Maksukorralduse seadus (lühend - MKS)

MKS § 136¹ lg 4 riivab maksukohustuslase abikaasa PS § 24 lg-st 5 tulenevat edasikaebepõhiõigust ehk õigust tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning tulenevalt kohtulahendi olemusest ning tuginedes mõistlikele põhjendustele on seadusandja pädev edasikaebeõigust diferentseerima (vt otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, p 38).

Edasikaebepõhiõiguse piiramine võib olla lubatav maksude parema laekumise tagamiseks. Samas ei aita MKS § 136¹ alusel MKS § 130 lg-s 1 sätestatud toimingute tegemiseks antud kohtu loa peale määruskaebuse esitamise välistamine kaasa maksude paremale laekumisele, kuna edasikaebeõiguse andmine ei kahjusta maksude parema laekumise eesmärki.

Ringkonnakohtu määruse resolutsiooniga ei ole ühisomandisse kuuluva kinnisvara käsutamine piiratud mitte üksnes maksukohustuslasel, vaid ka tema abikaasal, mida kinnitab ka kinnistusraamatu III jagu, mille kohaselt on keelumärge seatud kogu ühisvarale. Samas aga ei ole maksuhaldur halduskohtult taotlenud ühisomandi käsutamise keelamist maksukohustuslase abikaasal. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus väljunud esitatud taotluse piiridest ning läinud vastuollu HKMS § 2 lg 3 esimese lause ja HKMS § 41 lg 1 teise lausega, mille kohaselt ei või kohus teha lahendit nõude ega aluse kohta, mida ei ole taotletud, ega ületada taotluse piire.

Enne rahalise nõude või kohustuse määramist saab maksuhaldur MKS § 136¹ korras taotleda kinnisasja käsutamise keelamist vaid maksukohustuslasel (vt analoogselt määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 35; otsus asjas nr 3-3-1-28-11, p 45). Samuti peab loa taotlemise üheks eelduseks olema rahalise nõude või kohustuse määramine (määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p d 49 ja 50). Kuna praegusel juhul abikaasa ei ole maksukohustuslane ja maksuhaldur ei plaaninud tema suhtes rahalist nõuet või kohustust määrata, siis ei ole ka abikaasa suhtes loa andmise eeldused täidetud. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus osas, millega anti luba taotleda käsutamise keelumärke kandmine ühisomandis olevale mõttelisele osale kinnistust ja reaalosale elu- ja mitteeluruumist ning anda maksuhaldurile luba loa keelata maksukohustuslasel käsutada ühisomandis olevat mõttelist osa kinnistust ja reaalosa elu- ja mitteeluruumist. Kinnistusraamatu registriosa III jakku kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes maksukohustuslasel.

Selguse huvides tuleks eelistada, et kohtumenetluse regulatsioon paikneks vahetult kohtumenetlust reguleerivas õigusaktis. Sellist sätet kehtestav seadus peab olema vastu võetud Riigikogu koosseisu häälteenamusega (vt otsus asjas nr 3-4-1-7-08, p 30). Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus, millega MKS § 136¹ lg 4 kehtestati, võeti Riigikogus vastu 73 poolthäälega. Mõistete „maksuhaldur“ ja „maksukohustuslane“ puhul on tegemist olemuslikult maksuseaduste reguleerimisesemesse kuuluvate mõistetega, seetõttu ei pea nende mõistete definitsioone kehtestavad sätted olema vastu võetud Riigikogu koosseisu häälteenamusega.

Konstitutsioonilistes seadustes ja lihtseadustes paiknevates konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisesemesse kuuluvaid küsimusi reguleerivates sätetes võib kasutada lihtseadustes defineeritud mõisteid, kui vastava küsimuse reguleerimine ei kuulu olemuslikult konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse. Selline olukord, kus puuduksid üldse seosed konstitutsiooniliste ja lihtseaduste vahel, ei oleks põhiseaduslikult nõutav ega otstarbekas.

Kohustamiskaebuse rahuldamisel ei ole õige kohustada maksuhaldurit tagastama kaebajale tagastamisele kuuluv summa (näit sisendkäibemaks). Kohus peab arvestama võimalusega, et tagastamisele kuuluv summa võib olla muutunud seoses kaebaja poolt vahepealsel ajal tehtud tehingutega või muude asjaoludega. Seetõttu on õige kohustada haldusorganit toimingu tegemist uuesti otsustama, mis tähendaks maksuhalduri kohustust uuesti hinnata, kas sisendkäibemaksusumma tuleb kaebajale tagastada ja kui, siis millises summas, või on vajalik teha uus otsus tagastamise peatamiseks.

Alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kui menetlusosalised on kandnud menetluskulusid osaliselt varasema halduskohtumenetluse seadustiku ja osaliselt uue halduskohtumenetluse seadustiku kehtivusajal, siis kohaldatakse vastavalt mõlemat seadustikku. Kuna esindajakulud kanti vana HKMS ajal, on esindajatasu väljamõistmise õiguslikuks aluseks HKMS v.r § 92 lg 5, mis ei sidunud erinevalt praegu kehtiva HKMS § 108 lg st 6 menetluskulu väljamõistmist sellega, milline oli haldusakti kehtetuks tunnistamise ajend.

Ringkonnakohus ei ole tõendi vastuvõtmisel ja sellega arvestamisel rikkunud HKMS § 198 lg s 2 sätestatud põhimõtet. Ringkonnakohus pidi kohustamiskaebuse lahendamisel arvestama kohtumenetluse ajal muutunud faktiliste asjaoludega. Kohustamiskaebus jääb rahuldamata, kui kohtumenetluse kestel muutunud õiguse või faktiliste asjaolude tõttu oleks nõutava toimingu tegemine võimatu või õiguslikult lubamatu.

MKS § 116 lg 2 sätestab intressi, mis tuleb arvestada, kui maksuhaldur jätab tagastusnõude tähtaegselt täitmata. Seejuures ei arvestata intressi arvestamisel maha seda aega, mil tagastusnõude täitmise tähtaega oli pikendatud või peatatud. Tegemist on vahetult seadusest tuleneva maksuhalduri kohustusega. Maksuhaldur peab intressisumma ise välja arvutama. Selle kohustuse täitmata jätmisel on maksukohustuslasel õigus esitada maksuhaldurile taotlus intresside arvutamiseks ja tasumiseks ning maksuhalduri keeldumise korral esitada vastavasisuline kaebus halduskohtule.

Maksuhaldurile ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel tekkinud enammakse tagastamine kujutab endast toimingut. Toimingu sooritamise menetlus võib lõppeda toimingu sooritamisega või põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada. Enammakse õiguspäraseks tagastamata jätmiseks tuleb maksuhalduril anda maksuotsus. Maksukorralduse seadus ei näe ette eraldi enammakse tagastamata jätmise otsust, mis tagastusnõude menetluse lõpetaks. Kui maksuhaldur otsustas maksuotsusega lõplikult tagastusnõude rahuldamata jätmise, lõppes sellega ühtlasi ka tagastusnõude menetlus ning kaotas õigusjõu maksuhalduri eelnev otsus tagastusnõude täitmise peatamiseks.

Seadus näeb ette võimaluse peatada tagastusnõude täitmine ning selle kohta tehakse kirjalik motiveeritud otsus. Tagastusnõude täitmine peatatakse kuni otsuse jõustumiseni väärteomenetluses, kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumiseni või kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemiseni. Kui maksuhaldur otsustab vahepeal lõplikult ära tagastusnõude täitmise, siis kaotab õigusjõu maksuhalduri eelnev otsus tagastusnõude täitmise peatamiseks. Tagastamata jätmise otsuses tuleb viidata HMS § 43 lg 4 p le 2. Menetlus, mis on juba lõppenud, ei saa samal ajal olla enam peatunud.

Tagastusnõude täitmine ei peatu automaatselt MKS § 107 lg s 1 näidatud sündmuse saabumisel, vaid tuleb peatada maksuhalduri motiveeritud otsusega ja otsuses fikseeritud konkreetse tähtajani. Juhul, kui tähtajana on märgitud otsuse jõustumine väärteomenetluses, langeb väärteomenetluse lõpetamisel ära peatamise alus. Seega tuleb juhul, kui samas asjas jätkub kriminaalmenetlus ning maksuhaldur peab vajalikuks tagastusnõue peatada ka kriminaalmenetluse ajaks, teha selleks MKS § 107 lg 2 alusel uus otsus.

Maksuõigussuhetes on TsÜS § s 25 toodud üldpõhimõttest erandlikult omistatud kohaliku omavalitsuse üksuse asutustele juriidilise isikuga sarnane õigusvõime. Ametiasutused või hallatavad asutused ei saa omavahel küll teha tsiviilõiguslikult kehtivad tehinguid, kuid nende vahel võib toimuda kauba võõrandamine KMS § 2 lg 5 tähenduses või teenuse osutamine KMS § 2 lg 3 p 3 tähenduses. Kui see toimub ettevõtluse käigus, siis maksustatakse ka asutuste omavaheline käive käibemaksuga üldises korras ning asutusel on õigus maha arvata sisendkäibemaksu üldises korras. Võimalik omavaheline alluvussuhe ei ole käibemaksuga maksustamise seisukohast oluline.

Riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse asutuste omavahelise käibe maksustamise vajadus tuleneb ka käibemaksudirektiivi preambuli põhjenduses 5 kirjeldatud lisandväärtusmaksu üldisest põhimõttest, mille kohaselt on maksustamine neutraalne siis, kui maksu kohaldamine hõlmab kõiki tootmis- ja turustusetappe.

Kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse ja ametiasutuse hallatava asutuse vahelist käivet tuleb maksustamise seisukohast hinnata samamoodi nagu käivet, mis oleks tekkinud tsiviilõiguslikust tehingust kahe iseseisva juriidilise isiku vahel (näiteks kui linna spordiasutuste haldamiseks oleks moodustatud mitu sihtasutust, kes oleksid omavahel teinud müügitehingu). Tõendite hindamisel tuleb aga arvestada asutuste õigusvõime piiratud olemust.

Kinnisasja parendusi saab käsitada iseseisva kauba võõrandamisena kui parenduste käigus luuakse olemasolevale ehitisele juurdeehitis. Sellisel juhul toimub ehitise osa võõrandamine enne ehitise osa esmast kasutuselevõttu ning selline tehing on KMS § 16 lg 2 p 3 kohaselt käibemaksuga maksustatav. Riigikohtu otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-18-09 (p 11) on selgitatud, et tulenevalt KMS § 16 lg 2 p st 3 võib olemasoleva ehitise parendamise korral maksuobjektiks olla juurdeehitis, mis võõrandati eraldi. Vaidlusaluses asjas ei ole esitatud tõendeid, millest järelduks, et objekt, mis spordikeskusele üle anti ja raamatupidamises investeeriguna kajastati, oleks olnud olemasoleva spordihoone juurdeehitis, mida oleks saanud iseseisva kaubana üle anda.

Kohtupraktikas (vt otsus kohtu¬asjas nr 3-3-1-29-99) on selgitatud, et maksuõiguses tuleb ettevõtluseks pidada mitte üksnes ettevõtjate tegevust, vaid ka teiste isikute maksuseadustes sätestatud tingimustele vastavat majandustegevust. Kui kahe eraõigusliku juriidilise isiku vahel oleks toimunud tehing, kus üks juriidiline isik korraldab teise isiku omandis oleva kinnisasja ehitamist või remonti, siis oleks seda maksustatud sõltuvalt tehingu asjaoludest kas kauba võõrandamise või teenuse osutamisena. Avalik-õigusliku isiku asutuste vahel toimunud samasuguse tehingu käibemaksuga maksustamata jätmisel võiks selle tulemusena lõpptarbijale pakutava toote (spordihoone kasutamise teenus) omahind suureneda või väheneda võimaliku maksmata või maha arvamata sisendkäibemaksu võrra.

Registreerimiskohustuse aja tuvastamisel lähtus ametiasutus eeldusest, et tehtud tehing kujutas endast kauba soetamist ja edasimüüki. Asjaolu, et ametiasutuse maksuõiguslik käsitlus tehingu tõlgendamisest kauba võõrandamisena oli ekslik, ei tohiks tuua kaasa sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kaotamist ja sellega kaasnevat käibemaksu kumulatsiooni.

Kohaliku omavalitsusüksuse ametiasutus registreeriti käibemaksukohustuslaseks tagasiulatuvalt alates 31. oktoobrist 2009, samuti toimus kauba võõrandamisega käsitatud tehing 31. oktoobril 2009. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus tulenes KMS § 29 lõikest 5, kuid kui osutati vaid teenust, siis nimetatud säte ei kohaldu. Sellisel juhul ei saaks ametiasutus enne käibemaksukohustuslasena registreerimise päeva soetatud teenustelt sisendkäibemaksu maha arvata, kui teenuse edasimüük toimus 31. oktoobril 2009 või hiljem.

Kui ametiasutus sai ja osutas teenust osaliselt ka enne 31. oktoobrit 2009, siis võib rakendamisele kuuluda KMS § 20 lg 11 koostoimes § 19 lõikega 1. Sellisel juhul tuleb arvestada ka Euroopa Kohtu (kohtuasi nr C 385/09) seisukohta, mille kohaselt siseriikliku õigusega ei tohi keelata sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust tagasiulatuvalt, kui käibemaksukohustuslane täidab kõik direktiiviga käibemaksu mahaarvamiseks ette nähtud tingimused ja registreerib ennast mõistliku aja jooksul pärast registreerimiskohustuse tekkimist liikmesriigis käibemaksukohustuslaseks. Praegusel juhul võib tekkida vajadus jätta KMS § 29 lg 5 kohaldamata vastuolu tõttu käibemaksudirektiiviga ning lubada kaebajal sisendkäibemaksu maha arvata enne käibemaksukohustuslasena registreerimist saadud teenustelt.

Selgesõnaliste ajaliste piiride puudumine seaduses ei muuda MKS § 1361 lõiget 1 iseenesest ebaproportsionaalseks ning põhiseadusvastaseks. MKS § 1361 lõikes 3 on välja toodud juhud, mille esinemisel täitetoimingud lõpetatakse. Kohtupraktikas (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-11, p 36) on asutud seisukohale, et kõnealused täitetoimingud on ajutise iseloomuga. Toimingutele kaasnevad piirangud ei rakendu lõplikult, vaid need on sõltuvuses konkreetse sündmuse saabumisest. HKMS § 265 lg 2 kohaselt võib kohus haldustoiminguks antud luba oma määrusega muuta või selle tühistada. Abinõude ebamõistlikult pikaajalise kohaldamise korral on isiku kasutuses seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendid (keelamis- või õigusvastasuse tuvastamise, samuti kahju hüvitamise nõude esitamine).

Taotledes MKS § 136¹alusel luba täitetoiminguteks peab maksuhaldur esitama ka tõendid selle kohta, et taotlus on põhjendatud soovitud ulatuses ega piira isiku õigusi ülemääraselt. Nii HKMS § 59 lg st 3 ja HKMS § 264 lg 2 ls-st 2 kui ka HKMS v.r § 16 lg 2 ls-st 2 nähtub, et kui asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid on esitamata või neid on esitatud ebapiisavalt, teeb kohus menetlusosalisele, kes peab asjaolu tõendama, ettepaneku need esitada või kogub tõendeid ise.

Kuigi HKMS § 59 lg 1 lg 1 teises lauseosas on sätestatud erandlik tõendamiskoormus, ei saa tõendamiskohustust olla menetlusosalisel, keda MKS § 136¹alusel loa andmise menetlusse halduskohtus veel pole kaasatud. Temalt võib aga nõuda tõendite esitamist juba halduskohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel. Seejuures tuleb kohtul juhtida menetlusosalise tähelepanu selliste tõendite esitamise vajadusele.

MKS § 136¹ alusel täitetoiminguks loa andmise menetluses vara väärtuse hindamine ei pruugi põhineda vaid tõenditel, mis on kättesaadavad üksnes vara omanikule ning vara omanikul ei pruugi üldse olla tõendeid tema vara hetkeväärtuse kohta.

Tulenevalt kohtupraktikast ( määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 59 ja määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p 22) tuleb kinnisvara, sõiduki ja muu vara hinna kindlaksmääramisel lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Muu info puudumisel võib arestitava vara väärtuse suurusjärgu hindamisel lähtuda ka arvutivõrgu tuntumates avalikes müügikeskkondades (nt kinnisvara või mootorsõidukite müügipakkumiste portaalis) olevate müügipakkumiste keskmistest turuhindadest. Kinnisvara hindamise akti koostamine, samuti muude aega või eriteadmisi nõudvate ja kulukate menetluste korraldamine pole üldjuhul nõutav. Samuti pole vajalik teha kindlaks asja või õiguse täpset hinda. Seda lähenemist toetab ka lihtmenetluses tõendamist reguleeriv HKMS § 134 lg 2 p 4.

MKS § 136¹ alusel täitetoimingu sooritamiseks loa andmisega seoses on Riigikohus määruses haldusasjas nr 3-3-1-15-12 (p 50) märkinud, mida peab halduskohus välja selgitama selliste täitmist tagavate toimingute lubamisel, mille eesmärk on ennetavalt tagada tulevikus koostatava vastutusotsuse täitmist.

MKS § 136¹ alusel halduskohtule esitatavas taotluses tuleb märkida põhjendus, millest nähtub võimaliku maksukohustuse sissenõudmise oluline raskenemine või võimatus (vt määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12, p 50 alapunkt c) . Kuna põhjendatud kahtluse hindamine on prognoos, siis antakse luba täitetoiminguks, kui kohus peab täitmise raskendatust või võimatust asjaoludest ja kogutud tõenditest lähtudes tõenäoliseks.

Halduskohtule esitatavas taotluses täitmist tagavaks toiminguks loa saamiseks märgitakse ka põhjendus, miks maksuhaldur peab valitud toimingu tegemist vajalikuks. Nendest põhjendustest peab nähtuma, miks maksuhaldur peab põhjendatuks just loa saamist täitetoiminguteks tema soovitud ulatuses.

MKS § 136¹ kohaldamisel tuleb kohustatud isiku õigustatud huvisid ja juhtumi asjaolusid arvestades vältida ületagamist (vt määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12 p 58 ja seal esitatud kohtupraktika). Kui maksuhaldur soovib lisaks täitmist tagavatele abinõudele ka võimalike täitmiskulude lisamist, peab ta juba halduskohtule esitatava taotluse põhjendustes seda näitama.

Äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Kui sundtäitmise tulemusena ei ole õnnestunud äriühingult maksuvõlga sisse nõuda vara puudumise tõttu, on alus maksumenetluse algatamiseks juhatuse liikme vastu.

Maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur MKS § 96 lg 1 alusel vastutusotsuse. Vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12 p 50 alapunkt e). Ka olukorras, kus maksuotsust on vaidlustatud, kuid selle kehtivust ei ole peatatud, võib esineda alus vastutusotsuse tegemiseks ning vastutusotsuse tegemine võib olla seega õiguspärane.

Äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Kui sundtäitmise tulemusena ei ole õnnestunud äriühingult maksuvõlga sisse nõuda vara puudumise tõttu, on alus maksumenetluse algatamiseks juhatuse liikme vastu.

Maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur MKS § 96 lg 1 alusel vastutusotsuse. Vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12 p 50 alapunkt e). Ka olukorras, kus maksuotsust on vaidlustatud, kuid selle kehtivust ei ole peatatud, võib esineda alus vastutusotsuse tegemiseks ning vastutusotsuse tegemine võib olla seega õiguspärane.

Kui maksukohustuslasel on kaup olemas ja teenuse osutamine on tuvastatud, kuid maksuhalduri hinnangul ei ole kaupa saadud ning teenust osutatud arvetel märgitud äriühingute poolt ning maksukohustuslane pidi seda teadma võib maksuhalduril lasuda kohustus määrata maksusumma hindamise teel (vt otsused asjades nr 3-3-1-70-08, p 21; nr 3-3-1-60-11, p 38). Hindamise teel maksusumma määramine on lubatud ka juhul, kui maksukohustuslaseks on füüsilisest isikust ettevõtja.

Kui kaup on olemas ja ebamõistlik on eeldada, et see on saadud tasuta, siis on tulumaksukohustuse väljaselgitamisel oluline tuvastada nimetatud kauba eest makstud tasu tegelik suurus. Kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendaks põhjendamatult ja olulisel määral maksukohustuslase tulumaksukohustust, millest omakorda sõltub otseselt sotsiaalmaksukohustuse suurus.

Maksuotsuse tegemiseks ette nähtud kolmeaastase aegumistähtaja kulgema hakkamine sõltub selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel arvestati maksusumma valesti. Aegumine peatub maksuotsuse vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Pärast vaidemenetluse lõppemist kulgeb aegumistähtaeg edasi ning vastavalt lükkus edasi ka aegumistähtaja lõpp.

Füüsilise isiku vara võõrandamisest saadud kasu ning FIE tulude maksustamist on selgitatud kohtuotsustes asjades nr 3-3-1-55-03 nr ja 3-3-1-70-08. Praegusel juhul ei ole müüdud kinnistu soetamishinda aastal 2006 ettevõtluskuluna deklareeritud ning kulu kanti enne kinnistu müümist 2008. aastal. Seetõttu ei saa maksukohustuslane kulu TuMS § 32 alusel tõepoolest 2008. a maksudeklaratsioonis maha arvata, kuid see ei tähenda, et maksukohustuslane kaotab maksuarvestuses kinnistuga seotud soetamismaksumuse arvesse võtmise õiguse.

Ainult sellise vara võõrandamise korral, mille soetamismaksumuse on maksukohustuslane varem oma ettevõtlustulust maha arvanud, loetakse saadud müügihind täies ulatuses maksumaksja ettevõtlustuluks. Maksuhaldur peab sellega arvestama ja vastavalt vähendama ettevõtlustulu suurust soetamishinna ulatuses TuMS § 37 alusel (kasu vara võõrandamisest).

Maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata jätmise või kinni pidamata jätmise korral kuus aastat. Maksukohustuslase tahtlusttuleb hinnata iga tehingu või tehingupartneri suhtes eraldi.

Kohtupraktika kohaselt (otsus asjas nr 3-3-1-54-11 ) peab maksuhaldur pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist maksusumma määramisel tegema kindlaks maksukohustuslase tahtluse maksusumma tasumata jätmisel. Halduskohtu ülesanne ei ole tuvastada sellistel juhtudel tahtlust, vaid kontrollida, kas maksuhaldur on tahtluse tuvastanud õiguspäraselt. Maksuhalduril tuleb maksuotsuses põhjendada oma hinnangut, miks ta leiab, et maksukohustuslane soovis õigusvastaste tagajärgede saabumist. Tulude ja kulude ebaõigest arvestamisest ei saa automaatselt järeldada maksukohustuslase tahet panna toime maksuõigusrikkumine.

Kohtul on igas menetlusstaadiumis kohustus kontrollida maksusumma määramise õiguspärasust, mis hõlmab ka maksusumma määramise tähtaegsuse kontrolli. Selle küsimuse tõstatamine esmakordselt kassatsiooniastmes ei ole lubamatu. Tegemist on materiaalõigusliku küsimuse lahendamisega.

Halduskohtu määruse peale edasikaebeõiguse puudumine riivab PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigust. (p 41)

Edasikaebeõiguse piiramine võib olla põhimõtteliselt lubatav selleks, et tagada maksude parem laekumine. Samas ei aita olukord, kus MKS § 136¹ alusel MKS § 130 lõikes 1 sätestatud toimingute tegemiseks antud kohtu loa peale on määruskaebuse esitamine välistatud, kaasa maksude paremale laekumisele. Teisisõnu ei sobi edasikaebeõiguse välistamine selle eesmärgi saavutamiseks. Nimelt ei takista loa andmise määruse peale määruskaebuse esitamine selle haldustoimingu sooritamist, milleks maksuhaldur MKS § 136¹ lõike 1 alusel halduskohtult luba taotles (vt Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-3-1-28-11, punktid 30-34). (p 42)

Edasikaebeõiguse välistamine võib põhimõtteliselt olla õigustatud ka menetlusökonoomia kaalutlustel ehk täitetoimingu tegemiseks kuluva menetlusaja lühendamiseks ja kohtusüsteemi töökoormuse vähendamiseks. Edasikaebeõiguse välistamine ei aita aga lühendada täitetoimingu tegemiseks kuluvat menetlusaega, kuna seda toimingut on võimalik teha sõltumata määruskaebuse esitamisest. Samas kohtute töökoormuse vähendamisele aitab edasikaebeõiguse välistamine praegusel juhul kahtlemata kaasa ja on seega selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu. (p 43)

Kolleegiumi hinnangul ei kaalu aga vajadus vähendada kohtute töökoormust praegusel juhul üles MKS § 136¹ alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingute tegemisega põhjustatava omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive intensiivsust ja võimatust kaalul olevaid põhiõigusi halduskohtumenetluses muul viisil kaitsta. Kehtestatud edasikaebeõiguse piirangut ei saa seetõttu pidada mõõdukaks. (p 44)

Maksuhaldurile maksudeklaratsioonides jätkuva valeandmete esitamise korral arvestatakse KarS § 81 lg-st 4 tulenevalt süüteo aegumist viimase osateo (valeandmetega maksudeklaratsiooni esitamise) ajast (vt ka RKKKo 3-1-1-47-07, p-d 27-33).

Ainuüksi asjaolu, et menetletakse maksukuritegu, ei muuda kriminaalasja keerukaks ega mahukaks.

See, et tsiviilhagis ei ole võimalik esitada maksunõuet (sh vastutusnõuet), ei tähenda aga seda, et tsiviilhagis ei saaks riik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud) riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus. Viimatinimetatud juhul ei nõuta süüdistatavalt (võõra) maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et tema õigusvastase teo (deklareerimiskohustuse rikkumise) tõttu on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest (sõltuvalt asjaoludest kas TsK § 448 lg-st 1 või VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7). Järelikult ei ole sellise nõude esitamine kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses asjas nr 3-2-1-25-06, samuti kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatuga.

Kui Riigikohtu tuvastatud kohtuotsuste põhistamiskohustuse rikkumine puudutab üksnes tsiviilhagi lahendamist, on TsMS § 656 lg 1 p-st 5 ja § 657 lg 1 p-dest 2 ja 21 lähtudes võimalik saata kriminaalasi uueks arutamiseks ka ringkonnakohtule, vaatamata sellele, et rikkumine on saanud alguse maakohtust (vt ka 3-1-1-41-09, p 9).

Nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus on pädev hindama menetlusaja mõistlikkust sõltumata sellest, kas madalama astme kohus või kohtud on selles küsimuses seisukoha võtnud ja seda piisavalt põhistanud. Apelleeritud või kasseeritud kohtuotsuse ebapiisav põhistus menetlusaja mõistlikkuse küsimuses ei anna alust kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata. Vt ka RKKKo 3-1-1-46-10, p 7.5 ja 3-1-1-14-11, p 10.

Nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus on pädev hindama menetlusaja mõistlikkust sõltumata sellest, kas madalama astme kohus või kohtud on selles küsimuses seisukoha võtnud ja seda piisavalt põhistanud. Apelleeritud või kasseeritud kohtuotsuse ebapiisav põhistus menetlusaja mõistlikkuse küsimuses ei anna alust kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata. Vt ka RKKKo 3-1-1-46-10, p 7.5 ja 3-1-1-14-11, p 10.

Nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus on pädev hindama menetlusaja mõistlikkust sõltumata sellest, kas madalama astme kohus või kohtud on selles küsimuses seisukoha võtnud ja seda piisavalt põhistanud. Apelleeritud või kasseeritud kohtuotsuse ebapiisav põhistus menetlusaja mõistlikkuse küsimuses ei anna alust kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata. Vt ka RKKKo 3-1-1-46-10, p 7.5 ja 3-1-1-14-11, p 10.

Kui kuriteokaebuses konkreetse isiku käitumise kohta esitatud faktiliste asjaolude tõendatuse kontrollimiseks alustatakse kriminaalmenetlust, on menetlusaja kulgemine tema suhtes alanud sõltumata sellest, millise kuriteokoosseisu tunnustel kriminaalasja menetleti. Vt ka RKKKo 3-1-1-43-10, p 25.

Ajavahemikku, mis jääb kuriteo toimepanemise ja isiku suhtes kriminaalmenetluse alustamise vahele, menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse ei võeta.

Ainuüksi asjaolu, et menetletakse maksukuritegu, ei muuda kriminaalasja keerukaks ega mahukaks.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks kõiki asjaolusid kaaludes kriminaalmenetluse määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistva otsuse või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel (vt RKKKo 3-1-1-43-10, p 20 koos viidetega varasematele lahenditele). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.1.)

See, et tsiviilhagis ei ole võimalik esitada maksunõuet (sh vastutusnõuet), ei tähenda aga seda, et tsiviilhagis ei saaks riik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud) riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus. Viimatinimetatud juhul ei nõuta süüdistatavalt (võõra) maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et tema õigusvastase teo (deklareerimiskohustuse rikkumise) tõttu on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest (sõltuvalt asjaoludest kas TsK § 448 lg-st 1 või VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7). Järelikult ei ole sellise nõude esitamine kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses asjas nr 3-2-1-25-06, samuti kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatuga.

VÕS § 127 lg 6 kohaldamine eeldab nii seda, et kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kui ka seda, et kahju täpse suuruse tõendamine on võimatu.

Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel tuleb menetlus lugeda isiku suhtes alanuks ka siis, kui isik kuulatakse üle tema suhtes tõusetunud kuriteokahtluse kontrollimiseks. Seda sõltumata sellest, kas formaalselt kuulati isik üle kahtlustatavana või tunnistajana.

Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. Juhul, kui mõistliku menetlusaja rikkumine tuvastatakse pärast kohtuliku arutamise kõigi staadiumide läbimist nõupidamistoas kohtuotsust tehes, kusjuures kohus leiab, et süüdistatavale etteheidetav kuritegu on tõendatud ning tsiviilhagi põhjendatud, tuleb mõistliku menetlusaja rikkumisele reageerimise viisi valikul arvesse võtta ka aega, mis eelduslikult kuluks kannatanu nõude läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses. Märgitu ei tähenda siiski seda, nagu välistaks kannatanu tsiviilhagi süüdistatava õigeksmõistmise mõistliku menetlusaja möödumise tõttu või samal põhjusel kriminaalmenetluse lõpetamise. Tegemist on üksnes ühe argumendiga, mida kohtul tuleb ebamõistlikule menetlusajale reageerimisel arvesse võtta.

Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei tea täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. Kui põhiteo ebaõigussisusse kuuluvad erilised subjektiivsed koosseisulised tunnused, peab kaasaaitaja olema neist teadlik. Näiteks peab maksude maksmisest kõrvalehoidumisele (KarS § 389¹) kaasaaitaja teadma muu hulgas seda, et täideviija tegutseb maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kuid tal endal ei pea sellist eesmärki olema.

Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.

Enne karistusseadustiku jõustumist toime pandud teo puhul tuleb isiku suhtumisele toimepandavasse teosse anda eraldi õiguslik hinnang nii teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi kui ka kehtiva karistusseadustiku alusel.

Tegelikkusele mittevastavate arvete koostamine ja maksukohustuslasele (tema esindajale) edastamine - juhul, kui see toimub enne maksudeklaratsiooni esitamist - on objektiivselt vaadeldav kuriteo toimepanemise vahendi andmisena KrK § 17 lg 6 mõttes ja ainelise kaasabina KarS § 22 lg 3 tähenduses. See, kui maksukohustuslasele või tema esindajale antakse enne maksudeklaratsiooni esitamist ainult lubadus hankida (vajadusel) pärast maksudeklaratsiooni esitamist näilikud arved, on käsitatav täideviija teotahtluse tugevdamisena. Maksuhaldurile valeandmete esitamisele kaasaaitamisena ei ole aga vaadeldav see, kui isik edastab arved maksukohustuslasele alles pärast maksudeklaratsiooni esitamist ja ilma, et ta oleks enne deklaratsiooni esitamist seda teha lubanud.

Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Siiski ei pea see põhjuslik seos olema nii vahetu kui põhiteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv põhjuslik seos. Kaasaaitaja tegevus peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut. Kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. (RKKKo asjas nr 3-1-1-94-00, p 6.4; nr 3-1-1-60-02, p 12; nr 3-1-1-43-10, p 16). Näiteks selleks, et lugeda tegelikkusele mittevastavate arvete hankimine maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele kaasaaitamiseks, ei pea tuvastama, et näilike arvete puudumise korral poleks valeandmeid sisaldanud deklaratsioone esitatud.

Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei tea täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. Kui põhiteo ebaõigussisusse kuuluvad erilised subjektiivsed koosseisulised tunnused, peab kaasaaitaja olema neist teadlik. Näiteks peab maksude maksmisest kõrvalehoidumisele (KarS § 389¹) kaasaaitaja teadma muu hulgas seda, et täideviija tegutseb maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kuid tal endal ei pea sellist eesmärki olema.

Kriminaalmenetluslikku tõendamisstandardit ja süütuse presumptsioonist tulenevat tõendamiskoormust arvestades ei ole ainuüksi isikusamasuse tuvastamise kohustuse rikkumise fakt piisav, väitmaks, et tehingut tegelikult ei toimunud või et tehingu tõendamise kohustus on süüdistatavale üle läinud. Samas on kõnealune asjaolu ka kriminaalmenetluses kindlasti arvestatav ühe argumendina, mis kinnitab seda, et arvel näidatud tehingut tegelikult ei toimunud ja/või seda, et arvet maksudeklaratsioonis kajastades isik vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 2), et tehingut ei toimunud ja arvet ei saa maksustamisel arvestada. Võimalus tuvastada maksudeklaratsioonis kajastatud tehingu näilikkus ei sõltu sellest, millal hakkas kehtima rahapesu tõkestamise seaduses sätestatud isikusamasuse tuvastamise kohustus. (Vt ka RKKKo asjas nr 3-3-1-43-03, p 11; nr 3-1-1-40-03).

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (RKKKo asjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2; nr 3-1-1-26-08, p 14; nr 3-1-1-10-09, p 61 ja nr 3-1-1-72-09, p 22).

Olukorras, kus Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa aga panna süüdimõistetule kohustust apellatsioonimenetluse kulude kandmiseks. (RKKKm asjas nr 3-1-1-21-07, p 7.3).

Kohus peab tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. (p 13) Eeltoodu ei tähenda aga seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. Õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust laieneb kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 15)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12)

Kehtivate menetlusseadustike kohaselt ei ole isikul võimalik esitada ennetavat kaebust. (p 16) Ei PS § 15 lõige 1 ega ka lõige 2 nõua, et isikul oleks võimalik esitada selline kaebus halduskohtule või Riigikohtule. Kaebuse puhul, millega vaidlustatakse õigustloova akti võimaliku põhiõiguste rikkumine ärahoidmiseks tulevikus, on sisuliselt tegemist abstraktse normikontrolli taotlusega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole võimalik EIK-le esitada populaarkaebust konventsiooniga tagatud õiguste tõlgendamiseks. Konventsioon ei anna ka isikutele õigust vaidlustada mõnd sätet, toimingut või üksikakti üksnes seetõttu, et neile tundub, et need sätted võivad konventsiooni rikkuda, kuid nendest tulenevad tagajärjed isikuid otseselt ei puuduta. Eeltoodud järeldused on ülekantavad ka riigisisesele õiguskaitsevahendite süsteemile (vt ka Riigikohtu 10.06.2010 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-3-10 punkti 14). (p 17)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12)

Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati otsustada, kas kuritegu on toime pandud tegevuse või tegevusetusega. Tagajärjedelikti puhul tuleb tuvastada vahetult tagajärje saabumisele eelnev tegu. Ei ole võimalik, et selline vahetult tagajärjele eelnev tegu on ühtlasi nii tegevus kui tegevusetus (RKKKo 3-1-1-71-02, p 6.2.) Teo toimepanija hilisem passiivseks jäämine ei muuda delikti tegevusetusdeliktiks (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14). On oluline, kas konkreetse teo raskuspunkt oli tegevusel või tegevusetusel (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14 ja 3-1-1-4-08, p 14).

Maksuhaldurile valeandmete esitamise (MKS § 153¹ lg 1 alternatiiv 2) kaastäideviija võib olla ka äriühingu raamatupidaja, kes ühiselt ja kooskõlastatult deklaratsiooni allkirjastava juhatuse liikmega kannab sellesse ebaõiged andmed.

Otsuse või toiminguna KarS § 291¹ mõttes saab käsitada üksnes sellist otsust või toimingut, mille tegemine eeldab ametiisiku järelevalvealase õiguspädevuse kasutamist (avaliku võimu teostamist).

Äriühingu maksudeklaratsiooni koostamist ja esitamist ei saa käsitada riikliku järelevalve otsuse või toiminguna KarS § 291¹ mõttes isegi mitte juhul, kui valeandmete esitaja on ametiisik, kellele Maksu- ja Tolliamet on andnud õiguse ja kohustuse kontrollida konkreetse maksudeklaratsiooni õigsust.

See, kui pädev Maksu- ja Tolliameti ametnik jätab tema kontrollitavas maksudeklaratsioonis ilmnenud veale ettenähtud korras reageerimata, võib olla vaadeldav otsuse või toimingu ebaseaduslikult tegemata jätmisena KarS § 291¹ mõttes.

Kahju KarS § 291¹ mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.

Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 291¹ toimepanijalt vähemalt otsest tahtlust nende faktiliste asjaolude suhtes, mis muudavad ametiisiku poolt otsuse või toimingu tegemise või tegemata jätmise ebaseaduslikuks.

Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 291¹ lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.

Kahju KarS § 291¹ mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.

KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega.

Mõistes süüdistatava õigeks, on ringkonnakohus lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 14, § 181 lg-st 1 ja § 175 lg 1 p-st 1 kohustatud hindama kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluste põhjendatust kogu ulatuses, sh esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulude osas.

Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 291¹ lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.

Kahju KarS § 2911 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.

Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Erandjuhul saab isik pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole, kuid seda üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, s.t kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse kohtuasjas 3-4-1-22-09 p-i 7 ja selles viidatud kohtupraktikat). (p 13)

Ka juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, saab isik oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole pöörduda vaid siis, kui tema õigusi on rikutud mingite normide tema suhtes kohaldamisega. Nende normide põhiseadusele vastavuse küsimus peab tekkima nende konkreetsest kohaldamisest isiku suhtes, mitte nende täpsustamata kohaldamisest minevikus või võimalikust kohaldamisest tulevikus. Põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise üle peab olema tegelik vaidlus. (p 14)

Ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ning selle kohaldamise praktika üldisemalt ei nõua, et igaühel oleks võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ükskõik millise sätte kohta, mida riigiorganid on isiku suhtes täpsustamata minevikuhetkel kohaldanud või tulevikus võivad kohaldada. Tõhus õiguskaitse on tagatud ka siis, kui igaüks saab mingi normi põhiseadusele vastavust põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise tõttu kohtus vaidlustada siis, kui seda normi on isiku suhtes konkreetsel juhul kohaldatud. (p 19)

Kriminaalasjas tehtud prokuröri määruste õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida halduskohtumenetluses. Uurimisasutuste ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamise kord on reguleeritud KrMS §-des 228-232. Kui isik ei nõustu kaebuse läbi vaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus KrMS § 230 lg 1 kohaselt pöörduda kaebusega maakohtusse (vt Riigikohtu 26.05.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-20-08 p-i 20).

HKMS § 3 lg 2 kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Juhtudeks, mil isiku õigusi rikutakse kriminaalmenetluses, on nähtud ette eraldi menetluskord (KrMS § 228 lg 1). Seepärast ei ole ka käesoleval juhul võimalik maksumenetluses hinnata seda, kas ja milliseid menetlustoiminguid on kriminaalmenetluse raames kaebaja suhtes tehtud. Maksumenetluses ei saa nõuda, et uurimisasutus tõendaks haldusorganile esimese uurimis- või muu menetlustoimingu tegemist. Et kriminaalmenetluses toimunule ei olnud maksumenetluses võimalik hinnangut anda, peab haldusorgan maksumenetluses lähtuma sellest, et kriminaalmenetlust on alustatud.

Käsunduslepingu ümberkvalifitseerimine töölepinguks ja sellest tulenev maksukohustuste korrigeerimine võib oluliselt mõjutada füüsilisest isikust ettevõtjana registreeritud isiku maksukohustusi ning tingida füüsilise isiku deklareeritud ja tasutud maksude tagasiulatuvat ümberarvutamist. Ettevõtlustulu ja palgatulu maksustamine on vaid põhijoontes sarnased, erinedes paljude detailide poolest, kasvõi maksukohustuse tekkimise aja osas. Vastavalt maksuotsuses tuvastatud asjaoludele tuleb füüsilise isiku deklareeritud ettevõtlustulu vähendada ning palgatulu suurendada. Selle tulemusena muutub nii tulumaksu, sotsiaalmaksu kui kohustusliku kogumispensioni maksete arvutuskäik ning maksukohustuste tekkimise ja täitmise aeg.

Majandusliku tõlgendamise põhimõttest lähtuvalt võib maksuhaldur maksumenetluse käigus poolte vahel tehtud tehingutele anda teistsuguse, majanduslikule sisule vastava hinnangu ning määrata tasumisele kuuluva maksusumma, lähtudes tehingu majanduslikest tagajärgedest. Sellise sekkumise võimalus isikute omavahelistesse tehingutesse on siiski piiratud. Maksu määramiseks ei piisa lepingu ümberkvalifitseerimisest, vaid viidata tuleb maksu määramise õiguslikule alusele, milleks käesoleval juhul kas MKS § 83 lg-le 4 või MKS §-le 84. Mõlema sätte puhul on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist. Kui sõlmiti teeseldud tehing, aga maksueelist ei saadud, siis puudub õiguslik alus maksu määramiseks.

Analoogsetes olukordades on õigustatud ja otstarbekas määrata maksusumma muutva tingimusega. MKS § 93 lg 1 sätestab võimaluse, et kui maksuasjas ei ole läbi viidud revisjoni, võib maksuhaldur määrata maksusumma tingimusega, et täiendava kontrollimise tulemusel või täiendavate tõendite esitamise korral võib maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada. Muutva tingimuse eesmärk on anda haldusakti adressaadile võimalus saavutada haldusakti muutmine või kehtetuks tunnistamine muul viisil kui selle vaidlustamine kohtus (vt Riigikohtu 16.12.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-82-04 p-i 12).

MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt tuleb maksuhalduril kohe välja selgitada ühe isiku maksukohustuse suurenemisega automaatselt kaasnev teise isiku maksukohustuse vähenemine. Seda tuleb teha samas menetluses, kaasates asjasse puutuva isiku menetlusse. Seejuures on oluline silmas pidada MKS § 100 lg-s 2 sätestatut.

Nii MKS § 43 p 3 kui ka HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt puudutab või võib puudutada. Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi (vt nt Riigikohtu 08.10. 2002 määruse asjas nr 3-3-1-56-02 p-i 9; 06.06.2007 otsuse asjas nr 3-3-1-25-07 p-i 16; 22.10.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-58-09 p-i 13).

Kaasamine algab isiku informeerimisest haldusmenetluse alustamisest, selle sisust ja võimalikust lõpptulemusest, selgitades ühtlasi, millised on menetlusosalise õigused. Riigikohus on 22.10.2009 asja nr 3-3-1-58-09 otsuse p-s 14 selgitanud, et maksumenetlus kujutab endast enamasti maksuhalduri algatatud menetlust, mis lõpeb koormava haldusakti väljaandmisega. Seega tuleb pidada maksukohustuslase õiguste kaitse aspektist eriti oluliseks ärakuulamisõiguse tagamise võimaldamist, omapoolsete täiendavate tõendite ja vastuväidete esitamist, asjas kogutud materjaliga tutvumist ja muude menetlusõiguste kasutamist.

MKS § 40 lg 1 alusel saab juriidilise isiku seaduslik esindaja vastutada ainult kehtiva maksuvõla eest. Seda asjaolu kinnitab ka MKS § 41 lg 3, mille kohaselt MKS § 41 lõikes 1 nimetatud vastutus (maksualase kuriteo toime pannud isiku vastutus) ei lõpe maksukohustuse lõppemisega, kuid pärast maksukohustuse lõppemist nõutakse maksuvõlg sisse tsiviilhagi esitamise teel.

Juriidilise isiku õigusvõime lõppemine on üks MKS § 31 lg 3 p-s 6 nimetatud "muudel seadusega sätestatud juhtudel" aset leidvatest maksukohustuse lõppemise alustest. Kuna õigusi ja kohustusi omab õigusvõimeline juriidiline isik, siis tähendab juriidilise isiku registrist kustutamine tema õiguste ja kohustuste, sh maksukohustuste lõppemist. Juriidilise isiku õigusvõime lõppemisel võivad jääda kehtima juriidilise isiku kohustuste täitmise tagamiseks eraõiguse sätete alusel antud mitteaktsessoorsed tagatised (vt lahendid asjades nr 3-2-1-78-00 ja 3-2-1-119-04), kuid MKS § 40 alusel tekkiv juhatuse liikme solidaarne vastutus äriühingu maksuvõla eest on olemuselt aktsessoorne ning lõpeb koos äriühingu õigusvõime lõppemisega.

Kui maksuhaldur soovib rakendada MKS § 40 lõikest 1 tulenevat kolmanda isiku vastutust, siis tuleb vastutusotsus teha enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, mille maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha. Kui vastutusotsus on tehtud enne äriühingu registrist kustutamist ja maksukohustuste lõppemist, siis jääb nõue haldusmenetluse seaduse § 60 lg-st 2 ja § 61 lg-st 2 tulenevalt vastutusotsuse adressaadi suhtes kehtima. Seda seisukohta kinnitab ka MKS § 114 lg 1. Nimetatud sätet tuleb mõista selliselt, et kui juriidilise isiku lõppemise hetkel ei ole maksuvõla eest vastutavale kolmandale isikule tehtud MKS § 96 alusel vastutusotsust, siis on maksukohustuse täitmine võimatu ja maksuvõlg tuleb tunnistada lootusetuks ja maha kanda.

Kui maksuhaldur soovib rakendada MKS § 40 lõikest 1 tulenevat kolmanda isiku vastutust, siis tuleb vastutusotsus teha enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, mille maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha. Kui vastutusotsus on tehtud enne äriühingu registrist kustutamist ja maksukohustuste lõppemist, siis jääb nõue haldusmenetluse seaduse § 60 lg-st 2 ja § 61 lg-st 2 tulenevalt vastutusotsuse adressaadi suhtes kehtima. Seda seisukohta kinnitab ka MKS § 114 lg 1. Nimetatud sätet tuleb mõista selliselt, et kui juriidilise isiku lõppemise hetkel ei ole maksuvõla eest vastutavale kolmandale isikule tehtud MKS § 96 alusel vastutusotsust, siis on maksukohustuse täitmine võimatu ja maksuvõlg tuleb tunnistada lootusetuks ja maha kanda.

Maksuhalduril on kehtiva õiguse kohaselt piisavalt võimalusi selgitada välja äriühingu maksuvõla eest vastutavad isikud ja teha neile vastutusotsus enne äriühingu registrist kustutamist. Juriidiliste isikute likvideerimist reguleerivad eraõiguse sätted välistavad üldjuhul juriidilise isiku registrist kustutamise maksuhalduri teadmata (ÄS § 59 lg 4, § 513 lg 3 ja § 519 lg 4 ning pankrotiseaduse § 29 ja 130).

KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise eelduseks on kuriteoga tekitatud kahju heastamine. KrMS § 202 lg 2 p-st 1 tuleneb, et tekitatud kahju hüvitamise kohustus pannakse kahtlustatavale või süüdistatavale tema nõusolekul. Kuigi nimetatud sätetes kasutatakse mõistet "kuriteoga tekitatud kahju hüvitamine", on materiaalses mõttes käesoleval juhul tegemist tähtaegselt tasumata maksusumma tasumisega.

Maksukorralduse seaduse § 115 lg-s 1 on sätestatud maksukohustuslase kohustus arvestada ja tasuda ise tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. MKS § 31 lg 2 alusel tekib intressikohustus vahetult asjaolust, et maksusumma on tähtpäevaks tasumata. Selle kohustuse tekkimiseks pole vaja maksuhalduri haldusakti. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 alusel ei saa lõpetada intressikohustust. Selle kohustuse märkimata jätmine kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ei too kaasa "vabanemist" intressikohustusest. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 alusel ei ole aluseks intressivõla mahakandmiseks või kustutamiseks. Maksuhalduril puudus õiguspärane võimalus loobuda intressivõla sissenõudmisest.

Maksukorralduse seaduse sätetest, mis reguleerivad maksuhalduri ja maksukohustuslase kohustusi, ei saa järeldada, et maksuhaldur peab kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 202 alusel taotlema kogu maksuvõla - nii tähtaegselt tasumata maksusumma kui ka intresside - kajastamist kuriteoga tekitatud kahjuna, mille hüvitamise kohustus pannakse kahtlustatavale või süüdistatavale. Kui nimetatud kahju ei hõlma kogu maksuvõlga, siis ei saa intressikohustuse täitmist panna maksukohustuslasele maksuotsusega. Maksukorralduse seaduses ja Kriminaalmenetluse seadustikus puuduvad sätted, mis näeksid ette võimaluse "vabastada" isik intressivõla tasumise kohustusest või keelaksid maksuhalduril nõuda selle võla tasumist.

TuMS § 15 lg 4 p 10 kohaselt ei maksustata tulumaksuga tulu äriühingus osaluse (aktsiad, osad, osamaks, sissemakse) suurendamisest või omandamisest mitterahalise sissemakse teel. Nimetatud maksuvabastus tuleneb põhimõttest, et maksustada saab vaid realiseeritud tulu.

Maksukohustuslane võib teha valikuid, mis on ajendatud maksukulude kokkuhoiu kavatsusest. Puudub kohustus tegeleda äritegevusega selliselt, et riigi maksutulu oleks võimalikult suur. Seadusliku maksuplaneerimisega on tegemist seni, kuni maksukohustuslase tehingu vorm vastab tema majandustegevuse tegelikule sisule ja ei ole moonutatud ning järgitakse maksuseadusi (vt Riigikohtu 17.06.2009 otsust asjas nr 3-3-1-23-09).

TuMS §-s 8 sätestatud seotud isikute mõistet kasutatakse sätetes, mis piiravad seotud isikutega tehtud tehingutest tekkinud kulude või kahjude mahaarvamist, annavad õiguse korrigeerida siirdehindade korral tehingu väärtust või toovad kaasa muid ebasoodsaid tagajärgi. Käesoleval juhul oli tegemist küll seotud isikutega TuMS § 8 mõttes, kuid see seos on ebaoluline. Nimelt tuleneb äriseadustikust nõue, et mitterahalise sissemakse väärtus ei tohi olla väiksem omandatavate aktsiate nimiväärtusest. ÄS § 249 lg 2 sätestab, et mitterahalise sissemakse väärtuse hindamisel tuleb aluseks võtta asja või õiguse harilik väärtus.

MKS § 84 kohaldamine on õigustatud juhul, kui tegemist on tehingutega, millel puudub majanduslik sisu ning mille eesmärk on vältida maksude tasumist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-23-09).Kui tehingutel on juriidilisele vormile vastav majanduslik sisu, siis subjektiivseid kaalutlusi ei ole vaja välja selgitada. Subjektiivseid kaalutlusi tuleb arvesse võtta siis, kui need väljendavad tahet saavutada eelis kunstlikult loodud tingimuste abil. MKS § 84 rakendamiseks peab objektiivsetest asjaoludest olema võimalik järelda, et tehingute ja toimingute peamine eesmärk on maksusoodustuse saamine ning tegevusel puuduvad muud majanduslikud põhjendused.

Tuleb teha vahet isiku poolt seaduslikul maksuobjekti tekkimise lubatud vältimisel ja MKS § 84 kohaldamise aluseks oleval maksudest kõrvalehoidumisel (n-ö kuritarvitamisel). MKS § 84 eeldab õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist. Õigusselgus paremaks tagamiseks peaksid olema õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamise eeldused sätestatud seadusega või määrusega. Kuigi MKS § 84 ei sisalda seaduslike võimaluste kuritarvitamise eeldust sõnaselgelt, kuid see tuleneb normist endast. Olulisteks teguriteks, mis peaksid koostoimes mõjuma ja tõendama õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist, võiksid olla näiteks tehingu ebakohasus (see tähendab, et teadlikud ja sõltumatud tehingupooled ei oleks tavaliselt sellises olukorras sellist tehingut teinud); ebakohane õiguslik kujundus peab andma maksueelise, st kohane tehing annaks kõrgema maksukoormuse; mõistliku põhjenduse puudumine ebakohase kujundamise kasutamiseks (ei ole arvestatavaid põhjuseid, miks reeglipärasest kõrvale kalduv tehing oleks mõistlikum).

MKS § 84 rakendamiseks peab objektiivsetest asjaoludest olema võimalik järelda, et tehingute ja toimingute peamine eesmärk on maksusoodustuse saamine ning tegevusel puuduvad muud majanduslikud põhjendused. ÄS § 249 lg 2 sätestab, et mitterahalise sissemakse väärtuse hindamisel tuleb aluseks võtta asja või õiguse harilik väärtus. Mitterahalise sissemakse väärtus ei tohi olla väiksem omandatavate aktsiate nimiväärtusest.

Tuleb teha vahet isiku poolt seaduslikul maksuobjekti tekkimise lubatud vältimisel ja MKS § 84 kohaldamise aluseks oleval maksudest kõrvalehoidumisel (n-ö kuritarvitamisel). MKS § 84 eeldab õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist. Kuigi MKS § 84 ei sisalda seaduslike võimaluste kuritarvitamise eeldust sõnaselgelt, tuleneb see normist endast. Sellisteks olulisteks teguriteks, mis peaksid koostoimes mõjuma ja tõendama õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist, võiksid olla näiteks tehingu ebakohasus (see tähendab, et teadlikud ja sõltumatud tehingupooled ei oleks tavaliselt sellises olukorras sellist tehingut teinud); ebakohane õiguslik kujundus peab andma maksueelise, st kohane tehing annaks kõrgema maksukoormuse; mõistliku põhjenduse puudumine ebakohase kujundamise kasutamiseks (ei ole arvestatavaid põhjuseid, miks reeglipärasest kõrvalekalduv tehing oleks mõistlikum).

Maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärki võib kinnitada see, et isik andis aktsiad üle tema kontrolli all olevale äriühingule ajal, kui oli selge, et need tuleb peatselt võõrandada. Samuti vastus küsimusele, kas leping oleks sõlmitud ka sellise äriühinguga, mis pole isiku kontrolli all. Mitterahalise sissemakse puhul erinevalt aktsiate müügist ei ole need asjaolud TuMS § 15 lg 4 p-s 10 sätestatud maksuvabastuse tõttu asjakohased.

TuMS § 15 lg 4 p 10 kohaselt ei maksustata tulumaksuga tulu äriühingus osaluse (aktsiad, osad, osamaks, sissemakse) suurendamisest või omandamisest mitterahalise sissemakse teel. Nimetatud maksuvabastus tuleneb põhimõttest, et maksustada saab vaid realiseeritud tulu.

Maksukohustuslane võib teha valikuid, mis on ajendatud maksukulude kokkuhoiu kavatsusest. Puudub kohustus tegeleda äritegevusega selliselt, et riigi maksutulu oleks võimalikult suur. Seadusliku maksuplaneerimisega on tegemist seni, kuni maksukohustuslase tehingu vorm vastab tema majandustegevuse tegelikule sisule ja ei ole moonutatud ning järgitakse maksuseadusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-23-09).

HKMS § 74 kohaselt on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud asja uuesti läbivaatavale kohtule. Riigikohtu lahendites avaldatud seisukohtadel on ka oluline roll ühtse kohtupraktika kujundamisel ja õiguse edasiarendamisel (HKMS § 60 lg 1 p 2). Riigikohtu seisukohtade järjepidevuse tagamiseks sätestab HKMS § 67 lg 2, et kui asja läbivaatava kohtu koosseisu enamus tahab muuta halduskolleegiumi senist seisukohta seaduse kohaldamisel, tuleb asi anda läbivaatamiseks Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseisule.

HKMS § 14 lg 3 kohaselt kaasatakse halduskohtumenetlusse kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Kui pärandit pole veel vastu võetud, ei ole pärandvara arvel täidetava maksukohustuse üle toimuvas vaidluses võimalik teha otsust vaid üht pärijat ja tema võimaliku pärandiosa arvel täidetavat maksukohustust puudutavas osas. Seega puudutab otsus pärandvaraga seonduva maksukohustuse kohta igal juhul ka teiste pärijate huve. Riigikohtu halduskolleegium ei pea põhjendatuks muuta oma senist lähenemist (vt Riigikohtu 06.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-25-07) teadaolevate pärijate kohtumenetlusse kaasamise osas ning peab seda jätkuvalt oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis toob endaga kaasa alama astme kohtute otsuste tühistamise.

HKMS § 14 lg 3 kohaselt kaasatakse halduskohtumenetlusse kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Kui pärandit pole veel vastu võetud, ei ole pärandvara arvel täidetava maksukohustuse üle toimuvas vaidluses võimalik teha otsust vaid üht pärijat ja tema võimaliku pärandiosa arvel täidetavat maksukohustust puudutavas osas. Seega puudutab otsus pärandvaraga seonduva maksukohustuse kohta igal juhul ka teiste pärijate huve. Riigikohtu halduskolleegium ei pea põhjendatuks muuta oma senist lähenemist (vt Riigikohtu 06.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-25-07) teadaolevate pärijate kohtumenetlusse kaasamise osas ning peab seda jätkuvalt oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis toob endaga kaasa alama astme kohtute otsuste tühistamise.

Kui maksumenetlusse jäetakse kaasamata pärijad, kellest teadasaamine on halduse mõistlike jõupingutuste juures võimalik, siis kujutab see endast sellist menetluslikku rikkumist, mis toob kaasa vaidlustatud maksuotsuse tühistamise. Kaasamata jätmise kaudu kahjustatakse eelkõige pärijate õigust olla informeeritud asjas kogutud teabest ning olla menetluses ära kuulatud ja esitada pärandvara arvel täidetava võimaliku maksukohustuse suhtes oma vastuväiteid. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd oluline rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti tühistamise (vt näiteks Riigikohtu 29.05.2006 otsust asjas nr 3-3-1-23-06).

Riigikohus on 3. märtsi 2004. a määruse asjas nr 3-3-1-10-04 p-s 14 selgitanud: "Juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt hoolitsema posti vastuvõtmise eest juhatuse liikme või muu volitatud isiku poolt. Jättes posti vastuvõtmise korraldamata, võtab juriidiline isik endale riski, et olulised teated, s.h maksuhalduri haldusaktid, ei jõua temani." Seega peab juriidiline isik tagama registrile esitatud andmete õigsuse ja ta vastutab ise ebaõigete andmete esitamise tagajärgede eest. Maksuhalduril ei lasu kohustust kontrollida, kas juriidilisest isikust maksumaksja on talle saadetud dokumendid kätte saanud või mitte. Küll aga peab maksumaksjast juriidiline isik hoolitsema posti vastuvõtmise eest oma registrijärgsel aadressil (vt ka Riigikohtu 19.12.2007 määrust haldusasjas nr 3-3-1-75-07). Kui maksumaksja, olles teadlik tema suhtes toimuvast maksumenetlusest, oleks soovinud ajutiselt saada maksuhalduri dokumente kätte mõnel teisel aadressil, siis oleks ta pidanud esitama maksuhaldurile vastava taotluse.

Kaebetähtaja ennistamiseks pidi kaebuse esitajal olema mõjuva põhjusena käsitatav püsiv takistus kaebuse esitamiseks. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka asjaolu, et vaatamata sellele, et haldusorgan on haldusakti teatavakstegemiseks teinud omalt poolt kõik vajaliku, ei ole teave haldusaktist adressaadini jõudnud. Selleks peab aga olema adressaadist sõltumatu, mitte temast olenev põhjus.

Põhiseadusest ei tulene, et riik peaks täitmata maksukohustuste sissenõudmisel igal juhul eelistama kohaliku omavalitsuse üksustele laekuvaid makse riigile jäävatele maksudele. Riik peab tagama, et omavalitsusüksustel oleks kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks piisavad vahendid ning et omavalitsusüksused ei peaks neid vahendeid kulutama seadusega pandud riiklike kohustuste täitmiseks. (p 26) MKS § 105 lõikega 6 ja määruse nr 51 § 11 lõigetega 1 ja 2 ei vähendata kohaliku omavalitsuse üksuse tulusid ega raskendata ka omavalitsuslike ülesannete täitmist. Samuti ei vähendata nende sätetega riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud vahendeid ega suurendata riiklike kohustuste mahtu samas rahalisi vahendeid juurde andmata. Need sätted ei mõjuta ka laekumise perioodilisust selliselt, et see takistab riiklike kohustuste või omavalitsuslike ülesannetega seotud kohustuste nõuetekohast täitmist. Seega ei riiva vaidlustatud sätted õigust omavalitsuslike ülesannete täimiseks piisavatele rahalistele vahenditele ega õigust seadusega omavalitsusüksustele pandud riiklike kohustustega seotud kulude katmisele riigieelarvest. (p 27)