Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (lühend - PSJKS)

Vaidlustatud seadus ei pane kohalikule omavalitsusüksusele kohustust kujundada oma tööaega selliselt, et see arvestaks Riigikogu tööajaga. Kuna volikogu ei ole üldjuhul volikogu liikme põhitöökohaks, siis tuleb volikogu tööaeg volikogu liikmete kokkuleppel korraldada selliselt, et see võtaks tasakaalustatult arvesse kõigi volikogu liikmete huvisid, sh arvestaks nende vajadusega jätkata ka oma põhitöökohal töötamist. (p 70)

PS § 154 lõikest 1 tulenev kohaliku omavalitsuse autonoomia ehk enesekorraldusõigus tähendab kohaliku omavalitsuse üksuse õigust seaduse alusel iseseisvalt otsustada kõiki kohaliku elu küsimusi. Enesekorraldusõiguse riivega on tegemist kohaliku elu küsimuste iseseisva lahendamise õiguse igasugusel negatiivsel mõjutamisel riigivõimu poolt. (p-d 58 ja 59) Omavalitsuse väline korraldus hõlmab neid omavalitsusüksuse ja tema organite moodustamist, ülesehitust ning funktsioneerimist puudutavaid küsimusi, mis peavad eelkõige unitaarriigi ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetest lähtudes olema lahendatud kogu riigi territooriumil ühetaoliselt. Seetõttu kuuluvad omavalitsuse välise korralduse küsimused riigielu küsimuste hulka ja nende lahendamine on PS § 160 järgi seadusandja ülesandeks. Riigikogu liikmete kohaliku omavalitsusüksuse volikogusse kuulumise piirangute sätestamise puhul tegemist esmajoones omavalitsuse välise korralduse küsimusega, mis ei saaks eelmises lõigus nimetatud põhiseaduse põhimõtetest tulenevalt olla erinevates omavalitsusüksustes reguleeritud erineval viisil. (p-d 60 ja 61)

Riigielu küsimuse lahendamine võib kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust riivata. Sellise riivega oleks tegemist, kui seadusemuudatus omavalitsusüksuse otsustusõigust küll formaalselt vähendamata kitsendaks mistahes muul viisil volikogu liikmete või omavalitsusteenistuses olevate isikute võimalusi langetada otsuseid sõltumatult riigi keskvõimust ja riigi sekkumiseta otsustusprotsessi. (p 63)

Isiku võimalus ühitada Riigikogu liikme ja omavalitsusüksuse volikogu liikme mandaadid võib soodustada üleriigilise ja kohaliku poliitilise otsustustasandi teatavat põimumist. Samas ei nõua kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõte, et kohaliku elu küsimusi otsustavatel isikutel ei võiks olla vähimatki puutumust riigielu küsimuste otsustamisega, ega saa välistada mistahes vastandlike huvide esinemise võimalust volikogu liikmete tegevuses. (p 69)

Sellest, et Riigikogu liige kasutab oma mandaati parlamendis kogu rahva esindajana, ei saa järeldada, et ta peaks langetama omavalitsusüksuse volikogusse kuuludes otsuseid vastuolus kohalike huvidega. Vaba mandaadi põhimõte tagab korraga mõlemasse esinduskogusse kuuluvale isikule võimaluse otsustada ise ja oma südametunnistusest lähtudes, mis on omavalitsusüksuse ning tema elanike parimates huvides. (p 67)

PS § 157 lg 2 lubab omavalitsusüksusel kehtestada üksnes makse, mille seadusandja on maksuseaduses sätestanud, küll aga on tal õigus otsustada, kas vastav maks kehtestada või mitte. PS § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue ei ammendu üksnes maksu nimetamisega MKS-s. MKS-s peavad olema sätestatud kohaliku maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksu määr ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega. Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud. Seetõttu lubab PS § 157 lg 2 kohaliku maksu määra jätta KOV volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. MKS-s ei pea olema sätestatud kohaliku maksu tasumise kord ja tähtpäev ega maksuvabastus. (p-d 46-50)

Reklaamimaksu objektiks oleva reklaami mõiste on määratletud reklaamiseaduses ja KOV üksus ei või maksustada reklaamina objekti, mida reklaamiseadus reklaamina ei käsita (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-16). (p 54)

PS ei nõua reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära, sätestamist seaduses, kuna reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne. Juhul kui mõnes omavalitsusüksuses kehtestatakse liiga kõrge reklaamimaksu määr, on maksumaksjal võimalik loobuda seal reklaami paigaldamisest, ilma et see kahjustaks tema olulisi õigushüvesid. Reklaami on võimalik avaldada siis teistes omavalitsusüksustes või kasutades teisi reklaami avalikustamise võimalusi. (p 59)

Kui ettevõte ei vaidlustanud maksuotsuseid ega esitanud tagastusnõuet maksuotsuse vaidlustamise tähtaja jooksul, välistab MKS § 101 lg 2 selle ettevõtte tagastusnõude ja kassatsioonkaebuse rahuldamise tema osas, sõltumata KoMS § 10 lg 4 kehtivusest. (p 35)

PS süstemaatiline tõlgendamine räägib selle kasuks, et kohalike maksude kehtestamisel tuleb lähtuda PS § 157 lg-s 2 sätestatust. PS § 113 paikneb PS VIII peatükis, milles sätestatakse riigi rahandust ja riigieelarvet puudutavad põhimõtted. PS § 157 seevastu asub PS XIV peatükis, mis sätestab KOV põhiseaduslikud alused. PS konkureerivate sätete tõlgendamisel tuleb üldjuhul eelistada õigussuhet spetsiifilisemalt reguleerivat normi. (p 43)

PS § 157 lg 2 lubab omavalitsusüksusel kehtestada üksnes makse, mille seadusandja on maksuseaduses sätestanud, küll aga on tal õigus otsustada, kas vastav maks kehtestada või mitte. PS § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue ei ammendu üksnes maksu nimetamisega MKS-s. MKS-s peavad olema sätestatud kohaliku maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksu määr ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega. Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud. Seetõttu lubab PS § 157 lg 2 kohaliku maksu määra jätta KOV volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. MKS-s ei pea olema sätestatud kohaliku maksu tasumise kord ja tähtpäev ega maksuvabastus. (p-d 46-50)

PS ei nõua reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära, sätestamist seaduses, kuna reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne. Juhul kui mõnes omavalitsusüksuses kehtestatakse liiga kõrge reklaamimaksu määr, on maksumaksjal võimalik loobuda seal reklaami paigaldamisest, ilma et see kahjustaks tema olulisi õigushüvesid. Reklaami on võimalik avaldada siis teistes omavalitsusüksustes või kasutades teisi reklaami avalikustamise võimalusi. (p 59)

PS süstemaatiline tõlgendamine räägib selle kasuks, et kohalike maksude kehtestamisel tuleb lähtuda PS § 157 lg-s 2 sätestatust. PS § 113 paikneb PS VIII peatükis, milles sätestatakse riigi rahandust ja riigieelarvet puudutavad põhimõtted. PS § 157 seevastu asub PS XIV peatükis, mis sätestab KOV põhiseaduslikud alused. PS konkureerivate sätete tõlgendamisel tuleb üldjuhul eelistada õigussuhet spetsiifilisemalt reguleerivat normi. (p 43)

PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei sisalda keeldu muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus tingimusel, et seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut. Nimetatud sätetest nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Meelevaldsuse keeld kujutab endast PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseeringut konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses. (p 87)

PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenev parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte nõuab, et demokraatlikus riigis peab olulised küsimused otsustama seadusandja. PS ei keela seadusandja pädevuses olevate küsimuste delegeerimist täitevvõimule, kui seaduses on piisavalt määratletud täitevvõimu tegutsemise alused ja tingimused, et välistada täitevvõimu omavoli. (p 111)

PS § 2 lõike 2 ja § 3 lõike 1 kohaselt on kohalike omavalitsuste võimekuse aluspõhimõtete kehtestamine selline oluline riigielu küsimus, mille üle on pädev otsustama vaid Riigikogu. Seetõttu ei ole põhjust kahelda vähemalt 5000 elanikuga omavalitsusüksuste moodustamise põhiseaduspärasuses. (p 120)

PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei sisalda keeldu muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus tingimusel, et seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut. Nimetatud sätetest nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Meelevaldsuse keeld kujutab endast PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseeringut konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses. (p 87)

PS §-st 158 tuleneb riigi täitevvõimu kohustus kuulata ära kohaliku omavalitsuse üksuse organi arvamus, mitte kohustus välja selgitada elanike arvamus. Ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ei nõua kohalike elanike arvamuse ärakuulamist. (p 136)

PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei sisalda keeldu muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus tingimusel, et seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut. Nimetatud sätetest nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Meelevaldsuse keeld kujutab endast PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseeringut konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses. (p 87)

PS § 2 lõikest 2 tuleneb seadusandja avar otsustusruum kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalse korralduse kehtestamiseks ja selle muutmiseks. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on teatud avalike ülesannete täitmine inimestele võimalikult lähedal. Kuigi kohaliku omavalitsuse üksused eksisteerivad küll avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides, ei ole nad põhiseaduse kohaselt mõeldud olema "riigid riigis" (vt nt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-30-15, punkt 29). (p 89)

Seadusandjal on õigus panna kohalikule omavalitsusele riiklikke kohustusi, järgides PS § 154 lõike 2 teise lause nõudeid. Põhiseadus ei nõua, et kohalik omavalitsus peab ette teadma, milliseid riiklikke kohustusi talle tulevikus pannakse. Selliseid kohustusi võib riik kohalikule omavalitsusele panna seaduse alusel ka ühepoolselt. Avaliku teenuse kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete nõuete puudumist ei saa riigivõimule ette heita abstraktselt ja tulevikku suunatult. (p 125-126)

Olukord, kus omavalitsusüksus peab riiklike kohustuste täitmiseks leidma raha kohalike ülesannete arvel või tegema valiku, milliseid kohustusi täita, on PS § 154 lõike 2 teise lausega vastuolus (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). HRS § 24 lõike 1 teine lause on osas, milles näeb ette, et Vabariigi Valitsuse algatatud halduskorralduse muutmisega seotud kulud kaetakse mitte rohkem kui 100 000 euro ulatuses, vastuolus PS § 154 lõike 2 teises lauses sätestatud finantstagatisega. Ei saa välistada, et Vabariigi Valitsuse algatatud haldusterritoriaalse korralduse muutmisel on kulud suuremad kui 100 000 eurot. PS § 154 lõike 2 teisest lausest tulenev finantstagatis on sätestatud reeglina, mida on rikutud juhul, kui kohalikule omavalitsusele seadusega pandud riikliku ülesande täitmisega seotud kulusid ei kaeta riigieelarvest, sh kui neid kaetakse üksnes osaliselt. (p-d 185, 192, 194, 195)

Riigikohus on pädev läbi vaatama selliseid kohaliku omavalitsuse volikogu PSJKS § 7 alusel esitatud taotlusi, mille esitamise on volikogu otsustanud häälteenamusega (KOKS § 45 lõike 5 teine lause). Selle nõude eesmärk on anda otsusele pöörduda Riigikohtusse tavapärasest kõrgema häälteenamuse kaudu tugevam legitimatsioon, mis peab välistama põhjendamatud pöördumised ja kindlustama, et volikogu tahe pöörduda Riigikohtusse on kujunenud vabalt ning täie teadmise juures langetatava otsuse sisust. See demokraatiaprintsiibist tulenev eeldus peab ühtlasi tagama, et põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusest ei kujune poliitilise võitluse instrument. (p-d 76 a 79)

PSJKS § 8 lõikes 1 ette nähtud nõue on kehtestatud tagamaks, et volikogu otsustaks nõuetekohasel hääletamisel taotluse sisu üle ega piirduks üldsõnalise volitusega Riigikohtusse pöörduda. Vältimaks vaidlusi selle üle, kas volikogu taotluse lõpptekst vastab volikogu etteulatuvalt antud volituses sisalduvale tahtele, peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumise otsustamiseks volikogu hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle. (p 80-81)

Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses (PS § 104 lg 1) ei ole ette nähtud nõuet koostada eelnõu ettevalmistamise menetluses väljatöötamiskavatsus. HÕNTE on täitevvõimu enesekorraldusõiguse alusel antud õigusakt, mille eesmärk on õigusloome protsessi parem korraldamine täidesaatva riigivõimu asutustes muu hulgas Vabariigi Valitsuse algatatavate seaduseelnõude osas. HÕNTE ülesanne on seega täidesaatva riigivõimu asutuste omavahelise õigusloometegevuse ühtlustamine enne kui eelnõu esitatakse Vabariigi Valitsusele arutamiseks. Kuna HÕNTE kehtestamine pole osa PS-s ette nähtud seadusandlikust protseduurist, siis ei mõjuta HÕNTE-s kehtestatud nõuded PS § 87 p-s 4 sätestatud pädevust esitada Riigikogule seaduseelnõusid. (p 110)

Kuivõrd PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi, siis ei saa kohalik omavalitsus olla ise põhiõiguste kandja, vaid nende adressaat (vt RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-13-09 ja nr 3-3-1-43-10). (p 90)

Põhiõiguste ja vabaduste tagamine on PS § 14 järgi ka kohaliku omavalitsuse kohustus. Juhul kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). (p 118)

PS § 2 lõikest 2 tuleneb seadusandja avar otsustusruum kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalse korralduse kehtestamiseks ja selle muutmiseks. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on teatud avalike ülesannete täitmine inimestele võimalikult lähedal. Kuigi kohaliku omavalitsuse üksused eksisteerivad küll avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides, ei ole nad põhiseaduse kohaselt mõeldud olema "riigid riigis" (vt nt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-30-15, punkt 29). (p 89)

Territooriumi haldusjaotus PS § 2 lõike 2 tähenduses hõlmab ka kohaliku omavalitsuse territoriaalse korralduse. Nõue otsustada haldusjaotus seadusega peab ühtlasi tagama kohaliku omavalitsuse autonoomia. Kolleegium leiab, et seadusandja on haldusreformi seaduses sätestanud reformi eesmärgi, alused ja menetluse. Seejuures on seadusandja näinud ette võimaluse, et omavalitsusüksuste haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustab Vabariigi Valitsus, andes Vabariigi Valitsusele seejuures kaalumisõiguse. (p 112)

PS § 2 lõike 2 ja § 3 lõike 1 kohaselt on kohalike omavalitsuste võimekuse aluspõhimõtete kehtestamine selline oluline riigielu küsimus, mille üle on pädev otsustama vaid Riigikogu. Seetõttu ei ole põhjust kahelda vähemalt 5000 elanikuga omavalitsusüksuste moodustamise põhiseaduspärasuses. (p 120)

Valimiskaebuse saab isik esitada ainult enda rikutud õiguste kaitseks. Isikutel ei ole õigust esitada valimiskaebust avalikes või teiste isikute huvides (vt RKPJK 27. märtsi 2015 määrus kohtuasjas nr 3-4-1-17-15). (p 14)

PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust üksnes kohus. Tsiviilkohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramine maakohtus on õigusemõistmine PS § 146 esimese lause tähenduses. Kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese lause üksnes kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes. Kohtujurist ega ka kohtunikuabi ei ole kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 tähenduses (vt ka Riigikohtu üldkogu 4. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-13) (p 56-59). TsMS § 174 lg 8, mis annab kohtunikuabile õiguse määrata rahaliselt kindlaks menetluskulud tsiviilkohtumenetluses, on vastuolus PS § 146 esimese lausega. Lähtudes PSJKS § 15 lg 1 p-st 2, tunnistab üldkogu TsMS § 174 lg 8 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks (p 60).

Lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piirmäära kehtestamine riivab menetlusosalise omandipõhiõigust (PS § 32) ja kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lg 1) ning võib riivata ka edasikaebepõhiõigust (PS § 24 lg 5). Üldine kohtusse pöördumise õigus on nii põhiõigus kui ka õigusriigi keskne põhimõte (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. veebruari 2008. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-1-08, p 3). Lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piiri seadmine riivab seega mitut põhiõigust, samuti võib riive sõltuvalt asjaoludest olla intensiivne. Sellest tulenevalt võib lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärade kehtestamist pidada oluliseks küsimuseks PS § 3 lg 1 esimeses lauses väljendatud parlamendireservatsiooni mõttes. Lisaks sellele tuleb arvestada, et kuna tegemist on kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamisega, kuulub küsimus üldkogu hinnangul olemuslikult kohtumenetluse seaduse (PS § 104 lg 2 p 14) reguleerimisalasse. Tulenevalt PS § 104 lg-st 2 peab kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise küsimus olema seega reguleeritud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud seaduses. Eeltoodust lähtudes tunnistab üldkogu PSJKS § 15 lg 1 p-le 5 tuginedes, et Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 ja 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud TsMS § 175 lg 3 olid vastuolus PS § 3 lg 1 esimese lause, PS § 104 lg 2 p-ga 14, PS §-ga 32, PS § 15 lg 1 esimese lausega ja PS § 24 lg-ga 5. Samadel põhjendustel ja PSJKS § 15 lg 1 p-le 2 tuginedes tunnistab üldkogu Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 ja TsMS § 175 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (p 73–76).

Kuna tsiviilasi lahendati ringkonnakohtus 5.03.2013. a otsusega, siis lähtuvalt TsMS § 136 lg-st 4 ei saanud ringkonnakohus muuta tsiviilasja hinda 29.05.2013. a määrusega. Seega ei saanud Tallinna Ringkonnakohus samas määruses ka kontrollida TsMS § 131 lg 1 põhiseaduspärasust ja tunnistada seda sätet põhiseadusvastaseks ning jätta riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel kohaldamata (vrd RKPJK 15.12.2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09, p 18). (p 29) Seega ei olnud TsMS § 131 lg 1 ringkonnakohtus hagejate riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel asjassepuutuv säte. (p 30) Lisaks oli riigilõivu tagastamise taotluses vaidlustatud riigilõiv, mida tuli tasuda apellatsioonkaebuselt, selleks ajaks juba tunnistatud põhiseaduse vastaseks (vt RKPJK 11.04.2013. a otsus asjas nr 3-4-1-31-13). (p 31)

Olukorras, kus valimised on toimunud põhiseaduse vastaseks tunnistatud sätte alusel, on Vabariigi Valimiskomisjon tulenevalt PS §-st 14 kohustatud kaaluma KOVVS § 17 lõike 2 punktis 7 sätestatud pädevuse kasutamist, mille kohaselt Vabariigi Valimiskomisjon on pädev tunnistama hääletamistulemused kehtetuks kogu riigis, kui seadusrikkumine mõjutas või võis hääletamistulemusi oluliselt mõjutada. (p 27)

Kui isik leiab, et tema hääletamisõiguse piirang on põhiseadusega vastuolus, peaks ta esmalt taotlema enda kandmist valijate nimekirja. (p 34) Kui valla- või linnasekretär jätab isiku avalduse rahuldamata, saab isik pöörduda kaebusega halduskohtu poole. Tegemist on tavakorrast oluliselt kiirema menetlusega, mis peaks tagama kaebaja õiguste kaitse. Kui sellest ei peaks piisama, on kaebajal võimalik taotleda ka esialgse õiguskaitse kohaldamist (halduskohtumenetluse seadustiku 24. peatükk), täpsemalt enda valijate nimekirja kandmist enne lõpliku kohtuotsuse tegemist. (p 35)

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel töötavad põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 37 lõige 1 ja § 46 lõige 2 koos kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusega. (p 24) Kogu riigis hääletamistulemuse kehtetuks tunnistamist KOVVS § 67 lõikes 1 ei nimetata. Ka Riigikohtu puhul nimetab KOVVS § 67 lõige 1 hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamist vaid valimisjaoskonnas, valimisringkonnas, vallas või linnas. (p 25) PSJKS § 37 lõikes 1 nimetatud võimalus vaidlustada hääletamistulemust kogu riigis ja § 46 lõikes 2 nimetatud Riigikohtu pädevus tunnistada kehtetuks hääletamistulemus kogu riigis puudutab Riigikogu valimisi, Euroopa Parlamendi valimisi ja rahvahääletust, mitte aga kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi. (p 26)

Kohalike omavalitsuste esinduskogude valimist reguleerib PS § 156. PS § 156 lõike 1 esimese lause kohaselt on kohaliku omavalitsuse esinduskogu volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. PS § 156 lõike 1 kolmas ja neljas lause ütlevad, et valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed ning hääletamine on salajane. PS § 156 lõike 2 kohaselt on kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kaheksateist aastat vanad. (p 16) PS § 156 lõige 2 ei reguleeri kandideerimisõigust kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, vaid üksnes hääletamisõigust. Kandideerimisõiguse on Riigikohus oma varasemas praktikas tuletanud PS § 156 lõikest 1: "Üldiste valimiste põhimõte tähendab eelkõige seda, et valimistel ei kohaldataks ei aktiivse ega passiivse valimisõiguse piiramiseks õigustamatuid tsensusi". Ometi ei tähenda see, et seadusandja ei ole selle õigusinstituudi kujundamisel seotud põhiseaduse ja Eestile kohustuslike välislepingutega. (p 17)

Avaliku võimu teostamine kohaliku omavalitsuse poolt ei piirdu üksnes kohalike ülesannete lahendamisega. PS § 154 lõikest 2 tulenevalt võib kohalikule omavalitsusel panna ka riiklikke kohustusi. (p 18)

Põhiseadus lähtub põhimõttest, et avalikku võimu teostavad Eesti kodanikud. PS § 60 lõige 2 annab Riigikogu valimistel kandideerimisõiguse Eesti kodanikele. (p 18)

Erand, mis KOVVS § 5 lõikega 5 on tehtud Euroopa Liidu kodanikele, tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 22 lõike 1 esimesest lausest, milles sätestatakse järgmist: "Igal liidu kodanikul, kes elab liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, on selles liikmesriigis kohalikel valimistel õigus valida ja olla valitud samadel tingimustel kui selle liikmesriigi kodanikel." Erandi tegemine, mis võimaldab Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikel teostada avalikku võimu Eesti kohaliku omavalitsuse volikogu liikmena, on Eestile kohustuslik tulenevalt põhiseaduse täiendamise seaduse §-st 2. (p 19)

PS § 30 lõikes 1 sätestatakse järgmist: "Ametikohad riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes täidetakse seaduse alusel ja korras Eesti kodanikega. Kooskõlas seadusega võib neid ametikohti erandkorras täita ka välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikutega." Ametikoht selle sätte mõttes seostub avaliku võimu teostamisega. Ka kohaliku omavalitsuse volikogu liikme kohta saab käsitada ametikohana PS § 30 lõike 1 mõttes. Kohaliku omavalitsuse volikogu teostab avalikku võimu ja tema pädevuses on muu hulgas vastu võtta üldakte, millega teatud tingimustel võib piirata põhiõigusi ja vabadusi. Avaliku võimu teostamine kohaliku omavalitsuse poolt ei piirdu üksnes kohalike ülesannete lahendamisega. PS § 154 lõikest 2 tulenevalt võib kohalikule omavalitsusel panna ka riiklikke kohustusi. Kolleegium on seisukohal, et demokraatia põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole vastuolus, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei saa kandideerida kodakondsuseta isikud. (p 18)

Eestile siduvatest rahvusvahelistest kohustustest ei tulene kohustust tagada kodakondsuseta isikutele kandideerimisõigus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. (p 21)

Kodakondsuseta isiku ja Euroopa Liidu kodaniku erinev kohtlemine kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei ole kodakondsuseta isiku diskrimineerimine. (p 19)

PSJKS § 46 lg 1 punktile 2 tuginedes jätab kolleegium kaebuse rahuldamata, kuna kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile ei esitatud tähtaegselt. KOVVS § 65 lg 2 kohaselt tuleb kaebus maakonna valimiskomisjoni otsuse peale Vabariigi Valimiskomisjonile esitada kolme päeva jooksul maakonna valimiskomisjoni otsuse tegemisest. (p 19)

Maakohus pidi kontrollima, kas tasutud riigilõivud on põhiseaduspärased, lahendades hageja taotlust tunnistada vastuhagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud põhiseadusvastaseks ja tagastada nõutud enamtasutud riigilõiv (PS § 15 lõige 2 ja § 152). (p 20)

Riigilõivu tasunud isik või isik, kelle eest lõiv tasuti, saab enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse esitamisel PS § 15 lõike 1 alusel nõuda kohtulahendi jõustumiseni riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist. Maakohus pidi kontrollima, kas tasutud riigilõivud on põhiseaduspärased, lahendades hageja taotlust tunnistada vastuhagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud põhiseadusvastaseks ja tagastada nõutud enamtasutud riigilõiv (PS § 15 lõige 2 ja § 152). (p 20)

PSJKS § 9 lõige 1 ei luba kohtul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatada enne asja lõplikku otsustamist. Kohus ei saa teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. (p 23) Maakohus ei lahendanud riigilõivu tagastamise taotlust, vaid lükkas taotluse lahendamise edasi aega pärast riigilõivuseaduse normide põhiseaduslikkuse kontrolli Riigikohtus. Määruse põhjendavas osas riigilõivu põhiseaduspärase määra ja enamtasutud riigilõivu summa kohta seisukoha kujundamine ei kujuta endast tasumisele kuuluva riigilõivu määramist ega enamtasutud riigilõivu tagastamise otsustamist. Järelikult on maakohus algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse põhiasja otsustamata. (p 22)

Põhiõiguse riiveks tuleb lugeda selle kaitseala igasugust ebasoodsat mõjutamist. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust. Ülemäärase riigilõivu tõttu võib olla takistatud isiku õiguste väidetava rikkumise kohtulik kontroll. Seda seisukohta ei muuda see, et hageja on saanud menetlusabi andmise tõttu lõivu tasumata kaebeõigust realiseerida, kuna tagantjärele on esialgu tasumata jäänud lõiv temalt ikkagi välja mõistetud. Kohtusse pöördumise ja edasikaebeõiguse riive on olemas ka juhul, kui riigilõiv oli enne põhiseaduse vastasuse väite esitamist juba tasutud. (p 35) Riigikohus on tunnistanud apellatsioonkaebuse puhul põhiseadusvastaseks praegu vaidlustatuga võrreldes oluliselt väiksemad riigilõivumäärad, mis kehtisid 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012, nt riigilõivu 3195 eurot 58 senti, mida tuli tasuda apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga 28 760 eurot 25 senti kuni 31 955 eurot 82 senti (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-31-12), ning riigilõivud 4473 eurot 81 senti ja 4793 eurot 37 senti (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-14-12). Ei ole põhjust hinnata praegu asjassepuutuva riigilõivumäära kooskõla põhiseadusega Riigikohtu senisest praktikast erinevalt. Apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõiv ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu. (p 36) Riigikohus tunnistab PSJKS § 15 lõike 1 p 5 alusel, et 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 olid PS § 24 lg-ga 5 ja §-ga 11 vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga 287 602 eurot 42 senti kuni 319 558 eurot 24 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 12 782 eurot 32 senti. (p 37)

Põhiseaduse § 142 ja Õiguskantsleri seaduse §-de 17 ja 18 järgi peab menetlusele Riigikohtus eelnema kohtueelne menetlus, mis tagab akti vastu võtnud või andnud organile võimaluse akt üle vaadata ja viia see kooskõlla Põhiseadusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 6 ei sisalda iseseisvat alust taotluse esitamiseks, vaid täpsustab õiguskantslerile PS §-ga 142 antud õigust alustada Riigikohtus abstraktset normikontrolli. (p 26) PS § 142 lg-s 1 on sätestatud menetlusreegel, mille eesmärk on kaitsta õigustloova akti vastuvõtnud organi pädevust. PS § 142 lg 1 eesmärgiga on kooskõlas tõlgendus, mille järgi õiguskantsler peab enne Riigikohtule taotluse esitamist olema õigustloova akti sama sätet vaidlustanud Riigikogus. (p 29)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 6 ei sisalda iseseisvat alust taotluse esitamiseks, vaid täpsustab õiguskantslerile PS §-ga 142 antud õigust alustada Riigikohtus abstraktset normikontrolli. (p 26)

TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 ja lõiget 6 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et enam tasutud riigilõivu tagastamist nõudes saab isik lõivu põhiseadusvastasusele tugineda vaid kuni menetluse jõustunud lahendiga lõppemiseni, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal. Hiljem esitatud taotlust lahendades, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist, ei saa ka kohus lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseadusvastasust hinnata. (p 20) Riigikohus saab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tunnistada kohtu taotlusel kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 14 lõike 2 esimene lause). Säte on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks seda kohtuasja lahendamisel kohaldades otsustama selle põhiseadusele mittevastavuse korral teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 19)

Halduskohtusse kahju hüvitamise kaebust esitades kasutatakse PS § 15 lõikest 1 tulenevat igaühe õigust oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda. Õigus saada kohtulikku kaitset hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 41) Halduskohtusse esitatavalt kahju hüvitamise kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lõikes 1 ja § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigusi. Suured riigilõivud muudavad kohtuid isikutele vähem ligipääsetavateks ning kitsendavad seega võimalusi oma õigusi kohtus kaitsta. Ülemäärase riigilõivu tõttu võib olla takistatud isiku väidetud õiguste rikkumise kohtulik kontroll. Riigikohus on kinnitanud kohtusse pöördumise ja edasikaebeõiguse riive olemasolu ka juhul, kui riigilõiv oli enne põhiseaduse vastasuse väite esitamist juba tasutud. (p 43) Põhiseadusega oli vastuolus, et halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tuli nõudelt, mis ületab 10 000 000 krooni, tasuda riigilõivu 5% summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. (p 48)

Juriidilisele isikule laienevad PS § 15 lõikest 1 tulenev õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda ning PS § 24 lõikest 5 tulenev õigus esimeses kohtuastmes tehtud kohtuotsuse peale edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule (PS § 9 lõige 2). (p 42)

Halduskohtu otsuse vaidlustamisel ringkonnakohtus kasutatakse PS § 24 lõikes 5 sätestatud õigust kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lõige 5 kaitseb põhiõigust saada kohtulikku kaitset, tagades kohtulahendi kontrolli, et vältida eksimusi ja vigu kohtulahendites. PS § 24 lõike 5 esemelisesse kaitsealasse paigutub eelkõige õigus esimeses kohtuastmes tehtud kohtuotsuse peale edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. (p 42) Halduskohtusse esitatavalt kahju hüvitamise kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lõikes 1 ja § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigusi. Suured riigilõivud muudavad kohtuid isikutele vähem ligipääsetavateks ning kitsendavad seega võimalusi oma õigusi kohtus kaitsta. Ülemäärase riigilõivu tõttu võib olla takistatud isiku väidetud õiguste rikkumise kohtulik kontroll. Riigikohus on kinnitanud kohtusse pöördumise ja edasikaebeõiguse riive olemasolu ka juhul, kui riigilõiv oli enne põhiseaduse vastasuse väite esitamist juba tasutud. (p 43) Põhiseadusega oli vastuolus, et halduskohtu otsuse peale kahju hüvitamise nõudes 639 116 eurot 48 senti ületavalt summalt tuli apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 5% summast, mille väljamõistmist taotleti, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. (p 48)