Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)

Selleks, et kohus saaks tuvastada, et lepingupool on lepingust taganenud, peab üks lepingupooltest tuginema lepingust taganemise asjaoludele, millest võiks järeldada, et lepingupool on lepingust taganenud. Poole lepingust taganenuks lugemisel peavad olema täidetud nii taganemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. Muu hulgas peab tegu olema olulise lepingurikkumisega (VÕS § 116 lg 2) ja taganemisavaldus peab olema tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teadasaamist (VÕS § 118 lg 1). (p 14)

Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)

Hagimenetluses määrab pool ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab. Kohtul on küll kohustus pooltevaheline suhe õiguslikult kvalifitseerida, kuid see ei tähenda, et kohus saaks seejuures tugineda asjaoludele, mida pooled ei ole esitanud. (p 13)

Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)

Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)

Kuna aktsionäri teabe taotlemise nõude lahendamise puhul on tegemist hagita menetlusega, siis ei ole kohus avaldaja taotlustega seotud (TsMS § 477 lg 5) ja võib need rahuldada sel viisil, nagu see on võimalik ja proportsionaalne nii aktsiaseltsi kui ka aktsionäri huve arvestades. Esitatud taotlusi on kohtul tulenevalt hagita menetluses kohalduvast uurimisprintsiibist (vt TsMS § 477 lg-d 5 ja 7) õigus ja kohustus tõlgendada ning hinnata omal algatusel sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest. (p-d 33.3 ja 34.1)

Aktsionäri teabe taotlemise nõude üldine materiaalõiguslik alus on sätestatud ÄS § 287 lg-s 1. See on dispositiivne säte, mis lubab leppida põhikirjaga kokku aktsionäri jaoks seadusega võrreldes soodsama teabeõiguse. (p-d 15 ja 16)

Äriühingu dokumentidega tutvumise korra määramisel kohaldub üldsättena VÕS § 1016. (p 26)

Põhikirja alusel esitatav dokumentidega tutvumise nõue erineb VÕS §-s 1015 sätestatud dokumendi ettenäitamise nõudest eelkõige selle poolest, et aktsionär ei pea dokumendiga tutvumiseks tõendama oma õigustatud huvi, vaid aktsiaselts peab teabe andmata jätmiseks tõendama, et teabe andmine võib teda kahjustada. VÕS § 1015 alusel nõuet esitav isik peab seevastu tõendama, et tal on dokumendiga tutvumise vastu õigustatud huvi (et dokument, mis palutakse esitada, on koostatud dokumendiga tutvuda sooviva isiku huvides või et dokumendis on kajastatud selle isiku ja dokumendi valdaja vaheline õigussuhe või nendevahelise tehingu ettevalmistamine). (p 17)

Olukorras, kus aktsionär on kohtu kaudu soovinud saada nii teavet kui ka tutvuda dokumentidega, tuleb teabenõuet sisuliselt hinnata. Kui kohus leiab, et taotletavat teavet saab nõuda, saab lahendi täitmise viisi kindlaks määrata seadust, põhikirja ja üldist mõistlikkuse põhimõtet arvestades. Kui aktsionär soovib ühes teabenõudes nii teavet kui ka dokumentidega tutvuda, on kohtulahendi täitmine mõistlik määrata kindlaks selliselt, et aktsionär saaks samas teabenõudes küsitud teavet ja dokumentidega tutvuda ühes ja samas kohas. (p-d 27 ja 35.1)

Kuigi seadus ei piira seda, mida osanik võib ühingult teabena küsida, ei tähenda see, et osanik võiks osaühingult teabenõude korras küsida ükskõik mida (Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3492/39, p 14). Sama põhimõte kohaldub ka aktsiaseltsi aktsionäri teabenõudele. (p 18)

Aktsionäri teabenõude eesmärk on saada eelkõige teavet selle kohta, milline on äriühingu majanduslik olukord. Samuti on aktsionäril õigus saada teavet muude üldkoosoleku päevakorras olevate küsimuste kohta. Teabenõude korras ei saa aga küsida oletusi, hinnanguid ega prognoose. Samuti ei ole teabenõude esemeks küsimused aktsiaseltsi sisemise töökorralduse kohta või faktilise olukorra põhjuste kohta. (p 19)

Aktsionäril on üldjuhul õigus saada teavet seotud isikutega sõlmitud lepingute põhiliste asjaolude kohta. Aktsionäri teabeõigus võib siiski olla piiratud nt isikuandmete või ärisaladuse kaitse vajadusega. Seda, kas tegu on niisugust kaitset vajavate andmetega, peab kohus aktsiaseltsi vastuväidete alusel hindama. (p 20)

Lepingu täpsemate tingimuste avalikustamise üle otsustamisel tuleb hinnata, kas see on vajalik aktsiaseltsi majandusliku olukorra hindamiseks. Kui lepingu tingimuste avalikustamine on vajalik aktsiaseltsi majandusliku olukorra hindamiseks, tuleb kohtul aktsiaseltsi vastuväite alusel hinnata, kas selliste tingimuste avalikustamine võib kahjustada aktsiaseltsi majanduslikke huve või ärisaladust. (p 33.1)

Kontserniühingute vahel sõlmitud lepingud ei saa vähemalt üldjuhul olla ärisaladuseks. Üksnes väide, et lepingus on sätestatud konfidentsiaalsuskohustus, ei ole kontsernisisese teabenõude blokeerimiseks piisav vastuväide. (p 44.3)

Kui see on oluline aktsionäri õiguste teostamiseks, võib ÄS § 287 lg-st 1 tulenev õigus saada teavet hõlmata lisaks äriühingu enda tegevusele ka äriühingu suhteid klientide ja tarnijatega või õiguslikke ja ärilisi suhteid äriühinguga seotud ettevõtetega. Kuid see ei tähenda, et aktsionäril peaks olema õigus alati küsida iga üksiku lepingu kõiki detaile. Kui aktsiaselts tugineb sellele, et mingit teavet ei või aktsionärile anda seetõttu, et see on ärisaladus, peab ta seda põhistama. (p 21)

Emaühingu vähemusaktsionäril peab vähemalt üldjuhul olema õigus saada teavet ka tütarühingute kohta. Igal juhul on aktsionäril õigus saada teavet tütarühingute sellise tegevuse kohta, mis on kas otseselt või kaudselt seotud emaühinguga. Kui põhikiri annab aktsionärile dokumentidega tutvumise õiguse, kuid ei näe ette õigust tutvuda tütarühingute dokumentidega, siis ei ole tal õigust tutvuda tütarettevõtte dokumentidega. Ei ole aga välistatud, et aktsionäril võib mõne konkreetse tütarühingu dokumendiga olla õigus tutvuda VÕS §-de 1015 ja 1016 järgi, kui ta tõendab, et tal on dokumendiga tutvumise vastu õigustatud huvi. Sellisel juhul peab ta esitama VÕS § 1015 alusel hagi dokumente valdava tütarühingu vastu. Tütarühingute dokumentidega tutvumise nõuet saab tõlgendada teabe küsimisena ja seda, kas ja millises ulatuses saab dokumentide näitamise asemel anda aktsionäridele teavet nende dokumentide sisu kohta, tuleb kohtul sisuliselt hinnata. (p-d 22 ja 23)

Aktsionär ei saa nõuda tutvumist dokumentidega, mida seadusest tulenevalt ei pea koostama. (p 31)

Aktsionär ei saa nõuda tutvumist dokumentidega, mis ei kajasta aktsiaseltsi majanduslikku olukorda, vaid kajastavad majandusaasta aruannete koostamiseks ja kontrollimiseks tehtud töid. (p 31)

Nõukogule esitatud juhatuse ülevaated aktsiaseltsi majandusliku olukorra kohta ei ole sellised dokumendid, millega tutvumist saaks aktsionär nõuda, kuna aktsiaseltsi majanduslikust olukorrast annavad samamoodi ülevaate majandusaasta aruanded. (p 37)

Vara väärtuse hindamist kajastavad dokumendid ei anna aktsionärile ülevaadet ühingu majanduslikust olukorrast ja seda eriti juhul, kui majandusaasta aruannet on auditeerinud vandeaudiitor. Teabenõude eesmärk ei ole anda aktsionärile võimalust kontrollida iga üksiku bilansikirje vastavust seadusele. Tehingute õiguspärasuse kontrollimiseks on seaduses ette nähtud erikontrolli instituut. (p 39)

Aktsionäril peab eelduslikult olema aktsiaseltsi juhtorganite otsustega tutvumise õigus. (p 45.1)

Teabenõue saaks olla pahauskne eelkõige juhul, kui asjas oleks tuvastatud, et teabe küsimise eesmärk on ühingut kahjustada. Samuti võib pahauskseks pidada selliseid teabenõudeid, mis on sedavõrd mahukad, et neile vastamine võtaks ebamõistlikult palju aega (nt oleks see nii juhul, kui vastamine peaks toimuma üldkoosolekul ja suurem osa üldkoosoleku jaoks planeeritud ajast kuluks vaid teabenõudele vastamiseks). (p 33.2)

VÕS § 1015 alusel nõuet esitav isik peab tõendama, et tal on dokumendiga tutvumise vastu õigustatud huvi (et dokument, mis palutakse esitada, on koostatud dokumendiga tutvuda sooviva isiku huvides või et dokumendis on kajastatud selle isiku ja dokumendi valdaja vaheline õigussuhe või nendevahelise tehingu ettevalmistamine). (p 17)

VÕS § 654 lg 2 alusel hüpoteegi seadmise nõude rahuldamine eeldab esmalt asjaolu tuvastamist, et tellija ja töövõtja on sõlminud töövõtulepingu, mille kohaselt töövõtja on kohustatud ehitama, remontima või muutma ehitist või selle osa, mis paikneb tellijale kuuluval kinnisasjal. Teine VÕS § 654 lg 2 alusel esitatud nõude rahuldamise eeldus on see, et töövõtjal on tellija vastu sellest töövõtulepingust tulenev nõue. (p 14)

VÕS § 654 lg 2 alusel seatava hüpoteegiga on võimalik tagada iga töövõtulepingust tulenevat rahaliselt hinnatavat nõuet, samuti tulevasi ja tingimuslikke nõudeid (vt ka Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 26). Nii on võimalik VÕS § 654 lg 2 alusel seatava hüpoteegiga hüpoteegisumma ulatuses tagada töövõtjale töövõtulepingust tulenevat tasunõuet ja sellega seotud kõrvalnõudeid, sh mõistlikus ulatuses intressi- ja leppetrahvinõuet ning töövõtulepingust tulenevate nõuete sissenõudmisega eelduslikult kaasnevaid kulutuste hüvitamise nõudeid (AÕS § 346 lg 1). Hüpoteegi seadmiseks tellijale kuuluvale kinnisasjale ei pea töövõtulepingust tulenevad nõuded olema muutunud sissenõutavaks. (p 15)

VÕS § 654 lg 2 alusel seatav hüpoteek ei erine muust poolte kokkuleppe alusel kinnistusraamatusse kantud hüpoteegist, st see ei ole nõudega seotud (vt Riigikohtu 21. mai 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-17384/22, p 12). Kinnistusraamatu kandes tuleb hüpoteegi seadmise kohta ära märkida muu hulgas hüpoteegi rahaline suurus (hüpoteegisumma). Tagatud nõuete realiseerimise võimalus on piiratud hüpoteegisummaga (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 21). Hüpoteegipidaja võib nõuda hüpoteegi alusel sundtäitmist üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta (vt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12; 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 13-16). Töövõtjal ei ole võimalik nõuda tellijalt VÕS § 654 lg 2 alusel hüpoteegi seadmist summas, milles töövõtja töövõtulepingust tulenev nõue tellija vastu on lõppenud. Kui tellija on esitanud vastuväite nõude lõppemise kohta, tuleb kohtul seda hinnata, sest hüpoteegi sissekandmine ilma tellija vastuväidet nõude lõppemise kohta hindamata ei oleks kooskõlas hüpoteegi olemusega. (p 16)

Kui töövõtja tõendab VÕS § 654 lg 2 alusel hüpoteegi seadmise nõude esitamisel, et tal on töövõtulepingust tulenev rahaline nõue tellija vastu, ning tellija soovib vastuväites hagile tugineda selle rahalise nõude osalisele või tervikuna lõppemisele tasaarvestuse tulemusel, peab tellija tõendama tasaarvestuse kehtivuse eelduseks olevaid asjaolusid. (vt Riigikohtu 14. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09, p 22). (p 17)

VÕS § 654 lg 2 on dispositiivne norm ning töövõtulepingu, mille ese on ehitamine tellijale kuuluval kinnistul, millele töövõtja taotleb hüpoteeki, pooled võivad kokkuleppel välistada hüpoteegi seadmise nõude realiseerimise, samuti hüpoteegi seadmist piirata või selle seadmise tingimusi täpsustada. Kui eelnimetatud töövõtulepingu pooled ei ole hüpoteegi seadmist lepinguga reguleerinud, on töövõtjal õigus esitada eelnimetatud töövõtulepingu sõlmimise järel tellijale nõue hüpoteegi seadmiseks töövõtulepingust tulenevate kõigi rahaliste nõuete täitmise tagamiseks (vt tagatavate nõuete ulatuse kohta otsuse p 15). Kui töövõtja soovib hüpoteegi seadmist tellijale kuuluvale kinnisasjale olukorras, kus töövõtjal on töövõtulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud nõue tellija vastu, võib töövõtja jaoks efektiivsem õiguskaitsevahend olla koos raha maksmisele suunatud hagi esitamisega võla sissenõudmiseks hagi tagamise korras kohtuliku hüpoteegi taotlemine (AÕS § 363 lg 1; TsMS § 378 lg 1 p 1). (p 18)

Vt hagi tagamise eelduste kohta Riigikohtu 13. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16889/38, p 12. (p 18)

Juhul, kui hageja on toonud esile asjaolud, mis viitavad tema teose kasutamisele hilisema teose loomisel, ja põhistanud sellise kasutamise tõenäosust, võib olla põhjendatud nõuda kostjalt tõendamist, et hilisema teose loomisel ei ole kasutatud hageja teost, mh tehtud sellest arranžeeringut, vaid tegemist on iseseisvalt loodud teosega (vt asjaolu tõendamise koormuse pöördumise kohta ka RKTKo 19.12.2017 nr 2-16-9016/34, p 11.2; RKTKo 08.01.2013 nr 3-2-1-173-12, p 17; RKTKo 12.03.2015 nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 24.2)

Maakohtu lahendi muutmine (sh osaline tühistamine) peab olema selgelt näha ringkonnakohtu lahendi resolutsioonist. Ringkonnakohtul tuleks võtta eraldi seisukoht kõikides nendes punktides, milles ta maakohtu otsust muudab (sh osaliselt tühistab) või muutmata jätab (RKTKo 18.12.2014 nr 3-2-1-139-14, p 24; RKTKo 20.09.2017 nr 2-13-40856/124, p 16). (p 14)

Kui autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu nõue on esitatud kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 81⁷ lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5), siis reguleerib nõude aegumist TsÜS § 150.

Kui autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu nõue on esitatud alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 81⁷ lg 1 p 3 ja VÕS § 1037), siis reguleerib nõude aegumist TsÜS § 151. (p 20.2)

Isik, kes tugineb autoriõiguse rikkumisele ja esitab sellest tulenevalt nõudeid, peab vaidluse korral TsMS § 230 kohaselt tõendama oma autorsust või seda, et õigused kuuluvad talle. Seejuures pöördub tõendamiskoormus AutÕS § 29 lg 1 järgi ümber ja tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal juhul, kui enda autorsusele tuginev isik on avaldanud teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all. (p 23.1)

Juhul, kui hageja on toonud esile asjaolud, mis viitavad tema teose kasutamisele hilisema teose loomisel, ja põhistanud sellise kasutamise tõenäosust, võib olla põhjendatud nõuda kostjalt tõendamist, et hilisema teose loomisel ei ole kasutatud hageja teost, mh tehtud sellest arranžeeringut, vaid tegemist on iseseisvalt loodud teosega (vt asjaolu tõendamise koormuse pöördumise kohta ka RKTKo 19.12.2017 nr 2-16-9016/34, p 11.2; RKTKo 08.01.2013 nr 3-2-1-173-12, p 17; RKTKo 12.03.2015 nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 24.2)

Autor saab nõuda autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu kas kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 81⁷ lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5) või alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 81⁷ lg 1 p 3 ja VÕS § 1037) (vt ka RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 21.1 ja RKTKo 29.05.2013 nr 3-2-1-50-13, p 30). Autor ei saa esitada oma teose õigusvastasest kasutamisest tulenevat rahalist nõuet vahetult AutÕS § 14 lg 1 alusel. (p-d 20.2 ja 21.4)

Kehtiva õiguse kohaselt saab autor nõuda selle litsentsitasu (autoritasu) hüvitamist, mida ta oleks saanud, kui rikkuja oleks hankinud loa teose kasutamiseks (nn hüpoteetiline litsentsitasu), esitades alternatiivselt kas saamata jäänud tulu hüvitamise nõude õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 81⁷ lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 5) või õiguse rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamise nõude alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 81⁷ lg 1 p 3 ja VÕS § 1037). Autor ei saa nõuda saamata jäänud autoritasu korraga mõlemal alusel. (p 21.5)

Kahju tekitamine autoriõiguse rikkumise teel on VÕS § 1045 lg 1 p-st 5 tulenevalt eelduslikult õigusvastane. Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab omal valikul kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral ka VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. Kui kahju tekitaja on juriidiline isik, ei saa ta vabaneda vastutusest VÕS § 1050 lg-s 2 ja § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude tõttu (RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18). (p 26.1)

VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18.1 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 26.2)

Üldine käibekohustus on sisustatav isiku kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 10; RKTKo 17.12.2012 nr 3-2-1-161-12, p 10). Kostjal lasub kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguse rikkumine (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641, p 18.2). Seejuures tuleb kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel võtta arvesse ka seda, kas ta tegutses autoriõigust rikkudes majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 26.4)

VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18.1 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 26.2)

Üldine käibekohustus on sisustatav isiku kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 10; RKTKo 17.12.2012 nr 3-2-1-161-12, p 10). Kostjal lasub kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguse rikkumine (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641, p 18.2). Seejuures tuleb kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel võtta arvesse ka seda, kas ta tegutses autoriõigust rikkudes majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 26.4)

Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad (RKTKo 09.02.2011 nr 3-2-1-138-10, p 29). Hagejal on VÕS § 127 lg 2 ning § 128 lg-te 1 ja 2 järgi õigus nõuda kostjalt hüvitist enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalike ja ettenähtavate õigusabikulude eest (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 22). Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (RKTKo 03.04.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 11). (p 28)

VÕS § 1039 alusel esitatud nõude eelduste täidetuse hindamisel tuleb lisaks hageja autoriõiguse rikkumise tuvastamisele hinnata, kas kostja on hageja õigusi rikkunud pahauskselt, kuna teadis või pidi teadma oma õigustuse puudumisest (vt RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-123-11, p 14). (p 21.8)

Kui VÕS § 1039 kohaldamise eeldused on täidetud, tuleb lähtuda hageja nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 1039 teises lauses sätestatust. (p 29.6)

Tulenevalt VÕS § 1039 teisest lausest lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal (vt RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-123-11, p 15). Hageja õiguste pahauskse rikkumise korral saab hagejalt eeldada selliste asjaolude väljatoomist, millest nähtuvalt kostja tõenäoliselt sai tema õiguste rikkumisest tulu. Kostjal tuleb juhul, kui VÕS § 1039 kohaldamise eeldused (sh kostja pahausksus) on täidetud, VÕS § 1039 teisest lausest tulenevalt tõendada, kui suurt tulu ta hageja õiguste rikkumisega sai. (p 29.2)

Teose õigusvastase kasutamise teel saadud tulu väljamõistmise nõudes saab hageja põhjendatud nõude suuruse kindlaksmääramisel aluseks võtta kostja saadud müügitulu, kuid kostjal on võimalik tõendada, et tema tegelik tulu hageja õiguste rikkumise tõttu on otseselt kaupade müümisega seotud kulutuste (nt kaupade eest tasutud hind ja transpordikulud) tõttu väiksem (vt ka RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-123-11, p 15). (p 29.4)

Lisaks võimalikele põhjendatud mahaarvamistele kostja müügitulust, mis seisnevad tulu saamiseks kantud kulutustes, on kostjal võimalik välja tuua ka muid asjaolusid, mis mõjutavad selle tulu suurust, mille kostja hageja õiguste rikkumise tõttu sai. VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 annavad aluse nõuda vaid rikkumise teel saadud tulu väljaandmist. (RKTKo 29.93.2017 nr 3-2-1-153-16, p 18).

Üldjuhul saab eeldada, et toote müügist saadav tulu ei ole tingitud üksnes toote kohta tehtud reklaamist ega selles kasutatud muusikast, vaid tulu kujunemises mängivad rolli ka muud asjaolud. Hagejal on võimalik siiski tõendada, et kostja tooteid on ostetud just reklaamides kasutatud muusika tõttu. (p 29.5)

AutÕS § 4 lõike 2 teise lause kohaselt on teos originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus. AutÕS § 4 lg 2 sisustamisel tuleb arvesse võtta Euroopa Kohtu praktikat Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ, 22. mai 2001, autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas kohta, mille kohaselt tuleb „teost“ üldjuhul tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt. Euroopa Kohtu sõnul selleks, et objekti saaks kvalifitseerida „teoseks“ direktiivi 2001/29 tähenduses, peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab see objekt olema algupärane (originaalne, ingl original) selles mõttes, et see on autori enese intellektuaalne looming. Teiseks saab „teoseks“ pidada ainult sellise intellektuaalse loomingu väljendust (vt Euroopa Kohtu 13. novembri 2018. a otsus kohtuasjas C 310/17, Levola Hengelo, p-d 33, 35-37 ja seal viidatud kohtupraktika; 12. septembri 2019. a otsus kohtuasjas C 683/17, Cofemel, p 29). (p 22.1)

Teose osade autoriõiguse kaitset hinnatakse tervikteosega samadel alustel (Euroopa Kohtu 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas C-5/08, Infopaq International, p 38). Teose osa loata kasutamine rikub autori õigusi siis, kui ka kõnealune osa sisaldab elemente, mis on selle teose autori enese intellektuaalne looming (vt samas, p-d 39 ja 51). (p 22.2) Teose või selle osa äratuntavus ei ole autoriõiguse kaitse eraldiseisev eeldus. Ka väga lühike, mõnesekundiline teose osa (sh kahe takti pikkune helilõik) võib olla autoriõigusega kaitstud ja selle kasutamine autori loata keelatud siis, kui selles peegeldub autori isikupära ning ilmnevad tema vabad ja loomingulised valikud (vt ka Euroopa Kohtu 29. juuli 2019. a otsus kohtuasjas C-476/17, Pelham jt, p 39; 1. detsembri 2011. a otsus kohtuasjas C-145/10, Painer, p-d 88, 89 ja 92; 12. septembri 2019. a otsus kohtuasjas C 683/17, Cofemel, p 30; 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas C-5/08, Infopaq International, p 48). (p 22.5)

Kostja kohustus on tuua esile asjaolud, mille alusel saaks järeldada, et vaidlusalune helilõik ei ole autoriõigusega kaitstud, kuna see ei vasta AutÕS § 4 lg-s 2 sätestatud teose juriidilistele tunnustele (vt RKTKo 06.06.2012 nr 3-2-1-71-12, p 10; RKTKo 29.03.2017 nr 3-2-1-153-16 p 20.2). (p 22.3)

Isik, kes tugineb autoriõiguse rikkumisele ja esitab sellest tulenevalt nõudeid, peab vaidluse korral TsMS § 230 kohaselt tõendama oma autorsust või seda, et õigused kuuluvad talle. Seejuures pöördub tõendamiskoormus AutÕS § 29 lg 1 järgi ümber ja tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal juhul, kui enda autorsusele tuginev isik on avaldanud teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all. (p 23.1)

AutÕS 1994. a-l kehtinud § 49 lg 2 redaktsiooni kohaselt ei ole kirjalik vorm kohustuslik lihtlitsentsi andmisel, mistõttu oli suulise lihtlitsentsilepingu sõlmimine põhimõtteliselt võimalik. Kehtiva AutÕS § 49 lg 1 teise lause kohaselt peab lihtlitsentsi andmine olema vormistatud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Samas on Riigikohus varasemas praktikas leidnud, et seaduses sätestatud vormi järgimata jätmine ei too kaasa autorilepingu tühisust (RKTKo 13.12.2006 nr 3-2-1-124-06, p 16; RKTKo 06.06.2012 nr 3-2-1-71-12, p 11).

Välistatud ei ole ka see, et autor annab teose kasutamiseks loa (litsentsi) AutÕS § 46 lg 1 tähenduses ühepoolse, sh suulise tahteavaldusega. Teose kasutamiseks loa andmine ühepoolse tahteavaldusega tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui autor luba andes autoritasust loobub või loeb selle hõlmatuks näiteks tellijalt saadud tasuga teose loomise eest. Autori põhimõtteline nõusolek teose kasutamiseks võib kujutada endast ka kannatanu nõustumist tema õigustesse sekkumisega (ja seega kahju tekitamisega) VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses, s.o deliktiõiguslikku tahteavaldust, mis välistab kahju tekitamise õigusvastasuse (RKTKo 13.12.2006 nr 3-2-1-124-06, p 11). (p 25.2)

Kui kasutusõigus, millele litsentsileping laieneb, ei ole lepingus täpselt määratletud, määratakse kasutusõiguse ulatus vastavalt lepingu eesmärgile. (p 25.3)

Olukorras, kus pooled ei ole teose kasutamise viisis ja ulatuses selgelt kokku leppinud, ei saa autori tahe litsentsilepingu sõlmimisel, teose kasutamiseks loa andmisel või oma õigustesse sekkumisega nõustumisel ulatuda kaugemale teose kasutamise sellistest eesmärkidest, viisist ja mahust, mis olid talle kõnealuse lepingu sõlmimise või tahteavalduse tegemise ajal teada või mõistlikult ettenähtavad. Üldjuhul ei saa ilma poolte sellekohase konkreetse kokkuleppeta eeldada, et reklaami jaoks muusika loonud autor peab ette nägema seda, et tellija soovib kasutada teost väga pika aja jooksul ja erinevates arranžeeringutes. Pigem saab reklaamis kasutamiseks loodava teose puhul eeldada, et autor annab tellijale loa kasutada teost algsel kujul; reklaami tellimisel või vähemalt teose üleandmisel autorile ettenähtaval viisil; ajavahemiku jooksul, mis vastab sarnase reklaami kasutamise tavapärasele kestusele. (p 25.3)

Samuti ei hõlma tellitud teose otstarbekohaseks kasutamiseks antud luba üldjuhul luba teosest töötluse (arranžeeringu) tegemiseks. (p 25.4)

Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb esmalt selgitada välja, kas kaebaja oleks PRIA õiguspärase tegevuse korral toetuse saanud.

Juhul kui kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel kui programmiperioodi lõppemine, on see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks, sest ka PRIA õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja varaline olukord muutunud.

Kui kohus teeb kindlaks, et kaebaja toetustaotlus tulnuks rahuldada, tuleb hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Ekslik on seisukoht, et kaebaja võimet toetusega seotud kohustused täita saab eeldada ainult juhul, kui ta on ka ilma toetuseta projekti ellu viinud. Ka muudel juhtudel on kaebajal võimalik põhistada, miks ta oleks just toetuse abil suutnud projekti ellu viia ja toetusega seotud kohustused täita. Näiteks võib kaebaja võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia kinnitada mõne varasema sarnases mastaabis projekti edukas elluviimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. (p 21)

Kui kaebaja esitas alguses tühistamis- ja kahju­nõude alternatiivsete nõuetena, tähendab kahjunõude võimalik rahuldamine siiski kaebuse täielikku rahuldamist. (p 12)

HKMS § 49 lg 1 käsitab kaebuse muutmisena selle nõude või aluse muutmist. Kui kaebuse aluseks olev põhiliste asjaolude kogum (HKMS § 41 lg 2) jääb samaks, ei saa kaebuse muutmiseks pidada õigusliku hinnangu muutmist sellele, kas hüvitatav kahju tuleks kvalifitseerida otseseks varaliseks kahjuks või saamata jäänud tuluks. Sõltumata kaebaja väidetest, otsustab kohaldatava õigusnormi üle kohus (HKMS § 158 lg 1). Samuti ei saa kaebuse muutmiseks pidada esitatud faktiväidete täiendamist või parandamist, kui nõude alus jääb samaks (HKMS § 49 lg 3 p 1). (p 14)

Vt RKHKo 3-16-1048/38, p 17; RKHKo 3-16-1634/24, p 26. (p 15)

Vt RKHKo 3-16-1048/38, p 17; RKHKo 3-16-1634/24, p 26. (p 15)

Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 17)

Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)

Saamata jäänud tulu väljamõistmise korral ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks toetuse saanud (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 20)

Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb esmalt selgitada välja, kas kaebaja oleks PRIA õiguspärase tegevuse korral toetuse saanud.

Juhul kui kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel kui programmiperioodi lõppemine, on see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks, sest ka PRIA õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja varaline olukord muutunud.

Kui kohus teeb kindlaks, et kaebaja toetustaotlus tulnuks rahuldada, tuleb hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Ekslik on seisukoht, et kaebaja võimet toetusega seotud kohustused täita saab eeldada ainult juhul, kui ta on ka ilma toetuseta projekti ellu viinud. Ka muudel juhtudel on kaebajal võimalik põhistada, miks ta oleks just toetuse abil suutnud projekti ellu viia ja toetusega seotud kohustused täita. Näiteks võib kaebaja võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia kinnitada mõne varasema sarnases mastaabis projekti edukas elluviimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. (p 21)

Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 17)

Saamata jäänud tulu väljamõistmise korral ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks toetuse saanud (vt RKHKo 3-16-1634/24, p 33). (p 20)

Kuigi kaebaja nõuet ümberlükkavate või vähendavate tõendite esitamise koormus on ennekõike vastustajal, saab kohus nõuda ka kaebajalt tõendite esitamist, mille puhul võib eeldada, et just temal on nendele juurdepääs (HKMS § 59 lg 1). (p 18)

Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)

Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb tõendada kaebaja tegelikku olukorda kirjeldavad asjaolud ning välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Vt RKHKo 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.) (p 19)

Toetuse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel on kohtute pädevuses mh hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (p 19)

Juhul kui müüja on rikkunud VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustust, võib ostja nõuda eelkõige kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel (vt selle kohta Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 18). Kõnealuse teavitamiskohustuse rikkumine võib anda ostjale võimaluse ka tehingu tühistamiseks eksimuse (TsÜS § 92) või pettuse (TsÜS § 94) tõttu (vt Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p-d 11, 13 ja 21). (p 15)

Müüja vastutus ei sõltu VÕS § 218 lg 1 järgi sellest, kas talle saab ette heita VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat teavitamiskohustuse rikkumist. Samas on müüjal oma vastutuse välistamiseks parim viis ostjale eseme kõikvõimalikest puudustest või sellega seotud riskidest enne müügilepingu sõlmimist teada anda (Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 13)

Naabrite tavapäraselt aktsepteeritavatest ühiselureeglitest väljuv häiriv käitumine võib olla asjaoluks, mille vastu on eluruumi elukohaks ostnud ostjal äratuntav oluline huvi ning millest tuleks müüjal ostjaid teavitada lepingueelsete läbirääkimiste käigus ilma, et ostja peaks selle kohta küsima. Juhul kui müüja on rikkunud VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustust, võib ostja nõuda eelkõige kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel (vt selle kohta Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 18). Kõnealuse teavitamiskohustuse rikkumine võib anda ostjale võimaluse ka tehingu tühistamiseks eksimuse (TsÜS § 92) või pettuse (TsÜS § 94) tõttu (vt Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p-d 11, 13 ja 21). (p 15)

Kui müügiese ostetakse elukohaks, tuleb müüjal arvestada, et müügiese peab eelduslikult vastama elementaarsetele elamistingimustele ja kui müügiese eeltoodule ei vasta, on tegemist eelduslikult VÕS § 217 lg 2 p-s 2 sätestatud lepingueseme puudusega ning müüja saab oma vastutuse selle eest välistada üldjuhul üksnes siis, kui ta on puuduse enne müügilepingu sõlmimist ostjale avaldanud (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12, p-d 23 ja 26). (p 10) Müüja vastutab VÕS § 218 lg-st 1 tulenevalt müügieseme puuduste eest ka juhul, kui ta neist puudustest ei teadnud ega pidanudki teadma (vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 13)

Kui menetlusosaline ei ole taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist, ei saa kohus teist poolt kohustada tasuma menetluskuludelt viivist.

Menetlusosalise taotluseta menetluskuludelt viivise väljamõistmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 tähenduses, mis on alus kohtulahendi tühistamisele selles osas kaebusest olenemata (vt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-10, p 17, milles kolleegium kohaldas samasisulist enne 1. jaanuari 2015 kehtinud TsMS § 177 lg-t 2). (p 16)

Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud.

Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (Riigikohtu 10. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-10632/78, p-d 11.1‒11.4). Seega peab hageja nõude lahendamiseks olema selge pooltevaheliste õigussuhete kvalifikatsioon ning see, millises ulatuses oli hageja sooritus alusetu. (p 20)

Vt p 11.

Aegumise kohta otsuse tegemisel peab kohus aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt pooltevahelise õigussuhte poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal õiguslikult kvalifitseerima (vt nt Riigikohtu 9. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918/86, p 10; 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 13). Nõude õiguslik kvalifitseerimine eeldab konkreetse nõudealuse väljaselgitamist, abstraktne viide sätete kogumile ei ole piisav. (p 11)

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ning ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46). (p 22)

Kui hagejal on VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt nõue kostja vastu, tuleb asjaolusid arvestades hinnata ka seda, kas kostja tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). (p 23)

Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled. Kohus saab TsMS § 392 lg 3 järgi küsida pooltelt selgitusi (Riigikohtu 6. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-15317/38, p 13.2). (p 16)

Nõude õiguslik kvalifitseerimine eeldab konkreetse nõudealuse väljaselgitamist, abstraktne viide sätete kogumile ei ole piisav. (p 11)

Vt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaja kohta Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46. (p 22)

Olukord, mil kohus tõlgendab poolte kompromissiläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike taotlustena põhiasjas, takistab kokkuleppele jõudmist ja lõhub pooltevahelise usalduse, mis on kokkuleppele jõudmise esmane eeldus. Ei ole mõeldav, et kompromissiläbirääkimiste käigus väljendatud summadest või seisukohtadest saaks välja lugeda näiteks osalist hagist loobumist või õigeksvõttu (Riigikohtu 19. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-16, p 13).

Võimaliku kompromissi arutamisel väljendatut ei saa käsitada ka menetlusosalise taotlusena jätta tema menetluskulud tema enda kanda. (p 27)

Tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12). (p 13)

Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12). (p 13)

Olukorras, kus võlgnikul on panga ees mitu erinevat kohustust, tuleb vaidluse tekkimise korral määrata, millise kohustuse katteks arvestada võlgniku tehtavad maksed.

Kuna VÕS § 416 ega § 415 ei reguleeri täitmist erinevate kohustuste katteks (VÕS § 415 lg 2 reguleerib tarbijakrediidilepingu täitmise arvestamist n-ö ühe lepingu siseselt), siis tuleb kohaldada VÕS § 88. Selle paragrahvi eesmärk on määrata kohustuste täitmise järjekord sellisel juhul, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitu kohustust, kuid võlgniku üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks ning on vaja selgitada, millised kohustused on täidetud. VÕS § 88 lg 1 võimaldab esmalt võlgnikul VÕS § 88 lg-te 2 ja 3 tingimusi arvestades määrata, missuguse kohustuse katteks on ta makse teinud. Kui võlgnik seda ei tee, võib kohustuse täitmise arvestuse VÕS § 88 lg 4 kohaselt määrata võlausaldaja. VÕS § 88 lg 6 reguleerib olukorda, mil kumbki õigussuhte osaline ei ole määramist teinud. (p 14.2)

VÕS § 88 lg-t 6 saab sisu järgi ja § 88 süstemaatikat arvestades kohaldada vaid siis, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks võlgniku üleantud raha arvestatakse. (p 14.3)

Enne VÕS § 88 lg 6 kohaldamist tuleb kontrollida, kas esinevad VÕS § 88 lg 4 kohaldamise eeldused. (p 14.3)

Võlausaldaja teatamiskohustus VÕS § 88 lg 4 järgi (vähemalt tarbijakrediidilepingu korral, vt ka praeguse otsuse p 13) ei saa olla täidetud sel viisil, et võlgniku pangakontol tehtud kirjest on näha, millise kohustuse katteks on võlausaldaja võlgniku makse arvestanud. Eelduslikult tuleks pangal VÕS § 88 lg 4 järgsest kohustuste täitmise järjekorra määramisest võlgnikule teatada tahteavalduste tegemise viisil, mis lepiti kokku laenulepingus. Alles teavitamiskohustuse täitmise korral saab lugeda VÕS § 88 lg 4 järgse määrangu tehtuks; pangakontolt nähtuvas väljendub pigem panga sisemine töökorraldus. (p 14.4.2)

VÕS § 416 lg 2 kohaselt peab krediidiandja hiljemalt koos § 416 lg-s 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. (p 16)

Krediidiandja peab sõnastama tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avalduse selliselt, et laenusaaja saaks üheselt aru, et tal on võimalus pidada pangaga läbirääkimisi. Samas ei mõjuta ainuüksi võimalik VÕS § 416 lg-s 2 sätestatud nõude rikkumine ülesütlemise kehtivust. (p 16.1)

VÕS § 416 lg 1 ei välista iseenesest tarbijakrediidilepingu ülesütlemist ka siis, kui võlgnik on viivituses vaid kõrvalnõuete (intress, viivis) maksetega lg-s 1 märgitud ulatuses. Kuna VÕS § 415 lg 2 kohaselt tuleb võlgniku ebapiisavate maksete korral need kõigepealt (siiski pärast võla sissenõudmise kulusid) arvestada võlgnetava põhisumma katteks, võimaldaks võlgniku mittenõuetekohane maksekäitumine vastasel korral järeldust, et intressi järjepidevalt võlgu jäämisel (VÕS § 415 lg 2 järgse arvestuse alusel) ei ole mingeid negatiivseid tagajärgi. Samas on laenuandja jaoks laenu andmise üks eesmärke tulu ehk intressi teenimine ning intresside järjepideva maksmata jätmise korral ei ole välistatud tarbijakrediidilepingu ülesütlemine.

Kui VÕS § 416 lg 1 eeldused küll esinevad, kuid võlgnetav summa on absoluutsummana suhteliselt väike, siis lisaks ka kõiki muid juhtumi asjaolusid arvestades ei tarvitse lepingu ülesütlemisele tuginemine olla kooskõlas hea usu põhimõttega. VÕS § 416 lg 1 järgi ei ole tähtsust ainuüksi sellel, kui suure osa võlgnetavad laenumaksed moodustasid kogu laenust (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 26). (p 17)

VÕS § 88 lg-t 6 saab kohaldada vaid siis, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks võlgniku üleantud raha arvestatakse. (p 14.3)

Enne VÕS § 88 lg 6 kohaldamist tuleb kontrollida, kas esinevad VÕS § 88 lg 4 kohaldamise eeldused. (p 14.3)

Võlausaldaja teatamiskohustus VÕS § 88 lg 4 järgi (vähemalt tarbijakrediidilepingu korral, vt ka praeguse otsuse p 13) ei saa olla täidetud sel viisil, et võlgniku pangakontol tehtud kirjest on näha, millise kohustuse katteks on võlausaldaja võlgniku makse arvestanud. Eelduslikult tuleks pangal VÕS § 88 lg 4 järgsest kohustuste täitmise järjekorra määramisest võlgnikule teatada tahteavalduste tegemise viisil, mis lepiti kokku laenulepingus. Alles teavitamiskohustuse täitmise korral saab lugeda VÕS § 88 lg 4 järgse määrangu tehtuks; pangakontolt nähtuvas väljendub pigem panga sisemine töökorraldus. (p 14.4.2)

ÄS §-s 140¹ sätestatud sissemakse tasumise nõue on oma olemuselt rahalise kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 mõttes ja selle täitmine on samamoodi võimalik nii algsele võlausaldajale kui ka nõude uuele omajale. Vaatamata sellele, et osakapitali sissemakse tasumise eesmärk on ühing kapitaliseerida, ei ole osakapitali sissemakse tasumise nõue mitteloovutatav isiklik õigus. Seega kohaldub VÕS § 164 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule. Samuti kohaldub VÕS § 164 lg 2, mille järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. (p 11)

ÄS § 140¹ lg 2 kaitseb mh ka võlausaldajaid, kuna selle eesmärk on tagada, et juhul, kui osaühingul ei ole võlausaldajate nõuete rahuldamiseks vara, saab osaühing nõuda oma osanikult sissemakse tasumist. Kuid seadus ei näe ette võlausaldaja enda õigust nõuda osanikult sissemakse tasumist. (p 12)

Kui osakapitali sissemakse tasumise nõue loovutatakse kohase majandusliku vastusoorituseta, siis võib nõude loovutamise aluseks oleva kohustustehingu osaühingu nimel sõlminud isik olla rikkunud oma kohustusi ja tekitanud osaühingule kahju ning osaühingul (või pankroti korral osaühingu pankrotihalduril) võib olla kahju hüvitamise nõue kahjuliku lepingu sõlminud isiku vastu. (p 13)

Osaühingu asutamisdokumendid peavad üldjuhul olema notariaalselt tõestatud vormis. Juhul, kui osaühing asutatakse kiirmenetluses, ei pea asutamisdokumendid olema notariaalselt tõestatud vormis, vaid seda vormi asendab kiirmenetluses kasutatava põhikirja digitaalallkirjastamine (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-4090/24, p-d 15 ja 16). (p 15.2)

Kiirmenetluses asutatud osaühingu põhikirjast tuleneva osakapitali sissemaksmise nõude võib loovutada kirjalikus vormis. (p 15.3)

ÄS §-s 140¹ sätestatud osakapitali sissemakse tasumise nõue ei ole mitteloovutatav isiklik õigus. Seega kohaldub VÕS § 164 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule. Samuti kohaldub VÕS § 164 lg 2, mille järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. (p 11)

Kiirmenetluses asutatud osaühingu põhikirjast tuleneva osakapitali sissemaksmise nõude võib loovutada kirjalikus vormis. (p 15.3)

Kui hageja on palunud lõpliku haginõudena mõista rahasumma välja mitte enda kasuks, vaid kolmanda isiku kasuks, siis saab seda lugeda TsMS § 445 lg-s 1 märgitud taotluseks määrata kindlaks otsuse täitmise viis (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 29). Sellisel juhul võib kohus otsuse resolutsioonis mõista hageja taotletud summa välja kolmanda isiku kasuks. (p 16.4)

Maakohus pidanuks pooltele selgitama tõendamiskoormist (TsMS § 351; § 392 lg 1 p-d 3 ja 4). Maakohus tegi hagejale ettepaneku esitada kirjalikke lisatõendeid, et kostja on lepingu sõlminud ja tüüptingimustega nõustunud, kuid ei selgitanud vajadust tõendada täiendavalt ka seda, et tüüptingimused olid kostjaga lepingu sõlmimise ajal kättesaadavad hageja kodulehel. Seega ei täitnud maakohus selgitamiskohustust vajalikul määral. Ka ringkonnakohus ei kõrvaldanud viidatud rikkumist. (14.3.1-14.3.2)

Seaduses ei ole majandus- või kutsetegevuses tegutsevate isikute vahelisele krediidivahenduslepingule sätestatud kohustuslikku vormi (VÕS § 11 lg 1). (p 12)

VÕS § 37 lg 1 teise lause kohaldamisel tuleb lähtuda sellest, kas keskmine mõistlik kasutaja võis lepingu sõlmimise viisist tulenevalt eeldada, et niisugused kasutajatingimused on olemas. (p 15)

VÕS § 37 lg 1 mõlema alternatiivi puhul peab olema täidetud eeldus, et kostjal oli võimalus tüüptingimuste sisust teada saada. Määrav ei ole tingimuste sisuga tegelik tutvumine, vaid võimalus nende sisust teada saada ehk võimalus nendega tutvuda (vt ka Riigikohtu 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 13). (14)

Kui leping sõlmiti arvutivõrgu vahendusel, siis saab selle tuvastamisel, kas lepingut sõlmides oli kostjal võimalik tutvuda tüüptingimustega, lähtuda mh elektroonilistes süsteemi logides kajastatust. Arvutivõrgus tehtud toimingute kohta peetavad elektroonilised süsteemi logid võimaldavad tuvastada, milliste tegevuste tulemusena on andmestik või süsteem jõudnud teatud kindlasse olekusse. Seejuures ei tulene seadusandlusest (mh võlaõigusseadusest) arvutivõrgu abil lepinguid sõlmivatele ettevõtjatele kohustust pidada üksikasjalikke logisid. Niisugused logid võimaldavad aga vaidluse korral tõendada, et tüüptingimused olid kliendile hiljemalt lepingu sõlmimise ajal kättesaadavad ning ta nõustus nendega. Kohaselt peetud logide põhjal on võimalik kontrollida, missugune konkreetne lepingutekst oli kostjale kättesaadav ning et talle kuvati kasutajakonto loomisel ühene ja arusaadav viide lepingu tüüptingimustele. Seega teenib mõistlikus ulatuses logide pidamine ettevõtja huve, lihtsustades vaidluse tekkimisel väidete (mh selle, et klient tegi lepingu sõlmimiseks vajalikud toimingud) tõendamist. (p 14.1)

Eespool nimetatu ei tähenda. et arvutivõrgu abil lepingute sõlmimise asjaolusid, mh tüüptingimustega seonduvat, oleks võimalik tõendada üksnes kõikehõlmavate süsteemilogidega. Ei ole välistatud tüüptingimuste kasutaja võimalus tõendada VÕS § 37 lg-s 1 sätestatud eelduste täidetust muude tõenditega. (p 14.2)

Hagi tagamisel tuleb kohtul kontrollida, kas hagi tagamise taotlus vastab TsMS § 381 lg-s 1 sätestatud nõuetele (sh on esitatud TsMS §-s 377 nimetatud asjaolud), kas hagiavaldus vastab TsMS § 363 lg 1 p-des 1-3 sätestatud nõuetele, kas hagi on lubatav (eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428), õiguslikult perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2, § 423 lg 2) ning kas nõude ja tagamise aluseks olevad asjaolud on põhistatud (TsMS § 235 ja § 381 lg 2) (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p-d 13-18). Hageja nõue on õiguslikult perspektiivitu juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). (p 10)

VÕS § 654 lg 2 järgi on pandiõiguse tekkimise eelduseks asjaolu, et töövõtulepingu esemeks on ehitis või selle osa, mis asub tellija kinnisasjal, st pandiõiguse tekkimine on välistatud juhul kui ehitatakse võõral kinnisasjal.

VÕS § 654 lg 2 mõttes on tellija kinnisasjal asuva ehitise mõistega hõlmatud ka hoonestusõiguse oluliseks osaks olev ehitis juhul, kui hoonestusõigus ei kuulu kinnisasja omanikule. VÕS § 654 lg 2 kohaldub praegusel juhul selle tõttu, et kinnisasjal ehitustööde tellijaks oli kinnisasja omanik. Asjaolu, et kinnisasi koormati pärast töövõtulepingu sõlmimist hoonestusõigusega ning töövõtuleping tuli kasuks ka hoonestusõiguse omanikule, ei välista VÕS § 654 lg 2 kohaldamist. (p 11)

VÕS § 654 lg 2 alusel seatud hüpoteek ei erine muust poolte kokkuleppe alusel kinnistusraamatusse kantud hüpoteegist, st see ei ole nõudega seotud. Küll aga juhul, kui töövõtja loovutab temale töövõtulepingu alusel kuuluva nõudeõiguse, läheb loovutuse saajale üle ka VÕS § 654 lg-st 2 tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus. Seadusest ei tulene, et VÕS § 654 lg-st 2 töövõtjale tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus oleks töövõtja isikuga lahutamatult seotud. (p 12)

VÕS § 167 lg-te 1 ja 2 järgi on nõudega seotud tagatised tagatisteks, mis lõpevad nõude lõppemisel, mille tagamiseks need on antud, ning nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. VÕS § 654 lg 2 alusel seatud hüpoteek ei erine muust poolte kokkuleppe alusel kinnistusraamatusse kantud hüpoteegist, st see ei ole nõudega seotud. Küll aga juhul, kui töövõtja loovutab temale töövõtulepingu alusel kuuluva nõudeõiguse, läheb loovutuse saajale üle ka VÕS § 654 lg-st 2 tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus. Seadusest ei tulene, et VÕS § 654 lg-st 2 töövõtjale tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus oleks töövõtja isikuga lahutamatult seotud. (p 12)

AÕS § 63¹ lg 2 sätestab erisättena hagi tagamise abinõuna kinnistusraamatusse eelmärke seadmise võimaluse. AÕS § 63¹ lg 2 teise lause kohaldamiseks ei pea eelmärke kinnistusraamatusse kandmist nõudev isik tõendama eelmärkega tagatava nõude täitmise raskendamise või võimatuks muutumise ohtu. Hagi tagamise korras eelmärke seadmine AÕS § 63¹ lg 2 teise lause järgi ei tähenda õigussuhte esialgset reguleerimist TsMS § 377 lg 2 mõttes. Seetõttu ei ole selle sätte kohaldamisel vaja tuvastada, kas esinevad TsMS § 377 lg-s 2 nimetatud eeldused. (p 13)

Olukorras, kus lepingul on nii töölepingu kui ka muu võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu tunnused, mistõttu tuleb eeldada töölepingut, on väidetaval tööandjal vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu.

Vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05, p 18 ja nr 3-2-1-9-05, p 18; 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11, p 14. (p 11)

Tuvastamaks vaidlusaluse lepingulise suhte olemust, tuleb võrrelda lepinguid iseloomustavaid tunnuseid. Väidetav tööandja peab TLS § 1 lg-s 2 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tõendama eelkõige seda, et töötaja ei allunud tema juhtimisele ja kontrollile ning oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev.

Lisaks tuleb arvestada ka konkreetse juhtumi muude asjaoludega. Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (vt nr 3-2-1-7-09, p 10). Lepingu olemuse kindlakstegemiseks on võimalik arvestada mh sellega, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi, kes maksis töövahendite, -materjalide, -seadmete, -ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest, kas töö eest maksti perioodilist tasu, kas töötaja pidi olema valmis väidetavale tööandjale tööd tegema, kas töötaja tegutses mitme tööd andva isiku heaks või sai kogu oma sissetuleku või olulise osa sellest väidetavalt tööandjalt, kuidas pooled tõlgendasid vaidlusalust suhet väljapool seda vaidlust, nt suhetes teiste isikutega või täites oma muid kohustusi. Selliselt võib olla põhjendatud arvestada mh nt töötamise registri kannetega ja poole avaldatuga teistes menetlustes.

Kriteeriume, mille alusel õigussuhet kindlaks määratakse ja millele tuginetakse, tuleb vaadelda kogumis (vt ka nr 3-2-1-3-05, p 15 ja nr 3-2-1-9-05, p 15). (p 13)

VÕS §-s 5 sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt ei ole töölepingu pooltel iseenesest keelatud leppida kokku sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstavast väiksemas tasus (VÕS § 1 lg 1, TLS § 2). Samas tuleb arvestada TLS § 29 lg-s 6 sätestatud keeluga maksta töötajale alammäärast madalamat töötasu. Kui poolte kokkulepet töötasu suuruse kohta ei ole võimalik tuvastada, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda TLS § 29 lg-st 2. Kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kannab tööandja (vt ka Riigikohtu 11. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05, p 12. Juhul, kui tööandja ei tõenda töötasu suurust, on töötasuks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu, mida on võimalik tõendada nt Statistikaameti andmetega. (p 17)

RahaPTS § 42 lg 4 esimese lause kohustab lepingu erakorraliselt üles ütlema, kui kohustatud isikul on kliendiga ärisuhe, kuigi esineb mõni RahaPTS § 42 lg-tes 1-3 nimetatud alustest, sh olukorras, kus kohustatud isik ei suuda täita selle seaduse § 20 lg 1 p-des 1, 2 või 3 sätestatud hoolsusmeetmeid või kui kohustatud isikul on rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus (RahaPTS § 42 lg 1). Pangal kui kohustatud isikul on ka pärast lepingu sõlmimist kohustus hoolsusmeetmeid rakendada ja rahapesu kahtluse tekkimisel kahtluste kõrvaldamiseks kliendilt informatsiooni küsida. Kui klient keeldub vajaliku teabe või dokumentide esitamisest, on pangal mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus ärisuhe lõpetada. Seadusest tuleneva kohustuse täitmist lõpetada kliendiga ärisuhe ei saa pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks. Arvestades RahaPTS § 1 lg-s 1 sätestatud peamist eesmärki (tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks, suurendades ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust), tuleb krediidiasutusel lõpetada niisugune ärisuhe ka juhul, kui kahtluse tekitanud asjaolud esinesid juba enne ärisuhte loomist ning pangal oli võimalus sellekohast teavet nõuda juba enne lepingu sõlmimist. (p 15)

NB! Seisukoha muutus!

TsMS § 377 lg 1 esimest lauset arvestades on TsMS § 391 lg 1 kaitse-eesmärgiks kaitsta kostjat ka saamata jäänud tulu kui kahju tekkimise eest.

Tõlgendades TsMS § 391 lg-t 1 kooskõlas direktiivi 2004/48/EÜ art 9 lg-ga 7, on TsMS § 391 lg 1 alusel hüvitatav nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu. (p 14)

Intellektuaalomandi asjades peab hüvitamine toimuma „kohase hüvitise“ kujul (vt Euroopa Kohtu 12. septembri 2019. a otsus asjas nr C-688/17, Bayer Pharma, p 39), arvestades kõiki objektiivseid asjaolusid, sh poolte käitumist. Direktiivi 2004/48/EÜ art 9 lg 7 ette nähtud kohane hüvitis on tagatis, mida liidu seadusandja pidas vajalikuks, et katta kulusid ja kahju, mis kostjale on tekkinud tulenevalt „õigustamatust taotlusest“ ajutiste meetmete võtmiseks. Ajutiste meetmete kohaldamise taotluse õigustamatuse tuvastamine eeldab ennekõike seda, et puudub oht, et intellektuaalomandi õiguse omajale põhjustatakse korvamatut kahju viivitusega tema taotletud meetmete võtmisel (vt viidatud Euroopa Kohtu otsus, p-d 52, 60-62). (p 15)

Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel, sh ka VÕS § 127 lg 6 alusel, saab hüvitise suuruse arvestamisel mh arvestada VÕS § 140 lg-s 1 sätestatuga kahjuhüvitise vähendamise kohta. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. (p 16)

Kostjatel on õigus kinnisasja vallata seltsingulepingu alusel, kuna hageja ei ole seltsingulepingut üles öelnud. Maakohus on oma otsuses märkinud, et kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuks, et seltsinguleping oleks üles öeldud. Maakohtule ei saa ette heita ka selgitamiskohustuse rikkumist, sest maakohtu istungiprotokolli kohaselt uuris maakohus hagejalt, kas ta on seltsingulepingu üles öelnud, ning hageja vastas selgelt, et ta ei ole seltsingulepingut üles öelnud, kuna ta ei ole seda sõlminud. (p 17)

Seltsinguvara moodustumine ei ole seltsingu vältimatu tunnus. Kuna VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm, võivad seltsinglased seltsinguvara moodustumise kokkuleppel välistada. Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 17; 14. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20). (p 13)

Kuna seltsingu eesmärk võib olla ka ühele seltsinglastest kuuluvale kinnisasjale elamu ehitamine ja selle ühine kasutamine, tuleneb teistele seltsinglastele kinnisasja valdamise õiguslik alus seltsingulepingust. Seltsinguleping annab pooltele õigusliku aluse ühiselt kinnisasjal asuvat elamut kasutada, olgugi et asjaõiguslikult kuulub kinnisasi vaid ühele seltsinglastest. Eelnev ei tähenda tingimata, et panuste tegemisega on teised seltsinglased saanud õigusliku aluse kinnisasja elu lõpuni vallata. Kuna õiguslik alus kinnisasja valdamiseks tuleneb teistele seltsinglastele seltsingulepingust, ei ole neil õigust kinnisasja kasutada pärast seltsingulepingu lõppemist. Neil on õigus kinnisasja vallata seltsingulepingu alusel, kuni seltsinglasest kinnisasja omanik ei ole seltsingulepingut üles öelnud. (p-d 14-17)

Õige ei ole jätta istungil osalemise kulu välja mõistmata põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt ka Riigikohtu 23. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-15, p 10). (p 20)

Lähenemiskeelu kui isikuõiguse kaitse abinõu kohaldamist tuleb kaaluda eelkõige juhul, kui ohus on isiku elu, kehaline või vaimne puutumatus, isikuvabadus, turvalisus või seksuaalne puutumatus. Ohu hindamisel tuleb üldjuhul arvesse võtta isiku, kelle suhtes lähenemiskeeldu soovitakse kohaldada, õigusvastase tegevuse raskust ja sagedust, samuti tema iseloomuomadusi ja suhtumist isikutesse, kes soovivad lähenemiskeelu kohaldamist. (p 17)

Üldjuhul saab isik VÕS § 1055 lg 1 kohaselt nõuda õigusvastase kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. VÕS § 1055 lg 2 teeb sellest põhimõttest erandi, välistades VÕS § 1055 lg-s 1 sätestatud nõude olukordades, mil õigusvastaselt kahju tekitavat käitumist tuleb mõistliku arusaama järgi taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu. (p 25)

VÕS § 1055 lg 2 teise lause eesmärk on võimaldada isikul nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui ta ei saa nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist, sest esinevad VÕS § 1055 lg 2 esimeses lauses sätestatud asjaolud. (p 26)

Olukorras, kus hageja (müüja) on esitanud kostja (ostja) vastu üleantud kauba väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. Kui müüja soovib mh hüvitist kauba eest, mis tema hinnangul ei ole enam alles, ostja soovib oma vastuhagis mh tagasi saada kauba eest tasutud raha, tuleb kohtul müüjale selgitada, et kui ostja tõendab kauba allesoleku ja soovib kauba tagastada ning müüja ei tõenda vastupidist, ei ole müüjal ostja vastu rahalise hüvitise nõuet, vaid allesoleva kauba väljaandmise nõue. (p-d 16.3 ja 17.1)

VÕS § 189 lg 1 ja § 111 järgi tuleb taganemisest tulenevad kohustused täita üheaegselt. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)

VÕS § 116 lg 2 p 5 võimaldab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks sellist olukorda, mil teine lepingupool ei täida ükskõik millist enda lepingulist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sellega on täidetud lepingust taganemise eeldused VÕS § 116 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega. (12.1)

VÕS § 189 lg 2 p 2 järgne nõue ei ole kahju hüvitamise nõue, vaid tegemist on lepingu tagasitäitmise nõudega. (p 15.2)

VÕS § 189 lg 1 eesmärgist tulenevalt on lepingu alusel üleantud kauba allesoleku tõendamise koormis poolel, kes soovib saadud kauba kas tagastada või selle teiselt poolelt välja nõuda. Nimetatud sätte kohaselt on lepingust taganemisel kummalgi lepingupoolel esmaselt nii kohustus kui ka õigus tagastada lepingu alusel teiselt lepingupoolelt saadu. Üksnes VÕS § 189 lg 2 p-des 1-3 sätestatud juhtudel tekib lepingupoolel kohustus hüvitada üleantu väärtus selle tagastamise või väljaandmise asemel. (p 16.1)

VÕS § 189 lg 1 ja § 111 järgi tuleb taganemisest tulenevad kohustused täita üheaegselt. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)

Ostjal on VÕS § 189 lg 1 alusel õigus tagastada üksnes see kaup, mille ta müüjalt on saanud, mitte sama liiki kaup. (p 16.1)

Ainuüksi asjaolu, et müüjalt ostjale üleantud kaubal puudusid selle kauba võõrandamiseks vajalikud saatedokumendid, ei vabasta ostjat kauba tagastamise soovi korral kohustusest tõendada temale üleantud kauba allesolekut. (p 16.2)

Olukorras, kus hageja (müüja) on esitanud kostja (ostja) vastu üleantud kauba väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. Kui müüja soovib mh hüvitist kauba eest, mis tema hinnangul ei ole enam alles, ostja soovib oma vastuhagis mh tagasi saada kauba eest tasutud raha, tuleb kohtul müüjale selgitada, et kui ostja tõendab kauba allesoleku ja soovib kauba tagastada ning müüja ei tõenda vastupidist, ei ole müüjal ostja vastu rahalise hüvitise nõuet, vaid allesoleva kauba väljaandmise nõue. (p-d 16.3 ja 17.1)

Kui pooled on esitanud tagasitäitmise võlasuhtes teineteise vastu vastastikused haginõuded, siis kohaldub ka VÕS § 189 lg 1 teine lause, mille kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. (p 17.1)

Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)

Olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu asja väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. (p 16.3)

Kui pooled on tagasitäitmise võlasuhtes esitanud teineteise vastu rahalised nõuded, saab kohus need kattuvas ulatuses lugeda tasaarvestatuks (vt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 27; kehtiva TsMS § 445 lg 1 teine lause). Selleks ei oleks poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust. (p 17.3)

Kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada, kui ostja ei ole VÕS § 115 lg 1 tähenduses rikkunud lepingulist kohustust. (p 18.2)

VÕS § 116 lg 2 p 5 võimaldab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks sellist olukorda, mil teine lepingupool ei täida ükskõik millist enda lepingulist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sellega on täidetud lepingust taganemise eeldused VÕS § 116 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega. (12.1)

TsMS § 442 lg 8 esimesest lausest tulenevalt eeldab asja lahendamine pooltevahelise suhte õiguslikku kvalifitseerimist ja õiguslikule kvalifikatsioonile vastava normi eelduste kontrolli. Kohus peab otsuses viitama õigusnormile, millele ta oma järeldused rajas. (p 12)

Vt p 25 ja RKHK otsused asjas nr 3-3-1-66-14, p 19, ja asjas nr 3-3-1-45-10, p 10, ning RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-15-16, p 110 ja nende annotatsioonid.

Kui isikul on õigus nõuda haldusorgani poolt õigusvastaselt kinni peetud raha eest intressi eriseaduse alusel, on kohaseks kaebuse liigiks kohustamiskaebus. (p 34)

MKS § 136¹ lg-st 3 tuleneb maksuhaldurile kohustus hinnata täitetoimingu rakendamise põhjendatust ja proportsionaalsust maksumenetluse kestel, olgugi et kohus on andnud täitetoimingu sooritamiseks loa. Kui maksumenetluse käigus selgub, et rahaline nõue või kohustus on täitetoimingu sooritamiseks loa andmise menetluse käigus prognoositust väiksem, tuleb maksuhalduril täitetoimingu sooritamine vähenenud nõude või kohustuse mahus lõpetada. Vaidluse korral hindab kohus, kas maksuhaldur teadis või pidi teadma nõude või kohustuse ületagatusest. (p 20)

Ainuüksi maksuhalduri kahtlus, et maksukohustuslasele võidakse määrata maksusumma mõnes teises maksumenetluses mõne teise maksustamisperioodi eest, ei õigusta senises maksumenetluses täitetoimingu jätkamist, sest tegemist pole asjaoluga, mille alusel anti luba sooritada algne täitetoiming. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et MKS § 136¹ lg 1 kohaldamist saab põhjendada üksnes konkreetset maksustamisperioodi ja -objekti puudutavate asjaoludega (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-68-16, p 13). Seepärast ei saanud teist kontrolliperioodi puudutava loataotluse kohta tehtav kohtulahend mõjutada senise loa alusel seatud aresti õiguspärasust. (p 22)

MKS § 116 lg-d 1 ja 2 ega selle seaduse muud sätted ei näe maksukohustuslasele ette õigust nõuda pangakontol arestitud raha, s.o raha, mis ei ole maksuhalduri valduses, õigusvastaselt vabastamata jätmise korral sellelt rahasummalt intressi või viivise maksmist. (p 25)

Ka RVastS ei näe isikule ette õigust nõuda intressi rahasummalt, mis ei olnud maksuhalduri valduses. (p 26)

Isikul, kelle raha aresti alt vabastamisega maksuhaldur õigusvastaselt viivitab, on erinormi puudumise korral õigus nõuda RVastS § 7 lg 2 ja VÕS § 113 lg 1 alusel seadusjärgses määras viivist. MKS § 136¹ lg-st 3 tulenev rahasumma aresti alt vabastamise kohustus on käsitatav rahalise kohustusena VÕS § 113 lg 1 tähenduses. Viivise nõudmine selle kohustuse täitmisega viivitamise korral ei ole vastuolus maksuõigussuhte olemusega. Puudutatud isikul sellise kahju tekkimist saab pidada maksuhaldurile ettenähtavaks (p-d 29 ja 30).

Kui pangakonto jäetakse aresti alt õigeaegselt vabastamata, piiratakse põhjendamatult isiku vabadust otsustada raha kasutamise üle. Seega on MTA rikkunud pangakonto aresti alt õigeaegselt vabastamata jätmisega kaebaja omandiõigust. (p 36)

Isikul, kelle raha aresti alt vabastamisega maksuhaldur õigusvastaselt viivitab, on erinormi puudumise korral õigus nõuda RVastS § 7 lg 2 ja VÕS § 113 lg 1 alusel seadusjärgses määras viivist. MKS § 136¹ lg-st 3 tulenev rahasumma aresti alt vabastamise kohustus on käsitatav rahalise kohustusena VÕS § 113 lg 1 tähenduses. Viivise nõudmine selle kohustuse täitmisega viivitamise korral ei ole vastuolus maksuõigussuhte olemusega. Puudutatud isikul sellise kahju tekkimist saab pidada maksuhaldurile ettenähtavaks (p-d 29 ja 30).

Tegemist on hüvitamiskaebusega, sest viivis on hüvitis kahju eest, mis raha maksmisega viivitamise korral eeldatavalt alati tekib. Seega ei tule kaebajal viivisenõude esitamisel tõendada kahju tekkimist ega põhjuslikku seost õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel. Küll aga peab nõude lahendamise käigus kontrollima, kas haldusorgan on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud avalik-õiguslikus suhtes ning kas viivitus on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. (p 30)

Kohustuse sissenõutavaks muutumise ajaks VÕS § 113 lg 1 tähenduses on rahasumma aresti alt vabastamise kohustuse rikkumise algusaeg. Kohustuse kohase täitmise ajaks VÕS § 113 lg 1 tähenduses on rahasumma aresti alt vabastamise päev. Seega tuleb rahasumma aresti alt vabastamise kohustuse täitmisega viivitamise korral arvestada õigusvastaselt kinni peetud rahasummalt viivist alates kohustuse rikkumise algusajast kuni rahasumma aresti alt vabastamiseni. Viivist arvestatakse protsendina õigusvastaselt kinni peetud summalt. (p 32)

Kui isik leiab, et tema kantud kahju suurus ületab viivise, võib ta nõuda viivist ületava kahju hüvitamist (vrd VÕS § 113 lg 5 ja RKHK otsus asjas nr 3-3-1-45-10, p 11). Sellisel juhul on tegemist tavapärase kahju hüvitamise nõudega, mille puhul peab kaebaja tõendama muu hulgas ka kahju tekkimise ja põhjusliku seose. (p 33)

Kui pangakonto jäetakse aresti alt õigeaegselt vabastamata, piiratakse põhjendamatult isiku vabadust otsustada raha kasutamise üle. Seega on MTA rikkunud pangakonto aresti alt õigeaegselt vabastamata jätmisega kaebaja omandiõigust. (p 36)

Vt viivise ja viivisenõude kohta, sh seoses avalik-õigusliku rahalise kohustusega p-d 27 ja 29 ning RKHK otsused asjas nr 3-3-1-83-10, p-d 20–24, asjas nr 3-3-1-9-14, p 51, ja asjas nr 3-3-1-66-14, p 19, ning RKTK otsused asjas nr 3-2-1-66-15, p 19, asjas nr 3-2-1-157-15, p 17, ja asjas nr 3-2-1-28-17, p 13.

Garantiileping ja sellest tulenev nõue ei ole seotud võlgniku laenukohustuse olemasolu ega selle suurusega (vt ka nt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 10). (p 11)

Garantiileping ja sellest tulenev nõue ei ole seotud võlgniku laenukohustuse olemasolu ega selle suurusega (vt ka nt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 10). (p 11)

TsMS § 367 järgi võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Põhinõudeks selle sätte mõttes on nõue, mille kohus põhinõudena rahuldab, mitte nõue, mille rahuldamist hagis esialgu taotleti. (p 14)