KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-90-10 PDF Riigikohus 29.11.2010

Vastavalt VTMS § 199 lg-le 1 jõustub kohtuvälises menetluses tehtud otsus, kui selle peale ei ole kaebust esitatud ja kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud. Kaebuse esitamise tähtaega hakatakse lugema alates päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav (VTMS § 114 lg 4). Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on seda teinud vormikohase otsustusega.


Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud - loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud - raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-152-05 ja nr 3-1-1-5-07). Väide, et kaebemenetlus väärteomenetluses on eksitav, ei ole mõjuv põhjus (vt ka RKKKo nr 3-1-1-55-10, p-d 11 ja 14). Kui maakohtu määrus on põhjendamata, sest selles puudub kohtu argumentatsioon, miks ja millisel õiguslikul alusel ennistamise taotlus rahuldati ning milliseid objektiivseid takistusi loeti mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ületamisel, siis rikub maakohus oluliselt menetlusõigust VTMS § 199 lg 2 ja § 193 lg 1 mõttes.

3-1-1-98-10 PDF Riigikohus 22.11.2010

Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema KrMS 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina (RKKKm nr 3-1-1-96-09, p 10.3 ja nr 3-1-1-120-09, p 8.4). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause järgi kujutab endast erandit eelmises lauses nimetatud üldreeglist - apellatsiooni saab ringkonnakohus jätta läbi vaatamata üksnes juhul, kui selleks annavad aluse konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud.

3-1-1-83-10 PDF Riigikohus 16.11.2010
TsK

KarS §-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust (RKKKo 3-1-1-61-08, p 17.1.) See reegel kehtib ühtviisi nii maksuhaldurile andmete esitamata jätmise (tegevusetus) kui ka valeandmete esitamise (tegevus) korral.

Kui juriidilisest isikust maksumaksja poolt nõuetekohase kuludokumendita nn arvevabrikule üle kantud raha on süüdistuses nimetatud maksustamisperioodide jooksul maksumaksjale tagastatud (eeskätt kantud tagasi maksumaksja pangakontole), ei saa algset rahaülekannet käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-42-08, p 15 jj).

Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.


Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.


Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (RKKKo 3-1-1-3-10, p 41).


KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega (vt RKKKo 3-1-1-85-10, p 12).

Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (RKKKo 3-1-1-3-10, p 41).


KrMS § 268 lg-st 1 tulenevalt ei saa kohus kuriteo kaastäideviimises süüdistatavale isikule omistada teopanust, mis väljuks süüdistuse piiridest.

Kohus ei saa isikut tegevusetusdeliktis süüdi tunnistada, kui süüdistusest ei nähtu, et isik pani talle etteheidetava teo toime tegevusetusega.


Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lõikes 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima. (RKKKo 3-3-1-15-07, p-d 31-33).


Sundraha väljamõistmisel tuleb kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti ja lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast.


Kaitseõiguse tagamiseks tuleb süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi süüdistus sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas.


KrMSRS § 2 lg 1 mõtte kohaselt tuleb enne 1. juulit 2004 prokuratuurist kohtusse saadetud kriminaalasja maakohtus arutada kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. Seda ka juhul, kui kriminaalasja arutatakse esimese astme kohtus uuesti pärast apellatsiooni- või kassatsioonimenetlust, mis KrMS § 2 lg-st 3 tulenevalt on toimunud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Selle nõude rikkumine ei ole aga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.


Tuvastamaks, kas ja kui siis, millises summas on riigil tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme vastu, tuleb esmalt tuvastada deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu riigi eest varjatuks jäänud maksukohustuse suurus. Seejärel tuleb kohtul kindlaks teha 1) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult (maksumaksjalt) sissenõutav maksukohustuse tekkimise ajal ja 2) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Nende summade vahe on käsitatav juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna. Lisaks eeltoodule on deklareerimiskohustust rikkunud juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahjuna käsitatav maksuintressi-summa äriühingu varjatud maksukohustuse sellelt osalt, mis oli maksukohustuse tekkimise ajal osaühingult sissenõutav, millest on lahutatud maksuintressisumma see osa, mis olnuks äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada maksuintressi tasuma. Tuvastamaks, kas teatud rahaline kohustus (nt maksukohustus) oli mingil ajahetkel sissenõutav, tuleb hinnata võlgniku varalist olukorda sellel ajahetkel tervikuna, võttes arvesse nii võlgniku varaliselt hinnatavaid õigusi kui ka kohustusi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66). Sellest, kas äriühing on mingil aruandeperioodil kasumis või kahjumis, ei saa järeldada, kas ja kui, siis millises ulatuses on äriühing samal perioodil võimeline oma finantskohustusi täitma.

Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.

Deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahju suuruse, sh äriühingu maksukohustuse sissenõutavuse määra ning selle muutumise peab üldjuhul tõendama kannatanu (riik maksuhalduri kaudu). Ühe erandina sellest reeglist ei pea aga kannatanu tõendama, et maksukohustuse tekkimise ajal puudusid äriühingul varalised kohustused teiste võlausaldajate ees (mis võinuksid vähendada äriühingu suutlikkust täita oma maksukohustust).


KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.

3-1-1-70-10 PDF Riigikohus 15.11.2010

Alaealiste laste kasvatamine ja varasemate vabadusekaotuslike karistuste puudumine ei ole veel iseenesest asjaolud, mis välistaksid isikule mõistetud vangistuse reaalse täitmisele pööramise.


Riigikohus ei või faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga on Riigikohus pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud.


Erinevalt esimese astme kohtus lahendist võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda ka ringkonnakohtus vahetult uurimata tõenditele, kui neid on maakohtus vahetult uuritud ja kui need on apellatsioonimenetluses avaldatud.


Tõendite vahetu uurimise põhimõttest võib teha erandi tulenevalt kannatanu psüühikahäirest, mille tõttu ei ole kannatanu võimeline adekvaatselt hindama, kuidas on süüdistatava tegevus tema huve mõjutanud. Eelnev kehtib ka juhul, kui kohus on kannatanu teovõimet piiranud alles pärast süüdistuse sisuks oleva teo toimepanemist.

Erinevalt esimese astme kohtus lahendist võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda ka ringkonnakohtus vahetult uurimata tõenditele, kui neid on maakohtus vahetult uuritud ja kui need on apellatsioonimenetluses avaldatud.


Isiku kaitseõiguse rikkumise tuvastamiseks ei piisa üldsõnalisest väitest, et kaitsja ei ole kaitseülesande täitmiseks kasutanud kõiki võimalikke vahendeid.

Kaitsja poolt kohtule süüdistatavat õigustava tõendi esitamata jätmine ei ole kaitseõiguse rikkumine, kui süüdistataval endal puudus takistus see tõend esitada või nõuda kaitsjalt selle tõendi esitamist.

Süüdistatava taotlusel riigi õigusabi osutava kaitsja taandamata jätmine ei riku isiku kaitseõigust, kui kaitsjal puuduvad seadusest tulenevad kaitseülesande täitmist välistavad asjaolud.


Varasemalt süüdistatava ja kannatanu tsiviilvaidluse lahendamine ei ole kriminaalmenetluses kohtuniku taandumise alus KrMS § 49 lg 1 p 1. Nimetatud asjaolu iseenesest ei ole taandumisalus ka KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel.

KrMS § 49 lg 1 p 2 kohaselt peab taanduma kohtunik, kes on samas kriminaalasjas teinud kohtumääruse eeluurimiskohtunikuna. Ringkonnakohtunik, lahendades määruskaebust, ei ole käsitatav eeluurimiskohtunikuna, ning nähtuvalt KrMS § 49 lg-st 3 tema suhtes eelmärgitud taandamisalust ei ole.


Süüdistatava taotlusel riigi õigusabi osutava kaitsja taandamata jätmine ei riku isiku kaitseõigust, kui kaitsjal puuduvad seadusest tulenevad kaitseülesande täitmist välistavad asjaolud.

KrMS §-dest 56 ja 57 tulenev menetluskord kehtib üksnes juhul, kui kohtumenetluse pool on esitanud kaitsja taandamise menetluse taotluse, viidates asjaolule, et kaitsja on kuritarvitanud oma menetlusseisundit KrMS § 55 lg 2 tähenduses.


Tõendite vahetu uurimise põhimõttest võib teha erandi tulenevalt kannatanu psüühikahäirest, mille tõttu ei ole kannatanu võimeline adekvaatselt hindama, kuidas on süüdistatava tegevus tema huve mõjutanud. Eelnev kehtib ka juhul, kui kohus on kannatanu teovõimet piiranud alles pärast süüdistuse sisuks oleva teo toimepanemist.

3-1-1-86-10 PDF Riigikohus 08.11.2010

Vahistamismäärust ei saa paigutada KrMS § 385 p 16 toimealasse, mille järgi on keelatud vaidlustada kohtumäärust, mis on tehtud kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamiseks.

Ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu vahistamata jätmise määruse peale, saab määruskaebe korras vaidlustada Riigikohtus.


Kohtuniku pädevus eelistungil tõkendit kohaldada või muuta ei ole sõltuvuses sellest, kas süüdistatav antakse kohtu alla või mitte.


Ringkonnakohus võib saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus üksnes maakohtu sisulist lahendit tühistades. Kriminaalasjas, kus maakohus ei ole sisulist lahendit veel teinud, ringkonnakohtul selline pädevus aga puudub.


Otsustamaks isiku jätkuva vahi all pidamise küsimust, peab kohus iga vahistatu puhul eraldi analüüsima ja põhjendama, kas tema suhtes esinevad vahistamise alused.

3-1-1-92-10 PDF Riigikohus 03.11.2010

Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg-s 5 sätestatu ja kohtupraktikas korduvalt toonitatu kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. See keeld puudutab eeskätt kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga seonduvaid ja tõendamisesemega (KrMS § 62) hõlmatavaid asjaolusid. Kuid lisaks kriminaalmenetluse esemeks olevatele faktilistele asjaoludele puututakse kriminaalasja menetlemisel kokku ka mitmesuguste menetluslikku laadi faktiliste asjaoludega, mis kajastavad erinevate menetlustoimingutega (tõendite kogumisele või kriminaalmenetluse tagamisele suunatud menetlustoimingutega, aga ka näiteks taotluste ja kaebustega) seonduvat. Oluline on siiski silmas pidada, et kooskõlas KrMS § 62 lg-ga 2 võidakse menetluslikku laadi faktilisi asjaolusid tuvastada ka nn vabatõendite (näiteks mingis teises, kuid käesolevaga seonduvas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse) alusel ja et tulenevalt KrMS § 347 lg 2 p st 6 ja § 321 lg 2 p-st 5 on võimalik taotleda menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamist kõrgema astme kohtu poolt ka tuginevalt sellistele dokumentidele.


KrMS §-s 413 sätestatust nähtub, et kohtuotsuste konkurentsi juhtudel on seadusandja pidanud nii võimalikuks kui ka vajalikuks sisuliselt korrigeerida KrMS § 408 lg-s 1 sätestatut: täitmiskohtuniku poolt vähemalt ühe jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuse kaetuks lugemine teise jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistusega tähendab sisuliselt kahtlemata jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuse korrigeerimist väljaspool teistmismenetlust. KrMS §-s 413 sätestatud kohustuse täitmisel peab täitmiskohtunik vältimatult välja nõudma kõik jõustunud ja omavahel konkureerivad kohtulahendid ning põhjendatud kahtluste tekkimisel ka vastavad kriminaaltoimikud. Loogiliselt ei ole võimalik põhjendada, miks ei peaks ülalnimetatud täitmiskohtuniku kohustus laienema ka kriminaalasja arutavale kohtunikule, kel tuleb asuda erinevate kohtuotsustega mõistetud karistusi liitma.


Süüdistatava poolseid vabadusõiguse rikkumisele viitavaid väiteid ei saa kohus ilma nende õigsust kontrollimata tunnistada ilmselt põhjendamatuteks.

3-1-1-84-10 PDF Riigikohus 03.11.2010
KrK

Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (RKKKo 3-1-1-43-10, p 30).

Ehkki menetleja isiku vahetumist pole teatud juhtudel võimalik vältida, ei saa sellega kaasneda võivat menetlusaja pikenemise riski panna süüdistatavale.

Olukorras, kus riigivõimu vastutusalasse jäävate asjaolude tõttu on kriminaalasja menetlemine mingil perioodil pidurdunud, tuleb järgnevalt üles näidata erilist hoolikust asja võimalikult kiireks lahendamiseks.

Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21).

Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).


Isiku süüditunnistamine ja karistamine on KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo 3-1-1-35-08, p 18.) Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (RKKKo 3-1-1-61-09, p 34.2). Samuti on võimalik olukord, kus kuriteokoosseis jääb küll endisel kujul kehtima, ent karistusseadust täiendatakse erikoosseisuga, mis erinormina tõrjub senini kohaldunud kuriteokoosseisu konkreetse teo karistatavuse alusena kõrvale.

Kuriteokoosseis, mille järgi on võimalik tegu pärast karistusseaduse muutumist jätkuvalt karistatavaks lugeda, ei pea olema suunatud sama õigushüve kaitsmisele nagu see kuriteokoosseis, mille järgi tegu oli karistatav toimepanemise ajal või ka pärast seda karistusseaduse mõne teise redaktsiooni kohaselt. Seadus, mis muudab mingi käitumise karistatavuse eelduste paiknemist karistusseaduse struktuuris, ei välista teo karistatavust KarS § 5 lg 2 mõttes.

Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Otsesõnu on see seaduses nii ette nähtud nende tegude puhul, mis pandi toime enne karistusseadustiku jõustumist (KarSRS § 3 lg 2). Sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseerida, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (RKKKo 3-1-1-139-05, p 23).

Nii kriminaalkoodeksi kehtivusajal kui ka ajavahemikul 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KrK § 161, KarS § 289) suhtes (RKKKo 3-1-1-100-09, p 28).

Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.


Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.


KrMS § 268 lg 8 ei võimalda kohtul omal algatusel süüdistuses KrK § 161 järgi kvalifitseeritud tegu KrK § 1411 järgi ümber kvalifitseerida, sest tegemist oleks süüdistatava olukorra raskendamisega (3-1-1-41-07, p 13).


Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21).

Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).


Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21).

Ringkonnakohus pole apellatsioonimenetluses pädev tühistama samas kriminaalasjas maakohtu poolt tehtud määrust, millega on ühe süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud.

Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks.

KrMS § 202 kohaldamine eeldab, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava või süüdistatava käitumises tuvastatud KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused - süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü (RKKKo 3-1-1-19-10, p 8.3).


Ringkonnakohus pole apellatsioonimenetluses pädev tühistama samas kriminaalasjas maakohtu poolt tehtud määrust, millega on ühe süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud.


Riigikohus, sedastades, et maakohus on jätnud kohtuotsuse KrMS § 312 ja § 339 lg 1 p 7 eirates isiku süüküsimuses nõuetekohaselt põhistamata, ei saa saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, vaid peab saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.

Vt p 16. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)


Riigikohus, sedastades, et maakohus on jätnud kohtuotsuse KrMS § 312 ja § 339 lg 1 p 7 eirates isiku süüküsimuses nõuetekohaselt põhistamata, ei saa saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, vaid peab saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.

Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).


Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks.


Kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas ei nõustu mõned süüdistatavatest kokkuleppemenetlusega, peab menetleja lahendama kriminaalasja üldmenetluses või mõnes muus lihtmenetluses, mitte aga eraldama materjale nende süüdistatavate suhtes, kes kokkuleppemenetlusest keeldusid (RKKKo 3-1-1-119-09, p 13 jj).


Nii kriminaalkoodeksi kehtivusajal kui ka ajavahemikul 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KrK § 161, KarS § 289) suhtes (RKKKo 3-1-1-100-09, p 28).

Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.

3-1-1-85-10 PDF Riigikohus 02.11.2010
MKS

Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati otsustada, kas kuritegu on toime pandud tegevuse või tegevusetusega. Tagajärjedelikti puhul tuleb tuvastada vahetult tagajärje saabumisele eelnev tegu. Ei ole võimalik, et selline vahetult tagajärjele eelnev tegu on ühtlasi nii tegevus kui tegevusetus (RKKKo 3-1-1-71-02, p 6.2.) Teo toimepanija hilisem passiivseks jäämine ei muuda delikti tegevusetusdeliktiks (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14). On oluline, kas konkreetse teo raskuspunkt oli tegevusel või tegevusetusel (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14 ja 3-1-1-4-08, p 14).


Maksuhaldurile valeandmete esitamise (MKS § 1531 lg 1 alternatiiv 2) kaastäideviija võib olla ka äriühingu raamatupidaja, kes ühiselt ja kooskõlastatult deklaratsiooni allkirjastava juhatuse liikmega kannab sellesse ebaõiged andmed.


Otsuse või toiminguna KarS § 2911 mõttes saab käsitada üksnes sellist otsust või toimingut, mille tegemine eeldab ametiisiku järelevalvealase õiguspädevuse kasutamist (avaliku võimu teostamist).

Äriühingu maksudeklaratsiooni koostamist ja esitamist ei saa käsitada riikliku järelevalve otsuse või toiminguna KarS § 2911 mõttes isegi mitte juhul, kui valeandmete esitaja on ametiisik, kellele Maksu- ja Tolliamet on andnud õiguse ja kohustuse kontrollida konkreetse maksudeklaratsiooni õigsust.

See, kui pädev Maksu- ja Tolliameti ametnik jätab tema kontrollitavas maksudeklaratsioonis ilmnenud veale ettenähtud korras reageerimata, võib olla vaadeldav otsuse või toimingu ebaseaduslikult tegemata jätmisena KarS § 2911 mõttes.

Kahju KarS § 2911 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.

Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 2911 toimepanijalt vähemalt otsest tahtlust nende faktiliste asjaolude suhtes, mis muudavad ametiisiku poolt otsuse või toimingu tegemise või tegemata jätmise ebaseaduslikuks.

Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 2911 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.


Kahju KarS § 2911 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.


KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega.


Mõistes süüdistatava õigeks, on ringkonnakohus lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 14, § 181 lg-st 1 ja § 175 lg 1 p-st 1 kohustatud hindama kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluste põhjendatust kogu ulatuses, sh esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulude osas.


Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 2911 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.


Kahju KarS § 2911 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.

3-1-1-71-10 PDF Riigikohus 01.11.2010

Õigusena KarS § 349 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Seetõttu ei hõlma nimetatud süüteokoosseis juhtumeid, kus tähtsat isiklikku dokumenti kasutatakse või see antakse kasutada üksnes eesmärgiga omandada selline positsioon, mil isikul võib tekkida küll ootus teha tulevikus mingi tehing, aga mida ei ole võimalik vaadelda objektiivse nõudeõigusena.

Eraõiguslikust juriidilisest isikust ööklubi pidajal on õigus otsustada oma vaba äranägemise järgi selle üle, kas ta sõlmib klubisse pääseda soovivate inimestega klubisse sisenemist õigustava lepingu või mitte. Sealjuures võib klubipidaja keelduda nimetatud lepingu sõlmimisest hoolimata klubisse siseneda soovija vanusest. Seetõttu ei saa ööklubi turvamehele teise isiku dokumenti esitaval inimesel tekkida nõudeõigust enda klubisse sisse lubamise suhtes. Sellest lähtuvalt ei realiseeri isik, kes annab teisele isikule ööklubi turvamehele esitamiseks oma isikutunnistuse, KarS § 349 koosseisu.

3-1-1-88-10 PDF Riigikohus 27.10.2010

Kriminaalmenetluse seadustiku § 383 lg-s 1 ja §-s 385 sätestatu tähendab, et põhimõtteliselt on menetlusosalisel määruskaebemenetluse raames võimalik vaidlustada kõiki kohtumäärusi, mille peale kaebuse esitamise õigust seadusandja piiranud ei ole. Seejuures on aga vastavalt KrMS §-le 391 kõrgema astme kohtus määruskaebuse läbivaatamisel tehtus kohtumäärus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. KrMS §-s 391 sätestatud piirang ei tähenda siiski seda, nagu poleks kõrgema astme kohtus määruskaebuse läbivaatamisel tehtud lahend vaidlustatav küsimustes, mille kohta tehti otsustus esmakordselt ja mis ei olnud esimese astme kohtus arutamise esemeks. Eeskätt on kõnealuse normi eesmärgiks välistada samade menetluslike üksikküsimuste korduv lahendamine kõrgema astme kohtute poolt.

3-1-1-78-10 PDF Riigikohus 27.10.2010

Avaldades kohtulikul uurimisel kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb eristada, kas tegemist on ütluste avaldamisega ristküsitlusel või selle väliselt.


Kohtueelse uurimise ajal ülekuulamise tulemina saadud ütluste ristküsitlusel avaldamise tingimused laienevad ka ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise tulemina saadud ütluste avaldamisele.

Ristküsitlusel võib kohtueelses menetluses antud ütlusi (sh ütluste sündmuskoha olustikuga seostamisel antud ütlusi) avaldada üksnes kohtumenetluse poole taotluse alusel, kontrollimaks vastuolu korral ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsust.


Olukord, kus isiku asukoht on teadmata ja menetleja ei suuda seda välja selgitada, ei tähenda iseenesest veel seda, et isik hoidub kriminaalmenetlusest kõrvale.

Kui isikule on küll väljastatud kutse ilmuda seoses kriminaalmenetlusega uurija juurde, kuid pole tuvastatud, et ta on selle kutse ka kätte saanud, siis ei saa tema uurija juurde ilmumata jäämist käsitada kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisena.


Kohtuotsuse põhjenduste rajamine kohtus üle kuulatud süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Kohtueelse uurimise ajal ülekuulamise tulemina saadud ütluste ristküsitlusel avaldamise tingimused laienevad ka ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise tulemina saadud ütluste avaldamisele.

Ristküsitlusel võib kohtueelses menetluses antud ütlusi (sh ütluste sündmuskoha olustikuga seostamisel antud ütlusi) avaldada üksnes kohtumenetluse poole taotluse alusel, kontrollimaks vastuolu korral ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsust.

Avaldades kohtuistungil uurimistoimingu protokolli, tuleb arvestada KrMS §-des 289, 291, 292 ja 294 sätestatud erandeid.


Kohtuotsuse põhjendusi ei või rajada kohtus üle kuulatud süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele.

3-1-1-87-10 PDF Riigikohus 20.10.2010
3-1-1-82-10 PDF Riigikohus 06.10.2010

Väärteoasja menetlenud isik võib olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas. Selle nõude rikkumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes.


Toimetades liiklusjärelevalvet üksi, peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik astuma täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Selleks võib nt toimingu salvestada, tagades võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust.


Väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust.


Olukorras, kus liiklusjärelevalve raames üksinda sõidukite kiirust mõõtnud politseiametnik ei püüagi koguda täiendavaid tõendeid, leidmaks usaldusväärset kinnitust kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile, jäävad kõrvaldamata kahtlused menetlusaluse isiku süüdiolekus. Sellised kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks.


Toimetades liiklusjärelevalvet üksi, peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik astuma täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Selleks võib nt toimingu salvestada, tagades võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust.

Järelevalveametnik ei või jätta potentsiaalse väärteomenetluse tarbeks sihilikult tõendid kogumata ega eirata järelevalvetoimingute tegemise korda põhjendusel, et korra järgimiseks napib ressursse.

3-1-1-73-10 PDF Riigikohus 05.10.2010

Süüteoga saadud vara konfiskeerimisel KarS § 831 alusel peab kohus tõendama konfiskeeritava vara pärinemist arutatava kriminaalasja asja esemeks olevast süüteost. Sellist seotust ei ole võimalik tõendada üksnes üldiste kriteeriumidega nagu isikul legaalse sissetuleku puudumine.


Riigikohus ei või faktilisi asjaolusid tuvastada, vaid saab üksnes kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta.


Kui kõrgema astme tühistab alama astme kohtu otsuse, tuleb süüdistatavale mõistlikus suuruses hüvitada see osa menetluskuludest, mida ta on kandnud enda õigustatud seisukohtade esitamisel ja süüdistatava kanda jäävad üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud.

3-1-1-67-10 PDF Riigikohus 27.09.2010

Võistlevas kohtumenetluses on tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel (KrMS § 15) oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel. Tunnistaja ütluste vahendlikule uurimisele seavad KrMS § 68 lg 5, § 296 lg 1 ja § 289 lg 1 olulisi piiranguid. KrMS § 289 lg 1 lubab kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada vaid tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõtet on selgitatud mitmes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas otsuses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-89-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07). Järelikult tuleb tunnistaja ütlused, mis on talletatud tunnistaja ülekuulamise protokollis või ka dokumendis, üldjuhul jätta tõendina kõrvale, kui tunnistajat ennast on võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta ristküsitleda kohtuistungil. Patsiendikaardi puhul on oluline, et patsiendikaardil sisalduv teave pole mitte kohtueelses menetluses antud ütlused menetlejale KrMS § 63 lg 1 tähenduses, vaid eravestluses arstile edastatud teave, mis on patsiendikaardi vahendusel jõudnud kriminaalmenetlusse.


Patsiendikaart kui dokument tuleb lugeda lubatavaks tõendiks üksnes osas, mis puudutab kannatanul tuvastatud kehavigastusi. Patsiendikaardil sisalduv teave kannatanu suhtes vägivalda tarvitanud isikute kohta ei ole hõlmatud arsti eriteadmiste ja pädevusega. Sisuliselt kajastab see teave kannatanu ütlusi tõendamiseseme asjaolude (teo toimepanijad ja toimepanemise viis) kohta, mille arst kandis patsiendikaardile kannatanu poolt arstile antud seletuse järgi.

3-1-1-60-10 PDF Riigikohus 22.09.2010

Kohtupraktikas on nõustutud, et avaliku korra rikkumine võib tuleneda asjaolust, et teoga rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu /.../, samas on aga leitud ka seda, et avalikku õigusrahu rikub iga süütegu /.../. Seetõttu saab avaliku korra rikkumisena vaadelda vaid tegu, millega rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt. Avaliku korra rikkumise intensiivsusaste võib olla erinev olenevalt konflikti aset leidmise kohast ning et rääkimaks kolmandate isikute avaliku õigusrahu rikkumisest ööklubis peab rikkumine olema intensiivsem kui mitmetes muudes avalikes kohtades.


KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek. Viimane on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seega ei ole kannatanu nõusolekuna käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine (vt RKKKo nr 3-1-1-109-01, p 6.1). Nii ei ole näiteks teo passiivne talumine hirmust teo toimepanija ees vaadeldav nõusolekuna. Samas ei saa enesestmõistetavalt nõusoleku andmisele kehtestada vorminõuet - näiteks nõuda, et kannatanu peab oma nõusolekut teo toimepanemisega otsesõnu kinnitama -, vaid selle andmine võib aset leida ka konkludentselt. Et tegu toimub pärast nõusoleku andmist, võib paratamatult esineda olukordi, kus kannatanu andis nõusoleku teole, mis erines olulisel määral hiljem asetleidnust. Kui teo toimepanija saab aru, et ta teeb rohkem kui kannatanu nõusolekut andes eeldas, on toimepanija tegu õigusvastane. Usub aga toimepanija ekslikult, et kannatanu lubas tal teha algsest nõusolekust rohkem, tuleb teo toimepanija vastutuse küsimus lahendada KarS § 31 lg-s 1 sätestatud lubatavuseksimuse eeskirjade järgi.


Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei ole kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.


Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37 ja nr 3-1-1-55-09, p 20).


Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Samas ei saa eitada, et ka juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse ühiskonnas valitsevate hoiakute tõttu isikuid stigmatiseerida. Seetõttu tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.


Süüdistatava teo vastavuse kontrollimata jätmine süüteokatse tunnustele olukorras, kus kohus on leidnud, et isiku vastutuselevõtmine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 32 ja nr 3-1-1-55-09, p 23).


Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibi e legaliteedipõhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures on oluline, et otstarbekuse kaalutlusel on võimalik alustatud kriminaalmenetlust üksnes lõpetada, kriminaalmenetluse alustamise enese suhtes aga kehtiva õiguse kohaselt selline kaalutlusõigus puudub ja siin toimib kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonita (vt ka RKKKo nr 3-1-1-19-10, p 8.2). Kõnealust põhimõtet täpsustades märgitakse KrMS § 193 lg-s 1 ja §-s 194, et kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis).

3-1-1-76-10 PDF Riigikohus 16.09.2010

Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kõne all oleva lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. Kriminaalmenetluse seadustiku §-st 180 ei tulene võimalust jätta süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud või osa menetluskuludest kellegi kolmanda, näiteks advokaadi kanda.


Eesti Advokatuuri juhatuse poolt RÕS § 21 lg 3 alusel 15. detsembri 2009 otsusega kehtestatud tasude ja kulude hüvitamise korra p-i 52 kohaselt makstakse advokaadi põhjendatud taotlusel tema poolt riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu vastavalt kaugusele, kui riigi õigusabi osutamise koht asub advokaadibüroo, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohast vähemalt 40 kilomeetri kaugusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on riigi õigusabi osutamise põhimõtete vastane siduda advokaadi taotluse põhjendatust sellega, kas riigi õigusabi oleks saanud tulla osutama riigi õigusabi osutamise koha piirkonnas asuva advokaadibüroo advokaat või mitte. Advokaadid tegutsevad riigi õigusabi osutamise valdkonnas vaba konkurentsi tingimustes ning on õigustatud avaldama riigi õigusabi osutamise soovi mistahes Eesti piirkonnas. Seega tuleb menetlejal korra p-s 52 sätestatud advokaadi taotluse põhjendatuse kindlakstegemiseks kontrollida kitsalt konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas advokaat käis riigi õigusabi osutamise kohas ja kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega. Samuti peab menetleja kaaluma, kas advokaadil oli vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita - nt ei saa üldjuhul põhjendatuks lugeda, et advokaat külastab vahi all viibivat kaitsealust ühe kaebuse koostamise ettevalmistamiseks korduvalt. Sama kehtib ka sõidukulude osas. Korra p 57 kohaselt määrab kohus, uurimisasutus või prokuratuur riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse alusel kindlaks hüvitamisele kuuluvad advokaadi või advokaadibüroo pidaja poolt riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulud, kui riigi õigusabi on osutatud linnas või vallas, mis ei hõlma advokaadibüroo või selle osakonna, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohta. Korra p 59 sätestab, et p-s 57 nimetatud juhtudel riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse advokaadi põhjendatud taotlusel summas 2 krooni iga läbitud kilomeetri kohta. Järelikult tuleb menetlejal ka sõidukulude puhul kontrollida advokaadi taotluse põhjendatust, kuid nagu eespool märgitud, ei hõlma põhjendatuse kontroll seda, kas riigi õigusabi osutamise piirkonnast oleks mõni advokaat saanud riigi õigusabi osutada või mitte.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 391 kohaselt on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud kohtumäärus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Riigikohtu praktikas on esinenud juhtumeid, kus ebaseaduslik kohtulahend on tühistatud vaatamata sellele, et menetluskord kohtulahendi vaidlustamist ette ei näe. Sellisteks juhtumiteks on olnud olukorrad, kui määruskaebusest nähtub ilmselgelt, et ebaseadusliku kohtulahendiga on rikutud isiku põhiseaduslikke õigusi - näiteks õigust vabadusele (vt nt RKKKm nr 3-1-1-20-08, p 8) või kui määrus, mis ei ole formaalselt määruskaebe korras vaidlustatav, on sisult õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt (vt RKKKm nr 3-1-1-41-08 ja nr 3-1-1-69-08). Kui ringkonnakohus jätab osa kaitsjatasust advokaadi enda kanda tehes sellega ebaseadusliku määruse, on ringkonnakohus süüditatava olukorda kergendanud ning seetõttu ei too ringkonnakohtu määrus kaasa süüdistatava ega teiste menetlusosaliste põhiseaduslike õiguste kahjustamist. Seega puudub Riigikohtul menetluslik pädevus esitatud määruskaebuse sisuliseks lahendamiseks ning see tuleb jätta läbi vaatamata.

3-1-1-55-10 PDF Riigikohus 06.08.2010

Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).


Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.

Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.


Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 65 ei ole väärteomenetluses kohaldatav. Juhul kui kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatakse maakohtu asemel ekslikult halduskohtule, ei saa kaebuse esitamise ajaks lugeda selle halduskohtule esitamise aega.


Kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-10, p 9; nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9). Seega saab kohus hinnata kohtus üle kuulamata tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste usaldusväärsust ja piisavust üksnes juhul, kui see tunnistaja on jäänud mõjuval põhjusel kohtusse ilmumata (vt ka RKKKo nr 3-1-1-28-10, p 9).


Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.

Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.

Möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud - loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud, milleks võivad olla raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms. (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-5-07, p 6 ja nr 3-1-1-152-05, p 6.)


Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.

Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).

3-1-1-59-10 PDF Riigikohus 06.08.2010

Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine lähenemiskeelu kohaldamise osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.


VÕS § 1055 lg 1 alusel lähenemiskeelu kohaldamisel peab kohus konkreetselt määratlema need tingimused (piirangud), mida lähenemiskeelu adressaadil kaitstava isiku suhtes järgida tuleb. Lähenemiskeelu kohaldamisel selle tingimuste (piirangute) määratlemata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise lähenemiskeeldu puudutavas osas.

Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine lähenemiskeelu kohaldamise osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.

Lähenemiskeelu tingimuste määratlemisel peab kohus arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile.

Keelates lähenemiskeelu adressaadi füüsilise lähenemise kaitstavale isikule, peab kohus määratlema lähenemiskeelu ruumilise ulatuse, s.o minimaalse lubatud vahemaa lähenemiskeelu adressaadi ja kaitstava isiku vahel. Üldjuhul peaks lähenemiskeelu ruumiline ulatus olema kohtuotsuses väljendatud meetrites. Vajadusel tuleb lähenemiskeeldu sõnastades ette näha erandjuhud, mil lähenemiskeeld ei kehti või kehtib väiksemas ulatuses. Lähenemiskeelu ulatuse või kehtivuse võib seada sõltuvusse konkreetsest asukohast (nt määrates selle suuremaks kaitstava isiku elukohas, väiksemaks avalikes kohtades või piirates lähenemiskeelu kehtivust üksnes kaitstava isiku elukohaga).

Vähemulatusliku lähenemiskeelu kohaldamiseks võib anda alust ka asjaolu, et lähenemiskeelu adressaadil ja kaitstaval isikul on ühine elukoht, kuid seda vaid tingimusel, et väiksema ulatusega lähenemiskeeld ei muuda keelu eesmärgi saavutamist ebareaalseks.

Lähenemiskeeld võib kaitstava isiku kõrval laieneda ka teatud paikadele, mis on kaitstava isikuga tihedalt seotud (nt isiku elu-, õppimis- või töökoht, tavapärane liikumistee vmt).

Lähenemiskeeld võib lisaks füüsilise lähenemise keelule hõlmata ka muid tingimusi, näiteks keeldu kaitstava isikuga suhelda (sh telefoni või muude sidekanalite vahendusel või kirja teel).


Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-26-08, p 14).


VÕS § 1055 lg 1 alusel lähenemiskeelu kohaldamisel peab kohus konkreetselt määratlema need tingimused (piirangud), mida lähenemiskeelu adressaadil kaitstava isiku suhtes järgida tuleb. Lähenemiskeelu kohaldamisel selle tingimuste (piirangute) määratlemata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise lähenemiskeeldu puudutavas osas.

3-1-1-58-10 PDF Riigikohus 06.08.2010

Lihtmenetluste teatud eripära on vaja arvestada menetlusdokumentide tõlkimisel. Vastavalt KrMS § 10 lg-s 5 sätestatule tuleb üldmenetluses koostatav süüdistusakt eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale alati kohustuslikus korras kätte anda tõlgituna tema emakeelde või keelde, mida ta valdab. Tõlgitud kokkuleppe kätteandmise kohustust menetlusseadustikus otsesõnu ei sisaldu. Kuna kokkuleppemenetluse puhul on süüdistusakti asemel nimelt kokkulepe menetluse edasist kulgu määravaks oluliseks menetlusdokumendiks, tuleb õigeks pidada tõlgendust, et ka kokkulepe tuleb eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale anda kätte tõlgituna.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 10 lg 2 kohaselt tagatakse tõlgi abi kahtlustatavale (süüdistatavale), kes ei valda eesti keelt. Tõlk on tegelikult tagatud esiteks sellega, kui tõlk võtab osa kahtlustatava suhtes või tema osalusel tehtavatest menetlustoimingutest ja muudab arusaadavaks toimingu käigu ning teiseks sellega, kui kahtlustatavale antakse menetluse edasist kulgu määravad olulised menetlusdokumendid kätte tõlgituna tema emakeelde või keelde, mida ta valdab. Erandeid, mis võimaldaksid eesti keelt mittevaldavale kahtlustatavale jätta lihtmenetluste puhul menetlustoimingutes tõlgi tagamata, menetlusseadustikus ei sisaldu.

Lihtmenetluste teatud eripära on vaja arvestada menetlusdokumentide tõlkimisel. Vastavalt KrMS § 10 lg-s 5 sätestatule tuleb üldmenetluses koostatav süüdistusakt eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale alati kohustuslikus korras kätte anda tõlgituna tema emakeelde või keelde, mida ta valdab. Tõlgitud kokkuleppe kätteandmise kohustust menetlusseadustikus otsesõnu ei sisaldu. Kuna kokkuleppemenetluse puhul on süüdistusakti asemel nimelt kokkulepe menetluse edasist kulgu määravaks oluliseks menetlusdokumendiks, tuleb õigeks pidada tõlgendust, et ka kokkulepe tuleb eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale anda kätte tõlgituna.

KrMS § 2562 lg 5 teises lauses sätestatust tuleneb, et kiirmenetluse keskne dokument � kiirmenetluse protokoll - antakse eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale kätte tõlgituna vaid tema taotlusel. Selline vaid süüdistatava taotlusel tõlkimise võimalus on kasutatav siiski vaid nn tavalises kiirmenetluses, mil piirdutaksegi vaid kiirmenetluse protokolli koostamisega. Kui aga prokuratuur on pidanud KrMS § 2562 lg-st 3 lähtuvalt vajalikuks kohaldada kiirmenetluses täiendavalt kas kokkuleppemenetluse või käskmenetluse reeglistikku, siis koostatakse tulenevalt sama paragrahvi viienda lõike kolmandast lausest kiirmenetluse protokolli asemel vastavalt kas kokkulepe või süüdistusakt ja eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale edastatakse kohustuslikus korras nende menetlusdokumentide tõlked.


KrMS § 2562 lg 5 teises lauses sätestatust tuleneb, et kiirmenetluse keskne dokument � kiirmenetluse protokoll - antakse eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale kätte tõlgituna vaid tema taotlusel. Selline vaid süüdistatava taotlusel tõlkimise võimalus on kasutatav siiski vaid nn tavalises kiirmenetluses, mil piirdutaksegi vaid kiirmenetluse protokolli koostamisega. Kui aga prokuratuur on pidanud KrMS § 2562 lg-st 3 lähtuvalt vajalikuks kohaldada kiirmenetluses täiendavalt kas kokkuleppemenetluse või käskmenetluse reeglistikku, siis koostatakse tulenevalt sama paragrahvi viienda lõike kolmandast lausest kiirmenetluse protokolli asemel vastavalt kas kokkulepe või süüdistusakt ja eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale edastatakse kohustuslikus korras nende menetlusdokumentide tõlked.


Seadusandja ei ole igasuguseid tõlgi tagamise sätete rikkumisi käsitanud kohtuotsuse tühistamise alustena.

Kohtueelsest menetlusest saab eesti keelt mittevaldava süüdistatava puhul tõlgi puudumine olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes vaid siis, kui on täiendavalt tuvastatud, et just nimelt tõlgi puudumisega kaasnes või võis kaasneda kohtuotsuse ebaseaduslikkus või põhjendamatus. Sisuliselt tähendab KrMS §-s 10 ja § 339 lg 1 p-s 9 sätestatu tõlgendamine nende koostoimes seda, et nõutava tõlgi puudumine kohtueelses menetluses on üldjuhul kohtumenetluses heastatav.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 10 lg 2 kohaselt tagatakse tõlgi abi kahtlustatavale (süüdistatavale), kes ei valda eesti keelt. Tõlk on tegelikult tagatud esiteks sellega, kui tõlk võtab osa kahtlustatava suhtes või tema osalusel tehtavatest menetlustoimingutest ja muudab arusaadavaks toimingu käigu ning teiseks sellega, kui kahtlustatavale antakse menetluse edasist kulgu määravad olulised menetlusdokumendid kätte tõlgituna tema emakeelde või keelde, mida ta valdab. Erandeid, mis võimaldaksid eesti keelt mittevaldavale kahtlustatavale jätta lihtmenetluste puhul menetlustoimingutes tõlgi tagamata, menetlusseadustikus ei sisaldu.

Lihtmenetluste teatud eripära on vaja arvestada menetlusdokumentide tõlkimisel. Vastavalt KrMS § 10 lg-s 5 sätestatule tuleb üldmenetluses koostatav süüdistusakt eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale alati kohustuslikus korras kätte anda tõlgituna tema emakeelde või keelde, mida ta valdab. Tõlgitud kokkuleppe kätteandmise kohustust menetlusseadustikus otsesõnu ei sisaldu. Kuna kokkuleppemenetluse puhul on süüdistusakti asemel nimelt kokkulepe menetluse edasist kulgu määravaks oluliseks menetlusdokumendiks, tuleb õigeks pidada tõlgendust, et ka kokkulepe tuleb eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale anda kätte tõlgituna.

KrMS § 2562 lg 5 teises lauses sätestatust tuleneb, et kiirmenetluse keskne dokument � kiirmenetluse protokoll - antakse eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale kätte tõlgituna vaid tema taotlusel. Selline vaid süüdistatava taotlusel tõlkimise võimalus on kasutatav siiski vaid nn tavalises kiirmenetluses, mil piirdutaksegi vaid kiirmenetluse protokolli koostamisega. Kui aga prokuratuur on pidanud KrMS § 2562 lg-st 3 lähtuvalt vajalikuks kohaldada kiirmenetluses täiendavalt kas kokkuleppemenetluse või käskmenetluse reeglistikku, siis koostatakse tulenevalt sama paragrahvi viienda lõike kolmandast lausest kiirmenetluse protokolli asemel vastavalt kas kokkulepe või süüdistusakt ja eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale edastatakse kohustuslikus korras nende menetlusdokumentide tõlked.

Seadusandja ei ole igasuguseid tõlgi tagamise sätete rikkumisi käsitanud kohtuotsuse tühistamise alustena.

Kohtueelsest menetlusest saab eesti keelt mittevaldava süüdistatava puhul tõlgi puudumine olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes vaid siis, kui on täiendavalt tuvastatud, et just nimelt tõlgi puudumisega kaasnes või võis kaasneda kohtuotsuse ebaseaduslikkus või põhjendamatus. Sisuliselt tähendab KrMS §-s 10 ja § 339 lg 1 p-s 9 sätestatu tõlgendamine nende koostoimes seda, et nõutava tõlgi puudumine kohtueelses menetluses on üldjuhul kohtumenetluses heastatav.

Kokku: 198| Näitan: 61 - 80

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json