Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Maakohus peab lihtmenetluse asja lahendades märkima otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja ning juhtima poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21. Mh võib maakohus TsMS § 442 lg 10 järgi anda vajadusel loa lihtmenetluse asjas tehtud otsuse piiranguteta edasikaebamiseks.

Lihtmenetlus ei ole menetluse eriliik, vaid tähendab seda, et väikese hagihinnaga varaliste nõuetega hagide menetlemisel ei pea kohus järgima kõiki menetlusnorme, sellise menetluse korraldamiseks ei ole vaja teha eraldi määrust, kuid üldistest menetlusreeglitest kõrvale kaldudes peab kohus sellele poolte tähelepanu juhtima (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 11). Maakohus peab lihtmenetluse asja lahendades märkima otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja ning juhtima poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21. Mh võib maakohus TsMS § 442 lg 10 järgi anda vajadusel loa lihtmenetluse asjas tehtud otsuse piiranguteta edasikaebamiseks.

Iseenesest on lihtmenetluses tehtud otsus edasikaevatav tavakorras, kuid ringkonnakohus saab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist otsustades TsMS § 637 lg 21 järgi keelduda kaebuse menetlusse võtmisest lisaks üldistele alustele ka juhul, kui maakohus ei ole andnud otsuse edasikaebamiseks luba ja seejuures ei ole maakohus otsust tehes rikkunud olulisi menetluspõhimõtteid ega ole põhimõtteliselt eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12-15). Lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määrust vaidlustades saab pool tugineda nii sellele, et asjas ei olnud tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes, kui ka sellele, et maakohus andis loa edasikaebamiseks või on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi või kohaldanud selgelt vääralt materiaalõiguse normi TsMS § 637 lg 21 mõttes, mille ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta.

Isik saab pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole üksnes juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohast kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, siis on tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 p-i 7 ja selles viidatud kohtupraktikat). (p 9)

PS § 15 lg 1 teises lauses sätestatud õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist ei tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. PS § 15 ning § 152 sõnastuse ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka Riigikohtu 08.06. 2009 otsuse asjas nr 3-4-1-7-08 p-i 21). Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldamisele tulevate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 13)

Kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama (vt Riigikohtu 02.06.2008 otsuse asjas nr 3-4-1-19-07 p-i 32). Seega on kohtul konkreetse kohtuasja menetlemise raames ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadusvastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 12)

TsMS § 368 lg-s 1 sätestatud tuvastushagiga võivad juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist hageda vähemalt samad isikud, kes võivad nõuda seaduse kohaselt otsuse kehtetuks tunnistamist (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 16).

Osakapitali suurendamise otsus (ÄS § 1921) kujutab endast osaühingu tahteavaldust ehk ettepanekut teha pakkumus osakapitali suurendamiseks osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud tingimustel. Isiku ettepanek osa märkida on ofert ja osaühingu nõustumine sellega aktsept. Selle tulemusena tekib ühingu ja isiku vahel märkimisleping (vt ka Riigikohtu 22. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-02, p 12).

Enne 1. jaanuari 2006 alustatud menetluse, s.o esitatud hagi puhul kohaldatakse TsMSRS § 3 lg 1 järgi menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut ka siis, kui mõni menetlusosaline kaasati menetlusse pärast 1. jaanuari 2006. Kui hagi on esitatud enne 1. jaanuari 2006, kuid menetlusse on pärast 1. jaanuari 2006 kaasatud menetlusosalisi, peab kohus juhtima hiljem kaasatud menetlusosalise tähelepanu asjaolule, et selles asjas kohaldatakse menetluskulude jaotusele enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse sätteid.

Kohus peab tegema kõik endast oleneva kohtuotsuse kättetoimetamiseks (vt Riigikohtu 11. detsembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06 p 26). vt Riigikohtu 3. juuni 2004. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-04, milles käsitletakse põhjalikult tagaseljaotsuse tegemise eelduste ja tagaseljaotsuse kättetoimetamise problemaatikat.

TsMS § 323 tulenevalt saab menetlusdokumenti lugeda kättetoimetatuks eelkõige eeldusel, et koht, kus dokumenti proovitakse üle anda, on juriidilise isiku äriruum.

TsMS § 702 lg 2 p 2 tulenevalt saab teistmise korras uuesti läbi vaadata kohtulahendi, mis kehtib menetlusosalise suhtes, kuid mille menetlemisest on menetlusosaline kõrvale jäetud (vt nt Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09, p 6 ja 10. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-08, p 9).

TsMS § 191 lg 1 esimese lause alusel saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse osas, milles jäeti rahuldamata menetlusabi taotlus. Samuti on TsMS § 136 lg 5 järgi vaidlustatav ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8 ja 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14). Osas, milles ringkonnakohus kohustas tasuma apellatsioonkaebuselt suuremat riigilõivu, on tegemist TsMS § 3401 lg 1 järgi määrusega, millega jäeti apellatsioonkaebus käiguta ja anti tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks. See määrus ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete kohaselt vaidlustatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).

TsMS § 183 ei kohaldu juhul, kui isik taotleb menetlusabi korras TsMS § 180 lg 1 p 2 alusel riigilõivu tasumist igakuiste osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. Riigilõivu osamaksetena tasumise korral riigilõivu eesmärki (vt ka Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 24) ei kahjustata.

Olukorras, kus hageja palub mõista kostjalt välja lepingutasu ja selle maksmisega viivitamise eest viivise ja kostja palub vastuhagis mõista hagejalt välja leppetrahvi ja kahjuhüvitise, peab kohus esmalt TsMS § 438 lg 1 järgi otsustama, kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded. Seejuures ei ole TsMS § 445 lg 1 teise lause alusel kohtu tehtud tasaarvestusel samasuguseid õiguslikke tagajärgi nagu poole tasaarvestusavaldusel, mis võib iseenesest sisalduda ka kohtule esitatud menetlusdokumendis. Sellest tulenevalt ei kohaldu TsMS § 445 lg 1 teise aluse alusel kohtu tehtud tasaarvestuse korral ka VÕS § 197 lg 2, mille järgi lõpevad üldjuhul tasaarvestuse poolte nõuded tasaarvestuse tulemusena kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada.

Alltöövõtjad võivad vastutada VÕS § 137 lg 1 alusel solidaarselt peatöövõtjale tekitatud sama kahju eest ning peatöövõtjal on õigus esitada kahju hüvitamise nõue kas ühe või mitme töövõtja vastu, kes sama kahju eest vastutavad. Kui üks alltöövõtja hüvitab peatöövõtjale kogu kahju, saab ta teistelt alltöövõtjatelt, kes samuti vastutavad sama kahju tekitamise eest, nõuda nende osa hüvitamist VÕS § 137 lg 2 järgi, s.o võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige iga alltöövõtja kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.

VÕS § 137 ei ole iseseisvaks nõudealuseks, mille alusel saaks kahju hüvitamist töövõtjatelt nõuda. Selleks et kahjuhüvitist saada, peab töövõtja eelkõige olema rikkunud lepingust tulenevat kohustust ning selle kohustuse rikkumise tagajärjel peab olema lepingu teisele poolele tekkinud kahju. Alltöövõtjad võivad vastutada VÕS § 137 lg 1 alusel solidaarselt peatöövõtjale tekitatud sama kahju eest ning peatöövõtjal on õigus esitada kahju hüvitamise nõue kas ühe või mitme töövõtja vastu, kes sama kahju eest vastutavad. Kui üks alltöövõtja hüvitab peatöövõtjale kogu kahju, saab ta teistelt alltöövõtjatelt, kes samuti vastutavad sama kahju tekitamise eest, nõuda nende osa hüvitamist VÕS § 137 lg 2 järgi, s.o võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige iga alltöövõtja kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.

Esindaja, kellele kohtukutse toimetati kätte isiklikult allkirja vastu või kohtuistungil, vahetumine menetluses ei anna alust väita, et esindajale ei ole kutset isiklikult üle antud. Määrates kohtuistungi toimumise mitmele päevale, tuleb pooltele selgitada, et asi võidakse lahendada ka juba esimesel istungipäeval, mistõttu võib neile istungilt puudumisega kaasneda negatiivseid tagajärgi.

Kui kostja ei ilmu kohtuistungile, hageja taotleb tagaseljaotsuse tegemist ja muud tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, ei arvestata TsMS § 413 lg 1 järgi hagiavalduse õigusliku põhjendatuse hindamisel kostja varasemas kirjalikus menetluses või kohtuistungitel esitatud vastuväiteid. Siiski peab olema võimalik hagiavaldus õiguslikult rahuldada, mh peab hageja olema pannud maksma temale kuuluva või talle loovutatud või muul viisil üle läinud nõude.

Esindaja, kellele kohtukutse toimetati kätte isiklikult allkirja vastu või kohtuistungil, vahetumine menetluses ei anna alust väita, et esindajale ei ole kutset isiklikult üle antud.

Riigikohus saab maakohtu määrust kontrollida üksnes määruse peale ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse kohta tehtud lahendit kontrollides (TsMS § 9 lg 3 ning §-d 12 ja 13). Lähtudes TsMS § 663 lg 2 teisest lausest, ei saa Riigikohtus vaidlustada ringkonnakohtu määrust, millega on lahendatud määruskaebus maakohtu määruse peale, millega maakohus keeldus määruskaebust menetlusse võtmast.

Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides peab kolleegium vajalikuks märkida, et olukorras, kus kostja on esitanud hagivastuse seitse päeva pärast kohtu määratud tähtaja möödumist, kuid samas teeb kohus tagaseljaotsuse 6 kuud pärast hilinenud hagivastuse esitamist, jättes selles kostja vastuse TsMS § 331 alusel tähelepanuta, on kohus ületanud TsMS § 407 lg-s 1 sätestatud diskretsiooni piire. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus teha tagaseljaotsuse, kui kostja ei esitanud vastust tähtaegselt. Kolleegiumi hinnangul tuleks aga sellisel juhul eelistada tagaseljaotsuse tegemisele menetluse jätkamist.

Kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest tulenev asjaolu, et avaldaja ei ole hagejaga lepingut sõlminud, pidi avaldajale teada olema enne vaidlustatava tagaseljaotsuse tegemist ning seega ei saa see asjaolu olla praegusel juhul teistmise aluseks TsMS § 702 lg 2 p 9 järgi. Juhul, kui otsus kriminaalasjas oleks olemas olnud tagaseljaotsuse tegemise ajal, ei annaks ka see alust tagaseljaotsuse teistmiseks, sest tagaseljaotsuse tegemisel ei hinnata TsMS § 444 lg 4 kohaselt tõendeid ja järelikult ei oleks saanud teha nimetatud otsuse tõttu teistsugust tagaseljaotsust (Vt ka Riigikohtu 1. veebruaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09 tehtud kohtumääruse p 15).

Garantiist tulenevate väljamaksete tegemise peatamine vaidluse ajaks, kus lahendatakse sisuliselt, kas kostjatel on hageja suhtes õigus garantiinõue maksma panna, st lepingujärgset tasu garantiijärgses ulatuses saada, on põhimõtteliselt võimalik. See võib olla ka mõistlik, kui garantiil on käimasoleva vaidlusega tihe side (kui sellega tagatakse vaidluses lahendatavaid nõudeid), garantii realiseerimine põhjustaks hagejale olulisi kulutusi ning garantii realiseerimise peatamine ei oleks kostjate huve arvestades ebaproportsionaalne, mh kui on tagatud, et kostjad ei kaota seeläbi faktilist võimalust garantiinõuet realiseerida, kui hagi jääb rahuldamata. Tegemist on TsMS § 378 lg 1 p-s 4 nimetatud hagi tagamise abinõuga. Selle rakendamisel ei saa panna kolmandale isikule aktiivseid kohustusi (st sisuliselt temalt raha välja mõista), kuid saab panna keelu anda raha üle just kostjale ja näha ette raha maksmise (kui seda soovitakse teha) nt kohtutäiturile või kohtu deposiitkontole. Sellisel viisil hagi tagamist ei välista põhimõtteliselt ka see, kui kolmanda isiku elu- või asukoht on välisriigis, kolmanda isiku ja kostja vaheline õigussuhe ei allu Eesti õigusele või kui sellest tulenevad vaidlused tuleb lahendada välisriigi kohtus või vahekohtus. Küll ei saa Eesti kohus tagada hagi tagamise määruse tunnustamist ja täitmist välisriigis. Rahalise nõude puhul kolmandal isikul kostja suhtes kohustuse täitmise keelamine selle nõude täitmist ei lihtsusta. Sisuliselt tekitab sellise hagi tagamise abinõu kohaldamine olukorra, kus kostjal on vähem vara kui hagi tagamise abinõu rakendamata, st kohtuotsuse, millega kostjalt raha välja mõistetakse, täitmine muutub pigem raskemaks kui lihtsamaks. Rahalise nõudega hagi tagamise alused sätestava TsMS § 377 lg 1 järgi on aga hagi tagamise eesmärgiks kohtuotsuse, millega hagi rahuldatakse, täitmise lihtsustamine. Rahalise nõudega hagi tagamisest erinev on tuvastusnõudega hagi tagamine. Tuvastushagi tagamise alusena ei ole TsMS § 377 lg 1 üldjuhul kohaldatav, kuna kohtuotsus, millega tuvastushagi rahuldatakse, ei ole üldjuhul sundtäidetav. Tuvastushagi tagamisel tuleb lähtuda TsMS § 377 lg-st 2.

Kuna kohtudokumentide avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded ei ole optimaalne viis anda füüsilisest isikust protsessiosalisele teada temale saadetud dokumentidest, võib menetlusdokumendi avalikult kätte toimetada alles siis, kui kõik teised kätteandmise vahendid ei ole tulemust andnud (vt nt Riigikohtu 29. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-10, p 9; 6. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-06; 16. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-06; 15. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-08 ja 3. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-7-09). Tulenevalt 29. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-2-1-10 tehtud Riigikohtu määruse p-st 9 peab kohus TsMS § 317 lg 2 kolmanda lause järgi vajadusel ka ise tegema järelepärimisi kostja aadressi väljaselgitamiseks.

TsMS § 703 lg 1 kohaselt ei ole teistmine lubatud nende kohtumääruste suhtes, mille peale ei saa TsMS-i kohaselt edasi kaevata. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 3000 krooni. Juhul, kui esineb alus teista otsust, milles on määratud kindlaks menetluskulude jaotus, saab teistmise korras tühistada ka selle otsuse alusel tehtud menetluskulude kindlaksmääramise määruse, isegi kui menetluskulude kindlaksmääramise määrusega mõisteti avaldajalt välja alla 3000 krooni. Tulenevalt TsMS § 702 lg 2 p-st 6 on teistmise aluseks muu hulgas see, kui kohtulahend põhineb varem tehtud kohtulahendil, vahekohtu otsusel või haldusaktil, mis on tühistatud või muudetud (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-09, p 9). Esitades avalduse aga üksnes menetluskulude kindlaksmääramise määruse teistmiseks, tuleb arvestada TsMS § 178 lg-s 2 sätestatut, et menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 3000 krooni.

TsMS § 704 lg-st 1 hakkab teistmisavalduse esitamise tähtaeg põhjusel, et menetlusosaline ei olnud menetluses esindatud, kulgema alates päevast, millal menetlusosalisele lahend tegelikult kätte toimetati, mitte lahendist teadasaamisest.

Trahvi määramisest TsMS § 314 lg 6 teise lause järgi, tuleb TsMS § 46 lg 2 järgi eelnevalt hoiatada. Hoiatus on võimalik lisada elektrooniliselt saadetavale kohtukutsele. Olukorras, kus menetlusosaline on kohtule oma e-posti aadressi avaldanud ja kohus on sama kohtuasja käigus menetlusosalisele selle e-posti aadressi kaudu dokumente edastanud ning menetlusosaline on nende kättesaamist kinnitanud, ei pea kohus tegema täiendavaid järelepärimisi ega koguma tõendeid selle e-posti teel edastatud kohtukutse tegeliku kättesaamise kohta. Küll on menetlusosalisel endal õigus tõendada, et ta kutset kätte ei saanud, vaidlustades trahvi määramist.

Olukorras, kus menetlusosaline on kohtule oma e-posti aadressi avaldanud ja kohus on sama kohtuasja käigus menetlusosalisele selle e-posti aadressi kaudu dokumente edastanud ning menetlusosaline on nende kättesaamist kinnitanud, ei pea kohus tegema täiendavaid järelepärimisi ega koguma tõendeid selle e-posti teel edastatud kohtukutse tegeliku kättesaamise kohta. Küll on menetlusosalisel endal õigus tõendada, et ta kutset kätte ei saanud.

Kohtu SanS § 10 lg 2 p 3 alusel antud saneerimiskava esitamise tähtaeg ei ole menetlustähtajaks, mida saaks ennistada TsMS § 67 järgi. Saneerimiskava esitamise tähtaega võib kohus pikendada. Vt Riigikohtu 18. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 21. Vt Riigikohtu 11. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-10, p 14. Vt Riigikohtu 11. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-10, p 15.

Vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse läbivaatamisel ei pea kohus kontrollima SanS §-s 24 sätestatud saneerimiskava vastuvõtmise tingimusi. Kui võlausaldajad on saneerimiskava SanS § 24 kohaselt vastu võtnud, esitatakse saneerimiskava kohtule kinnitamiseks SanS § 28 sätete järgi.

Hagita menetluses saab kohtuväliste kulutuste hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohus jätab need mõne menetlusosalise kanda. Vajalike kohtuväliste kulude kindlaksmääramisel tuleb kohtul lähtuda samadest alustest tunnistajale makstava hüvitisega (TsMS § 172 lg 8). Muu hulgas tuleb kohtul arvestada tunnistajatasu tunnitasu alam- ja ülemmäära. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 19.06.2013, nr 3-2-1-58-13)

Kui kohus rahuldab haginõude, peab ta TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi otsuse resolutsiooni formuleerima selliselt, et otsus oleks üheselt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kui otsuse täitmiseks on vajalik läbi viia täitemenetlus, peab ka täitur olema võimeline kohtuotsuse resolutsioonist aru saama. Eriti oluline on resolutsiooni täpsus lahendite puhul, millega kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma, kus võib eeldada poolte vaidlust täitemenetluses. Otsuse muude osade või muude dokumentide kaasamise vajadus resolutsiooni mõistmiseks ja täitmiseks näitab üldjuhul resolutsiooni ebapiisavat kvaliteeti. Samas peab lahendi detailsus jääma mõistlikesse piiridesse, kuna liigne detailsus võib kaasa tuua omakorda vaidlusi. Kohtulahendi resolutsioonist peavad nähtuma selle täitmise üldised parameetrid. (Vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 13 ja 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13.)

Kuna kohtuotsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita, peab ringkonnakohus kostja kohustust täpsustades sõnastama ümber ka maakohtu otsuse resolutsiooni.

Lepingutingimust tuleb VÕS § 29 lg-te 6 ja 7 järgi tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist, ning kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga.

Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj).

Kolleegium rõhutab hagihinna otsuses märkimise olulisust, kuna selle järgi ei arvutata üksnes riigilõivu, vaid ka teiselt poolelt väljamõistetavat esindajatasu.

Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.

Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.

Vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33, 34. Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj). Ehitustööde valmimist kui leppetrahvi arvestamisel olulist aega tuleb eristada ehitustööde vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemise ajast. Töö valmimist (mida saab lugeda ka tööde lõpetamise ajaks) ja vastuvõtmist eristatakse ka VÕS § 637 lg-s 4.

TsMS § 445 lg 1 esimeses lauses sätestatu kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel mh kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Nimetatud normi eesmärk on võimaldada pooltel enne otsuse tegemist taotleda kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise viisi, näiteks ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude korral näidata täpselt koht ja viis, kuidas andmed tuleb ümber lükata. See säte ei ole kohaldatav hilisemal vaidluse tekkimisel otsuse sisu üle.

TsMS § 214 lg 3 ei reguleeri iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaebeõigust, vaid iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusõiguse piirangut nn järelprotsessis, kui tema vastu esitatakse eelneva protsessi tulemuste põhjal hagi. Varasemas menetluses tehtud otsus on TsMS § 214 lg-s 3 ettenähtud ulatuses siduv vaid siis, kui varasemas menetluses on jäetud kasutamata lg-s 4 sätestatud võimalused. Selline piirang on menetlusökonoomiliselt põhjendatud. TsMS § 214 lg 4 võimaldab iseseisva nõudeta kolmandal isikul ka nn järelprotsessis esitada teatud tingimustel vastuväiteid, mis puudutavad eelnenud menetlust. Nt võib iseseisva nõudeta kolmas isik TsMS § 214 lg 4 esimese lause kohaselt esitada järelprotsessis vastuväite, mille ta on esitanud menetluses kolmanda isikuna ja mis on vastuolus poole avaldustega. TsMS § 214 lg 4 teine ja kolmas lause võimaldavad esitada täiendavaid vastuväiteid.

Vt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 46.

Kaubamärgi kõige olulisem funktsioon on eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku kaubast või teenusest. Lisaks on kaubamärgil ka päritolufunktsioon, seostades kaupa või teenust konkreetse kauba pakkuja või teenuse osutajaga. Üksnes kaubamärgi kasutamise korral täidab kaubamärk eelnimetatud funktsioone. Ka Euroopa Liidu Nõukogu määruses (EÜ) nr 207/2009 Ühenduse kaubamärgi kohta viidatakse sellele, et Ühenduse kaubamärkide kaitsmine või muude varem registreeritud kaubamärkide kaitsmine nende vastu ei ole põhjendatud, kui kaubamärke tegelikult ei kasutata. Tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast tuleb tähiste sarnasuse ja sellest tuleneva äravahetamise hindamisel aluseks võtta tähiste visuaalseid, foneetilisi ja semantilisi aspekte, kusjuures tähiste hindamine peab põhinema tähistest tekkival üldmuljel, võttes arvesse eriti nende eristatavaid ja domineerivaid osi. Otsustav tähtsus on seejuures asjaolul, kuidas asjaomase kauba või teenuste keskmine tarbija tähiseid tervikuna tajub. Keskmine tarbija tajub tähist tervikuna ja ei analüüsi selle erinevaid detaile (Euroopa Kohtu 11. novembri 1997. a otsus kohtuasjas C-251/95: SABEL BV vs. Puma AG, Rudolf Dassler Sport, p 23; Euroopa Kohtu 22. juuni 1999. a otsus kohtuasjas C-342/97: Lloyd Schuhfabrik Meyer & Co. GmbH vs. Klijsen Handel BV, p 25). Hinnates seda, kas kaubad või teenused on samaliigilised, tuleb arvestada kõiki nende kaupade või teenustega seotud aspekte, sh nende olemust, nende lõpptarbijaid, nende kasutusviisi ning seda, kas kaubad ja teenused üksteist asendavad või täiendavad (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 16; Euroopa Kohtu 29. septembri 1998. a otsus kohtuasjas C-39/97: Canon Kabushiki Kaisha vs. Metro-Goldwyn-Mayer Inc., p 23). Selleks, et kindlaks teha kaubamärgi eristusvõime ning sellest tulenevalt hinnata, kas kaubamärgi eristusvõime on tugev, tuleb igakülgselt hinnata kaubamärgi suuremat või väiksemat võimet identifitseerida kaupu või teenuseid, millele kaubamärk on registreeritud, kindlalt ettevõttelt pärinevatena ning seega eristada neid kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest. Mida sarnasemad on tähised, seda erinevamad peavad olema nende tähistega kaitstavate kaupade ja teenuste loetelud, ja vastupidi.

Tulenevalt TsMS § 356 lg-st 1 on menetluse peatamiseks alus juhul, kui teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus. Samas ei keela TsMS § 356 ega muud sätted kohtul tuvastada asjaolusid, mis on aluseks kohtuotsuse resolutsioonis seisukoha võtmiseks hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta (vt ka Riigikohtu 11. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-08, p 15).

SanS § 45 lg 5 järgi on kinnitatud saneerimiskava täitedokument saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete suhtes, mille täidetavust ei saa VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades kõrvaldada, kuid enne täitemenetluse alustamist ei ole välistatud TMS § 221 lg 1 järgse hagi (sundtäitmise lubamatuks tunnistamine) esitamine, kui seda võib lähitulevikus eeldada (vt Riigikohtu 28. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 tehtud otsuse p 19). Selliselt on võimalik täitemenetluse alustamist takistada ja hagi rahuldamata jätmise korral ei kaasneks viivitust täitemenetluses.

SanS § 45 lg 5 järgi on kinnitatud saneerimiskava täitedokument saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete suhtes, mille täidetavust ei saa VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades kõrvaldada.

Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine. Seega asendab kohtumäärus, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta.

Korteriomandi reaalosa hulka võivad kuuluda ka trepikoja-, keldri- ja pööninguruumid juhul, kui need vastavad KOS § 2 lg-s 1 sätestatule (vt Riigikohtu 4. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-09 (p 16).

Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine. Seega asendab kohtumäärus, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta. Kaasomandi lõpetamine peab toimuma kõigi kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Selline kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus Kaasomandi lõpetamise asjas ei oma tähtsust võimalikud võlaõiguslikud koormamislepingud, mida kaasomanikud on sõlminud kolmandate isikutega. Kaasomandi lõpetamisel AÕSRS § 12 lg 5 järgi saab kohus määrata tulevaste korteriomandite omanike vahel neile kuuluva ehitise reaal- ja mõttelisi osi üksnes tegelikkusele vastava plaani alusel. See kohtumäärus ei asenda KOS § 5 lg 3 p-des 1 ja 2 ettenähtud dokumente.