Vangistusseadus (lühend - VangS)

Kohtupraktika kohaselt (määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5, otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 9) on vanglal tulenevalt VangS § 48 lg st 1 (nii enne 24. juulit 2009 kehtinud kui ka kehtiv redaktsioon) kohustus tagada kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus. Kaupa võib müüa vangla ise või anda selle ülesande täitmise üle eraõiguslikule isikule.

Vangla avalik-õiguslikku kohustust tagada kinnipeetavale võimalus teha sisseoste tuleb eristada eraõiguslikule regulatsioonile alluvast müügilepingust tulenevatest poolte õigustest ja kohustustest. Müügilepinguga reguleeritaks eraõiguslikke suhteid, millest tulenevad vaidlused alluvad maakohtule (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p d 11 ja 12). Halduskohtu pädevuses on kontrollida, kas vangla on täitnud avalik-õigusliku kohustuse ning taganud kinnipeetavale reaalse võimalus teha sisseoste. Kohustus tagada sisseostude tegemise reaalne võimalus hõlmab ka kaubale juurdehindluse tegemise küsimuse. Vangla otsustab juurdehindluse ise kui müüb kaupu ise. Kui kaupa müüb eraõiguslik isik, on vanglal võimalik reguleerida juurdehindluse küsimus selle isikuga sõlmitud lepingus.

Kuna kaupa müüs vangla, kellel lasus kohustus tagada kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus ning kinnipeetav vaidlustas juurdehindluse määra, siis on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega ning selle lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.

Kohtupraktika kohaselt (määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5, otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 9) on vanglal tulenevalt VangS § 48 lg st 1 (nii enne 24. juulit 2009 kehtinud kui ka kehtiv redaktsioon) kohustus tagada kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus. Kaupa võib müüa vangla ise või anda selle ülesande täitmise üle eraõiguslikule isikule.

VangS § 48 lg st 1 tulenev vangla kohustus tagada kinnipeetavale reaalne võimalus teha sisseoste hõlmab endas ka sisseostetavale kaubale juurdehindluse tegemise küsimuse. Sisseostude tegemise reaalse võimaluse tagamiseks ei saa sisseostuhinnale lisatav juurdehindlus olla ebaproportsionaalselt suur. Vangla saab ise otsustada juurdehindluse, kui ta müüb kaupa ise. Kui kaupa müüb vanglas eraõiguslik isik, on vanglal võimalik reguleerida juurdehindluse tegemise küsimus selle isikuga sõlmitud lepingus. Juurdehindlust tuleb arvestada iga kauba kohta eraldi, kuna selle kaudu tagatakse kinnipeetavale reaalne võimalus osta kaupu.

VangS § 94 lõige 1 ei näe vahistatule pikaajalise kokkusaamise võimalust ette selleks, et selgitada välja oletatava õigusrikkuja toimepandu, tuua ta kohtu ette ning kindlustada õigusemõistmine. Ka vangistusseaduse eelnõu (SE 103) seletuskirja kohaselt erineb vahistatute kokkusaamiste regulatsioon kinnipeetavate vastavast regulatsioonist eeluurimise käigu tagamise vajaduse tõttu. Õigusemõistmise huviks on vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ning jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist. Mainitud eesmärgid on PS § 26 teises lauses loetletud sekkumisvõimalusteks avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks ja kurjategija tabamiseks ning seega PS § 26 riive legitiimseteks eesmärkideks. (p 50)

VangS §-s 94 sisalduv vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine on "seaduses toodud piirang", millele on vahistatu vabadus allutatud VangS § 41 lõike 2 esimese lause mõttes. VangS § 94 sätestab seega pikaajalistele kokkusaamistele "konkreetse piirangu" VangS § 41 lõike 2 teise lause mõttes. Seetõttu ei ole vanglal võimalik vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi keelata või lubada neid VangS § 41 lõike 2 teises lauses antud kaalutlusõiguse alusel. (p 34) VangS § 94 lõiget 1 tõlgendada nõnda, et see keelab vahistatule pikaajalised kokkusaamised. Seega ei tähenda pikaajaliste kokkusaamiste sõnaselge nimetamata jätmine, et see küsimus oleks reguleerimata ja tegemist oleks õigustloova akti andmata jätmisega. VangS § 94 ülejäänud lõiked reguleerivad kohtumisi konsulaartöötajaga ja lühiajaliste kokkusaamiste korda. Neis sätestamata võimalustest ei tulene otseselt mingeid keelde, mistõttu ei saa neid norme asjassepuutuvaks lugeda (vt Riigikohtu 19. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-09, punkt 17). (p 35)

Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seetõttu ei saa Riigikohus asjas kogutud tõendeid ümber hinnata.

Isiku põhjendatud huvi ei saa olla kaebuse rahuldamise aluseks. Vastavalt HKMS § 7 lg 1 teisele lausele on tegemist alusega kaebuse menetlemiseks. Õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldamise aluseks on vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasus.

Vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel. Vastavalt VangS § 63 lg-le 3 võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. VangS § 65 lg 5 kohaselt distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvestades distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist. VangS § 65 lg-st 5 tulenevalt võib distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel arvestada kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Need võivad iseloomustada kinnipeetava käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist distsiplinaarkaristusega mõjutada, mis omakorda on olulised asjaolud distsiplinaarkaristuse valikul.

Erinevalt RVastS § 17 lg-st 1, mis võimaldab kahju hüvitamise taotluse esitamist otse halduskohtule, sätestab VangS § 11 lg 8 erikorra, mis näeb ette kohustusliku kohtueelse menetluse. Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamise taotlemiseks on kinnipeetaval kaks võimalust. Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamise taotlemiseks võib kinnipeetav esitada esmalt halduskohtule kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Teine võimalus on esitada kohe kahju hüvitamise taotlus vanglale VangS § 11 lg-s 8 sätestatud korras.

Kui kinnipeetav esitab vanglale taotluse kahju hüvitamiseks ja vangla jätab selle taotluse rahuldamata, kuid kinnipeetav soovib kahju hüvitamist, peab ta esitama seaduses sätestatud tähtaja jooksul halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse. Kui aga kinnipeetav ei esita pärast vangla keeldumist halduskohtule kaebust kahju hüvitamiseks, vaid taotleb halduskohtult vangla akti või toimingu õigusvastasuse tuvastamist ja halduskohus rahuldab selle kaebuse, siis kahju hüvitamise saavutamiseks on kinnipeetav kohustatud uuesti läbima kohtueelse menetluse, st ta peab esitama vanglale uue taotluse kahju hüvitamiseks, kusjuures ta saab tugineda halduskohtu otsusele vangla akti või toimingu õigusvastasuse tuvastamise kohta. Kinnipeetav ei saa sellisel juhul ilma kohtueelset menetlust uuesti läbimata esitada halduskohtule kaebust kahju hüvitamiseks.

Erinevalt RVastS § 17 lg-st 1, mis võimaldab kahju hüvitamise taotluse esitamist otse halduskohtule, sätestab VangS § 11 lg 8 erikorra, mis näeb ette kohustusliku kohtueelse menetluse. Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamise taotlemiseks on kinnipeetaval kaks võimalust. Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamise taotlemiseks võib kinnipeetav esitada esmalt halduskohtule kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Teine võimalus on esitada kohe kahju hüvitamise taotlus vanglale VangS § 11 lg-s 8 sätestatud korras.

Kui kinnipeetav esitab vanglale taotluse kahju hüvitamiseks ja vangla jätab selle taotluse rahuldamata, kuid kinnipeetav soovib kahju hüvitamist, peab ta esitama seaduses sätestatud tähtaja jooksul halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse. Kui aga kinnipeetav ei esita pärast vangla keeldumist halduskohtule kaebust kahju hüvitamiseks, vaid taotleb halduskohtult vangla akti või toimingu õigusvastasuse tuvastamist ja halduskohus rahuldab selle kaebuse, siis kahju hüvitamise saavutamiseks on kinnipeetav kohustatud uuesti läbima kohtueelse menetluse, st ta peab esitama vanglale uue taotluse kahju hüvitamiseks, kusjuures ta saab tugineda halduskohtu otsusele vangla akti või toimingu õigusvastasuse tuvastamise kohta. Kinnipeetav ei saa sellisel juhul ilma kohtueelset menetlust uuesti läbimata esitada halduskohtule kaebust kahju hüvitamiseks.

HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Erilistest asjaoludest tulenevalt võib olla nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul, kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.

Kohus peab kohustamiskaebuse lahendamisel juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel, mitte vastavas kohtuastmes otsuse tegemise ajal (vt Riigikohtu 16.12.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-56-08 p-i 22). See seisukoht ei ole kohaldatav, kui kohustamisnõude rahuldamine tooks kaasa kohtulahendi, mida ei ole kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu ilmselgelt võimalik täita. Kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis ei saa kohus kohustada haldusorganit toimingut sooritama ning sellesisuline kaebus tuleb jätta rahuldamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-5-09 p-i 44).

HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Erilistest asjaoludest tulenevalt võib olla nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul, kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.

Alternatiivse nõude rahuldamise korral ei pea kohus teise nõude rahuldamata jätmist põhjendama (HKMS § 25 lg 3 kolmas lause), kuid tulenevalt kaebaja õiguskaitsevahendi valiku vabadusest on tema taotlus lahendada ühte sellistest nõuetest esimeses järjekorras kohtule kohustuslik.

Kohtutel lasub selgitamiskohustus ka siis, kui ilmneb, et kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude (näiteks kinnipeetavast kaebaja vanglast vabanemine) tõttu ei oleks vastustajal kaebuses esitatud kohustamisnõuet enam võimalik täita ja kaebus tuleks pelgalt sellel põhjusel jätta rahuldamata. Sellises olukorras võib kohus anda kaebajale võimaluse nõuet täpsustada või muuta, näiteks minna kohustamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele, kui kaebaja näitab ära põhjendatud huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ning selgitada kaebajale nõude täpsustamata või muutmata jätmise tagajärgi.

HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Erilistest asjaoludest tulenevalt võib olla nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul, kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.

PS § 44 lg-st 1 tuleneb igaühe õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. PS § 44 lg 1 sõnastus ei erista infokandjaid ega infolevitajaid, vaid eristab informatsiooni, mida levitatakse üldiseks kasutamiseks, teabest, mida ei levitata üldiseks kasutamiseks. Seega tuleb üldiseks kasutamiseks levitatava teabena mõista kogu informatsiooni, sõltumata selle edastajast ja kandjast, mis on tehtud kättesaadavaks individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile. Niisugune määratlus lähtub vajadusest tagada sellele põhiõigusele võimalikult lai kaitseala.

Informatsioon, mille riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või mõni avalik-õiguslikke funktsioone täitev isik on oma veebilehel kättesaadavaks teinud (kas vabatahtlikult või seaduses sisalduvat kohustust täites), on avalikustamise tulemusena muutunud üldiseks kasutamiseks levitatavaks informatsiooniks. Kuna kõigil isikutel on võimalik selle teabega veebilehe kaudu tutvuda, on see haaratud PS § 44 lg 1 kaitsealasse. PS § 44 lg 1 kaitseb isikuid avaliku võimu poolsete piirangute eest niisuguse informatsiooniga tutvumisel. PS § 44 lg-s 1 sisalduva põhiõiguse kasutamist riivab igasugune avaliku võimu seatud takistus individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile suunatud info saamisel.

Kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis ei saa kohus kohustada haldusorganit toimingut sooritama ning sellesisuline kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Vangistusega piiratakse teatud ajaks isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistuse kohaldamisega piiratakse ka PS § 19 lg-st 1 tuleneva vaba eneseteostuse õiguse takistamise kaudu muu hulgas isiku õigust vabalt otsustada enda suhtlusringkonna, kasutatavate suhtluskanalite ja suhtluse sisu üle. Kuna tehniliselt ei saa välistada, et kinnipeetavad ei väärkasutaks Interneti kasutamise õigust, siis on VangS § 311 kohaselt kinnipeetavatel keelatud Internetti kasutada. Erand on tehtud üksnes ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Interneti kasutamise keeld on tingitud eelkõige vajadusest välistada kinnipeetava vanglaväline suhtlemine nendes vormides, mis ei ole vangistusseaduses ette nähtud ja mis seadusandja hinnangul ei pruugi soodustada karistuse täideviimise eesmärkide saavutamist.

Kinnipeetavatele iga uue veebilehe avamine tähendab ühtlasi suuremat turvariski, et nende kätte satub informatsioon, mis on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Pealegi võivad Interneti vahendusel üldiseks kasutamiseks levitatavale informatsioonile juurdepääsuga kaasneda võimalused Internetti muul otstarbel kasutada. Seega interneti-lehekülgedele ligipääsu tõkestamine, st VangS §-st 311 tulenev riive kinnipeetava PS § 44 lg-st 1 tulenevale põhiseaduslikule õigusele, on põhjendatud vajadusega saavutada vangistuse täideviimise eesmärgid, sh iseäranis ühiskondliku turvalisuse tagamise vajadus. VangS §-s 311 sätestatud piirang, millega ei võimaldata kinnipeetaval tutvuda veebilehtedega www.riigikogu.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.coe.ee, on vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne.

Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus hindama, kas toimingu sooritamine on vanglale õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ja lubatud. Sama põhimõte kehtib ka soodustava haldusakti andmisest keeldumise puhul esitatud kohustamisnõude osas. Tulenevalt sellest, et käesolevas asjas on kaebaja staatus ja karistuse kandmise koht kohtumenetluse käigus muutunud, ei võimalda otsuse tegemise ajal kehtiv õigus enam halduskohtule esitatud kohustamiskaebusi rahuldada. Üksnes ümberpaigutamine ei mõjutaks vangla vastu esitatud kohustamisnõude läbivaatamist ning nõude rahuldamise võimalikkust. Sarnaselt distsiplinaarkaristuse määramisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12. 2007 otsuse asjas nr 3-3-1-89-07 p-i 9) ei oleks kohustamisnõude rahuldamise korral välistatud ettekirjutuse täitmine ka teises vanglas. Vastupidisel juhul oleks administratsioonil võimalik kinni peetava isiku ümberpaigutamisega vabaneda oma vastutusest.

KrMS § 143¹ lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust. Eelöeldust ei saa järeldada, et kinnipeetavatel, vahistatutel, aresti kandvatel kahtlustatavatel või süüdistatavatel oleksid ühesugused õigused kokkusaamistele. Lisapiiranguid saab kehtestada vaid nendele õigustele, mis isikul on seadusest tulenevalt olemas. Kinnipeetavate, vahistatute ja arestialuste õigusi reguleerivad vangistusseadus ning selle alusel antavad üldaktid (nt justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskiri). KrMS § 143¹ ei laienda eelnimetatud isikute gruppide õigusi, vaid sätestab olemasolevatele õigustele lisapiirangute kehtestamise võimaluse kriminaalmenetluses. Seega kui vahistatutel ei ole õigust pikaajalistele kokkusaamistele, ei ole kriminaalasja menetlejal võimalik sellele ka KrMS § 143¹ alusel lisapiiranguid kehtestada.

VangS § 94 sätestab piirangu vahistatu kokkusaamistele ning seda sätet ei ole õige tõlgendada üksnes lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni piiranguna VangS § 24 mõttes. Vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse jõustumisega 1. veebruaril 2007 muutus VangS § 94 regulatsioon. VangS § 94 sätestab vangistusseaduse 1., 2. ja 7. peatüki sätete osas erisuse ning antud sättes reguleeritakse ammendavalt vahistatute õigust lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele. Sellele viitab ka VangS § 94 sõnastus "vahistatu kokkusaamised". Seega on VangS § 94 käsitatav konkreetse piiranguna VangS § 4¹ lg 2 mõttes. Teatud asjaolude ilmnemisel ei ole välistatud, et pikaajaliselt vahistatu staatuses viibivale isikule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine võib kujutada endast niivõrd intensiivset riivet PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse õigusele, et seadusega vahistatutele sätestatud piirang võib osutuda põhiseadusega vastuolus olevaks.

Pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumist tuleb käsitada haldusaktina. Sellist keeldumist ei saa käsitada toiminguna, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud tunnustele.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üldalused on sätestatud VangS § 69 lg-s 1, mille otstarbeks on eelkõige sätestada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vangla sees. VangS § 70 lg 1 teise lause (28. novembril 2007 kehtinud redaktsioonis) reguleerimisala on teistsugune, kui VangS § 69 lg 1 reguleerimisala. Seetõttu on VangS § 70 lg 1 teine lause saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamiseks iseseisev alus VangS § 69 lg 1 kõrval. Kuigi saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise õiguslik alus on sätestatud VangS § 70 lg 1 teises lauses, ei ole siiski välistatud, et saatmise ajal võib tekkida olukord, millal on vanglal põhjendatud vajadus täiendavate ohjeldusmeetmete kohaldamiseks VangS § 69 lg-s 1 nimetatud põhjustel.

Saatmisel tuleb ohjeldusmeetme kohaldamisel ühelt poolt arvestada sellega, et käeraudade kasutamisega piiratakse kinnipeetava füüsilist vabadust. Teiselt poolt on eesmärgiks ennetavalt vähendada saatmisel julgeolekuriske (põgenemisoht), ohtu kaassaadetavate ja saatemeeskonna elule ja tervisele ning järgida ka eraldatuse põhimõtet. Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline.

Käesolevas asjas kaebus esitamise hetkel kehtinud VangS § 11 lg 5 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on vaide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega tuleb kaebuse kohtueelse menetluskorra läbimata jätmise tagajärje kindlaksmääramisel eristada tuvastamiskaebust ja kohustamiskaebust. HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinevad väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust. Samuti ei too asjaolu, et vaie on ekslikult esitatud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks.

Kohustamiskaebuse osas on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ning kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad (vt nt Riigikohtu 11.11.2008 määruse asjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust ka sisuliselt läbi vaadata.

Halduskohtusse pöördumiseks põhjendatud huvi olemasoluks peab kaebuse esitaja omama isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga ning õigusvastasuse tuvastamine peab isiku jaoks olema kasulik ehk aitama edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Piisavaks huviks kaebusega halduskohtusse pöördumiseks tuvastamisnõude puhul ei ole üksnes vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine, samuti ei saa tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks olla pelgalt väide, et haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi (vt nt Riigikohtu 02.04.2009. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-101-08 p-i 28).

Käesolevas asjas kaebus esitamise hetkel kehtinud VangS § 11 lg 5 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on vaide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinevad väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust. Samuti ei too asjaolu, et vaie on ekslikult esitatud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks.

Kohustamiskaebuse osas on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ning kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad (vt nt Riigikohtu 11.11.2008 määruse asjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust ka sisuliselt läbi vaadata.

Käesolevas asjas kaebuse esitamise hetkel kehtinud VangS § 11 lg 5 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on vaide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega tuleb kaebuse kohtueelse menetluskorra läbimata jätmise tagajärje kindlaksmääramisel eristada tuvastamiskaebust ja kohustamiskaebust. HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinevad väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust. Samuti ei too asjaolu, et vaie on ekslikult esitatud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks.

Kohustamiskaebuse osas on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ning kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad (vt nt Riigikohtu 11.11.2008 määruse asjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust ka sisuliselt läbi vaadata.

Seadusandja on nii kuni 1. detsembrini 2000 kehtinud täitevametnike teenistusmäärustikuga kui ka kehtiva VangS § 114 p-ga 2 kehtestanud nõude, et vanglateenistusse asuv isik ei tohi olla karistatud tahtlikult toimepandud teo eest ja paneb vanglale kohustuse seda nõuet järgida. Ka avaliku teenistuse seadus eristab teenistusse võtmise nõuete kehtestamisel mõisteid "karistatud" ja "karistatus", välistades juurdepääsu avalikku teenistusse isikule, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest ning isikule, keda on karistatud haldus- või kriminaalkorras korruptiivse teo eest. Vangistuse täideviimise eesmärke ja vanglateenistuse eripära arvestades on vanglateenistusse võtmiseks üldisest avalikust teenistusest rangemate nõuete kehtestamine põhjendatud ja eesmärgipärane.

Kui vanglateenistuses oleva isiku kohta ilmneb, et ta ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, sest teda on karistatud tahtlikult toimepandud teo eest, kuid tema karistusandmed on kantud karistusregistri arhiivi, siis puudub praeguses õiguslikus olukorras asutusel võimalus temaga teenistussuhet lõpetada, sest kehtiv õigus ei võimalda õiguspäraselt välja selgitada karistamise fakti. Riigikohtu 16.10.2006 otsusest asjas nr 3-3-1-53-06 järeldub, et karistamise fakt tohib isikut saata kogu elu ainult siis, kui akti andmist otsustav isik on karistusregistri seaduse järgi õigustatud saama andmeid karistusregistri arhiivist, ja kui isikut kogu elu saatvate karistusregistri andmete kasutamine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Õiguspäraseks ei saa pidada olukorda, kus tööandja kasutab karistusregistri arhiivi andmeid, mida KarRS § 22 lg 1 alusel on selleks õigustatud isikud saanud muul eesmärgil (vt ka Riigikohtu 10.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-56-03 p-e 18 ja 19 ning 11.10.2001 otsust asjas nr 3-4-1-7-01).

Kui vanglateenistuses oleva isiku kohta ilmneb, et ta ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, sest teda on karistatud tahtlikult toimepandud teo eest, kuid tema karistusandmed on kantud karistusregistri arhiivi, siis puudub praeguses õiguslikus olukorras asutusel võimalus temaga teenistussuhet lõpetada, sest kehtiv õigus ei võimalda õiguspäraselt välja selgitada karistamise fakti.

TsMS § 53 lg 2 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Kui menetlusosaline esitab protokolli sisulise parandamise taotluse, küsib kohus TsMS § 53 lg 3 järgi selle kohta teiste menetlusosaliste seisukoha, korraldades vajaduse korral taotluse lahendamiseks kohtuistungi.

Vangistusseadusest ega vangla sisekorraeeskirjast ei saa järeldada, et kirja moodustab ainult ümbriku sisu. Ka ümbrikule võib olla märgitud ainult adressaadile suunatud erasõnum ning ümbrik võib omada adressaadi jaoks emotsionaalset väärtust. Kirjaümbriku äravõtmine ei ole välistatud, kui ümbrik kujutab endast ohtu vangla julgeolekule. See aga eeldaks kinnipeetavatele saadetud erakirjade ümbrike selgesõnalist nimetamist keelatud esemeks justiitsministri või vangla direktori poolt või ad hoc otsust konkreetse kirjaümbriku äravõtmise kohta seoses julgeolekuohuga. Vanglasiseselt vastava keelu kehtestamine üldkorraldusega või üksikjuhtumil ümbriku äravõtmise otsuse tegemine VangS § 15 lg 4 alusel eeldab põhjalikku motiveerimist, kuna tegemist on kinnipeetava õigusi piirava haldusaktiga.

Kuigi VSkE § 63 lg 1 räägib vanglasse vastuvõetavalt kinnipeetavalt isiklike asjade äravõtmisest, tuleb analoogia korras VSkE § 63 lg-t 2 kohaldada ka muudel juhtudel, kui juba vanglas viibivalt kinnipeetavalt võetakse ära keelatud esemeid ning kui tegemist ei ole läbiotsimise käigus leitud esemega. Seetõttu tuleb kirjaümbriku keelatud esemena äravõtmisel akti koostamisel järgida VSkE § 63 lg 2 nõudeid. Äravõetud esemete tuvastamise võimaldamiseks peaks aktis sisalduma nende kirjeldus. Ümbriku võetuse akt peab kirjeldama äravõetud ümbrikku, kajastades kõiki ümbrikul olnud andmeid, eelkõige saatja nime ja aadressi ning postitemplitel sisalduvat teavet (koht ja kuupäev). Alternatiivina võiks vangla väljastada kinnipeetava taotlusel talle koos aktiga ümbriku koopia. Akti motiveerimiseks ei piisa vaid julgeolekuohule viitamisest, vaid vangla peab oma kahtlusi põhjendama.

Kinnipeetav ei pea VSkE § 63 lg 2 alusel koostatud akti saamiseks esitama taotlust, vaid akt väljastatakse seaduse alusel.

HKMS § 11 lg 31 p 1 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse määrusega selle esitajale juhul, kui kaebaja ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Olukorras, kus kaebaja on eelnevalt kohtuväliselt oma taotluse esitanud, kuid tema taotlus on jäetud tähtaegselt läbi vaatamata ja tagastatud, puudub halduskohtul õiguslik alus kaebuse tagastamiseks HKMS § 11 lg 31 p 1 alusel.

VangS § 55 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid seadus ei täpsusta, millises mahus ning millistes tingimustes see võimalus tuleks tagada. "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimalusel juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seetõttu tuleb VangS § 55 lg 1 järgimiseks vanglal talle kättesaadavate vahendite ning võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatud tingimustele. Samuti lasub vanglal kohustus kohelda kinnipeetavaid võrdselt, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõjuv põhjus.

Kohus võib vastavalt HKMS § 91 lg-le 1 maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastada. Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu (vt Riigikohtu 06.02.2007 määrust asjas nr 3-3-1-91-07). Kaebuse perspektiivikuse üle otsustamisel peab kohus hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust.

Kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses ning vastav nõue tuleb vanglal üldjuhul täita VangS § 44 lg-t 2 järgides.

TMS § 111 on üldnorm nõuete arestimiseks. Seadusandja on ette näinud teistsugused reeglid erijuhtudeks, mille hulka kuulub ka TMS § 31, mis nõuete rahuldamiseks kinni peetava summa ulatuse osas osundab omakorda VangS § 44 lg-le 2. Kinnipeetava nõuete arestimisel on põhimõtteliselt vajalik arvestada TMS §-s 31 ja VangS § 44 lg-s 2 sätestatut. Erinormi (TMS § 31) olemasolu tõttu ei põhjenda kinnipeetava nõuete arestimist ka asjaolu, et seda ei keela TMS § 112, mis loetleb nõuded, millele sissenõuet pöörata ei saa.

Kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatakse täitemenetluse seadustiku seitsmendas osas omaette menetluskord ning halduskohtumenetluses puudub võimalus hinnata kohtutäituri aktide õiguspärasust. Kui arestimisakti pole vaidlustatud või on jäetud kasutamata edasikaebe võimalus, kehtib võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku ja võlgniku vahelises suhtes ka ebaõige arestimisakt (TMS § 114 lg 5).

Kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses ning vastav nõue tuleb vanglal üldjuhul täita VangS § 44 lg-t 2 järgides.

TMS § 111 on üldnorm nõuete arestimiseks. Seadusandja on ette näinud teistsugused reeglid erijuhtudeks, mille hulka kuulub ka TMS § 31, mis nõuete rahuldamiseks kinni peetava summa ulatuse osas osundab omakorda VangS § 44 lg-le 2. Kinnipeetava nõuete arestimisel on põhimõtteliselt vajalik arvestada TMS §-s 31 ja VangS § 44 lg-s 2 sätestatut. Erinormi (TMS § 31) olemasolu tõttu ei põhjenda kinnipeetava nõuete arestimist ka asjaolu, et seda ei keela TMS § 112, mis loetleb nõuded, millele sissenõuet pöörata ei saa.

Kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatakse täitemenetluse seadustiku seitsmendas osas omaette menetluskord ning halduskohtumenetluses puudub võimalus hinnata kohtutäituri aktide õiguspärasust. Kui arestimisakti pole vaidlustatud või on jäetud kasutamata edasikaebe võimalus, kehtib võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku ja võlgniku vahelises suhtes ka ebaõige arestimisakt (TMS § 114 lg 5).

VangS § 93 lg 3 ja arestimaja sisekorraeeskirja (kuni 25. jaanuarini 2008 kehtinud redaktsioonis) § 15 lg 1 p 9 eesmärk on kindlustada vahistatutele päevalehtede näol igapäevase adekvaatse informatsiooni kättesaadavus. Nõuet, et soovi päevalehtede lugemiseks tuleb avaldada kirjalikult, ei tulene kehtivast õigusest ning see ei ole päevalehtede ilmumissagedust ning päevalehtede kättesaadavuse eesmärki arvestades mõistlik ega proportsionaalne. Arestimaja või vangla, peab ajalehtede kättesaadavaks tegemist mõistlikult korraldama ning ajalehtede lugemise taotlemine ei tohi olla vahistatu jaoks liigselt koormav. VangS § 93 lg-st 3 tuleneb ka, et vahistatule peavad olema kättesaadavad raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Kui arestimajas puudub raamatukogu, ei saa pidada õigusvastaseks arestimaja poolt raamatute ja ajakirjade lugemise mittevõimaldamist.

VangS § 28 lg 2 ega ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga (vt Riigikohtu 01.03.2007 otsust asjas nr 3-3-1-103-06). Helistamiseks vajalike tehniliste tingimustena tuleb eristada tehnilisi tingimusi helistamiseks üleüldse ja võimalust kontrollida, kas helistamine toimub vahistatu kulul ning vahistatule kehtestatud helistamispiirangu puhul ka seda, kas helistatakse asutustele või isikutele, kellega suhtlemisele piirangud ei kohaldu. Arvestades tänapäevaseid võimalusi telefonikõnede pidamiseks helistaja kulul ei saa kõnede mittevõimaldamisel pidada piisavaks põhjendada tehniliste tingimuste puudumist üksnes telefoniautomaadi puudumisega.

Kui vahistatule on üheselt selge arestimaja seisukoht, et helistamisvõimalus puudub, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et vahistatu oleks esitanud veel taotlusi, milles ta oleks väljendanud konkreetsemalt soovi helistamiseks mõnel kindlal numbril või ajahetkel.

Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust.

Tulenevalt VangS § 1¹ lg 5 saab kinnipeetav ja vahistatu esitada haldusakti või toimingu peale kaebuse halduskohtule, kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Seadusandja on kehtestanud erikorra ka kahjunõude esitamisele. Kinnipeetav või vahistatu saab kahju hüvitamise taotlusega halduskohtusse pöörduda alles siis, kui ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega lahendab kahju hüvitamise taotluse esmalt vangla ning alles seejärel on isikul võimalus pöörduda kahjunõudega kohtusse.

Tulenevalt VangS § 1¹ lg 5 saab kinnipeetav ja vahistatu esitada haldusakti või toimingu peale kaebuse halduskohtule, kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Seadusandja on kehtestanud erikorra ka kahjunõude esitamisele. Kinnipeetav või vahistatu saab kahju hüvitamise taotlusega halduskohtusse pöörduda alles siis, kui ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega lahendab kahju hüvitamise taotluse esmalt vangla ning alles seejärel on isikul võimalus pöörduda kahjunõudega kohtusse.

Kuna enne kahjunõude kohtusse esitamist tuleb läbida kohustuslik kohtuväline menetlus, peab halduskohus kontrollima, kas isik on esitanud kahjunõude vanglale või mitte. Ka kaebuse ettevalmistavas menetluses on kohtul uurimisprintsiibist lähtuv kohustus välja selgitada asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud. Kohus ei saa lähtuda üksnes esitatud materjalidest, vaid peab juhtima isiku tähelepanu vajadusele esitada tõendid, mis kinnitavad kohtueelse menetluse läbimist ning andma võimaluse puuduste kõrvaldamiseks. Samuti võib kohus omal initsiatiivil uurida, kas enne halduskohtule kaebuse esitamist on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus või mitte.

Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust.

VangS § 25 lg 1 on imperatiivne säte ning vangla peab keelduma kinnipeetavale pikaajalisele kokkusaamisele lubamisest, kui isik, kellega kokkusaamist soovitakse, ei vasta VangS § 25 lg 1 tingimustele. VSE § 43 paneb kinnipeetava faktilisele abikaasale, kes tuleb esmakordselt pikaajalisele kokkusaamisele, tõendamiskoormise. Nimetatud sätte eesmärgiks on edaspidistel kokkusaamistel faktiline abikaasa tõendamiskoormisest vabastada. VSE ning VangS ei reguleeri, kas vangla tohib kahtluse korral asuda uuesti kontrollima kinnipeetava faktilise abikaasa vastavust VSE §-s 43 ja VangS § 25 lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Asjaolu, et kokkusaaja on riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrisse sisse kantud märkega "elukaaslane", ei ole vangla jaoks õiguslikult siduv. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. juuli 2004. a määrusega nr 246 vastu võetud "Riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri pidamise põhimääruse" § 4 lg-le 2 on kinnipeetavate registri andmed ette nähtud ametialaseks kasutamiseks ja neil ei ole õiguslikku tähendust.

Kriminaalasjas tehtud prokuröri määruste õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida halduskohtumenetluses. Uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamise kord on reguleeritud KrMS §-des 228-232. Kui isik ei nõustu kaebuse läbivaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus KrMS § 230 lg 1 kohaselt pöörduda kaebusega maakohtusse.

HKMS § 11 lg 3¹ p 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse selle esitajale ka juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Kui kaebuses nimetatud asjaoludel ei saa isiku õiguste rikkumise võimalust ja seega halduskohtusse pöördumise õigust ilmselgelt välistada, siis ei saa halduskohus kaebuse HKMS § 11 lg 3¹ p 5 alusel tagastada. Seda, kas kaevatav haldusakt tegelikult rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, saab otsustada üksnes pärast asja sisulist läbivaatamist (vt ka Riigikohtu 15.05.2008. a määruse asjas nr 3-3-1-9-08, p-i 15).

Prokuröri kehtestatud suhtluspiirangute täitmist ei olnud käesoleval juhul vanglal võimalik tõhusalt tagada, eraldamata kinnipeetavat teistest kinnipeetavatest, sest ta oleks võinud sõnumite edastamiseks kasutada kaaskinnipeetavate abi.

Kinnipeetava õigused pesuruumi kasutamisele ning kehakultuuriga tegelemisele tulenevad VangS §-dest 46 ja 55. VangS § 46 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et vangla peab võimaldama isiklikku riietust kandval kinnipeetaval kasutada pesumasinat ja pesukuivatit, piisab üksnes võimalusest kasutada vangla pesumaja teenust.

Seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused.

Vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavatele Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud.

Seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused.

Vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavatele Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud.

Kinnipeetavalt on vabadus võetud jõustunud kohtuotsusega, millega isik tunnistati süüdi kuriteo toimepanemises. Seetõttu ei saa viimatinimetatud isikute suhtes olla vahistamise eesmärgiks vabaduse võtmine, vaid lisapiirangute kehtestamine, takistamaks kahtlustataval kinnipeetaval jätkuvalt toime panna kuritegusid, mõjutada tunnistajaid, kõrvaldada tõendeid jne.

Kinnipeetav, kelle suhtes on kohaldatud tõkendina vahistamist, võidakse küll üle viia eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad ka kinnipeetava kohta käivad Vangistusseaduse sätted, sest vanglas vangistust kandva isiku suhtes vahistamise kohaldamine ei katkesta karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Seetõttu võivad kinnipeetava ning vahistatu kinnipidamist reguleerivad normid teatud juhtudel kohalduda samaaegselt, kui vahistatu kohta käivad sätted on leebemad, võrreldes kinnipeetavate kohta käivate sätetega. Seetõttu on vangla direktoril seaduse järgi õigus kohaldada VangS § 28 lg-t 3 ning piirata vahistatud kinnipeetava õigust kirjavahetusele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Seda ka juhul, kui vahistatud kinnipeetava suhtes on Kaitsepolitseiameti määrusele tuginedes kohaldatud VangS § 96 lg 3 alusel kirjavahetuse õiguse piiranguid. VangS § 156 lg 4 alusel laieneb vangla direktori pädevus ka arestimaja juhile.

Kinnipeetav, kelle suhtes on kohaldatud tõkendina vahistamist, võidakse küll üle viia eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad ka kinnipeetava kohta käivad Vangistusseaduse sätted, sest vanglas vangistust kandva isiku suhtes vahistamise kohaldamine ei katkesta karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Seetõttu võivad kinnipeetava ning vahistatu kinnipidamist reguleerivad normid teatud juhtudel kohalduda samaaegselt, kui vahistatu kohta käivad sätted on leebemad, võrreldes kinnipeetavate kohta käivate sätetega. Seetõttu on vangla direktoril seaduse järgi õigus kohaldada VangS § 28 lg-t 3 ning piirata vahistatud kinnipeetava õigust kirjavahetusele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Seda ka juhul, kui vahistatud kinnipeetava suhtes on Kaitsepolitseiameti määrusele tuginedes kohaldatud VangS § 96 lg 3 alusel kirjavahetuse õiguse piiranguid. VangS § 156 lg 4 alusel laieneb vangla direktori pädevus ka arestimaja juhile.