Karistusseadustik (lühend - KarS)

Politseiseadus ei luba politseinikel siseneda eluruumidesse väärteo tõkestamiseks. Eluruumi puutumatus on põhiõigus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 33 mõttes, mille riivel peab olema mõistlik põhjus. Kodanike turvalisuse huvidest lähtuvalt on põhjendatud, kui politseinik siseneb eluruumi kuriteo tõkestamiseks. Selline politsei õigus tuleneb PolS § 13 lg 1 p-st 14. Väärtegude näol on aga tegu ühiskonna jaoks vähemolulisi õigushüvesid rikkuvate süütegudega ning seadusandja on leidnud, et väärteo tõkestamiseks ei tohi politsei eluruumi siseneda. Kui aga hilisema menetluse käigus selgub, et tegemist on väär-, mitte kuriteoga, ei karistata politsei sisenemist omavolilise sissetungina KarS § 266 tähenduses ja süüdistataval puudub sellisel olukorras hädakaitseõigus takistamaks politseid korterisse sisenemast.

Isikusamasuse tuvastamine võib toimuda mitmel moel - näiteks on võimalik isiku tuvastamine isiku enda või kellegi teise ütluste alusel, isikut tõendava dokumendi abil või mõne vastava andmebaasi kande põhjal. Ühegi nimetatud variandi puhul ei saa olla täiesti kindel, et isik saab õigesti tuvastatud - nii võib isik ise enda nime valesti öelda või näidata võltsitud dokumenti, aga samuti võidakse isik vääralt tuvastada seetõttu, et kanne andmebaasis on mingil põhjusel vale. Siiski on mõningad isiku tuvastamise moodused teistest märksa usaldusväärsemad. Näiteks saab isiku tuvastamist spetsiaalse politsei käsutuses oleva andmebaasi abil pidada tõepärasemaks kui isiku kindlakstegemist kellegi ütluse alusel. Eriti problemaatiline võib isikusamasuse tuvastamine ütluse alusel olla juhul, kus politseinikud ei saa olukorra pingelisuse tõttu rahulikult isiku kindlakstegemisele keskenduda. Sellisel juhul on isiku viimine politseijaoskonda üldjuhul õigustatud.

Konsumeerimine on olukord, kus koos raskema põhideliktiga on toime pandud mittekaristatav eel- või järeltegu. Seejuures on oluline, et süüdimõistmine põhiteos ammendab kaasnevate tegude ebaõiguse. Põhidelikt neelab eel- või järeldelikti üksnes siis, kui neis avaldub väiksem ebaõigus kui põhideliktis. Sellisel juhul loetakse eel- või järeldelikti taunitavus põhideliktiga kaetuks ning isikut karistatakse üksnes põhidelikti eest. Eel- või järeldeliktiga kaasneva ebaõiguse suuruse kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta kõiki faktilisi asjaolusid ning mitte taandada eel- või järelteo ja põhiteoga kaasneva ebaõiguse väljaselgitamist üksnes nimetatud tegude eest ette nähtud karistuste võrdlemisele. Järelteo neeldumist põhiteos ei toimu juhtudel kui järeltegu suurendab eelneva teo kahju; kui järelteoga kahjustatakse mingit muud õigushüve kui kahjustati põhiteoga ning kui järelteoga piiratakse kolmandate isikute õigushüvesid. Sellistel juhtudel on selge, et järelteoga kaasnev ebaõigus on niivõrd suur, et järelteo neeldumine põhideliktis ei ole võimalik. Samas on eelnev üksnes näitlik loetelu ning lähtudes konkreetse kriminaalasja faktilistest asjaoludest võib kohus ka muudel juhtudel jõuda järeldusele, et järeltegu põhideliktis ei neeldu.