Täitemenetluse seadustik (lühend - TMS)

Kohtul on TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatu järgi kohustus omal algatusel kontrollida kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, kas on olemas sundtäidetav täitedokument. (p 17)

AÕS § 156 järgsed juurdepääsu määramise vaidlused lahendatakse TsMS § 475 lg 1 p 131 kohaselt hagita menetluses. Täpsem menetluskord on sätestatud TsMS §-s 6181 jj. Hagita menetluses oleks kohtutel otstarbekas selgitada juurdepääsu taotlejale, et taotleda tuleks kohtulahendi resolutsioonis ka selle märkimist, et vastaspool on kohustatud juurdepääsu taluma. See aitaks kaasa kohtulahendi kui täitedokumendi selgusele. Sellise täpsustuse puudumine ei võta kohtulahendilt eelduslikult siiski täitedokumendi omadust. Samuti tuleb juurdepääsuks määratud maa-ala tähistada kohtulahendi resolutsioonis (ja vajaduse korral kohtulahendi lisas) täpselt, mis aitaks vältida hilisemaid uusi vaidlusi ja kohtutäituril määrata, kas juurdepääsuõigust on takistatud. (p 19.3)

TsMS § 368 lg 2 järgne hagi ei anna alust täitedokumendiks olevat kohtulahendit muuta, vaid üksnes õiguse lahendada selle sisu tõlgendamisel tekkinud vaidlus. Avalikult kasutatavale teele määratud juurdepääsu kohtulahendit võimaldab muuta TsMS § 6185. Nimetatud paragrahvi kohaselt võib kohus asjaolude olulisel muutumisel asjaosalise taotlusel tehtud kohtulahendit muuta, kui see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. (p 20.3)

Sunniraha määramisel saab lähtuda üksnes juurdepääsust sellises ulatuses, nagu see on kohtumääruse ja selle lisaga kui täidedokumendiga kindlaks määratud. (p 20.2)

TsMS § 368 lg 2 järgne hagi ei anna alust täitedokumendiks olevat kohtulahendit muuta, vaid üksnes õiguse lahendada selle sisu tõlgendamisel tekkinud vaidlus. Avalikult kasutatavale teele määratud juurdepääsu kohtulahendit võimaldab muuta TsMS § 6185. Nimetatud paragrahvi kohaselt võib kohus asjaolude olulisel muutumisel asjaosalise taotlusel tehtud kohtulahendit muuta, kui see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. (p 20.3)

AÕS § 156 alusel kohtulahendiga määratud juurdepääsu kasutamise takistamise korral on võimalik TMS § 183, § 182 ja § 261 tõlgendada sissenõudja tõhusa õiguskaitse huvides selliselt, et kohtutäituril on õigus täitemenetluse käigus otsustada, kas määrata võlgnikule sunniraha TMS § 183 alusel või kohaldada TMS § 182, seda olenevalt konkreetse täitemenetluse asjaoludest ja võlgniku rikkumise iseloomust ning intensiivsusest, sh mõjust õigustatud isiku põhiõigustele. TMS § 182 lg-s 1 on sätestatud, et kui võlgnik ei täida kohustust teha mingi toiming, mida saab teha ka kolmas isik, võib kohtutäitur lubada sissenõudjal lasta toiming teha võlgniku kulul. Seega on võimalik lasta füüsiline takistus kõrvaldada kolmandal isikul ja nõuda sellest tekkinud kulud TMS § 182 lg 2 alusel võlgnikult sisse. TMS § 261 lg 9 kohaselt võib kohtutäitur isikule määrata sunniraha korduvalt, kuni kohustus täidetakse või sunniraha määramise kohta tehtud otsuse peale esitatakse kaebus. Sunniraha korduv määramine ei ole TMS § 261 lg 9 kohaselt seega kohustuslik. (p 20.4)

Kui kohtutäitur on teinud võlgnikule TMS § 261 lg-te 1−4 kohase sunniraha määramise hoiatuse, seejärel rakendanud sunniraha ning see ei ole viinud tulemuseni, on kohtutäituril õigus kohaldada vähemalt üldjuhul TMS § 182 ilma võlgnikule täiendavat vabatahtliku täitmise tähtaega andmata. Vabatahtlikult oli võlgnikul võimalik kohustus täita pärast sunniraha määramise hoiatuse saamist ja ka vahetult pärast sunniraha rakendamist. TMS § 182 kohaldamine võib olla võlgnikku rahaliselt vähem koormav, kui korduv sunniraha määramine. (p 20.4)

Kohese sundtäitmise kokkuleppe korral ei ole hüpoteegipidajal vaja pöörduda kohtu poole hüpoteegiga tagatud nõude kohta kohtulahendi kui täitedokumendi saamiseks sissenõude pööramiseks kinnistule, kuna kohese sundtäitmise kokkulepe võimaldab tal pöörduda otse kohtutäituri poole, sundtäitmine on võimalik kohtulahendita (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14). Samas õigustavad hüpoteek ja kohese sundtäitmise kokkulepe sissenõude pööramist üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Kui koormatud kinnisasja omanik ei ole isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla aga huvi saada täitedokument ka isiklikult tema vastu. Kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille saaks rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka siis, kui on oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud kinnistu(te) väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha tõttu. Samuti võib olla oht, et tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende maksmapanek kohtumenetluses võib hiljem olla takistatud. (p 15-16)

Muu kui kohtulahendi alusel toimuva täitemenetluse puhul täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata jätmise korral saab võlgnik esitada uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi üksnes TMS § 221 lg 2 tingimustel, st uues hagis on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Tasaarvestusavaldusele tuginemine võiks selleks olla siis, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385, p 15.2). (p 19)

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. (p 23.1)

Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel saab lõpetada menetluse viivisenõudes osaliselt, kui viivist nõutakse suuremas ulatuses, kui kohus tunnustas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. (p 23.2)

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. (p 23.1)

Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel saab lõpetada menetluse viivisenõudes osaliselt, kui viivist nõutakse suuremas ulatuses, kui kohus tunnustas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. (p 23.2)

TsÜS § 159 lg 1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise tagajärjeks TsÜS § 159 lg 1 järgi nii kohese sundtäitmise kokkuleppest kui täitedokumendist kui ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumise katkemine. Selline tõlgendus võimaldab hüpoteegipidajal tõhusamalt oma nõue maksma panna ega sunni igaks juhuks esitama hagi ka isikliku täitedokumendi saamiseks. Katkemise toime laieneb laenulepingutest tulenevatele nõuetele üksnes juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, ja üksnes ulatuses, milles laenunõuded ei ületa hüpoteegisummat, st maksimaalses hüpoteegiga tagatud ulatuses. (p 28-29)

Üldjuhul ei saa nõude tunnustamiseks TsÜS § 158 lg 1 mõttes lugeda kohtumenetluses tehtud tasaarvestust, kui kostja teeb selle menetluses üksnes juhuks, kui kohus peaks hageja nõuet tunnistama. (p 33)

Kohese sundtäitmise kokkuleppe korral ei ole hüpoteegipidajal vaja pöörduda kohtu poole hüpoteegiga tagatud nõude kohta kohtulahendi kui täitedokumendi saamiseks sissenõude pööramiseks kinnistule, kuna kohese sundtäitmise kokkulepe võimaldab tal pöörduda otse kohtutäituri poole, sundtäitmine on võimalik kohtulahendita (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14). Samas õigustavad hüpoteek ja kohese sundtäitmise kokkulepe sissenõude pööramist üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Kui koormatud kinnisasja omanik ei ole isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla aga huvi saada täitedokument ka isiklikult tema vastu. Kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille saaks rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka siis, kui on oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud kinnistu(te) väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha tõttu. Samuti võib olla oht, et tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende maksmapanek kohtumenetluses võib hiljem olla takistatud. (p 15-16)

TMS § 221 lg 2 alusel esitatavas uues sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Tasaarvestusavaldusele tuginemine võiks selleks olla siis, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385, p 15.2). (p 19)

Kui on tuvastatud kaebuse esitamine kohtutäiturile, kuid kohtutäitur ei ole kaebust mingil põhjusel läbi vaadanud, võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitada kaebuse kohtule, kuna kaebuse esitaja on sel juhul teinud endast oleneva, et läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (vt Riigikohtu 11. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 13; 13. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-09, p 9). (p 19)

Võlgnik ei saa kohtult taotleda kaebuses kohtutäituri tegevuse peale, et tagastataks tema pangakontolt ebaseaduslikult arestitud ja sissenõudjale üle kantud rahasumma. Sellisel juhul on tal õigus esitada sissenõudja vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Samas ei ole välistatud ka kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 13; 3. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-13, p 19; 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 16). (p 26)

Kui võlgniku pangakontolt on ebaseaduslikult arestitud ja sissenõudjale üle kantud rahasumma, ei ole välistatud ka kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 13; 3. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-13, p 19; 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 16). (p 26)

TMS § 132 lg 1 kohaldub TMS § 130 lg-te 1 ja 11 järgi üksnes töötasu või muu töötasuga sarnase laekumise puhul. Kuigi sissetuleku mõiste on TMS § 130 lg-te 1 ja 11 kohaselt lahtine, tuleneb TMS § 130 lg-test 1 ja 11 üheselt, et sissetulekuks on üksnes töötasu ja sellega sarnased (tasu maksmises seisnevad) laekumised (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 15; 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 10; 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 15). (p 22)

Kuigi täitemenetluse seadustiku sätetest ei tulene sõnaselgelt, et igale (st ka TMS § 130 jj kohast sissetulekut mittesaavale ja üksnes muid laekumisi saavale) võlgnikule tuleb tagada mittearestitav miinimum, tuleb täitemenetluse seadustikku eesmärgipäraselt tõlgendades võlgnikule ning ka tema ülalpeetavatele tagada miinimumkaitse ning eluks elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne) või selle ostmiseks vajalik raha nii olukorras, kus ta saab TMS § 130 jj kohast sissetulekut, kui ka olukorras, kus talle laekuvad üksnes muud (ühekordsed) summad.

Mittetöötava (TMS § 130 jj kohast sissetulekut mittesaava) võlgniku muud ühekordsed laekumised, mis ei ole töötasuga sarnased, võivad TMS § 110 kaudu olla mittearestitavad TMS § 66 lg 1 p-de 3 ja 12 järgi. Viidatud sätted annavad võlgnikule õiguse esitada kohtutäiturile avaldus ja paluda arestimine teatud ulatuses tühistada, kuna kogu summa arestimine ei jätaks võlgnikule raha üheks kuuks vajalike toiduainete ostmiseks ja üheks kütteperioodiks vajamineva küttevaru soetamiseks (TMS § 66 lg 1 p 3) või oleks vastuolus heade kommetega (TMS § 66 lg 1 p 12). TMS § 66 lg 1 p 12 võib anda aluse arvestada summa aresti alt vabastatava osa määramisel näiteks võlgnikul ülalpeetavate olemasoluga (vt Riigikohtu 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 17). Kui isik on teise isiku ülalpidamisel, puudub vajadus tagada võlgnikule seaduses ettenähtud miinimumkaitse, sh nt ka TMS § 66 lg 1 p 12 kaudu. See kaitse on tagatud võlgniku ülalpidamise kaudu juhtudel, mil võlgnik viibib kinnipidamisasutuses (Riigikohtu 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 15). Kolleegium jääb eelviidatud seisukohtade juurde, kuid märgib, et TMS § 66 lg 1 p 12 võib ka muude erandlike asjaolude esinemise korral (nt võlgniku või tema lähedase erivajadused) olla aluseks summa aresti alt vabastatava osa määramisel. (p 23)

Riigikohtu üldkogu 12. aprillil 2016 asjas nr 3-3-1-35-15 tehtud otsus ei anna alust kolleegiumi eeltoodud seisukohti muuta, kuna see puudutab menetlusabi andmise piiranguid halduskohtumenetluses ega ole praeguse vaidluse seisukohalt asjassepuutuv. (p 24)

Võlgnik ei saa kohtult taotleda kaebuses kohtutäituri tegevuse peale, et tagastataks tema pangakontolt ebaseaduslikult arestitud ja sissenõudjale üle kantud rahasumma. Sellisel juhul on tal õigus esitada sissenõudja vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Samas ei ole välistatud ka kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 13; 3. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-13, p 19; 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 16). (p 26)

Maakohtu hagi läbi vaatamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa TsMS § 427 teise lause kohaselt esitada määruskaebust Riigikohtule, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule menetluse jätkamiseks. TsMS § 427 teise lause korral on tegemist TsMS § 696 lg 1 teise lause lõpus viidatud erandiga samas lauses sõnastatud üldreeglist, mille kohaselt, kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule. (p 13)

TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus, ning seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Õiguslikult samamoodi tuleb hinnata olukorda, kui täitedokumendiks ei ole küll kohtulahend, kuid võlgnik on esitanud täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis on jäetud jõustunud kohtulahendiga rahuldamata. Kui võlgnik esitab seejärel uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, tuleb selle lubatavust analoogia alusel hinnata TMS § 221 lg 2 alusel. Uue hagi korral on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Sellisteks vastuväideteks saavad nt olla võla osaline või täielik tasumine pärast kohtulahendit, samuti nt tasaarvestusavaldusele tuginemine, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). (p-d 15.1 ja 15.2)

Ainult erandina võib uues hagis vastuväiteid esitada alustel, mis olid olemas juba esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Seda juhul, kui vastuväiteid ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult maksma panna selliselt, et kohus saanuks nende kohta võtta kohtulahendis seisukoha (võrdle Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11). (p 15.2)

Kohese sundtäitmise korral ei saa võlgniku menetluslik positsioon oma õiguste kaitsel (TMS § 221 alusel) kohtus olla halvem sellest, kui hageja oleks esitanud nõude sissenõudmiseks hagi. Samas ei ole põhjendatud ka see, et see positsioon peaks olema parem. Kui võlgnik kostjana n-ö tavalises hagimenetluses võla sissenõudmiseks jätab esitamata hagi rahuldamist takistada võivad asjaolud, on see tema enda risk. Ta ei saa neid asjaolusid uuesti esitada, kuna vaidluse lahendamise kohta tehtud kohtulahend on talle siduv. See puudutab ka tehingu tühisusele viitavate asjaolude esitamata jätmist. Isegi kui sellised asjaolud on esitatud, kuid kohus jätab need hindamata, ei saa neile tuginedes alustada uut vaidlust juba lahendatud vaidluse eseme suhtes. Võimalik on vaid kohtulahendit vaidlustada. (p 15.3)

ÄS § 166 lg 3 järgi on kohtu kaudu teabe saamise eelduseks esiteks see, et osanik on esmalt taotlenud teavet või dokumentidega tutvumise õigust ühingult. Selle reegli eesmärk on suunata äriühingu osanikke esmalt suhtlema äriühinguga kohtuväliselt. Teine eeldus on see, et puudutatud isik kas keeldub teavet andmast või dokumentidega tutvuda võimaldamast või ei vasta teabenõudele. Alles siis, kui juhatus keeldub teavet andmast või dokumentidega tutvuda võimaldamast, või kui on selge, et juhatus ei vasta avaldaja teabenõudele, on alus pöörduda avaldusega kohtusse. (p 11)

Seetõttu on lubatud avalduse taotlusi kohtumenetluses küll täpsustada, kuid ei ole lubatud esitada selliseid küsimusi ega taotleda tutvumist selliste dokumentidega, mida ei ole osaühingult enne kohtusse pöördumist küsitud. Teabenõude avalduse menetlemisel tuleb kohtus esmalt kindlaks teha, kas avaldaja on enne kohtusse avalduse esitamist pöördunud esmalt ühingu poole. Kui avaldaja ei ole enne kohtusse pöördumist samade küsimustega pöördunud ühingu poole või kui ta on seda teinud vaid osaliselt, siis ei saa avaldust rahuldada teabe osas, mida äriühingult ei ole nõutud. (p 12)

ÄS § 166 lg 1 ei piira iseenesest seda, mida osanik võib teabena ühingult küsida. Eeltoodu ei tähenda aga siiski seda, et osanik võiks osaühingult teabenõude korras küsida ükskõik mida. (p 14)

Osanik ei saa teabenõudena taotleda, et kohus kohustaks osaühingu juhatust vastama sellistele küsimustele, millele vastamine kujutab endast üksnes juhatuse hinnangu andmist mingile olukorrale. Samuti ei saa osaühingult küsida küsimusi, mis on seotud oletuste või prognoosidega. (p 14.1)

Kui pooled vaidlevad selle üle, kas dokument, mida avaldaja näha soovib, on olemas või mitte, peab avaldaja põhistama dokumendi olemasolu. (p 14.2)

ÄS § 166 lg 1 mõtte kohaselt ei saa osanik nõuda osaühingult tutvumist selliste dokumentidega, mida ei ole (veel) olemas. Kui pooled vaidlevad selle üle, kas dokument, mida avaldaja näha soovib, on olemas või mitte, peab avaldaja põhistama dokumendi olemasolu. (p 14.2)

ÄS § 166 lg 1 järgi saab nõuda üksnes dokumente, mis ühingul olemas on. (p 14.3) ÄS § 166 lg 1 raames ei saa avaldaja nõuda dokumentide koopiaid ega seda, et kohus kohustaks juhatust saatma dokumente avaldajale e-postiga. Ühing võib seda teha, kui ta leiab, et see on tema jaoks vähem koormav kui võimaldada tutvuda dokumentidega osaühingu ruumides, aga kohus ei saa vähemalt üldjuhul osaühingut selleks kohustada. (p 14.4)

Teabe taotlemise ja dokumentidega tutvumise nõude lahendamisel ja teabeõiguse piiride määramisel tuleb arvestada nii õigustatud kui ka kohustatud isiku õiguste ja huvidega. Osanik peab teabe taotlemisel käituma heauskselt ja ta peab saadud teavet ka heauskselt kasutama. Osaühing seevastu peab andma osanikule teavet, mille andmine tema huve oluliselt ei kahjusta, kuid samas võib ühingut teabenõudega koormata siiski mõistlikul määral. Ka teabenõude täitmise viisi kindlaksmääramisel tuleb kohtul kaaluda mõlema poole huve ja arvestada mh taotletud teabe ja dokumentide mahtu, aga ka seda, et teabenõude täitmine häiriks äriühingu tegevust võimalikult vähe. (p 14.5)

Kui osanik soovib näha mingeid kindlaid dokumente, siis tuleb selle lahendi resolutsioonis, millega kohus rahuldab avaldaja teabenõude ja kohustab puudutatud isikut esitama avaldajale tutvumiseks teatud dokumente, kõnealused dokumendid piisavalt määratleda. Piisava määratletuse nõude saab lugeda täidetuks, kui puudutatud isikuga sarnasele mõistlikule ja heas usus tegutsevale isikule on arusaadav, mida teda esitama kohustatakse. (p 16.2)

Üldjuhul on aktsionäril õigus saada teavet aktsiaseltsi juhatajaga sõlmitud lepingu olulisemate tingimuste ja seotud isikutega tehtud tehingute kohta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-16, p-d 15 ja 17). Sama kehtib ka osaühingu osaniku teabeõiguse kohta ja sellised teabenõuded ei ole pahausksed. Ainuüksi asjaolu, et avaldaja ja puudutatud isiku endiste osanike vahel on erimeelsused, ei muuda avaldaja teabenõuet pahauskseks. (p 17)

Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20). Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4. (p 13.2)

Iseenesest näeb TsMS § 654 lg 6 küll ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, ei pea ta oma otsust põhjendama. Sel juhul peab ringkonnakohus aga märkima, et ta nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendusega. See ei vabasta ringkonnakohut siiski TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud kohustusest vastata apellatsioonkaebuse väidetele. (p 13.3)

Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse kohta sätestatud põhimõtted kohalduvad ka hagita menetluses tehtud lahendi peale esitatud määruskaebuse menetlemisel ringkonnakohtus (TsMS § 659). (p 13.4)

Nõudele sissenõude pööramise menetluses kehtib formaliseerituse põhimõte (vt selle põhimõtte kohta üldiselt nt Riigikohtu 21. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-17, p 32 ja seal viidatud varasemaid lahendeid). Nõude arestimise korral tähendab see seda, et kohtutäitur ei ole mh enne nõude arestimist vähemalt üldjuhul kohustatud kontrollima võlgnikule väidetavalt kuuluva nõudeõiguse materiaalõiguslikku kehtivust. Kohtutäiturile ei ole antud õigusaktidega pädevust lahendada materiaalõiguslikke vaidlusi. Kui võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik esitab arestitud nõudele materiaalõiguslikke vastuväiteid, on sissenõudjal võimalik esitada kolmanda isiku vastu hagi TMS § 118 lg 1 alusel ning selles hagimenetluses tehakse kindlaks nõude olemasolu või puudumine. (p 16)

Arestimisaktist peab TMS § 114 lg 1 p 2 kohaselt võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule ja ka võlgnikule piisavalt arusaadavalt nähtuma, milline kohustus on kolmandal isikul võlgniku vastu. (p 16.1)

Kohtutäitur ei saa meelevaldselt eeldada, et võlgnikul on kellegi vastu nõue. Võlgniku suhtes kohustatud kolmandal isikul omakorda ei saa ainuüksi arestimisakti alusel tekkida kohustust, mida tal tegelikult võlgniku vastu ei olegi. (p 16.3)

TMS-s reguleerib sissenõude pööramist varjatud sissetulekule (nõudele) TMS § 135 lg 1. Nimetatud säte reguleerib olukorda, mil võlgnik lepib tööandjaga või muu talle töötamise või teenuse osutamise eest raha võlgu oleva isikuga kokku, et raha võlgniku töö või teenuse eest kantakse üle kolmanda isiku kontole. Sellistel juhtudel näeb TMS § 135 lg 1 ette fiktsiooni, mille alusel loetakse tasunõue hoolimata nimetatud kokkuleppest ikkagi jätkuvalt võlgnikule kuuluvaks, ning seda saab arestida tavapärase nõude arestimise aktiga, milles on kohustatud isikuteks TMS § 111 kohaselt tööandja ning võlgnik ja mis toimetatakse TMS § 135 lg 1 kohaselt kätte ka kolmandale isikule, kes saab oma õigusi kaitsta TMS § 135 lg 3 kohaselt.

TMS § 135 lg 1 ei ole kohaldatav olukorras, mil tööandjaks on välisriigi äriühing, kuna TMS § 4 lg 4 esimese lause kohaselt teeb kohtutäitur täitetoiminguid üksnes Eesti Vabariigi territooriumil. (p 17)

Võlgnikult nõutav kohtutäituri põhitasu riivab võlgnikule PS § 32 lg-ga 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-07, p 22). (p 66)

Tasumäärade eesmärgiks on PS §-dest 14, 15 ja 32 tuletatav riigi kohustus luua eelkõige võlausaldajate omandipõhiõiguse kaitseks toimiv täitesüsteem.(p 70)

Võlgnikult nõutav kohtutäituri põhitasu riivab võlgnikule PS § 32 lg-ga 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-07, p 22). (p 66)

Tasumäärade eesmärgiks on PS §-dest 14, 15 ja 32 tuletatav riigi kohustus luua eelkõige võlausaldajate omandipõhiõiguse kaitseks toimiv täitesüsteem.(p 70)

Kohtutäituri tasumäärade põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamise jõustumise lükkab üldkogu PSJKS § 58 lg 3 alusel edasi kuue kuu võrra arvates otsuse kuulutamisest. Kui otsus jõustuks selle kuulutamisest, ei oleks enam vaidlusalustes sätetes loetletud nõuete puhul võimalik kohtutäituri põhitasu määrata ega sisse nõuda. Niisuguses olukorras võib praktikas osutuda keeruliseks uute täitemenetluste korraldamine. Kahjustada saaks kohtutäiturite õigus tasule ja sissenõudjate huvi nõuete täitmise vastu. Vältimaks selle olukorra kujunemist ajavahemikul, mis kulub Riigikogul põhiseadusele vastava normistiku vastuvõtmiseks, tuleb otsuse jõustumine edasi lükata. (p 87)

Vt p 91.

TMS § 177² lg-s 1 sätestatud meetmete kohaldamine on võimalik üksnes (alaealise) lapse elatisnõude sissenõudmisel täitemenetluses. Kooskõlas seaduse sätte ega eesmärgiga ei ole TMS § 177² lg-s 1sätestatud meetmete kohaldamine teiste täitmisel olevate nõuete sissenõudmiseks. Lapse elatisnõue rahuldatakse täitemenetluses üldjuhul eelisjärjekorras või annab see nõue sissenõudjale muu eelise. (p 15 ja 15.1)

TMS § 177² lg 1 kohaldamise eeldusena tuleb tuvastada kolmekuuline ajavahemik, mille jooksul on elatis korrapäraselt maksmata, selle aja jooksul tekkinud võlgnevuse suurus ning milles elatise maksmise korrapäratus seisneb. Kohtumäärusest peab nähtuma selgelt ka see, milline on võlgniku lapsele antava ülalpidamise kohustuse suurus. Üldsõnalised järeldused (suure) võla olemasolu ja maksmise korrapäratuse kohta ei asenda faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktilisi asjaolusid teadmata ei ole võimalik mh otsustada elatise maksmise korrapäratuse üle. (p 13)

Võlgniku õiguste piiramise meetme eesmärk ei ole võlgnikku karistada tehtu eest (elatise tasumata jätmine), vaid nimetatud meede on pigem tõkend, mis peaks sundima võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma või esitama mõjuva põhjuse, miks ta seda teha ei saa (vt ka Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 12; 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 15). Meetme eesmärgiks on ennekõike nende võlgnike distsiplineerimine ja innustamine elatist maksma, kellel oleks vahendeid oma elatisekohustust täita, kuid kes ei soovi seda teha mingil muul põhjusel kui vahendite nappus. (p 19)

Kui kohus ei pea usutavaks, et võlgnik hakkab pärast õiguste piiramise meetme kohaldamist lapsele korrapäraselt elatist tasuma, ei ole tegemist tõkendiga, mis peaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma sundima, vaid karistusliku meetmega. (p 16.2)

Võlgniku õiguste piiramise hagita menetluses tuleb mh vastata küsimusele, kas võlgniku õiguste piiramine aitab väljamõistetud elatise maksmisele kaasa (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 18.1). (p 16.1)

TMS § 177¹ lg 1 p 3 ja § 177⁴ lg 2 p 3 näevad võlgnikule ette õiguse vastavalt kohtutäiturile ja kohtule põhjendada, miks õiguse piiramine oleks tema suhtes ebaõiglane. Selleks on võlgnikul samade sätete järgi eelkõige kaks võimalust: põhjendada, et tal oli elatise tasumata jätmiseks mõjuv põhjus või et õiguse piiramine takistaks oluliselt võlgniku ja tema ülalpeetava toimetulekut (vt Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17). Võlgniku õiguste piiramise avaldusele esitatud vastuväites toodud põhjendusi tuleb esmalt kontrollida kohtutäituril, otsustamaks kohtusse pöördumise vajaduse üle, ja seejärel kohtul. (p-d 17, 17.2.)

Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 12; 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 18.3). Võlgniku õiguste piiramist ei saa põhjendada ka sellega, et elatise võlgnevus on tekkinud pikema aja jooksul. Kohus peab sisuliselt kontrollima, kas võlgniku õiguste piiramise eeldused on konkreetsel juhul täidetud. Muu hulgas tuleb seejuures hinnata seda, kas meetmel, mille kohaldamist taotletakse, võib ka tegelikult olla mõju, mis innustaks võlgnikku lapse elatiskohustust täitma. (p 20)

TMS § 177⁴ lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses ning lõppastmes tuleb võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. Hagita menetluses kehtib TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi üldjuhul uurimispõhimõte. See ei võta küll menetlusosalistelt täielikult ära lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust, kuid kohtu roll tõendite kogumisel on aktiivsem kui hagimenetluses (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17.2).

Kuna võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule tema tõendamiskoormust selgitada (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 14.3).

Võlgnik peab üheselt aru saama, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selgitus võimaldaks võlgnikul alustada uue töökoha otsimist enne tema õigusi piirava kohtulahendi jõustumist, kui kohus ei pea tema vastuväiteid mõjuvaks (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 14.3). (p 18)

Kuna tegemist on hagita menetlusega on kohtul võimalik esitada päring ka kohtutäiturile, et saada teavet selle kohta, kas ja kui palju võlgnik on lapse elatisnõude täitmiseks tasunud. Seda eriti olukorras, kus esitatud asjaolude kohaselt võib võlgnik olla lapse elatisnõuet vähemalt osaliselt täitnud. (p 14)

TMS § 177⁴ lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses ning lõppastmes tuleb võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. Hagita menetluses kehtib TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi üldjuhul uurimispõhimõte. See ei võta küll menetlusosalistelt täielikult ära lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust, kuid kohtu roll tõendite kogumisel on aktiivsem kui hagimenetluses (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17.2). (p 14)

Kuna võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi, tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule tema tõendamiskoormust selgitada (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 14.3). (p 14)

Võlgnik peab üheselt aru saama, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Kohtu selgitus võimaldaks võlgnikul alustada uue töökoha otsimist enne tema õigusi piirava kohtulahendi jõustumist, kui kohus ei pea tema vastuväiteid mõjuvaks (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 14.3). (p 18)

Sissenõudjal võib puududa õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks, kui sellega koos ei esitata hagi ühisvara jagamiseks, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast (Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15; vt ka 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 59). Sissenõudjal võib olla õigustatud huvi ühisvarasse vara tagasivõitmiseks, ilma et ta oleks esitanud ühisvara jagamise hagi, siis, kui tal on täitedokument mõlema abikaasa vastu või kui võlgniku abikaasa on andnud nõusoleku ühisvarasse kuuluvale esemele sissenõude pööramiseks (Riigikohtu 5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-17, p 12).

Seega saab sissenõudja õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks jaatada üldjuhul vaid siis, kui sissenõudja on sellega koos esitanud ka ühisvara jagamise nõude. (p 14)

Sellest, et sissenõudja peaks üldjuhul ühisvarasse tagasivõitmise ja ühisvara jagamise nõude koos esitama, ei tulene siiski, et TMS § 14 lg-s 2 sätestatud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg algab alati hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamise ajast. TMS § 190 on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul TMS §-s 188 sätestatud eeldused ei kohaldu, sest TMS § 190 järgne võlausaldaja huvide kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1.2).

Kui ühisvarasse tagasivõitmise nõude eeldused on täidetud lähtudes sellest, et täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud, hakkab TMS § 14 lg-s 2 sätestatud üheaastane tähtaeg kulgema hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamisest. (p 15 ja 17)

Kui sissenõudja tugineb abieluvaralepingu tagasivõitmise nõuet esitades TMS § 187 lg 2 teises alternatiivis sätestatud võimalusele, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus, siis ei pruugi ühisvara jagamise nõude üheaastane aegumistähtaeg hakata kulgema hiljemalt tagasivõitmise nõude esitamisest. Sellisel juhul tuleb tuvastada, millal täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel tegelikult ebaõnnestus, ja arvestada aegumistähtaja algust alates sellest. (p 17)

TMS § 187 lg-s 2 sätestatud tagasivõitmise üldised eeldused kohalduvad ka ühisvara jagamise lepingu või abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude korral. Lisaks TMS § 187 lg-s 2 sätestatud eeldusele, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist, võimaldab teine alternatiiv esitada tagasivõitmise nõude ka siis, kui on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kui abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude aluseks on asjaolu, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus, ei hakka sissenõudja ühisvara jagamise nõue aeguma hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamise ajast. (p 16)

TMS § 190 on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul TMS §-s 188 sätestatud eeldused ei kohaldu, sest TMS § 190 järgne võlausaldaja huvide kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1.2). (p 15)

TMS § 187 lg-s 2 sätestatud tagasivõitmise üldised eeldused kohalduvad ka ühisvara jagamise lepingu või abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude korral. Lisaks TMS § 187 lg-s 2 sätestatud eeldusele, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist, võimaldab teine alternatiiv esitada tagasivõitmise nõude ka siis, kui on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kui abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude aluseks on asjaolu, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus, ei hakka sissenõudja ühisvara jagamise nõue aeguma hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamise ajast. (p 16)

Kui ühisvarasse tagasivõitmise nõude eeldused on täidetud lähtudes sellest, et täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud, hakkab TMS § 14 lg-s 2 sätestatud üheaastane tähtaeg kulgema hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamisest. (p 15 ja 17)

Kui sissenõudja tugineb abieluvaralepingu tagasivõitmise nõuet esitades TMS § 187 lg 2 teises alternatiivis sätestatud võimalusele, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus, siis ei pruugi ühisvara jagamise nõude üheaastane aegumistähtaeg hakata kulgema hiljemalt tagasivõitmise nõude esitamisest. Sellisel juhul tuleb tuvastada, millal täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel tegelikult ebaõnnestus, ja arvestada aegumistähtaja algust alates sellest. (p 17)

Elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses on võimalik töötavale võlgnikule ette heita seda, et ta ei otsi tasuvamat tööd, mille abil oleks võimalik tasuda temalt väljamõistetud elatist. Võlgniku õiguste piiramine oleks sel juhul meede, ajendamaks võlgnikku otsima mõistlikus ulatuses senisest tasuvamat tööd. Samas peab võlgnikule jääma võimalus tõendada, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida sellist tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.2)

Kuna elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule selgitada, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selle tagajärje vältimiseks peab ta tõendama, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida senisest tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.3)

Elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses on võimalik töötavale võlgnikule ette heita seda, et ta ei otsi tasuvamat tööd, mille abil oleks võimalik tasuda temalt väljamõistetud elatist. Võlgniku õiguste piiramine oleks sel juhul meede, ajendamaks võlgnikku otsima mõistlikus ulatuses senisest tasuvamat tööd. Samas peab võlgnikule jääma võimalus tõendada, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida sellist tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.2)

Kuna elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule selgitada, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selle tagajärje vältimiseks peab ta tõendama, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida senisest tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.3)

Elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses on võimalik töötavale võlgnikule ette heita seda, et ta ei otsi tasuvamat tööd, mille abil oleks võimalik tasuda temalt väljamõistetud elatist. Võlgniku õiguste piiramine oleks sel juhul meede, ajendamaks võlgnikku otsima mõistlikus ulatuses senisest tasuvamat tööd. Samas peab võlgnikule jääma võimalus tõendada, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida sellist tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.2)

Kuna elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule selgitada, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selle tagajärje vältimiseks peab ta tõendama, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida senisest tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.3)

TsÜS § 70 on TsÜS § 69 suhtes erinormiks, mis sätestab erisused (rikkuja kannab tahteavalduse kättesaamisega seotud riski) tahteavalduse jaoks, millega lepingupool teatab teisele poolele, et viimane on lepingulist kohustust rikkunud (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12). (p 11.2)

Kui laenulepingu ülesütlemisteates on korraga esitatud nii teave võlgnevuse kohta kui ka tehtud lepingu ülesütlemise tahteavaldus, ei saa teate kättesaaduks lugemisele kohaldada TsÜS §-s 70 sätestatut. Sellist tagajärge TsÜS § 70 ette ei näe. Vastasel korral pandaks laenusaajale ebamõistlik tahteavalduse kättesaamise risk, kuna lepingu ülesütlemisele võib kohe järgneda laenuandja avaldus kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks ja laenusaaja tagatisvara täitemenetluses müümiseks. (p 12)

TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning et vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12). (p 13)

Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta ning seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda (vt nt Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09, p 11 ja Riigikohtu 25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 14). Nimetatud põhimõttest kõrvalekaldumine saaja pahatahtlikkuse eeldamise kaudu (saadetisele postiasutusse järele minemata jätmine) ei oleks õigustatud ja tähendaks tahteavalduse kättesaamise riski teistsugust jaotamist, kui seaduse eesmärgipärasest tõlgendamisest tuleneb. Kostjal kui krediidiasutusel on võimalik kasutada tahteavalduse kättetoimetamiseks erinevaid võimalusi, sh nt ka kohtutäituri teenuseid (vt täitemenetluse seadustiku § 212 jj ja kohtutäituri seaduse § 8 lg 1 p 2) või fikseerida saadetise saaja postkasti paneku fakt ja aeg ka muul vaidluse tekkimise korral kontrollitaval viisil. (p 13.1-13.2)

Seadusega kooskõlaks olevaks (VÕS § 42 lg 1) ega sisust lähtuvalt osaliselt kehtivaks (VÕS § 39 lg 2) ei saa pidada krediidiasutuse kasutatavat tüüptingimust, mis paneb igasuguse krediidiasutuse saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu (lepingu rikkumine, lepingu ülesütlemine vms). TsÜS § 69 lg-s 3 ja §-s 70 on riski jaotus sätestatud erinevalt olenevalt tahteavalduse sisust. (p 14)

Seadusega kooskõlaks olevaks (VÕS § 42 lg 1) ega sisust lähtuvalt osaliselt kehtivaks (VÕS § 39 lg 2) ei saa pidada krediidiasutuse kasutatavat tüüptingimust, mis paneb igasuguse krediidiasutuse saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu (lepingu rikkumine, lepingu ülesütlemine vms). TsÜS § 69 lg-s 3 ja §-s 70 on riski jaotus sätestatud erinevalt olenevalt tahteavalduse sisust. (p 14)

TMS peatükis 8¹ reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13)

Õiguste piiramise menetluses peavad ka võlgnikule olema tagatud menetluslikud ja sisulised garantiid oma õigustatud huvide kaitseks. (p 16)

Elatise võlgnikule on TMS § 177¹ lg 1 p 3 ja § 177⁴ lg 2 p 3 järgi menetluslikult tagatud vastuväite esitamise õigus ning vastuväites esitatud põhjendusi tuleb esmalt kontrollida kohtutäituril, otsustamaks kohtusse pöördumise vajaduse üle, ja seejärel kohtul. Maakohtu võlgniku õigust piirava lahendi peale näeb TMS § 177⁴ lg 6 võlgnikule ette kahekordse kaebeõiguse: algul ringkonnakohtusse ning seejärel ka Riigikohtusse. Kohtu otsustus elatise võlgniku õiguste piiramise üle on kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. (p-d 17 ja 17.1)

TMS § 177⁴ lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2)

Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177¹ jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18)

Võlgniku õiguste piiramise hagita menetluses ei tegelda küsimusega, kas elatis on võlgnikult välja mõistetud õiges suuruses. Küll tuleb mh vastata küsimusele, kas võlgniku õiguste piiramine aitab väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Selleks tuleb eelkõige TMS § 177¹ lg 1 p-st 3 ja § 177⁴ lg 2 p-st 3 lähtudes vastata küsimusele, kas võlgnik on suuteline väljamõistetud elatist maksma või on tal maksmata jätmiseks selline mõjuv põhjus, mis annab aluse kohtutäituri taotlus rahuldamata ning võlgniku õigus piiramata jätta. Mõjuva põhjuse olemasolu tähendab, et õiguste piiramine ei ole sobiv abinõu elatise maksmise kohustuse täitmisele kaasaaitamiseks. (p 18.1)

Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2)

Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3)

Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 177¹ jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3)

Võlgniku õiguse piiramise menetluses ei ole piisav, kui kohtud tuginevad sisuliselt (ja automaatselt) ainult sellele, et elatise tasumise kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul vabandatav ning kuna võlgnik on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, ei vabasta väike sissetulek teda ülalpidamiskohustusest. (p 19)

TMS peatükis 8¹ reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13)

TMS § 177⁴ lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2)

Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177¹ jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18)

Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3)

Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177¹ jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18)

Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2)

Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 177¹ jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3)

Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis (TMS § 221) viivise vähendamist aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus välja arvutatav. See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist. Juhul kui täitedokumendiks on kohtulahend, tuleb arvestada TMS § 221 lg s 2 sätestatud piiranguga (vt RKTKm nr 3-2-1-64-09, p 9). (p 10)

Kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 27.05.2020, nr 2-18-7550/22)

TMS § 33 lg 4 eesmärgiks on kohtutäituri tasu mitmekordse maksmise vältimine (vt ka RKTKm nr 3-2-1-164-13, p 17). Täitemenetluse osalisel (sh võlgnikul) on õigus nõuda, et kohtuäitur järgiks TMS § 33 lg s 4 sätestatut, seda on õigus nõuda kogu täitemenetluse kestel, mitte ainult täitemenetluse alustamisel. Seega kui kohtutäitur on (uue) täiteasja alustamisel TMS § 33 lg t 4 rikkunud, on täitemenetluse osalisel kolleegiumi hinnangul õigus tugineda sellele ka hilisema menetluse käigus ning nõuda täiturilt rikkumise kõrvaldamist. Täitemenetluse alustamise vaidlustamata jätmisel TMS § 217 lg s 1 sätestatud korras ei ole sellise rikkumise puhul määravat tähtsust. (p 13)

TMS-i II osa sätteid tuleb kaasomandi lõpetamiseks avaliku enampakkumise korraldamisel kohaldada kaasomandi lõpetamise kohtulahendi eripära arvestades. Samasugusele seisukohale saab asuda ka kaasomandi lõpetamiseks korraldatava kaasomanikevahelise enampakkumise puhul (vt ka RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.2.). (p 12.1.)

Kaasomanike kokkuleppel on võimalik kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi täitmine ka täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 64¹, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1). Seda on võimalik teha ka pärast täitmisteate teisele kaasomanikule kättetoimetamist vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul (TMS § d 24 ja 25) (vt ka RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.3). Sellisel juhul on kaasomanikel endil võimalik otsustada enampakkumise korraldamise vormi ja tingimuste üle. Juhul kui kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi täitmiseks toimub täitemenetlus, tuleb kohtutäituril kaasomandis olev asi arestida, kinnisasja arestimiseks tuleb täituril mh lasta kanda kinnistusraamatusse kinnistu käsutamise keelumärge. Asja arestimine on vajalik kaasomandiosade edasise käsutamise takistamiseks ja kohtutäituri tasu tagamiseks (TMS § d 54, 142) (vt ka RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.3). (p 13)

Teabe saamine hüpoteegiga tagatud nõuete kohta on kaasomanikevahelise enampakkumise korraldamisel vajalik eelkõige kaasomanike võrdse kohtlemise eesmärgil. Enampakkumisega lõpeb üldjuhul üksnes kaasomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks (TMS § d 104, 105 ja 137) (erandite kohta vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.4). Seega jääb ka kinnisasja igakordset omanikku koormav hüpoteek (kaasomandi osale) kaasomandi lõpetamiseks korraldataval enampakkumisel üldjuhul püsima. Samas ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Olukorras, kus hüpoteegiga tagatud nõuete suurust teab ainult see kaasomanik, kelle kaasomandiosa hüpoteek koormab, on tal enampakkumisel pakkumiste tegemisel põhjendamatu eelis kinnisasja teiste kaasomanike ees. Juhul kui hüpoteegiga tagatud nõuded või suurem osa nendest on tegelikult rahuldatud, võib hüpoteegiga koormatud kaasomandi osa omanik omandada kinnisasja enampakkumisel alusetult madala hinnaga (kuna teised kaasomanikud saavad pakkumiste tegemisel lähtuda üksnes hüpoteegisummast) (vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 16.4.) (p 14.3.)

Kohtulahendi täitmiseks täitemenetluses korraldatav enampakkumine on avalik-õigusliku tähendusega. Omand enampakkumisel müüdud kinnisasjale tekib TMS § 156 järgi enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemisega, st lepingut ei sõlmita ja vajalik ei ole ka notariaalne tõestamine. Kanded kinnistusraamatusse tehakse kohtutäituri avalduse alusel (TMS § 160). Seega VÕS § 14 ei kohaldu. (p 15)

TMS §-st 8 tulenevalt on kohtutäituril õigus ja kohustus küsida teavet laenujäägi kohta nii võlgnikult kui ka hüpoteegipidajalt. Võlgnik on kohustatud infot andma TMS § 26 lg 1 esimese lause ja § de 59 jj alusel. TMS § 26 lg-t 3 ja KAS § 88 lg 5 p 5 saab tõlgendada selliselt, et kohtutäituril on õigus nõuda hüpoteegipidajast krediidiasutuselt teavet tema kliendi kui täitemenetluse võlgniku laenujäägi kohta (vt RKTKm nr 3-2-1-19-17, p d 16 ja 17). Nimetatud kohustused on kohtutäituril ka kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi täitmisel. Täitemenetluse alustamiseks avalduse esitanud kaasomanik (sissenõudja) TMS § 26 lg 1 esimese lause ja §-de 59 jj alusel samuti kohustatud andma täiturile infot kinnisasja koormava hüpoteegiga tagatud nõuete (mh tagatiskokkuleppe sisu ja laenujäägi) kohta. Selliste andmete esitamise kohtustus on TMS § 26 lg 3 ja KAS § 88 lg 5 p 5 järgi kohtutäituri nõudel ka hüpoteegipidajal. (p 14.1.-14.2.)

Teabe saamine hüpoteegiga tagatud nõuete kohta on kaasomanikevahelise enampakkumise korraldamisel vajalik eelkõige kaasomanike võrdse kohtlemise eesmärgil. Enampakkumisega lõpeb üldjuhul üksnes kaasomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks (TMS § d 104, 105 ja 137) (erandite kohta vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.4). Seega jääb ka kinnisasja igakordset omanikku koormav hüpoteek (kaasomandi osale) kaasomandi lõpetamiseks korraldataval enampakkumisel üldjuhul püsima. Samas ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Olukorras, kus hüpoteegiga tagatud nõuete suurust teab ainult see kaasomanik, kelle kaasomandiosa hüpoteek koormab, on tal enampakkumisel pakkumiste tegemisel põhjendamatu eelis kinnisasja teiste kaasomanike ees. Juhul kui hüpoteegiga tagatud nõuded või suurem osa nendest on tegelikult rahuldatud, võib hüpoteegiga koormatud kaasomandi osa omanik omandada kinnisasja enampakkumisel alusetult madala hinnaga (kuna teised kaasomanikud saavad pakkumiste tegemisel lähtuda üksnes hüpoteegisummast) (vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 16.4.) (p 14.3.)

TMS-i II osa sätteid tuleb kaasomandi lõpetamiseks avaliku enampakkumise korraldamisel kohaldada kaasomandi lõpetamise kohtulahendi eripära arvestades. Samasugusele seisukohale saab asuda ka kaasomandi lõpetamiseks korraldatava kaasomanikevahelise enampakkumise puhul (vt ka RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.2.). (p 12.1.)

Kaasomanike kokkuleppel on võimalik kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi täitmine ka täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 64¹, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1). Seda on võimalik teha ka pärast täitmisteate teisele kaasomanikule kättetoimetamist vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul (TMS § d 24 ja 25) (vt ka RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.3). Sellisel juhul on kaasomanikel endil võimalik otsustada enampakkumise korraldamise vormi ja tingimuste üle. Juhul kui kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi täitmiseks toimub täitemenetlus, tuleb kohtutäituril kaasomandis olev asi arestida, kinnisasja arestimiseks tuleb täituril mh lasta kanda kinnistusraamatusse kinnistu käsutamise keelumärge. Asja arestimine on vajalik kaasomandiosade edasise käsutamise takistamiseks ja kohtutäituri tasu tagamiseks (TMS § d 54, 142) (vt ka RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.3). (p 13)

Teabe saamine hüpoteegiga tagatud nõuete kohta on kaasomanikevahelise enampakkumise korraldamisel vajalik eelkõige kaasomanike võrdse kohtlemise eesmärgil. Enampakkumisega lõpeb üldjuhul üksnes kaasomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks (TMS § d 104, 105 ja 137) (erandite kohta vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.4). Seega jääb ka kinnisasja igakordset omanikku koormav hüpoteek (kaasomandi osale) kaasomandi lõpetamiseks korraldataval enampakkumisel üldjuhul püsima. Samas ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Olukorras, kus hüpoteegiga tagatud nõuete suurust teab ainult see kaasomanik, kelle kaasomandiosa hüpoteek koormab, on tal enampakkumisel pakkumiste tegemisel põhjendamatu eelis kinnisasja teiste kaasomanike ees. Juhul kui hüpoteegiga tagatud nõuded või suurem osa nendest on tegelikult rahuldatud, võib hüpoteegiga koormatud kaasomandi osa omanik omandada kinnisasja enampakkumisel alusetult madala hinnaga (kuna teised kaasomanikud saavad pakkumiste tegemisel lähtuda üksnes hüpoteegisummast) (vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 16.4.) (p 14.3.)

Teabe saamine hüpoteegiga tagatud nõuete kohta on kaasomanikevahelise enampakkumise korraldamisel vajalik eelkõige kaasomanike võrdse kohtlemise eesmärgil. Enampakkumisega lõpeb üldjuhul üksnes kaasomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks (TMS § d 104, 105 ja 137) (erandite kohta vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.4). Seega jääb ka kinnisasja igakordset omanikku koormav hüpoteek (kaasomandi osale) kaasomandi lõpetamiseks korraldataval enampakkumisel üldjuhul püsima. Samas ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Olukorras, kus hüpoteegiga tagatud nõuete suurust teab ainult see kaasomanik, kelle kaasomandiosa hüpoteek koormab, on tal enampakkumisel pakkumiste tegemisel põhjendamatu eelis kinnisasja teiste kaasomanike ees. Juhul kui hüpoteegiga tagatud nõuded või suurem osa nendest on tegelikult rahuldatud, võib hüpoteegiga koormatud kaasomandi osa omanik omandada kinnisasja enampakkumisel alusetult madala hinnaga (kuna teised kaasomanikud saavad pakkumiste tegemisel lähtuda üksnes hüpoteegisummast) (vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 16.4.) (p 14.3.)

Täitemenetluses, sh mitme kinnisasja müümise korral tuleb kohtutäituril ja menetlusosalistel lähtuda põhimõttest, et sissenõudja nõue saaks rahuldatud kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada, vt TMS § 8, § 53 lg d 1 ja 3, § 137. (p 17)

Ka korteriomand saab iseenesest kuuluda mõttelistes osades erinevatele omanikele, kuid tuleb arvestada, et korteriomandi mõtteliste osade müük eraldi TMS § 138 lg alusel (eelkõige juhul, mil korteriomandi reaalosaks on eluruum ja ostjateks võiksid eraldi müümise tõttu osutuda omavahel võõrad isikud,) ei anna üldjuhul sissenõudja ja võlgniku huvides sellist tulemust, mis vastaks TMS § s 8 ja § 53 lg s 3 seatud eesmärgile sissenõudja nõue võimalikult suures ulatuses rahuldada. Ka pankrotimenetluses ei ole eelduslikult majanduslikult mõttekas müüa eraldi pankrotivõlgnikule kuuluvat mõttelist osa korteriomandist. (p 17)

Tuleb eeldada, et on tegemist hüpoteegipidaja õigustatud huvide kahjustamisega, kui korteriomandi (kui eluruumi) mõttelised osad müüakse eraldi menetlustes, vastavalt pankrotivõlgniku mõtteline osa pankrotimenetluses ja täitemenetluse võlgniku osa täitemenetluses. Kinnistute tervikuna müümise olulise raskendatuse tõttu on hüpoteegipidaja huvid kahjustatud, hoolimata sellest, et kinnistute jagamisel kaasomandiosadeks kohtumenetluse käigus tekkis ühishüpoteek, ja sellest, et ühe ühishüpoteegiga koormatud kinnistu müümisel ei saa alati ühishüpoteeki kustutada teise kinnistu mõtteliselt osalt. (p 17)

PankrS §-i 137 võib pankrotimenetluse ja täitemenetluse eesmärke silmas pidades rakendada ka juhul, mil vara soovitakse müüa küll enampakkumisel (samas pole välistatud ka muul viisil müük), kuid suuremat kasu annaks võimalus müüa korteriomand tervikuna, mitte mõtteliste osade kaupa. Samuti võimaldaks see säte anda müügiõiguse kohtutäiturile, kui see annaks tulemuseks suurema kasu. Sellisel juhul võiks müügiõiguse üleandmisest keeldumine olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kui § 137 rakendamine ei ole mingil põhjusel siiski võimalik, siis ei ole välistatud ka pankrotivõlgniku ja täitemenetluse võlgniku mõtteliste osade samaaegne koordineeritud müük pankrotimenetluses ja täitemenetluses. See ei pruugi olla kõige tulemuslikum lahendus (arvestades mh nt TMS § s 223 sätestatud võimalust nõuda täitemenetluses korraldatava enampakkumise kehtetuks tunnistamist), kuid kehtivad õigusaktid ei näe müügiks ette täiendavaid võimalusi. (p 19)

Täitemenetluses, sh mitme kinnisasja müümise korral tuleb kohtutäituril ja menetlusosalistel lähtuda põhimõttest, et sissenõudja nõue saaks rahuldatud kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada, vt TMS § 8, § 53 lg d 1 ja 3, § 137. (p 17)

TMS § 51 lg 1 laiema eesmärgi tõttu ei saa pankrotivõlgniku vastu täitemenetlust alustada. (p 18)

AÕS § 54 lg 2 eesmärk on kaitsta kinnisasja koormavate kolmandate isikute õigusi, et need õigused säiliksid esialgsel kujul. AÕS § 54 lg 2 esimese lause suhtes on erisäte AÕS § 356 lg 1 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-46-10, p 15). Kuigi nii AÕS § 54 kui ka § 356 peavad kinnisasja jagamise all esmaselt silmas kinnisasja jagamist reaalosadeks või sellest osa eraldamist, tuleb hüpoteegipidaja huvides neid sätteid kohaldada ka siis, kui ainuomandis olnud kinnisasjast saab kaasomandis olev kinnisasi. (p 21)

AÕS § 54 lg 2 eesmärk on kaitsta kinnisasja koormavate kolmandate isikute õigusi, et need õigused säiliksid esialgsel kujul. AÕS § 54 lg 2 esimese lause suhtes on erisäte AÕS § 356 lg 1 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-46-10, p 15). Kuigi nii AÕS § 54 kui ka § 356 peavad kinnisasja jagamise all esmaselt silmas kinnisasja jagamist reaalosadeks või sellest osa eraldamist, tuleb hüpoteegipidaja huvides neid sätteid kohaldada ka siis, kui ainuomandis olnud kinnisasjast saab kaasomandis olev kinnisasi. (p 21)

Kinnisasja jagamisel tekib algse hüpoteegi asemel ühishüpoteek AÕS § 359 jj tähenduses, mis üldjuhul kaitseb pärast kinnisasja jagamist hüpoteegipidaja huve piisavalt. Seetõttu võiks väita, et AÕS § 356 lg 1 regulatsioon on hüpoteegipidaja kaitseks üleliigne. Siiski ei ole see nii, kuna ei ole välistatud ühe kinnisasja kaasomaniku pankrot (seda küll ka juhul, mil juba algselt kuulus kinnisasi mitmele omanikule). Ühe kaasomaniku pankrot toob aga kaasa probleemi kinnisasja tervikuna müügi võimatuse või olulise raskendatuse kohta. Seega kahjustab kinnisasja jagamine AÕS § 356 lg t 1 rikkudes hüpoteegipidaja huve, kui hiljem kuulutatakse välja ühe omaniku pankrot. (p 21.1.)

Tuleb eeldada, et on tegemist hüpoteegipidaja õigustatud huvide kahjustamisega, kui korteriomandi (kui eluruumi) mõttelised osad müüakse eraldi menetlustes, vastavalt pankrotivõlgniku mõtteline osa pankrotimenetluses ja täitemenetluse võlgniku osa täitemenetluses. Kinnistute tervikuna müümise olulise raskendatuse tõttu on hüpoteegipidaja huvid kahjustatud, hoolimata sellest, et kinnistute jagamisel kaasomandiosadeks kohtumenetluse käigus tekkis ühishüpoteek, ja sellest, et ühe ühishüpoteegiga koormatud kinnistu müümisel ei saa alati ühishüpoteeki kustutada teise kinnistu mõtteliselt osalt. (p 17)

Kinnisasja jagamisel tekib algse hüpoteegi asemel ühishüpoteek AÕS § 359 jj tähenduses, mis üldjuhul kaitseb pärast kinnisasja jagamist hüpoteegipidaja huve piisavalt. Seetõttu võiks väita, et AÕS § 356 lg 1 regulatsioon on hüpoteegipidaja kaitseks üleliigne. Siiski ei ole see nii, kuna ei ole välistatud ühe kinnisasja kaasomaniku pankrot (seda küll ka juhul, mil juba algselt kuulus kinnisasi mitmele omanikule). Ühe kaasomaniku pankrot toob aga kaasa probleemi kinnisasja tervikuna müügi võimatuse või olulise raskendatuse kohta. Seega kahjustab kinnisasja jagamine AÕS § 356 lg t 1 rikkudes hüpoteegipidaja huve, kui hiljem kuulutatakse välja ühe omaniku pankrot. (p 21.1.)

Tavajuhtumil, kui täitemenetluse algatab hüpoteegipidaja oma nõude rahuldamiseks ja täitemenetluses müüakse nõude katteks hüpoteegiga koormatud kinnistu, kustutatakse hüpoteek pärast müümist kinnistusraamatust. Selle sätestab TMS § 158 lg 3 kolmas lause (vt ka RKTKo nr 3-2-1-60-11, p 18). Ühishüpoteegi korral tuleb lähtuda samast põhimõttest, kuid erisusega, et ühishüpoteek kustutatakse kinnistusraamatust vaid siis, kui müüdud on kõik kinnisasjad, millele on ühishüpoteek seatud, v.a juhul, kui juba esimese kinnistu müügist õnnestub sissenõudja nõue täielikult rahuldada - ka siis tuleb ühishüpoteek ülejäänud kinnistutelt kustutada (vt viimasel juhul siiski ka AÕS § 361). Ainult selline tõlgendus võimaldab kaitsta tõhusalt ühishüpoteegipidaja huve. Selle tõlgenduse juures arvestatakse ka AÕS § 360 lg s 1 sätestatuga. See järeldus kehtib ka pankrotimenetluses PankrS § 139 lg 2 asjakohase tõlgendamise kaudu. (p 22)

Ka korteriomand saab iseenesest kuuluda mõttelistes osades erinevatele omanikele, kuid tuleb arvestada, et korteriomandi mõtteliste osade müük eraldi TMS § 138 lg alusel (eelkõige juhul, mil korteriomandi reaalosaks on eluruum ja ostjateks võiksid eraldi müümise tõttu osutuda omavahel võõrad isikud,) ei anna üldjuhul sissenõudja ja võlgniku huvides sellist tulemust, mis vastaks TMS § s 8 ja § 53 lg s 3 seatud eesmärgile sissenõudja nõue võimalikult suures ulatuses rahuldada. Ka pankrotimenetluses ei ole eelduslikult majanduslikult mõttekas müüa eraldi pankrotivõlgnikule kuuluvat mõttelist osa korteriomandist. (p 17)

Tuleb eeldada, et on tegemist hüpoteegipidaja õigustatud huvide kahjustamisega, kui korteriomandi (kui eluruumi) mõttelised osad müüakse eraldi menetlustes, vastavalt pankrotivõlgniku mõtteline osa pankrotimenetluses ja täitemenetluse võlgniku osa täitemenetluses. Kinnistute tervikuna müümise olulise raskendatuse tõttu on hüpoteegipidaja huvid kahjustatud, hoolimata sellest, et kinnistute jagamisel kaasomandiosadeks kohtumenetluse käigus tekkis ühishüpoteek, ja sellest, et ühe ühishüpoteegiga koormatud kinnistu müümisel ei saa alati ühishüpoteeki kustutada teise kinnistu mõtteliselt osalt. (p 17)

PankrS §-i 137 võib pankrotimenetluse ja täitemenetluse eesmärke silmas pidades rakendada ka juhul, mil vara soovitakse müüa küll enampakkumisel (samas pole välistatud ka muul viisil müük), kuid suuremat kasu annaks võimalus müüa korteriomand tervikuna, mitte mõtteliste osade kaupa. Samuti võimaldaks see säte anda müügiõiguse kohtutäiturile, kui see annaks tulemuseks suurema kasu. Sellisel juhul võiks müügiõiguse üleandmisest keeldumine olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kui § 137 rakendamine ei ole mingil põhjusel siiski võimalik, siis ei ole välistatud ka pankrotivõlgniku ja täitemenetluse võlgniku mõtteliste osade samaaegne koordineeritud müük pankrotimenetluses ja täitemenetluses. See ei pruugi olla kõige tulemuslikum lahendus (arvestades mh nt TMS § s 223 sätestatud võimalust nõuda täitemenetluses korraldatava enampakkumise kehtetuks tunnistamist), kuid kehtivad õigusaktid ei näe müügiks ette täiendavaid võimalusi. (p 19)

TMS § 2 lg 1 p 18¹ hõlmab lisaks lapsega sõlmitud elatise maksmise kokkuleppele ka lapse vanemate kokkuleppe, sõltumata sellest, kas lapsel on iseseisev lepingu täitmise nõue VÕS § 80 lg 2 mõttes või mitte. Sel juhul on sissenõudjaks vanem, kelle vahendusel elatis lapseni peaks jõudma. (p 24.2)

Sissenõudjal võib puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast. (p 42)

TMS § 119 lg 1 teise lause järgi on eelis teiste sissenõudjate ees vaid juhul, kui tegu on lapse elatisnõude alusel koostatud arestimisaktiga. See tähendab, et elatise nõudjaks, s.o sissenõudjaks peab täitemenetluses olema laps, mitte aga vanem või muu isik. Seega peab kohese sundtäitmise tingimusega elatiskokkuleppe näol olema tegu lepinguga, milles lapsele on antud elatise iseseisva nõudmise õigus, st laps on ise lepingu pooleks või lepingu järgi täitmise nõuet omavaks kolmandaks isikuks (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lg 2 mõttes). (p 25)

Seaduses puudub alus, et täitemenetluse toimingute tegemiseks saaks kohtutäitur abielus oleva võlgniku kontole ja sissetulekule sissenõuet pöörates lähtuda eeldusest, et kontol olev raha või ühe abikaasa töötasunõue oleks võlgniku lahusvaras. Kohaldada ei saa TMS § 13 lg 1 järgset eeldust, et võlgnikust abikaasa valduses olevast vallasasjast eeldatakse, et see on selle abikaasa omandis. Nõuded ei ole vallasasjad ja neile ei saa olla valdust. Nõuetele sissenõude pööramiseks ei ole sissenõudja huvides lahusvara eeldust kehtestatud. (p 40.3)

Vanemate sõlmitud elatiskokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõue tuleb esitada vanemate vastu, sõltumata sellest, kas tehing täidetakse vanemale või kantakse raha lapse kontole. Kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu tagasivõitmise hagi võib siiski esitada ka kolmanda isiku vastu, kui tehingu kehtetuks tunnistamise korral nõutakse tehingu järgi üleantu tagastamist (ka) temalt. Kui kolmandal isikul on iseseisev lepingu täitmise nõue, saab teda lugeda TMS § 187 lg 1 mõttes tehingu pooleks. (p 19)

Kohus ei saa hagimenetluses kaasata kedagi menetlusosalisena omal algatusel. (p 15.1)

Varaühisuse puhul lähevad PKS § 25 järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud ühisvarasse kuuluvad varalised õigused, mh varalised nõuded töötasule. (p 39)

Vanema sissetulekule kui abikaasade ühisvarale sissenõude pööramiseks on vaja täitedokumenti mõlema vanema suhtes, täitedokumendi olemasolul ühe vanema vastu teise vanema nõusolekut või tuleb sissetulek ühisvarana jagada. Ühisvarana saab TMS § 14 lg 2 järgi võlausaldaja hagi alusel jagada ka tulevase töötasu nõude kuni nõuete rahuldamiseni abikaasa vastu või varaühisuse suhte lõpuni. See peab selgelt kajastuma ka ühisvara jagava kohtulahendi resolutsioonis. (p 40.2)

Seaduses puudub alus, et täitemenetluse toimingute tegemiseks saaks kohtutäitur abielus oleva võlgniku kontole ja sissetulekule sissenõuet pöörates lähtuda eeldusest, et kontol olev raha või ühe abikaasa töötasunõue oleks võlgniku lahusvaras. Kohaldada ei saa TMS § 13 lg 1 järgset eeldust, et võlgnikust abikaasa valduses olevast vallasasjast eeldatakse, et see on selle abikaasa omandis. Kui täiturile on teada, et võlgnik on abielus, kehtib eeldus, et tegu on ühisvaraga ning võlgniku nõudele krediidiasutuse vastu kontol oleva raha käsutamiseks ja töötasu nõudele saab sissenõude pöörata üksnes juhul, kui täitedokument on mõlema abikaasa suhtes, teine abikaasa on sissenõude pööramisega nõus (nõusoleku saab anda ka täitemenetluses) või ühisvara on jagatud. (p 40.3)

Kui täitemenetluses ühe abikaasa vastu kantakse abikaasade ühisvaras olev raha teise abikaasa kontole, ei muutu raha ülekandmisel selle õiguslik seisund ühisvarana ning võlgnikust abikaasa muu võlausaldaja saab sellele jätkuvalt pöörata sissenõude ühisvara jagamisega. Raha ülekandmisel abikaasade vahelise kokkuleppe alusel jääb see eelduslikult ühisvaraks. Seega ei ole teise abikaasa kontole kantud rahale sissenõude pööramiseks vaja ülekandmise aluseks olevat lepingut iseenesest kehtetuks tunnistada, sest ühisvara jagamist saab TMS § 14 lg 2 alusel nõuda ka elatiskokkulepet kehtetuks tunnistamata. (p 41.1)

Kui ühisvarast raha saanud abikaasa korraldusel maksti raha otse kolmandale isikule, ei ole sellelt abikaasalt võimalik ainuüksi ühisvara jagades raha (mida tal ei ole) välja mõista, ilma et tunnistataks kehtetuks raha maksmise aluseks olev abikaasade vaheline tehing. Kui ühisvaraks olnud sissetuleku arvel on täidetud abikaasade ühiseid või ühe abikaasa kohustusi ning neid kohustusi tekitanud tehingud on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, tuleb selleks, et kohustuste täitmiseks üleantut TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi sissenõudja kasuks kohtutäiturile välja mõista, jagada alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (eelkõige nõuded VÕS § 1032 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi) või muu hüvitise saamise õigus (nt VÕS § 1032 lg 1 teine lause, § 1033 lg 2) kui ühisvara. Sissenõudja kasuks kohtutäiturile saab tagasivõitmisel välja mõista üksnes võlgnikust abikaasale ühisvara jagamise tulemusel jääva tagasinõude osa, st eelduslikult poole. (p 41.2)

Tehingu võlausaldajate huve kahjustavaks lugemiseks ei ole vaja, et tehingule saaks tugineda ka täitedokumendina, samuti ei ole oluline, kas tehing täideti vabatahtlikult või täitemenetluse kaudu. Lisaks ei ole tagasivõitmise nõude lahendamisel oluline, millise vara arvel tehingut täideti. Oluline on see, kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses. See sõltub aga eelkõige sellest, kas ja milliseid kohustusi on tehinguga loodud. (p-d 20, 24, 25)

Vanematevaheline elatise maksmise kokkulepe lapse ülalpidamise korraldamiseks ei ole iseenesest keelatud ega saa ka kahjustada võlausaldajate huve. Ka laps on võlausaldaja, kelle nõue tuleneks nagunii seadusest. (p 23)

Vanemate sõlmitud elatiskokkuleppe hindamisel ei ole tähendust asjaolul, et vanemad on abielus. Ka abielus olevad vanemad võivad korraldada lapse ülalpidamist kokkuleppel. (p 22)

Alaealist last ülal pidama kohustatud isiku võlausaldajaid kahjustavaks saab elatise maksmise kokkulepet pidada juhul, kui seeläbi eelistatakse lapse õigusi last ülal pidama kohustatud võlgniku teiste võlausaldajate õiguste arvel ebaproportsionaalselt. Seetõttu tuleb kohtul hinnata, kas ja millise elatise saaks samadel asjaoludel mõista ülalpidamiseks kohustatud vanemalt välja lapse hagi alusel. Seega tuleb esmalt hinnata, kas elatise suurus ja selle maksmise tingimused vastavad PKS §-de 99-102 tingimustele. (p 26)

Kohus peab elatiskokkuleppe kehtivust hindama lähtudes sarnastest põhimõtetest, nagu otsustaks ta võlgnikust vanemalt lapse kasuks elatise väljamõistmise üle. Samas on kohtu uurimispõhimõte siinkohal siiski piiratud, sest lapse elatise suurust selles menetluses ei otsustata. (p 29.1)

Elatiskokkuleppe võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel tuleb lähtuda vähemalt eelduslikult PKS § 101 lg-s 1 määratud miinimumelatisest. (p 27)

Lapse elatisnõude eelistamine täite- ja pankrotimenetluses teiste võlausaldajate nõuetele ei tähenda seda, et laps võiks vanemate majandusliku seisundi järsu halvenemise korral saada jätkuvalt ülal peetud senisel tasemel teiste võlausaldajate arvel, st laps võiks jätkuvalt kasutada kõrget elustandardit vanemate kogu sissetuleku arvel, kui vanemate teiste võlausaldajate nõuded jääks üldse rahuldamata. Last saab eelistada vaid mõistlikus ulatuses. Sellised asjaolud võivad olla aluseks ka elatiskokkuleppe kehtivuse tunnustamisele alla elatise seadusjärgse miinimummäära, lähtudes PKS § 102 lg-st 2. Vastavad asjaolud peab esile tooma ja tõendama elatise maksmise kokkuleppe kehtetuks tunnistamist taotlev sissenõudja. (p 27.2)

Tagasivõitmise korras saab tehingu kehtetuks tunnistada ka osaliselt. Seda vaid juhul, kui lepingust ühe eristatava osa puhul ei ole täidetud kõik tagasivõitmise eeldused. Kui pooled on kokku leppinud raha maksmises, mida võlausaldaja saab seadusest tulenevalt niikuinii nõuda, ei ole selles osas tehinguga sissenõudja huve kahjustatud (p 30)

TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kohustatud üleantu tagastama (kohtutäituri käsutusse andma) just tehingu teine pool. Seadus ei seo tagastamise kohustust sellega, et teine pool oleks saanud üleantu enda käsutusse. (p 37.1)

Raha väljamõistmise nõude rahuldamine ei sõltu sellest, kelle kontole on raha tehingu poole korraldusel kantud. (p 37) Ka tehingu tagasivõitmisel täitemenetluses saab tehingu tagasitäitmisele kohaldada alusetu rikastumise sätteid, kuivõrd puuduvad erinormid tagasivõitmise kohta ja see ei ole vastuolus tagasivõitmise olemusega. (p 37.2)

Vanemate elatiskokkuleppe järgi raha saama õigustatud vanem on kohustatud tehingu alusel saadu tagastama sõltumata sellest, kas kokkulepe on sõlmitud lapse kui kolmanda isiku kasuks. Kui elatiskokkulepe on ehtne leping lapse kui kolmanda isiku kasuks ja tehing tunnistatakse ka lapse suhtes kehtetuks, saab raha tagastamist seega VÕS § 1030 lg 1 alusel nõuda ka temalt. (p 37.3)

Kui ühisvarast raha saanud abikaasa korraldusel maksti raha otse kolmandale isikule, ei ole sellelt abikaasalt võimalik ainuüksi ühisvara jagades raha (mida tal ei ole) välja mõista, ilma et tunnistataks kehtetuks raha maksmise aluseks olev abikaasade vaheline tehing. Kui ühisvaraks olnud sissetuleku arvel on täidetud abikaasade ühiseid või ühe abikaasa kohustusi ning neid kohustusi tekitanud tehingud on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, tuleb selleks, et kohustuste täitmiseks üleantut TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi sissenõudja kasuks kohtutäiturile välja mõista, jagada alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (eelkõige nõuded VÕS § 1032 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi) või muu hüvitise saamise õigus (nt VÕS § 1032 lg 1 teine lause, § 1033 lg 2) kui ühisvara. Sissenõudja kasuks kohtutäiturile saab tagasivõitmisel välja mõista üksnes võlgnikust abikaasale ühisvara jagamise tulemusel jääva tagasinõude osa, st eelduslikult poole. (p 41.2)

Sissenõudjal võib puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast. (p 42)

Tagasivõitmise korras saab tehingu kehtetuks tunnistada ka osaliselt. Seda vaid juhul, kui lepingust ühe eristatava osa puhul ei ole täidetud kõik tagasivõitmise eeldused. Kui pooled on kokku leppinud raha maksmises, mida võlausaldaja saab seadusest tulenevalt niikuinii nõuda, ei ole selles osas tehinguga sissenõudja huve kahjustatud (p 30)

TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kohustatud üleantu tagastama (kohtutäituri käsutusse andma) just tehingu teine pool. Seadus ei seo tagastamise kohustust sellega, et teine pool oleks saanud üleantu enda käsutusse. (p 37.1)

Raha väljamõistmise nõude rahuldamine ei sõltu sellest, kelle kontole on raha tehingu poole korraldusel kantud. (p 37) Ka tehingu tagasivõitmisel täitemenetluses saab tehingu tagasitäitmisele kohaldada alusetu rikastumise sätteid, kuivõrd puuduvad erinormid tagasivõitmise kohta ja see ei ole vastuolus tagasivõitmise olemusega. (p 37.2)

Vanemate elatiskokkuleppe järgi raha saama õigustatud vanem on kohustatud tehingu alusel saadu tagastama sõltumata sellest, kas kokkulepe on sõlmitud lapse kui kolmanda isiku kasuks. Kui elatiskokkulepe on ehtne leping lapse kui kolmanda isiku kasuks ja tehing tunnistatakse ka lapse suhtes kehtetuks, saab raha tagastamist seega VÕS § 1030 lg 1 alusel nõuda ka temalt. (p 37.3)

Kui ühisvarast raha saanud abikaasa korraldusel maksti raha otse kolmandale isikule, ei ole sellelt abikaasalt võimalik ainuüksi ühisvara jagades raha (mida tal ei ole) välja mõista, ilma et tunnistataks kehtetuks raha maksmise aluseks olev abikaasade vaheline tehing. Kui ühisvaraks olnud sissetuleku arvel on täidetud abikaasade ühiseid või ühe abikaasa kohustusi ning neid kohustusi tekitanud tehingud on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, tuleb selleks, et kohustuste täitmiseks üleantut TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi sissenõudja kasuks kohtutäiturile välja mõista, jagada alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (eelkõige nõuded VÕS § 1032 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi) või muu hüvitise saamise õigus (nt VÕS § 1032 lg 1 teine lause, § 1033 lg 2) kui ühisvara. Sissenõudja kasuks kohtutäiturile saab tagasivõitmisel välja mõista üksnes võlgnikust abikaasale ühisvara jagamise tulemusel jääva tagasinõude osa, st eelduslikult poole. (p 41.2)

Kinnisasja väärtust ei määra ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab (vt RKTKo nr 3-2-1-140-16, p 20; Riigikohtu seisukoht on võetud tagasivõitmise hagi korral kinnistut koormanud hüpoteegi väärtuse arvutamise kontekstis). (p 16.2.)

Kui kinnisasja enampakkumise alghind on kinnisasja koormava hüpoteegi tõttu määratud väga madalana ning pärast enampakkumist selgub ostja jaoks, et suurem osa või kogu hüpoteegiga tagatud nõue on tegelikult rahuldatud ning ta ei pea oma kinnistuga selle tasumise eest enam vastutama, on ta ostnud kinnistu alusetult odava hinnaga ning selle odavama hinna tõttu on olnud ka väiksemad väljamaksed sissenõudjale. Muu hulgas sellise olukorra tekkimist on seatud takistama TMS § 94 (kehtib TMS § 137 kaudu ka kinnistu enampakkumise korral). Eelduslikult ei pea ostja teadma, et kinnistusraamatusse kantud hüpoteek oleks võimalik AÕS § 349 alusel osaliselt või täielikult kustutada. (p 16.3.)

Kohtutäituril on võimalik mh enampakkumise kuulutuses anda ostuhuvilistele ligikaudne hinnang kinnistu turuväärtuse kohta, märkides mh nii hüpoteegisumma kui ka laenujäägi päeval x ning tehes reservatsiooni, et laenujäägi kohta esitatud teave ei ole lõplik. (p 16.4.)

Kohtutäitur ei ole täitemenetluses ei sissenõudja ega võlgniku esindaja, kuid peab TMS-is sätestatust juhindudes kaitsma mõlema nimetatu õigustatud huve. (p 16)

TMS § 26 lg 3 peamine eesmärk on aidata kohtutäituril välja selgitada võlgnikule kuuluvat vara, millele oleks seejärel võimalik pöörata sissenõue sissenõudja nõude rahuldamiseks. (p 16.1.)

TMS § 26 lg t 3 ja KAS § 88 lg 5 p 5 tuleb tõlgendada selliselt, et kohtutäituril on õigus nõuda hüpoteegipidajast krediidiasutuselt teavet tema kliendi kui täitemenetluse võlgniku laenujäägi kohta. Krediidiasutus saab märkida, et esitatud info võib ajas muutuda. (p 16.5.)

Kohtutäituri soovitav teave krediidiasutuselt (ja hüpoteegipidajalt) kliendi (kui täitemenetluse võlgniku) võetud laenu jäägi kohta on pangasaladus KAS § 88 lg 1 tähenduses. Siiski võimaldab AÕS § 55 lg s 1 sätestatud kinnistusraamatu avalikkuse põhimõte igal huvitatud isikul tutvuda kinnistusraamatu andmetega, sh ka kinnistusraamatusse kantud hüpoteegisummaga. Seega saab ka eeldada, et klient on võtnud laenu, mille suurus on krediidiasutuste üldist krediidipoliitikat ja sellele kehtestatud riiklikke nõudeid teades hüpoteegisummast eeldatavasti mõnevõrra väiksem. (p 15.2.)

AÕS § 349 lg s 2 sätestatud nõude puhul ei ole tegemist varalise nõudega TMS 7. peatüki tähenduses. Kuna AÕS § 349 lg 2 järgne nõue on asjaõiguslik ja kuulub kinnisasja igakordsele omanikule, ei saa seda loovutada lahus kinnisomandist ega seega ka arestida. (p 14)

Kui kinnisasja enampakkumise alghind on kinnisasja koormava hüpoteegi tõttu määratud väga madalana ning pärast enampakkumist selgub ostja jaoks, et suurem osa või kogu hüpoteegiga tagatud nõue on tegelikult rahuldatud ning ta ei pea oma kinnistuga selle tasumise eest enam vastutama, on ta ostnud kinnistu alusetult odava hinnaga ning selle odavama hinna tõttu on olnud ka väiksemad väljamaksed sissenõudjale. Muu hulgas sellise olukorra tekkimist on seatud takistama TMS § 94 (kehtib TMS § 137 kaudu ka kinnistu enampakkumise korral). Eelduslikult ei pea ostja teadma, et kinnistusraamatusse kantud hüpoteek oleks võimalik AÕS § 349 alusel osaliselt või täielikult kustutada. (p 16.3.)

Kinnisasja väärtust ei määra ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab (vt RKTKo nr 3-2-1-140-16, p 20; Riigikohtu seisukoht on võetud tagasivõitmise hagi korral kinnistut koormanud hüpoteegi väärtuse arvutamise kontekstis). (p 16.2.)

Kui hagi esitatakse abikaasade ühisomandisse kuulunud kinnisasja kinkelepingu tagasivõitmiseks, on kostjateks nii täitemenetluse võlgnik kui ka tema abikaasa. TMS § 14 lg-s 2 ette nähtud võimalus nõuda abikaasade ühisvara jagamist ei oleks saavutatav, kui tagasi ei saaks võita ühisvaraga tehtud tehinguid, mille tulemusena ühisvara on lakanud olemast. (p 11)

Ühisvarasse vara tagasivõitmiseks esitatud hagi rahuldamine, ilma et oleks esitatud hagi ühisvara jagamiseks, ei ole iseenesest välistatud. Nt võib sissenõudjal olla õigustatud huvi kinnisasja tagasivõitmiseks ühisvara jagamata siis, kui sissenõudjal on täitedokument mõlema abikaasa vastu või kui võlgniku abikaasa on andnud nõusoleku ühisvarasse kuuluvale esemele sissenõude pööramiseks (vt TMS § 14 lg 1). (p 12)

Koos tagasivõitmise nõudega peab esitama ka hagi abikaasade ühisvara jagamiseks, kui ei esine välistavaid asjaolusid (vt lahendi p 12, vt ka RKTKo nr 3-2-1-74-16, p 22.5). (p 13)

Riigikohus ei saa seaduse tõlgendamisel lähtuda varasemast praktikast, kui normile antud tõlgendust on muudetud. Tõlgendust muutev Riigikohtu lahend ei muuda tõlgendust üksnes selle lahendi jaoks, vastasel juhul võiks olla tegemist ebavõrdse kohtlemisega teiste sarnaste samal ajal menetletavate asjadega. (p 13)

Konkreetse varaeseme ühis- või lahusvaraks kvalifitseerimisel kohalduv perekonnaseaduse redaktsioon sõltub sellest, millal vaidlusalune vara (sh hüvitis, maksed) omandati. Kuna vara lahusvara hulka kuulumist peab tõendama sellele väitele tuginev pool, siis peab sama pool muuhulgas tõendama, millal vara temale laekus. (p 16)

PKS (1995) ega ka kehtiv PKS ei määratle sõnaselgelt abikaasa lahusvarana tervise kahjustamisest tulenevaid mittevaralise kahju hüvitisi. Ühisvararežiimis ühisvara moodustumisel on tegemist olukorraga, kus asi või varalised õigused lähevad ühe abikaasa asemel üle mõlemale abikaasale. VÕS § 166 lg-s 1 ja TMS § 131 lg 1 p-s 6 nimetatud piirangute eesmärk on kindlustada kahju hüvitamine ja vajalikud vahendid konkreetsele kahju kannatanud isikule. Seetõttu tuleb ka ühisvara koosseisu määramisel arvestada, kas vaidlusalune hüvitis või summa on mõeldud sihtotstarbeliselt ainult ühele abikaasale kasutamiseks. (p 19)

Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk on heastada konkreetsele isikule tekitatud valu ja kannatused. Seetõttu ei kuulu tervise kahjustamisest tulenev mittevaralise kahju hüvitis ühisvara hulka. Sihtotstarbeliselt ainult konkreetsele isikule kasutamiseks on mõeldud ka mitmed teised TMS § 131 lg-s 1 nimetatud sissetuleku liigid. Seetõttu kuuluvad abikaasa lahusvara hulka ka näiteks puudega tööealise inimese toetus, puudega vanaduspensioniealise inimese toetus, mittetöötava puudega õppuri õppetoetus, seadusel põhinev elatis. Sealjuures tuleb iga üksiku toetuse või hüvitise puhul eraldi selle sihtotstarvet analüüsida. (p 19)

Hinnates, kas tegemist on enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamisega PKS § 29 lg 1 viimase lause tähenduses, tuleb arvestada perekonna tavapärast elustandardit. (p 25)

Poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine ei pea seisnema ainult ühe poole kasuks hüvitise väljamõistmises, vaid kohus võib otsustada võrdsusest kõrvalekaldumise ja seejärel mõne varaeseme (nn kompensatsiooniks) ümber jagada. Kogu ühisvara jagamise vaidlus tuleb lahendada terviklikult. Kui kohus tuvastab, et hüvitis kuulub lahusvara hulka, ei moodusta see osa ühisvarast ja seega ei saa hüvitis rahasummana mõjutada ka abikaasadele määratud osade suurust. (p 29)

Kui kohus leiab, et poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine on põhjendatud, siis tuleb abikaasade osade määramiseks lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel. (p 31)

Abikaasa süülist tegevust ühisvara vähenemisel PKS § 34 lg 3 järgi peab tõendama hüvitamise kohustusele tuginev pool. (p 23)