Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (lühend - PSJKS)

Kuni ei ole selge, kuidas halduskohus lahendab talle esitatud kaebusest loobumise avalduse, ei ole selge, kas halduskohtu esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus jääb püsima. Sellises olukorras ei saa põhiseaduslikkuse järelevalve asja edasi menetleda ja seda sisuliselt läbi vaadata. Menetlus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tuleb seetõttu peatada kuni kaebusest loobumise avalduse ja menetluse lõpetamise taotluse lahendamiseni halduskohtus. (p 11)

LS § 74²⁰ lg-s 1 kirjeldatud tegu, s.o keeldumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest, ei ole karistatav alates 1. juulist 2009. Sel päeval jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 74²⁰ kehtetuks. Seaduse seletuskirjas põhjendati muudatust sama seadusega kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist 31. detsembrini 2009 politseiseaduse peatükis V² "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405) ja alates 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 2¹. peatüki 3. jao 2. jaotises "Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009 tuvastatakse joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Isikul on võimalik loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa. Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadus ei näe ette joobeseisundi tuvastamist läbivaatuse käigus ega võimalda keelduda vereproovi võtmisest.

Liikluseeskiri on kehtestatud LS § 3 lg 2 alusel, mille kohaselt liikluskorra määrab Vabariigi Valitsus liikluseeskirjaga. Tegemist on üldise pädevusnormiga, mis ei ole samas piisav materiaalõiguslik alus, võimaldamaks Vabariigi Valitsusel ilma seaduses sisalduva täiendava volitusnormita panna liikluseeskirjaga mootorsõiduki juhile liiklusseadusest erinevaid kohustusi dokumentide kaasaskandmise osas.

LS § 74²⁰ lg-s 1 kirjeldatud tegu, s.o keeldumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest, ei ole karistatav alates 1. juulist 2009. Sel päeval jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 74²⁰ kehtetuks. Seaduse seletuskirjas põhjendati muudatust sama seadusega kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist 31. detsembrini 2009 politseiseaduse peatükis V² "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405) ja alates 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 2¹. peatüki 3. jao 2. jaotises "Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009 tuvastatakse joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Isikul on võimalik loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa. Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadus ei näe ette joobeseisundi tuvastamist läbivaatuse käigus ega võimalda keelduda vereproovi võtmisest.

KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Selle sätte kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine välistatud mitte üksnes siis, kui isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud süüteokoosseisule, vaid ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem, näiteks seaduse muutmise tõttu (vt nt RKKKo nr 3-1-1-112-09, p 7).

Riigil on kohustus luua selline rahastamissüsteem, mis kindlustab omavalitsusüksustele piisavad rahalised vahendid omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. (p 56) PS § 154 lg-st 2 tuleneb omavalitsusüksuse õigus sellele, et talle seadusega pandud riiklikud kohustused oleksid täies ulatuses rahastatud riigieelarvest. (p 74) Seejuures tuleb tagada, et omavalitsusülesannete täitmiseks eraldatav raha oleks eristatav riiklike kohustuste täitmiseks eraldatavatest vahenditest. (p 91)

Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem peab olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. (p 56)

Omavalitsuslike ülesannete rahastamist reguleerivate õigusaktide ebasoodsas suunas muutmine ei ole välistatud. (p 81) Uue õigusliku olukorra loomisel peab seadusandja seega tagama, et õiguse adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks mõistlikul määral, s.t piisavalt aega. Piisavust ehk mõistlikkust saab hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu. (p 83)

Omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis on PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (omavalitsusüksuste enesekorraldusõigus). (p 53) PS § 154 lg-st 1 tulenevat õigust ja kohustust on omavalitsusüksusel võimalik järgida üksnes juhul, kui tal on selleks piisavalt raha. Seetõttu eeldab PS § 154 lg-s 1 sätestatud enesekorraldusõigus juba olemuslikult, et omavalitsusüksustele oleks tagatud õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Sellist tõlgendust toetab ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikkel 9. (p 55)

Omavalitsuslike ülesannete rahastamise tase peab olema vastavuses omavalitsusüksusele pandud ülesannete mahuga. Lisaks seaduses sätestatud kohalike ülesannete täitmisele peab omavalitsusüksusel enesekorraldusõiguse teostamiseks olema raha ka selleks, et otsustada ja korraldada seaduses sätestamata olulisi kohaliku elu küsimusi. (p 65) Õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ei hõlma õigust sellele, et kord juba saavutatud kohalike ülesannete rahastamise taset mitte kunagi ei vähendataks. (p 68)

PSJKS § 7 kohaselt on omavalitsusüksuse volikogu võimalus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks piiratud. Omavalitsusüksuse volikogu ei saa taotleda õigusakti või selle sätte tunnistamist vastuolus olevaks põhiseaduse mis tahes normiga, vaid üksnes põhiseaduse mõne sellise normiga, mis kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka. Kui põhiseaduse norm, millele taotluses tuginetakse, ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik tagatis, on taotlus PSJKS § 7 kohaselt lubamatu ja tuleb jätta PSJKS § 11 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kui aga põhiseaduse norm kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka, on taotlus lubatav ja tuleb sisuliselt läbi vaadata. (p 45) Kui omavalitsusüksuse volikogu vaidlustab õigusakti või sätte põhiseaduse mitme normi alusel, millest mõni on käsitatav kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena, mõni aga mitte, on taotlus lubatav. (p 46)

Varasemas praktikas on leitud, et omavalitsusüksuse volikogu taotluse lubatavuse hindamiseks tuleb ka kontrollida, kas vaidlustatud õigusakti või sätte puhul on kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalik (vt nt Riigikohtu 16.01.2007 otsuse asjas nr 3-4-1-9-06, p-i 16 ja 19.01.2010. a otsuse asjas nr 3-4-1-13-09, p-i 17). (p 47) PSJKS § 7 kohaselt ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalikkus taotluse lubatavuse eeldus. Järeldus, et mingi õigusakti või sätte puhul ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalik, tähendab sisuliselt seda, et riive puudumine on ilmselge. Kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatise riive (ilmselge) puudumine tähendab, et õigusakt või selle säte ning kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik tagatis ei ole vastuolus. (p 48)

Käesoleval juhul on Vabariigi Valimiskomisjon vaidlustatud otsuse teinud talle KOVVS § 14 lõikes 7 ja § 17 lõikes 1 antud järelevalvepädevust kasutades ja see otsus puudutab valimiskomisjonide töökorraldust. Otsus on tehtud linnavolikogu liikmete ja linna valimisõiguslike isikute valimisõiguste kaitseks, et demokraatlikult valitud esinduskogu töö saaks võimalikult kiirelt käivitatud. Isiku õigust osaleda linnavolikogu töös ei mõjuta linna valimiskomisjoni esimehe volituste peatamine. (p 7)

Valimiskomisjoni esimehe volituste peatamine ei muuda võimatuks volikogu istungi kokkukutsumist KOKS § 43 lõikes 1 ettenähtud korras. Kui linna valimiskomisjoni esimees ei saa oma ülesandeid täita, asendab teda aseesimees, kelle KOVVS § 19 lõike 4 kohaselt valib valimiskomisjon oma liikmete hulgast. (p 9)

Riigikohus on otsustanud, et kui isik, kes on pädev volikogu istungit kokku kutsuma, ignoreerib KOKS § 43 lõike 4 alusel esitatud vähemalt neljandiku volikogu koosseisu ettepanekut kutsuda nende poolt tõstatatud küsimuste arutamiseks kokku volikogu istung, siis on volikogul õigus koguneda ka omaalgatuslikult (vt Riigikohtu 02.07.2004 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-16-04 punkti 14). Volikogul on õigus koguneda omaalgatuslikult ka siis, kui valimiskomisjoni esimees või tema asendaja ei täida talle pandud kohustust kutsuda kokku volikogu esimene istung. Rahva poolt valitud esindusorgani põhiseaduslike ülesannete täitmine ei saa sõltuda ühe isiku meelevaldsest tegevusest või tegevusetusest (vt Riigikohtu 16.04.2004 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-12-04 punkti 21). (p 10)

Käesoleval juhul on otsuse vaidlustatud punkt tehtud Vabariigi Valimiskomisjonile KOVVS § 17 lõigetega 1 ja 2 antud järelevalvepädevust kasutades ja puudutab valimiskomisjoni töökorraldust. See punkt ei saa rikkuda üksikisiku valimisõigusi. Isik ei saa ka linna valimiskomisjoni esimehena esitada kaebust Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale. Linna valimiskomisjon ei ole samuti kaebeõiguslik huvitatud isik ei KOVVS § 66 lõike 1 ega PSJKS § 37 lõike 1 mõttes. (p 11) Linna valimiskomisjon on Vabariigi Valimiskomisjoni ettekirjutuse adressaadina kohustatud seda ettekirjutust KOVVS § 17 lõikest 6 tulenevalt täitma. (p 12)

Valimiskomisjonide tegevusele saab analoogia korras kohaldada haldusmenetluse seadust (vt Riigikohtu 08.11.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-24-05 p-i 11 ja 14.11.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-27-05 p-i 9). Sellest seadusest tuleneb, et valimiskomisjonid peavad välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel ehk kohaldama uurimispõhimõtet nagu see on sätestatud HMS §-s 6. (p 10)

Valimiskomisjoni otsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta on oma olemuselt haldusakti andmiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmine (vt Riigikohtu 02.04.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-5-09 p-i 16). (p 11) Üheski seaduses ei ole reguleeritud, kuidas toimetada kätte valimiskaebuse rahuldamata jätmise otsus, mistõttu pidi valimiskomisjon lähtuma kaebuses toodud valikust. (p 12) Haldusakti kättetoimetamine selleks mitte ettenähtud viisil iseenesest ei välista kaebetähtaja kulgema hakkamist (Riigikohtu 05.05.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-12-05 punkti 15). (p 15)

Kui tekib vaidlus selle üle, kas haldusakti adressaat on koormava haldusakti kätte saanud, on tõendamiskohustus haldusorganil ( vt Riigikohtu 09.05.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-28-05 punkti 14). See seisukoht ülekantav ka valimiskomisjoni sellise otsuse kättetoimetamisele, millega jäeti kaebus rahuldamata. (p 14)

Valimiskomisjoni otsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta on oma olemuselt haldusakti andmiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmine (vt Riigikohtu 02.04.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-5-09 p-i 16). (p 11) Üheski seaduses ei ole reguleeritud, kuidas toimetada kätte valimiskaebuse rahuldamata jätmise otsus, mistõttu pidi valimiskomisjon lähtuma kaebuses toodud valikust. (p 12) Haldusakti kättetoimetamine selleks mitte ettenähtud viisil iseenesest ei välista kaebetähtaja kulgema hakkamist (Riigikohtu 05.05.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-12-05 punkti 15). (p 15)

Kui tekib vaidlus selle üle, kas haldusakti adressaat on koormava haldusakti kätte saanud, on tõendamiskohustus haldusorganil ( vt Riigikohtu 09.05.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-28-05 punkti 14). See seisukoht ülekantav ka valimiskomisjoni sellise otsuse kättetoimetamisele, millega jäeti kaebus rahuldamata. (p 14)

PSJKS § 46 lõige 2 annab Riigikohtule volituse tunnistada hääletamistulemus valimisjaoskonnas kehtetuks, kui õigusrikkumine mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt. Selle volituse kasutamiseks ei pea menetlusosaline olema esitanud sõnaselget taotlust ja Riigikohus võib ka omal algatusel tunnistada hääletamistulemuse kehtetuks, kui ta leiab, et asja lahendamisel tuvastatud õigusrikkumine mõjutas või võis seda oluliselt mõjutada. Sellise volituse puudumine ohustaks esinduskogude valimistega seotud vaidluste kiiret lahendamist. Riigikohus peab hääletamissedelite kehtetust puudutava otsuse puhul hindama ka tuvastatud õigusrikkumise mõju ja võtma seisukoha küsimuses, kuidas see mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust. (p 9) Vt ka Riigikohtu 26.06.2009 otsuse nr 3-4-1-15-09 annotatsioone.

Hääletamissedelite kehtetuks tunnistamine ei too vahetult kaasa kohustust korraldada kordushääletamine. EPVS § 71 lõike 1 kohaselt tuleb kordushääletamise korraldamiseks esmalt tunnistada hääletamistulemus kehtetuks. PSJKS § 46 lõige 2 annab Riigikohtule volituse tunnistada hääletamistulemuse valimisjaoskonnas kehtetuks, kui õigusrikkumine mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt. (p 20) Hääletamistulemust võib oluliselt mõjutada see, kui õigusrikkumise puudumisel oleks hääletamistulemus olnud või võinud olla oluliselt teistsugune. Käesolevas asjas ei ole pitsatijäljendi puudumine mõjutanud valija hääletamisotsust. Nende hääletamissedelitega ei ole üritatud valimistulemust ebaseaduslikult moonutada. Kuna Euroopa Parlamendi valimised toimuvad ühes üleriigilises valimisringkonnas, siis ei avalda peaaegu kõigi ühe valla ühes valimisjaoskonnas antud hääletamissedelite kehtetuks tunnistamine olulist mõju hääletamistulemusele. Kogu riigis (valimisringkonnas) kehtetuks tunnistatud sedeleid on kehtivate sedelitega võrreldes üldist hääletamistulemust oluliselt mittemõjutav kogus. (p 21)

EPVS § 57 lõike 8 punkt 1 on sõnastuselt selge ja ühemõtteline. Selline norm aitab kõige paremini tagada õigusselgust, õiguslike tagajärgede ennustatavust, õiguskindlust. Lisaks on EPVS § 57 lõike 8 punktil 1 kaalukas eesmärk välistada valimistulemuse mõjutamine teadmata päritolu hääletamissedelitega või sedelitega, mis ei ole hääletamistulemuse kindlakstegemisel arvesse võetavate hääletamissedelite hulka sattunud selleks ettenähtud ajal. Valimiskomisjonid peavad sellisest normist lähtuma ja seda kohaldama. Valimiskomisjonid ei või anda sellele normile tekstiga vastuolus olevat tõlgendust ja selle tulemusena jätta normi kohaldamata. Vastupidiselt tegutsedes seaksid valimiskomisjonid end sisuliselt seadusandja asemele. (p 17)

Asjassepuutuv saab olla norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral. Asjassepuutuvaks saab lugeda üksnes isiku suhtes kohaldatud normi, mis tegelikult reguleerib vaatlusalust suhet või olukorda (vt nt Riigikohtu 13.02.2007 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-16-06 p-i 14).

Kuna asja lahendamisel otsustava tähtsusega õigusnormi leidmiseks peab kohus tuvastama asja lahendamiseks olulise tähtsusega asjaolud, siis eeldab sätte asjassepuutuvuse kontrollimine Riigikohtus erandjuhul ka selle hindamist, kas esialgset õigusvaidlust lahendanud kohus on niisugused asjaolud tuvastanud. Kui Riigikohtul ei oleks sellist õigust, siis võiks kujuneda olukord, kus Riigikohus hindab kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust (vt Riigikohtu 20.03.2006 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-33-05 p-i 18).

Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras esialgse kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid (vt Riigikohtu 25.11.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-9-03 p-i 12)(p 19).

Väärteomenetluse seadustiku §-s 29 loetletakse asjaolud, mille esinemisel on väärteomenetlus välistatud ja juba alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada. Selles õigusnormis ei nähta väärteomenetlust välistava asjaoluna ette menetlemist ebaseadusliku menetleja poolt. Sellises olukorras saab tugineda VTMS § 29 lg 1 p-le 1, mille kohaselt tuleb alustatud väärteomenetlus lõpetada, kui isiku teos puuduvad väärteo tunnused. Tõendamiseseme asjaolusid saab väärteomenetluses tuvastatuks lugeda üksnes kohtuväline menetleja. Väärteomenetluse seadustiku §-s 9 nimetatakse kohtuvälise menetlejana 1) täidesaatva riigivõimu volitustega asutust; 2) valla- ja linnavalitsust; 3) eraõiguslikku juriidilist isikut halduslepingu alusel. Kuna üldkogu tunnistas ÜTS § 5411 lg 3 ning VTMS § 9 p 3 ja § 10 lg 5 põhiseaduse §-dega 3, 10, 13 ja 14 vastuolus olevaks, siis puudus eraõiguslikul juriidilisel isikul pädevus isiku käitumises väärteo tunnuseid tuvastada.

Nii kriminaalmenetlus kui ka väärteomenetlus kujutavad endast riigivõimu ühe alaliigi - karistusvõimu - teostamist ja et tulenevalt PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleb riigivõimu, sealhulgas karistusvõimu, teostada üksnes põhiseaduse ning sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kuna riigivõimu teostamine üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel on ka üks õigusriigi põhimõtte väljendusi, siis tuleb PS § 3 lõiget 1 lugeda koos §-s 10 väljendatud demokraatliku õigusriigi põhimõttega. Seadusereservatsiooni nõue ei välista absoluutselt riigivõimu teatud volituste delegeerimist. Kuid põhiseadus ei võimalda delegeerida kõiki riigivõimu volitusi, samuti peab delegeerimise viis olema kooskõlas põhiseadusega. Juba ainuüksi lepingu nimetusest tulenevalt on halduslepinguga põhimõtteliselt lubatav delegeerida eranditult vaid täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid. Karistusvõimu ning sealhulgas süüteomenetlust oma terviklikkuses - koos võimaliku kohtumenetlusega - ei saa aga käsitada (tavalise) haldusülesannete täitmisena. Seetõttu ei saa VTMS § 9 p-s 3 ja § 10 lg-s 5 ning ÜTS § 54¹¹ lg-s 3 sätestatut osas, mis võimaldab halduslepingu alusel delegeerida riigi karistusvõimu eraõiguslikule juriidilisele isikule, lugeda seadusereservatsiooni nõudega täielikus kooskõlas olevaks.

Neid ülesandeid, mida on põhiseaduse mõtte kohaselt kohustatud täitma riigivõim ja mis seetõttu moodustavad riigivõimu tuumikfunktsiooni, ei saa riigivõim delegeerida eraõiguslikule juriidilisele isikule. Riigi tuumikfunktsiooni hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka karistusvõim ning sealhulgas ka süütegude menetlemine. Süüteomenetluse puhul on tegemist riikliku tegevuse valdkonnaga, milles võimaldatakse ulatuslikult riivata isikute põhiõigusi. Mida ulatuslikumad on mingis valdkonnas põhiõiguste piiramise legaalsed võimalused, seda vastutusrikkamalt peab riik toimima isikute kaitsmisel ja sellise olukorra kujundamisel, mis peab vältima põhiõiguste põhjendamatud riived. Isiku võimalus end kaitsta ja turvaliselt tunda süüteomenetluste kontekstis tähendab nii avaliku võimu poolt süüteomenetluse reeglite kehtestamist kui ka seda, et avalik võim vastutab süütegude menetlejate koolitamise ja kestva täiendkoolitamise eest ning tagab ametkondliku kontrolli nende tegevuse üle, sealhulgas ka selle üle, et iga konkreetse väärteomenetluse raames ei riivataks ülemääraselt põhiõigusi. Süüteomenetluste puhul riigivõimu poolt vahetult kõnealust vastutust kandmata ja menetleja üle kontrollifunktsiooni teostamata ei ole riigis tagatud põhiõigust menetlusele ja korraldusele.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 38 lg 1 kohaselt tuleb kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale esitada Riigikohtule pärast asja lahendamist Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebus tuleb esitada kolme päeva jooksul Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse teatavakstegemisest arvates Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu. Kui kaebuse esitamisel ei ole järgitud kolmepäevast kaebuse esitamise tähtaega ning ei ole ka tähtaja järgimata jätmist põhjendatud, tagastatakse kaebus läbivaatamatult (p 7).

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 38 lg 1 kohaselt tuleb kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale esitada Riigikohtule pärast asja lahendamist Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebus tuleb esitada kolme päeva jooksul Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse teatavakstegemisest arvates Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu. Kui kaebaja ei ole kolmepäevast kaebuse esitamise tähtaega järginud ega esitanud tähtaja mittejärgimise põhjendusi, tuleb kaebus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 40 alusel läbivaatamatult tagastada.

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 63 lg 3 kohaselt on Vabariigi Valimiskomisjonil õigus jätta mittenõuetekohane kaebus läbi vaatamata. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ei näe ette eraldi nõuet määrata kaebajale kaebuse puuduste kõrvaldamiseks täiendav aeg. Seda ei võimaldaks ka kaebuste läbivaatamiseks ettenähtud kolmepäevane tähtaeg.

PSJV § 37 kohaselt saab valimiskaebemenetluses Riigikohtus vaidlustada üksnes valimiskomisjoni otsuseid või toiminguid. Valimiskaebemenetlus ei ole mõeldud kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse aktide ning toimingute õiguspärasuses selgusele jõudmiseks. Kohaliku omavalitsuse volikogu või valitsuse akti või toimingu õiguspärasuses, ka juhul kui see on seotud valimiskomisjoni otsuse või toiminguga, tuleb selgusele jõuda eelkõige halduskohtumenetluse või ka maavanema järelevalvemenetluse raames (vt ka Riigikohtu 29.09.2006 otsuse asjas nr 3-4-1-11-06 p-i 12; 27.12.2006 otsus asjas nr 3-4-1-15-06 p-i 13 ja 23.03.2007 otsuse asjas nr 3-4-1-6-07 p-i 10). (p 13)

Riigikogu töökorra seaduse § 6 lg 3 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 26 lg 1 kohaselt võib Riigikogu juhatuse taotlusel lõpetada Riigikohtu otsusega enne tähtaega Riigikogu liikme volitused, kes keeldub ametivannet andmast. Vande andmisest keeldumine on Riigikogu liikme volituste enne tähtaega lõpetamise aluseks. (p 5)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 37 kohaselt saab valimiskaebemenetluses Riigikohtus vaidlustada üksnes valimiskomisjoni otsuseid või toiminguid. Valimiskaebemenetlus ei ole mõeldud kohaliku omavalitsuse volikogu aktide õiguspärasuses selgusele jõudmiseks. Volikogu otsuste õiguspärasusele saab halduskohtumenetluse raames hinnangu anda halduskohus. (p 10)

Kaebaja taotles kaebuse esitamise tähtaja ennistamist, viidates halvale tervislikule seisundile, rasketele elutingimustele ja halvale materiaalsele olukorrale. Kolleegiumi hinnangul ei ole kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluses esitatud põhjusi, mida saaks lugeda mõjuvaks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 40 lg 2 mõttes.

Kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale tuleb esitada Riigikohtule Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu. Kui kaebust ei ole Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu esitatud ega ole sellist kaebust ka Vabariigi Valimiskomisjonile laekunud, siis tuleb kaebus vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 40 lg 2 p-le 2 tagastada.

Kellegi volikogu liikmeks kinnitamine ei puuduta sama volikogu teiste liikmete õigusi (vt Riigikohtu 01.12. 2005 otsust nr 3-4-1-35-05 ja 15.11.2002 otsust nr 3-4-1-20-02). (p 7)

Kellegi volikogu liikmeks kinnitamine ei puuduta sama volikogu teiste liikmete õigusi (vt Riigikohtu 01.12. 2005 otsust nr 3-4-1-35-05 ja 15.11.2002 otsust nr 3-4-1-20-02). (p 8)

Valimiskaebusega kaitstakse kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kellegi volikogu liikmeks kinnitamine ei puuduta sama volikogu teiste liikmete õigusi. (p 8)

Vastavalt PSJKS § 11 lõikele 3 tuleb tagastada Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas läbivaatamatult, kuna ringkonnakohus ei ole kohtuotsuse resolutsioonis tunnistanud õigustloova akti sätet põhiseadusega vastuolus olevaks.