Eesti Vabariigi põhiseadus (lühend - PS)

Lennundusseaduse § 71 lõike 2 teises lauses sätestatud kohustus tasuda kontrollimise kulud on avalik-õiguslik rahaline kohustus (p 31). PS §-st 113 tulenev avalik-õigusliku rahalise kohustuse seadusega sätestamise nõue tähendab, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Nende elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse ulatus või selle suuruse määramise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud vastava kohustuse olemuslikud tunnused (p 40).

Lennundusseaduse § 71 lõike 2 teine lause sätestab kulude tasumise kontrolli kohustuse, kuid ei määra kindlaks selle kohustuse nõutavaid elemente. Seetõttu on see vastuolus PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooniga ega ole seetõttu formaalselt põhiseaduspärane. Käsitletava avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid ei ole kindlaks määratud ühegi õigustloova aktiga, vaid selle suurus otsustatakse vaidlustatud sätte kohaselt sisuliselt Lennuameti ja kontrolliva organisatsiooni vahelise kokkuleppega (p 44).

EÜ asutamislepingu artiklite 230 ja 234 kohaselt kontrollib EL-i teisese õiguse õiguspärasust Euroopa Kohus ning üksnes Euroopa Kohtul on võimalik teisese õiguse akte kehtetuks tunnistada. EL-i õigusega oleks vastuolus, kui Riigikohus hindaks, kas EL-i teisese õiguse hulka kuuluv õigusakt on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Riigikohtu pädevuses ei ole üldjuhul ka Eesti õigustloova akti EL-i õigusega seotud sätte põhiseadusele vastavuse kontroll ja selle sätte kehtetuks tunnistamine, kui vastav säte on kooskõlas selle aluseks oleva EL-i õigusega (p 29).

EL-i õigusega seotud sätte vastavust põhiseadusele saab kontrollida, kui on vaidlustatud sellise sätte formaalne põhiseaduspärasus, sest EL-i õigus ei reguleeri Eestis õigustloovate aktide andmiseks kehtestatud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid, parlamendireservatsiooni järgimist ja õigusselguse nõudeid (p 34). Kontroll on võimalik ka juhul, kui vaidlusalune säte reguleerib lisaks olukordi, mida EL-i õigus ei reguleeri, ja põhiseadusele vastavuse kontrolli taotletakse neid olukordi reguleeriva osa suhtes (p 35). Samuti olukorras, kus EL-i õigus, sh Euroopa Kohtu praktika võimaldab EL-i õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega (p 36). Kui kohtuasja raames on samaaegselt seatud kahtluse alla mingi sätte vastavus nii põhiseadusele kui ka EL-i õigusele, on asja lahendaval kohtul esmalt kohustus kontrollida Eesti õiguse kooskõla EL-i õigusega. Riigikohtul ei ole seda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses võimalik teha, kuna niisugune kontroll on osa õigusvaidluse lahendamisest ja väljuks seetõttu põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise piiridest (p 31).

Mingi sätte vastuolu EL-i õigusega ei tähenda iseenesest selle sätte vastuolu põhiseaduse või põhiseaduse täiendamise seadusega. Kohtule ei ole aga antud pädevust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust põhjusel, et õigustloov akt on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Olukorras, kus ilmneb Eesti õiguse sätte vastuolu EL-i õigusega, on siseriikliku õiguse ning Euroopa Liidu õiguse kooskõlla viimiseks erinevaid võimalusi. Põhiseaduse ega Euroopa Liidu õiguse kohaselt ei pea selleks eksisteerima põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. EL-i õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata jätta (vt Riigikohtu 19.04.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-1-05 - p-i 49 ja selles viidatud Euroopa Kohtu 22.10.1998 otsus liidetud kohtuasjades C-10/97-C-22/97) (p 32).

Küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, ei saa lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatust lähtudes. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega on süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 17-18).

Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või mitte. Isik, kes juhib mootorsõidukit joobeseisundis, kasutab seda liikluses osalemiseks ja seega ka süüteo toimepanemiseks. Seetõttu on mootorsõiduk KarS §-s 424 kirjeldatud kuriteo toimepanemise vahend.

Ilma vastava loata omandatud vahendi, aine või eseme võib konfiskeerida siis, kui isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo (KarS § 83 lg-d 4 ja 5). Kuid süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Seega kehtivad süüteo toimepanijalt vahendi konfiskeerimisel samad eeldused nagu karistamise puhul (vt KarS § 2 lg 2). Süüteo toimepanemise vahendi süüteo toimepanijalt konfiskeerimine tugineb ühtlasi isiku süül ja isikult õigusrikkumise toimepanemisel kasutatud eseme äravõtmisega väljendatakse ka hukkamõistu toimepandud teo eest. Kui konfiskeeritakse suhteliselt suure väärtusega, kuid vabas tsiviilkäibes olev asi, nagu seda on sõiduauto, saab möönda, et karistuslik mõju on domineeriv.

Süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 57). Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kuulub raskete liiklusõnnetuste levinud põhjuste hulka. Arvestades konfiskeerimise märkimisväärset preventiivset toimet (vt otsuse p 21), võib pidada süüteo toimepanemise vahendiks oleva sõiduauto konfiskeerimist teole vastavaks. Kuivõrd süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on materiaalses mõttes karistus, ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma.

Süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine KarS § 83 lg 1 järgi ei eelda täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas.

Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või mitte. Süüteo toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimine KarS § 83 lg 2 järgi eeldab täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas.

Kuna seadusandja ei ole ette näinud ühtegi alust, mis võimaldaks piirata karistusseadustiku järgi mõistetud karistust kandvate isikute põhiõigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele, tuleb lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest ja KarS § 5 lg-st 2 selliste isikute karistus viia kooskõlla pärast süüdimõistmist jõustunud seadusega, mis kergendab isiku olukorda. Uue, leebema seaduse kehtima hakkamisel saab jõustunud kohtuotsusest tuleneva karistuse täideviimist jätkata üksnes tingimustel ja ulatuses, milles seda samadel asjaoludel võimaldaks teha ka uus seadus. Sellises olukorras ei saa seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ka kohus konkreetse süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata. Seega puudub kohtul võimalus jätta süüdimõistetu olukord kergendava seadusega vastavusse viimata põhjusel, et kohtu hinnangul kahjustaks see ülemääraselt teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi, näiteks õiguskindlust, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhusat toimimist. Üldkogu asub selles osas teistsugusele seisukohale kui Riigikohtu kriminaalkolleegium 7. detsembri 2007. a määruses asjas nr 3-1-2-2-07, p 11 ja leiab, et küsimuses, kas viia süüdimõistetu kantav karistus kooskõlla uue leebema karistusseadusega, puudub kohtul kaalumisvõimalus(p 28).

PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsust asjas nr 3-1-3-10-02 ja 28.04.2004 määrust asjas nr 3-3-1-69-03, p 26)(p 21). PS § 23 lg 2 teisest lausest ei tulene süüdimõistetu õigus lõplikult täide viidud karistuse kergendamisele, vaid üksnes veel täideviimisel oleva karistuste vastavusse viimisele pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega(p 22).

PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-i 28 ja 28.04.2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 p-e 28-29). Tegemist on ilma seadusereservatsioonita põhiõigustega, mille piiramise õigustusena saavad arvesse tulla teised põhiõigused, aga ka põhiseaduslikud väärtused, näiteks kohtusüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu(p 23). Mida vähem intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid väärtusi. Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused, seda enam põhjendatud võib olla põhiõiguse taandumine nende ees(p 24). Põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 sätestatud seadusereservatsiooni nõude kohaselt saab põhiõigusi, sh ka süüdimõistetu õigust leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata aga üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb(p 25).

Kui kergemat karistusseadust kohaldada tagasiulatuvalt üksnes isikute suhtes, keda pole veel süüdi mõistetud, satuksid ühel ja samal ajal samasuguse teo toime pannud isikutest eelisolukorda need, kelle karistamiseni jõutakse näiteks süüdlase menetlusest kõrvalehoidumise või menetleja suurema töökoormuse tõttu alles siis, kui kergem karistusseadus juba kehtib. Mõistetud raskema karistuse kandmine kergemat karistust ettenägeva seaduse kehtivusajal toob seega kaasa ka võrdsuspõhiõiguse riive (vt Riigikohtu Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-e 35-39 ja 28.04. 2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 p-i 27)(p 21).

Konkreetne normikontroll saab alguse konkreetsest kohtuasjast - üldjuhul isiku õiguste ja vabaduste kaitseks toimuvast haldus-, tsiviil- ja kriminaal- või väärteoasjast. Kohtuasja menetlemisel peab olema tekkinud kahtlus asjassepuutuva ehk kohaldamisele kuuluva õigusakti põhiseaduspärasuses (p 13). Konkreetse normikontrolli käigus kontrollitakse, kas õigustloov akt rikub isiku õigusi ja vabadusi(p 18). Konkreetse normikontrolli eesmärgiks on teenida eelkõige menetlusosalise huve (p 15). Kohtute pädevuses ei ole algatada konkreetset normikontrolli, kui see ei riku menetlusosaliste õigusi ja vabadusi (p 18).

Kui riik leiab, et õigusaktiga kahjustatakse tema huve, siis on nii justiitsministril kui Riigikogul võimalus riigi huve väidetavalt kahjustav akt ise ära muuta. Samuti on PS § 139 kohaselt õiguskantsleri pädevuses teostada järelevalvet täidesaatva riigivõimu õigustloovate aktide üle ning algatada normikontroll justiitsministri määruse üle, kui ta leiab, et see on antud seaduse volitust ületades (p 15).

KrMS § 289 alusel võib isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes tunnistaja usaldusväärsuse hindamiseks. Sellest tulenevalt puudub kohtul võimalus jätta kõrvale ristküsitlusel saadud ütlused ning tugineda kohtuotsuse tegemisel hoopiski eeluurimisel antud ütlustele. Kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui ülekuulatav ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend kui ebausaldusväärne tervikuna kõrvale jätta (RKKKo nr 3-1-1-1-07, p 7.1-7.2 ja nr 3-1-1-113-06, p 17). Kirjeldatu laieneb ka vastastamise, äratundmiseks esitamise või ütluste olustikuga seostamise protokollis talletatud ütlustele (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p 12.2). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)

KarS § 184 lg 2¹ p-s 1 sätestatud varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte. Varalise kasu saamise eesmärk näitab subjektiivse koosseisutunnusena kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Koosseisutüüpide aspektist kujutab KarS § 184 lg 2¹ p-s 1 ette nähtud kvalifitseeritud koosseis endast nn mittekongruentset süüteokoosseisu, kus toimepanijal subjektiivselt esinev eesmärk ulatub objektiivsetest koosseisutunnustest kaugemale. Seega ei lange kõnealuse süüteokoosseisu puhul objektiivsed ja subjektiivsed tunnused kokku, vaid subjektiivsest küljest tuleb täiendavalt tuvastada varalise kasu saamise eesmärk, millele koosseisu objektiivses küljes aga vaste puudub. Ühtlasi järeldub sellest, et kui KarS § 184 lg 2¹ p-s 1 kirjeldatud koosseisu muude objektiivsete tunnuste suhtes piisab toimepanijal KarS § 15 lg-st 1 tulenevalt kaudsest tahtlusest, siis varalise kasu saamise eesmärgi puhul on nõutav KarS § 16 lg-s 2 sätestatud kavatsetus. Eelnevaga on selgitatav, miks vaadeldava süüteokoosseisu puhul puudub vajadus tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevus. Piisab kui süüdistatava puhul on kohtulikul arutamisel subjektiivsest küljest kindlaks tehtud varalise kasu saamise suhtes kavatsetus.

Kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist (RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8). Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana.

Kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist (RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8). Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana. Kuriteo ühiselt toimepannud isikutest ühele raskendava tunnusena kaastäideviimise (grupi) inkrimineerimine olukorras, kus teise eraldatud kriminaalasja raames langetatud jõustunud kohtuotsusega ei ole sellise tunnuse esinemist tuvastatud teise sama kuriteo toimepanija tegevuses, ei ole kooskõlas PS § 24 lg 2 ja KrMS § 268 lg 1 nõuetega, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 rakenduspraktikaga.

Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

Kuriteo ühiselt toimepannud isikutest ühele raskendava tunnusena kaastäideviimise (grupi) inkrimineerimine olukorras, kus teise eraldatud kriminaalasja raames langetatud jõustunud kohtuotsusega ei ole sellise tunnuse esinemist tuvastatud teise sama kuriteo toimepanija tegevuses, ei ole kooskõlas PS § 24 lg 2 ja KrMS § 268 lg 1 nõuetega, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rakenduspraktikaga.

Enamasti tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes ning et kriminaalasja eraldamist osavõtja suhtes tuleb kaaluda ka põhiõiguste tagamise aspektist. (RKÜKo nr 3-1-2-1-00, p 13). Eriti põhjalikult tuleb eraldamist kaaluda sellistes kriminaalasjades, mis on ühendatud ühiseks menetluseks seetõttu, et isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Sellele vaatamata ei ole kriminaalmenetluse praktikas võimalik täielikult vältida loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist eraldi menetlemiseks näiteks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale (RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 9, 10).

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 lg 1 näeb ette, et igaühel on talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral muu hulgas õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Sama artikli 3. lõike alapunktid "a" ja "b" sätestavad vastavalt, et igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on tsiteeritud sätteid rakendades asunud seisukohale, et Konventsioon kindlustab süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999. a, p-d 51-52). Nii Konventsioon kui selle rakenduspraktika tagavad süüdistatavale kaitseõiguse raames õiguse esitada oma vastuväited kõikidele süüdistuse punktidele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 lg 1 näeb ette, et igaühel on talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral muu hulgas õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Sama artikli 3. lõike alapunktid "a" ja "b" sätestavad vastavalt, et igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on tsiteeritud sätteid rakendades asunud seisukohale, et Konventsioon kindlustab süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999. a, p-d 51-52). Nii Konventsioon kui selle rakenduspraktika tagavad süüdistatavale kaitseõiguse raames õiguse esitada oma vastuväited kõikidele süüdistuse punktidele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

Väärteomenetluse seadustiku §-s 29 loetletakse asjaolud, mille esinemisel on väärteomenetlus välistatud ja juba alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada. Selles õigusnormis ei nähta väärteomenetlust välistava asjaoluna ette menetlemist ebaseadusliku menetleja poolt. Sellises olukorras saab tugineda VTMS § 29 lg 1 p-le 1, mille kohaselt tuleb alustatud väärteomenetlus lõpetada, kui isiku teos puuduvad väärteo tunnused. Tõendamiseseme asjaolusid saab väärteomenetluses tuvastatuks lugeda üksnes kohtuväline menetleja. Väärteomenetluse seadustiku §-s 9 nimetatakse kohtuvälise menetlejana 1) täidesaatva riigivõimu volitustega asutust; 2) valla- ja linnavalitsust; 3) eraõiguslikku juriidilist isikut halduslepingu alusel. Kuna üldkogu tunnistas ÜTS § 5411 lg 3 ning VTMS § 9 p 3 ja § 10 lg 5 põhiseaduse §-dega 3, 10, 13 ja 14 vastuolus olevaks, siis puudus eraõiguslikul juriidilisel isikul pädevus isiku käitumises väärteo tunnuseid tuvastada.

Nii kriminaalmenetlus kui ka väärteomenetlus kujutavad endast riigivõimu ühe alaliigi - karistusvõimu - teostamist ja et tulenevalt PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleb riigivõimu, sealhulgas karistusvõimu, teostada üksnes põhiseaduse ning sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kuna riigivõimu teostamine üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel on ka üks õigusriigi põhimõtte väljendusi, siis tuleb PS § 3 lõiget 1 lugeda koos §-s 10 väljendatud demokraatliku õigusriigi põhimõttega. Seadusereservatsiooni nõue ei välista absoluutselt riigivõimu teatud volituste delegeerimist. Kuid põhiseadus ei võimalda delegeerida kõiki riigivõimu volitusi, samuti peab delegeerimise viis olema kooskõlas põhiseadusega. Juba ainuüksi lepingu nimetusest tulenevalt on halduslepinguga põhimõtteliselt lubatav delegeerida eranditult vaid täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid. Karistusvõimu ning sealhulgas süüteomenetlust oma terviklikkuses - koos võimaliku kohtumenetlusega - ei saa aga käsitada (tavalise) haldusülesannete täitmisena. Seetõttu ei saa VTMS § 9 p-s 3 ja § 10 lg-s 5 ning ÜTS § 54¹¹ lg-s 3 sätestatut osas, mis võimaldab halduslepingu alusel delegeerida riigi karistusvõimu eraõiguslikule juriidilisele isikule, lugeda seadusereservatsiooni nõudega täielikus kooskõlas olevaks.

Neid ülesandeid, mida on põhiseaduse mõtte kohaselt kohustatud täitma riigivõim ja mis seetõttu moodustavad riigivõimu tuumikfunktsiooni, ei saa riigivõim delegeerida eraõiguslikule juriidilisele isikule. Riigi tuumikfunktsiooni hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka karistusvõim ning sealhulgas ka süütegude menetlemine. Süüteomenetluse puhul on tegemist riikliku tegevuse valdkonnaga, milles võimaldatakse ulatuslikult riivata isikute põhiõigusi. Mida ulatuslikumad on mingis valdkonnas põhiõiguste piiramise legaalsed võimalused, seda vastutusrikkamalt peab riik toimima isikute kaitsmisel ja sellise olukorra kujundamisel, mis peab vältima põhiõiguste põhjendamatud riived. Isiku võimalus end kaitsta ja turvaliselt tunda süüteomenetluste kontekstis tähendab nii avaliku võimu poolt süüteomenetluse reeglite kehtestamist kui ka seda, et avalik võim vastutab süütegude menetlejate koolitamise ja kestva täiendkoolitamise eest ning tagab ametkondliku kontrolli nende tegevuse üle, sealhulgas ka selle üle, et iga konkreetse väärteomenetluse raames ei riivataks ülemääraselt põhiõigusi. Süüteomenetluste puhul riigivõimu poolt vahetult kõnealust vastutust kandmata ja menetleja üle kontrollifunktsiooni teostamata ei ole riigis tagatud põhiõigust menetlusele ja korraldusele.

Väärteomenetluse seadustiku § 114 lg 1 p 2 kohaselt on üksnes menetlusosalisel õigus esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja üldmenetluses tehtud otsuse peale. Väärteomenetluse seadustiku § 16 nimetab menetlusosalisena vaid menetlusalust isikut ja tema kaitsjat. Seega ei näe väärteomenetluse seadustik ette menetlusvälise isiku võimalust esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale ega maakohtu pädevust selliseid kaebusi läbi vaadata. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on leitud, et menetlusväline isik saab VTMS § 76 lg 1 kohaselt kuni kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni küll vaidlustada kohtuvälise menetleja tegevust, kuid ei saa VTMS § 114 lg-st 1 tulenevalt vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust (vt RKKKm nr 3-1-1-156-05, p 10).

Vallasasja konfiskeerimine riivab asja omaniku omandipõhiõigust (PS § 32). Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt RKÜKm nr 3-3-1-38-00, p-d 15 ja 19 otsus nr 3-1-3-10-02, p 17). Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt PSJVm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4). Väärteomenetluse seadustikust, selle väljatöötamist puudutavatest materjalidest ega muudest allikatest ei nähtu selget eesmärki, mida silmas pidades on menetlusväline isik jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega on konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend. Seetõttu on VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend, vastuolus olev PS § 15 lg 1 esimese lausega.

Vallasasja konfiskeerimine riivab asja omaniku omandipõhiõigust (PS § 32). Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt RKÜKm nr 3-3-1-38-00, p-d 15 ja 19 otsus nr 3-1-3-10-02, p 17). Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt PSJVm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4). Väärteomenetluse seadustikust, selle väljatöötamist puudutavatest materjalidest ega muudest allikatest ei nähtu selget eesmärki, mida silmas pidades on menetlusväline isik jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega on konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend. Seetõttu on VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend, vastuolus olev PS § 15 lg 1 esimese lausega.

Karistusseadustiku § 83 kohaselt on süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti konfiskeerimine üldjuhul kohtu pädevuses. Erandina näeb KarS § 83 lg 6 ette, et väärteo toimepanemise vahendi ning väärteo vahetuks objektiks olnud aine või eseme võib sama paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud juhtudel konfiskeerida seaduses ettenähtud kohtuväline menetleja. Seega peab selleks, et konkreetne kohtuväline menetleja saaks otsustada mingi väärteo vahetu objekti või vahendi konfiskeerimise üle, seadusest tulenema vastav pädevusnorm. Tolliseaduse § 94 lg 4 sisu seisnebki selles, et anda sama paragrahvi teises lõikes nimetatud kohtuvälisele menetlejale - Maksu- ja Tolliametile - kooskõlas KarS § 83 lg-s 6 sätestatuga õigus otsustada, kas tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahend, millega või mille abil pandi toime tollieeskirjade rikkumine, tuleb KarS § 83 lg-tes 1 või 3 sätestatud alustel konfiskeerida või mitte. Samas ei ole Maksu- ja Tolliametil kohtuvälise menetlejana õigust otsustada tollieeskirjade rikkumisega seotud väärtegude toimepanemiseks kasutatud muude vahendite konfiskeerimise üle, mistõttu peab selliste esemete konfiskeerimise otsustama kohus.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust konkreetse normikontrolli raames hinnatakse, olema asjassepuutuv. Asjassepuutuvaks tuleb lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda tegelikult reguleerib (vt Riigikohtu 02.11.2006 otsuse asjas nr 3-4-1-8-06 p-i 17)(p 12). Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis on vaidlustatud normiga tihedalt seotud ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku olukorra suhtes (vt Riigikohtu 13.02.2007 otsuse asjas nr 3-4-1-16-06 p-i 18)(p 16). Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu määruse peale, millega kohus jättis rahuldamata hagi tagamise taotluse, st jättis hagi tagamata. See tuleneb TsMS § 660 lg-st 1(p 14). TsMS § 390 lg 1 esimene lause on olemuslikult seotud TsMS § 660 lg-ga 1, mis piirab maakohtu määruste vaidlustamist, ning hagi tagamata jätmise määruse peale määruskaebuse esitamise piirang tuleneb nimetatud sätete koostoimest(p 16).

TsMS § 390 lg 1 esimesest lausest ja § 660 lg-st 1 tulenev piirang, mis ei võimalda kaebeõigust kohtumääruse osas, mille alusel arvati kautsjon riigituludesse, ei ole mõõdukas ning riivab ebaproportsionaalselt PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust. Kuna hagi tagamata jätmise määrust ei ole võimalik vaidlustada, on isikult võetud õigus vaidlustada makstud kautsjoni riigituludesse arvamine(p 26). Hagi tagamise avalduselt tasumisele kuuluv kautsjon on samastatav lõivuga PS § 113 tähenduses. Kuna hagi tagamata jätmise määrust ei ole võimalik vaidlustada, on isikult võetud seega õigus vaidlustada makstud kautsjoni riigituludesse arvamine kui PS § 113 järgse lõivu tasumine(p 25). Hagi tagamist taotlenud isikule tuleb võimaldada PS § 24 lg 5 alusel hagi tagamata jätmise määruse peale, millega arvati tasutud kautsjon riigituludesse, edasi kaevata. See on vajalik, et hagi tagamata jätmise aluste kontrolli kaudu kontrollida ka hagi tagamise kautsjoni riigituludesse arvamise seaduslikkust. Kohtusüsteemi efektiivsuse tagamise eesmärk ei õigusta hagi tagamist taotlenud isikult hagi tagamata jätmise määruse ja seega kautsjoni riigituludesse arvamise vaidlustamise võimaluse äravõtmist, eriti kuna seda ei saa kontrollida ka hiljem mingis muus menetluses(p 26).

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi on võimalus esitada individuaalkaebus otse Riigikohtule piiratud. Seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada individuaalkaebus õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu 23.03.2005 määruse asjas nr 3-4-1-6-05 p-i 4; 04.04.2007 määruse asjas nr 3-4-1-8-07 p-i 5) (p 3).

Tulenevalt põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 ning Konventsiooni kohaldamispraktikast, saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseaduse §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu 17.03.2003. a otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-i 17; 06.01.2004 otsuse asjas nr 3-1-1-13-03 p-i 32; 06.01.2004 otsuse asjas nr 3-3-2-1-04 p-i 26)(p 4). Kohtumenetlust reguleerivad seadused ega põhiseadus ei anna isikule õigust esitada kohtu seisukohaga mittenõustumise korral kohtulahendi peale kaebust otse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile (p 5).

Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 3¹ lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses. (Vt RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 11 ja nr 3-1-1-52-07, p 10). NPALS § 3¹ lg 3 teist lauset tuleb koosmõjus NPALS § 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse aine segu puhul saab narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega tuleb seguaine puhul alati esmalt selgitada selles sisalduva puhta narkootilise aine kontsentratsioon ning hinnata, kas see on käsitletav narkootilise või psühhotroopse aine suure kogusena NPALS § 3¹ lg 3 esimese lause mõttes.

KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 annab kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 15). Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava olukorda. Lisaks peab kohus kirjeldatud olukorras omal algatusel kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt mitteerineva ja mitteraskema kuriteo katsena. Kui kohus leiab, et süüdistatava käitumine ei ole küll kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud karistusseadustiku sätete järgi, kuid vastab karistusseadustiku sellistele sätetele, mis ei ole süüdistusaktis märgitust oluliselt erinev ega raskem, tuleb süüdistatav süüdi tunnistada eelpool kirjeldatud uue kvalifikatsiooni järgi.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 kohaselt esitatakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Kohustus lahendada õigeksmõistvas kohtuotsuses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise küsimus tuleneb ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg-st 2. AVVKHS § 2 lg 2 esimesest lausest tulenevalt peab kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb AVVKHS § 2 lg-s 1 näidatud otsuse või määruse, selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui AVVKHS § 2 lg 1 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses. Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lg-s 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul, kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-07, p 33).

Arutades kriminaalasja olukorras, kus süüdistus on puudulik, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevad volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 18). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav. Seejuures tuleb võrreldes süüdistusaktis märgituga oluliselt erinevaks lugeda süüdistust, mis eeldab uute faktiliste asjaolude tuvastamist ja tugineb väidetele, mis ei olnud eelneva kohtuliku arutamise esemeks ning mille kohta ei ole süüdistatav seetõttu saanud enda seisukohti esitada ega seeläbi kaitseõigust realiseerida. Süüdistatava täielik informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 13).

Tulenevalt KrMS § 340 lg 4 p-st 2 võib ringkonnakohus tühistada õigeksmõistva kohtuotsuse üksnes prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Tühistades maakohtu otsuse "täies ulatuses", pidas ringkonnakohus ilmselt silmas üksnes maakohtu otsuse süüdimõistvat osa, jättes tähelepanuta, et apellatsioonikohtu otsuse resolutiivosa sõnastus mõjutab esimese astme kohtu otsust ka selle õigeksmõistvas osas. Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa sõnastamisel tehtud viga toob kaasa selle, et asjas tehtud kohtuotsus ei vasta KrMS § 309 lg 1 nõuetele. Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis vastavalt KrMS § 362 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.

Kohus saab jätta aktid põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata ning käivitada sellega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse Riigikohtus (PSJKS § 9 lg 1). Vahekohtule ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) ega muude õigusaktide kohaselt antud õigust jätta kohaldamata asjassepuutuv õigustloov akt ja tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks. Selline erisus on vahekohtumenetluse puhul põhjendatav vabatahtliku loobumisega igaüheõigusest pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse (PS § 15 lg 1 esimene lause). Eraõigussuhte pooltel on laiaulatuslik võimalus seda suhet käsutada ning seda ka suhtest tulenevate vaidluste lahendamiseks. Vahekohtukokkuleppe sõlmimisel peavad pooled paratamatult arvestama, et sellega välistatakse vähemalt olulises osas ka kohaldatavate normide põhiseadusevastasuse kontroll kohtus (p 6).

Kui isik on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, on ta sellega vabatahtlikult loobunud olulises osas kohtumenetluses asja lahendamisel kehtivatest garantiidest, mh kohaldatavate õigusaktide põhiseadusvastasuse kontrollimise võimalusest (p 9). Kuigi vahekohus ei saa algatada mingi õigusnormi põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei ole ka vahekohus vaidluse lahendamisel mitte alati jäigalt seotud kohaldatava normiga. Nii näiteks sätestab võlaõigusseaduse § 6 lg 2, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (p 7). Välistatud ei ole ka see, et isik saab esitada oma väiteid vaidlusaluste aktide põhiseadusega vastuolus olemise kohta vahekohtu otsuse tühistamise avalduses, mille vaatab TsMS § 755 lg 4 kohaselt esimese astme kohtuna läbi ringkonnakohus (p 8). Seetõttu tagab eelnevalt kirjeldatud menetluskord taotluse esitajale piisavalt tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks (p 9.

Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad PS § 9 lg 2 kohaselt juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõigus laieneb selle olemusest tulenevalt ka juriidilistele isikutele, olles seejuures õigusriigi printsiibi osaks (p 3).

Kui taotluse esitaja on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, on ta sellega vabatahtlikult loobunud olulises osas kohtumenetluses asja lahendamisel kehtivatest garantiidest, mh kohaldatavate õigusaktide põhiseadusvastasuse kontrollimise võimalusest (p 9). Kuigi vahekohus ei saa algatada mingi õigusnormi põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei ole ka vahekohus vaidluse lahendamisel mitte alati jäigalt seotud kohaldatava normiga. Nii näiteks sätestab võlaõigusseaduse § 6 lg 2, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (p 7). Välistatud ei ole ka see, et taotluse esitaja saab esitada oma väiteid vaidlusaluste aktide põhiseadusega vastuolus olemise kohta vahekohtu otsuse tühistamise avalduses, mille vaatab TsMS § 755 lg 4 kohaselt esimese astme kohtuna läbi ringkonnakohus (p 8). Seetõttu tagab eelnevalt kirjeldatud menetluskord taotluse esitajale piisavalt tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks (p 9).

PSJKS järgi on võimalus esitada Riigikohtule individuaalkaebus piiratud (p 4). Riigikohus saab jätta taotluse esitaja taotluse menetlemata juhul, kui viimasel on muu tõhus viis talle PS §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse tagamiseks (p 5). Nii võib isik, kelle õigusi rikub Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsus, vaidlustada selle otsuse Riigikohtus (PSJKS §-d 16-18). Kaebuse valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale võib esitada erakond, valimisliit või üksikisik (PSJKS § 37). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (p 4).

Kui isik on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, on ta sellega vabatahtlikult loobunud olulises osas kohtumenetluses asja lahendamisel kehtivatest garantiidest, mh kohaldatavate õigusaktide põhiseadusvastasuse kontrollimise võimalusest. Kuigi vahekohus ei saa algatada mingi õigusnormi põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei ole ka vahekohus vaidluse lahendamisel mitte alati jäigalt seotud kohaldatava normiga. Nii näiteks sätestab võlaõigusseaduse § 6 lg 2, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Välistatud ei ole ka see, et isik saab esitada oma väiteid vaidlusaluste aktide põhiseadusega vastuolus olemise kohta vahekohtu otsuse tühistamise avalduses, mille vaatab TsMS § 755 lg 4 kohaselt esimese astme kohtuna läbi ringkonnakohus (p 8).

Seadusega määratud kohtualluvuse põhimõtte eesmärk on tagada asja lahendamine pädeva kohtu poolt. Pädev kohus määratakse kindlaks seadusest tulenevate objektiivsete kriteeriumite alusel.

Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt lahendab kohtunik kohtualluvuse küsimused kohtuliku eelmenetluse raames kohtu alla andmise staadiumis reeglina eelistungit korraldamata. Eelistungi korraldamine on kohustuslik KrMS §-s 258 loetletud aluste esinemisel, kuid kriminaalmenetluse seaduse süstemaatilise tõlgendamise ja seaduse analoogia pinnalt ei ole see loetelu ammendav. Ei saa välistada olukorda, kui kohtul tekib vajadus menetluslike küsimuste lahendamiseks (nt kaitsja taotlus kaaluda kohtualluvuse muutmist) korraldada eelistung, tagamaks asja kiire ja tulemuslik lahendamine.

Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt lahendab kohtunik kohtualluvuse küsimused kohtuliku eelmenetluse raames kohtu alla andmise staadiumis reeglina eelistungit korraldamata. Eelistungi korraldamine on kohustuslik KrMS §-s 258 loetletud aluste esinemisel, kuid kriminaalmenetluse seaduse süstemaatilise tõlgendamise ja seaduse analoogia pinnalt ei ole see loetelu ammendav. Ei saa välistada olukorda, kui kohtul tekib vajadus menetluslike küsimuste lahendamiseks (nt kaitsja taotlus kaaluda kohtualluvuse muutmist) korraldada eelistung, tagamaks asja kiire ja tulemuslik lahendamine.

Ringkonnakohtu esimees on pädev otsustama kriminaalasja erandliku üleandmise ühelt maakohtult teisele vaid juhul, kui kriminaalasja esialgselt saanud maakohus on eelnevalt tuvastanud KrMS § 24 lg-s 2 sätestatud erandlikud asjaolud.

Säte, mille põhiseaduspärasust konkreetse normikontrolli raames hinnatakse, peab olema asjassepuutuv. Praegusel juhul reguleerivad sama küsimust nii MaaRS muutmise seaduse § 14 lg 2 kui ka MaaRS § 40 lg 1. Lex posterior derogat legi priori põhimõttest tulenevalt tuleb kohaldada hilisemat normi, seega MaaRS § 40 lg-t 1. Seetõttu ei ole MaaRS muutmise seaduse § 14 lg 2 käesoleva kohtuasja lahendamisel otsustava tähendusega normiks ning kohus ei saa analüüsida selle normi põhiseadusele vastavust. Praegusel juhul tuleb asjassepuutuvaks lugeda MaaRS § 40 lg 1, mis vaatlusalust olukorda tegelikult reguleerib ning millest lähtudes tulnuks asi seaduse kohaselt lahendada. (p 22) Kuna MaaRS muutmise seaduse § 14 lg 2 ei ole asjassepuutuvaks normiks, puudub alus hinnata mainitud sätte põhiseaduspärasust ning vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 23)

Põhiseaduse § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga. (vt Riigikohtu 22.12.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-10-00 p-e 20 ja 21). Põhiseaduse §-st 113 tuleneb nõue, et kõik maksuõigussuhte elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses ning üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule. Maksumaksja õigused ja kohustused peavad tulenema vahetult maksuseadusest (vt Riigikohtu 23.03.1998 otsust asjas nr 3-4-1-2-98). (p 24) Seadus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui volitab täidesaatvat võimu kindlaks määrama mõnda maksusuhte elementi. Määrus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui määrab kindlaks maksusuhte elemendi. (p 26)

Volitades PakAS 2000. a redaktsiooni § 2 punktis 7 rahandusministrit sisustama karastusjoogi mõistet, volitas seadusandja ministrit kehtestama karastusjoogi pakendiaktsiisi maksuobjekti. (p 27) Seadusandja ei määratlenud rahandusministrile antud volituse ulatust piisavalt, et see vastaks põhiseaduse § 113 nõuetele. (p 29)

Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Kuid üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. (p 36)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli raames hindab, olema asjassepuutuv. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses on asjassepuutuvad üksnes normid, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. (p 18) Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis omavad vaidlustatud normiga tihedat seost ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes (vt Riigikohtu 13.02.2007 otsuse p-i 18 asjas nr 3-4-1-16-06). Õigusselguse tagamiseks tuleb vaidlustatud normiga seotud norm lugeda asjassepuutuvaks ka juhul, kui kohus hindab juba kehtivuse kaotanud regulatsiooni põhiseaduspärasust. (p 20)

Vedelkütusevaru seadusega ei ole konkretiseeritud haldusõiguse üldpõhimõtteid nende praktiliseks realiseerimiseks vajaliku tasemeni. Vedelkütusevaru seaduse vastava menetluse eripära arvestades pole vajalik regulatsioon saavutatav ka haldusmenetluse seaduse sätteid kohaldades. Vedelkütusevaru makse menetlus ei vasta hea halduse põhimõtetele ega taga isiku põhiseaduslikku õigust menetlusele. (p 19)

Õigusloome võrdsus tähendab, et seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud (vt Riigikohtu 03.04.2002 otsuse nr 3-4-1-2-02 p-i 17). (p 13)

Avaliku teenistuse seadus eristab isikuid, kes on 65-aastaseks saamise tõttu teenistusest vabastatud, ja isikuid, keda ei ole vaatamata 65-aastaseks saamisele teenistusest vabastatud. Tegemist on analoogilises olukorras olevate isikute gruppide ebavõrdse kohtlemisega. Avaliku teenistuse seaduse § 120 lg-ga 1 ja sellega lahutamatult seotud normidega on riivatud 65-aastaste ja vanemate isikute PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 14) Sellisele üldises avalikku teenistust reguleerivas seaduses sätestatud regulatsioonile, mis võimaldab ühe 65-aastaseks saanud ametniku jätta teenistusse ja teise vabastada, põhjendades vabastamist üksnes isiku vanusega, pole võimalik leida mõistlikku põhjendust. Meelevaldse erineva kohtlemise vältimiseks peavad teenistusest vabastamise motiivid olema läbipaistvad ja kirjeldama tegelikku olukorda. (p 15)

Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis on tihedas seoses vaidlustatud normiga ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes. (p 12)

KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud käibemaksu soodusmäära kohaldamise tingimus, mille kohaselt riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, on meelevaldne, sest puuduvad mõistlikud ja asjakohased põhjused, mis võiksid KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud vahetegu õigustaksid. (p 22)

Sisulise võrdsuse idee kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 19)

Sisulise võrdsuse idee kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 19)

KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud käibemaksu soodusmäära kohaldamise tingimus, mille kohaselt riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, on meelevaldne, sest puuduvad mõistlikud ja asjakohased põhjused, mis võiksid KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud vahetegu õigustaksid. (p 22)

KTS § 25²¹ alusel täitemenetluses võlgnikult sissenõutav kohtutäituri lisatasu kujutab endast põhiseaduse § 32 lõikega 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet. Kuna kohtutäituri lisatasu näol on tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, kuulub selline omandiõiguse riive samaaegselt ka PS § 113 kaitsealasse ning peab vastama sellest sättest tulenevatele nõuetele. (p 22) Nii PS §-st 32 kui ka §-st 113 tuleneb, et omandiõiguse piiranguks olevad avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega. Seega ei või seda laadi omandi kitsendusi ette näha seadusest alamalseisva aktiga, milline nõue on täidetud. (p 23)

Nii PS § 32 lõige 2 kui ka § 113 nõuavad, et omandiõiguse piirang oleks proportsionaalne, s.t sobiv, vajalik ja mõõdukas. ( p 25) Kuna kohtutäituri lisatasu on oma olemuselt sarnane riiklikule lõivule, peab selle määr olema kehtestatud kulupõhimõttest lähtudes. Seadusandja on kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest kehtestanud kindlas määras, s.o 0,5% arestitava kinnisasja väärtusest. Järelikult ei võimalda kinnisasja arestimise eest ettenähtud kohtutäituri lisatasu regulatsioon mingil viisil kohtutäituri lisatasu määramisel arvestada konkreetse kinnisasja arestimise keerukust ega kinnisasja arestimisele kulutatud aega. Sellise regulatsiooni puhul ei ole tagatud võlgniku omandiõiguse piirangu mõõdukus. (p 28)

PSJV § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli vormis hindab, olema asjassepuutuv. Hindamaks KTS § 25²¹ põhiseaduspärasuse kontrollimise lubatavust, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas KTS § 25²¹ näol on tegemist käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatamise aluseks olnud vaidluse seisukohalt asjassepuutuva normiga. (p 15) Norm on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Kohtutäiturile kohustuslik kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest tuleneb üheselt KTS §-st 25²¹. KTS § 25²¹ põhiseadusele mittevastavuse korral tühistab kohus kohtutäituri lisatasu määramise otsuse, järelikult on KTS § 25²¹ asjassepuutuv. (p 16)

Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. (p 12) Kehtiva õiguskorra kohaselt ei ole seadusandja määranud sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuvat sõnaselgelt riigi või kohaliku omavalitsuse ainupädevuses oleva küsimusena. 1949. a Genfi konventsioonidest tulenevate kohustuste täitmise eest on rahvusvaheliselt vastutav Eesti Vabariik, seetõttu on sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuv riigielu küsimus. (p 14)

Ka riigielu küsimuste üle otsustamisel tuleb arvestada kohaliku omavalitsuse ja teiste isikute õiguste võimaliku riivega. Sõjahaudade monumentide ja -tähiste rajamisel, säilitamisel, kohandamisel, lammutamisel, demonteerimisel ja teisaldamisel on puutumus kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku garantiiga, kuna mainitud tegevused seonduvad kohaliku omavalitsuse ülesannetega avaliku ruumi ja miljöö kujundamisel ning kaitsel. (p 15) Samuti ei välista asjaolu, et tegemist on riigielu küsimusega kohaliku omavalitsuse kaasamist otsustusprotsessi. Selline kaasamine peab tagama igal konkreetsel juhul kohaliku omavalitsuse võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning tasakaalustatud ja põhjendatud otsuste langetamise. Sõjahaudade kaitse seaduses ette nähtud otsuste tegemisel ning toimingute sooritamisel on kohaldatav haldusmenetluse seadus ning hea halduse põhimõtteid. (p 25)

Tulenevalt PS §-st 154 on seadusandjal võimalik kohaliku omavalitsuse iseseisvust piirata, arvates mõned oma sisult kohaliku elu küsimused viimaste hulgast põhjendatult välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik garantii jääks püsima. (p 12) Kohaliku omavalitsuse kohaliku elu küsimuste otsustamise õigust võib ta mõne põhiseadusliku väärtuse kaitseks. Kuna sõjahaudadega seonduv on riigielu küsimus, ning sõjahaudade kaitse seaduse eesmärgiks on sõjategevuses hukkunud isikute säilmete kaitse, austamine ja väärikas kohtlemine, tuleb pidada riigi rahvusvahelise kohustuse - sõjahaudade kaitse - korrektset täitmist ja sõjahaudade kaitse ühtset reguleerimist kogu riigis legitiimseteks eesmärkideks, mille tagamiseks võib piirata kohaliku omavalitsuse õigust korraldada kohalikku elu. (p 20) ShKS § 8 lg-ga 2 ja § 9 lg-ga 4 sätestatud piirangud on sobivad ja vajalikud riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks sõjategevuses hukkunute säilmete ja mälestuse kaitsel. Tegemist on oluliste rahvusvahelisest õigusest tulenevate ja põhiseadusega kaitstud väärtuste ning põhimõtetega. Kuigi sõjahaudade kaitse seadus välistab kohalike omavalitsuste otsustusõiguse, on piirang eeltoodust lähtudes väheintensiivne ja tervikuna proportsionaalne. (p 24)

Linnavolikogu taotluse lubatavuse küsimuse lahendamisel tuleb välja selgitada, kas vaidlustatud seaduse sätted riivavad kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tegemist on riigi- või kohaliku elu küsimusega. (p 11) Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. Tulenevalt PS §-st 154 on seadusandjal võimalik kohaliku omavalitsuse iseseisvust piirata, arvates mõned oma sisult kohaliku elu küsimused viimaste hulgast põhjendatult välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik garantii jääks püsima. (p 12)