Maksukorralduse seadus (lühend - MKS)

Keskkonnatasudega seoses on seaduses sätestatud maksudeklaratsiooni esitamise kohustus (KeTS § 33³). Seega kohaldub keskkonnatasu määramisele MKS § 98 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Kui isik tegutseb loa omamise nõuet eirates, määrab tasu Keskkonnaamet keskkonnatasu teatega ning loata tegutsejalt deklaratsiooni esitamist ei nõuta. Selle eriregulatsiooni kehtestamisel ei saanud seadusandja tahteks olla ilma loata tegutsevatele isikutele lühema keskkonnatasu määramise aegumistähtaja kohaldumine kui loa alusel tegutsevatele isikutele kohalduv tähtaeg. Nii deklaratsiooni esitamisega hilinenud isikutele, deklaratsioonis valeandmeid esitanud isikutele kui ka loa omamise kohustust rikkunud isikutele keskkonnatasu määramisele kohaldub seega ühtne kolme- või viieaastane aegumistähtaeg. (p 14)

Kuigi keskkonnatasu kuulub PS § 113 kohaldamisalasse, erineb see oluliselt maksudest. Maks on rahaline kohustus, millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks, keskkonnatasu on aga keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasus kajastub keskkonnaõiguse põhimõttena tunnustatud "saastaja (või keskkonnakasutaja) maksab" põhimõte, mille kohaselt keskkonna kasutaja tegevusest põhjustatud negatiivse keskkonnamõjuga seonduvad kulud peavad jääma keskkonnakasutaja, mitte ühiskonna kanda. Keskkonnatasude puhul on tegu iselaadse rahalise kohustusega, mille reguleerimisel ja kohaldamisel tuleb arvestada ka keskkonnaõiguse põhimõtteid ja keskkonna säästmise eesmärki. Keskkonnatasu objekti kindlaksmääramise regulatsiooni kehtestamisel ei ole eksitud PS §-st 113 tuleneva seaduslikkuse nõude vastu. (p 18-19)

Keskkonnatasudega seoses on seaduses sätestatud maksudeklaratsiooni esitamise kohustus (KeTS § 33³). Seega kohaldub keskkonnatasu määramisele MKS § 98 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Sama aegumistähtaeg kohaldub ka juhul, kui isik tegutseb ilma loata ja keskkonnatasu määrab Keskkonnaamet keskkonnatasu teatega. (p 14)

Kuigi keskkonnatasu kuulub PS § 113 kohaldamisalasse, erineb see oluliselt maksudest. Maks on rahaline kohustus, millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks, keskkonnatasu on aga keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasus kajastub keskkonnaõiguse põhimõttena tunnustatud "saastaja (või keskkonnakasutaja) maksab" põhimõte, mille kohaselt keskkonna kasutaja tegevusest põhjustatud negatiivse keskkonnamõjuga seonduvad kulud peavad jääma keskkonnakasutaja, mitte ühiskonna kanda. Keskkonnatasude puhul on tegu iselaadse rahalise kohustusega, mille reguleerimisel ja kohaldamisel tuleb arvestada ka keskkonnaõiguse põhimõtteid ja keskkonna säästmise eesmärki. Keskkonnatasu objekti kindlaksmääramise regulatsiooni kehtestamisel ei ole eksitud PS §-st 113 tuleneva seaduslikkuse nõude vastu. (p 18-19)

Kõrgendatud määra kohaldamine saastetasu arvutamisel saab üksikjuhtumil olla põhjendatud ja proportsionaalne vaid siis, kui tasu arvutamise aluseks võetud saasteaine kogus on võimalikult õigesti ja täpselt välja selgitatud. Kõrgendatud tasumäära kohaldamisel on ka karistuslik iseloom, kuid selle põhieesmärgiks on siiski selle kompenseerimine, et saasteainete loata keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem kui loa alusel toimuva ja reguleeritud keskkonnakasutuse puhul. Võimaliku keskkonnakahju suurus ei sõltu seejuures sellest, kas ainete keskkonda sattumine põhjustati tahtlikult või hoolsuskohustuse järgimata jätmise tõttu ettevaatamatusest (vt RKHK 17. märtsi 2005 otsus asjas nr 3-3-1-3-05, p-d 9 ja 13). (p 24-15)

Kui kõrgendatud tasumäära kohaldati põhimõtteliselt loakõlbuliku tegevuse eest, millele hiljem ka luba anti, on kõrgendatud määra nõudmise eesmärgiks eelkõige isiku suunamine keskkonnaluba taotlema, mitte võimaliku keskkonnakahju kompenseerimine. Ebaproportsionaalselt suur keskkonnatasu võib rikkuda isiku omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Keskkonnatasu lõppsumma proportsionaalsuse üle otsustamisel saab arvestada tegevuse ohtlikkust keskkonnale ja isiku süüd. (p 26)

Tagastusnõue hõlmab nii enammakse tuvastamise e aktsepteerimise nõuet kui ka tagastusnõude täitmise nõuet. Tagastusnõudele vastava enammakse kandmine ettemaksukontole tähendab enammakse aktsepteerimist. KMS-s ja MKS-s on kasutatud mõisteid "enammakse tagastusnõue" ja "tagastusnõude täitmise nõue" ebajärjekindlalt, isegi eksitavalt (vt ka RHKH 5. veebruari 2007 otsus asjas 3-3-1-89-06, 30. aprilli 2013 määrused asjades 3-3-1-4-13 ja 3-3-1-8-13). (p 15)

Tagastusnõudele vastava summa kandmine ettemaksukontole tähendab enammakse tuvastamist e tagastusnõude kontrolli lõpetamist selle aktsepteerimisega, misjärel tagastusnõude täitmise nõue tuleb maksuhalduril MKS § 106 lg 2 alusel täita viivitamata (vt ka RKHK 30. aprilli 2013 määrus asjas 3-3-1-4-13). (p 16)

MKS § 33 lg 1¹ sätestab varem toimunud kontrolli puhul MKS § 106 lg 2 kohaldamisel viivitamata täitmise eeldusena olukorra, kus tagastusnõude tekkimist kontrollitakse ilma tagastusnõude täitmise taotluseta. Kuigi MKS § 33 lg‑s 11 kasutatakse sõna "kontrollitakse", tuleb seda mõista kooskõlas § 106 lg‑ga 2. Kontroll peab olema lõppenud ja maksukohustuslase tagastusnõue leidnud aktsepteerimist. (p 14)

Tagastusnõudele vastava summa kandmine ettemaksukontole tähendab enammakse tuvastamist e tagastusnõude kontrolli lõpetamist selle aktsepteerimisega, misjärel tagastusnõude täitmise nõue tuleb maksuhalduril MKS § 106 lg 2 alusel täita viivitamata (vt ka RKHK 30. aprilli 2013 määrus asjas 3-3-1-4-13). (p 16)

KMS § 34 lg-s 2 (kuni 01.08.2014 kehtinud redaktsioonis) nimetatud tähtaega kehtestades pidas seadusandja silmas maksuhalduri kohustust ka keerulisemate juhtumite puhul otsustada tagastusnõude täitmine hiljemalt pikendatud tähtaja jooksul. Selline järeldus tuleneb maksuhalduri võimalusest pikendada erandlike asjaolude korral tagastusnõude täitmise tähtaega kuni 90 päeva võrra. Alates 01.08.2014 on 90-päevane tähtaeg asendatud 60-päevase tähtajaga. (p 13)

Tagastusnõue hõlmab nii enammakse tuvastamise e aktsepteerimise nõuet kui ka tagastusnõude täitmise nõuet. Tagastusnõudele vastava enammakse kandmine ettemaksukontole tähendab enammakse aktsepteerimist. KMS-s ja MKS-s on kasutatud mõisteid "enammakse tagastusnõue" ja "tagastusnõude täitmise nõue" ebajärjekindlalt, isegi eksitavalt (vt ka RHKH 5. veebruari 2007 otsus asjas 3-3-1-89-06, 30. aprilli 2013 määrused asjades 3-3-1-4-13 ja 3-3-1-8-13). (p 15)

Ostja osavõtt maksupettusest ei eelda, et ostja on saanud sellest kasu või hüvesid. Osavõtuks maksupettusest tuleb lugeda ka olukord, kus ostja teadis, et müüja jätab arvel näidatud käibemaksu riigile üle kandmata. Müüjale arve alusel käibemaksu tasumine kui kulutus pole sel juhul tehtud eeldusega, et käibemaks kantakse üle riigile. Sellises olukorras on ostja teadlikult aidanud kaasa käibemaksupettuse toimepanemisele. (p 17)

MKS §-st 37 koosmõjus MKS § 31 lg 1 p ga 3 tuleneb, et ettevõtte üleandmisega võib üle minna ka tagastusnõue ehk õigus nõuda Maksu- ja Tolliametilt tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse. Erinevalt eraõiguslikest tehingutest saab maksunõue aga üle minna ainult seaduse alusel, kuna maksukorralduse seadus tagastusnõude loovutamist käsutustehinguga ette ei näe. Tagastusnõue läheb üle seaduse alusel üle siis, kui see on otseses sõltuvuses üleantud ettevõtte varasemast tegevusest, sh kohustuse täitmisest, ja üleantud ettevõttega olemuslikult seotud. Asjaolu, et tagastusnõue tekib pärast ettevõtte üleminekut tulevikus, ei takista selle üleandmist, eeldusel, et see nõue on üleandmise hetkel piisavalt määratletav. (p-d 16-17)

MKS §-st 37 koosmõjus MKS § 31 lg 1 p ga 3 tuleneb, et ettevõtte üleandmisega võib üle minna ka tagastusnõue ehk õigus nõuda Maksu- ja Tolliametilt tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse. Erinevalt eraõiguslikest tehingutest saab maksunõue aga üle minna ainult seaduse alusel, kuna maksukorralduse seadus tagastusnõude loovutamist käsutustehinguga ette ei näe. Tagastusnõue läheb üle seaduse alusel üle siis, kui see on otseses sõltuvuses üleantud ettevõtte varasemast tegevusest, sh kohustuse täitmisest, ja üleantud ettevõttega olemuslikult seotud ja piisavalt määratletav. Asjaolu, et tagastusnõue tekib pärast ettevõtte üleminekut tulevikus, ei takista selle üleandmist, eeldusel, et see nõue on üleandmise hetkel piisavalt määratletav. (p-d 16-17)

Arvestades aktsiakapitali osakaalu, mitmeid varasemaid majandusaasta näitajaid, põhikirja ning juhatuse liikme saadud hüve suurust, on kogutud piisavalt tõendeid tõendamiskoormuse üleminekuks kaebajale ja järeldatud nende asjaolude põhjal õigesti, et tegemist ei ole dividendide maksuobjektiga. (vt annotatsioone asjas 3-3-1-33-12) (p 19)

Kui tegemist on olukorraga, kus saadud soodustus on selle andjale hüvitatud, ei ole tegemist erisoodustusega. (vt annotatsioone asjades 3-3-1-73-09 ja 3-3-1-26-02).(p 14)

Kuna maksuhaldur on väljamakse lugenud erisoodustuseks ning põhjendanud, miks ei ole väljamaksete puhul tegemist dividendiga, on maksukohustuslasel omakorda kohustus tõendada vastupidist. Tõendamiskohustus ei ole ainult maksu-halduril. Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormis üle maksukohustuslasele. Pidades väljamakseid ettevõtlusega seotud kuludeks ja jättes väljamaksed dividendidena vormistamata, võttis kaebaja riski, et võimaliku maksuvaidluse korral võib dividendide väljamaksmise tõendamine olla raskendatud. (p 20)

Iseenesest on juhtimis- või konsultatsiooniteenuste osutamine äriühingu kaudu võimalik (vt RKÜK 12. mai 2015 otsus asjas nr 3-2-1-82-14, p-d 32, 34, 36). Juhtimisteenuse osutamist äriühingu kaudu tuleb pidada õigustatuks näiteks juhul, kui on loodud äriühingute grupi haldamiseks eraldi valdusühing, mille töötajate tööülesannete hulka kuulub grupi liikmete juhtimine või nõustamine. Samuti on juhtimisteenuse osutamine äriühingu kaudu aktsepteeritav näiteks siis, kui juhatuse või nõukogu liikmed ei tegutse juhitavas ühingus igapäevaselt ning nende ametiülesannete täitmiseks vajalikud kulud katab ja töövahendid tagab teenust osutav äriühing. Juhtimisteenus on õigustatud ka näiteks siis, kui juhtorgani liige on ametisse nimetatud lühiajaliselt või ta pakub juhtimisteenust paljudele äriühingutele (eriti näiteks juhatust asendavate organite puhul, nagu likvideerija või pankrotihaldur). (p 18)

Kui maksukohustuslane on maksuotsuse vaidlustanud, võib maksuhaldur kogu maksuasja tervikuna uuesti läbi vaadata. Maksuhalduril on uue või muudetud haldusakti andmisel samasugused volitused, nagu tal oleks siis, kui ta teeks maksuotsuse esimest korda (vt ka RKHK 19. veebruari 2914 otsus asjas nr 3-3-1-75-14). Seetõttu ei saa maksukohustuslasel maksuotsuse vaidlustamisel tekkida ka kaitstavat usaldust, et maksuotsuse kehtetuks tunnistamisel või tühistamisel kohtu poolt ei määrata algses otsuses määratust suuremat maksusummat. (p 14)

Maksumenetluse läbiviimine ja maksu määramine pärast maksuotsuse tühistamist on võimalik, kui see jääb MKS § 98 lg s 1 sätestatud ajalistesse piiridesse (vt RKHK 13. veebruari 2012 otsus asjas nr 3-3-1-79-11). Sama kehtib ka juhul, kui maksuhaldur on ise maksuotsuse kehtetuks tunnistanud. (p 13)

Kui maksukohustuslane on maksuotsuse vaidlustanud, võib maksuhaldur kogu maksuasja tervikuna uuesti läbi vaadata. Maksuhalduril on uue või muudetud haldusakti andmisel samasugused volitused, nagu tal oleks siis, kui ta teeks maksuotsuse esimest korda (vt ka RKHK 19. veebruari 2914 otsus asjas nr 3-3-1-75-14). Seetõttu ei saa maksukohustuslasel maksuotsuse vaidlustamisel tekkida ka kaitstavat usaldust, et maksuotsuse kehtetuks tunnistamisel või tühistamisel kohtu poolt ei määrata algses otsuses määratust suuremat maksusummat. (p 14)

Kuigi üldjuhul ei kuulu juriidilise isiku juhtorgani liikme suhe juriidilise isikuga töölepingu seaduse reguleerimisalasse, ei ole lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt pooltel ka keelatud samaaegselt juhtorgani liikme staatusega olla sama juriidilise isikuga töösuhtes. Muu hulgas võib see olla tingitud töötaja soovist saada suuremaid sotsiaalseid tagatisi. (p 11)

Käsunduslepingu näilikkus ei pruugi alati tuua kaasa kogu makstud tasu ümberkvalifitseerimise palgatuluks (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14). Maksukohustust vähendavad asjaolud peavad sel juhul olema maksumenetluse käigus tõendatud. Töölähetuste vormistamine ja lähetuskulude hüvitamine peab vastama TuMS § 13 lg 3 p 1 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruse nr 110 nõuetele. Lähetuse toimumist ja lähetuses kantud kulusid tõendavad dokumendid tuleb maksuhaldurile esitada haldusmenetluse käigus. Ei piisa sellest, et äriühingute esitatud arvetel on viidatud lähetustele. Kui tõendeid ei ole õigeks ajaks esitatud, on tööandjal võimalus pöörduda maksuhalduri poole maksuotsuse muutmise taotlusega MKS § 102 lg 1 alusel, kui ta põhjendab, et uue asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. (p 13)

MKS § 99 lg 1 p 3 eesmärk on kaitsta maksumaksjat ebamõistlikult kaua kestva revisjoni eest ning motiveerida maksuhaldurit haldusmenetlus mõistliku aja jooksul läbi viima (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-43-08). Sätte eesmärk ei ole keelata uue revisjoni tegemist pärast kohtumenetluse läbimist ega anda nn absoluutset aegumistähtaega, mis oleks kohaldatav, sõltumata aegumise peatumisest. Olukorras, kus aegumistähtaeg on peatunud erinevatel alustel mitmel korral, tuleb MKS § 99 lõikes 2 viidatud „MKS §-s 98 nimetatud tähtaja“ all mõista varasemate peatumiste aja (st esimese revisjoni aja ja kohtumenetluse aja) võrra pikendatud aegumistähtaega. (p 14)

Kuna maksunõue tekib avalik-õiguslikus suhtes, on ka maksuvaidlus olemuselt avalik-õiguslik. (p 19)

Alates 1. jaanuarist 2010 hakkasid kehtima PankrS § 35 lg 1 p 61 ning § 104 lg 3, millega toodi pankrotiseadusesse kohustus võlgnikul pöörduda halduskohtusse, mis näitab seadusandja tahet kalduda kõrvale reeglist allutada kõik pankrotimenetluse vaidlused maakohtule. Kui lähtuda kehtiva PankrS § 104 lg-st 3, siis tuleb võlgnikul selleks, et haldusakt ei omandaks täitedokumendi tähendust, vaidlustada see halduskohtus. Kui leida, et vaidlused maksunõuete tunnustamise üle pankrotimenetluses tuleb lahendada maakohtus ka pärast 1. jaanuari 2010, peaks riik juhul, kui mõni võlausaldaja vaidleb maksunõudele vastu, esitama hagi nõude tunnustamiseks maakohtusse. Sellisel juhul võib tekkida olukord, kus samal ajal vaieldakse sama maksunõude üle võlgniku kaebuse alusel PankrS § 104 lg 3 kohaselt halduskohtus ning riigi hagi alusel võlausaldaja vastu maakohtus. See võib kaasa tuua aga vastuolulise praktika ühe ja sama maksunõude osas – halduskohus ja maakohus võivad jõuda sama maksunõude osas erinevale tulemusele. Vastuoluline praktika võib kujuneda ka seetõttu, et maksuotsus, mida vaidlustatakse ja menetletakse halduskohtus ja mille kohta tehakse halduskohtu otsus enne pankrotimenetlust, loetakse PankrS § 103 lg-st 4 tulenevalt tunnustatuks kaitsmiseta, samas kui pankrotimenetluses esitatud maksunõuet, mille kohta ei ole tehtud halduskohtu otsust, tuleb menetleda hagi korras maakohtus. Selline olukord ei oleks ka menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt mõistlik, kuna tekitaks suure tõenäosusega veelgi menetluskulusid ja suurendaks kohtute töökoormust. Arvestades eeltoodut, viitavad üldkogu arvates seadusemuudatused sellele, et seadusandja soovis alates 1. jaanuarist 2010 kehtestada maksunõuete tunnustamiseks pankrotimenetluse puhul erikorra, st et vaidlused maksunõuete üle tuleb ka pankrotimenetluse korral lahendada halduskohtus, kuid realiseeris kavandatu osaliselt, seda täpsemalt selgitamata. Üldkogu leiab, et sama maksunõude üle vaidluse lahendamisel ühel juhul halduskohtus ja teisel juhul maakohtus ei ole mõistlikku põhjendust. Nii menetlusökonoomilistel kaalutlustel kui ka õiguskindlama praktika kujundamise huvides on, et vaidlused maksunõude tunnustamise üle pankrotimenetluses lahendataks halduskohtus, kus lahendatakse maksuvaidlusi igapäevaselt halduskohtumenetluses kehtivate normide ja põhimõtete järgi ning rakendades vastavaid materiaalõiguslikke norme. Maksuvaidluse lahendamine halduskohtus tagab eelduslikult õigusvaidluse kiirema lahendamise, kohtumenetluse vastavuse õigussuhte erisustele ja ühtse kohtupraktika väljakujunemise. (p 21)

Kui maksuotsus kui haldusakt tehakse pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku majandustegevuse jätkamisega seotud maksude kohta, on tegemist massikohustusega PankrS § 148 lg 1 p 3 mõttes. PankrS § 148 lg 1 p 3 kohaselt on massikohustuseks mh võlgniku majandustegevuse jätkamisega seotud maksud. Tulenevalt PankrS §-dest 146 ja 149 ei tule massikohustusi tunnustada. (p-d 23, 24)

Kuigi PankrS § 103 lg 4 ei sisalda lauset, et tunnustatuks loetakse ka avalik-õiguslik nõue, mille aluseks oleva haldusakti vaidlustamistähtaeg on möödunud, võib üldkogu arvates HMS § 60 lg-t 2 ja § 61 lg-t 2 tõlgendada koostoimes PankrS § 103 lg-ga 4 selliselt, et kehtivat maksuotsust, mille vaidlustamise tähtaeg on võlgniku jaoks pankroti väljakuulutamise ajaks möödunud, võlgnik, pankrotihaldur ega võlausaldaja vaidlustada ei saa ning sellises maksuotsuses sisalduv maksunõue tuleb lugeda pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks. (p 25)

Olukorras, kus maksuotsus kui haldusakt tehakse enne pankroti väljakuulutamist tekkinud asjaolude alusel (maksunõue on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist) ja enne pankroti väljakuulutamist, kuid pankroti väljakuulutamise ajaks ei ole veel maksuotsuse vaidlustamise tähtaeg võlgniku jaoks möödunud, ning olukorras, kus maksuotsus kui haldusakt tehakse enne pankroti väljakuulutamist tekkinud asjaolude alusel (maksunõue on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist) pärast pankroti väljakuulutamist (nagu tehti praeguses asjas), ei ole maksuotsuse kui haldusakti vaidlustamise tähtaeg võlgniku jaoks veel möödunud ja sellest tulenevalt on nii võlgnikul kui ka pankrotihalduril ja võlausaldajal õigus maksuotsust vaidlustada. Alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 35 lg 1 p-st 61 tuleneb seega, et juhul, kui maksuotsuse vaidlustamise tähtaeg pole veel pankroti väljakuulutamise ajaks võlgniku jaoks möödunud, peatub see tähtaeg pankroti väljakuulutamisega. PankrS § 104 lg-st 3 tulenevalt hakkab maksuotsuse vaidlustamise tähtaeg edasi kulgema võlgniku poolt maksuotsusele vastuväite esitamisest. See kehtib kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Võlgniku pankroti väljakuulutamisel tuleb üldkogu arvates tõlgendada PankrS § 104 lg-t 3 selliselt, et nimetatud sättes mõeldakse vastuväite esitamise all vastuväite esitamist nõuete kaitsmise koosolekul, sõltumata sellest, kas võlgnik on varem maksuotsusele vastuväite esitanud või mitte. Seega saab võlgnik pärast pankroti väljakuulutamist esitada PankrS § 104 lg 3 järgi kaebuse halduskohtusse ühe kuu jooksul alates nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite esitamisest. Maksunõude maksmapanek (kaitsmine) pankrotimenetluses eeldab seda, et maksuhaldur on sõltuvalt asjaoludest teinud maksukohustuslasele (võlgnikule) kas MKS § 95 lg 1 kohaselt maksuotsuse või MKS § 129 lg 1 kohaselt maksuvõla tasumise korralduse. Teisiti ei ole see ka juhul, kui maksunõuet tahetakse maksma panna pärast maksuvõlglase suhtes pankrotimenetluse algatamist ja pankroti väljakuulutamist. (p 26) Lisaks võlgnikule saab maksunõuet, mille maksuhaldur on pankrotimenetluses tunnustamiseks esitanud, vaidlustada ka pankrotihaldur ja teised võlausaldajad. Maksunõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaielnud pankrotihaldurit ja võlausaldajat tuleb pankrotimenetluses vastuväite esitamisest alates käsitada kui muud isikut, kelle õigusi maksunõue puudutab ja kellel on tulenevalt HKMS § 44 lg-st 1 õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse. Seejuures algab HKMS § 46 lg-s 1 kehtestatud 30-päevane tähtaeg maksuotsuse (või maksuvõla tasumise korralduse) tühistamiskaebusega halduskohtusse pöördumiseks päevast, mil nad esitavad maksunõudele vastuväite nõuete kaitsmise koosolekul. Kui nõudele vastu vaielnud võlausaldaja või pankrotihaldur märgitud tähtaja jooksul halduskohtusse ei pöördu, siis loetakse see nõue tunnustatuks PankrS § 103 lg 8 alusel. (p 27)

Võlgnik, pankrotihaldur ja võlausaldaja saavad esitada vastuväite maksunõudele hiljemalt nõuete kaitsmise koosolekul. PankrS § 93 lg-st 1 tulenevalt on maksuhalduril kohustus hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatada haldurile enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksunõuetest võlgniku vastu. Haldurile maksunõudest teatamine tagab ka selle, et teised võlausaldajad saavad õigel ajal maksunõudest teada ja soovi korral esitada maksunõudele vastuväiteid nii kirjalikult kui ka nõuete kaitsmise koosolekul (PankrS §-d 100 ja 103). Selleks, et võlgnikule, pankrotihaldurile ja teistele võlausaldajatele oleks tagatud reaalne võimalus vaidlustada maksunõue halduskohtus, peab maksuotsus (või maksuvõla tasumise korraldus) olema tehtud ja esitatud pankrotihaldurile hiljemalt nõuete kaitsmise koosoleku toimumise ajaks. Kui maksuotsus (või maksuvõla tasumise korraldus) esitatakse hiljem, tuleb juhinduda PankrS §-s 102 sätestatust, kusjuures võlausaldajate üldkoosoleku otsust maksunõude esitamise tähtaja ennistamata jätmise kohta saab vaidlustada maakohtus. Juhul, kui maksuotsust (või maksuvõla tasumise korraldust) vaidlustavad nii võlgnik, haldur kui ka võlausaldaja(d), siis on otstarbekas halduskohtul need kaebused liita nende ühiseks menetlemiseks (HKMS § 48 lg 1). Maksuotsuse (või maksuvõla tasumise korralduse) peale pankrotimenetluse ajal esitatud kaebuse lahendamisel peab halduskohus juhul, kui ta otsustab jätta kaebuse rahuldamata ja maksuotsuse muutmata, määrama vastava taotluse esitamisel ka maksunõude rahuldamisjärgu. (p 28)

Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10 p 13; 3-1-1-90-14, p 48). (p 76)

VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186. (p 75)

VTMS § 69 lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli teokirjelduses vaja välja tuua isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on järgneva menetluse ülesanne. Väärteoprotokolli teokirjelduses ei ole asjakohane viidata tõenditele, veel vähem nende sisu refereerida ja analüüsida. Faktilised asjaolud, millest lähtuvalt kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule väärteo toimepanemist ette heidab, peavad väärteoprotokollis kajastuma kohtuvälise menetleja väidetena, mitte aga tunnistaja ütluste või mõne muu tõendi refereeringuna. Vt ka 3-1-1-20-15 p 38-39. (p 47)

VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist tuleb eitada, kui väärteoprotokolli puudused ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule ette heidab. (p 49)

VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist tuleb eitada, kui väärteoprotokolli puudused ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule ette heidab. (p 49)

Järeldus, et e-maksuameti kaudu juriidilise isiku käibedeklaratsiooni esitades ei pannud menetlusalune isik tegu toime mitte juriidilise isiku registrijärgsel aadressil, vaid Maksu- ja Tolliameti asukohas, ei tähenda väärteoprotokolli piiridest väljumist, vaid üksnes KarS § 11 lg 1 p 1 alusel antava õigusliku hinnangu muutmist, milleks on pädev ka kohus. (p 71)

VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186. (p 75)

Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10 p 13; 3-1-1-90-14, p 48). (p 76)

VÕS § 113 ei ole süüteomenetluses riigilt välja mõistetud menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamisel vahetult kohaldatav. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Selline nõue tuleb aga esitada riigi vastu eraldi ja viivitusintressi ei saa välja mõista etteulatuvalt menetluskulude hüvitamist ettenägeva kohtulahendiga. (p 78)

Ka enne 1. jaanuari 2015 oli MKS § 153¹ järgi karistatav üksnes tahtlik tegu (p 51).

Isegi kui lepingu üks pool ei kavatsenud juba lepingut sõlmides seda täita, ei muuda see lepingut TsÜS § 89 ja MKS § 83 lg 4 mõttes näilikuks, kui teine pool lepingupartneri tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma (TsÜS § 75 lg 1 teine lause). (p 54)

KMS § 29 lg-st 7 järeldub, et kui arve tühistatakse või kreeditarve esitatakse käibe tekkimisega samal maksustamisperioodil, tuleb seda arvestada juba selle maksustamisperioodi kohta esitatavas käibedeklaratsioonis. (p 56)

Väidet selle kohta, kas mingi hüve on käibemaksuseaduse mõttes kaup või teenus, ei saa vaadelda teokirjelduse osaks oleva faktilise asjaoluna, vaid KMS § 2 lg-te 3 ja 4 alusel antava õigusliku hinnanguna. (p 61)

Internetist alla-laaditava arvutiprogrammi kasutamiseks (aktiveerimiseks) vajalikud litsentsivõtmed (koodid) on käibemaksuseaduse tähenduses teenus (KMS § 2 lg 3 p 3 ja lg 4 p 4), mitte kaup. (p 63–64)

Teenuse saab lugeda KMS § 11 lg 1 p 1 mõttes osutatuks siis, kui teenuse sisuks olev õigus muutus ostjale kättesaadavaks. (p 66)

MKS §-s 153¹ on sätestatud teodelikt, mitte tagajärjedelikt. (p 69)

Sisenedes e-maksuameti keskkonda ja esitades seal maksuhaldurile andmeid, tegutseb isik KarS § 11 lg 1 p 1 mõttes Maksu- ja Tolliameti asukohas. Seda olenemata asjaolust, kus asus arvuti, mille kaudu toimepanija andmete esitamiseks e-maksuameti kontole sisenes, või kus asub e-maksuameti server. (p 70)

Järeldus, et e-maksuameti kaudu juriidilise isiku käibedeklaratsiooni esitades ei pannud menetlusalune isik tegu toime mitte juriidilise isiku registrijärgsel aadressil, vaid Maksu- ja Tolliameti asukohas, ei tähenda väärteoprotokolli piiridest väljumist, vaid üksnes KarS § 11 lg 1 p 1 alusel antava õigusliku hinnangu muutmist, milleks on pädev ka kohus. (p 71)

Maksu- ja kriminaalmenetluses on võimalik vastastikku vahetada tõendusteavet ning kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks haldusmenetluses, kui nende tõendite lubatavust ei välista HMS või vastavat valdkonda reguleeriv muu menetlusseadus, näiteks MKS vt (RKÜK otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03; RKHK määrus haldusasjas nr 3-3-1-2-03 ja otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-01). Riigikohtu varasem üldine seisukoht maksu- ja kriminaalmenetluses vastastikuse tõendusteabe vahetamise lubatavuse kohta ei puuduta aga kriminaalmenetluses kogutud jälitusteabe kasutamist maksumenetluses. (p 15)

Jälitusteabe kasutamiseks selle kogumise algsest eesmärgist erineval põhjusel peab esinema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus. Seadus peab selgelt ja täpselt sätestama sellisel kujul isiku põhiõigustesse sekkumise ulatuse ja tingimused (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-41-00 ja nr 3-3-1-3-12). Mida intensiivsem on põhiõiguste riive, seda üksikasjalikum peab olema täitevvõimu tegutsemise aluseks olev volitusnorm ning seda täpsemad ka menetlusnormid (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-42-13). Eriti täpselt tuleb piiritleda jälitusteabe kasutamine teises menetluses, kus jälitustoimingutega teabe iseseisvaks kogumiseks volitusnorm puudub. (p 17)

Maksumenetluses oli ja on lubatav kasutada jälitustoimingutega saadud teavet osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses, kusjuures tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p 19)

Maksumenetluses oli ja on lubatav kasutada jälitustoimingutega saadud teavet osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses, kusjuures tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. (p 19)

Jälitusteabe kasutamiseks selle kogumise algsest eesmärgist erineval põhjusel peab esinema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus. Seadus peab selgelt ja täpselt sätestama sellisel kujul isiku põhiõigustesse sekkumise ulatuse ja tingimused (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-41-00 ja nr 3-3-1-3-12). Mida intensiivsem on põhiõiguste riive, seda üksikasjalikum peab olema täitevvõimu tegutsemise aluseks olev volitusnorm ning seda täpsemad ka menetlusnormid (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-42-13). Eriti täpselt tuleb piiritleda jälitusteabe kasutamine teises menetluses, kus jälitustoimingutega teabe iseseisvaks kogumiseks volitusnorm puudub. (p 17)

Taotlusena MKS § 101 lg 1 p 1 tähenduses tuleb mõista ka maksuhaldurile esitatud vaides või halduskohtule esitatud kaebuses sisalduvat haldusakti tühistamise nõuet. Kui maksukohustuslane on vaidlustanud maksuotsuse, on maksuhalduril õigus haldusmenetlus uuendada ning menetluse tulemusena esialgne haldusakt kehtetuks tunnistada ja selle asemel välja anda uus haldusakt. Maksuhaldur ei ole sealjuures piiratud vaides või kaebuses toodud asjaoludega, vaid tal on uue või muudetud haldusakti andmisel samasugused volitused, nagu tal oleks siis, kui ta teeks maksuotsuse esimest korda. Sellest järeldub, et uues või muudetud maksuotsuses võib maksuhaldur muuta näiteks maksu määramise õiguslikku alust või viidata uutele tõenditele. (p 13)

Maksuhaldur ei pea maksuotsuse tegemiseks tuvastama maksupettuse toimepanemist ja maksukohustuslase osalemist selles. Kui maksuhaldur on maksuotsuses asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ning eluliselt usutavalt põhjendanud kahtlust maksukohustuslase osalemisest maksupettuses, viidates seejuures maksukohustuse tekkimise õiguslikele alustele, läheb tõendamiskoormus üle maksu-kohustuslasele (vt halduskolleegiumi 5. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). (p 9) Maksukohustuslane peab korraldama oma ettevõtlustegevuse nii, et majandustehingud oleksid nõuetekohaselt dokumenteeritud ja maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid kontrollitavad (vt halduskolleegiumi 4. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-15-13, p 15). Jättes oma raamatupidamises kajastamata soetatud kaupa puudutavad dokumendid ja äris tavapärased kauba üleandmise-vastuvõtmise aktid, võttis äriühing endale riski, et võimaliku maksuvaidluse korral võib tehingute toimumise tõendamine olla raskendatud. (p 13)

Tunnistajatasu ettemaksuna tasutud summade tagastamisel saab kohaldada analoogiat TsMS-s sätestatud kohtu nõudel menetlusosalise poolt või tema eest tasutud asja läbivaatamise kulude tagastamise regulatsiooniga (TsMS § 150 lg 7). (p 17)

Kui kaebaja rikub maksumenetluses kaasaaitamiskohustust ja annab dokumentide olemasolu kohta vastuolulisi selgitusi ning kui maksuhaldur järgis uurimispõhimõtet, ei pea kohus omal algatusel asuma koguma väidetavaid täiendavaid tõendeid. (p 14)

ÄS § 101 lg 2 alusel ei teki võlausaldajal eraldi nõuet täisühingu osaniku vastu, vaid võlausaldaja saab osaniku vastu esitada nõude, mis tal on täisühingu vastu, kuid mida tal ei õnnestu täisühingu vara arvel rahuldada. Sellise nõude aegumisele saab kohaldada täisühingu vastu esitatud nõude aegumistähtaja kohta sätestatut (p 12)

Kui täisühingu vastu on esitatud maksunõue, mille täitmist nõutakse täisühingu osanikult, tuleb osanikule teha MKS § 96 järgi vastutusotsus või esitada vastav nõue maksukorralduse seaduses sätestatud tähtaja jooksul, mis on sarnane aegumistähtajaga (p 13-14)

Täisühingu pankroti väljakuulutamise korral aegub pankrotihalduri PankrS § 97 lg 1 alusel esitatav nõue täisühingu osaniku vastu sama aja jooksul, nagu aeguks võlausaldaja nõue osaniku vastu olukorras, kus ühingu pankrotti ei oleks välja kuulutatud (p 14)

ÄS § 101 lg 2 alusel ei teki võlausaldajal eraldi nõuet täisühingu osaniku vastu, vaid võlausaldaja saab osaniku vastu esitada nõude, mis tal on täisühingu vastu, kuid mida tal ei õnnestu täisühingu vara arvel rahuldada. Sellise nõude aegumisele saab kohaldada täisühingu vastu esitatud nõude aegumistähtaja kohta sätestatut (p 12)

Täisühingu pankroti väljakuulutamise korral aegub pankrotihalduri PankrS § 97 lg 1 alusel esitatav nõue täisühingu osaniku vastu sama aja jooksul, nagu aeguks võlausaldaja nõue osaniku vastu olukorras, kus ühingu pankrotti ei oleks välja kuulutatud (p 14)

Vastutusotsuse tegemisel äriühingu seadusliku esindaja suhtes tuginetakse MKS § 40 lg-le 1 ning MKS § 8 lg-le 1 Eeldusi, mis peavad olema täidetud juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla sissenõudmisel, on käsitletud otsuses asjas nr 3-3-1-41-05 (p 12), otsuses ajas nr 3-3-1-23-12 ( p 11) ja otsuses asjas nr 3-3-1-17-13 (p 10).

Vastutusotsuse tegemise eelduseks on äriühingu seadusliku esindaja õigusvastane tegevus (otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-13, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-23-12, p 20). Äriühingu ja juhatuse liikme vahelisest sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumine võib tuua kaasa vastutusotsuse tegemise vaid erandjuhul, kui eesmärgiks oli maksude tasumata jätmine. Juhatuse liikmele peab jääma mõistliku ettevõtja hoolsusstandardi raamides otsustusvõimalus täita oma kohustusi proportsionaalselt võimalustega ning erinevate võlausaldajate huve arvestades.

MKS § 8 lg 1 ja § 40 lg 1 koostoimes kohaldamise eelduseks on süü tahtluse või raske hooletuse vormis, mistõttu on oluline hinnata ka süü vormi (tahtlus või raske hooletus). Kohtupraktika kohaselt (otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-05, p 13; otsus haldusasjas nr 3-3-1-23-12, p 26) peab juhatuse liikme vastutuse kohaldamiseks olema maksuvõlg tekkinud tema kohustuste tahtliku või raske hooletusega rikkumise tulemusena.

Juriidilise isiku seaduslik esindaja vastutab ainult kehtiva maksuvõla eest, mistõttu tuleb vastutusotsus teha enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist. Sellisel juhul jääb nõue haldus¬menetluse seaduse § 60 lg-st 2 ja § 61 lg-st 2 tulenevalt vastutusotsuse adressaadi suhtes kehtima (otsus asjas nr 3-3-1-75-09, p 11; määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 50).

Äris mõistlikult käitudes tulnuks suure maksumusega keerulise töö tegemiseks lepingut sõlmides otsustada ehitaja kogemuste, oskuste, võimaluste ja vastutuse üle. Kui selgus, et alltöövõtja asemel teeb töid keegi teine ning sellele ei pööratud tähelepanu, siis on tegemist äris tavapärase hoolsuse järgimata jätmisega. Vt ka otsuseid kohtuasjades nr 3-3-1-81-12 ( p 15) ja nr 3-3-1-60-11 (p 28).

Kui arved polnud nõuetekohased ja äriühing pidi teadma, et arvetel pole näidatud teenuse tegelik osutaja, tuleb vastavad kulutused maksustada TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel. Seejuures tuleb MKS § 94 lg 1 kohaldamisel silmas pidada, et TuMS §-d 32 ja 51 pole erisätteks MKS § 94 lg 1 suhtes. Selle kohta vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-15-13 annotatsiooni.

Reeglina tuleb kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada, kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse (sh ehitustööde) eest, kuid teenuse saamise fakt või teenust osutanud isik pole usaldusväärselt tuvastatav ( otsus asjas nr 3-3-1-60-11, p 33). Tingimusi, millal on ka teenuse puhul tulumaksusumma määramine hindamise teel võimalik, on käsitletud kohtuasjas nr 3-3-1-42-13 (p-d 16–18). Hindamise teel maksustamist on kohtupraktikas korduvalt selgitatud (vt nt otsused asjades nr 3-3-1-70-08, 3-3-1-60-11, 3-3-1-38-12, 3-3-1-81-12, 3-3-1-15-13, 3-3-1-42-13).

Hindamise teel maksustamisel tuleb maksukohustuslasel täita kaasaaitamiskohustust sellisel määral, mis võimaldab tegelikult kasutatud materjalide ja seadmete kindlakstegemist ja nende hinna määramist.

Kui ei ole selge, kes on kauba või teenuse tegelik müüja ja ostja teadis või pidi sellest teadma, siis käibemaksuarvestuses selliste tehingute kajastamine on õigusvastane ja alusetu.

Arvel märgitud käibemaksukohustuslaseks peab olema isik, kes kaupa müüs või teenust osutas. Selleks, et maksuarvestuse aluseks olev algdokument oleks nõuetekohane, tuleb esitada dokumentaalsed tõendid selle kohta, kes tegelikult teenust osutas ja kellele selle eest tegelikult tasuti.

Kohtupraktika kohaselt (otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-12, p 27), on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sh nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Kui kaup on olemas, kuid maksuhalduri hinnangul ei ole seda saadud arvetel märgitud äriühingutelt ning maksukohustuslane pidi seda teadma, võib maksuhalduril lasuda kohustus määrata maksusumma hindamise teel vastavalt MKS §-le 94. Maksuhaldur peab kaaluma hindamise võimalikkust ja vajalikkust. Jaatava tulemuse korral peab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tegema kindlaks hindamise teel (vt otsused asjades nr 3-3-1-70-08, p 21; nr 3-3-1-60-11, p 38). MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" ei anna maksuhaldurile õigust teha suvaotsus, vaid eeskätt pädevuse ja volituse otsustada maksusumma määramine ka hindamise teel (otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-13, p 13).

Sisendkäibe¬maksu puhul ei ole juhtumil, kui tegelik müüja jääb välja selgitamata, maksusumma määramine hindamise teel võimalik (vt kolleegiumi otsused haldusasjades 3-3-1-50-04, p 16; nr 3-3-1-60-11, p 36; nr 3-3-1-38-12, p 24).

Andmete puudumine tegeliku müüja kohta ei välista tulumaksusumma määramist hindamise teel. Kirjalike tõendite puudumisel kauba soetamise kohta, on hindamise teel maksustamine MKS § 94 lg 1 järgi lubatud. Kuivõrd kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendab põhjendamatult ja olulises määras tulumaksukohustust, on hindamine eelduslikult vajalik.

Käibemaksuseaduse kohaldamisala määrab kindlaks KMS § 1 lg 1 p 1, mis sätestab, et käibemaksu objekt on käive, mille tekkimise koht on Eesti. Kauba käibe tekkimise koha määratlemine ei ole jäigas seoses käibe tekkimise ajaga. Kui kauba eest tasutakse näiteks varem, kuid kauba valdus antakse ostjale üle ajaliselt hiljem, pole käibe tekkimise aeg oluline. Tulenevalt sihtkohamaa põhimõttest määratakse kaupade käive üldjuhul kauba asukoha järgi.

Kaup asus ostu-müügilepingu sõlmimise ajal Lätis, kus seda kasutas rendilepingu alusel äriühing, kelle juhatuse liige oli samaaegselt ka ostja juhatuse liige. Kuigi nende isikute näol on tegemist eraldiseisvate õigussubjektidega, ei välista see ostja valduse olemasolu kaubale juba tehingu tegemisel.

Kaupa kasutava äriühingu juhatuse liige teostas otsest valdust kauba üle ning sama isiku kaudu oli ka ostjal valdus kaubale juba võõrandamistehingu tegemisel. Asja valduse üleandmiseks ei tulnud teha täiendavaid toiminguid, sh kaupa Eestisse toimetada. Omandi üleandmiseks piisas võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta (AÕS § 92 lg 2). Kuna kaup oli omandajale kättesaadav juba selle Lätis asumise ajal, on käibe tekkimise kohaks Läti ja käivet ei saa maksustada Eesti maksuseaduste alusel.

Kohtupraktika kohaselt saab halduskohtumenetluses välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p 18). Haldusmenetluse seadus ja maksukorralduse seadus ei näe ette võimalust vaidemenetluses tehtud kulutuste hüvitamiseks, mistõttu pole vaidemenetluses tehtud kulutuste väljamõistmine vaidemenetluse teiselt poolelt võimalik (Riigikohtu halduskolleegiumi 16. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 10). Ka 1. jaanuarist 2012 kehtima hakanud halduskohtumenetluse seadustik ei ole aluseks nende seisukohtade muutmiseks. Vaidemenetluses kantud kulusid ei saa käsitada menetluskuludena, mida saaks MTA-lt HKMS § 109 alusel välja mõista.

Konkreetsel juhtumil ei saa üle nelja aasta kestnud üksikjuhtumi kontrolli pidada maksukohustuslasele ülemäära koormavaks. Kahe erineva üksikjuhtumi kontrolli raames kontrolliti kahte erinevat perioodi teineteise järel. Kontrolliti sündmuste ja toimingute ahelat, mis moodustasid maksustamise seisukohalt ühe terviku. Samuti ei olnud tegemist ka juba kontrollitu uuesti kontrollimisega.

Kulusid, mis on kantud äriühingu juhatuse liikme isiklikuks otstarbeks, ei saa pidada ettevõtlusega seotuks. Selliseid kulusid ei kantud äriühingu kasumi teenimise eesmärgil, samuti ei saa neid kulusid pidada vajalikeks ega kohasteks ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks.

Tulenevalt HKMS § 229 lg-st 2 lähtub Riigikohus ringkonnakohtu otsuse õiguspärasuse kontrollimisel nendest asjaoludest, mille on tuvastanud alama astme kohtud. Riigikohus ei saa tuvastada uusi asjaolusid ega anda asjas kogutud tõenditele teistsugust hinnangut, kui on seda teinud haldus- ja ringkonnakohus. Küll saab Riigikohus kontrollida, kas asjas tuvastatud asjaolud on õigesti kvalifitseeritud.

Kui tehingu toimumist kirjeldavas tõendis on tehingu majanduslik sisu märgitud ebaõigesti, pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga (RPS § 7 lg 1 p 3). Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Küsimus, kas asjas ilmnevad mõnele teisele sama paragrahvi teises lõikes toodud alusele vastavad asjaolud, pole sel juhul maksukohustuse väljaselgitamisel oluline (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-34-07, p 15). Juhul kui ostjal puudub teenuse eest tasumist tõendav nõuetele vastav algdokument, siis maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas see teenus on ettevõtluseks vajalik või mitte (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-46-11, p 11).

Teenuse põhjalikumalt dokumenteerimine ei ole õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ning maksukohustuslaselt ei saa nõuda ühegi konkreetse dokumendi koostamist lisaks raamatupidamisseaduse järgsetele algdokumentidele. Samas teenuse osutamise dokumenteerimata jätmise korral võtab maksukohustuslane endale riski, et hiljem ei õnnestu põhjendatud kahtluse tekkimisel teenuse saamist tõendada. Kohtupraktika kohaselt on MKS § 56 lg st 2 tulenevalt maksukohustuslasel kontrollitavuse tagamiseks kohustus koguda ja säilitada tõendeid eriti ettevõtja jaoks ebaharilike, põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustamisväärtusega tehingute asjaolude kohta (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-43-09, p 14).

Vt lahendi nr 3-3-1-81-12- annotatsiooni.

Teenuse põhjalikumalt dokumenteerimine ei ole õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ning maksukohustuslaselt ei saa nõuda ühegi konkreetse dokumendi koostamist lisaks raamatupidamisseaduse järgsetele algdokumentidele. Samas teenuse osutamise dokumenteerimata jätmise korral võtab maksukohustuslane endale riski, et hiljem ei õnnestu põhjendatud kahtluse tekkimisel teenuse saamist tõendada. Kohtupraktika kohaselt on MKS § 56 lg st 2 tulenevalt maksukohustuslasel kontrollitavuse tagamiseks kohustus koguda ja säilitada tõendeid eriti ettevõtja jaoks ebaharilike, põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustamisväärtusega tehingute asjaolude kohta (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-43-09, p 14).

Maksuotsuses mitme õigusliku aluse nimetamine on maksuotsuse adressaadile eksitav. Kohtupraktika kohaselt ei pruugi selline põhjendamispuudus kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui asjakohane regulatsioon on olemas (otsused kohtuasjades nr 3-3-1-46-11, p d 12–14 ja nr 3-3-1-33-07, p 16).

Maksuhalduril ei saa tekkida põhjendatud kahtlust kontrolli tulemusena antava haldusakti sundtäitmise võimalikkuses üksnes maksuotsusega määratava võimaliku rahanõude suuruse tõttu. Samuti ei tähenda hiljem võltsarveteks osutuvate arvete kajastamine raamatupidamises automaatselt, et maksukohustuslane on pahatahtlik. Maksupettuses osalemine või teadmine, et müüja pole tegelik müüja, tuleb maksuotsuses tuvastada.

Haldustoiminguks loa andmise menetluses maksuhaldur alles kogub tõendeid ja tulevase maksuotsuse/vastutusotsuse faktiline ja õiguslik alus pole veel teada. Loa taotlemise hetkeks pole maksuhaldur veel jõudnud koguda piisavalt tõendeid, mis kinnitaksid maksukohustuslase osalemist maksupettuses või seda, et ta teadis, et müüjad pole tegelikud müüjad. Loa taotlemise staadiumis piisab põhjendatud kahtluse loomiseks sellest, et maksukohustuslane on oma raamatupidamises kasutanud võltsarveid.

MKS § 136¹ kohaldamisel ei ole oluline äriühingu tegevuse jätkusuutlikkuse hindamine, eriti tegevust alustavate äriühingute puhul. MKS § 136¹ eesmärgiks ei ole alustavate äriühingute tagastusnõuete blokeerimine.

Kui täitetoimingu sooritamiseks loa andmise menetluses selgub, et rahalise nõude või kohustuse suurus on tunduvalt väiksem kui esialgu leiti, tuleb MKS §-st 121 lähtudes muuta ka tagatise ulatust.

HKMS § 158 lg 2 esimese lause kohaselt teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega arvestatakse halduskohtumenetluses asjaolude muutumist menetluse ajal.

Käibemaksu tagastusnõude õigsuse kontrolli menetlus viiakse läbi üksikjuhtumi kontrolli menetlusena. Seega tagastusnõude tuvastamismenetlus on üksikjuhtumi kontrolli menetlus, mille raames on maksuhalduril õigus MKS § 59 lg-le 1 tuginedes koguda tõendeid ja juhindudes MKS § 59 lg-st 2 kontrollida kõiki maksukohustuslase majandus- või kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente.

Kui liisinguvõtja annab liisingueseme omandamise õiguse üle teisele isikule, siis sellega andis liisinguvõtja üle rahaliselt hinnatava õiguse. Õiguse võõrandamine, samuti õiguse kasutamisest loobumine, kui see toimub ettevõtluse korras ja tasu eest, vastab KMS § 2 lg 3 p-s 3 defineeritud teenuse mõistele.

Kui liisingulepingust tulenevate õiguste üleandmist käibemaksuga ei maksustataks, viiks see ebavõrdse kohtlemiseni. Lõpptarbijal võib tekkida alusetu maksueelis, kui tal oleks võimalus omandada liisinguese kokkulepitud jääkväärtusega (nt ühe kuu liisingumakse eest) ning selle õiguse eest liisinguvõtjale makstav tasu (niinimetatud hinnavahe kompensatsioon) jääks käibemaksuga maksustamata.

Tarbimismaksuks olev käibemaks peab toimima neutraalselt ja tagama sarnase majandusliku sisuga tehingute ühetaolise maksustamise. Selleks tuleb maksustamisel ühetaoliselt kohelda tehingut, mille puhul liisinguvõtja kasutab oma õigust saada liisingueseme omanikuks ja võõrandab seejärel liisingueseme, ning tehingut, millega liisinguvõtja annab liisingueseme omandamise õiguse üle teisele isikule. Määravaks ei ole, kas toimub liisingulepingu ühe poole asendamine või leping lõpetatakse ja sellele järgneb müügilepingu või uue liisingulepingu sõlmimine.

Kui liisingulepingust tulenevate õiguste üleandmist käibemaksuga ei maksustataks, viiks see ebavõrdse kohtlemiseni. Lõpptarbijal võib tekkida alusetu maksueelis, kui tal oleks võimalus omandada liisinguese kokkulepitud jääkväärtusega (nt ühe kuu liisingumakse eest) ning selle õiguse eest liisinguvõtjale makstav tasu (niinimetatud hinnavahe kompensatsioon) jääks käibemaksuga maksustamata.

Vastavalt MKS § 5 lg-le 1 on riiklike maksude maksuhaldur Maksu- ja Tolliamet. MKS § 44, mis reguleeris Maksuameti kohalike asutuste territoriaalset pädevust, on alates 1. jaanuarist 2004 kehtivuse kaotanud (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-86-10, p 10). Maksuhalduri haldusaktile kirjutab alla maksuhalduri juht, juhi asetäitja või juhi poolt volitatud ametnik. Volitatud isiku poolt allakirjutamise korral märgitakse allkirja juurde allkirjastamisõigust andva dokumendi number ja kuupäev ning koht, kus on nimetatud dokumendiga võimalik tutvuda. Allkirjastamisõigust andvad dokumendid avaldatakse maksuhalduri veebilehel (MKS § 46 lg-d 5 ja 6). Ametniku volitusi haldusakti andmisel ei ole piiratud struktuuriüksuse tööpiirkonnaga.