menetlejale antud õigus otsustada, kas väärteomenetluse alustamine on teo asjaolusid arvestades põhjendatud, vajalik ja mõistlik. Menetleja õigus lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKHKo 3-1-1-46-12, p 8). Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka vähetähtsa väärteo puhul menetluse alustamata jätmisel VTMS § 3¹ lg 2 alusel. (p 19).

Väärteomenetlust ei tule läbi viia erandeid tegemata ja et isiku karistamine ei pruugi igal juhul olla vajalik võrdse kohtlemise tagamiseks. Konkreetses asjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest. See tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude puhul on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid (RKKKo 3-1-1-120-13, p 15). Kohtuvälisele menetlejale antud kaalutlusõiguse eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt ka RKKKo 3-1-1-85-04, p 16). Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist ei välista ka asjaolu, et menetlusalune isik pani teo toime kutsetegevuses (RKKKo 3-1-1-29-11, p 14). (p 23).

Karistusseadustiku (KarS) § de 16 ja 17 järgi peab isiku tahtlus hõlmama objektiivse koosseisu asjaolusid, mitte aga õigusnorme (RKKKo 3-1-1-4-08, p 19). Teisisõnu ei ole tahtluse aspektist tähtsust sellel, kas isik oli teadlik koosseisu asjaolude õiguslikust tähendusest (RKKKo 3-1-1-55-09, p 25.1). Nii ei ole olukorras, kus isik on teadlik süüteokoosseisu moodustavatest faktilistest asjaoludest, subjektiivse koosseisu tasandil tähtsust asjaolul, kas ta oli tegu toime pannes teadlik kehtivast õiguslikust regulatsioonist. See, et teo toimepanija ei ole teadlik õigusnormidest, ei muuda tema käitumist ettevaatamatuks, vaid viitab sellele, et isik oli keelueksimuses KarS § 39 tähenduses. Sellisel juhul tuleb hinnata, kas eksimus teo keelatuses oli isiku jaoks välditav. Üldjuhul peab oma teo keelatuse ära tundma isik, kes tegutseb mingis kindlas valdkonnas (RKKKo 3-1-1-33-16, p 21). (p 10).

Ka väike vormierinevus võib täita väärteo objektiivse koosseisu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et määratletuspõhimõtet ei riku iseenesest isiku karistamine vähese tähtsusega rikkumise eest, kui tegemist on sellise rikkumisega, mida norm on mõeldud ära hoidma (RKKKo 3-1-1-5-16, p 7). (p 9).

Seda, kui pikk peaks olema määruse jõustamisel vacatio legis, otsustab määruse andja, kes hindab jõustamise aja määramisel õigusakti avaldamise ja jõustumise vahele jääva ajavahemiku mõistlikkust. (p 13).

Vacatio legis on ajavahemik, mis jääb seaduse avaldamise ja jõustumise vahele ning on seotud õiguskindluse põhimõttega (PS § 10). Õiguskindluse põhimõte nõuab mh, et vacatio legis’e jooksul jõuavad adressaadid uute normidega tutvuda ja oma tegevuse vastavalt ümber korraldada. Riik ei tohi uusi norme kehtestada n-ö üleöö. Teisisõnu tuleb jõustumistähtaja määramisel hinnata, kas normiadressaatidele jääb oma tegevuse ümberkorraldamiseks piisavalt aega (vt nt RKÜKo 3-4-1-8-09, p 83). (p 14).

Blanketset karistusnormi sisustava määruse kolmepäevane jõustumistähtaeg on lühike, kuid ei olnud konkreetses asjas põhiseadusevastane. Seda, kas kolmepäevane jõustumistähtaeg on põhiseaduspärane või mitte, tuleb hinnata igal üksikul juhul eraldi. Vacatio legis’e piisavust ehk mõistlikkust saab hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu (RKÜKo 3-4-1 8 09, p 83). (p 16).

Kutsetegevusena teenust osutav isik peab olema kursis valdkonda reguleerivate õigusnormidega ning pöörama tavapärast enam tähelepanu teenuse osutamisele kehtestatud nõuetele. Teisisõnu saab kutsetegevuses teenust osutavalt isikult oodata suuremat valmidust reageerida võimalikele valdkonda puudutavatele muudatustele. (17.2).

Vacatio legis’e mõistlikkuse hindamisel ei ole oluline, mis hetkest alates oli võimalik tutvuda määruse eelnõuga määruse andja veebilehel. Määrusandja ei saa eeldada, et määruse adressaadid tutvuksid omal algatusel kõikide tema veebilehel olevate eelnõudega ning veebilehel eelnõu kättesaadavusega ei ole võimalik õigustada liiga lühikest jõustumisaega. PS § 3 lg 2 järgi on täitmiseks kohustuslikud üksnes avaldatud seadused. Eelnõu menetlemine ei pruugi veel tähendada selle vastuvõtmist ning eelnõu menetlemist ei saa võrdsustada vastu võetud, avaldatud ja jõustunud määrusega (vt ka RKHKo 3-3-1-16-10, p 19). Enne määruse avaldamist ja jõustumist ei saa selle adressaadil olla täit kindlust selles, et eelnõu just sellisel kujul ka jõustub. (p 18).

PS § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõtte kohaselt peavad õigusaktid olema piisavalt selged ja arusaadavad, et isikutel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi (RKPSJVKo 3-4-1-33-05, p 22). (p 11).

Alates 29. märtsist 2015 ei pea kohtuväline menetleja VTMS § 3¹ lg 2 järgi vähetähtsa väärteo puhul väärteomenetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega. Nii on menetlejale antud õigus otsustada, kas väärteomenetluse alustamine on teo asjaolusid arvestades põhjendatud, vajalik ja mõistlik. Menetleja õigus lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKHKo 3-1-1-46-12, p 8). Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka vähetähtsa väärteo puhul menetluse alustamata jätmisel VTMS § 3¹ lg 2 alusel. (p 19).

Hinnates eelkõige küll konkreetse väärteo olemust, saab väärteomenetluse VTMS § 3¹ lg 2 alusel alustamata jätmisel muu hulgas arvestada ka seda, kui blanketset karistusnormi sisustav õigusakt on jõustatud lühikese aja jooksul pärast selle avaldamist ning enda tegevuse uute nõuetega kooskõlla viimine nõuab isikult tegevuse ümberkorraldamist ja kulutuste tegemist. Sellises olukorras võib eriti just õigusakti kehtivuse algusajal piisata, kui juhtida isiku tähelepanu vajadusele järgida kehtestatud nõudeid teda suuliselt hoiatades. VTMS § 3¹ lõikega 2 menetlejale antud pädevus jätta väärteomenetlus alustamata tasakaalustab karistamise aluseks olevate nõuete kehtestamise lühemat jõustumise aega kergemate väärtegude puhul. (p 20).

Isiku karistamine neljandal päeval pärast regulatsiooni muudatuste jõustumist teo eest, mis oluliselt ei kahjusta kaitstavat õigushüve, ei pruugi olla põhjendatud, vajalik ega ka mõõdukas, samuti võib see olla vastuolus hea halduse tava põhimõttega. (p 21).

Väärteomenetlust ei tule läbi viia erandeid tegemata ja et isiku karistamine ei pruugi igal juhul olla vajalik võrdse kohtlemise tagamiseks. Konkreetses asjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest. See tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude puhul on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid (RKKKo 3-1-1-120-13, p 15). Kohtuvälisele menetlejale antud kaalutlusõiguse eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt ka RKKKo 3-1-1-85-04, p 16). Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist ei välista ka asjaolu, et menetlusalune isik pani teo toime kutsetegevuses (RKKKo 3-1-1-29-11, p 14). (p 23).

Looma ründest õigushüvele lähtuva ohu kõrvaldamisele suunatud teo puhul saab õigustava asjaoluna tulla kõne alla hädaseisund KarS § 29 tingimustel. (p 8)

Hädaseisundi esinemist kontrollides tuleb eristada hädaolukorda (s.o ohtu õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (s.o päästmistoimingut), mida oli vaja ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist, ning päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õigusrikkumise koosseis, kuid mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud päästmistahtest. Samuti on hädaseisundi korral õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema ka sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Lisaks peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem (vt RKKKo 3-1-1-42-09, p 11). (p 9)

Isiku õigust vabandada enda käitumist hädaseisundiga piirab või teatud juhtudel suisa välistab see, kui isik on oma süülise käitumisega ise viinud end olukorda, kus ta peab päästma oma õigushüve teise hüve kahjustamise hinnaga (vt RKKKo 3-1-1-95-06, p 13). Sama tuleb silmas pidada ka proportsionaalsuse põhimõtte ning sellega seotud talumiskohustuse analüüsimisel, kui vajaduse kõrvaldada oht teise õigushüvele on kutsunud esile isik, kelle huvisid päästmistoiminguga kahjustatakse. Õigusdogmaatikas tuntaksegi rohkem hädakaitse regulatsiooniga külgneva nn kaitsehädaseisundina olukorda, kus hädaseisundi loonud oht lähtus inimesest, ilma et viimane oleks siiski olnud vahetu õigusvastane ründaja. Sellisel juhul kujutab inimene endast ohuallikat ja ta on koosseisupärase päästmistoimingu käigus kohustatud taluma oma õigushüvede kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt suuremat kahjustamist kui asjasse puutumatu kolmas isik. Kuna ohu loomist kannatanu poolt tuleb tõlgendada ühe kaalumiskriteeriumina päästmistoimingu tegija kasuks, võib olulist huvide ülekaalu päästetava õigushüve suhtes eeldada hõlpsamalt kui tavalise hädaseisundi korral. (p 15)

Kuigi viitega TsÜS § 49 lg-le 3 kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, ei tähenda see, et loomi saaks ja tohiks käsitada tavalise kehalise esemena TsÜS § 49 lg 1 mõttes. Ka õiguskirjanduses on märgitud, et olemasoleva seadusregulatsiooni sooviks on toonitada, et loomad ei ole tavalised asjad, vaid valu tundvad, inimesega teatud määral sarnased elusolendid. Seega ei saa isikule ette heita mõnevõrra intensiivsemat sekkumist omandi kaitseks, kui selle eesmärgiks on enda kodulooma päästmine. (p 16)

Hädaseisundi süüline põhjustamine ei anna alust süüliselt käitunud isiku ründamiseks, s.o see ei legitimeeri kättemaksu vale käitumise eest (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3 1 1 17 04, p 11.1). Võõra õigushüve kahjustamine hädaseisundi käigus on lubatud vaid siis, kui see aitab kaasa kaitstava õigushüve päästmisele. (p 18)

KarS § 29 järgi peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse KarS § 29 teise lause järgi eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ja päästmistoimingu ohtlikkust. Selline proportsionaalsuse nõude kohaldamine on erinevalt hädakaitsest vajalik hädaseisundi korral eeskätt seetõttu, et hädaseisundi kui õigusinstituudi abil legitimeeritakse reegeljuhtumil käitumist, kus koosseisupärase teoga kahjustatakse asjasse puutumatu kolmanda isiku õigushüve (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-06, p 11), kellel lasub seejuures üldisel solidaarsuspõhimõttel rajanev talumiskohustus. On arusaadav, et kui isik ise ei pane toime õigusvastast rünnet, peab tema talumiskohustuse jaatamiseks eksisteerima kaitstava huvi ilmne ülekaalukus, võrreldes kahjustatava huviga. (p 13)

Võrdlemisel olevate õigushüvede väärtus ja neid ähvardava ohu suurus on kõigest üks aspekt, mida tuleb huvide kaalumisel arvesse võtta. Huvide kaalumine peab hõlmama tervikhinnangut konkreetsele olukorrale ning seejuures tuleb ühe aspektina pöörata tähelepanu ka päästmistoimingus kannatada saanud isiku käitumisele, sh tema võimalikule seotusele hädaseisundi tekkimisega. (p 14)

Vt p-d 11 ja 16.

KarS § 169 järgi esitatud süüdistuses võib elatusraha maksmisest kõrvalehoidumist sisustades tugineda samal ajal (alternatiivselt) nii ülalpidamiskohustuse täitmist võimaldava vara olemasolule kui ka sellele, et süüdistatav jättis tegemata temalt mõistlikult eeldatavad jõupingutused elatise maksmiseks vajaliku vara hankimiseks. Kohtul on sellise süüdistuse alusel võimalik kontrollida esmalt väidet süüdistataval elatise maksmiseks piisava vara olemasolu kohta ja kui see kinnitust ei leia, siis seda, kas süüdistatav on jätnud tegemata mõistlikud jõupingutused selleks, et tal oleks elatise maksmiseks piisavalt vara. (p 29)

Miinimumpalka saav vanem peab kulutama lapse ülalpidamise kohustuse täitmiseks üldjuhul vähemalt poole oma igakuisest sissetulekust. Miinimumpalgale vastavast sissetulekust iga kuu kõigest ca 1–10 euro maksmine elatiseks on üldjuhul vaadeldav elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes. (p 42)

Elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes saab käsitada ka seda, kui tööl käiv, kuid sellele vaatamata puuduliku maksevõimega isik jätab elatise osaliselt või täielikult maksmata olukorras, kus ta pole astunud usutavaid samme tasuvama töö leidmiseks, ehkki viimane oleks arvestatava tõenäosusega võimalik. (p 45)

Olukorras, kus maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud on omavahel (osaliselt) vastuolus, ei pruugi KrMS § 363 lg 5 võimaldada Riigikohtul teha KrMS § 361 lg 1 p-s 5 nimetatud lahendit isegi siis, kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust. (p 46)

KarS § 169 järgi esitatud süüdistuses võib elatusraha maksmisest kõrvalehoidumist sisustades tugineda samal ajal (alternatiivselt) nii ülalpidamiskohustuse täitmist võimaldava vara olemasolule kui ka sellele, et süüdistatav jättis tegemata temalt mõistlikult eeldatavad jõupingutused elatise maksmiseks vajaliku vara hankimiseks. Kohtul on sellise süüdistuse alusel võimalik kontrollida esmalt väidet süüdistataval elatise maksmiseks piisava vara olemasolu kohta ja kui see kinnitust ei leia, siis seda, kas süüdistatav on jätnud tegemata mõistlikud jõupingutused selleks, et tal oleks elatise maksmiseks piisavalt vara. (p 29)

Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)

Negatiivsete asjaolude tõendamist ei saa üldjuhul kohtumenetluse poolelt nõuda (vt nt RKKKo 3-1-1-83-10, p 35 ja RKKKm 3-1-1-10-16, p 37). Seda, et KarS § 169 järgi süüdistataval oli töötamist häiriv haigus, peavad tõendama süüdistatav ja kaitsja. Niisamuti lasub süüdistataval ja kaitsjal kohustus tõendada neid jõupingutusi, mis puuduliku maksevõime tõttu ülalpidamiskohustust rikkunud süüdistatav oma varalise seisundi parandamiseks tegi, nt et ta otsis tõemeeli, ehkki edutult, (tasuvamat) tööd. Süüdistatava ja kaitsja sellise tõendamiskohustuse tekkimise eelduseks on siiski see, et prokuratuur on järginud nn kirjeldamiskohustust, s.t näidanud süüdistuses ära, milliste sissetulekute suurendamisele suunatud jõupingutuste tegemata jätmist süüdistatavale ette heidetakse. (p 43)

Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lg-test 2–4 ei näe kriminaalmenetlusõigus isiku süüküsimuse lahendamisel tõendamisest vabastamise alusena ette asjaolu(de) omaksvõttu. (p 32)

Ainuüksi ristküsitlusest keeldumine ei anna alust lugeda KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi ebausaldusväärseteks. (p 33)

Tuvastamaks, milline oli mingil perioodil isiku tegelik varaline seisund, saab tavaliselt ühe – kaudse – tõendina kasutada ka tõendeid, mis kajastavad isiku majanduslikku olukorda uuritavale perioodile eelneval ajal. Seda eriti siis, kui ajaline erinevus tõendites kajastuva ning uuritava perioodi vahel on suhteliselt väike, on tekkinud kahtlus, et isik on asunud oma vara varjama ja tema väidetud varaline seisund erineb varasemast drastiliselt, kusjuures pole andmeid sellise muudatuse põhjuste kohta. (p 37)

Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)

Ainuüksi ristküsitlusest keeldumine ei anna alust lugeda KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi ebausaldusväärseteks. (p 33)

Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)

Elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses on vaadeldav see, kui kohustatud isik rikub lapse ülalpidamise kohustust olukorras, kus tal on – või võiks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla – võimalik ülalpidamiskohustus täita või vähemalt teha seda suuremas ulatuses. Eeskätt on elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisega KarS § 169 mõttes tegemist järgmistel juhtudel: 1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt vara ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid soorituse (nt pangaülekande) tegemist (nt kohustatud isiku raske haigus). Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele elatise maksmise kohustust, käsitada isiku kogu vara, arvestades PKS §-st 102 ja täitemenetluse seadustiku §-st 132 tulenevaid erandeid. KarS § 169 järgi esitatud süüdistust arutav kohus on õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud "enese tavalise ülalpidamise" ja "enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud; 2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses kui tema varaline seisund seda võimaldaks või 3) kohustatud isik, kellel ei ole elatise nõutavas summas maksmiseks piisavalt vara, jätab elatise täielikult või osaliselt maksmata olukorras, kus ta ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, või kus ta on end ise asetanud maksejõuetuse seisundisse. Sellise olukorraga on tegemist näiteks siis, kui elatise jätab osaliselt või täielikult maksmata isik, kes pole otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat; kes pole müünud elatise maksmiseks vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §-st 102 tulenevas ulatuses; kes on lahkunud vabatahtlikult töölt, ehkki tal pole uut töökohta ega vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks või kes võõrandab oma vara moel, et selle tagajärjel muutub ülalpidamiskohustuse täitmine võimatuks. Lisaks eeldab elatise maksmata jätmise kvalifitseerimine selle maksmisest kõrvalehoidumiseks kõigil juhtudel ka seda, et kohustatud isik rikuks elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt või pikema aja vältel. Ebaolulised hilinemised elatise maksmisega ei ole käsitatavad elatise maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses. (p 25–26)

KarS § 169 subjektiivne koosseis eeldab alates 1. jaanuarist 2015 toimepanijalt elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise suhtes vähemalt otsest tahtlust (KarS § 16 lg 3), kusjuures KarS § 5 lg 2 kohaselt on sellel seadusemuudatusel tagasiulatuv jõud ka isikute suhtes, kes panid teo toime enne 1. jaanuari 2015. (p 24)

Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKKKo-d 3-1-1-24-05, p 14; 3-1-1-84-12, p 10 ja RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1.) Süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas. (p 21–22)

Kohus saab ülalpidamiskohustuse täitmise võimalikkust kinnitavad asjaolud, mis annavad aluse käsitada elatise maksmata jätmist selle maksmisest "kõrvalehoidumisena" KarS § 169 mõttes, tuvastada üksnes siis, kui need asjaolud on süüdistuse sisus välja toodud. Seda ka juhul, kui tegemist on selliste negatiivsete asjaoludega, mille tõendamise koormus lasub erandina süüdistataval ja kaitsjal. (p 28)

Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKKKo-d 3-1-1-24-05, p 14; 3-1-1-84-12, p 10 ja RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1.) Süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas. (p 21–22)

KarS § 169 subjektiivne koosseis eeldab alates 1. jaanuarist 2015 toimepanijalt elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise suhtes vähemalt otsest tahtlust (KarS § 16 lg 3), kusjuures KarS § 5 lg 2 kohaselt on sellel seadusemuudatusel tagasiulatuv jõud ka isikute suhtes, kes panid teo toime enne 1. jaanuari 2015. (p 24)

Kuriteo toimepanemine kannatanu provotseerimise tõttu, ilma et see kutsuks süüdistatavas esile tugeva hingelise erutuse seisundit (KarS § 57 lg 1 p 6), ei ole tõepoolest expressis verbis karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 järgi. Ent sama paragrahvi lõige 2 võimaldab kohtul arvestada kergendava asjaoluna ka muid, lõikes 1 loetlemata asjaolusid. Kannatanu provotseeriv käitumine võib sõltuvalt kuriteo toimepanemise asjaoludest olla käsitatav kergendava asjaoluna just KarS § 57 lg 2 mõttes. Selleks tuleb aga kohtul muu hulgas tuvastada, et kannatanu provokatsioon kutsus vahetult esile süüdistatava ründe ja oli seega kuriteo toimepanemise üheks ajendiks. (p 6)

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 lg 2 p 3 sisaldab kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriva tunnusena korduvust, mille omistamiseks peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud selle kuriteo. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline (vt ka RKKKm 3-1-1-61-15, p 11.1-11.2). Seega ei ole oluline, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on isik pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv). (Vt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-75-15, p 8). Selleks et isikule inkrimineerida kehalise väärkohtlemise toimepanemine korduvalt KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, ei ole nõutav, et kõik kehalised väärkohtlemised oleksid toime pandud pärast KarS § 121 lg 2 p 3 kehtestamist ehk siis pärast 1. jaanuarit 2015 (vt mutatis mutandis mootorsõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise kohta: RKKKm 3-1-1-75-15, p d 8–10). Kui süüdistatav on erinevad kehalised väärkohtlemised pannud toime enne 1. jaanuari 2015 ja pärast seda ning need kuriteod tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses, tuleb tema tegu kvalifitseerida üksnes KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 121 neeldub selles. (p-d 9-10)

Kui maakohus kuulutab kohtuotsuse kuulutamisel selle resolutiivosa ja ükski kohtumenetluse pool ei esita apellatsiooniteadet, jõustub maakohtu otsus resolutiivotsuse kujul. Sellisel juhul ei nähtu maakohtu otsusest, millistele tõenditele kriminaalasja lahendamisel tugineti ning milliseid asjaolusid isiku süüditunnistamisel ja karistamisel arvesse võeti. Teistmismenetluse raames ei ole siis võimalik hinnata väiteid kuriteo täpsemate tehiolude ja karistust kergendavate asjaolude olemasolu kohta. Isikule uue karistuse mõistmine eeldab uute asjaolude tuvastamist KrMS § 373 lg 3 mõttes. (p 7)

Kuna Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. septembri 2015. a otsusega nr 3-4-1-13-15 tunnistati KarS § 141 lg 2 sanktsioon põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see nägi noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest karistuse alammäärana ette kuueaastase vangistuse, tuleb kriminaalmenetlus KrMS § 366 p 6 alusel uuendada, kui esitatud süüdistusest ei nähtu, et süüdimõistetu kasutas kannatanu suhtes vägivalda. (p 6)

KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamisteona käsitatakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.5). (p 17)

Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)

KarS § 214 järgi on karistatav varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus (vt RKKKo 3-1-1-88-03, p 9). Väljapressimise koosseis eeldab seega, et varalise kasu üleandmise nõue ei tugine seaduslikule alusele. Otsustamaks, kas KarS §-s 214 kirjeldatud viisil esitatud nõue on seaduslik või ebaseaduslik, tuleb hinnata, kas ja millisel määral õiguskord seda nõuet tunnustab. Näiteks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 järgi kehtetu tehing, mis on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga (nt narkootikumide ebaseaduslik käitlemine). Kvalifitseerimaks süüdistatavate käitumise KarS § 214 järgi, tuleb seega lahendada küsimus, kas süüdistatava poolt kannatanule esitatud nõue oli seaduslik või mitte. (p 26)

Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3, ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKKo 3-1-1-55-09, p 20). KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-12-16, p 10). Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima täiendavalt, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule (RKKKo 3-1-1-12-16, p 12). (p 24)

Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)

Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)

Suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna põhiõiguste riive intensiivsus suureneb aja möödudes, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (vt nt RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1). (p 31)

Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)