Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Konkreetse varaeseme ühis- või lahusvaraks kvalifitseerimisel kohalduv perekonnaseaduse redaktsioon sõltub sellest, millal vaidlusalune vara (sh hüvitis, maksed) omandati. Kuna vara lahusvara hulka kuulumist peab tõendama sellele väitele tuginev pool, siis peab sama pool muuhulgas tõendama, millal vara temale laekus. (p 16)

PKS (1995) ega ka kehtiv PKS ei määratle sõnaselgelt abikaasa lahusvarana tervise kahjustamisest tulenevaid mittevaralise kahju hüvitisi. Ühisvararežiimis ühisvara moodustumisel on tegemist olukorraga, kus asi või varalised õigused lähevad ühe abikaasa asemel üle mõlemale abikaasale. VÕS § 166 lg-s 1 ja TMS § 131 lg 1 p-s 6 nimetatud piirangute eesmärk on kindlustada kahju hüvitamine ja vajalikud vahendid konkreetsele kahju kannatanud isikule. Seetõttu tuleb ka ühisvara koosseisu määramisel arvestada, kas vaidlusalune hüvitis või summa on mõeldud sihtotstarbeliselt ainult ühele abikaasale kasutamiseks. (p 19)

Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk on heastada konkreetsele isikule tekitatud valu ja kannatused. Seetõttu ei kuulu tervise kahjustamisest tulenev mittevaralise kahju hüvitis ühisvara hulka. Sihtotstarbeliselt ainult konkreetsele isikule kasutamiseks on mõeldud ka mitmed teised TMS § 131 lg-s 1 nimetatud sissetuleku liigid. Seetõttu kuuluvad abikaasa lahusvara hulka ka näiteks puudega tööealise inimese toetus, puudega vanaduspensioniealise inimese toetus, mittetöötava puudega õppuri õppetoetus, seadusel põhinev elatis. Sealjuures tuleb iga üksiku toetuse või hüvitise puhul eraldi selle sihtotstarvet analüüsida. (p 19)

Hinnates, kas tegemist on enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamisega PKS § 29 lg 1 viimase lause tähenduses, tuleb arvestada perekonna tavapärast elustandardit. (p 25)

Poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine ei pea seisnema ainult ühe poole kasuks hüvitise väljamõistmises, vaid kohus võib otsustada võrdsusest kõrvalekaldumise ja seejärel mõne varaeseme (nn kompensatsiooniks) ümber jagada. Kogu ühisvara jagamise vaidlus tuleb lahendada terviklikult. Kui kohus tuvastab, et hüvitis kuulub lahusvara hulka, ei moodusta see osa ühisvarast ja seega ei saa hüvitis rahasummana mõjutada ka abikaasadele määratud osade suurust. (p 29)

Kui kohus leiab, et poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine on põhjendatud, siis tuleb abikaasade osade määramiseks lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel. (p 31)

Abikaasa süülist tegevust ühisvara vähenemisel PKS § 34 lg 3 järgi peab tõendama hüvitamise kohustusele tuginev pool. (p 23)

Põhistamine (TsMS § 235) ja tõendamine ei ole TsMS-i tähenduses kattuvad mõisted (vt ka RKTKm nr 3-2-1-14-07, p 11). Üldjuhul ei piisa võla puudumise põhistamisest, et jätta deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev nõue rahuldamata. (p 21)

Tulenevalt hea usu põhimõttest võib deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamiskoormise uuesti hagejale üleminek olla põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel. (p 22)

Võimalik on eristada kahte liiki konstitutiivset võlatunnistust. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises, ning missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid sõlmida (st kas konstitutiivne võlatunnistus sõlmiti algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks või varalise kohustuse tekitamiseks algset kohustust silmas pidamata mingi eesmärgi saavutamiseks), tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. (p 16)

Kui võlatunnistuse tekstis on väljendatud poolte tahe luua algsest kohustusest sõltumatu kohustus kõrvuti algse kohustusega või viidatud sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, siis on need olulised asjaolud, mida kohus ei saa VÕS § 29 kohaselt võlatunnistuse tõlgendamisel põhjenduseta arvestamata jätta. (p 18)

Deklaratiivse võlatunnistuse andmisel on kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. (p 20)

Üldjuhul ei piisa võla puudumise põhistamisest, et jätta deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev nõue rahuldamata. (p 21)

Tulenevalt hea usu põhimõttest võib deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamiskoormise uuesti hagejale üleminek olla põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel. (p 22)

Seda, kas ja millistest vastuväidetest on võlgnik võlatunnistuse andmisel võla sissenõudmise lihtsustamiseks loobunud, tuleb hinnata iga kord vastavalt asjaoludele. Ka vastuväidetest loobumist hinnates tuleb lähtuda VÕS §-st 29 ning eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ja eesmärgist, lepingueelsete läbirääkimiste asjaoludest, poolte huvidest jms. Üldjuhul saab eeldada, et võlgnik on loobunud kohustuse täitmisest keeldumist võimaldavatest vastuväidetest, mida võlgnik võlatunnistuse andmise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu saab võlgniku eeldatavalt lugeda loobunuks eelkõige sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st asjaolud, mis olid võlatunnistuse andmisel vaidluse all ning mille alusel võlgnik võlga tunnistas (nt kohustuse rikkumine või rikkumise olulisus, põhjuslik seos võlgniku tegevuse ja võlausaldajale tekkinud kahju vahel, kahju suurus). Samuti on võimalik pärast nõude aegumist loobuda õigusest tugineda aegumise vastuväitele. Välistatud ei ole loobumine ka võlatunnistuse andmisest hilisematest võimalikest vastuväidetest, kui seadus seda võimaldab. Sellisel juhul peab see aga olema sõnaselgelt võlatunnistuses kirjas. (p 23)

Selleks, et saaks eeldada loobumist vastuväidetest, mida võlgnik teadis või pidi teadma, peab hageja tõendama, et kostja võlatunnistuse andmise ajal vastuväitest teadis või pidi teadma (vt VÕS § 15 lg 4). Kui hageja ei tõenda võlgniku vastuväitest teadmist või teadma pidamist, siis ei saa vastuväitest loobumist ka eeldada. Kui hageja on oma tõendamiskoormise täitnud, siis on kostjal kohustus tõendada poolte kokkulepe, et kostja ei loobunud vaidlusalusest vastuväitest. (p 24)

Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega ei saa loobuda õigusest tugineda lepingu tühisusele. Pooled ei saa ka sõnaselgelt kokku leppida, et võlgnik ei saa deklaratiivse võlatunnistuse allkirjastamise järel tugineda võlatunnistuse aluseks oleva tehingu tühisusele. (p 25)

Põhimõtteliselt on võimalik, et võlatunnistuse andmisega võlgnik vastuväidetest ei loobunud, vaid kinnitas võla olemasolu. Sellise võlatunnistuse andmise tagajärjeks on üksnes tõendamiskoormise ümberpööramine. Samuti katkestab sellise kinnituse andmine aegumise (TsÜS § 158). (p 26)

Igasugune võla kirjalikus vormis tunnistamine ei pruugi alati tähendada võlgniku tahet end lepinguliselt siduda deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistuse tähenduses. Võlgnik võib mitteõigustehingulise tunnistusega vaid möönda võla olemasolu, soovimata sellise tunnistuse õiguslikku siduvust. Sellise kinnituse andmine võib aga katkestada aegumise (TsÜS § 158) ja olla kohtumenetluses tõendiks võla olemasolu kohta. (p 27)

Õigusaktidest ei tulene, et korteriühistu sõlmitud töövõtulepingust tulenevad ebakvaliteetsel tööl põhinevad nõuded saaksid seaduse alusel üle minna lepinguvälisele isikule, korteriomanikule. (p 13)

KÜS § 2 lg-st 1 tuleneb korteriühistule võlaõiguslik ühise omandi majandamise ja hooldamise kohustus, mille täitmist on õigus nõuda isikutel, kes on korteriühistu liikmed. Kui korteriühistu rikub seda kohustust, on võimalik korteriühistu vastutus KÜS § 2 lg-st 1 ja VÕS § 115 lg-st 1 tulenevalt, kui on täidetud ka VÕS § 115 lg 2 või 3 eeldused. (p 11)

Korterelamus tehtavad parandustööd tuleb ühistul korraldada kompleksselt, sh ette näha remondijärgsete võimalike viimistlustööde kohustatud subjekt (kas korteriomanikud ise omal kulul või töövõtja kõikide korteriomanike maksete arvel) ning muude remondi käigus väidetavalt tekkivate puuduste kõrvaldamise ja sellega seotud kulude katmise korraldus. (p 11)

Õigusaktidest ei tulene, et korteriühistu sõlmitud töövõtulepingust tulenevad ebakvaliteetsel tööl põhinevad nõuded saaksid seaduse alusel üle minna lepinguvälisele isikule, korteriomanikule. (p 13)

Maja haldava korteriühistu või valitseja vastutuse aluseks saab olla mh tema tegevusetus, sh tehnosüsteemide korrasoleku kontrollimise või parandustööde korraldamata jätmine (vt nt RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 30; RKTKo nr 3-2-1-129-13, p 51). (p 11)

Korterelamus tehtavad parandustööd tuleb ühistul korraldada kompleksselt, sh ette näha remondijärgsete võimalike viimistlustööde kohustatud subjekt (kas korteriomanikud ise omal kulul või töövõtja kõikide korteriomanike maksete arvel) ning muude remondi käigus väidetavalt tekkivate puuduste kõrvaldamise ja sellega seotud kulude katmise korraldus. (p 11)

Tahte vastaselt omaniku valdusest välja läinud asjade heauskne omandamine on jäädavalt välistatud. Seega kui AÕS § 95 lg 3 rakendamist välistavad erandid ei kohaldu, ei saa kord omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud asja omandiõigus ka heauskse omandamise kaudu kehtivalt üle minna. Seda sõltumata asjaolust, kaua aega tagasi omanik valduse kaotas või kui mitu korda asja vahepealse aja jooksul heausksetele isikutele edasi võõrandati. (p 11)

Kui ühel isikul on võimalik teiselt isikult välja nõuda talle loovutatud nõuete alusel vaidlusalused asjad, saab ta nõuda asjade asemel kahju hüvitamist nende väärtuse hüvitamise näol üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 21). (p 13)

Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda VÕS § 132 lg 1 järgi samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt ka RKTKo nr 3-2-1-39-15, p 12). (p 13)

Teise äriühingu osa võõrandamise tehingu tegemine, millega kaasneb osaluse lõppemine teises äriühingus, vajab ÄS § 317 lg 1 p 1 järgi nõukogu nõusolekut, sest selline tehing väljub ühingu igapäevase majandustegevuse raamest. (p 17)

Selleks, et välja selgitada, kas teise äriühingu, mille osanik äriühing oli, osa võõrandamisega on äriühingule kahju tekitatud olukorras, kus teise äriühingu võõrandatud osa on kolmanda äriühingu väärtpaberikontol ning lepingu hinna tasumata jätmisel oli võõrandajast äriühingul õigus nõuda kolmandalt äriühingult võõrandatud äriühingu osa võõrandamist ja saadud rahast talle võlgnetavate kohustuste täitmist, tuleb tuvastada võõrandatud äriühingu võõrandatud osa väärtus lahendi tegemise ajal ja tehingu tegemise ajal. Kui osa väärtus on vähenenud, on see kohustuste rikkumisega tekitatud kahjuks. Ka TsÜS § 65 järgi tuleb osa väärtust kahju hüvitamisel hinnata selle hariliku väärtuse ehk turuhinna järgi. (p 24.1.-24.2.)

VÕS § 127 lg 1 kehtib ka äriühingu juhatuse liikme tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisel. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu (vt RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 21)

Selleks, et välja selgitada, kas teise äriühingu, mille osanik äriühing oli, osa võõrandamisega on äriühingule kahju tekitatud olukorras, kus teise äriühingu võõrandatud osa on kolmanda äriühingu väärtpaberikontol ning lepingu hinna tasumata jätmisel oli võõrandajast äriühingul õigus nõuda kolmandalt äriühingult võõrandatud äriühingu osa võõrandamist ja saadud rahast talle võlgnetavate kohustuste täitmist, tuleb tuvastada võõrandatud äriühingu võõrandatud osa väärtus lahendi tegemise ajal ja tehingu tegemise ajal. Kui osa väärtus on vähenenud, on see kohustuste rikkumisega tekitatud kahjuks. Ka TsÜS § 65 järgi tuleb osa väärtust kahju hüvitamisel hinnata selle hariliku väärtuse ehk turuhinna järgi. (p 24.1.-24.2.)

Vt otsuse p 18 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-113-16, p 24).

Nõukogu liikme kohustuste täitmise hindamisel ja rikkumise tuvastamisel tuleb seda, kuidas kohustus täideti, võrrelda sellega, kuidas see tulnuks täita. Rikkumist ei saa järeldada üksnes sellest, et saabus negatiivne tagajärg (vt ka RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 15). (p 18)

Juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumiseks saab pidada olukorda, kus juhatuse liige võtab liigseid riske, kuna müüb majandusraskustes ühingu kogu vara ebamõistlikult pika tähtajaga (rohkem kui aasta) ning ilma piisava ja likviidse tagatiseta. Seda eriti olukorras, kus ühing ei saa vara võõrandamise tulemusel majandustegevusega jätkata ja juhatusel peab olema arusaadav, et lepingu hind ei kata kõiki ühingu kohustusi. (p 14)

VÕS § 127 lg 1 kehtib ka äriühingu juhatuse liikme tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisel. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu (vt RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 21)

Selleks, et välja selgitada, kas teise äriühingu, mille osanik äriühing oli, osa võõrandamisega on äriühingule kahju tekitatud olukorras, kus teise äriühingu võõrandatud osa on kolmanda äriühingu väärtpaberikontol ning lepingu hinna tasumata jätmisel oli võõrandajast äriühingul õigus nõuda kolmandalt äriühingult võõrandatud äriühingu osa võõrandamist ja saadud rahast talle võlgnetavate kohustuste täitmist, tuleb tuvastada võõrandatud äriühingu võõrandatud osa väärtus lahendi tegemise ajal ja tehingu tegemise ajal. Kui osa väärtus on vähenenud, on see kohustuste rikkumisega tekitatud kahjuks. Ka TsÜS § 65 järgi tuleb osa väärtust kahju hüvitamisel hinnata selle hariliku väärtuse ehk turuhinna järgi. (p 24.1.-24.2.)

Töövõime vähenemisest tuleneva saamata jäänud tulu nõude aegumise kohaldamisel peab kohus tuvastama, millal isiku sissetulek vähenes ehk millal kahju tekkis ja millal isik kahjust teada sai või teada saama pidi. Ka ainuüksi aegumise küsimust lahendades ei saa kohus lähtuda menetlusosalise esitatust, vaid tuleb hinnata ka asjaolusid ja tõendeid. Hageja peab hüvitist nõudes selgitama, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Aegumise sätteid ei saa kohaldada, selgitamata välja, millal algas aegumistähtaja kulgemine (vt RKTKo nr 3-2-1-20-16, p 30; RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 11)

Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ning TsÜS § 154 ei kohaldu. Kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma ka edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (vt RKTKo nr 3-2-1-20-16, p 29; RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-199-13, p 12). Seega hakkab ka tervisekahjustusest tulenevate ravikulude, sõidukulude jmt eest nõutava kahju hüvitamise nõue aeguma ühtselt ajast, mil osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. (p 10)

Ravikulude suurenemine tulevikus on ettenähtav ning isikute kaitse on tagatud VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 koostoimes, mis võimaldavad hüvitise suurust hiljem edasiulatuvalt muuta, kui hüvitis osutub ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks (vt RKTKo nr 3-2-1-15-16, p 46; RKTKo nr 3-2-1-134-15, p 13). (p 10)

Olukorras, kus lapsevanemalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. Kui aga asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, isegi kui ei ole esitatud TsMS § 459 järgset hagi kohtulahendi muutmiseks. (p 11)

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist ei välista asjaolu, et kohtulahendiga väljamõistetud elatise maksmise kohustusest vabanemiseks oleks võinud esitada hagi TsMS § 459 järgi ja nõuda jõustunud kohtulahendi muutmist korduvate kohustuste osas. Kohtulahendi, millega on välja mõistetud lapse elatis, muutmist saab TsMS § 459 lg 2 järgi nõuda alates vastava hagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt (vt RKTKo nr 3-2-1-33-11, p 26). Elatiselahendi muutmise hagi õigel ajal esitamata jätmine ei saa välistada lapsevanema õigust kasutada muid õiguskaitsevahendeid. (p 14)

Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt RKTKm nr 3-2-1-139-13, p 14; RKTKm nr 3-2-1-193-13, p 12). (p 10)

Kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping. (p 13.1.)

PankrS § 43 lg 2 eesmärk on tagada võlausaldajate võrdne kohtlemine ja nõuete rahuldamine kollektiivses menetluses. Viidatud sätte alusel tuleb jätta läbi vaatamata võlgniku vastu esitatud varalised nõuded, mille võlausaldajad saavad esitada ning mis rahuldatakse võlgniku pankrotimenetluses. PankrS § 118 lg 1 järgi toimub tagasivõitmine halduri poolt hagi esitamisega kohtule. Seega ei ole tehingu või muu toimingu tagasivõitmise nõuet võimalik esitada võlgniku pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid üksnes kohtule. (p 13.2.)

Vt p 12.

Kui kinkelepinguga on kinke saanud mitu kingisaajat, on kõik kingisaajad kinkelepingu tagasivõitmise hagi puhul vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Üksnes ühe kingisaaja suhtes ei ole kinkelepingut võimalik PankrS § 111 järgi kehtetuks tunnistada. (p 13.2.)

Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg st 2 (täpsemalt esimesest lausest) tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 12). (p 14)

Laenuandjale VÕS § 14 lg 2 esimesest lausest tulenev selgitamiskohustus ei välista seda, et käendaja võib olla või peaks olema vastavatest asjaoludest teadlik ning sellest tulenevalt ei vaja selgitamiskohustus täitmist (lg 2 teine lause). (p 17.3.)

VÕS § 14 lg 2 koosneb kahest lausest, mis suhestuvad kui üldreegel (esimene lause) ja erand sellest (teine lause). (p 13)

Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg st 2 (täpsemalt esimesest lausest) tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 12). (p 14)

Laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13, 14). (p 17.1.)

Laenuandjale VÕS § 14 lg 2 esimesest lausest tulenev selgitamiskohustus ei välista seda, et käendaja võib olla või peaks olema vastavatest asjaoludest teadlik ning sellest tulenevalt ei vaja selgitamiskohustus täitmist (lg 2 teine lause). (p 17.3.)

VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt teavitanud (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13). (p 19)

Käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 esimese lause alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue (mida saab samuti tasaarvestada). Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 11 ja seal viidatud varasem praktika). (p 15)

Laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13, 14). (p 17.1.)

VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt teavitanud (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13). (p 19)

Laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13, 14). (p 17.1.)

VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt teavitanud (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13). (p 19)

PankrS § 119 lg 3 mõttes saadu väärtust saab hinnata alles pärast hüvitamisele kuuluva vara kindlaksmääramist. Kui saadu tagastamine muutub PankrS § 119 lg 3 mõttes võimatuks, siis tehingu teine pool ei vastuta hiljem vara seisundis tekkinud muudatuste eest. Seega kui vara pärast võõrandamist parendatakse või see hävib, siis need muudatused ei mõjuta seda, mis tagasivõidetava tehingu teine pool TMS § 195 lg 1 ja PankrS § 119 lg 3 mõttes tehingu alusel sai. (p 15)

Tehingu teine pool ei saa tugineda vara väärtust vähendavale piiratud asjaõigusele, mis on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. (p 23)

Tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud lepingu alusel saadu väärtus tuleb kindlaks määrata tehingu kehtetuks tunnistamise aja seisuga, sest enne seda ei ole tagasinõudmise õigus VÕS § 1032 lg 2 mõttes tekkinud. Hüvitise määramisel tuleb arvestada, milline on vara väärtus kohtuotsuse tegemise ajal, isegi kui see on pärast tagasivõidetud tehingu tegemist tõusnud või langenud. Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kehtib tehing kuni hagi rahuldava kohtuotsuse jõustumiseni. Alles kohtuotsuse jõustumisest tekib sissenõudja õigus nõuda tehingu teiselt poolelt saadu üleandmist kohtutäiturile või saadu hüvitamist. (p 16)

Hüpoteegi olemasolu ei muuda iseenesest kinnisasja väärtusetuks. Samuti ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab. Tuleb arvestada, et hüpoteegil on väärtus ka juhul, kui see hüpoteek parajasti ühtegi nõuet ei taga. Hüpoteek, mis ei taga ühtegi nõuet, kinnisasja väärtust üldjuhul oluliselt siiski ei vähenda. Tagasivõidetava tehingu teine pool peab tõendama, kui palju on kinnistu väärtus arvestatava hüpoteegi tõttu väiksem. (p 20)

Hüpoteegi olemasolu iseenesest ei muuda kinnisasja väärtusetuks. Samuti ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab. Tuleb arvestada, et hüpoteegil on väärtus ka juhul, kui see hüpoteek parajasti ühtegi nõuet ei taga. Hüpoteek, mis ei taga ühtegi nõuet, kinnisasja väärtust üldjuhul oluliselt siiski ei vähenda. (p 20)

Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamise küsimus, mida saavad kõik kohtud teha sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt RKTKo nr 3-2-1-28-15, p 13). (p 15)

VÕS § 578 lg 2 loob vaid eelduse, et lepingupooled on oma senistest nõuetest loobunud. Kui pooled on kompromissilepingus kokku leppinud, et üürilepingust tulenevad nõuded üürileandja vastu puuduvad, siis on üürniku lepingust tulenevad nõuded lõppenud VÕS § 186 p 4 ja VÕS § 207 alusel. Sellega on saavutatud ka üürileandja jaoks peamine eesmärk, lõpetada üürisuhe ja välistada sellest tulenenud üürniku nõuded. Kui üürnikul säilib ainult menetluslik võimalus pöörduda kohtusse nõuetega, millest ta on kokkuleppes loobunud, siis see ei takista teda maksma panemast nõuet, mille ta omandas kokkuleppega. (p 14)

Kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada (vt RKTKo nr 3-2-1-136-10, p 16). (p 20)

VÕS § 338 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub VÕS § 341 järgi ka rentniku nõuete kohta rendileandja vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 20). (p 19)

VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud üürniku nõude eeldused on järgmised: • üürnik on üürilepingu eseme suhtes teinud muudatusi või parendusi; • muudatused või parendused on tehtud üürileandja nõusolekul; • üürilepingu esemeks oleva asja väärtus on üürniku tehtud muudatuste või parenduste tagajärjel oluliselt suurenenud. Muu kui eluruumi üürilepingu puhul võivad üürnik ning üürileandja VÕS § 286 lg 1 kohaldamise välistada. (p 13)

VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud nõude tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et üürnik peab nõude maksmapanekul tõendama, millised parendused ja muudatused ta tegi, samuti seda, et konkreetsete parenduste või muudatuste tegemiseks oli üürnikul üürileandja vastavas vormis nõusolek ning et üürilepingu esemeks oleva asja väärtus on konkreetsete muudatuste või parenduste tõttu suurem. (p 14)

VÕS § 286 lg 1 kohase hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda sellest, kas asja väärtus on üürilepingu lõppedes muudatuste või parenduste tõttu suurenenud. Üürnikul on õigus nõuda vaid nende kulutuste hüvitamist, mis tõstsid üürieseme väärtust (vt RKTKo nr 3-2-1-21-08, p 13). Asja väärtuse suurendamist tuleb hinnata lepingu lõppemise seisuga. Olukorras, kus üürniku tehtud muudatused või parendused asja väärtust ei suurenda või parenduste ja muudatuste väärtus on üürilepingu lõppemise hetkeks juba vähenenud nullini, ei saa üürniku nõuet VÕS § 286 lg 1 alusel rahuldada. Hüvitise nõudmise võimalikkuse ja selle suuruse hindamisel tuleb võtta aluseks see, kas ja kui palju on muudatused üürileandjale väärt. (p 15)

Asjaolu, et üürnik on kinnistule teinud parendusi, ei tähenda automaatselt kinnistu väärtuse suurenemist. Samuti ei saa kinnistu väärtuse suurenemist VÕS § 286 lg 1 mõttes eeldada, vaid see tuleb kindlaks teha. (p 16)

VÕS § 338 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub VÕS § 341 järgi ka rentniku nõuete kohta rendileandja vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 20). (p 19)

VÕS § 139 lg-d 1-3 annavad aluse vähendada töötajale kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju hüvitist, kui kahju tekitamisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus. Nt võib hüvitise vähendamise aluseks olla asjaolu, et töötaja ei teavitanud tööandjat oma töötamisega seotud terviseprobleemist ja töötas edasi. (p 14)

VÕS § 139 ja § 140 ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 14). (p 14) VÕS § 139 lg-d 1-3 annavad aluse vähendada töötajale kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju hüvitist, kui kahju tekitamisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus. Nt võib hüvitise vähendamise aluseks olla asjaolu, et töötaja ei teavitanud tööandjat oma töötamisega seotud terviseprobleemist ja töötas edasi. (p 14)

VÕS § 139 ja § 140 ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 14). (p 14)

Kuna mittevaralise kahju täpse suuruse tõendamine ei ole võimalik, on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. (p 15)

Kui isik palub välja mõista õiglase mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel ja hüvitis ei ole sümboolse suurusega, ei saa isik kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt RKTKo nr 3-2-1-19-08, p 13). Vaidlustamine on võimalik juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (vt RKTKo nr 3-2-1-18-13, p 22). (p 15)

Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. Parklapidaja õigus autot teisaldada võib tuleneda üürileandja pandiõigusest (VÕS § 305 lg 1 ja § 307 lg 1) või parkimislepingu poolte vahelisest kokkuleppest. (p 19)

Auto kui pandieseme teisaldamist võib õigustada eelkõige vajadus takistada auto kui pandieseme äraviimist (või ka sellise äraviimise oht) (RKTKo nr 3-2-1-68-16, p-d 42.3 ja 42.5), aga ka vajadus autot kui pandieset säilitada pärast seda, kui üürileandja on auto pandiõiguse teostamiseks oma valdusse võtnud (vt RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 41.4). Auto suhtes pandiõiguse teostamisel tuleb hinnata, kas auto parkimisalal valvamine ja säilitamine oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav ning kui oleks, siis kas teisaldamiseks tehtud kulutusi saab pidada vajalikuks. (p 21)

Hinnates üürileandja pandiõiguse teostamise proportsionaalsust olukorras, kus pandiesemeks on parklas asuv auto, tuleb mh arvestada sellega, et auto ei ole osadeks jagatav (erinevalt näiteks üüritud ruumi sisustusest või laos olevatest kaupadest kui asjade kogumist) (RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 42.4). Seetõttu tuleb auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse teostamiseks pandiõiguse teostamise muude eelduste täidetuse korral iseenesest pidada lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). (p 23)

Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. Parklapidaja õigus autot teisaldada võib tuleneda üürileandja pandiõigusest (VÕS § 305 lg 1 ja § 307 lg 1) või parkimislepingu poolte vahelisest kokkuleppest. (p 19)

Kohtumenetluse-eelne õigusabikulu, mida auto tasulisse parklasse parkinud isik on kandnud selleks, et saada tagasi parklast ebaseaduslikult teisaldatud auto valdus, võib juhul, kui teisaldamine ei olnud õiguspärane, kujutada endast isikule tekkinud kahju. Sellise kahju hüvitamise nõude alus on VÕS § 115 lg 1. (p 28)

See, kas parklasse pargitud auto teisaldamist võimaldavat ja selle kulu parkija kanda jätvat tüüptingimust saab lugeda ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks, sõltub eelkõige sellest, mil määral kaldub tüüptingimus kõrvale seaduses sätestatust. Kuna parklapidajal võib ka seadusest tuleneva üürileandja pandiõiguse alusel olla õigus autot teisaldada, siis tuleb tüüptingimuste kehtivuse tuvastamiseks hinnata, mil määral erineb parkimistingimustes sätestatu seadusest tulenevatest üürileandja õigustest ja kas teisaldamise võimalust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud. Hinnates kõrvalekallete lubatavust, tuleb hinnata ka seda, kas auto parkija oli tarbija või majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (VÕS § 44) (vt RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 53.1). (p 26)

Auto teisaldamist lubava tüüptingimuse kehtivus seostub eelkõige üürileandja pandiõiguse kohaldamise võimalusega. LS § 186 lg 2 ja § 92 lg-d 2 ja 5 kohalduvad, kui sõiduk teisaldatakse ainuüksi põhjusel, et see on pargitud liiklust häirivalt või ohustavalt (LS § 186 lg 2). Viidatud sätted ei reguleeri sõiduki teisaldamist üürileandja pandiõiguse ega lepingu alusel. (p 27)

See, kas parklasse pargitud auto teisaldamist võimaldavat ja selle kulu parkija kanda jätvat tüüptingimust saab lugeda ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks, sõltub eelkõige sellest, mil määral kaldub tüüptingimus kõrvale seaduses sätestatust. Kuna parklapidajal võib ka seadusest tuleneva üürileandja pandiõiguse alusel olla õigus autot teisaldada, siis tuleb tüüptingimuste kehtivuse tuvastamiseks hinnata, mil määral erineb parkimistingimustes sätestatu seadusest tulenevatest üürileandja õigustest ja kas teisaldamise võimalust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud. Hinnates kõrvalekallete lubatavust, tuleb hinnata ka seda, kas auto parkija oli tarbija või majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (VÕS § 44) (vt RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 53.1). (p 26)

Üürileandjal on omaabi korras põhimõtteliselt õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, nt rataste lukustamisega või ka auto teisaldamisega (vt RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 42.3). (p 20)

Parklapidaja võib tasulisse parklasse pargitud auto teisaldada, tuginedes üürileandja pandiõigusele või parkimislepingu poolte vahelisele kokkuleppele. (p 18)

Auto kui pandieseme teisaldamist võib õigustada eelkõige vajadus takistada auto kui pandieseme äraviimist (või ka sellise äraviimise oht) (RKTKo nr 3-2-1-68-16, p-d 42.3 ja 42.5), aga ka vajadus autot kui pandieset säilitada pärast seda, kui üürileandja on auto pandiõiguse teostamiseks oma valdusse võtnud (vt RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 41.4). Auto suhtes pandiõiguse teostamisel tuleb hinnata, kas auto parkimisalal valvamine ja säilitamine oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav ning kui oleks, siis kas teisaldamiseks tehtud kulutusi saab pidada vajalikuks. (p 20)

Hinnates üürileandja pandiõiguse teostamise proportsionaalsust olukorras, kus pandiesemeks on parklas asuv auto, tuleb mh arvestada sellega, et auto ei ole osadeks jagatav (erinevalt näiteks üüritud ruumi sisustusest või laos olevatest kaupadest kui asjade kogumist) (RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 42.4). Seetõttu tuleb auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse teostamiseks pandiõiguse teostamise muude eelduste täidetuse korral iseenesest pidada lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). (p 22)

Kohtumenetluse-eelne õigusabikulu, mida auto tasulisse parklasse parkinud isik on kandnud selleks, et saada tagasi parklast ebaseaduslikult teisaldatud auto valdus, võib juhul, kui teisaldamine ei olnud õiguspärane, kujutada endast isikule tekkinud kahju. Sellise kahju hüvitamise nõude alus on VÕS § 115 lg 1. (p 26)

See, kas teisaldamist võimaldavat ja selle kulu parkija kanda jätvat tüüptingimust saab lugeda ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks, sõltub eelkõige sellest, mil määral kaldub tüüptingimus kõrvale seaduses sätestatust. Kui parklapidajal võib ka seadusest tuleneva üürileandja pandiõiguse alusel olla õigus autot teisaldada, siis tuleb tüüptingimuste kehtivuse tuvastamiseks hinnata mil määral erineb parkimistingimustes sätestatu seadusest tulenevatest üürileandja õigustest ja kas teisaldamise võimalust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud. Hinnates kõrvalekallete lubatavust, tuleb hinnata ka seda, kas auto parkija oli tarbija või majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (VÕS § 44) (vt RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 53.1). (p 25)

Üürileandjal on omaabi korras põhimõtteliselt õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, nt rataste lukustamisega, aga ka auto teisaldamisega. (p 19)

Kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja auto parkimisel sõlmitud lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema parkimise korraldaja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu tuleb tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda auto vastutava kasutaja, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. Auto vastutav kasutaja peab järgima LS § 72 lg-s 1 ja § 72 lg-tes 2 ja 3 sätestatud sõidukiomaniku kohustusi. (p 31)

Sanktsioonide (sh sõiduki äravedamise tingimuse või parkla omaniku vastutuse piiramise tingimuse) ettenägemine tüüptingimustes juhuks, kui parkimistasu jäetakse maksmata, ei ole nii ebaharilik, et see saaks igal juhul välistada sanktsioone sisaldavate tüüptingimuste muutumise lepingu osaks. (p 52)

Kohtul ei ole VÕS § 110 lg-t 1 kohaldades tavapärast valikut, kas hagi rahuldada või jätta rahuldamata. Hagi tuleb rahuldada, kuid kohus peab otsuses võtma seisukoha, kas hagi rahuldatakse tasumise vastu (VÕS § 110 lg 5) või selleta (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Kui kostja tugineb kohustuse täitmisest keeldumise õigusele, saab kohus VÕS § 110 lg 5 alusel otsuses ette näha vastastikuse täitmise. (p 45.2.)

Kui auto parkimiseks ei oleks lepingut sõlmitud, tuleks auto võõral maal omaniku tahte vastaselt parkimise korral kõne alla nõue parkija vastu tulenevalt VÕS § 1037 lg-st 1 õigustatud isiku nõusolekuta tema omandi või valduse rikkumisest rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks. (p 35)

Kui parklapidaja võtab parklasse pargitud auto oma valdusse, võib parklapidaja õigus keelduda auto väljaandmisest vastutavale kasutajale tuleneda ka VÕS §-st 110 lg 1. Auto väljaandmisest keeldumise õigus võib parklapidajal olla tulenevalt kohustusest anda auto vastutavale kasutajale välja pärast valdamist õigustava pandiõiguse lõppemist. (p 44)

Kohustuse täitmisest keeldumise õigus VÕS § 110 lg 1 mõttes ei anna erinevalt pandiõigusest asja valdajale omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes VÕS § 110 lg-st 5 üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 26). Sama põhimõte kohaldub ka valduse äravõtmisest tuleneva nõude ja sellele vastuväite esitamisel AÕS § 46 mõttes. (p 45)

VÕS § 110 lg-st 1 tulenev täitmisest keeldumise õigus erineb pandiõigusest tulenevast õigusest keelduda asja väljaandmisest selle poolest, et pandiõigusele saab tugineda igaühe suhtes, kuid VÕS § 110 lg 1 alusel saab täitmisest keelduda vaid juhul, kui valdajal on nõue just selle isiku (omaniku või varasema valdaja) vastu, kes esitab auto valduse väljaandmise nõude. (p 45.1.)

Üürileandja saab VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda asja väljaandmisest, kuni on täidetud üürilepingust tulenevad üürniku kohustused, mis on tagatud ka üürileandja pandiõigusega. Nende kohustuste vahel on piisav seos, kuna mõlemad nõuded on seotud auto parkimisega kostja hallatavas tasulises parklas. Lisaks võib üürileandja keelduda autot välja andmast nende parkimisega seotud võlgnevuste tagamiseks, mis on üürnikul tekkinud varem, tingimusel et need nõuded ei olnud kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tekkimise ajaks aegunud (VÕS § 110 lg 4). Üürileandja ei või keelduda autot VÕS § 110 lg 1 alusel välja andmast ainuüksi varasemate võlgnevuste tagamiseks, st olukorras, kus viimase parkimislepingu eest on parkimistasu õigeaegselt makstud. (p 47)

Kohtu ülesanne on anda poolte esitatud asjaolude kogumile õiguslik hinnang (kvalifitseerida õigussuhe) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt nt RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 18). (p 54)

Kui isik valdab õigusliku aluseta liisingulepingu esemeks olevat autot, siis on liisinguvõtjal õigus esitada auto valduse kaitseks hagi AÕS § 45 lg 1 alusel, mille kohaselt on valdajal valduse äravõtmise korral õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja. (p 15, 17)

Isik, kes on teiselt isikult asja valduse ära võtnud, saab asja eelmisele valdajale väljaandmisest keelduda, kui ta tõendab, et valduse äravõtmine ei olnud omavoliline (st see ei toimunud AÕS § 40 lg 2 esimese lause mõttes valdaja nõusolekuta seadusvastaselt) ja et tal on õigus autot vallata. (p 19)

Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-165-12, p-d 34, 55, 64). Sama kohaldub ka juhul, kui varasem valdaja on esitanud valduse taastamise nõude (AÕS § 45 lg 1). Üürileandja pandiõigus annaks parklapidajale õiguse AÕS § 46 järgi auto väljaandmisest keelduda ükskõik millise isiku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda siiski vaid eeldusel, et see pant ka mingeid parklapidaja nõudeid tagab. Nimelt on seadusjärgne pandiõigus rangelt aktsessoorne ja lõpeb AÕS § 281 lg 2 ja § 284 koostoimes tagatud nõude lõppemisega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 55). Valduse väljaandmisest võib parklapidaja AÕS §-st 46 tulenevalt keelduda siiski vaid juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse omavoliliselt, st valdaja nõusolekuta seadusevastaselt (AÕS § 40 lg 2). (p 39)

Trahvi, mida parkimislepingus sisalduvate tüüptingimuste järgi tuleb maksta parkimise eest tasumata jätmisel, võib pidada leppetrahviks VÕS § 158 lg 1 mõttes. (p 36)

VÕS § 305 lg-s 1 sätestatud üürileandja pandiõigus on seadusjärgne pandiõigus, millele kohaldatakse VÕS § 305 lg 4 ja AÕS § 281 lg 2 järgi mh asjaõigusseaduses vallaspandi (käsipandi) kohta sätestatut. Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-165-12, p-d 34, 55, 64). Sama kohaldub ka juhul, kui varasem valdaja on esitanud valduse taastamise nõude (AÕS § 45 lg 1). Üürileandja pandiõigus annaks parklapidajale õiguse AÕS § 46 järgi auto väljaandmisest keelduda ükskõik millise isiku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda siiski vaid eeldusel, et see pant ka mingeid parklapidaja nõudeid tagab. Nimelt on seadusjärgne pandiõigus rangelt aktsessoorne ja lõpeb AÕS § 281 lg 2 ja § 284 koostoimes tagatud nõude lõppemisega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 55). Valduse väljaandmisest võib parklapidaja AÕS §-st 46 tulenevalt keelduda siiski vaid juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse omavoliliselt, st valdaja nõusolekuta seadusevastaselt (AÕS § 40 lg 2). (p 39)

Eraparkla pidajal on parkimislepingust tulenevate rahaliste nõuete tagamiseks parklasse pargitud autodele üürileandja pandiõigus. (p 40)

Üürileandja pandiõigus tekib VÕS § 305 lg 1 alusel seaduse jõul nii seoses üürilepingu sõlmimisega üüritud ruumidesse kui ka üüritud kinnisasjale või selle osale toodud vallasasjadele. Parklakoha majanduslik eesmärk on võimaldada autodel seal parkida ja auto, mis sel eesmärgil parklasse pargitakse, asub kinnisasja osal (parklakohas) VÕS § 305 lg 1 mõttes ning sellele laieneb üürileandja pandiõigus. (p 40.1.)

VÕS § 305 lg 3 ei kohaldu juhul, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu lõppemist teada, et asjad ei kuulu üürnikule (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12; RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12). AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormise jaotamisest võib järeldada, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12). Eelnev kehtib olenemata sellest, kes on teine lepingupool. Seega on parklapidaja valdus autole üürileandja pandiõiguse teostamise muude eelduste täidetuse korral auto vastutava kasutaja seaduslik isegi juhul, kui vastutav kasutaja ei olnud parkimislepingu pool. (p 40.2.)

Üürileandja pandiõigus tekib iga parkimislepingu (üürilepingu) alusel eraldi, st igast parkimisest tasulisel parkimisalal. Kui autoga on parklas tasu maksmata pargitud mitu korda, siis ei taga viimasest parkimisest tulenev pandiõigus varasemast parkimisest tulenevaid nõudeid. Küll võib sama auto olla tulenevalt varem sõlmitud parkimislepingutest koormatud ka mitme pandiõigusega, sh mitme parkimise korraldaja kasuks. Kui vallasasi on koormatud mitme pandiõigusega, määratakse pandiõiguse järjekoht AÕS § 281 lg 3 järgi pandiõiguse tekkimise ajaga. (p 41.1.)

Teisaldamiskulude hüvitamise nõuet saab VÕS § 305 lg 1 teise lause mõttes hüvitisnõudeks lugeda esmajoones juhul, kui tegu on pandieseme müügiga seotud või selle säilitamiseks tehtud vajalike kulutustega AÕS § 279 lg 6 mõttes. Lisaks tagab pandiõigus VÕS § 307 lg 1 järgse kinnipidamise kulude hüvitamise nõuet, kui kinnipidamine on õigustatud. (p 41.4.)

Pandiõigus on realiseerimisõigus, mis annab pandipidajale õiguse rahuldada oma nõue pandieseme arvel (VÕS § 305 lg 4, AÕS § 276 lg 1, § 281 lg 2, § 292) (vt RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 63). Lisaks annab pandiõigus asjaõigusena pandipidajale kõigi isikute suhtes kehtiva valdusõiguse ja selle teostamiseks VÕS § 307 alusel ka piiratud omaabi õiguse. (p 42)

VÕS § 307 lg 1 võimaldab üürileandjal kinnisasjal asuvaid vallasasju üürilepingust tulenevate nõuete rahuldamise tagamiseks kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. See tähendab, et üürileandja saab üürnikult nõuda, et panditud asjad jääksid üüritud kinnisasjale (asjade äraviimise keeld), ja vajaduse korral võib üürileandja asjade kinnipidamiseks kasutada omaabi (VÕS § 307 lg 1 teine lause, AÕS § 41) ehk takistada nende äraviimist (vt ka RKTKo nr 3-2-1-8-08, p-d 15 ja 16; RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 11). Üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (p 42.1.-42.2.)

Üürileandja võib VÕS § 307 lg 1 ja AÕS § 41 alusel kasutada asjade kinnipidamiseks omaabi ehk takistada nende äraviimist. Üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (p 42.1.-42.2.)

Üürileandja pandiõiguse teostamine peab olema proportsionaalne ja üürileandja ei tohi oma pandiõigust kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt ainuüksi võimalike tulevaste nõuete tagamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 16). Auto parkimiseks sõlmitava parklakoha üürilepingu puhul tuleb pandiõiguse proportsionaalsuse hindamisel aga mh arvestada sellega, et auto ei ole osadeks jagatav. Seetõttu tuleb auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse teostamiseks pidada lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). (p 42.4.)

Auto teisaldamine pandiõiguse teostamiseks on lubatud vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks ilmselgelt ebapiisavad või auto valvamine ja säilitamine parkimisalal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav (vt RKTKTo nr 3-2-1-8- 08, p 15; RKTKTo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda võib eeldada, kui sama auto on varem viidud tasu maksmata üürileandja parkimisalalt ära, iseäranis kui seda on tehtud üürileandja tahte vastaselt, mh lukustust või tõket kõrvaldades vms viisil. Selline oht tuleneb otseselt tasulise parkimise teenuse olemusest ja eelkõige just sellistes parklates, mis ei ole tõkkepuuga vms viisil suletud. Lisaks võib auto teisaldamine olla põhjendatud ka siis, kui see on vajalik auto säilitamiseks pärast selle valdusse võtmist pandiõiguse teostamiseks (vt otsuse p 41.4). (p 42.5.)

Tulenevalt lepinguõiguse relatiivsest olemusest saab lepingupool lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid kasutada üksnes teise lepingupoole suhtes. (p 51)

Hinnates seda, kas parkimistingimused, mis näevad ette parklapidaja õiguse autot kinni pidada ja see teisaldada, on kehtivad, tuleb hinnata, kas kinnipidamisõigust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud, nähes nii kinnipidamis- kui ka teisaldamisõiguse ette sõltumata parkimislepingu rikkumise asjaoludest, samuti riskide ja kulude jaotamise osas. Kõrvalekalded seadusest on lubamatud, kui lepingu teine pool on tarbija ning sellised tüüptingimused on tühised. Kõrvalekalded võivad aga olla lubatud, kui teine pool parkis autot oma majandus- või kutsetegevuses (VÕS § 44). (p 53.1.)

Kui vaidlus on auto valduse üleandmise üle ja hageja nõuab hagi tagamise korras, et kohus kohustaks kostjat auto hagejale välja andma ning kohus tagab hagi, siis saab hagejat, kellele auto on hagi tagamise määruse alusel üle antud, pidada üksnes auto hoidjaks, kelle otseses valduses auto on. Kostja on auto kaudne valdaja AÕS § 33 lg 2 mõttes. Hagi rahuldamisel tuleb kohtul otsuse resolutsioonis näha ette kostja kaudse valduse lõpetamine ja auto jätmine hageja valdusse. Hagi rahuldamata jätmisel tuleks ette näha hagi tagamise tühistamine ja kohustada hagejat andma auto kostja otsesesse valdusse. (p 22)

Kui pooled vaidlevad sellise asja väljaandmise üle, mida peetakse kinni üksnes rahalise nõude tagamiseks, on mõistlik anda asi hagi tagamise korras hagejale välja, kuid tulenevalt TsMS § 378 lg 4 esimesest lausest ja § 383 lg-st 1 on mõistlik teha seda tagatise seadmise vastu ehk selliselt, et hagejat oleks kohustatud andma kostja nõude ulatuses tagatis kostja kasuks, eelkõige hoiustama raha kostja väidetava nõude ulatuses. Selliselt oleksid poolte huvid olnud tasakaalustatud. Lisaks sellele on võimalik hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja autot vallata ja kasutada. Lisaks võib hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja autot vallata ja kasutada. Vaidlusaluse asja saab TsMS § 378 lg 1 p 5 alusel anda ka kohtutäiturile hoiule (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 22). (p 23)

Üürileandja pandiõigus annab asjaõigusena pandipidajale kõigi isikute suhtes kehtiva valdusõiguse ja selle teostamiseks VÕS § 307 alusel ka piiratud omaabi õiguse. (p 42)

Üürileandja võib VÕS § 307 lg 1 ja AÕS § 41 alusel kasutada asjade kinnipidamiseks omaabi ehk takistada nende äraviimist. (p 42.1.-42.2.)

Üürileandjal on põhimõtteliselt omaabi korras õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, mh rataste lukustamisega või auto teisaldamisega. (p 42.3.)

Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel. Pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. (p 16)

Ka välisriigi õiguse kohaldamisel kohalduvad TsMS § 442 lg 8 ja § 654 lg-d 4-5. Kohus peab selgitama, miks ta tõlgendab välisriigi õigust erinevalt poole väidetest ja esitatud tõenditest. (p 17)

Kui asjas tuleb kohalduv õigus kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi, mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja kaubandusasjades, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009 (määruse art-d 1 ja 28), siis poolte kohalduva õiguse valik on kooskõlas kindlustuslepingutele kohalduva õiguse määramise erisätetega, mille kohaselt võivad pooled valida kohaldatavaks õiguseks muu hulgas selle riigi õiguse, kus on kindlustusvõtja harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 7 lg 3 lit b). (p 12)

Kui pooled ei ole lepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on kauba müümise leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 4 lg 1 lit a). Kuivõrd Holland on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG) liikmesriik, siis kohaldub müügilepingule ka CISG. Samas ei reguleeri CISG olukorda, kus kohustuse täidab kolmas isik. Seetõttu kohaldub selle küsimuse lahendamisel Hollandi riigisisene õigus. (p 12)

Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel. Pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. (p 16)

Kui kohus ei ole seltsingu sätete kohaldamise võimatust nõuetekohaselt põhjendanud ega analüüsinud hageja nõuet kõigil võimalikel õiguslikel alustel, ei ole kohtud täitnud eelmenetluse ülesandeid nõuete ja seisukohtade väljaselgitamise osas (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ega selgituskohustust nõude õigusliku aluse ja tõendamiskoormise jaotuse kohta (st esmajoones TsMS § 351 järgseid kohustusi). (p 18)

VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista see, kui isik tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides. Piisab sellest, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri (vt ka RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 29; RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 16; RKTKo nr 3-2-1-168-14, p 16). Küll tuleb seda arvestada hüvitatavate kulutuste ulatuse määramisel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 29). Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. Analoogia alusel on siinjuures võimalik hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS § 1042 lg-st 1 (vt RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 19). (p 31)

Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui: • mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes); • pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 19). (p 22)

Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta vabaabielu puhul seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist. VÕS § 581 lg 2 järgi eeldatakse panuste võrdsust, kuid korteriga seotud rahaliste kulutuste puhul tuleb lähtuda poolte kulutustes osalemise osakaalust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 20). (p 23)

Vabaabielu ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt ka RKTKo nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15). (p 21)

Menetlusosaline ei saa kohtule ette kirjutada, millises järjestuses kohus nõudeid peab kontrollima. Samas ei tohi kohus pooli kohalduva õigusega üllatada, st õigusest ekslikus arusaamises olevatele pooltele tuleb kohalduvat õigust selgitada (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-57-13, p 10). (p 19.2.)

Võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust (vt võlatunnistuse kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-21-06, p-d 13-17; RKTKo nr 3-2-1-162-13, p-d 35, 36, 41, 42). (p 40)

Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24; RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 10). (p 48)

Aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24). (p 49)

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sellest TsÜS § 151 lg 2 järgi aga hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust. (p 46)

TsÜS § 121 lg 2 puhul on tegemist TsÜS § 118 lg-s 2 reguleeritud volituse tekkimise spetsiifilise juhuga, mistõttu tuleks esimesena kontrollida esindusõiguse olemasolu just TsÜS § 121 lg 2 järgi. (p 19)

TsÜS § 121 lg 2 järgi loetakse volitatuks vaid isik, kes tegutseb teise isiku ülesandel. (p 20)

Juhul kui kohus ei tuvasta esindusõigust TsÜS § 121 lg 2 alusel, on võimalik lugeda volitus antuks TsÜS § 118 lg 2 alusel. (p 21)

Kui puuduvad igasugused viited, et taksoteenust võiks osutada mõni teine isik, kui taksol ja Taxifys kuvatud teenuse osutaja, võib taksoteenusekasutaja mõistlikult eeldada, et teenust osutab just taksol ja Taxifys kuvatud isik. Ainuüksi armatuurlauale paigaldatud teenindajakaardist ei piisa, et lükata ümber korduvalt teenuse tellimisel ja lepingu sõlmimisel kuvatud logost tulenev eeldus. (p 22)

Puudub üldreegel, mille järgi kaubamärgi kasutamise lepinguga annab kaubamärgi omanik kasutajale alati ühtlasi volituse enda nimel teenuse osutamiseks. Esindusõiguse olemasolu tuleb tuvastada iga kord vastavalt asjaoludele. (p 25)

TsÜS § 132 lg 1 kohaldamiseks ei ole määrav, millisel õiguslikul alusel teist isikut majandus- ja kutsetegevuses kasutatakse. Tähtis on see, et kasutamine oleks pidev. (p 26)

TsÜS § 132 lg 1 ei võimalda igasuguse käitumise omistamist lepingupoolele, vaid ainult juhul, kui teisest isikust tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. (p 27)

Vedaja reisijaveolepingu poolena ning veo tegelik teostaja ei pea olema üks ja sama isik. Vedajaks kohustusi võib täita teine isik. (p 15)

Asjaolu, et kolmas isik tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana ning omab iseseisvalt taksoveo tegevusluba ja sõidukikaarti, ei välista teenuse osutamist teise isiku nimel. Kelle nimel isik konkreetse lepingu sõlmib, tuleb hinnata TsÜS § 116 järgi. (p 16)

VÕS § 830 p 1 ei välista vedaja vastutust deliktiõiguse sätete alusel. Lisaks ei kohaldu VÕS § 830 juhul, kui on tegemist teistsuguse kui sellele veole tüüpilise ohu realiseerumisega. (p 29)

Kui kostja nime all sõlmitud leping on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, tuleb selle alusel saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele (TsÜS § 84 lg 1 teine lause). Sel juhul tuleb aga hinnata, kes oli raha kui hageja soorituse saajaks, sest just temalt saab VÕS § 1028 lg 1 järgi nõuda saadu tagastamist. Kui soorituse saajaks oli kostja nime all tegutsenud isik, sai just temalt nõuda raha tagastamist VÕS § 1029 järgi ka juhul, kui hageja kandis tühise lepingu täitmiseks raha kostja nime all tegutsenud isiku korraldusel kostja kui kolmanda isiku kontole. Kui soorituse saaja oli kostja nime all tegutsenud isik, saanuks üleantu tagastamist nõuda kostjalt vaid juhul, kui raha oleks makstud kostjale tema kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu alusel, mis vastab VÕS § 80 lg 2 tingimustele (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks) (VÕS § 1030 lg 1) (vt ka RKTKo nr 3-2-1-107-16, p 12). (p 18)

Esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. (p 16)

Kui kostja nime all sõlmitud leping on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, tuleb selle alusel saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele (TsÜS § 84 lg 1 teine lause). Sel juhul tuleb aga hinnata, kes oli raha kui hageja soorituse saajaks, sest just temalt saab VÕS § 1028 lg 1 järgi nõuda saadu tagastamist. Kui soorituse saajaks oli kostja nime all tegutsenud isik, sai just temalt nõuda raha tagastamist VÕS § 1029 järgi ka juhul, kui hageja kandis tühise lepingu täitmiseks raha kostja nime all tegutsenud isiku korraldusel kostja kui kolmanda isiku kontole. Kui soorituse saaja oli kostja nime all tegutsenud isik, saanuks üleantu tagastamist nõuda kostjalt vaid juhul, kui raha oleks makstud kostjale tema kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu alusel, mis vastab VÕS § 80 lg 2 tingimustele (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks) (VÕS § 1030 lg 1) (vt ka RKTKo nr 3-2-1-107-16, p 12). (p 18)