Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47)

Ultima ratio-põhimõtte järgimise nõuetekohasel põhjendamisel on oluline roll prokuratuuri taotluse kvaliteedil. Prokuratuuri kui kohtueelse menetluse juhi ülesanne on selgitada oma taotluses kohtule faktipõhiselt ja arusaadavalt, miks on konkreetses asjas vältimatult vaja koguda tõendeid jälitustoimingutega. Selline selgitus ei pea olema kuigivõrd mahukas, keeruliselt sõnastatud ega sisaldama mingeid kindlaid väljendeid, vaid selles tuleb kajastada faktidel rajanevaid põhjusi selle kohta, miks ei ole konkreetses kriminaalasjas jälitustoiminguid tegemata võimalik oluliste raskusteta või õigel ajal tõendeid koguda. (p 32)

KrMS § 126¹ lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)

Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28)

Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 126¹ lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28)

Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 126¹ lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 389¹ tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 126¹ lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30)

Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31)

Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33)

Prokuratuuri ja kohtu põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta ei tohi olla sedavõrd abstraktne, et selle saaks sisuliselt muutmata kujul üle kanda ükskõik millises mingit liiki kuriteo (nt maksukuriteo) asjas antavasse jälitustoimingu loa teksti. KrMS § 126¹ lg 2 mõtte kohaselt ei saa eeldada, et mingit liiki kuritegude puhul on jälitustoimingud vajalikud. (p 33)

Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt. Näiteks argumendil, et kuritegu on pandud toime varjatult, pole üldisel kujul esitatuna jälitustoimingu vajalikkuse üle otsustamisel kaalu, sest tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda kuritegu. (p 36)

Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamisel on ainetu viidata üldiselt kriminaaltoimikus ja jälitustoimikus asuvale teabele. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav kohtumääruse teksti põhjal, kriminaal- ja jälitustoimikuga eraldi tutvumata. Ka eesmärk tuvastada arvatava kuriteo kohta tõde ei õigusta iseenesest jälitustoimingute tegemist, sest kriminaalmenetlus on alati sellisest eesmärgist kantud. (p 43)

KrMS § 126¹ lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)

Olukorras, kus kohus peab otsustama jälitustoimingu loa andmise üle mitme sellise isiku suhtes, keda kahtlustatakse sama kuriteo ühises toimepanemises, ei pruugi alati olla võimalik ega vajalik hinnata kuriteokahtluse põhjendatust ja ultima ratio-nõude järgimist iga toimepanija osas eraldi. (p 50)

Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44)

Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna isikule kohustust menetluskulu kandmiseks. (p 53)

Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56)

Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)

Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56)

Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)

Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28)

Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 126¹ lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28)

Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31)

Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33)

Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44)

Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47)

KrMS § 126¹ lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)

Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 126¹ lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 389¹ tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 126¹ lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30)

Süüdistatava suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta tehtav otsustus ei kujuta endast kohtu alla andmise eeldust, mistõttu ei laiene sellele ka KrMS § 385 p-s 16 nimetatud edasikaebe keeld. Tõkendi muutmata jätmise vaidlustamise välistas enne 1. septembrit 2016 kehtinud seaduse järgi hoopis KrMS § 385 p 6. Kohtueelsel uurimisel kohaldatud vahistamise muutmata jätmine kohtu alla andmisel kujutab endast olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrolli (vt RKKKm nr 3-1-1-22-16, p 17). Kuna KrMS § 385 p 6 tunnistati 1. septembril 2016 kehtetuks, pole süüdistatava suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise otsustuse vaidlustamine alates nimetatud kuupäevast enam välistatud. (p 16)

Euroopa Liidu tasandil reguleerib üldist koostööd kriminaalasjades 29. mai 2000. a Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsioon ning konkreetsemalt kriminaalmenetluses vara arestimist puudutavat Euroopa Nõukogu 22. juuli 2003. a raamotsus 2003/577/JSK „Vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus“. Viimasest lähtuvad õigusnormid paiknevad KrMS §-des 508⁹–508²⁰. Raamotsuse ega Eesti menetlusseadustiku vastavad sätted ei näe ette liikmesriikide kohustust lähtuda arestimisasjades raamotsuse regulatsioonist, mistõttu puudub taotluse saanud riigil pädevus esitatud taotluse ümberkvalifitseerimiseks või selle täitmisest keeldumiseks põhjusel, et taotlus on esitatud konventsiooni alusel. (p 10)

Kuivõrd erinevalt Euroopa arestimistunnistusest ei ole abistamistaotluse täitmisel ette nähtud vara arestimise määruse vaidlustamise erikorda, tuleb lähtuda KrMS § 387 lg 2 punktis 1 sätestatud kümnepäevasest kaebetähtajast. (p 11)

Kuivõrd erinevalt Euroopa arestimistunnistusest ei ole abistamistaotluse täitmisel ette nähtud vara arestimise määruse vaidlustamise erikorda, tuleb lähtuda KrMS § 387 lg 2 punktis 1 sätestatud kümnepäevasest kaebetähtajast. (p 11)

Alates 1. septembrist 2016 muudeti kohtueelses menetluses vahi all pidamise tähtaega, laiendati vahistamistähtaja pikendamise aluseid ja tunnistati vahistuse põhjendatuse kontrollimise regulatsioon (vt KrMS § 137) kehtetuks. Samas ei täpsustanud seadusandja uuele seadusele ülemineku korda nende isikute suhtes, kes viibisid 1. septembril 2016 kohtueelses menetluses vahi all, ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg-st 2 lähtudes otsustada, millisest seadusest nende isikute edasisel vahi all pidamisel lähtuda. (p 8)

Vahistamise kui tõkendi kohaldamise korral saab rääkida vähemalt kahest iseseisvast menetlustoimingust – kohtu otsusest võtta (või jätta) kahtlustatav või süüdistatav vahi alla ja selle otsustuse alusel asetleidvast vabaduse võtmisest. Otsustamaks, millist seadust kohaldada enne 1. septembrit 2016 kohtueelses menetluses vahistatud isikute jätkuval vahi all pidamisel, tuleb seega välja selgitada, kas vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming on vaid isiku vahi alla võtmine, mis toimus enne 1. septembrit 2016, või ka tema vahi all pidamine, mis kestis kauem kui 1. septembrini 2016. (p 10)

Vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming kujutab endast isiku vahi all pidamist, mis algab isikult vabaduse võtmisega vahistamismääruse alusel ja lõppeb tema vabastamisega või talle karistuseks mõistetud vangistuse kandmisele asumisega. (p 11)

1. septembril 2016 muutus kohtueelses menetluses vahi all viibinud isikute vahistamistähtaeg nende suhtes menetlustoimingu tegemise ajal ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg 2 kohaselt järgida nende isikute edasisel vahi all pidamisel KrMS §-s 131¹ sätestatud tähtaegu. Järelikult lõppes 1. septembril 2016 kõigi nende isikute vahistamistähtaeg, kes olid selleks ajaks viibinud kohtueelses menetluses KrMS § 131¹ lg-tes 1 või 4 sätestatud tähtaegadest kauem, ja nad oleks tulnud vahi alt vabastada või nende vahistamistähtaega oleks tulnud pikendada. (p 12)

Vahistamise kui tõkendi kohaldamise korral saab rääkida vähemalt kahest iseseisvast menetlustoimingust – kohtu otsusest võtta (või jätta) kahtlustatav või süüdistatav vahi alla ja selle otsustuse alusel asetleidvast vabaduse võtmisest. Otsustamaks, millist seadust kohaldada enne 1. septembrit 2016 kohtueelses menetluses vahistatud isikute jätkuval vahi all pidamisel, tuleb seega välja selgitada, kas vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming on vaid isiku vahi alla võtmine, mis toimus enne 1. septembrit 2016, või ka tema vahi all pidamine, mis kestis kauem kui 1. septembrini 2016. (p 10)

Vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming kujutab endast isiku vahi all pidamist, mis algab isikult vabaduse võtmisega vahistamismääruse alusel ja lõppeb tema vabastamisega või talle karistuseks mõistetud vangistuse kandmisele asumisega. (p 11)

Alates 1. septembrist 2016 muudeti kohtueelses menetluses vahi all pidamise tähtaega, laiendati vahistamistähtaja pikendamise aluseid ja tunnistati vahistuse põhjendatuse kontrollimise regulatsioon (vt KrMS § 137) kehtetuks. Samas ei täpsustanud seadusandja uuele seadusele ülemineku korda nende isikute suhtes, kes viibisid 1. septembril 2016 kohtueelses menetluses vahi all, ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg-st 2 lähtudes otsustada, millisest seadusest nende isikute edasisel vahi all pidamisel lähtuda. (p 8)

Alates 1. septembrist 2016 muudeti kohtueelses menetluses vahi all pidamise tähtaega, laiendati vahistamistähtaja pikendamise aluseid ja tunnistati vahistuse põhjendatuse kontrollimise regulatsioon (vt KrMS § 137) kehtetuks. Samas ei täpsustanud seadusandja uuele seadusele ülemineku korda nende isikute suhtes, kes viibisid 1. septembril 2016 kohtueelses menetluses vahi all, ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg-st 2 lähtudes otsustada, millisest seadusest nende isikute edasisel vahi all pidamisel lähtuda. (p 8)

Vahistamise kui tõkendi kohaldamise korral saab rääkida vähemalt kahest iseseisvast menetlustoimingust – kohtu otsusest võtta (või jätta) kahtlustatav või süüdistatav vahi alla ja selle otsustuse alusel asetleidvast vabaduse võtmisest. Otsustamaks, millist seadust kohaldada enne 1. septembrit 2016 kohtueelses menetluses vahistatud isikute jätkuval vahi all pidamisel, tuleb seega välja selgitada, kas vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming on vaid isiku vahi alla võtmine, mis toimus enne 1. septembrit 2016, või ka tema vahi all pidamine, mis kestis kauem kui 1. septembrini 2016. (p 10)

1. septembril 2016 muutus kohtueelses menetluses vahi all viibinud isikute vahistamistähtaeg nende suhtes menetlustoimingu tegemise ajal ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg 2 kohaselt järgida nende isikute edasisel vahi all pidamisel KrMS §-s 131¹ sätestatud tähtaegu. Järelikult lõppes 1. septembril 2016 kõigi nende isikute vahistamistähtaeg, kes olid selleks ajaks viibinud kohtueelses menetluses KrMS § 131¹ lg-tes 1 või 4 sätestatud tähtaegadest kauem, ja nad oleks tulnud vahi alt vabastada või nende vahistamistähtaega oleks tulnud pikendada. (p 12)

Põhikaristusena mõistetud vangistusest ja vangistusega asendatud lisakaristusest tuleb liitkaristus moodustada vastavalt KarS § 64 lg-s 1 sätestatule, mis näeb ette liitkaristuse mõistmist samaliigiliste põhikaristuste korral. KarS § 64 lg 3 tagab, et põhikaristuse ja vangistusega asendatud varalise karistuse liitmisel ei ületataks konkreetse kuriteo eest ettenähtud vangistuse sanktsiooni ülemmäära. (p 32)

Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)

NB! Seisukoha muutus!

Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)

Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)

NB! Seisukoha muutus!

Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)

Nii enne kui ka pärast 1. jaanuari 2010. a kehtinud KarS § 82 seob otsuse täitmise aegumise tähtaja kulgemise alguse kohtuotsuse jõustumise hetkega. Seega saab isikul alles kohtuotsuse jõustudes tekkida ootus kohtuotsuse täitmise lõpptähtpäeva osas (mida hilisem ebasoodsam seadus riivaks). Otsustamaks, kas tegemist on seaduse tagasiulatuva kohaldamisega või mitte, tuleb lähtuda mitte süüteo toimepanemise, vaid kohtuotsuse jõustumise ajast. (p-d 26-27)

Isikul on KrMS § 228 lg 2 alusel õigus vaidlustada uurimisasutuse menetlustoimingu või määruse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtud prokuratuuri määrus – nii nagu iga teine prokuratuuri määrus – Riigiprokuratuuris ja alles siis, kui isik ei nõustu ka kaebuse läbivaatamisel tehtud Riigiprokuratuuri määrusega, saab ta KrMS § 230 lg 1 alusel pöörduda maakohtusse. (p 10)

Kriminaalasja kohtueelset menetlust võib juhtida ringkonna- või Riigiprokuratuur ja viimati nimetatud juhul lahendatakse KrMS § 228 lg 1 alusel uurimisasutuse tegevuse peale esitatud kaebus Riigiprokuratuuri määrusega. See asjaolu ei muuda aga uurimiskaebemenetluse edasist käiku ega anna alust arvata, et uurimisasutuse tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtud Riigiprokuratuuri määruse saab KrMS § 230 lg 1 kohaselt vaidlustada maakohtus. Riigiprokuratuuri konkreetse määruse vaidlustamise kord sõltub sellest, millise ülesande täitmise käigus vaidlustatav määrus tehakse. Kui Riigiprokuratuur teeb määruse kriminaalasja kohtueelset menetlust juhtiva prokuratuuri ülesandeid täites, tuleb määruse vaidlustamisel järgida KrMS § 228 lg-s 2 sätestatud kaebekorda. Sellisel juhul vaatab isiku kaebuse läbi teine Riigiprokuratuuri prokurör. Kui Riigiprokuratuur hindab aga kohtueelse menetluse juhtimise seaduslikkuse üle järelevalve teostajana KrMS § 228 lg 2 alusel esitatud kaebuse põhjendatust, saab Riigiprokuratuuri määruse vaidlustada KrMS § 230 lg 1 kohaselt maakohtus. (p 11)

KrMS § 229 lg 3 kohaldub olukorras, mil Riigiprokuratuur lahendab KrMS § 228 lg-s 2 nimetatud kaebust, ega anna alust arvata, et kaebajal on õigus vaidlustada uurimisasutuse tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtud prokuratuuri määrus maakohtus ilma eelnevalt Riigiprokuratuuri pöördumata. (p 13)

Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 3 punkti d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3 (vt RKKKo nr 3-1-1-64-13, p 11.2). (p 11)

Kuigi tunnistaja küsitlemine peab üldjuhul toimuma kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja sellest põhimõttest näinud ette erandeid. Üheks selliseks erandiks on KrMS §-s 290¹, mille eesmärk on kaitsta alaealist tunnistajat või kannatanut korduva ülekuulamise kahjuliku mõju eest. Riive tasakaalustamiseks on samas sättes ette nähtud nõue, mille kohaselt peab kahtlustatava kaitsjal olema olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi. Sellise kaitsjapoolse kannatanu küsitlemise võimalusega vähendatakse kohtuliku arutamise vahetuse piiramisest tingitud mõju ja tagatakse kohtumenetluse poolte võrdsus. (p 12)

KrMS § 290¹ ei nõua kaitsja viibimist alaealise ülekuulamise juures, kuid talle peab siiski olema tagatud küsimuste esitamise võimalus. Selline võimalus on kaitsjal pärast seda, kui kaitsepoolele on KrMS § 70 lg 4 nõudeid järgides tutvustatud tunnistaja ülekuulamise videosalvestist. Lisaks on võimalik esitada küsitlemise taotlus KrMS § 225 lg 1 alusel või ka hiljem, s.t kohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 16). (p 13)

KrMS § 70 lg 4 teise lause ja § 290¹ lg 1 sõnastus on küsitlemisõiguse osas omavahel osaliselt vastuolus. KrMS § 70 lg 4 sätestab, et tunnistajale küsimuste esitamise õigus on nii kahtlustataval kui ka tema kaitsjal. KrMS § 290¹ lg-s 1 nähakse seevastu ette, et tõendi esitamise eeldus on see, kui tunnistaja küsitlemise võimalus on kohtueelses menetluses olnud just kaitsjal. Tuleb aga silmas pidada, et kaitsja osavõtt kohtueelsest menetlusest on üldjuhul kohustuslik alles alates kriminaaltoimiku tutvustamisest KrMS § 223 lg-s 3 sätestatud korras. Juhud, mil kaitsja osavõtt on kohustuslik kogu kriminaalmenetlusest, on ette nähtud üksnes KrMS § 45 lg-s 2. Osutatud normist ei nähtu, et kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest oleks kohustuslik ka KrMS § 290¹ lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud kriminaalasjade puhul. Järelikult pole välistatud, et juhtudel, mil kahtlustatav ei ole endale kaitsjat valinud ega taotlenud ka kaitsja määramist, pole tal võimalik realiseerida ka KrMS § 290¹ lg-s 1 ette nähtud kaitsja vahendusel toimuvat alaealise küsitlemise õigust. Seda õigust saab kahtlustatav kasutada seeläbi, et ta valib endale kaitsja või taotleb kaitsja määramist. Kaitsja valimisest või määramisest keeldumise korral loobub kahtlustatav aga sisuliselt KrMS § 290¹ lg-s 1 nimetatud küsitlemisõigusest. Kirjeldatud olukorras ei sõltu kaitsja olemasolu menetleja tegevusest või tegevusetusest, mille tõttu ei saa ka väita, et üks kõnealuses sättes nimetatud tõendi esitamise eeldus on jäetud täitmata. Vastupidine arusaam tooks kaasa olukorra, kus kaitsjast loobumisega võidakse menetlusõigust kuritarvitada, et saavutada kohtueelses menetluses kogutud tõendi kõrvalejätmine kohtumenetluse raames. Ainuke võimalus seda vältida tähendaks aga alaealise korduvat ülekuulamist kohtumenetluses, mis oleks ilmses vastuolus KrMS § 290¹ eesmärgiga. Järelikult peab kahtlustatav küsitlemisõiguse saamiseks ilmutama oma aktiivsust ega saa ainuüksi kaitsja puudumisele tuginevalt väita, et KrMS §-s 290¹ loetletud tõendi esitamise eeldused pole täidetud. KrMS § 290¹ lg 1 nõuete täitmiseks tuleb sarnasel juhul pidada piisavaks, kui küsitlemisvõimalus kohtueelses menetluses on olnud üksnes kahtlustataval. (p 14-15)

KrMS § 288 lg 2 esimeses lauses sisalduva keelu eesmärk on vältida küsimuste sugestiivset toimet ülekuulatavalt saadavale tõendusteabele. (p 21)

Tunnistaja ülekuulamisest tehtud videosalvestis ei ole käsitatav eraldi tõendina, vaid ülekuulamisprotokolli lahutamatu osana. Kuna tegemist pole eraldi tõenditega, vaid samast tõendiallikast pärineva, kuid erinevas vormis talletatud teabega, ei saa ka videosalvestise avaldamise ja uurimise küsimust lahendada lahutatult ülekuulamisprotokolli avaldamisest ning uurimisest. (p 18)

KrMS § 290¹ ei nõua kaitsja viibimist alaealise ülekuulamise juures, kuid talle peab siiski olema tagatud küsimuste esitamise võimalus. Selline võimalus on kaitsjal pärast seda, kui kaitsepoolele on KrMS § 70 lg 4 nõudeid järgides tutvustatud tunnistaja ülekuulamise videosalvestist. Lisaks on võimalik esitada küsitlemise taotlus KrMS § 225 lg 1 alusel või ka hiljem, s.t kohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 16). (p 13)

Kuigi tunnistaja küsitlemine peab üldjuhul toimuma kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja sellest põhimõttest näinud ette erandeid. Üheks selliseks erandiks on KrMS §-s 290¹, mille eesmärk on kaitsta alaealist tunnistajat või kannatanut korduva ülekuulamise kahjuliku mõju eest. Riive tasakaalustamiseks on samas sättes ette nähtud nõue, mille kohaselt peab kahtlustatava kaitsjal olema olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi. Sellise kaitsjapoolse kannatanu küsitlemise võimalusega vähendatakse kohtuliku arutamise vahetuse piiramisest tingitud mõju ja tagatakse kohtumenetluse poolte võrdsus. (p 12)

Kui norm, millele kohtulahend tugineb, tunnistatakse põhiseadusvastaseks, ei anna see siiski mitte alati alust selle kohtulahendi teistmiseks KrMS § 366 p 6 alusel. Eeskätt ei saa teistmise aluseks olla selline põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsus, millega tunnistatakse norm põhiseadusvastaseks (ja kehtetuks) üksnes edasiulatuvalt (ex nunc). Ehkki üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, on otsuse tagasiulatuvat mõju võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11, p 55). Nii tähendab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07, p 20). Samuti võib Riigikohus tunnistada normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ex nunc, otsuse jõustumist edasi lükkamata (3-4-1-25-11, p-d 54–55). Ka sellisel juhul ei ole normi põhiseadusvastaseks tunnistamine käsitatav KrMS § 366 p-s 6 nimetatud teistmise alusena. (p 18)

KrMS § 366 p 6 alusel uuendatakse kriminaalmenetlus üksnes ulatuses, milles põhiseadusvastane norm võis kriminaalmenetluse tulemust mõjutada. (p 20)

Määratud kaitsja sõiduauto kasutamise kulu KrMS § 175 lg 1 p-s 4 sätestatud menetluskulu hulka arvamisel tuleb lähtuda määrast 0,08 €/km ka siis, kui riigi õigusabi osutamisega seotud sõidud on tehtud ajavahemikul septembrist 2010 oktoobrini 2011 ja jaanuaris 2012. (p-d 24–26)

Kaitsjatasu põhjendatust hinnates on kaitsja töö mahtu võimalik hinnata muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (3-1-1-99-11, p 11.2). Sama põhimõte on arvestatav ka olukorras, kus kaitsja on esitanud (suures osas) kattuva sisuga menetlusdokumendid erinevates kriminaalasjades. (p 31)

Kui norm, millele kohtulahend tugineb, tunnistatakse põhiseadusvastaseks, ei anna see siiski mitte alati alust selle kohtulahendi teistmiseks KrMS § 366 p 6 alusel. Eeskätt ei saa teistmise aluseks olla selline põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsus, millega tunnistatakse norm põhiseadusvastaseks (ja kehtetuks) üksnes edasiulatuvalt (ex nunc). Ehkki üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, on otsuse tagasiulatuvat mõju võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11, p 55). Nii tähendab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07, p 20). Samuti võib Riigikohus tunnistada normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ex nunc, otsuse jõustumist edasi lükkamata (3-4-1-25-11, p-d 54–55). Ka sellisel juhul ei ole normi põhiseadusvastaseks tunnistamine käsitatav KrMS § 366 p-s 6 nimetatud teistmise alusena. (p 18)

KrMS § 366 p 6 alusel uuendatakse kriminaalmenetlus üksnes ulatuses, milles põhiseadusvastane norm võis kriminaalmenetluse tulemust mõjutada. (p 20)

Määratud kaitsja sõiduauto kasutamise kulu KrMS § 175 lg 1 p-s 4 sätestatud menetluskulu hulka arvamisel tuleb lähtuda määrast 0,08 €/km ka siis, kui riigi õigusabi osutamisega seotud sõidud on tehtud ajavahemikul 2012. a maist septembrini. (p-d 24–26)

Vt RKKKm 3-1-1-102-12, p-d 10 ja 12-14. (p 8)

Süüteoga saadud vara all KarS § 83¹ lg 1 mõttes mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 83¹ kohaldamiseks peab riiklik süüdistaja tõendama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost (vt RKKKo nr 3-1-1-73-10, p 9.1). Mingit eset (varaühikut) saab käsitada süüteoga saadud tulu arvel omandatuna ja seega ka KarS § 83¹ lg-te 1 või 2 alusel toimuva konfiskeerimise objektina üksnes siis, kui sellel esemel on süüteoga saadud varaga vahetu ja individualiseeritav seos (vt RKKKo nr 3-1-1-54-15, p 49). (p 9)

Vara arestimise menetluses kehtib muu hulgas vara arestimise aluse kohaldamise tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard, mis tähendab, et kohus ei pea olema vara arestimise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks (vt RKKKm 3-1-1-10-16, p 28). Kuid selleks, et eeluurimiskohtunik saaks üldse hinnata vara arestimise põhjendatust, peab prokuratuuri arestimistaotluses olema esitatud vähemalt hüpotees vara arestimise aluse kohta ja selle püstitamise aluseks olevad asjaolud. (p 10)

Ehkki kohus võib arestimistaotlust lahendades muuta vara arestimise materiaalõiguslikku alust, ei või ta tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Vastasel korral väljub kohus vara arestimise aluse kindlakstegemisel lubamatult arestimistaotluse piiridest (vt ka RKKKm 3-1-1-97-13, p 16). Juhul, kui prokuratuur on jätnud taotluses nimetamata vara aresti kohaldamise otsustamiseks olulised asjaolud, peab eeluurimiskohtunik sellise taotluse rahuldamata jätma. (p 11)

KrMS § 290 lg-s 1 sätestatu, et alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust, ei välista tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need kohtus antud ütlustest lahknevad. KrMS § 290 lg 1 sätestab ülekuulamise vormi, mille eesmärk on kaitsta alla neljateistaastast isikut vaimse pinge ja negatiivsete emotsioonide eest, mida ristküsitlus võib endaga kaasa tuua. Selle sätte eesmärk ei ole välistada ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalusi. Seejuures tuleb aga jätkuvalt arvestada KrMS §-s 290 sätestatud alaealise tõendiallika ülekuulamise ja KrMS § 287 lg 5 ning § 69 alusel kaugülekuulamise korraldamise erisusi, mis võimaldavad säästa alaealist ülekuulatavat ristküsitlusega kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. (p 11)

Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb käsitleda kõiki asjaolusid, mis võivad avaldada mõju kannatanu mälupildile sündmusest või võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt (RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 21). Seega kui esineb kahtlus, et kannatanu kohtueelsel ülekuulamisel toimunu on mõjutanud lubamatult tema kohtumenetluses antud ütluseid, peab kaitseõiguse tagamiseks olema süüdistataval ja kaitsjal võimalus sellele kohtu tähelepanu juhtida. Selle välistamine viitega uurimisasutuse ametniku rikkumisele uurimistoimingu tegemisel ei ole õigustatud. (p 15)

Menetleja tegevus ülekuulamisel ja ülekuulamise käik on menetluslikud asjaolud, mille tõendamisel on võimalik kasutada ka kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli. Võimalik on tugineda protokollides kajastatud asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimingu protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p 12.5). (p 16)

KrMS § 290 lg-s 1 sätestatu, et alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust, ei välista tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need kohtus antud ütlustest lahknevad. KrMS § 290 lg 1 sätestab ülekuulamise vormi, mille eesmärk on kaitsta alla neljateistaastast isikut vaimse pinge ja negatiivsete emotsioonide eest, mida ristküsitlus võib endaga kaasa tuua. Selle sätte eesmärk ei ole välistada ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalusi. Seejuures tuleb aga jätkuvalt arvestada KrMS §-s 290 sätestatud alaealise tõendiallika ülekuulamise ja KrMS § 287 lg 5 ning § 69 alusel kaugülekuulamise korraldamise erisusi, mis võimaldavad säästa alaealist ülekuulatavat ristküsitlusega kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. (p 11)

Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb käsitleda kõiki asjaolusid, mis võivad avaldada mõju kannatanu mälupildile sündmusest või võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt (RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 21). Seega kui esineb kahtlus, et kannatanu kohtueelsel ülekuulamisel toimunu on mõjutanud lubamatult tema kohtumenetluses antud ütluseid, peab kaitseõiguse tagamiseks olema süüdistataval ja kaitsjal võimalus sellele kohtu tähelepanu juhtida. Selle välistamine viitega uurimisasutuse ametniku rikkumisele uurimistoimingu tegemisel ei ole õigustatud. (p 15)

Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)

Pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara (PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108) ning võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada läheb üle pankrotihaldurile (PankrS § 36 lg 1 ja § 35 lg 1 p 2). Seega ei sõltu pankrotivõlgniku vara valitsemise ja käsutamise õiguse üleminek pankrotihaldurile prokuratuuri toimingust või määrusest ning halduril ei ole põhjust taotleda prokuratuuri kaudu kriminaalmenetluses kohaldatud vara aresti lõpetamist. (p 20)

Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)

Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)

Pankrotihaldur saab pankroti väljakuulutamisel nõuda siiski üksnes sellise vara valduse üleandmist, mis kuulub pankrotivõlgnikule. (p 23)

Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)

Lahendades kaebust Riigiprokuratuuri määruse peale, on eeluurimiskohtunikul KrMS § 231 lg 3 kohaselt pädevus kas 1) jätta kaebus rahuldamata; 2) rahuldada kaebus täielikult või osaliselt ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, tunnistada õiguste rikkumist; või 3) tühistada vaidlustatud määrus või peatada vaidlustatud menetlustoiming täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise. Juhul, kui eeluurimiskohtunik teeb uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamisel ühe nimetatud lahenditest, tuleb ringkonnakohtul jätta määruskaebus KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel läbi vaatamata. Samas, kui eeluurimiskohtunik on aga jätnud Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata, tuleb ringkonnakohtul määruskaebemenetluses käsitleda kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatust. Sel juhul on määruskaebuse läbi vaatamata jätmine ringkonnakohtu poolt KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel ekslik. (p-d 13–15)

Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)

Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)

Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)

Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)

Kohtupraktikas valitseb arusaam, et vara arestimise menetlus ei ole sobiv omandivaidluste lahendamiseks ega võimalda tõhusalt tõendada arestimisobjekti kuuluvust. Seepärast ei saa enne asjas lõpplahendi tegemist kohus kriminaalmenetluses lõplikult otsustada, kellele arestitud ese kuulub (vt nt RKKKm 3-1-2-3-12, p 58 ja 3-1-1-79-13, p 9). (p 24)

Vt RKKKm 3-1-1-68-16 märksõnu ja annotatsioone.

Menetlejate tegevus lühiajaliste kokkusaamiste lubamise üle otsustamisel olukorras, kus vahistatu selline õigus on KrMS § 143¹ alusel piiratud prokuratuuri määrusega, on kriminaalmenetluse toiminguks. Kui vangla või arestimaja administratsioon piirab vahistatu VangS §-st 94 tulenevat lühiajaliste kokkusaamiste õigust mingil muul VangS-st tuleneval alusel, siis on see kohtupraktikas vaadeldav haldustoiminguna. (p 10-11)

Asjades, mis on SKHS § 23 lg 5 alusel halduskohtu pädevuses, on halduskohtul õigus hinnata menetleja tegevuse õiguspärasust hoolimata sellest, et seda pole uurimiskaebemenetluses vaidlustatud. (p 15)

Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141⁴ lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)

Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)

Pärast pankrotivõlgnikult mingi eseme konfiskeerimist ei kuulu see ese enam võlgniku pankrotivara hulka, vaid riigile. Viimane saab konfiskeerimisega omandatud eseme PankrS § 123 lg 1 alusel vara välistamise hagiga võlgniku pankrotivarast välja nõuda. Kui ese pole säilinud, siis saab riik nõuda selle eest PankrS § 123 lg 4 ls 1 alusel hüvitist PankrS § 146 lg 1 p 1 sätestatud korras ehk enne seda, kui pankrotivarast hakatakse jaotise alusel pankrotivõlausaldajatele raha välja maksma. Erinevalt näiteks konfiskeerimise asendamisest (KarS § 84) ei teki riigil eseme konfiskeerimisel rahalist nõuet, mis oleks võimalik esitada pankrotiseaduse 5. peatükis ette nähtud korras. (p 52)

NB! Seisukoha muutus!

Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi prokuratuuri taotluse menetlustoimingu määramiseks, mh nt KrMS § 142 lg-s 2 nimetatud vara arestimise taotluse. KrMS § 385 p-s 5 ette nähtud üldreegel välistab määruskaebuse esitamise nii menetlustoimingut lubava kui ka sellest keelduva kohtumääruse peale. (RKKKm 3-1-1-63-16, p 12.) (p 37)

Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141⁴ lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)

Määruskaebust, mille on esitanud prokuratuur kui riikliku süüdistuse esindaja (KrMS § 30 lg 1), tuleb käsitada KrMS § 187 lg 2 mõttes riigi huvides esitatud määruskaebusena. (p 56)

Olukorraga, kus määruskaebust ei rahuldata, on KrMS § 187 lg 2 esimese lause tähenduses tegemist ka siis, kui määruskaebus jäetakse läbi vaatamata. (p 56)

Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141⁴ lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)

Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141⁴ lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)

Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)

Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141⁴ lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42) Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141⁴ lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46) Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)

KonkS § 2 lg 1 kohaselt loetakse ettevõtjaks ka ettevõtja huvides tegutsev isik (vt ka RKKKo nr 3-1-1-32-10, p 11.1). Juriidiline isik on võimeline tegutsema vaid füüsilise isiku vahendusel ja juriidilise isiku vastutuse eelduseks on alati füüsilise isiku tegevuses koosseisutunnuste sedastamine (nt RKKKo nr 3-1-1-64-05, p 10). Asjaolu, et juriidilisele isikule mingil põhjusel süüdistust ei esitata, ei välista füüsilise isiku karistusõiguslikku vastutust. (p 23)

Jälitustoiminguks loa andmist otsustaval kohtul tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis on tal teada otsustamise momendil (ex ante-käsitlus), ja kohtule pole võimalik ette heita seda, et ta ei võtnud arvesse asjaolusid, mis ei olnud lahendit tehes teada (RKKKm nr 3-1-1-68-14, p 24.2). Seega ei saa jälitustoiminguks antud loa ebaseaduslikkust tingida asjaolu, et selle aluseks olev kuriteokahtlus hilisemas menetluses kinnitust ei leia. (p 15)

31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 sätestas, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Nõuetekohase põhistuse puudumine jälitustoimingu loas ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi „saamisel“, mistõttu ei too loa põhistamatus 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust (nt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 779). Kriminaalasja lahendades on kohus vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid KrMS § s 110 sätestatud materiaalsed eeldused täidetud. (p 18)

KrMS § 387 lg-test 1 ja 2 nähtub, et üldjuhul on kriminaalmenetluses kohtumääruseid võimalik vaidlustada 15 päeva jooksul ning kümnepäevane kaebetähtaeg on erand. Ringkonnakohtu määruse puhul, millega jäetakse muutmata maakohtu vahistamismäärus, ei ole tegemist vahistamismäärusega KrMS § 387 lg 2 tähenduses, mille vaidlustamiseks tuleb määruskaebus esitada kümne päeva jooksul. Juhul, kui esitatakse kaebus ringkonnakohtu määrusele, millega jäeti maakohtu määrus muutmata, ei ole lühema edasikaebetähtaja kohaldamine põhjendatud ja lähtuda tuleb KrMS § 387 lg-s 1 sätestatud edasikaebekorrast. (p 10 jj)

Vahistamismääruse resolutsiooni kuulutamisega enne selle kirjalikku koostamist ja allkirjastamist ei toimi kohus korrektselt. Kahtlustatavat on võimalik vahistada vaid maakohtu kirjaliku määruse (KrMS § 145 lg 1 p 1) alusel. (p 7)

KrMS § 315 järgi tuleb otsuse kuulutamisena mõista kohtuotsuse suulist teatavakstegemist, mis seisneb eeskätt kriminaalasja arutamise tulemina tehtud otsustuste ettelugemises ja vajadusel ka olulisemate põhjenduste selgitamises. KrMS § 315 lg-te 4 ja 8 järgi on aga võimalik olukord, kus kohtuotsuse kuulutamisel tehakse teatavaks üksnes selle resolutiivosa ning põhjendusi sisaldav tervikotsus koostatakse ja tehakse kättesaadavaks hiljem. Kuna tervikotsust sellisel juhul enam kohtusaalis ette ei loeta, ei ole see ka otsesõnu käsitatav otsuse kuulutamisena KrMS § 315 mõttes. (p 11)

SKHS § 21 lg 3 sõnastamisel, mille kohaselt võib sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kahju hüvitamise taotluse esitada kuue kuu jooksul maakohtu lahendi kuulutamisest arvates, ei ole lähtutud KrMS § 315 lg-tes 4 ja 8 kirjeldatud kriminaalmenetlusele omasest eripärast, mil otsuse resolutiivosa kuulutatakse lahutatult tervikotsusest. Kahju hüvitamise taotluse esitamisele laienevad SKHS § 21 lg 1 kohaselt apellatsiooni- ja määruskaebemenetluse sätted. Nende edasikaebemenetluste raames saab üldjuhul vaidlustada vaid põhistustega kohtulahendit. Keeruline on leida argumente, millega saaks õigustada seisukohta, et kahju hüvitamise taotluse korral tuleb kõnealuseid edasikaebemenetluse tingimusi tõlgendada kitsendavalt ja isikule kahjulikus suunas. Pole kahtlust, et sarnaselt apellatsiooni- ja määruskaebemenetlusega võib ka ringkonnakohtule esitatava kahju hüvitamise taotluse koostamisel osutuda vajalikuks kohtulahendi põhjendustega tutvumine. Seetõttu tuleb SKHS § 21 lg-s 3 märgitud tähtaja kulgemist arvestada kuupäevast, mil kohus pärast otsuse resolutiivosa kuulutamist teeb kättesaadavaks põhjendustega tervikotsuse. Resolutiivosa kuulutamise kuupäevast saab tähtaja kulgemist arvestada vaid juhul, kui maakohus ei ole tervikotsust koostanud. (p 12)

Olukorras, kus taotluse esitamisel järgiti SKHS § 21 lg-s 3 ette nähtud tähtaega, kuid ringkonnakohus jättis taotluse alusetult läbi vaatamata, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 13)

SKHS § 21 lg 3 sõnastamisel, mille kohaselt võib sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kahju hüvitamise taotluse esitada kuue kuu jooksul maakohtu lahendi kuulutamisest arvates, ei ole lähtutud KrMS § 315 lg-tes 4 ja 8 kirjeldatud kriminaalmenetlusele omasest eripärast, mil otsuse resolutiivosa kuulutatakse lahutatult tervikotsusest. Kahju hüvitamise taotluse esitamisele laienevad SKHS § 21 lg 1 kohaselt apellatsiooni- ja määruskaebemenetluse sätted. Nende edasikaebemenetluste raames saab üldjuhul vaidlustada vaid põhistustega kohtulahendit. Keeruline on leida argumente, millega saaks õigustada seisukohta, et kahju hüvitamise taotluse korral tuleb kõnealuseid edasikaebemenetluse tingimusi tõlgendada kitsendavalt ja isikule kahjulikus suunas. Pole kahtlust, et sarnaselt apellatsiooni- ja määruskaebemenetlusega võib ka ringkonnakohtule esitatava kahju hüvitamise taotluse koostamisel osutuda vajalikuks kohtulahendi põhjendustega tutvumine. Seetõttu tuleb SKHS § 21 lg-s 3 märgitud tähtaja kulgemist arvestada kuupäevast, mil kohus pärast otsuse resolutiivosa kuulutamist teeb kättesaadavaks põhjendustega tervikotsuse. Resolutiivosa kuulutamise kuupäevast saab tähtaja kulgemist arvestada vaid juhul, kui maakohus ei ole tervikotsust koostanud. (p 12)

Olukorras, kus taotluse esitamisel järgiti SKHS § 21 lg-s 3 ette nähtud tähtaega, kuid ringkonnakohus jättis taotluse alusetult läbi vaatamata, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 13)

Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Valitud kaitsjale makstud tasu ühikuhinna mõistlikku suurust hinnates tuleb üldise juhisena lähtuda advokaatidele riigi õigusabi eest makstava tasu määradest. Samas ei pruugi riigi õigusabi eest makstava tasu määrad peegeldada õigusteenuse turu tegelikku hinnataset ega ole ainsad kriteeriumid, mille põhjal hinnata valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust. Ei ole välistatud, et isik, kellel puudub võimalus saada riigi õigusabi, peab endale kaitsja leidma teistsuguse hinnaga. Kuigi ka õigusteenuse turuhind ei ole ainuke alus, mille põhjal otsustada valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb seda kaitsjatasu mõistlikkust kindlaks tehes siiski arvesse võtta (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p 9-10). Kohtupraktika on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3; 20. oktoobri 2015. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-15, p 11 ja 3-1-1-84-15, p 15.1). (p 14)

KrMS § 189 lg 2 lubab lahendada kohtul menetluskulude hüvitamise kas otsuses või määruses ja KrMS § 189 lg 3 võimaldab kohtumenetluse poolel vaidlustada menetluskulude hüvitamist kriminaalmenetluse 15. peatükis sätestatud korras ka juhul, kui see on ette nähtud kohtuotsuses. Eelnevast nähtuvalt on menetluskulude hüvitamist võimalik eraldada muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest nii otsuse tegemisel kui ka kaebemenetluse käigus. Seetõttu tuleb kohtumenetluse poolele tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. KrMS § 191 lg 2 kohaselt peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses (RKKKm 3-1-1-44-15, p 10). Väärteoasja VTMS 12. peatükis sätestatud kaebemenetlusele kriminaalmenetluse eeltoodud sätted aga ei laiene. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse väärteoasja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel küll kriminaalmenetluse sätteid, kuid selliselt saab toimida üksnes väärteomenetluse erisusi arvestades. Üheks selliseks väärteomenetluse erisuseks on kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtava maakohtu otsuse ja maakohtu määruste erinev vaidlustamiskord. KrMS § 189 lg-t 3 ei ole võimalik kohaldada ega menetluskulude hüvitamist muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest kaebemenetluse käigus eraldada, kui maakohus teeb väärteomenetluses lahendi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel (VTMS § 132). Järelikult pole VTMS 12. peatükis sätestatud kaebemenetluses põhjust jaatada ka kohtumenetluse poole õigust teavitada kohut otsuse lõpposa kuulutamisel üksnes menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamise soovist ja seega ei saa kohus VTMS §-s 132 märgitud lahendi korral kassatsiooniteate saamisel piirduda üksnes menetluskulude hüvitamise otsustuse põhjendamisega. Kui vähemalt üks kohtumenetluse pool on esitanud tähtaegselt kassatsiooniteate, peab maakohus koostama VTMS § 134 kohaselt sama seadustiku §-de 109-111 nõuetele vastava põhistatud kohtuotsuse (vt RKKKo 3-1-1-6-09, p 7). (p-d 12.1-12.2)

2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)

NPALS § 3¹ lg 3 järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11, 3-1-1-52-07, p 10, 3-1-1-101-07, p 13, 3-1-1-67-08, p 12, 3-1-1-68-09, p 8 ja 3-1-1-100-13, p 11). (p 21)

Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 3¹ lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)

Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)

Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)

Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)

2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)

Kuna KarS § 184 objektiivsed tunnused hõlmavad nii narkootilise kui ka psühhotroopse aine käitlemist, ei mõjuta kriminaalasja lahendamist eksimus, kui süüdistuses nimetatakse psühhotroopset ainet narkootiliseks aineks. (p 9)

Süüdistatava ülekuulamise puhul tuleb silmas pidada, et KrMS § 293 lg 2, § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 järgi on tal õigus ütluste andmisest keelduda. Süüdistatav ei ole küll kohustatud ütluste andmisest keeldumist põhjendama, kuid kahtluseta saab ta seda teha, väites, et ristküsitlemine enne tunnistajate ärakuulamist võib rikkuda tema kaitseõigust. KrMS § 294 p 1 järgi toob kohtus ütluste andmisest keeldumine kaasa süüdistatava varem antud ütluste avaldamise, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool. Selle sätte järgi saab ütlused avaldada aga siis, kui süüdistatavat pole võimalik kohtuistungil ristküsitleda. Kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest, kuid väljendab samas, et ta nõustub andma ütlusi alles pärast tunnistajate ristküsitlust, puudub tema varem antud ütluste avaldamiseks KrMS § 294 p 1 kohaselt alus. Alles pärast seda, kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest ka hiljem, s.o pärast tunnistajate küsitlemist, tekib alus taotleda tema varem antud ütluste tõendina esitamist. Kui aga süüdistatav kuulati üle enne tunnistajaid, kuid ta ei keeldunud ütluste andmisest ja samas oli talle tagatud õigus olla kõigi tõendite uurimise juures, küsitleda tunnistajaid ning esitada nende ütluste kohta vastuväiteid nii ise kui kaitsja vahendusel ning süüdistatav ka ei avaldanud, et ta soovib anda tunnistajate räägitu põhjal uusi ütlusi või esitada lisatõendeid, ei saa kaitseõiguse rikkumisest rääkida. (p-d 17–19)

Arusaam, et süüdistatava ütlusi tuleb käsitada prokuröri tõendina siis, kui seda on nimetatud tõendina süüdistusaktis, asetaks kohtumenetluse pooled ebavõrdsesse olukorda. Kuna kaitseakt esitatakse KrMS § 227 lg 1 järgi kohtule pärast süüdistusakti koopia saamist, saaksid süüdistatava ütlused olla kaitsja tõendiks vaid juhul, kui prokurör ei ole neid süüdistusaktis toodud tõendite loetelus nimetanud. Vastupidisel juhul puuduks kaitsjal KrMS § 286 lg 1 kohaselt vähimgi võimalus süüdistatava ülekuulamise aega mõjutada, kuivõrd selle tõendi esitamine ja uurimine sõltuks otseselt prokuröri menetluslikust käitumisest. (p 16)

Kohtumenetluses ei ole kindlasti tavapäratu, et sama tõendi uurimist taotlevad mõlemad või mitu kohtumenetluse poolt. Sellisel juhul ei ole põhjendatud juhinduda üksnes KrMS § 286 lg-s 1 toodud reegeljuhtumist, mil tõendi uurimist on taotlenud vaid üks kohtumenetluse pool. Võrdlusena saab osutada ristküsitluses kehtivale põhimõttele, mille kohaselt juhul, kui tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu menetlusosalist ja esmasküsitlemise õiguses kokkulepet ei saavutata, määrab esmasküsitleja kohus (KrMS § 288 lg 1). Seega olukorras, kus süüdistatava ütlusi on soovinud enda tõendina kasutada rohkem kui üks kohtumenetluse pool, peab ka selle tõendi uurimise aeg olema läbirääkimiste esemeks. Kui kohtumenetluse pooled kokkulepet ei saavuta, peab süüdistatava ülekuulamise aja kindlaks määrama kohus kõiki asjaolusid arvestavalt. (p 17)

Olukorras, kus ekspertiisiaktis kajastub selgelt see, missuguse keemilise koostise ja valemiga psühhotroopseid aineid ekspertiisiks esitatud margid sisaldasid, kuid süüdistus kajastab vaid seda, et kõik kõnealused margid sisaldasid broomil põhinevat psühhotroopset ainet, on teokirjeldus ebatäpne, kuid tegemist pole veaga, mis tooks kaasa süüdistatava õigeksmõistmise osade psühhotroopset ainet sisaldavate markide ebaseaduslikus käitlemises. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus ei või otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb nende sätete põhjal süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21). (p-d 10-11)

Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)

Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 3¹ lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)

Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)

Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)

Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)

Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)