Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10 p 8.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobril 2009.a määruse nr 3-2-1-120-09 p 12. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10.

TsMS §-s 3401 ei ole ette nähtud võimalust vaidlustada määrust, millega jäetakse apellatsioonkaebus käiguta ja antakse tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11).

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembril 2009. a määrus nr 3-2-1-82-09.

Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. jaanuaril 2010. a määruse nr 3-2-1-149-09 määruse p-13.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobril 2009.a määruse nr 3-2-1-120-09 p 12.

Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral tuleb tsiviilasja hinna määramisel TsMS § 125 esimese lause kohaselt hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäosus. Seda saab teha eelkõige esitatud hagiavalduste, halduri hinnangute ning kohtulahendite infosüsteemist kättesaadava teabe põhjal. Kohtutoimiku väljanõudmine ei oleks kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega.

Kui olemasolevate ja täiendavate, ilma ebamõistliku ajakuluta kättesaadavate andmete põhjal ei ole võimalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus, tuleks ebaselgeks jäänud osas TsMS § 136 lg 1 alusel eelduslikult hinnata nõude rahuldamise tõenäoliseks ulatuseks üldjuhul 50%.

Nn kolmnurkkelmusena käsitatakse õigusteoorias olukorda, kus petetu (varakäsutuse tegija) ja isik, kelle arvel toimub varalise kasu saamine, ei lange kokku. See tähendab, et petetu ei tee varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel.

Otsustamaks, kas süüdistatav sai varakäsutuse tagajärjel KarS § 209 mõttes varalist kasu, tuleb võrrelda süüdistatava varalist seisu enne ja pärast varakäsutust. Kui varakäsutusega on kannatanu vara reaalselt teisele isikule üle läinud, ei võeta KarS § 209 mõttes varalise kasu olemasolu tuvastades üldjuhul arvesse kannatanu võimalikke tsiviilõiguslikke nõudeid, mis tal seoses varakäsutuse tegemisega on tekkinud.

Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.

Tsiviilhagi lahendades ei või kohus tulenevalt TsMS §-st 439 otsuses ületada kannatanu nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Kohtu roll tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel ei piirdu tsiviilhagis märgitud kvalifikatsiooni kontrollimisega. TsMS § 438 kohaselt peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Nimetatud säte kohustab kohut muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevatele asjaoludega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega.

Kohus võib kannatanu poolt deliktiõiguslikul alusel esitatud nõude rahuldada ka lepinguõiguslikul alusel (3-2-1-134-05, p 16).

Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (3-1-1-60-07, p 33). Kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (3-2-1-144-07, p 16).

Sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus, ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda.

Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.

Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6.)

Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.

TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses (3-1-1-22-07, p 9.4).

Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses (3-2-1-26-09, p 9).

Tsiviilhagi tagamise otsustuse täitmine kriminaalmenetluses võib ka kohtumenetluse staadiumis toimuda menetleja, s.o kohtu initsiatiivil. See tähendab ka seda, et kinnisasja suhtes mingi hagi tagamise meetme kohaldamise otsustanud kohus saadab oma lahendi kinnisasja asukoha järgsele kinnistusosakonnale täitmiseks sõltumata sellest, kas kannatanu on täitmiseks saatmist eelnevalt kohtult taotlenud või mitte. TsMS § 387 lg 2 teine lause ei ole tulenevalt KrMS § 148 lg 8 mõttest kriminaalmenetluses kohaldatav.

Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Muu hulgas on kriminaalmenetluses tsiviilhagis võimalik esitada kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1), alusetu rikastumise nõude (võlaõigusseaduse 52. peatükk), kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65) ja vindikatsiooninõue (AÕS § 80).

Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilik tehing ja seega TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine.

Kui hinnakokkuleppe tegelikkusele mittevastavuse tõttu näiliku ostu-müügilepingu eesmärk on müügieseme võõrandamine teistsuguse (nt kõrgema) hinnaga, on müügilepingus nimetatud eseme müük tegelikult kokku lepitud hinna eest varjatud tehing. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtib varjatud tehing juhul, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele.

Vorminõuet järgimata tehtud kinnisasja võõrandamise kohustustehing muutub AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. (3-2-1-32-06, p 15; 3-2-1-111-07, p 14 ja 3-2-1-117-09, p 17).

Asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust tuleb hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. Näiteks müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus (3-2-1-140-07, p 31).

Olukorras, kus kinnisasja võlaõiguslik võõrandamistehing osutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse 5. peatüki mõttes kehtetuks, asjaõigusleping omandi ülekandmiseks aga kehtib, on õiguslik olukord järgmine. Tühise võõrandamislepingu alusel kinnisasja üleandja võib kinnisasja omandajalt TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1 esimese lause ja § 1034 lg 3 alusel nõuda kinnisasja omandiõiguse tagastamist, kinnisasja omandaja notariaalset nõusolekut asjaõiguslepingu sõlmimiseks tühise lepingu alusel omandatud kinnisasja tagastamiseks, samuti kinnisasja valduse tagastamist ning omandaja poolt kinnisasjast saadud kasu (sh TsÜS § 62 lg-s 1 nimetatud kasutuseeliste) hariliku väärtuse hüvitamist, kui kasu väljaandmine natuuras ei ole võimalik. Kinnisasja omandaja nõusoleku (tahteavalduse) kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt asendada kohtuotsusega. (vt ka 3-2-1-140-07, p 16; 3-2-1-136-05, p-d 22 ja 26.)

Kui kinnisasja võõrandamise aluseks on vastastikune tehing (eeskätt ostu-müügileping), mis osutub tühiseks, peab ka kinnisasja võõrandaja restitutsiooni korral tema poolt tühise müügilepingu alusel saadu välja andma, kusjuures VÕS § 1034 lg 3 kohaselt tuleb lepingupooltel nende poolt saadu välja anda samaaegselt. See tähendab seda, et kohtuotsuse resolutsioonis kohustatakse ostjat kinnistusraamatu omandikande muutmise nõusoleku andmiseks, asja valduse tagastamiseks ja asjast saadud kasu väljaandmiseks üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui ostjale samaaegselt tagastatakse tema poolt makstud müügihind ning hüvitatakse sellelt saadud intressid (VÕS § 1032 lg 2 lause 1 ja § 1034 lg 3), samuti hüvitatakse asjale heauskselt tehtud kulutused (VÕS § 1033 lg 2).

Kui kehtetu on asjaõiguslik kokkulepe kinnisomandi üleandmiseks, siis omandajal selle alusel omandiõigust ei teki ja kinnistu tegelik omanik saab AÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kinnistusraamatu kandest puudutatud isikutelt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Nõusolekut saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 järgi asendada kohtuotsusega. (3-2-1-140-07, p 16). Juhul, kui tegelik omanik on kaotanud ka kinnisasja valduse, saab ta samaaegselt kinnistusraamatu kande parandamise nõudega (AÕS § 65 lg 1) esitada AÕS § 80 alusel vindikatsiooninõude, s.o asja omaniku nõude asja ebaseaduslikult valdava isiku vastu asja väljanõudmiseks omaniku valdusse.

Kui kinnistusraamatu kanne on tehtud nn mittetehingu alusel, s.t näiteks juhul, kui kohustus- ja käsutustehingu on kinnisasja omaniku või tema esindajana esinedes teinud kõrvaline isik identiteedipettust kasutades, on kinnistusraamatust ebaõigesti välja kantud isikul üldjuhul AÕS § 65 lg-st 1 ja AÕS §-st 80 tulenevad nõuded.

Hagi aluse tähendust on Riigikohus käsitlenud 29. jaanuaril 1997. a tsiviilasjas nr 3-2-1-14-97 tehtud määruses.

TsMS § 376 lg 3 esimese lause järgi kohaldatakse hagi muutmise avaldusele hagiavalduse kohta sätestatut, st ka hagi aluse või muutmise avaldus peab olema TsMS § 334 lg 1 kohaselt kirjalikus vormis. Hagi alust või eset ei ole võimalik kohtuistungil suuliselt muuta (vt Riigikohtu 10. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-08, p 15 ja 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-08, p 12).

TsMS § 139 lg 3 kohaselt sõltub riigilõivu suurus tsiviilasja hinnast. TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude järgi ning sama paragrahvi teise lõike järgi ei arvestata hagihinda arvutades kõrvalnõudena esitatud viivisenõuet, kui kõrvalnõuete summa ei ole põhinõudest suurem. Praeguses asjas oli hagis kõrvalnõudena esitatud viivisenõue väiksem kui põhinõue. Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse üksnes osas, millega viivisenõue jäeti rahuldamata. Sellises olukorras hageja vastuapellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuda ei tulnud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 28). Kuna hagi on esitatud enne 1. jaanuari 2009. a, ei saa praeguses asjas kohaldada TsMS § 137 lg-t 4, mille kohaselt otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas võetakse otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-09, p 10).

Lihtmenetlus ei ole hagimenetluse eriliik. Lihtmenetlus tähendab, et väikese hagihinnaga varaliste nõuetega hagide menetlemisel ei pea kohus järgima kõiki menetlusnorme, st seadus tähistab lihtmenetlusena kõiki menetlusi, mille esemeks on TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses nimetatud nõuded.

Lihtsustatud korras võib asja menetleda üksnes maakohus. Lihtmenetluse reeglid ei kehti asja lahendamisel apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses. Küll kontrollitakse seal lihtmenetluses tehtud kohtulahendit piiratumalt ja hinnatakse esmajoones seda, kas maakohus on lihtmenetluses järginud olulisi menetluspõhimõtteid ega ole põhimõtteliselt eksinud materiaalõiguse kohaldamisel.

TsMS § 637 lg-st 21 järeldub, et ringkonnakohus võib apellatsioonkaebust menetleda sõltumata maakohtu loast, st et ka apellatsioonkaebuse saab esitada sõltumata maakohtu loast. Seega tuleneb seadusest, et lihtmenetluses tehtud otsus on põhimõtteliselt edasikaevatav tavakorras. Seetõttu tuleb ka lihtmenetluses tehtud otsuse resolutsiooni juures TsMS § 442 lg 6 esimese lause järgi märkida otsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg.

Edasikaebamise korra ja tähtaja märkimine ei ole aga võrdsustatav TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loaga otsuse edasikaebamiseks. Nimetatud luba tuleb TsMS § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga. Maakohus peaks sõnastama edasikaebamise loa andmise otsuses koos viitega TsMS § 442 lg-le 10 ja § 637 lg-le 21.

Lihtmenetluse reeglid ei kehti asja lahendamisel apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses. Küll kontrollitakse seal lihtmenetluses tehtud kohtulahendit piiratumalt ja hinnatakse esmajoones seda, kas maakohus on lihtmenetluses järginud olulisi menetluspõhimõtteid ega ole põhimõtteliselt eksinud materiaalõiguse kohaldamisel.

TsMS § 637 lg-st 21 järeldub, et ringkonnakohus võib apellatsioonkaebust menetleda sõltumata maakohtu loast, st et ka apellatsioonkaebuse saab esitada sõltumata maakohtu loast.

Maakohtu otsustus apellatsioonkaebust mitte menetleda, ei välista kaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ringkonnakohtu poolt muul alusel (nt kui riigilõiv on tasumata).

Kui maakohus ei ole TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba andnud, ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v.a kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Seega lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt. Ringkonnakohtu määrus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta on sõltumata keeldumise põhjusest TsMS § 638 lg 9 järgi vaidlustatav Riigikohtus. Seejuures ei kontrolli Riigikohus maakohtu otsust suuremas ulatuses, kui oli seda kohustus teha ringkonnakohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel. Lisaks ei hinda Riigikohus TsMS § 688 lg-st 5 tulenevalt tõendeid.

vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. jaanuari 2010. a määrus nr 3-2-1-154-09 ja 8. detsembri 2009. a määrus nr 3-2-1-142-09.

Praegusel juhul said pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusega nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad".

TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

TsMS § 317 lg 1 p 1 tulenevalt on menetlusdokumendi avaliku kättetoimetamise esmasteks eeldusteks asjaolud, et isiku aadressi ei nähtu registrist või isik ei ela sellel aadressil.

TsMS § 315 lg-te 1 ja 5 järgi peavad kättetoimetamise kohta kohtukordniku koostatud teatisele olema märgitud TsMS § 313 lg-s 3 nimetatud andmed. Nende puudumisel ei vasta kättetoimetamisteatis seaduses sätestatud vorminõuetele. Kuna kohtudokumentide avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded ei ole optimaalne viis anda füüsilisest isikust protsessiosalisele teada temale saadetud dokumentidest, võib menetlusdokumendi avalikult kätte toimetada alles siis, kui kõik teised kätteandmise vahendid ei ole tulemust andnud. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. oktoobri 2006 määrus nr 3-2-2-2-06, 16. oktoobri 2006. a määrus nr 3-2-2-3-06, 15. aprilli 2008. a määrus nr 3-2-2-1-08 ja 3. detsembri 2009. a määrus nr 3-2-2-7-09.

Riigikohtu kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrus jõustub TsMS § 694 lg 2 järgi selle avalikult teatavakstegemise päeval. Tulenevalt TsMS § 452 lg-st 1 ja § 680 lg-st 1 tehakse kohtuotsus avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. Sama kehtib TsMS § 463 lg 2 järgi ka kohtumääruse kohta. Kohtulahend tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu, kus menetlusosalisel on võimalik otsusega tutvuda ja saada sellest ärakirju (TsMS § 453 lg 1 esimene lause), st lahend on avalikult teatavaks tehtud alates ajast, mil see on menetlusosalistele füüsiliselt kohtukantseleis kättesaadav. Seega jõustub kirjalikus menetluses tehtud Riigikohtu määrus kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta päeval, mil see on kohtukantseleis kättesaadav. Seadus ei nõua kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise või sellest keeldumise määruse (formaalset) kättetoimetamist menetlusosalisele ega seo sellega määruse jõustumist. Piisab määruse edastamisest TsMS § 310 nõuete kohaselt (TsMS § 679 lg 5 esimene lause). Seda põhjendab eelkõige asjaolu, et Riigikohtu määruse peale ei saa edasi kaevata. Riigikohus avaldab TsMS § 679 lg 7 järgi viivitamata Riigikohtu veebilehel kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluse lahendamise tulemuse. Selle eesmärk on tagada menetlusosaliste kiirem ja efektiivsem teavitamine. Samas ei ole menetlusse võtmise taotluse kohta tehtud lahendi veebilehel avalikustamisele antud seadusega avaliku teatavakstegemise tähendust. Seetõttu ei saa sellisest teatavakstegemisest lähtuda lahendi jõustumise arvutamisel.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 651 lg-t 1, kuna kontrollis maakohtu vaheotsust hagi aegumise küsimuses kostja osas, kes apellatsioonkaebust ei esitanud (TsMS § 638 lg 10). Kuigi kostjad esitasid maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse ühes dokumendis, ei saanud ringkonnakohus praegusel juhul lähtuda TsMS § 207 lg-st 3, mille kohaselt, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kõigi kaashagejate või -kostjate suhtes ühiselt ja kas või üks kaashageja või -kostja järgib menetlustähtaega, osaleb kohtuistungil, esitab kaebuse või osaleb muu menetlustoimingu tegemisel, kehtivad tema toimingud ka teiste kaashagejate või -kostjate suhtes. Tulenevalt TsMS § 207 lg-st 2 ja võlaõigusseaduse §-st 65 osalevad solidaarvõlgnikud menetluses iseseisvalt. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 15, 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 18).

Kohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole kaebust esitatud. Kolleegium on varasemas lahendis leidnud, et vastasel korral oleks apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei vastaks aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. jaanuari 2009. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 14).

Kui menetlusosaline ei kõrvalda kohtu määratud tähtpäevaks puudusi, jäetakse kaebus TsMS § 3401 lg 2 alusel menetlusse võtmata. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse TsMS § 638 lg 10 järgi, et kaebust ei ole esitatud.

TsMS § 378 lg 1 p-s 8 nimetatud hagi tagamise abinõu kohaldamiseks ei piisa üksnes sellest, et poolte vahel on kehtiv kindlustusleping ja toimunud on kindlustusjuhtum. Samuti ei saa eeldada, et kindlustusandja ja kindlustusvõtja erinevaid varalisi võimalusi ja kindlustuslepingu eesmärki arvestades on alati ülekaalus kindlustusvõtja huvi saada kohe kindlustushüvitist. Seda hagi tagamise abinõu saab kohaldada eelkõige juhul, kui pooled ei vaidle selle üle, et kindlustusandjal on tekkinud kohustus maksta kindlustushüvitist, kuid pooled vaidlevad selle suuruse üle. TsMS § 378 lg 1 p 8 mõtteks ei ole maksta hagejale hagi tagamise korras välja enamik nõutud kindlustushüvitisest, vaid üksnes ilmselt minimaalselt tasumisele kuuluv kindlustushüvitis, s.o minimaalne summa, mille kohus hagi rahuldamise korral suure tõenäosusega kostjalt hageja kasuks välja mõistaks. TsMS § 378 lg 1 p-s 8 nimetatud hagi tagamise abinõu kohaldamisel võib osutuda vajalikuks kuulata enne hagi tagamise abinõu kohaldamist ära ka kostja.

TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti kohaldatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldatakse määrusele otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. jaanuari 2008. a määruse nr 3-2-1-132-07 p 11.

Hagi tagamise ja eesmärgi ja tähenduse kohta vt ka Riigikohtu tsiviilkollegiumi lahendid nr 3-2-1-48-04 p 11 ja 3-2-1-127-06 p 10.

TsMS § 383 lg 11 tulenevalt on rahaliste nõuete puhul tagatise andmine hagi tagamise avalduse lahendamise eelduseks. Tagatise andmise määramine on kohtu kaalutlusotsus.

TsMS §-s 386 sätestatakse kohtule õigus poole taotlusel hagi tagamise määrust muuta, samuti hagi tagamine tühistada. Eeltooduga on kolleegiumi arvates hõlmatud ka kohtu õigus otsustada poole põhjendatud taotlusel TsMS § 383 järgi antud tagatise suurendamise või vähendamise üle.

Isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel võib olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust. Selline lepingu sõlmimisest keeldumine (või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel) võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6).

Lepinguvabaduse põhimõte ei ole absoluutne. Nimelt sätestab PS § 32 lg 2 teine lause, et omandi kitsendused sätestab seadus ning kolmas lause, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Valdkondades, nagu side, ühistransport, haridus või pangandus, aga ka elektri, soojuse ja veega varustamine, mis on inimestele esmavajalikud, tuleb avalikult teenust pakkuvate ettevõtjate lepinguvabadust avalikes huvides paratamatult piirata nii sõlmimise kui ka tingimuste vabaduse osas. Kolleegiumi arvates ei piirdu lepingu sõlmimise sund aga üksnes seaduses otse sätestatud juhtudega, vaid võib tulla kõne alla ka muul juhul. Nimelt võib isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust. Selline lepingu sõlmimisest keeldumine (või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel) võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6).

Seadus (TsMS § 210 lg-d 1 ja 2) ei kohusta vaidlusaluse kinnisasja või kinnisasjaõiguse võõrandamise korral poolt asendama (vt TsMS §-de 210 ja 211 rakendamise kohta ka Riigikohtu 11. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06, p-d 15-17 ja 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p-d 14-17). Ka kostja asendamiseta kehtiks asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 1 esimese lause järgi isiku kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosalise õigusjärglaseks, v.a kui ta vaidlusaluse eseme omandamise ajal ei teadnud kohtuotsusest või hagi esitamisest. Seega ei olnud iseenesest hädavajalik kostjat üldse asendada. Siiski võimaldab TsMS § 211 kinnisasja või kinnisasjaõiguse võõrandamisel asendada poole mh vaidluses kinnisasjaga seotud kohustuste üle. Hoonestusõiguse seadmisega kinnisasjale ja selle laienemisega vaidlusalusele ühisveevärgi ja ühiskanalisatsioonile (ÜVK) võõrandati ÜVK hoonestajale, kellega võib menetluses kostja asendada.

Hageja soovib, et talle osutataks ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooni (ÜVK) teenust kohaliku omavalitsuse kehtestatud hinnaga. Kostja on olnud valmis osutama ÜVK teenust hinnaga 79 krooni 30 senti 1 m3 eest. Hageja taotleb kostjalt sisuliselt varalist hüvet enda soovitud hinna ja kostja pakutud hinna vahe ulatuses, st tegemist ei ole mittevaralise hagiga. Hagi hinna kindlakstegemiseks tuleb esmalt kindlaks teha hageja soovitud hind. Seejärel tuleb see lahutada kostja pakutud hinnast ning korrutada hinnavahe hageja keskmise veetarbimisega kuus ja seejärel korrutada saadud summa 12-ga (analoogselt TsMS § 128 lg 1 esimese lausega).

Rajatise ühisveevärgiks ja ühiskanalisatsiooniks (ÜVK) lugemisel ei ole tähtis kes ja kuidas on sõlminud lepingu ÜVK teenuse osutamiseks, vaid teenindatavate elanike arv. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) järgi peab ÜVK teenuse osutaja olema eraõiguslik juriidiline isik, kelle kohaliku omavalitsus on määranud vee-ettevõtjaks mingis piirkonnas. Muu kui kohaliku omavalitsuse omandis oleva ÜVK puhul saab eraõigusliku juriidilise isiku vee-ettevõtjaks tunnistada aga üksnes juhul, kui ta seda ise soovib. Vee-ettevõtjaks tunnistamata ei ole ÜVK omanikul (valdajal) kohustust hagejale viimase soovitud tingimustel ÜVK teenust osutada. Lähtudes ÜVVKS-st (vt otsuse p 27), peaks ÜVK omanik ise pöörduma kohaliku omavalitsuse poole palvega, et talle kehtestataks avalik koormis, eelkõige kehtestataks talle ÜVK teenuse osutamiseks (piiratud) hind, mille vastu tal huvi olla ei pruugi.

Kolleegiumi arvates ei saa pidada mõistlikult vastuvõetavaks olukorda, kus ÜVK-ga liitunud hagejale ei ole tagatud ÜVK teenuse osutamine ega kontroll teenuse eest makstava hinna üle.

Kortermaja puhul sõlmitakse ühisteenuste osutamise lepingud üldjuhul ühiselt või maja haldava korteriühistu vahendusel (vt ka KOS § 8 lg 1 teine lause, korteriühistuseaduse § 2 lg 1). Sama järeldub põhimõtteliselt ka ÜVVKS § 8 lg-st 5. Just korteriühistut on näinud ühisteenuste, sh ÜVK teenuse osutamise lepingu sõlmimiseks õigustatud subjektina ka Riigikohus (vt Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 19; 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-05, p 15; 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 12). Seega võib korteriühistu sõlmida lepingu tema hallatavate majade veega varustamiseks ja reovee ärajuhtimiseks.

Seadus tagab õiguse saada ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooni (ÜVK) vahendusel vett ja juhtida ära reovett üksnes isikule, kes on sõlminud teenuse osutamiseks lepingu vee-ettevõtjaga.

Kolleegium juhib tähelepanu siiski ka sellele, et kui korteriomanikud tarbivad ÜVK teenuseid lepinguta, võib olla tegu käsundita asjaajamisega (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15).

Kui kohus jätab hagi rahuldamata, peab ta hagi tagamise TsMS § 386 lg 4 esimese lause järgi kohtuotsusega tühistama. Just otsuse resolutsiooniga kohustab kohut rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused lahendama ka TsMS § 442 lg 5 esimene lause. Selliselt tagatakse eelkõige, et hagi tagamise tühistamine ei jõustuks enne hagi rahuldamata jätvat kohtuotsust. Kolleegiumi arvates võib kohus lahendada hagi tagamise tühistamise siiski ka eraldi määrusega, kuid sel juhul tuleb tühistamise kehtivus määruses siduda hagi lahendava kohtuotsuse jõustumisega.

Menetlusdokument tuleb üldjuhul anda üle saajale. TsMS § 313 lg 2 järgi võib menetlusdokumenti tähitult kätte toimetades anda selle seaduses sätestatud juhtudel üle ka muule isikule kui saajale. Muust isikust dokumendi vastuvõtjale selgitatakse kohustust anda dokument esimesel võimalusel üle saajale, kuid kättetoimetamise kehtivus selgituse andmisest ei sõltu. Muuks isikuks on TsMS § 322 lg 1 järgi mh menetlusosalisega ühes eluruumis elav isik. Selles normis on ammendavalt sätestatud isikud, kellele võib menetlusdokumendi kätte toimetada selliselt, et see loetakse kättetoimetatuks menetlusosalisele endale. Seega peab kohus TsMS § 322 lg 1 alusel menetlusdokumendi kättetoimetamise korral olema veendunud, et muu isik, kes menetlusdokumendi vastu võttis, ka selles eluruumis tegelikult elab. Ainult sellisel juhul saab lugeda menetlusdokumendi kättetoimetatuks menetlusosalisele endale.

Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest kinnistutele. Isegi kui hageja on palunud kanda kinnistusraamatusse keelumärke ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist, on kohtul kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4 õigus rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke tegemise asemel.

AÕS § 3631 ega TsMS § 388 ei võimalda seada kohtulikku ühishüpoteeki.

Nii majandusaasta aruande esitamata jätmine kui ka majandusaasta aruande hilinenult esitamine võivad olla hagi tagamise aluseks TsMS § 377 lg 1 esimese lause järgi, sest need asjaolud võivad anda alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks. Kõigi asjaoludega, muu hulgas hageja nõude suuruse ja kostja majandusliku seisundiga arvestades hindab kohus hagi tagamisel, kas tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha.

Hagi tagamine on kostja jaoks põhjendamatult koormav, kui hagi tagamiseks valitud vahend piirab kostjat rohkem, kui on vaja hagi rahuldava kohtuotsuse täitmiseks.

Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest kinnistutele. Isegi kui hageja on palunud kanda kinnistusraamatusse keelumärke ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist, on kohtul kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4 õigus rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke tegemise asemel.

Konto arestimisel peab kohus põhjendama, miks kinnistusraamatusse kantavatest keelumärgetest või kohtulikust hüpoteegist ei piisa hageja nõude tagamiseks.

TsMS § 390 lg 1 kohaselt võib pool esitada määruskaebuse mh sellise määruse peale, millega kohus hagi tagamise tühistas. Ei see säte ega muud tsiviilkohtumenetluse seadustiku normid ei sea määruskaebuse esitamise õigust sõltuvusse hagi tagamise määruse jõustumisest. Seadus ei erista, kas hagi tagamine tühistatakse poole taotluse alusel või tehakse seda hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebuse alusel.

Nõustaja pädevus on sätestatud TsMS §-s 228 ja see piirdub koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega.

TsMS § 228 lg 2 teise lause järgi ei saa nõustaja teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Siiski ei välista see menetlusdokumendi kättetoimetamist nõustajale, kui menetlusosaline on määranud nõustaja menetlusdokumente vastu võtma volitatud isikuks TsMS § 319 lg 1 järgi.

Kui menetlusosalisega koos osaleb menetluses isik, kes esindajana ei kvalifitseeru, ei peaks kohus sellise isikuga väljaspool kohtuistungit suhtlema. Samuti tuleks kohtul menetlusosalisele selgitada, et seaduse mõtteks ei ole võimaldada esindajana ebapädevatel isikutel osaleda menetluses nõustajana, ja soovitada tal võtta endale kvalifitseeritud lepinguline esindaja. Selgitada tuleks seejuures muu hulgas TsMS § 175 lg 2 teist lauset, mille järgi nõustaja kulusid menetluses ei hüvitata. Lisaks võib kohus keelata nõustaja osaluse menetluses TsMS § 45 lg 2 alusel. Kui kohus siiski võimaldab sellisel isikul menetluses osaleda, tuleb poolelt endalt küsida, kas ta on volitanud selle isiku menetlusdokumente vastu võtta.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-97-09.

TsMS § 228 lg 2 teise lause järgi ei saa nõustaja teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Siiski ei välista see menetlusdokumendi kättetoimetamist nõustajale, kui menetlusosaline on määranud nõustaja menetlusdokumente vastu võtma volitatud isikuks TsMS § 319 lg 1 järgi.

Mitte igasugune TsMS §-s 633 sätestatud apellatsioonkaebuse sisu- või vorminõude rikkumine ei anna alust jätta kohtul apellatsioonkaebust TsMS § 637 lg 2 alusel menetlusse võtmata, vaid üksnes selline rikkumine, mis takistab asja läbivaatamist. Apellatsioonkaebuse läbivaatamine ei ole takistatud juhul, kui apellatsioonkaebuses sisaldub apellandi selgelt väljendatud taotlus TsMS § 633 lg 2 p 2 mõttes, kuid kaebus on puudulikult põhjendatud.

TsMS § 17 lg 1 kohaselt lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 196 alusel tagatist andma kohustav määruse näol on tegemist asja ettevalmistava määrusega. Seega võis TsMS § 640 lg 3 kohaselt lahendada kostja taotluse kohustada hagejat andma menetluskulude katteks tagatis kohtukoosseisu liige üksinda.

Kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise andmise taotluse lahendamisel tuleb lisaks sellele, et kontrollida, kas TsMS § 196 lg 1 järgi võib hagejalt tagatist nõuda, hinnata ka seda, kas tagatise nõudmine on välistatud TsMS § 196 lg 2 kohaselt.

Kostja võib taotleda tagatise andmist TsMS § 196 lg 1 alusel üksnes eeldatavate kulutuste katteks, mis tähendab, et taotlus tuleb esitada enne kulude tekkimist. Kostja eeldatavate lepingulise esindaja kulude hindamisel tuleb arvestada ka seda, millises ulatuses on need mõistlikud ja põhjendatud ning tuleks TsMS § 175 lg 1 järgi hagejalt välja mõista, kui kostja menetluskulud jäetaks hageja kanda.

TsMS § 17 lg 1 kohaselt lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 196 alusel tagatist andma kohustav määruse näol on tegemist asja ettevalmistava määrusega. Seega võis TsMS § 640 lg 3 kohaselt lahendada kostja taotluse kohustada hagejat andma menetluskulude katteks tagatis kohtukoosseisu liige üksinda.

Riigi õigusabi seadus ei sätesta, et kui tsiviilkohtumenetluses tehakse kohtulahend riigi õigusabi saanud isiku kahjuks, siis ei mõisteta temalt menetluskulusid välja riigituludesse. Järelikult kohaldub TsMS § 190 lg 5 esimene lause ka juhul, kui kostja oli menetlusabi saamisel TsMS § 180 lg 1 p 1 järgi vabastatud täielikult õigusabikulude kandmisest. Praeguses asjas tuleb kostja TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada riigi õigusabi tasu riigituludesse tasumise kohustusest, kuna kostja on puudega isik, tema sissetulekuks on puudetoetus ning tal ei ole vara ega sääste. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 13.02.2013, nr 3-2-1-152-12)

TsMS § 704 lg 1 teise lause kohaselt võib põhjusel, et menetlusosaline ei olnud menetluses esindatud, esitada teistmisavalduse kahe kuu jooksul alates päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. TsMS § 702 lg 1 kohaselt saab teista üksnes jõustunud lahendit, seega ei saa tähtaja kulgemine alata enne lahendi jõustumist. Ajaks, millal kostja esitas teistmisavalduse, oli möödunud tähtaeg teistmisavalduse esitamiseks sellele teistmise alusele tuginedes.

Kostja viidatud kriminaalasjas tehti kriminaalmenetluse lõpetamise määrus küll pärast tagaseljaotsust, kuid see asjaolu ei anna samuti alust tagaseljaotsust teista, sest tagaseljaotsuse tegemisel ei hinnata tõendeid ja järelikult ei oleks saadud eelnimetatud määruse tõttu teha teistsugust tagaseljaotsust.

Asjas ei esine ka TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alust, mille kohaselt on teistmise aluseks see, kui menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. Asjaolu, et kostja on kirjaoskamatu ja tal esineb raske kõnedefekt, ei tähenda, et teda ei oleks menetlusest seaduse kohaselt teavitatud. Kirjaoskamatul isikul on talle kätte toimetatud menetlusdokumentide sisu väljaselgitamiseks võimalik kasutada teiste isikute abi.