Kriminaalmenetluse koodeks (lühend - KrMK)

Kui prokurör on kriminaalasja kohtusse saatmisel taotlenud selle arutamist tema osavõtul ja kohtunik on süüdistatava kohtu alla andmise määruses tunnistanud prokuröri osavõtu kohtuistungil vajalikuks, peab prokurör osa võtma kõigist kohtuistungitest. Prokuröri puudumine kohtuliku uurimise lõpuleviimisest ja kohtulikel vaidlustel võib takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist, mistõttu Riigikohus võib selle tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 alusel.

Tunnistajate ütluste arvestamata jätmine kohtu poolt põhjusel, et need on olnud vastuolulised, ilma ütluste vastuolulisust kohtuotsuses konkretiseerimata, on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 7 alusel.

KrMK §-st 326 tuleneb, et juhul kui kohtus arutatava kriminaalasja menetlusese seostub menetlusesemega teises kriminaalasjas, milles tehtud kohtuotsus on jõustunud, ei tohi hiljem tehtavas kohtuotsuses jätta arvestamata varem tehtud kohtuotsusega tuvastatut vaatamata sellele, et seda võib käsitada KrMK §-ga 50 kehtestatud tõendite vaba hindamise põhimõtte piiramisena.

Varem esitatud süüdistuse oluline muutmine kohtu poolt KrMK § 215 lg 4 alusel, mille tõttu kohtualusel puudub võimalus kasutada talle KrMK §-ga 35-1 antud õigusi, võib moodustada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise AKKS § 39 lg 4 alusel.

Teadvalt kuritegelikul teel saadud raha eest ostetud asja omandamine või teenuse tarbimine moodustab KrK §-s 203 sätestatud kuriteo objektiivse külje.

Jälituse erandtoimingute tulemuste vormistamise protokolli koostaja eksitused jälitustegevuse sfääri sattunud isiku sünniaja ning jälitustegevuseks antud loa numbri osas ei pruugi olla nii tõsised, et välistavad jälitustegevuse tulemusena saadud andmetete käsitamise tõenditena. Ka jälitustegevuses kogutud andmeid tuleb kohtul kooskõlas KrMK § 50 lg-ga 2 hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt.

Ringkonnakohtu poolt selle tuvastatuks lugemine, milles riigi huvidele põhjustatud oluline kahju konkreetsel juhul väljendub, kui kohtualusele esitatud süüdistuses ei ole seda näidatud, on väljumine süüdistuse piirest ja kohtualuselt võimaluse võtmine teada, millise süüdistuse alusel tema kriminaalasja kohtus arutatakse, st tema kaitseõiguse rikkumine, mida Riigikohus võib AKKS § 39 lg 4 alusel tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks.Sama laadi rikkumise võib moodustada ka vastuolu ringkonnakohtu otsuse eri osade vahel: kirjeldav-motiveerivas osas selle nentimine, et kohtualusele tuleb KrK §141-1 lg 3 p 1 järgi esitatud süüdistus,milles esimese astme kohus ta õigeks mõistis, ümberkvalifitseerida § 161 järgi, resolutiivosas aga tema õigeksmõistmise § 141-1 lg 3 p 1 järgi muutmata jätmine.

Kohtualuse süü kuriteo toimepanemises võib olla tõendatud peaasjalikult kannatanu ütlustega, mida on hinnatud kogumis teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega.

Ringkonnakohtu poolt selle märkimata jätmine, mis liiki tõendiks loeb ta asjatundja arvamust, mida ei saa käsitada eksperdi arvamusena, ei ole kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine.

Ekspertiisiaktina vormistatud kompetentse isiku arvamus seoses väidetava liiklusavariiga, mis on antud 7 kuud enne kriminaalasja algatamist ja uurija sellekohast määrust, ei ole eksperdi arvamus KrMK § 59 mõistes, kuid on siiski tõendina kasutatav KrMK § 48 lg-s 2 ettenähtud uue dokumendi tähenduses.

Pidades vajalikuks mõista kohtualune talle esitatud süüdistuses õigeks ja kaaluda tema käitumise vastavust mõne teise kuriteokoosseisu tunnustele, puudub esimese astme kohtul siiski õigus omal initsiatiivil lugeda tuvastatuks niisuguse kuriteokoosseisu esinemine, mille tõttu halveneks kohtualuse olukord või mis oma sisult oleks varem esitatud süüdistusest oluliselt erinev. KrK § 141-1 järgi kohtu alla antu süüdimõistmine KrK § 161 järgi ei ole vastuolus KrMK § 215 lg 4 sätestatuga.

Kriminaalasja saatmisel uueks arutamiseks esimese astme kohtule ei tohi ringkonnakohus oma otsuses piirduda osutamisega AKKS §-le 33, vaid peab näitama, millist AKKS §-s 39 lg 3 nimetatud kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist või millist KrMK § 1 p 4 või AKKS § 39 lg 4 kohaselt oluliseks tunnistatavat kriminaalmenetluse seaduse rikkumist on ringkonnakohus arvestanud.

Juhul kui vahistamismäärust kohtuistungil tervikuna ei avaldatud, võib seda vaidlustada 10 päeva jooksul arvates päevast, mil määrus oli menetlusosalistele tervikuna kättesaadav.

Isiku põhiõiguste, sealhulgas vabaduse piiramise või selle võtmisega seotud tähtaegade kulgemise algust tuleb arvata vastava põhiõiguse piiramise või võtmise hetkest, mitte aga sellele järgnevast tunnist või päevast.

Ringkonnakohtu määrust, millega on korrigeeritud esimese astme kohtu määrust vahi alla võtmiseks, võib lugeda Riigikohtus vaidlustatavaks AKKS § 71 lg 2 mõistes.

KrMK § 73 lg-st 5-1 tulenevalt on vahi alla võtmise ja vahi all pidamise tähtaja pikendamise alused kattuvad, mistõttu kohtunik võib vahi all pidamise tähtaja pikendamise taotluse rahuldamise asemel isiku vahi alla võtta.

Juhul kui kriminaalasjast materjalide eraldamine ja saatmine täiendavaks uurimiseks ühe isiku süüdistuses teeb materjalide eraldi arutamise võimatuks nende tihedalt seotuse tõttu ning eeluurimismaterjalide puudulikkust ei saa täiendada kohtulikul uurimisel, tuleb kogu kriminaalasi saata täiendavaks uurimiseks.

Esimese astme kohtu otsuse läbivaatamise ulatuse nõude rikkumist ja apellatsioonkaebuses sisalduva taotluse eiramist ringkonnakohtu poolt, samuti kriminaalasjast materjalide ebaseaduslikku eraldamist esimese astme kohtu poolt võib Riigikohus tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 alusel.

Kassatsioonimenetluse esemesse saavad kuuluda vaid kaebuses konkretiseeritud õigusrikkumised, sellesse ei kuulu uurija tegevuse otstarbekuse hindamine.

KrMK § 36 lg 2 sätestatu, et määratud kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest tagatakse Eesti Advokatuuri poolt riigi kulul, ei tähenda kaitsealuse vabastamist õigusabi eest tasumisest.

Kohtualuse väidet, et tema kaitsja on oma ülesandeid mittekvaliteetselt täitnud, ei saa Riigikohus tagantjärele kontrollida ega AKKS § 39 lg 4 alusel tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks kaitseõiguse tagamise printsiibi rikkumise tõttu.

Kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks võib tunnistada seda, et kriminaalasja menetlemisel on süüdistatava ja kohtualuse isik jäetud usaldusväärselt tuvastamata, mille tõttu esineb põhjendatud kahtlus selles, kas kohtu poolt süüditunnistatud isik on kuriteo toime pannud ning kriminaalasja menetlemisel süüdistatavana ja kohtualusena osalenud.

Ringkonnakohtu hinnang tõenditele ei pea ühtima esimese astme kohtu hinnanguga. Ringkonnakohtul aga puudub õigus hinnata tõendeid valikuliseltt ja ignoneerida esimese astme kohtu hinnangut tõenditele. Niiviisi toimimise võib Riigikohus AKKS § 39 lg 4 alusel tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks.

Süüdistatav ei pea tõendama, etvigastusi kannatanule ei tekitanud tema. Niisugune nõue moodustab süütuse presumptsiooni põhimõtte eiramine.

Juhul kui kassatsioonkautsjon on tasutud kohtuniku poolt määratud tähtajaks, kuid selle tasumist tõendavat dokumenti ei saanud kassaator kohtule õigeaegselt esitada haiguse tõttu, on kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg mööda lastud mõjuval põhjusel ja see kuulub ennistamisele.

KrMK § 58 lg-st 1 tulenevalt ei ole ekspertiis joobeseisundi tuvastamiseks kohus´tuslik.

Juhul kui ühele kannatanule huligaansel ajendil üliraske kehavigastuse tekitamine ja vägivallatsemist takistada püüdvale isikule kerge kehavigastuse tekitamine on hõlmatud ühtse tahtlusega ning süüdlane möönab mõlemale kannatanule mistahes raskusastmega kehavigastuse tekitamist, on toime pandud KrK § 107 lg 2 p-des 2 ja 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu. KrK § 184 kohaldamine on niisugusel juhul põhjendamatu.

Kriminaalasja menetlemise erinevatel etappidel antud ütluste erinevus detailides ei pea tähendama ütluste vastuolulisust. Ütluste muutmise põhjendused ei kuulu iseseisvalt KrMK §-s 46 loetletud tõendamiseseme asjaolude hulka.

Kohtualuse poolt kohtueelsel uurimisel tunnistajana antud ütlused ei ole tõendid. Nendeks ei ole ka seletused.

Isik on lapseealine enne 14-aastaseks saamist.

Kohtuliku arutelu käigus uue või muudetud süüdistuse esitamist sätestavate eeskirjade eiramist võib Riigikohus tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 alusel.

Prokuröri poolt kohtus esitatav uus või muudetud süüdistus peab vastama KrMK § 121 lg 2 nõuetele, olema üheselt mõistetav ja koostatud niisuguses vormis, et seda ärakirja on võimalik anda kohtualusele ja kaitsjale. Jõusse jäävat süüdistust ei ole vaja korrata. Kohtul endal puudub süüdistuse koostamise ja esitamise õigus, välja arvatud erasüüdistusasjades.

Kohtuistungile ilmumata jätmine väidetava haigestumise tõttu ilma sellest kohtule viivituseta teatamiseta võib olla kohtumenetluse pahatahtlik venitamine ja anda alust kohtualuse suhtes tõkendi - vahi alla võtmine - kohaldamiseks.

Isiku süüditunnistamine näilises või teeseldud tehingus eeldab niisuguse tehingu tõendatust ja kajastatust süüdistuses. Vastasel korral ei ole süüdistus kooskõlas KrMK § 121 lg-s 2 esitatud nõuetega ja on rikutud kaitseõigust.

KrK § 148-6 lg-s 1 sätestatud kuritegu on lõpule viidud ebaõigete andmete esitamisega ning olenemata sellest, kuidas need andmed esitati ja kas säärane tegevus mõjutas audiitorkontrolli tulemust või ei mõjutanud. Otsustamaks seda, kas sõlmitud leping on õigusliku tähendusega ja tekitab ühele poolele kohustisi, ei piisa lepingu teksti grammatilise teksti tõlgendamisest, vaid lähtudes TsÜS §-st 64 tuleb eelkõige arvestada poolte tegelikku tahet. Kohustise tekkimise aluseks olnud lepingu originaali hävitamine ei lõpeta kohustist, kuna niisugust kohustise lõppemise alust ei ole TsK 20. ptk ette nähtud. Lepingu originaali hävitamine ei tee olematuks varem olnud kohustust esitada leping asutuse raamatupidamisele.

Laenuks saadud rahaga tehtud investeering, mis võib moodustada ametiseisundi kuritarvitamise, on TsK § 272 lg-st 1 ja 2 tulenevalt laenu saanud isiku tehing, kes ka vastutab selle ebaõnnestumise eest.