KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-98-13 PDF Riigikohus 14.10.2013
Asjaolu, et menetlusosalisele osutas õigusabi tema poeg, kes ei ole nõudnud temalt arve maksmist, ei tähenda seda, et menetlusosalisel ei ole nimetatud õigusabikulu tekkinud või et kohus pidi nõudma arve tasumist tõendavaid dokumente. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele tuleb lisada menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista asjaolu, et menetluskulud kandis muu isik. Menetluskulusid tõendavaid dokumente ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta esitama. Kohtul on õigus nõuda menetluskulude kohta selgitusi või tõendavaid dokumente, kui kohtul tekib menetluskulude kandmise kohta kahtlus või ei ole menetluskulude nimekiri selge. Menetluskulu tõendavaks dokumendiks on lisaks kulu kandmist tõendavale dokumendile ka menetlusosalisele esitatud arve. (p 13)
3-2-1-93-13 PDF Riigikohus 02.10.2013
Riigikohtu 19. juuni 2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13 on Riigikohtu varasemat praktikat muudetud. Selle määruse p-s 14 jõudis Riigikohus seisukohale, et hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31 ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude korral nende vajalikkusest ja põhjendatusest (vt lähemalt viidatud lahendit). (p 11)
3-2-1-92-13 PDF Riigikohus 01.10.2013
Hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31. Põhiliseks kriteeriumiks esindajakulude korral on lähtuda nende vajalikkusest ja põhjendatusest (vt Riigikohtu 19. juuni 2013. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13, p 14). (p 13)
3-2-1-91-13 PDF Riigikohus 01.10.2013
Hagita menetluses esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31, mitte TsMS § 172 lg-t 8 (vt Riigikohtu 19. juuni 2013. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13, p 14). (p 14)
Hagi tagamise avalduse lahendamine on osa hagimenetlusest, mitte hagita menetlus. Seda ka juhul, mil hagi tagamise avaldusele ei järgne hagiavalduse esitamist TsMS § 382 lg 2 järgi kohtu määratava tähtaja jooksul. Hagi tagamise avaldusest on näha soov menetleda tulevikus esitatavat nõuet hagimenetluses. (p 12)
3-2-1-58-13 PDF Riigikohus 19.06.2013
Riigikohus on 31. mail 2011. a tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11 tehtud määruse p-s 20 leidnud mh, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestanud hagita menetluses teistelt menetlusosalistelt sissenõutavate lepingulise esindaja kulude piirmäärasid, tuleb kohaldada TsMS § 172 lg 8 esimest lauset. Selle lause järgi hüvitatakse vajalikud kohtuvälised kulud hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Põhimõtteliselt samasugustele seisukohtadele on jõutud 1. juunil 2011. a tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11 tehtud määruses ja 20. oktoobril 2010. a tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10 tehtud määruses. Kolleegium muudab seda seisukohta. Kolleegium on seisukohal, et üldnormina on võimalik ja tuleb hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31. Põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude korral nende vajalikkusest ja põhjendatusest. Vabariigi Valitsusel oleks õigusselguse huvides otstarbekas määrata ka hagita menetluses kindlaks piirmäärad, mida ületavalt ei ole võimalik esindajakulusid välja mõista. (p 14)
3-2-1-64-13 PDF Riigikohus 12.06.2013
Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind. Lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, võib eelkõige olla õigusteenuse osutamise tasu. Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus. Menetlusosaliselt ei saa välja mõista hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest (vt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13). (p 13)
3-2-1-65-13 PDF Riigikohus 03.06.2013
Olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmist taotleb mitu isikut ühiselt (nt seetõttu, et neil on olnud ühine esindaja), näitamata kummagi isiku kulude suurust, peab kohus selle kindlaks tegema. Juhul kui kohus ei ole menetluskulude hüvitamist nõudvate isikute osa kindlaks määranud, tuleb lugeda, et nende panus menetluskulude kandmisel oli võrdne ning kummagi menetluskuluks on pool nõutavatest menetluskuludest (vt ka Riigikohtu 25. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 14). (p 15) Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Menetluskulude väljamõistmise õiglust ja mõistlikkust hinnatakse menetluskulude jaotuse määramisel põhimenetluses. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses TsMS § 162 lg 4 ei kohaldu (Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12). (p 18) Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta. (p 16)
Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib TsMS § 62 lg 2 kohaselt teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Kohtulahendi peale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatavale kaebusele kohalduvad TsMS § 335 lg-d 1 ja 2, mille järgi piisab kirjaliku kaebuse esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks kaebuse edastamisest kohtule elektronpostiga tingimusel, et kaebuse originaal esitatakse kümne päeva jooksul (vt ka Riigikohtu 29. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p-d 8 ja 9). (p 12)
Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise. Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu. Lepingulise esindaja otsene sõidukulu võib olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus. Menetlusosaliselt ei ole võimalik mõista välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. (p 17) Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta. ( p 16)
3-2-1-13-13 PDF Riigikohus 20.03.2013
Kui kaks või enam hagejat esitavad mitme kostja vastu erineva suurusega sarnased nõuded ühes menetluses, tuleb lepingulise esindaja kulude piirmäär määrata iga hageja iga kostja vastu esitatud nõude suuruse järgi sõltumata sellest, et tsiviilasja hinna määramisel üldjuhul sellised nõuded liidetakse. Pooled peavad juba menetluse algusest peale arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude kindlaksmääramisel ning kui nad selle hinnaga ei nõustu, peavad nad sellele esitama vastuväiteid või kaebuse juba põhimenetluses (vt nt Riigikohtu 18. detsembri 2012. a määrused tsiviilasjades nr 3-2-1-171-12 (p 12) ja nr 3-2-1-158-12 (p 13)).
3-2-1-38-12 PDF Riigikohus 18.04.2012
3-2-1-143-11 PDF Riigikohus 27.02.2012
Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusega nr 137 kinnitatud "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" eesmärk on piirata menetluse kaotanud poolelt võitnud poolele lepingulise esindaja kulude väljamõistmist. Menetlusosalise vajadus kvalifitseeritud õigusabi ja esindaja järele on suurem, kui menetluses otsustatakse suurema rahalise nõude üle. Eelduslikult on suurema tsiviilasja hinnaga nõude lahendamine ka keerukam, tuues kaasa suuremad lepingulise esindaja kulud. Kui leida, et saab võrrelda isikuid, kelle hagi hind on töövaidluses 10 000 krooni ja kellele kehtib lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär 5000 krooni, isikutega, kelle hagi hind on töövaidluses 11 521 krooni 24 senti ja kellele kehtib lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär 25 000 krooni, on nende erineva kohtlemise lubatavaks eesmärgiks see, et ühelt poolt tagada kaotanud poolele väiksema tsiviilasja hinnaga nõude puhul väiksemad vastaspoole lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärad ja teiselt poolt see, et menetluse võitnud poolel oleks võimalus saada menetluse kaotanud poolelt seda suuremat hüvitist lepingulise esindaja kulude katteks, mida kaalukam ja eelduslikult keerukam on vaidlus teise menetlusosalise jaoks. Esindajakulude sissenõudmise piirmäärasid sätestades piirab määrus nr 137 kohtuasja võitnud poole kulude hüvitamist, kaitstes sellega kohtuasja kaotanud poolt. Eelmises lõigus nimetatud eesmärgi täitmiseks on seal mainitud isikute gruppide ebavõrdne kohtlemine proportsionaalne. Lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäära kehtestamine kindla summana on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Abinõu mõõdukus on tagatud kohtu piisavalt suure kaalutlusõigusega menetluskulude jaotuse kohta otsustuse tegemisel. Kohtul on võimalik jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohtul on diskretsiooniõigus ka lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses.
Töövaidluste lahendamisel tuleb käsitada töötajat töösuhte nõrgema poolena. Töötaja nõrgema seisundi tasakaalustamiseks on kohtul töövaidluse lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus. Samuti väljendub töötaja kui nõrgema poole kaitse kohtumenetluses selles, et töötajal on võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus.
Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Samuti tuleb kaaluda, kas menetlusosaliselt on põhjendatud mõista lepingulise esindaja kulu välja rohkem, kui oli tema nõude suurus. Töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses kui oli hageja nõue (tsiviilasja hind).
3-2-1-132-10 PDF Riigikohus 02.12.2010
Kui ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellant.
Täiendava otsuse tegemise avalduse esitamise tähtaeg on ennistatav TsMS § 67 järgi.
Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimine on kohtu diskretsiooniotsus.
3-2-1-43-10 PDF Riigikohus 18.05.2010
Enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud TsMS § 174 lg 2 ei nõudnud, et menetluskulud oleksid avalduse esitamise ajal kantud (vt Riigikohtu 8. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-09).
Kui asjas kohaldub hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 (vt nt Riigikohtu 6. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09 ja 8. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-09), tuleb kooskõlas määruse §-s 2 sätestatuga asja keerukuse hindamisel arvestada mh asjaoludega, kas menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb TsMS § 175 lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või töömahuga. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire.
3-2-1-19-10 PDF Riigikohus 31.03.2010
vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. jaanuari 2010. a määrus nr 3-2-1-154-09 ja 8. detsembri 2009. a määrus nr 3-2-1-142-09. Praegusel juhul said pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusega nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad". TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
3-2-1-112-09 PDF Riigikohus 09.11.2009
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-87-09. Kokkulepe tulemustasu kohta on lubatav advokatuuriseaduse § 61 lg 3 kohaselt. See aga ei tähenda, et tulemustasu korral ei tuleks hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole aga võimalik hinnata ilma õigusabi osutamiseks tehtud toiminguid (ja sellele kulunud aega) teadmata. Selleks on õigusabi osutajal vaja kohtule esitada dokumendid õigusabi osutamisele kulunud aja ning tehtud toimingute kohta. Vastasel korral ei ole võimalik õigusabikulusid välja mõista. TsMS § 174 lg 2 teise lause (enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud redaktsioonis) kohaselt lisatakse menetluskulude väljamõistmise avaldusele menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 175 lg 1 õigeks kohaldamiseks tuleb nimetatud lauset tõlgendada nii, et õigusabikulude kohta tuleb esitada ka dokument, millest nähtuks õigusabi osutamisele kulutatud aeg ning tehtud toimingud. Kui menetlusdokument oli puudustega, tuli kohtul tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõtte kohaselt ka enne 1. jaanuari 2009 anda menetlusosalisele tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. TsMS § 174 lg 5 (alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv redaktsioon) esimese lause kohaselt võib kohus anda menetlusosalisele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. TsMS § 175 lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need olid tingitud asja keerukusest või esindaja vahetumise vajadusest. Nimetatud lõikes on pandud kohtutele kohustus analüüsida ja põhjendada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tehtavas lahendis seda, kas ja miks oli konkreetne tsiviilasi niivõrd keerukas, et tingis mitme esindaja kasutamise vajaduse. Selleks on kohtutel mh õigus nõuda avaldajalt selgitust TsMS § 174 lg 5 alusel. Heas usus toimiv menetlusosaline esitab sellekohased põhjendused menetluskulude kindlaksmääramise avalduses omal algatusel. Tsiviilasja ei muuda iseenesest keerukaks asjaolu, et menetlusosalised kasutavad mitut esindajat, vaid keerukus peab tulenema asja olemusest ja mahust. Asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises, eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur. Teise esindaja õigusabikulude väljamõistmine poolelt võib kõne alla tulla eelkõige siis, kui teisel esindajal on teatud valdkonnas eriteadmised (nt patendiõiguses, kaubamärgiõiguses vms), mis on asjaolude või tõendite hindamiseks vajalikud. Menetluskulude väljamõistmine toimub põhimõtteliselt samadel alustel kahjuhüvitise väljamõistmisega võlaõigusseaduse järgi. Siiski on menetluskulude väljamõistmiseks ette nähtud eraldi menetlus, mille põhimõtted on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja selle alusel kehtestatud õigusaktides. Kuivõrd nimetatud õigusaktide alusel on võimalik menetluskulud välja mõista ka tulemustasu korral, ei kohaldata võlaõigusseadust.
3-2-1-87-09 PDF Riigikohus 15.10.2009
Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-5-06. Kostjate huvid on olnud kokkulangevad ning nende esindaja koostatud dokumendid seetõttu samasisulised. Mõnel juhul on ühes dokumendis kajastatud mõlema kostja seisukoht. See on menetlusökonoomiliselt õige, kuid ei anna alust nõuda õigusabikulude hüvitamist mitmekordselt.

Kokku: 35| Näitan: 21 - 35

/otsingu_soovitused.json