Pankrotiseadus (lühend - PankrS)

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 28. juunil 2012 kohtuasjas nr 3-4-1-12-12 tehtud otsusega tunnistanud RLS § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes RLS lisa 1 viimase lausega (alates 24. märtsist 2011 kehtiv redaktsioon) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada (Vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08, p 17; 23. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-09, p 12).

Alates 1. jaanuarist 2010 on pankrotihalduril PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi õigus olla võlgniku asemel (mitte nimel) kohtumenetluses menetlusosaliseks sellises vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. Pankrotivara tagasivõitmise hagides on seega hagejaks pankrotihaldur. Eelviidatud sätetest tulenevalt ei saa pankrotivõlgnik osaleda ise kostjana või muu menetlusosalisena kohtumenetluses, milles pankrotihaldur nõuab vara tagasi pankrotivara hulka.

Kuna pankrotimenetluse edukust saab kontrollida pankrotiseaduse sätete alusel, ei saa kohus keelduda võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.

PankrS § 169 kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest. Kui võlgnik soovib pankrotimenetlusega võlgadest vabaneda, võib ta kohustustest vabastamiseks esitada avalduse kohtule ka oma pankrotiavalduses. Võlgnik peab avalduses kinnitama, et ta kohustub täitma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. See ei välista võlgniku pankrotiavalduse menetlemist.

PankrS §-s 173 nimetatud kohustuse süüline rikkumine annab kohtule õiguse keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel ei ole kohtul võimalik teha järeldust selle kohta, kas võlgnik rikub süüliselt oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. Juhul, kui võlgniku kohustuste aluseks on kahju õigusvastane tahtlik tekitamine, ei ole võlgnikul pankroti väljakuulutamise korral ka kohustustest vabastamise menetlusega võimalik oma eelnimetatud kohustustest vabaneda. Samuti see, et avaldaja viibib vangistuses, ei välista kohtu keeldumist võlgniku kohustustest vabastamisest PankrS § 175 lg 2 alusel.

PankrS § 169 kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest. Kui võlgnik soovib pankrotimenetlusega võlgadest vabaneda, võib ta kohustustest vabastamiseks esitada avalduse kohtule ka oma pankrotiavalduses. Võlgnik peab avalduses kinnitama, et ta kohustub täitma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. See ei välista võlgniku pankrotiavalduse menetlemist.

PankrS §-s 173 nimetatud kohustuse süüline rikkumine annab kohtule õiguse keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel ei ole kohtul võimalik teha järeldust selle kohta, kas võlgnik rikub süüliselt oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega.

Nõuete sissenõutavaks lugemine ei mõjuta põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes ning tema puhul ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld. Riigikohus on selgitanud PankrS § 35 lg 1 p 6 ja § 42 tähendust ja kohaldamist käenduse näitel 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-s 41 ja 30. novembril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10 tehtud otsuse p-s 13. PankrS § 35 lg 1 p 6 ja § 42 peavad silmas pankrotimenetluse eripära ega kahjusta kolmandast isikust pantijat rohkem kui kahjustaks olukord, mil põhivõlgnik ei oleks pankrotis, kuid tema hüpoteekidega tagatud võlg on tagastamata.

Vt tsiviilasja hinna määramist hüpoteegi kustutamise nõude puhul (TsMS § 126 lg 3 kohaldamine enne 14. juunit 2010 kehtinud sõnastuses) Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22.

Tagatud nõude osalise rahuldamise korral on võimalik AÕS § 349 lg 2 alusel nõuda hüpoteegi kustutamist rahuldatud nõude ulatuses. Hüpoteegi osaline kustutamine seisneb kinnistusraamatusse kantud hüpoteegisumma vähendamises või uue väiksema summaga hüpoteegi sissekandmises. AÕS § 349 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada tagatud nõude vähenemise ulatust. Otsustamaks selle üle, millise summa ulatuses tuleks hüpoteek nõude osalisel rahuldamisel kustutada, on vaja tuvastada, milline oli hüpoteegiga tagatud nõude esialgne suurus ning millise summa võrra on see nõue vähenenud. Hagejal tuleb tõendada hüpoteegi kustutamise (sh osalise kustutamise) aluseks olevate asjaolude esinemist. AÕS § 349 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka hüpoteegiga koormatud kinnisasja väärtust ning hüpoteegi järjekohta kinnistusraamatus.

Võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal. SanS § 49 ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks).

Hagejast kaebaja peaks apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel hinna määramiseks ise viivisenõude kaevatava kohtuotsuse tegemise seisuga välja arvutama ja kohus võib temalt seda ka nõuda (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 80-81).

Võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal. SanS § 49 ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks). Maksejõuetusele viitavatest asjaoludest peab saneerimisnõustaja kohe ettevõtjale ja püsiva maksejõuetuse saabumisel ka võlausaldajale ning saneerimiskava kinnitanud kohtule. Eeltoodud saneerimisnõustaja kohustus ei mõjuta juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikme vastutust pankrotiavalduse esitamata jätmise eest.

ÄS § 309 ei sätesta nõukogu pädevust peatada juhatuse liikme tegevus. Vastasel juhul tekiks ebaselge õiguslik olukord, kus juhatuse liikme õigused ja kohustused jääksid ebamääraseks. Juhatuse ja äriühingu vahelised suhted peavad olema õiguslikult selged. Juhatuse liige ei saa vabaneda oma juhatuse liikme kohustuste täitmisest, tuginedes nõukogu korraldusele, mis on ebaseaduslik.

Üürileandja pandiõigus tekib seaduse jõul üürilepingu sõlmimisega üüritud ruumidesse vallasasjade toomise tõttu ning seaduse kohaselt ulatub pandiõigus eelduslikult kõigile üüritud ruumides asuvatele (sh kolmandate isikute) vallasasjadele (vt Riigikohtu 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-11, p 10 ja 12; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 11 ja 12).

Tulenevalt PankrS §-st 153 sõltub üürileandja pandiõiguse rahuldamine vastavas järgus pandieseme müügist laekuva raha suurusest.

Kui hoonestusõiguse tasu on tagatud reaalkoormatisena kinnisasja omaniku kasuks, võib kinnisasja omanik pankrotivõlausaldajana esitada pankrotimenetluses oma hoonestusõiguse tasu nõude tunnustamiseks pandiga tagatud nõudena. Sellisel juhul on nõue ise võrdsustatud pandiga tagatud nõudega. Pankroti väljakuulutamist tekkinud hoonestusõiguse tasu võlgnevus ei ole pankrotimenetluses massikohustus. Kui hoonestusõiguse tasu on tagatud reaalkoormatisena kinnisasja omaniku kasuks, võib kinnisasja omanik pankrotivõlausaldajana esitada pankrotimenetluses oma hoonestusõiguse tasu nõude tunnustamiseks pandiga tagatud nõudena. Sellisel juhul on nõue ise võrdsustatud pandiga tagatud nõudega.

Pankrotiseadus ei võimalda lugeda enne pankroti väljakuulutamist tekkinud kohustusi massikohustuseks. Enne pankroti väljakuulutamist tekkinud hoonestusõiguse tasu võlgnevus ei ole pankrotimenetluses massikohustus. Pankrotihalduri poolt kestvussuhtest tuleneva perioodilise makse tasumise kohustuse täitmine võlgniku pankrotimenetluse ajal ei anna alust käsitada enne pankroti väljakuulutamist sama kestvussuhte alusel tekkinud varasemate perioodiliste maksete võlgnevust massikohustusena, st tegemist ei ole PankrS § 148 lg 1 p-s 2 nimetatud olukorraga.

Pankrotihaldur peab pankrotivara enampakkumisel müües järgima täitemenetluse seadustikus sätestatud tingimusi, arvestades pankrotiseaduses sätestatud erisusi. PankrS § 136 lg-t 1 ei saa tõlgendada selliselt, et lisaks täitemenetluse seadustikus sätestatud enampakkumise korrale näeb viidatud säte ette ka pankrotimenetluses toimunud enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks hagi esitamise võimaluse TMS § 223 mõttes.

Pankrotihaldur peab pankrotivara enampakkumisel müües järgima täitemenetluse seadustikus sätestatud tingimusi, arvestades pankrotiseaduses sätestatud erisusi. PankrS § 136 lg-t 1 ei saa tõlgendada selliselt, et lisaks täitemenetluse seadustikus sätestatud enampakkumise korrale näeb viidatud säte ette ka pankrotimenetluses toimunud enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks hagi esitamise võimaluse TMS § 223 mõttes. Pankrotimenetluse osalistele, sh isikutele kelle õigusi pankrotimenetlus võib puudutada, ei saa anda pankrotimenetluses toimunud enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks hagi esitamise õigust. Sellise hagiga oleks oluliselt takistatud kiire ja efektiivse pankrotimenetluse korraldamine ning pankrotivara võõrandamine mõistliku aja jooksul. Järelevalve pankrotihalduri tegevuse üle enampakkumise korraldamisel ning pankrotihalduri vastutuse näeb ette pankrotiseadus (vt PankrS § 67 ja 63 lg 1).

Elatist maksma kohustatud isiku pankroti väljakuulutamise korral tuleb tema vastu esitatud elatishagi jätta PanrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Pärast elatisehagi läbi vaatamata jätmist saab elatist saama õigustatud isik esitada elatisnõude kohustatud isiku pankrotimenetluses PankrS § 44 lg 1 alusel. Pankrotimenetluses saab esitada tavapärases korras tunnustamiseks täitmata elatisnõuded, mis on arvestatud ülalpidamiskohustuse täitmise katteks kuni pankroti väljakuulutamiseni. Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgnikult. Võlgnik saab pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal eelkõige oma sissetuleku arvel, mis ei muutu pankrotivaraks. Juhul, kui võlgnik ei pea ülalpidamist saama õigustatud isikut vabatahtlikult ülal, tuleb ülalpeetaval esitada pankrotimenetluse ajal pankrotivara arvel elatise saamiseks kohtule avaldus PankrS § 44 lg 1 järgi. Juhul, kui võlgnik ei maksa pankrotimenetluse ajal vabatahtlikult lapsele elatist ja kuni pankrotimenetluse väljakuulutamiseni maksmata elatise saamiseks esitatakse nõue pankrotihaldurile või pankrotimenetluse ajal elatise saamiseks kohtule, väheneb PankrS § 108 lg 3 mõttes TMS § 132 lg 11 järgi ka võlgniku sissetulek, millele ei saa pöörata sissenõuet, ja selle arvel suureneb pankrotivara, mille arvel elatisenõuet rahuldada. Võlgniku pankroti väljakuulutamisele järgneva aja elatisenõuded tuleb rahuldada pankrotivarast enne jaotise alusel raha väljamaksmist. PankrS § 146 lg 1 p 2 alusel tuleb maksta enne jaotist välja üksnes PankrS § 147 alusel pankrotivarast pankrotimenetluse ajaks väljamõistetud hädavajalik elatis.

PankrS § 43 lg 3 alusel pankroti väljakuulutamise tõttu läbivaatamata jäetud elatise nõudes saab kohtumenetluse taastada üksnes juhul, kui nõue jäi pankrotimenetluses tunnustamata ja/või rahuldamata ja selle kohta ei tehtud kohtulahendit kui täitedokumenti PankrS § 168 mõttes. Kui nõude kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, ei ole menetluse taastamine põhjendatud. Siiski saab kohus taastada menetluse ka juhul, kui nõude kohta on küll olemas täitedokument, kuid see ei ole tehtud kogu nõude kohta. Olukorras, kus pankrotimenetlust lõpetava määruse resolutsioonist ei nähtu selgelt, kas ja millise ajavahemiku kohta on kostja pankrotimenetluses hageja elatisenõue tunnustatud, on täitedokumendi toime ebaselge. Selline täitedokument ei takista enne pankrotimenetluse väljakuulutamist alustatud elatiseasjas menetluse taastamist. Menetluse taastamise korral saab selgitada, kas ja millises ulatuses on elatisenõude kohta olemas täitedokument. Lisaks võib elatist saama õigustatud isik esitada ka täitedokumendi selgitamise hagi.

Kinnisasja pankrotimenetluses enampakkumisel võõrandamise järel jäävad püsima seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel kinnistusraamatusse kantud servituudid. Seadusest tulenev talumiskohustus peab nähtuma selgelt kinnistamise aluseks olevast dokumendist, s.o asjaõiguslepingust või seda asendavast kohtulahendist. Kui kinnistusraamatu kandest või selle aluseks olevast dokumendest nähtub, et tegemist on seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel kinnistusraamatusse kantud servituudiga, jääb servituut pärast kinnisasja enampakkumisel võõrandamist püsima ja selle kustutamiseks ei ole alust. Kui aga kinnistusraamatu kandest ja selle aluseks olevatest dokumentidest ei nähtu seadusest tulenevat talumiskohustust, ei saa kinnistama pädev isik kinnistamisavaldust lahendades asuda tuvastama, kas servituut seati seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel või mitte. Sellisel juhul tuleb kinnisasja pankrotimenetluses enampakkumisel võõrandamise järel lugeda servituut lõppenuks, kui see asub tagapool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud õigusest, millest tulenevalt saab nõuda kinnisasja sundmüüki. Kinnistusraamatusse kantud õigused, mis asuvad samal järjekohal selle esimesena kinnistusraamatusse kantud õigusega, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki, jäävad kehtima üksnes juhul, kui nendest tulenevalt ei saa nõuda kinnisasja sundmüüki.

Kohus saab vaidluse lepingu kehtivuse üle lahendada ka siis, kui lepingu tagasitäitmine on algsel kujul muutunud võimatuks.

Võlgniku saab pankrotimenetluses likvideerimise järel registrist kustutada üksnes juhul, kui võlgnik ei osale poolena üheski käimasolevas kohtumenetluses. Halduril tuleb tagada sellistest menetlustest tulenevate võimalike menetluskulude nõuete maksmapanek pankrotivara suhtes. Kohus ei või otsustada registrist kustutamist enne, kui ta on saanud haldurilt kinnituse, et võlgniku osalusega kohtumenetlused on lõppenud.

Tagasivõitmise esmase tagajärjena peab tehingu teine pool tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos kasuga. Pankrotivarast tuleb (vastastikuse tehingu puhul) tagastada ka tehingu alusel saadu. Seega on tegemist vastastikuse tagasitäitmisega, st poolte vahel tekib alusetu rikastumise võlasuhe, millele kohalduvad pankrotimenetluse tõttu aga esmajoones pankrotiseaduse erisätted. Tehingute puhul, mille alusel on pankrotivõlgnik saanud teiselt poolelt raha, mille ta peaks tagastama, tuleb teise poole raha tagastamise nõuet käsitada väärtuse hüvitamise nõudena nii PankrS § 119 lg 4 kui ka lg 5 mõttes. Teisel poolel tuleb raha tagastamist nõuda vastavalt kas PankrS § 146 lg 1 või § 152 lg 1 p 3 alusel. PankrS § 119 lg-test 4-6 tulenev erikord tehingu teise poole rahaliste nõuete maksmapanekuks välistab tagasivõidetud tehingu tagasitäitmisel VÕS § 110 lg 5 ja § 111 lg 7 kohaldamise, st tehingu teine pool ei saa üleantu tagastamisest keelduda, kuni talle tagastatakse tema üleantud raha. See ei välista raha tagastamise nõude maksmapanekut tagasivõitmise menetluses vastuhagiga, eelkõige PankrS § 119 lg-s 4 ettenäthud juhul. Selle nõude maksmapanekul peaks olema analoogiline olukord PankrS § 149 lg-s 1 massikohustuste kohta sätestatuga, et selle täitmist võib võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras ja korraldada ka täitemenetluse kogu pankrotivara suhtes.

Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb PankrS § 193 lg-t 1 kohaldades lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseaduse redaktsioonist (vt ka nt Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 14; 3. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, p 10). Kohus saab vaidluse tagasivõtmise aluseks oleva tehingu kehtivuse üle lahendada ka siis, kui tehingu tagasitäitmine on algsel kujul muutunud võimatuks.

Äriregistri infosüsteemis kajastatud informatsioonil aktsiate kuuluvuse osas ei ole õiguslikku tähendust.

Aktsiaseltsi üldkoosoleku ja nõukogu otsuse kehtetuks tunnistamise hagi esitatakse aktsiaseltsi vastu, st kostjaks on aktsiaselts. Sama kehtib ka organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi esitamise puhul (vt ka nt Riigikohtu 14. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-11, p 11).

PankrS § 153 lg 2 on imperatiivne säte (vt ka Riigikohtu 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, p 17 ja 12. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06, p 16).

Pankrotimenetluse lõpparuandest nähtub, mis ulatuses võlausaldaja nõue rahuldatakse (vt ka Riigikohtu 2. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-10, p 13). Muu hulgas selgub pankrotimenetluse lõpparuandest ka see, missuguses ulatuses tehakse pankrotivarast väljamakseid pankrotimenetluse kuludeks. PankrS § 164 lg 2 ei piira võlausaldaja õigust esitada määruskaebus pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamise määruse peale juhul, kui kohtu kinnitatud jaotusettepanekus on PankrS § 143 lg 1 p 3 järgi märgitud pankrotimenetluse kulude suurus ja jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust ei ole vaidlustatud. Kuna pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kohus enam ei kontrolli jaotise õigsust, siis ei saa võlausaldaja lõpparuande kinnitamise määrust vaidlustada põhjusel, et jaotis oli valesti määratud.

Võlausaldaja jaotusettepanekule vastuväite esitamise ja jaotusettepaneku kinnitava maakohtu määruse vaidlustamise sisuks saab olla eelkõige see, et võlausaldaja vaidlustab jaotise suurust suhtes teiste võlausaldajatega, st võlausaldajatevahelist jaotist (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 15).

PankrS § 43 reguleerib juhtumeid, mil pärast menetlusosalise pankroti väljakuulutamist on võimalik jätkata kohtus pooleliolnud hagimenetlust, milles pankrotivõlgnik on hageja või kostja. Tõlgendades PankrS § 43 lg-t 2 koostoimes PankrS § 43 lg-ga 5 tuleneb, et hagimenetluse jätkumiseks ei ole vajalik jõustunud otsuse olemasolu. Piisab sellest, kui on tehtud maakohtu otsus (vt ka Riigikohtu 3. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-10, p 14). PankrS § 43 lg 2 kohaldamiseks ei oleks alust ka siis, kui ringkonnakohus enne pankroti väljakuulutamist tehtud maakohtu lahendi tühistab ja saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Pankrotitoimkonna liikmete tasu on pankrotimenetluse kulu, mille otstarbekuse kontroll on kohtu pädevuses, ning kohtul on kohustus kontrollida võlausaldajate otsust pankrotitoimkonna liikmete tasu suuruse kohta. Pankrotitoimkonna liikmete tasu mõistlikkuse hindamise otsustus on kohtu diskretsiooniotsus. Pankrotitoimkonna liikmete tasu kohta tehtud lahend on edasikaevatav PankrS § 150 lg 5 alusel.

Vähemalt üldjuhul ei tohiks hääletamise viis oluliselt mõjutada hääletustulemust. Tagada tuleks, et osaühingu juhatus või osanik ei saaks hääletusprotseduuri kuritarvitades saavutada endale meelepärast otsust (Riigikohtu 27. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11, p 27). Äriühingu juhtimist puudutavad ja osalusest tekkivad vaidlused tuleb lahendada eelkõige äriühinguid reguleerivate sätete järgi (vt lähemalt Riigikohtu 27. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11, p 34).

Osanikuga õigusvaidluse pidamise otsustamine on äriseadustikuga antud osanike pädevusse ja selleks on vajalik osanike otsust. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 20.03.2019, nr 2-16-6563/81)

Häälte arvu määramise menetluses ei saa lahendada vaidlusi, mis oma sisult kuuluvad nõuete kaitsmise menetlusse. Kuna seadusandja on siiski näinud ette õiguse esitada häälte arvu kinnitamise määruse peale määruskaebus, siis eelduslikult on määruskaebusega vaidlustatavad kohtu formaalsed eksimused, vahepeal aset leidnud õigusmuudatused ja kohtu diskretsioonist lähtuvad seisukohad esitatud nõude õigusliku põhistatuse kohta. Seega võib häälte arvu määramise menetluses eelduslikult välistada üksnes sellised nõuded, mida nende õiguslikust põhistatusest lähtudes ilmselgelt rahuldada ei saaks.

Äriühinguõiguse üks põhimõte on see, et osanikud peavad lähtuma osaühingut puudutavate otsuste tegemisel eelkõige osaühingu huvidest, mitte enda isiklikest huvidest või mõne enda kontrollitava äriühingu huvidest.

ÄS § 177 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et osanik ei või hääletada ka siis, kui otsustatakse, kas pidada tema ainuosalusega äriühinguga õigusvaidlust ja määrata selles õigusvaidluses esindaja. Majanduslike huvide konflikti tuleb sellisel juhul eeldada. Vähemalt üldjuhul ei tohiks hääletamise viis oluliselt mõjutada hääletustulemust. Tagada tuleks, et osaühingu juhatus või osanik ei saaks hääletusprotseduuri kuritarvitades saavutada endale meelepärast otsust (Riigikohtu 27. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11,p 27).

Osanikuga õigusvaidluse pidamise otsustamine on äriseadustikuga antud osanike pädevusse ja selleks on vajalik osanike otsust. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 20.03.2019, nr 2-16-6563/81)

VÕS § 1044 lg 2 piirab deliktiõiguslike nõuete esitamist olukorras, kus ühe kostja puhul on täidetud nii lepingulise kui ka lepinguvälise vastutuse eeldused. VÕS § 1044 lg 2 ei reguleeri kahju tekitamisest tulenevat võlasuhet kannatanu ja kahju tekitaja vahel, kellega kannatanu ei ole lepingulises suhtes, kuid kes võib vastutada sama kahju eest, mille eest vastutab kannatanu suhtes lepingut rikkunud isik (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 12). Olukorras, kus kahju eest vastutavaid isikuid on mitu ja kus nad vastutavad erinevatel õiguslikel alustel, ei piira VÕS § 1044 lg 2 deliktiõigusliku nõude esitamist.

PankrS §-d 44 ja 123 ei piira pankrotivõlausaldaja õigust esitada kohtusse võlgniku vastu hagi vara välistamiseks pankrotivarast. Nimetatud sätetest ei tulene, et vara välistamise hagi eelduseks on välistamistaotluse esitamine pankrotihaldurile. Küll annavad PankrS § 123 lg-d 1 ja 2 välistamisõiguse ka pankrotihaldurile. Kui vara välistamisel tekib vaidlus vara kuuluvuse üle, siis tuleb see lahendada koos vara välistamise hagiga. Sisuliselt on seega tegemist vindikatsioonihagiga (AÕS § 80) pankrotimenetluses (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-97). PankrS § 123 lg 4 tähenduses tuleb võõrandamiseks pidada omandiõiguse kaotust. Vindikatsiooninõue välistab PankrS § 123 lg-s 4 sätestatud hüvitisenõude. Kui haldur on vara võõrandanud või see ei ole säilinud, on isikul õigus esitada hüvitisenõue PankrS § 123 lg 4 alusel. Seejuures lasub kostjal tõendamiskohustus, et ta ei ole vara võõrandanud ja et see on säilinud. Isik vastutab vara hävimise eest PankrS § 123 lg 4 järgi juhul, kui vara hävis pärast pankroti väljakuulutamist. Eeltoodu ei välista kostja vastutust muul õiguslikul alusel.

Käibemaksuseaduses ei ole ette nähtud, et pankrotis oleval maksukohustuslasel ei teki kinnisasja müümisel käibemaksu tasumise kohustust. Pankrotimenetluses müüdud kinnisasjalt käibemaksu tasumise kohustus on massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses, kuna see on tekkinud halduri tehtud tehingust tema ülesannete täitmisel. Pandieseme müügist tekkivat käibemaksukohustust tuleb käsitleda erinevalt teistest massikohustustest PankrS § 153 lg 2 mõttes. PankrS § 153 lg-s 2 kasutatud väljendit "pandieseme müügist saadud raha ulatuses" tuleb mõista selliselt, et see tähendab n-ö netohinda, st hinda võimaliku käibemaksuta. Võlausaldaja, kelle nõue on tagatud pandiga, peab arvestama, et müügist laekuvat müügihinna käibemaksu osa ei arvestata jaotise määramisel.

Käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot ja sellest tulenevalt kaotab võlausaldaja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi õiguse nõuda pankroti väljakuulutamisest kuni nõude rahuldamiseni pankrotivõlgnikult viivist. Seega saab põhivõlgnik esitada PankrS § 35 lg 1 p-st 6 tuleneva vastuväite võlausaldaja vastu, kuid käendajal puudub üldjuhul VÕS § 149 lg 2 järgi sellise vastuväite esitamise õigus. Käendaja saaks sellise vastuväite esitada võlausaldaja vastu üksnes siis, kui käenduslepingus on pooled sellise vastuväite esitamise õiguses kokku leppinud.

Käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot ja sellest tulenevalt kaotab võlausaldaja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi õiguse nõuda pankroti väljakuulutamisest kuni nõude rahuldamiseni pankrotivõlgnikult viivist.

Kui kohus võtab määrusega pankrotiavalduse menetlusse, määrab ajutise halduri ning keelab pankrotivõlgnikul ilma ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada, kohaldab kohus sellega käsutuskeeldu PankrS § 20 lg 3 tähenduses. Kui pankrotivõlgnik osaleb samal ajal kostjana või hagejana enne käsutuskeeldu alanud kohtumenetluses, mis puudutab võlgniku vara, on sellega täidetud PankrS § 20 lg 3 eeldused ja teine kohtumenetlus peatub seaduse jõul. PankrS § 20 lg 3 eesmärk on anda ajutisele haldurile võimalus pooleliolevate kohtuasjadega tutvuda ning vältida enne pankrotiavalduse lahendamist pankrotivara käsutamist kohtulahendi alusel. TsMS § 358 lg 2 kohaselt on menetluse peatumise või peatamise ajal tehtud menetlustoimingud tühised. Sama lõike teise lause kohaselt ei takista menetluse peatamine või peatumine siiski hagi tagamist ega eeltõendamismenetluse läbiviimist. Samuti võib TsMS § 358 lg 3 kohaselt teha avalikult teatavaks otsuse, kui menetluse peatus pärast asja arutamise lõpetamist. Kolleegium on seisukohal, et vaatamata TsMS § 358 lg 2 esimeses lauses sätestatule, peab menetlusosalisel olema võimalik menetluslikult vaidlustada sellist otsust, mis on tehtud menetluse peatumise ajal (kui ei kohaldu TsMS § 358 lg 3). Vastasel korral jääb menetluslikult ebaselgeks, kuidas saaks menetlusosaline tugineda PankrS § 20 lg 3 rikkumisele või mõnele muule menetluse peatamise või peatumise alusele, mida kohus ei ole tähele pannud.

PankrS § 43 lg 3 näeb ette, et juhul, kui hagi on jäetud läbi vaatamata PankrS § 43 lg 2 alusel, taastab kohus pankrotimenetluse raugemisel hagimenetluse hageja avalduse alusel. Ka PankrS § 167 lg 1 kohaselt võib pärast pankrotimenetluse lõppemist esitada võlgniku vastu üldises korras nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles. Seega võimaldab pankrotiseaduses sisalduv regulatsioon pärast pankrotimenetluse lõppemist selles esitamata nõuete menetlemist ja rahuldamist üldkorras, kui puuduvad seda välistavad asjaolud (nt PankrS § 167 lg 2 � kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu lõppenud).

KarS § 356 lg 1 ei näe teo toimepanijana ette erilise isikutunnusega isikut, s.o näiteks kinnistu omanikku.

Kasvavat metsa (kinnisasja olulist osa) ei loeta metsamaterjaliks. Metsaseaduse § 28 kohaselt on metsamaterjal langetatud puu ja puutüvi ning puutüve järkamisel saadud tüveosa.

Liitkaristuse moodustamata jätmine on käsitletav materiaalõiguse olulise rikkumisena ning on kohtuotsuse tühistamise aluseks.

KarS § 65 lg 1 lause 1 kirjeldab olukorda, mil on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga. Nimetatud kogumi olemasolu ei sõltu sellest, kas mõni kogumi moodustava kuriteo eest mõistetud karistus on kantud või mitte, määrav on üksnes kuriteo toimepanemise aeg (vt ka RKKKo nr 3 1 1-112-04 p 11.2).

Kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi (vt RKPSJVKo nr 3-4-1-2-02 ja RKKKo nr 3 1 1 26-08).

Käesolevas asjas on RKKK vastanud küsimusele, kas liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 1 järgi on võimalik ka olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millega süüdimõistetu on KarS § 73 või § 74 alusel mõistetud karistusest tingimuslikult vabastatud, tuvastatakse veel teine kuritegu, mis on toime pandud enne kohtulahendi kuulutamist selles asjas.

NB! Seisukoha muutus!

Karistusseadustiku 3. peatüki 1. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistuse liik ning see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse mõistmise järel (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06 p 16 ja nr 3-1-1-96-03). Järelikult on ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus, mis saab olla üheks liidetavaks liitkaristuse moodustamisel. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06). Käesoleva otsusega peab täiskogu vajalikuks seda arusaama muuta ja asub eeltoodud põhjustel seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud.

Juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 viimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud.

Eeltoodud põhimõtted on kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe.

Käesolevas asjas on RKKK vastanud küsimusele, kas liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 1 järgi on võimalik ka olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millega süüdimõistetu on KarS § 73 või § 74 alusel mõistetud karistusest tingimuslikult vabastatud, tuvastatakse veel teine kuritegu, mis on toime pandud enne kohtulahendi kuulutamist selles asjas.

NB! Seisukoha muutus!

Karistusseadustiku 3. peatüki 1. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistuse liik ning see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse mõistmise järel (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06 p 16 ja nr 3-1-1-96-03). Järelikult on ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus, mis saab olla üheks liidetavaks liitkaristuse moodustamisel. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06). Käesoleva otsusega peab täiskogu vajalikuks seda arusaama muuta ja asub eeltoodud põhjustel seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud.

Juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 viimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud.

Eeltoodud põhimõtted on kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe.