Väärteomenetluse seadustik (lühend - VTMS)

VTMS § 29 lg 1 p 5 kohaselt väärteomenetlust ei alustata ja alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg on möödunud. VTMS § 29 lg-st 3 tuleneb, et aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-14-10, p 6).

Väärteo aegumine on käsitatav absoluutse menetlustakistusena, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkumise mistahes eesmärgil. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-64-09, p 7).

Reformatio in peius keelu põhimõttest lähtuvalt on kohus pädev väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel lõpetama vaid siis, kui ta ise arutab väärteoasja VTMS § 83 lg-s 1 nimetatud korras (s.t kui eelnevalt ei ole selles asjas tehtud kohtuvälise menetleja karistusotsust). (RKKKo nr 3-1-1-51-09).

Väärteo aegumine toimib absoluutse menetlustakistusena ka kassatsioonimenetluses. See tähendab, et ka siis, kui alles kassatsioonimenetluses selgub, et menetletav väärtegu on aegunud, peab Riigikohus menetluse lõpetama ega ole enam pädev arutlema selle väärteo kvalifitseerimise õigsuse, tõendatuse või mistahes muude sisuliste õiguslike küsimuste üle.

Väärteo aegumine on käsitatav absoluutse menetlustakistusena, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkumise mistahes eesmärgil. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-64-09, p 7).

Väärteo aegumine toimib absoluutse menetlustakistusena ka kassatsioonimenetluses. See tähendab, et ka siis, kui alles kassatsioonimenetluses selgub, et menetletav väärtegu on aegunud, peab Riigikohus menetluse lõpetama ega ole enam pädev arutlema selle väärteo kvalifitseerimise õigsuse, tõendatuse või mistahes muude sisuliste õiguslike küsimuste üle.

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-50-08, p 7.1). Muu hulgas lahendab kohus kohustuslikus korras VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7 ja nr 3-1-1-55-08, p 8). Asja arutamine täies ulatuses (ab ovo) eeldab VTMS § 85 p 3 kohaselt ka seda, et kohus teeks (asja kohtulikku arutamist ette valmistades) kindlaks, milliseid tõendeid tuleb kohtulikul arutamisel uurida ja võtaks tarvitusele abinõud nende esitamiseks kohtuistungil.

Juhul, kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-10, p 9; nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9). Sarnaselt keelab uurimispõhimõte lugeda ebausaldusväärseteks kohtuvälises menetluses antud tunnistaja ütlusi, mille andja on jäänud kohtusse kutsumata või mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata.

Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8). Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).

Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7 ja nr 3-1-1-55-08, p 8).

VTMS § 29 lg-st 3 järeldub, et aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist mistahes eesmärgil (vt RKKKo nr 3-1-1-64-09, p 7).

Asudes kohtuliku arutamise tulemina seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud, ei saa lugeda sellist kohtu seisukohta põhjendatuks. Jättes kohtuotsuse põhistamata, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.

Olukorras, kus maakohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse põhjusel, et selles esinevad mõningad lisakaristust puudutavad ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisulist õigsust, tuleb kohtul kaebuse lahendamisel lähtudes VTMS § 132 p-s 2 sätestatud nõuetest uue otsusega need ebatäpsused kõrvaldada (vt RKKKo nr 3-1-1-6-10, p 8).

Olukord, kus kohus leiab, et (lisa)karistuse määramine oli küll põhjendatud, ent tühistab selle (lisa)karistuse mõningase menetleja formuleeringu ebatäpsuse tõttu, kujutab endast vastuolu kohtu otsuse lõpposa järelduse ja tuvastatud tõendamiseseme asjaolude vahel ja seega menetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses.

Vt otsuse p 7 ja RKKKo nr 3-1-1-85-09, p 8 ja nr 3-1-1-20-09, p 12.

VTMS § 74 lg 1 p-s 19 sätestatuga ei ole iseenesest vastuolus, kui karistusotsuses on karistatu teavitamise eesmärgil ära märgitud juhtimisõiguse äravõtmise kui lisakaristuse kehtimise alguse ja ka lõpu aeg. Kuid sellisel juhul peab karistusotsusest ka selgelt nähtuma, et need tähtajad kehtivad üksnes siis, kui seda otsust ei vaidlustata.

VTMS § 123 lg-st 2 tuleneb väärteoasja igakülgse arutamise põhimõte ning kui kohus jätab uurimata asjas olulist tähendust omavaid asjaolusid, rikub ta sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt ka RKKKo nr 3-1-1-30-09, p 5).

VMS § 13 ja 13³ lg 1 süstemaatilisest tõlgendamisest järeldub, et välismaalane, kes taotleb elamisluba töötamiseks Eestis, on seotud elamisloas märgitud töötamise tingimustega ja talle antakse elamisluba töötamiseks üksnes kindlaksmääratud tingimustel, milleks on muuhulgas vähemalt tööandja, töötamise koht ja töökoht.

Kohtuväline menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja ametnik saab menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; nr 3-1-1-142-05, p 12; nr 3-1-1-47-08, p 10 ja nr 3-1-1-73-08, p 9.1).

KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.

VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.

Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust arutatavas asjas ning asja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-104-09, p 15).

Kohtuväline menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja ametnik saab menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; nr 3-1-1-142-05, p 12; nr 3-1-1-47-08, p 10 ja nr 3-1-1-73-08, p 9.1).

VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.

VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.

MõõteS tähenduses eristatakse mõõtevahendile esitatavaid nõudeid ja mõõtjale esitatavaid nõudeid. Tüübikinnitustunnistuses toodud mõõtetulemuse määramatus kiirusemõõturi kasutamisel ei iseloomusta üksnes kiirusemõõturit või kiirust mõõtvat isikut, vaid võimalikku laiendmääramatust seadme reaalsel kasutamisel. See tähendab, et määramatus hõlmab endas nii seadmest, keskkonnast kui kasutajast tulenevaid komponente teatud tõenäosustasemel. (vt ka RKKKo 3-1-1-11-08, p-d 9-11 ja nr 3-1-1-58-08, p 9).

Osade tõendite hindamata jätmine, põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-55-08, p 9).

KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.

Erinevalt kriminaalmenetlusest, mille puhul kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 3 kohustab menetlejat jätkama kriminaalmenetlust ka pärast kuriteo aegumistähtaja möödumist, kui seda taotleb süüdimõistetu rehabiliteerimise eesmärgil, on VTMS § 29 lg 3 järgi aegumine väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist (vt RKKKo nr 3-1-1-64-09, p 7).

VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, mil tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt RKKKo nr 3-1-1-74-07 ja nr 3-1-1-74-08).

Väärteomenetlus ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada kriminaalmenetlusõigusest. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo nr 3-1-1-146-03, p 8).

KOKS § 66² lg 1 sisustamisel hoone fassaadi määrdumise ja vigastuste korral ei pea fassaadi korrasolek ehitise omaniku poolt olema tagatud igal ajahetkel, kuna selline kohustus oleks faktiliselt mittetäidetav ja õiguslikult ebaproportsionaalne. Ehitise omanik või temaga võrdsustatud isik peab mõistliku aja jooksul tegema kohaseid jõupingutusi kõrvalise isiku poolt rikutud fassaadi korrastamiseks. Mõistliku aja ja kohaste jõupingutuste kriteeriumide sisustamisel tuleb arvestada erinevaid asjaolusid. (RKKKo nr 3-1-1-22-05). Igal ajahetkel ei saa kohustatud isikult nõuda ka kõnnitee lumest puhtana hoidmist. Lume koristamise peab isik tagama mõistliku aja jooksul lume sadamisest arvates kohaseid jõupingutusi rakendades.

Nõue, et väärteoasja arutatakse väärteoprotokollis sätestatud ulatuses tähendab seda, et väärteoprotokoll peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetlejal võimalik lugeda vastav süüteokoosseis täidetuks (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-84-07, nr 3-1-1-2-08, nr 3-1-1-9-08).

Möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise (vt ka RKKKo nr 3-1-1-14-04, nr 3-1-1-152-05, nr 3-1-1-5-07).

VTMS § 55 lg 3 p-st 1 ja § 56 lg 2 p-st 8 järeldub, et menetlusaluse isiku nõusolek kiirmenetluses peab olema antud tema ülekuulamise protokollis (RKKKo nr 3-1-1-75-03, p 6).

Väärteoasjas menetlustoimingute tegemisel peab menetlejal olema selge, kes on toimingule allutatud menetlusalune isik (juriidiline isik oma seadusliku esindaja kaudu või füüsiline isik), millest ta peab toimingus osalevat isikut ka teavitama. VTMS § 19 lg 1 p-de 1 ja 5 kaudu tagatakse isiku õigus teada, et teda süüdistatakse karistatava teo toimepanemises, võimaldades tal teha menetluslikke otsustusi, sh nõustuda enda suhtes kiirmenetluse kohaldamisega. Olukord, kus füüsiline isik osaleb väärteomenetluses üksnes menetlusaluse isiku seadusliku esindajana, ei ole võrdsustatav menetluse läbiviimisega tema enda suhtes (vt RKKKo nr 3-1-1-131-04, p 8).

Kiirmenetluse kohaldamine, kui ei ole täidetud selle tingimused, on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine. VTMS ei võimalda maakohtul saata asja kohtuvälisele menetlejale uueks menetlemiseks, s.o üldmenetluse alustamiseks. Samuti ei saa kohus tulenevalt VTMS §-st 87 arutada väärteoasja üldmenetluses ilma väärteoprotokollita. Seetõttu tuleb maakohtul tühistanud kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsus ja lõpetada väärteomenetlus, kui kohtuväline menetleja ei ole täitnud kiirmenetluse kohaldamise tingimusi. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-109-03, p 7 ja nr 3-1-1-100-03, p 9.)

Kohtunik rakendab VTMS § 95 p 4 alusel tõlgi, eksperdi ja tunnistaja, järgides seejuures kriminaalmenetluse sätteid. Kohtu poolt KrMS § 280 alusel tehtud toimingud kantakse ka kohtuistungi protokolli. Kohtusse ilmunud tunnistajalt võetakse hoiatamise kohta allkiri kohtuistungi protokolli või eraldi hoiatamislehele (vt RKKKo nr 3-1-1-49-08, p-d 7 ja 8 ja nr 3-1-1-72-07). Tunnistajalt allkirja võtmine on käsitatav tema hoiatamise osana ka kohtuistungi rakendamisel, veendumaks, et tunnistaja on mõistnud oma rolli süüteomenetluses ning on valmis andma vaid tõeseid ütlusi.

Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Kohtunik rakendab VTMS § 95 p 4 alusel tõlgi, eksperdi ja tunnistaja, järgides seejuures kriminaalmenetluse sätteid. Kohtu poolt KrMS § 280 alusel tehtud toimingud kantakse ka kohtuistungi protokolli. Kohtusse ilmunud tunnistajalt võetakse hoiatamise kohta allkiri kohtuistungi protokolli või eraldi hoiatamislehele (vt RKKKo nr 3-1-1-49-08, p-d 7 ja 8 ja nr 3-1-1-72-07). Tunnistajalt allkirja võtmine on käsitatav tema hoiatamise osana ka kohtuistungi rakendamisel, veendumaks, et tunnistaja on mõistnud oma rolli süüteomenetluses ning on valmis andma vaid tõeseid ütlusi.

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Olukorras, mil isik vaidlustab temale kohtuvälise menetleja otsusega väärteo toimepanemise eest määratud põhikaristuse raskust või lisakaristuse kohaldamise põhjendatust, pole kohtul võimalik märgitud küsimusi lahendada, kontrollimata eelnevalt väärteo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisusega seonduvaid asjaolusid. Teisisõnu tuleb kohtul kirjeldatud tingimustel kaebuse piiridest olenemata hinnata, kas kaebuses nimetatud teole kohtuvälise menetleja poolt antud õiguslik hinnang on tervikuna õiguspärane või mitte (vt RKKKo nr 3-1-1-20-09, p 12).

Juhul, kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-73-08, p 11).

Pelgalt fakt, et menetlusalune isik möönab mingil menetlusetapil väärteo toimepanemist, ei võimalda kohtul jätta kohtuvälises menetluses tehtud otsuse aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid kontrollimata. Tuginedes kohtueelses menetluses koostatud kirjalikele tõenditele ja jättes nende pinnalt tõusetunud kahtlused kohtulikul arutamisel kõrvaldamata, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob vastavalt VTMS § 175 p-le 2 kaasa kohtuotsuse tühistamise.

VTMS § 31 lg-st 1 tulenevalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib iseseisvaks tõendiks olla muuhulgas ka foto või film või muu teabesalvestis ning seega videosalvestiski. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on selle videosalvestise kui tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et salvestis oleks tõendina nõuetekohaselt vormistatud. Tõendi nõuetekohasest vormistatusest ei saa rääkida siis, kui seda tõendit väärteoasja materjalide juures ei ole.

KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Tulenevalt KrMS § 113 lg-st 4 võidakse jälitusprotokollilegi vajadusel lisada jälitustoiminguga saadud salvestusi. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-21-09).