Pankrotiseadus (lühend - PankrS)

Kui võlgnik osaleb kohtumenetluses iseseisvalt ilma selleks õigust omamata, on alus vaadata asi TsMS § 702 lg 2 p 3 alusel teistmise korras uuesti läbi, sest võlgnikku ei esinda menetluses selleks seadusest tulenevalt õigust omav isik (pankrotihaldur). (p 11-12)

Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud isiku pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9). Pankrotiseaduse sätestest tulenevalt (enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 35 lg 1 p 1 ja 2, ning § 54 lg 1 ja 4 ja alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 541 lg 1 ja 4) muutub füüsilise isiku pankroti väljakuulutamise järel võlgniku vara pankrotivaraks ja võlgnik ei saa enam iseseisvalt osaleda pankrotivaraga seotud vaidlustes. (p 11)

Solidaarvõlgnikena ei ole kostjad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10). (p 9)

Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud isiku pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9).

Normid, mis reguleerivad poolte vahetumist kohtumenetluses, peavad muu hulgas tagama, et vaidlusaluse eseme võõrandamisega ei oleks võimalik tekitada õigustatud isikutele raskusi oma õiguste maksmapanekul, ja nii saab näiteks vaidlusaluse eseme võõrandamise jätta tähelepanuta nn irrelevantsuspõhimõtte järgi. Sama põhimõte kehtib ka juhul, kui vaidlusalune ja hagi esitamise ajal eeldatavasti hagejale kuuluv õigus loetakse menetluse vältel nõude ülemineku käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu algusest peale tegelikult kuuluvaks varasemale õigustatud isikule. Ka sel juhul peab menetluslikult olema tagatud, et lõppastmes oleks võimalik olemasolevat nõuet maksma panna. Kostja ei saa vabaneda tema vastu eksisteerivast nõudest üksnes põhjusel, et vaieldakse nõude kuuluvuse üle. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõue kuulub selle üleandmise aluseks olnud käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu mitte hagejale, vaid eelmisele võlausaldajale, on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta. (p 12) TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. See tähendab, et kui ese, mille üle vaieldakse, läheb menetluse vältel õigusjärgluse korras üle kolmandale isikule, siis on võimalik hagi rahuldada vaatamata sellele, et menetlusosaline on vahetunud. Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus menetluse vältel jõustub kohtulahend, millega nõude tunnustamise hagi esitanud võlausaldaja loetakse nõude kaotanuks põhjusel, et käsutustehing, millega arvatav võlausaldaja nõude esialgu omandas, on vahepeal tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. See tähendab, et nõude materiaalõiguslik tagasiminek esialgsele võlausaldajale ei mõjuta asja menetlust. (p 13)

TsMS § 210 lg 4 sätestab, et kui eseme võõrandab hageja ja asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, võib kostja esitada hagejale vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud. TsMS § 460 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei kehti otsus sellise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. Materiaalõiguslikus mõttes uue võlausaldaja suhtes ei kehtiks asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi ainult juhul, kui ta ei oleks teadnud nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise ajal, et nõude tunnustamise üle vaieldakse praeguses menetluses. (p 14)

Kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), nõuete heauskne omandamine ei ole aga võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)

Nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude kui mittekehalise eseme käsutamine erineb asja kui kehalise eseme käsutamisest ehk omandi üleandmisest, kus käsutus vajab selle lõpuleviimiseks veel reaalakti (nt valduse üleandmist) või õigustoimingut (nt kande tegemist kinnistusraamatusse), mis on väljapoole äratuntavad. Nõude käsutuse toime saavutamiseks ei ole selliseid lisatoiminguid vaja teha. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele.

Kui asja üleandmisele suunatud käsutustehingu kehtetuks tunnistamine vajab selle lõpliku toime saavutamiseks veel reaalakti või õigustoimingut, siis nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole selliste lisatoimingute tegemine vajalik ja loetakse, et uus võlausaldaja ei ole kunagi esialgse asemele astunud. (p 18) Kui kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), siis nõuete heauskne omandamine ei ole võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)

Pankrotihaldur peab pankrotimenetluses arvestama võlausaldaja eriõigusjärglusega ning sellest tulenevalt peab pankrotihaldur lugema kas täielikult või osaliselt pankrotivõlausaldajaks isiku, kellele nõue on seaduse alusel üle läinud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, p 15). Kui pankrotihaldur keeldub pankrotimenetluses isikut üleläinud nõude osas põhjendamatult pankrotivõlausaldajaks tunnistamast, saab isik esitada pankrotimenetluses tunnustatud nõude ülemineku tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi tuvastushagi. Selline hagi tuleb esitada pankrotihalduri ja/või võlausaldaja vastu, kelle nõude ülemineku üle vaieldakse. Sama kehtib ka olukorras, kus nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu loetakse nõue algusest peale kuuluvaks varasemale võlausaldajale ehk isikule, kes ei esitanud nõuet pankrotimenetluses. (p 16)

Kui tagasivõitmise korras tunnistatakse kehtetuks nõude loovutamise käsutustehing, siis ei ole nõuet vaja eraldi tagastada, vaid tuleb lugeda, et nõue kuulub algusest peale loovutajale kui esialgsele võlausaldajale. (p 17)

Pankrotihaldur ei osale kohtus pankrotivõlgniku nimel. PankrS § 69 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus haldurilt igal ajal nõuda teavet pankrotimenetluse käigu ja halduri tegevuse kohta, kuid sellise teabe nõudmine hagimenetluses lahendatavas asjas ei muuda haldurit veel menetlusosaliseks (vt Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 9). (p 18)

Kui maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka Riigikohus kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid. Menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2; vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). (p 19)

PankrS § 80 lg 3 järgi osaleb kohtunik võlausaldajate esimesel üldkoosolekul. Teistel üldkoosolekutel osaleb kohtunik, kui on alust arvata, et võib tekkida vaidlus häälte arvu määramise üle. Niisuguse aluse olemasolu saab eeldada üksnes siis, kui häälte arvu vaidlustanud võlausaldaja häälte vaidlustamist PankrS § 82 lg 7 kohaselt põhjendab. (p 14)

Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel on kostjaks pankrotivõlgnik. PankrS § 83 lg 5 kohaselt osaleb kohtus pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees, kui aga pankrotitoimkonda ei ole valitud, siis üldkoosolekul selleks valitud isik. (p 18) Pankrotihaldur ei osale kohtus pankrotivõlgniku nimel. PankrS § 69 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus haldurilt igal ajal nõuda teavet pankrotimenetluse käigu ja halduri tegevuse kohta, kuid sellise teabe nõudmine hagimenetluses lahendatavas asjas ei muuda haldurit veel menetlusosaliseks (vt Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 9). (p 18)

PankrS § 80 lg 3 järgi osaleb kohtunik võlausaldajate esimesel üldkoosolekul. Teistel üldkoosolekutel osaleb kohtunik, kui on alust arvata, et võib tekkida vaidlus häälte arvu määramise üle. Niisuguse aluse olemasolu saab eeldada üksnes siis, kui häälte arvu vaidlustanud võlausaldaja häälte vaidlustamist PankrS § 82 lg 7 kohaselt põhjendab. (p 14) PankrS § 82 lg-tes 3 ja 4 sätestatud korras määratud häälte arvu on hilisematel koosolekutel küll võimalik muuta, kuid üksnes juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mis seda tingivad. Seejuures on PankrS § 103 lg-s 5 ja § 106 lg-s 2 sätestatut arvestades nõuete kaitsmisel tunnustatud nõude alusel antud häälte arvu võimalik vaidlustada üksnes juhul, kui ilmneb, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust. (p 12) Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel on kostjaks pankrotivõlgnik. PankrS § 83 lg 5 kohaselt osaleb kohtus pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees, kui aga pankrotitoimkonda ei ole valitud, siis üldkoosolekul selleks valitud isik. (p 18)

Kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse (vt selle kohta Riigikohtu 21. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 14). (p 13)

PankrS § 83 lg 5 järgi on menetlusosalisteks võlausaldaja ning pankrotivõlgnik, keda esindab pankrotitoimkonna esimees või üldkoosolekul konkreetseks kohtumenetluseks või sellisteks kohtumenetlusteks valitud isik. Pankrotihalduri ja võlausaldaja vastu esitatud hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest need isikud ei ole praeguses asjas materiaalõiguslikult kohasteks kostjateks ja nende suhtes hagi rahuldamine ei saaks seega kõne alla tulla. Pankrotihalduri ja võlausaldaja suhtes hagi rahuldamata jätmine võib olla eksitav, sest võiks olla mõistetav kui lahend, mis välistab kohase kostja suhtes tehtud otsuse siduvuse nendele sama õigussuhte teistele osalistele (TsÜS § 38 lg 8). (p 9)

PankrS § 94 lg-s 3 märgitud puuduste all tuleb mõista sama paragrahvi lg 1 esimeses ja teises lauses loetletud puudusi ning aluse lugeda nõudeavaldus esitamata jäetuks annab võlausaldajate üldkoosolekule nõudeavalduse vormi- ja sisunõuete rikkumine. Nii peab nõudeavaldus olema kirjalik ning halduril tuleb kontrollida, kas selles on märgitud nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on tagatud pandiga. Olenevalt asjaoludest võib küll olla otstarbekas lisada nõudeavaldusele ka tõendid, millega avalduse esitaja oma nõuet põhistab, sest see võib aidata kaasa selguse loomisele ja vältida hilisemaid vaidlusi. Siiski ei ole nõudeavaldusele selles nimetatud asjaolusid tõendavate dokumentide lisamata jätmine puudus, mille tõttu võiks võlausaldajate üldkoosolek otsustada, et nõuet ei ole esitatud. Oma nõude tõendamiseks võib nõudeavalduse esitanud isik esitada tõendeid ka hiljem, sealhulgas kohtumenetluses, kus lahendatakse vaidlus tema nõude tunnustamise üle. (p 12)

Kommertspant ei laiene varale, millele on seaduse alusel tekkinud vallaspandiõigus, sh üürileandja pandiõigus. Ettevõtja võib ka kommertspandiga koormatud vara tavapärase majandustegevuse raames kasutada ja käsutada. Kui kommertspant ulatub vallasvarale, siis selle hindamisel, kas sellele vallasvarale võib VÕS § 305 lg 1 eelduste täitmisel tekkida ka üürileandja pandiõigus, tuleb järgida KomPS § 5 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt kommertspandiga koormatud vara võõrandamise või koormamise korral tavapärase majandustegevuse raames lõpeb kommertspant sellele esemele. (p 15) Asjaõigusele omase numerus clausus'e printsiibi kohaselt ei saa pooled muuta pandiõiguse asjaõiguslikku sisu. Eeldusel, et kolmandate isikute õigusi ei riivata, on aga võimalikud pooltevahelised võlaõiguslikud kokkulepped, millega pandiõigus välistatakse või millega muudetakse sama eseme suhtes tekkinud pantide omavahelist rahuldamisjärku. Kui üürileandja on seadusjärgsest pandiõigusest tahteavaldusega kommertspandi pidaja kasuks loobunud, puuduvad takistused kommertspandi tekkeks (KomPS § 2 lg 3 p 2) ja edasikestmiseks (KomPS § 5 lg 2) ka esemete suhtes, millele ulatub üürileandja seadusjärgne pandiõigus. Sellega on määratud sisuliselt kommertspandi eesõigus üürileandja pandiõiguse ees, olenemata vara omandamise ajast. Võlausaldajad võivad otsustada pandiõiguse omavaheliste järkude üle, seda nii pankrotimenetluses kui ka selle väliselt. (p 16)

Võlausaldajad võivad otsustada pandiõiguse omavaheliste järkude üle, seda nii pankrotimenetluses kui ka selle väliselt. (p 16)

Võlausaldaja õigus esitada pankrotimenetluses koostatud jaotusettepanekule vastuväide ei ava võlausaldajale uut võimalust vaidlustada tunnustatud nõuet või selle rahuldamisjärku. PankrS § 106 lg 2 annab õiguse vaadata tunnustatud nõue võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi, kui see rajaneb võltsitud andmetel või kui koosoleku kokkukutsumisel või pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Nimetatud säte ei anna aga võlausaldajale, kelle nõue on jäänud kaitsmata, õigust taotleda uue nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumist. (p 19)

AÕS § 279 lg-st 7 ja VÕS § 149 lg-test 1 ja 3 tulenevalt ei saa pantija esitada nõudele selliseid vastuväiteid, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga, ega kasutada võlgnikule kuuluvat kujundusõigust. (p 15) Leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ega ole tegemist ka kujundusõigusega. Pantijal ja käendajal on õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud. Juhul, mil viivise/leppetrahvi vähendamise taotluse esitab pantija, tuleb leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Kohtumenetluses tuleb pantija poolt viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. (p 17) Pantija suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld, mis tuleneb PankrS § 35 lg 1 p-st 6. (p 21) See, et ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes täitemenetlustes saavutab sissenõudja viivisenõude maksmapaneku nt mõne pantija viivise vähendamise taotluse esitamata jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise andjatelt/pantijatelt võimalust see taotlus ennast puudutavas täitemenetluses esitada. (p 22)

Leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ega ole tegemist ka kujundusõigusega. Kujundusõigust iseloomustab eelkõige selle realiseerumine asjakohase tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Nt lepingu ülesütlemise korral ülesütlemisavalduse jõudmisel vastaspooleni leping lõpeb, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 23). Viivise vähendamise tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni ei saabu tagajärg, mille kohaselt ei pea võlgnik viivist vähendatud ulatuses tasuma. Viivise vähendamise taotlus esitatakse üldjuhul kohtumenetluses ning see ei pea olema ka summaliselt piiritletud. Viivise vähendamise otsustab kujundusotsusega kohus. (p 16) Pantijal ja käendajal on õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud. Juhul, mil viivise/leppetrahvi vähendamise taotluse esitab pantija, tuleb leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Kohtumenetluses tuleb pantija poolt viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. (p 17) Pantija suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld, mis tuleneb PankrS § 35 lg 1 p-st 6. (p 21) See, et ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes täitemenetlustes saavutab sissenõudja viivisenõude maksmapaneku nt mõne pantija viivise vähendamise taotluse esitamata jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise andjatelt/pantijatelt võimalust see taotlus ennast puudutavas täitemenetluses esitada. (p 22)

Selguse huvides oleks otstarbekam, kui ringkonnakohus enne maakohtu otsuse resolutsiooni tervikteksti esitamist võtaks eraldi seisukoha kõikides nendes punktides, milles ta maakohtu otsust muudab (osaliselt tühistab) või muutmata jätab. (p 24)

Kujundusõigust iseloomustab eelkõige selle realiseerumine asjakohase tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Nt lepingu ülesütlemise korral ülesütlemisavalduse jõudmisel vastaspooleni leping lõpeb, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 23). (p 16)

Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. (p 11)

VÕS § 44 kohaselt, kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav. (p 12)

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbivaatamisel tuleb viivise vähendamise taotluse korral määrata otsuses viivise lõplik suurus. Kohus peab otsuse resolutsioonis võtma seisukoha, millest nähtuks, millises ulatuses on sissenõudjal õigus täitemenetluses saadud raha arvel viivist nõuda (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 19). (p 17) See, et ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes täitemenetlustes saavutab sissenõudja viivisenõude maksmapaneku nt mõne pantija viivise vähendamise taotluse esitamata jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise andjatelt/pantijatelt võimalust see taotlus ennast puudutavas täitemenetluses esitada. (p 22)

Pantija suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld, mis tuleneb PankrS § 35 lg 1 p-st 6. (p 21)

Maakohtu määruse peale, millega maakohus rahuldab menetlusosalise määruskaebuse, saab esitada määruskaebuse ringkonnakohtule teine menetlusosaline, kelle õigusi maakohtu määrus riivab. (p 11-12)

Seadusandja on edasikaebe võimalused pankrotimenetluses soovinud sätestada ammendavalt pankrotiseaduses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12, p 14). Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust määruse peale, millega kohus määrab võlgnikule vande andmise kohustuse. PankrS § 31 järgi ei ole selline otsustus kohustuslik osa pankrotimäärusest. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus pankrotimääruses sisaldub eraldi määrus, millega võlgniku juhatuse liikmeid kohustatakse vannet andma. Sellise määruse peale ei näe pankrotiseadus ette määruskaebuse esitamise võimalust. (p 15)

Kestva toimega määrust hagita menetluses saab kohus asjaolude muutumisel TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi ise muuta. Määrust, millega maakohus paneb võlgniku juhatuse liikmele vande andmise ja andmete esitamise kohustuse, tuleb käsitada kestva toimega määrusena hagita menetluses, mida kohus saab ise muuta. Esialgse määruse muutmise tulemusena tehtud lahendile kehtib TsMS § 480 lg 4 järgi edasikaebamise osas PankrS § 5 lg-s 1 väljendatud üldpõhimõte. Pankrotiseadus ei näe ette, et võlgnik võiks esitada määruskaebuse pankrotimenetluses tehtud maakohtu määruse peale, millega kohus vabastab võlgniku juhatuse liikme vande andmise kohustusest. (p 16)

Tulenevalt TsMS §-st 695, mille kohaselt Riigikohtusse määruskaebuse esitamisele kohaldatakse kassatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui seadusest ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti, kehtib TsMS § 643 lg 4 ka ringkonnakohtus määruskaebuse läbi vaatamata jätmise kohta tehtud määruse vaidlustamise kohta. See tähendab, et ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus jätab määruskaebuse läbi vaatamata, saab esitada määruskaebuse Riigikohtule. (p 17)

Seadusandja on edasikaebe võimalused pankrotimenetluses soovinud sätestada ammendavalt pankrotiseaduses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12, p 14). Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust määruse peale, millega kohus määrab võlgnikule vande andmise kohustuse. PankrS § 31 järgi ei ole selline otsustus kohustuslik osa pankrotimäärusest. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus pankrotimääruses sisaldub eraldi määrus, millega võlgniku juhatuse liikmeid kohustatakse vannet andma. Sellise määruse peale ei näe pankrotiseadus ette määruskaebuse esitamise võimalust. (p 15)

Kestva toimega määrust hagita menetluses saab kohus asjaolude muutumisel TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi ise muuta. Määrust, millega maakohus paneb võlgniku juhatuse liikmele vande andmise ja andmete esitamise kohustuse, tuleb käsitada kestva toimega määrusena hagita menetluses, mida kohus saab ise muuta. Esialgse määruse muutmise tulemusena tehtud lahendile kehtib TsMS § 480 lg 4 järgi edasikaebamise osas PankrS § 5 lg-s 1 väljendatud üldpõhimõte. Pankrotiseadus ei näe ette, et võlgnik võiks esitada määruskaebuse pankrotimenetluses tehtud maakohtu määruse peale, millega kohus vabastab võlgniku juhatuse liikme vande andmise kohustusest. (p 16)

Võlgniku vande andmise kohustuse kohta märgib kolleegium järgmist. PankrS § 86 lg 1 järgi võib kohus kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. PankrS § 90 ja § 19 lg 1 järgi võib sellise kohustuse muu hulgas panna juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikmele. Niisuguse kohustuse eesmärgiks on tagada suurem õigusselgus võlgniku vara, kohustuste ja dokumentide kohta.

üksnes asjaolu, et isik ei ole enam võlgniku juhatuse liige, ei pruugi olla põhjuseks, miks ta peaks sellisest kohustusest vabanema. PankrS § 90 järgi on juriidilisest isikust võlgniku puhul koostoimes PankrS § 86 lg-ga 1 ja § 19 lg-ga 3 võimalik kohustada võlgniku juhatuse liiget andma vannet ka juhul, kui ta on oma kohustustest vabastatud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. (p 18)

Tühistatud otsuse teinud kohtule on TsMS § 658 lg 2 järgi asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Asja uueks läbivaatamiseks saatmisel maakohtule puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 14). (p 28)

Võlatunnistuse õiguslik tähendus ei saa olemuslikult muutuda, kui võlgnik pankrotistub. (p 25)

PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud tunnustamisnõudes ja TsMS § 368 lg 1 alusel esitatud tuvastusnõudes saab pärast 1. jaanuari 2010 olla menetlusosaliseks pankrotivõlgnik. (p 21)

Põhjendamatutele nõuetele vastuväite esitamine on halduri PankrS § 101 lg 1 järgne kohustus ning põhjendamatult vastuväite ja (vastu)hagi esitamata jätmisel võib haldur olla PankrS § 63 lg 1 järgi kohustatud võlgnikule või teistele võlausaldajatele hüvitama sellest tingitud kahju. (p 27)

Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17) (p 26).

Kui konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude pankrotimenetluses tunnustamisel esitatakse vastuväide, saab vastuväite esitaja nõude tunnustamise hagile vastuväiteid esitada vaid juhul, kui on esitatud (vastu)hagi võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamiseks alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel. Kuna selline nõue puutub pankrotivarasse, saab hagi esitada üksnes pankrotihaldur. Kui haldur esitab vastuhagi, tähendab see võlatunnistuse tagasinõudmist pankrotivarasse ja sellele saavad tugineda ka nõudele vastuväite esitanud võlausaldajad. (p 27)

Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selles tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks. (p 28)

Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17) (p 26).

Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17) (p 26).

Kui võlgniku väited puudutavad nõude maksmapanemist vales menetluses (täitemenetluses pankrotimenetluse asemel), on õigeks õiguskaitsevahendiks kaebus kohtutäituri tegevuse peale (vt ka Riigikohtu 21. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-11, p 16). (p 17)

PankrS § 42 kehtib ainult võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelises suhtes. Seega ei mõjuta PankrS § 42 järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-12, p 13). (p 15) Põhivõlgniku kohustuse katteks asjaõigusliku tagatise (hüpoteegi) andnud pantija suhtes võib täitemenetluse alustamist nõuda vaid siis, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta (AÕS § 352 lg 1). (p 16)

Võlausaldajal on laenuleping võimalik üles öelda ka pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. (p 16)

PankrS § 42 kehtib ainult võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelises suhtes. Seega ei mõjuta PankrS § 42 järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-12, p 13). (p 15) Võlausaldajal on laenuleping võimalik üles öelda ka pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. (p 16)

Maksuhalduri rahvusvahelise ametiabi korras tehtud haldusakt on täitedokument TMS § 2 lg 1 p 12 mõttes. (p 11) Nõude tunnustamata jäämine pankrotimenetluses ei kõrvalda täitedokumendi õigusjõudu. Nõude tunnustamata jäämise tagajärjeks on, et võlausaldaja ei saa oma nõuet realiseerida pankrotimenetluses ja ta ei omanda pankrotimenetlusest pärinevat täitedokumenti. (p 13)

Nõude tunnustamata jäämine pankrotimenetluses ei kõrvalda täitedokumendi õigusjõudu. Asjaolu, et nõue jäi pankrotimenetluses tunnustamata, saab tuua kaasa tagajärje vaid pankrotimenetluses. Nõude tunnustamata jäämise tagajärjeks on, et võlausaldaja ei saa oma nõuet realiseerida pankrotimenetluses ja ta ei omanda pankrotimenetlusest pärinevat täitedokumenti. (p 13)

Pärast tasaarvestuse õiguse tekkimist sõltub tasaarvestuse tegemine ja tasaarvestus üksnes tasaarvestavast poolest ning VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele (vt Riigikohtu 14. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09, p 22). (p 14)

PankrS § 99 lg 3 kohaldub loovutamisega saadud nõuete tasaarvestusele, mis on tehtud pankrotimenetluses, s.o pärast pankroti väljakuulutamist. PankrS § 99 lg-t 3 ei saa kohaldada aga väljaspool pankrotimenetlust, s.o enne pankroti väljakuulutamist toimunud tasaarvestustele. (p 11)

Tulenevalt PankrS §-st 109 ja § 113 lg 1 p-st 2 saab võlgniku pankrotihaldur tagasivõitmise korras sekkuda võlgniku tehingutesse ja toimingutesse. Võlgniku pankrotihaldur ei saa tagasivõitmise korras taotleda võlgniku ühepoolsel tahteavaldusel (tasaarvestusel) põhinevate õiguslike tagajärgede ümberkujundamist. Eeltoodut ei muuda see, et tasaarvestused mõjutavad otseselt võlgniku varalist sfääri. Reeglid võlausaldaja tasaarvestuse lubatavusele sätestab PankrS § 99. (p 14)

Pandiga tagatud nõue ei lähe PankrS § 153 lg 4 alusel teise rahuldamisjärku ulatuses, milles see jäi rahuldamata seetõttu, et pandieseme müügist saadud rahast tehti PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamakseid (p 10).

Kuna kohtumääruse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav lahendi ülejäänud tekstita, peab kohus pankrotimenetluse lõpetamise määruse resolutsiooni märkima mh selle osa võlausaldaja esimese järjekoha nõudest, mis jäi rahuldamata pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tõttu (p 11).

PankrS § 31 lg 1 koostoimes lg-ga 2 kohustab kohut kuulutama püsivalt maksejõuetu juriidilise isiku pankroti välja ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue ei ole selge (p 16). Võlausaldaja nõude olemasolu ja selle ulatus ning selgus ei ole pankroti väljakuulutamise otsustamise staadiumis tähtsusetud. Nimelt tuleb olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse, võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 või lg 3 tähenduses, kohtul võlgniku maksejõulisust (st suutlikkust tasuda võlgu ning vara ja kohustuste omavahelist vahekorda) hinnata ilma vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka ilma vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, siis on täidetud püsiva maksejõuetuse esimene eeldus PankrS § 1 lg 2 või lg 3 järgi. Seejärel tuleb hinnata ka samadest sätetest tuleneva teise eelduse täidetust ehk seda, kas maksejõuetus on püsiv (p 18).

Võlausaldaja nõude olemasolu ja selle ulatus ning selgus ei ole pankroti väljakuulutamise otsustamise staadiumis tähtsusetud. Nimelt tuleb olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse, võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 või lg 3 tähenduses, kohtul võlgniku maksejõulisust (st suutlikkust tasuda võlgu ning vara ja kohustuste omavahelist vahekorda) hinnata ilma vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka ilma vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, siis on täidetud püsiva maksejõuetuse esimene eeldus PankrS § 1 lg 2 või lg 3 järgi. Seejärel tuleb hinnata ka samadest sätetest tuleneva teise eelduse täidetust ehk seda, kas maksejõuetus on püsiv (p 18). PankrS § 31 lg 1 koostoimes lg-ga 2 kohustab kohut kuulutama püsivalt maksejõuetu juriidilise isiku pankroti välja ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue ei ole selge (p 16).

PankrS § 31 lg 1 koostoimes lg-ga 2 kohustab kohut kuulutama püsivalt maksejõuetu juriidilise isiku pankroti välja ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue ei ole selge. (p 16) Võlausaldaja nõude olemasolu ja selle ulatus ning selgus ei ole pankroti väljakuulutamise otsustamise staadiumis tähtsusetud. Nimelt tuleb olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse, võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 või lg 3 tähenduses, kohtul võlgniku maksejõulisust (st suutlikkust tasuda võlgu ning vara ja kohustuste omavahelist vahekorda) hinnata ilma vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka ilma vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, siis on täidetud püsiva maksejõuetuse esimene eeldus PankrS § 1 lg 2 või lg 3 järgi. Seejärel tuleb hinnata ka samadest sätetest tuleneva teise eelduse täidetust ehk seda, kas maksejõuetus on püsiv. (p 18)

Võlausaldaja nõude olemasolu ja selle ulatus ning selgus ei ole pankroti väljakuulutamise otsustamise staadiumis tähtsusetud. Nimelt tuleb olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse, võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 või lg 3 tähenduses, kohtul võlgniku maksejõulisust (st suutlikkust tasuda võlgu ning vara ja kohustuste omavahelist vahekorda) hinnata ilma vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka ilma vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, siis on täidetud püsiva maksejõuetuse esimene eeldus PankrS § 1 lg 2 või lg 3 järgi. Seejärel tuleb hinnata ka samadest sätetest tuleneva teise eelduse täidetust ehk seda, kas maksejõuetus on püsiv. (p 18)

Kassatsioonkautsjon ühisvara jagamise asjas (vt 3-2-1-31-14, p 19), (p 18)

Asja kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi alusel saab asja müügiks korraldada avaliku enampakkumise TMS-s sätestatud korras (p 16)

Abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (p 13)

Ühisvara jagades tuleb üldjuhul eelistada solidaarkohustuste täitmist nende jagamisele (PKS § 38) (p 14), sest täitmisega abikaasade solidaarkohustus lõppeb, kuid jagamine ei puuduta üldjuhul võlausaldajat ja abikaasade solidaarkohustus säilib. Kohustuse oma osast suuremas ulatuses täitnud abikaasale läheb üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu (vt 3-2-1-33-03, p 11) (p 14)

Abikaasade varaühisuse varasuhte saab abikaasa lõpetada abieluvaralepinguga isiklikult, võlgnikust abikaasa pankrotihaldur ei saa sellist lepingut abikaasa nimel sõlmida (p 11)

Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril (PankrS § 122) ja on erinevalt abikaasadest õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist varaühisuse varasuhte kestel ja tal ei ole õigust nõuda abikaasade varaühisuse varasuhte lõpetamist (PKS § 36). Abikaasa saab esitada sellisel juhul vastuhagi ühisvara jagamiseks teisel viisil (p 11–12).

Pankrotihaldur saab nõuda PankrS § 122 alusel nii ühisvara jagamist (PKS § 37) kui ka ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist või jagamist (PKS § 38) (p 14)

Laenu tagastamise kohustuse saab jagada abikaasade vahel vastavalt laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal, mitte pankroti väljakuulutamise ajal (p 15)

Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril ei ole seadusest tulenevalt õigust korraldada ühisvara müügiks avalikku enampakkumist ja üldjuhul ei ole põhjendatud määrata teda seda tegema ka kohtulahendiga. Ühisvarale seatud hüpoteegiga tagatud abikaasade solidaarkohustuse saab ka ühe abikaasa pankroti korral täita, arvestades viivist kinnisasja müümise päevani. Võlausaldaja saab sundtäitmise klausli korral alustada täitemenetlust hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel abikaasade solidaarkohustuse täitmiseks ka ühe abikaasa pankroti korral (p16)

Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril (PankrS § 122) ja täitemenetluse sissenõudjal (TMS § 14 lg 2) on erinevalt abikaasadest õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist varaühisuse varasuhte kestel ja neil ei ole õigust nõuda abikaasade varaühisuse varasuhte lõpetamist (PKS § 36). Abikaasa saab sellises menetluses esitada vastuhagi ühisvara jagamiseks teisel viisil (p 11–12).

Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel ja jagamisel kohaldatav õigus (vt 3-2-1-31-14, p-d 10 ja 12) (p 13)

Abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (p 13)

Pankrotihaldur saab nõuda PankrS § 122 alusel nii ühisvara jagamist (PKS § 37) kui ka ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist või jagamist (PKS § 38) (p 14)

Ühisvara jagades tuleb üldjuhul eelistada solidaarkohustuste täitmist nende jagamisele (PKS § 38) (p 14), sest täitmisega abikaasade solidaarkohustus lõppeb, kuid jagamine ei puuduta üldjuhul võlausaldajat ja abikaasade solidaarkohustus säilib. Kohustuse oma osast suuremas ulatuses täitnud abikaasale läheb üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu (vt 3-2-1-33-03, p 11) (p 14)

Laenu tagastamise kohustuse saab jagada abikaasade vahel vastavalt laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal (p 15)

Kui abikaasade sissenõutavaks muutunud solidaarkohustuse täitmine on tagatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegiga ja ühisomandi lõpetamiseks otsustataks kinnisasi müüa avalikul enampakkumisel, on põhjendatud solidaarkohustus ühisvara jagamisel täita, mitte jagada (p 15)

Ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendit saab täita ja selle alusel ühisvara müügiks avalikku enampakkumist korraldada TMS-s sätestatud korras. Ühisvarale seatud hüpoteegiga tagatud abikaasade solidaarkohustuse saab täita, arvestades viivist kinnisasja müümise päevani. Võlausaldaja saab sundtäitmise klausli korral alustada täitemenetlust hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel abikaasade solidaarkohustuse täitmiseks (p16)

Ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendit saab täita ja selle alusel ühisvara müügiks avalikku enampakkumist korraldada TMS-s sätestatud korras (p 16)

ÄS § 101 lg 2 alusel ei teki võlausaldajal eraldi nõuet täisühingu osaniku vastu, vaid võlausaldaja saab osaniku vastu esitada nõude, mis tal on täisühingu vastu, kuid mida tal ei õnnestu täisühingu vara arvel rahuldada. Sellise nõude aegumisele saab kohaldada täisühingu vastu esitatud nõude aegumistähtaja kohta sätestatut (p 12)

Kui täisühingu vastu on esitatud maksunõue, mille täitmist nõutakse täisühingu osanikult, tuleb osanikule teha MKS § 96 järgi vastutusotsus või esitada vastav nõue maksukorralduse seaduses sätestatud tähtaja jooksul, mis on sarnane aegumistähtajaga (p 13-14)

Täisühingu pankroti väljakuulutamise korral aegub pankrotihalduri PankrS § 97 lg 1 alusel esitatav nõue täisühingu osaniku vastu sama aja jooksul, nagu aeguks võlausaldaja nõue osaniku vastu olukorras, kus ühingu pankrotti ei oleks välja kuulutatud (p 14)

ÄS § 101 lg 2 alusel ei teki võlausaldajal eraldi nõuet täisühingu osaniku vastu, vaid võlausaldaja saab osaniku vastu esitada nõude, mis tal on täisühingu vastu, kuid mida tal ei õnnestu täisühingu vara arvel rahuldada. Sellise nõude aegumisele saab kohaldada täisühingu vastu esitatud nõude aegumistähtaja kohta sätestatut (p 12)

Täisühingu pankroti väljakuulutamise korral aegub pankrotihalduri PankrS § 97 lg 1 alusel esitatav nõue täisühingu osaniku vastu sama aja jooksul, nagu aeguks võlausaldaja nõue osaniku vastu olukorras, kus ühingu pankrotti ei oleks välja kuulutatud (p 14)

VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda küll eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). (p 11)

PankrS § 114 tagatise andmise tagasivõitmise kohta saab kohaldada ka nõude loovutamise tehingule, mis tehti eesmärgiga tagada mingi kohustuse täitmist, st tagatisloovutamisele. Sel juhul saab tagatise andmisena kehtetuks tunnistada nõude loovutamise käsutustehingu (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 50). (p 11)

PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks eeldusteks on, et pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Lisaks on tagasivõitmise üldiseks eelduseks PankrS § 109 lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamine. ( 12)

Pärast seda, kui maakohus on jätnud hagi läbi vaatamata TsMS § 409 lg 1 järgi ja hageja on taotlenud menetluse taastamist TsMS § 412 lg-te 3 ja 4 järgi, ei saa ringkonnakohus keelduda menetluse taastamise aluse esinemise korral menetluse taastamisest selle tõttu, et hagi on õiguslikult perspektiivitu (p 19).

Kui kohtutoimikust ei ole näha, mis põhjusel on kohtukoosseis vahetunud, st kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 9). Sama seisukoht kohaldub ka maakohtu koosseisu vahetumise kohta.

Kohtukooseisu vahetumise mõjuvaks põhjuseks võib olla nt kohtuniku põhjendatud taandumine, ametist lahkumine, teise kohtumajja liikumine vms. Kindlasti ei tohi kohtukoosseisu vahetumise põhjuseks olla nt kohtunike töökoormuse ühtlustamine sama kohtu siseselt (p 21).

Juriidilise isiku pankrot ei lõpeta tema juhtorganite liikmete ametisolekut ega takista ka nende hilisemat asendamist ega välista ka juhatuse liikmete õigust esindada pankrotivõlgnikku asjades, mis ei puuduta pankrotivara (vt Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 21; 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 20) (p 20).

Vt p 10.

Enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi tuleb esitada küll kohtutäituri, ostja ja sissenõudja vastu, kuid juhul kui äriühingust ostja on lõpetatud, saab sellisel juhul hagi esitada üksnes kohtutäituri ja sissenõudja vastu (p 19).

Hagi muutmine ei ole see, kui esialgu nõutud eseme asemel nõutakse asjaolude muutumise tõttu hüvitist.

Kui hageja vähendab esitatud haginõuet, siis on tegemist oli haginõude vähendamisega TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi ja kohus peab tegema määruse kas hageja hagist osaliselt loobumise või selle osaliselt tagasi võtmise kohta (3-2-1-80-13, p 24). (p 10)

PankrS § 123 lg-s 6 ettenähtud aegumistähtaeg ei kohaldu PankrS § 123 lg 4 teises lauses sätestatud halduri vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele. (p 13)

PankrS § 123 lg-s 6 ettenähtud aegumistähtaeg puudutab üksnes PankrS § 123 lg 1 ja § 123 lg 4 esimese lause alusel esitatud nõudeid. See aegumistähtaeg ei kohaldu PankrS § 123 lg 4 teises lauses sätestatud halduri vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele. (p 13)

PankrS § 43 lg 2 reguleerib olukorda, kus poolte vahel on pooleli põhikohtuasi. (p 13)

Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, ei kohaldu PankrS § 43 lg 2. (p 13) Menetluskulud peab kindlaks määrama kohus. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (p 14)

Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, määrab menetluskulud kindlaks kohus. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (p 13 ja 14) Menetluskulude kindlaksmääramise lahendi toimel omandab isik, kellel kohtulahendi järgi on õigus nõuda teiselt poolelt menetluskulude hüvitamist, tunnustatud nõude PankrS § 103 lg 4 mõttes, mille ta saab esitada pankrotimenetluses. (p 15)

Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, ei kohaldu PankrS § 43 lg 2. PankrS § 43 lg 2 reguleerib olukorda, kus poolte vahel on pooleli põhikohtuasi. (p 13) Menetluskulud peab kindlaks määrama kohus. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (p 14)

Pankrotimenetluses kinnitatud kompromissi korral saab tunnustatud nõude lugeda ümber kujundatuks ja võlausaldajal on õigus saada tagasi üksnes see osa nõudest, mida tal on õigus saada kompromissi järgi. Kompromissi eesmärk on pankrotivõlgniku tegevuse jätkamise võimaldamine võlausaldajate järeleandmiste teel. Tsiviilõiguslikult vastab kompromiss TsÜS § 67 lg-s 1 antud tehingu mõistele ja VÕS §-s 8 antud lepingu mõistele, millele VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldub ka võlaõigusseadus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05, p 18). (p 15)