Äriseadustik (lühend - ÄS)

Kohus ei või otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Sellised rikkumised kujutavad endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, mis on TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-13, p 11). (p 20)

Hüpoteegi põhjendamatu seadmine ei saa üldjuhul kinnisasja väärtust olematuks muuta, sest hüpoteegi põhjendamatu seadmisega kinnistu omanikule tekitatav kahju piirdub üldjuhul vaid endise olukorra taastamise kulude (hüpoteegi kustutamise kulud) ja hüpoteegi seadmise kulude kui kasututeks osutunud kuludega. (p 19)

ÄS § 187 lg 1 (enne 1. juulit 2002 kehtinud redaktsioonis) järgi jaguneb tõendamiskoormus poolte vahel järgmiselt. Osaühing või osaühingu asemel hagejaks olev pankrotihaldur (hageja) peab tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma kohustusi ja selle rikkumise tõttu tekkis osaühingule kahju. Eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süü tõttu, st süü puudumist peab tõendama juhatuse liige (TsK § 227 teine lause). Sama seisukohta on Riigikohus väljendanud ka varasemates lahendites (seaduses sarnaselt sätestatud aktsiaseltsi juhatuse liikme vastutuse kohta vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22). (p 14) Juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet ei saa samastada pankrotimenetluses võlausaldajate esitatud nõuetega. Kui juhatuse liikme käitumine tõi kaasa äriühingu ettevõtte seiskumise, tuleb kahju tõendamiseks äriühingu varalist olukorda võrrelda varalise olukorraga, kus äriühing oleks olnud juhul, kui tema ettevõte oleks edasi tegutsenud. Samuti on võimalik kahjuna nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist, mida äriühing oleks tegevuse jätkamisel eeldatavasti teeninud. Lähtuda saab hüpoteetilisest kasust, mida äriühing selle ettevõtte kaudu oleks saanud, arvutades ettevõtte hüpoteetilise väärtuse, mis sellel oleks olnud, kui juhatuse liige ei oleks oma kohustust rikkunud. Selleks on võimalik kasutada praktikas tunnustatud ettevõtte väärtuse hindamise meetodeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 53–54; 21. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04). Sellisele kahjule peab tuginema hageja ja hageja ülesanne on sellise kahju esinemist ka tõendada. (p 16)

ÄS § 101 lg 2 alusel ei teki võlausaldajal eraldi nõuet täisühingu osaniku vastu, vaid võlausaldaja saab osaniku vastu esitada nõude, mis tal on täisühingu vastu, kuid mida tal ei õnnestu täisühingu vara arvel rahuldada. Sellise nõude aegumisele saab kohaldada täisühingu vastu esitatud nõude aegumistähtaja kohta sätestatut (p 12)

Kui täisühingu vastu on esitatud maksunõue, mille täitmist nõutakse täisühingu osanikult, tuleb osanikule teha MKS § 96 järgi vastutusotsus või esitada vastav nõue maksukorralduse seaduses sätestatud tähtaja jooksul, mis on sarnane aegumistähtajaga (p 13-14)

Täisühingu pankroti väljakuulutamise korral aegub pankrotihalduri PankrS § 97 lg 1 alusel esitatav nõue täisühingu osaniku vastu sama aja jooksul, nagu aeguks võlausaldaja nõue osaniku vastu olukorras, kus ühingu pankrotti ei oleks välja kuulutatud (p 14)

ÄS § 101 lg 2 alusel ei teki võlausaldajal eraldi nõuet täisühingu osaniku vastu, vaid võlausaldaja saab osaniku vastu esitada nõude, mis tal on täisühingu vastu, kuid mida tal ei õnnestu täisühingu vara arvel rahuldada. Sellise nõude aegumisele saab kohaldada täisühingu vastu esitatud nõude aegumistähtaja kohta sätestatut (p 12)

Täisühingu pankroti väljakuulutamise korral aegub pankrotihalduri PankrS § 97 lg 1 alusel esitatav nõue täisühingu osaniku vastu sama aja jooksul, nagu aeguks võlausaldaja nõue osaniku vastu olukorras, kus ühingu pankrotti ei oleks välja kuulutatud (p 14)

Hageja peab oma kahjuks seda, et tema vara väärtus vähenes ebasoodsa müügilepingu sõlmimise tulemusena, st ta arvestab oma kahju VÕS § 127 lg 1 järgi. Kahju kindlakstegemiseks tuleb esmajoones hinnata, kas müügilepingu sõlmimise tagajärjel vähenes hageja vara väärtus. Selleks tuleb selgeks teha müüdud kinnistute harilik väärtus ja ostjalt saadud vastusoorituse väärtus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 19).

VÕS § 127 lg 1 järgi on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13; 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 22). Olukorras, kus kinnistud müüdi turuhinna eest, ei saanud hagejal eeldatavasti tekkida varalist kahju kinnistute väljaüürimise võimaluse kaotuse tõttu, sest kinnistute väljaüürimise võimalus kajastus müügihinna suuruses. (p 13)

ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, TsÜS § 35); • aktsiaseltsile on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); •juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 315 lg 2 teine lause). ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. (p 11) Juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks on see, kui juhatuse liige teeb tehingu ilma nõukogu või üldkoosoleku nõusolekuta, kui selline nõusolek on vajalik. Tehes tehingu ilma kõrgema organi nõusolekuta, rikub juhatuse liige tema ja äriühingu vahelisest sisesuhtest tulenevat kohustust. ÄS § 307 lg 2 esimese lause kohaselt on juhatuse liikmed aktsiaseltsi nimel tehingute tegemisel kohustatud aktsiaseltsi suhtes järgima põhikirjas ettenähtud, samuti üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse kehtestatud piiranguid. Samas on juhatuse liikme kohustuse rikkumine vaid üks ÄS § 315 lg-st 2 tuleneva kahju hüvitamise nõude eelduseid (vt otsuse p 11). Hinnates äriühingu kahju hüvitamise nõude maksmapandavust, tuleb tuvastada ka ülejäänud eelduste täidetus, sh teha kindlaks, kas äriühingul tekkis selle rikkumise tulemusena kahju.

ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, TsÜS § 35); • aktsiaseltsile on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); •juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 315 lg 2 teine lause). ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. (p 11) Juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks on see, kui juhatuse liige teeb tehingu ilma nõukogu või üldkoosoleku nõusolekuta, kui selline nõusolek on vajalik. Tehes tehingu ilma kõrgema organi nõusolekuta, rikub juhatuse liige tema ja äriühingu vahelisest sisesuhtest tulenevat kohustust. ÄS § 307 lg 2 esimese lause kohaselt on juhatuse liikmed aktsiaseltsi nimel tehingute tegemisel kohustatud aktsiaseltsi suhtes järgima põhikirjas ettenähtud, samuti üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse kehtestatud piiranguid. Samas on juhatuse liikme kohustuse rikkumine vaid üks ÄS § 315 lg-st 2 tuleneva kahju hüvitamise nõude eelduseid (vt otsuse p 11). Hinnates äriühingu kahju hüvitamise nõude maksmapandavust, tuleb tuvastada ka ülejäänud eelduste täidetus, sh teha kindlaks, kas äriühingul tekkis selle rikkumise tulemusena kahju. Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Just vastusoorituse väärtuse kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. Eelkõige on just vastusoorituse väärtuse hindamise kaudu võimalik teha kindlaks, kas juhatuse liige on äriühingule tehinguga kahju tekitanud või mitte. (p 12) Hageja (äriühing) peab oma kahjuks seda, et tema vara väärtus vähenes ebasoodsa müügilepingu sõlmimise tulemusena, st ta arvestab oma kahju VÕS § 127 lg 1 järgi. Iseenesest on selline kahju juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav ja ÄS § 315 lg 2 kaitsealas. (p 13)

TsMS § 669 lg 1 p 3 hõlmab eelkõige absoluutse taandamise aluseid, mis on ette nähtud TsMS § 23 p-des 1–6. Üksnes neil juhtudel saab kohtunik TsMS § 27 lg 1 alusel ise taanduda. TsMS § 23 p-s 7 sätestatud juhul otsustab kohtuniku taandamise tema enda algatusel ülejäänud kohtukoosseis või kohtu esimees (TsMS § 27 lg 2). (p 12) Kui alama astme kohtus on esitatud kohtuniku vastu taandamisavaldus TsMS § 23 p 7 alusel ja kohus on selle nõuetekohaselt lahendades jätnud rahuldamata, ei ole kõrgema astme kohtul vähemalt üldjuhul alust seda otsustust üle vaadata, kuna tegu on diskretsiooniotsusega. (p 13) Ainuüksi asjaolu, et kohtuniku abikaasa töötab mõnd menetlusosalist esindavas advokaadibüroos, ei anna alust kohtuniku taandamiseks asjas, kus üht pooltest esindab selle advokaadibüroo teine advokaat. Menetlusosalisi esindavad menetluses konkreetsed füüsilisest isikust advokaadid, mitte advokaadibüroo. Taandamiseks tuleks esile tuua, et kohtuniku abikaasa on osalenud poole esindamisel või nõustamisel selles kohtuasjas või muud asjaolud, mis annavad alust arvata tema seotust konkreetse kohtuasjaga ja võimalust mõjutada otsuse tegemisel oma abikaasast kohtunikku. (p 14)

ÄS § 2931 lg 4 kohaldub ka isikuvalimistel. Kuna seadusandja ei ole eraldi reguleerinud hääletusele pandavate küsimuste aktsionäridele enne koosolekut teatavaks tegemist isikuvalimiste korral, kehtivad isikuvalimistele samad reeglid nagu muude otsuste puhul. Isikuvalimiste kohta kehtivad erireeglid, mis tulenevad seadusest, nt näeb ÄS § 299 lg 2 ette erireeglid otsuse vastuvõetuks lugemise kohta isikuvalimistel. Kolleegium möönab, et aktsionäriõiguste direktiivi järgi nõutava otsuse eelnõu regulatsiooni täies ulatuses kõigile aktsiaseltsidele laiendamine ei pruugi Eesti aktsiaseltside eripärasid (vähe aktsionäre, suured osaluspaketid) arvestades olla mõistlik, kuid see ei anna alust minna mööda seaduses kõigi jaoks sätestatud reeglitest. (p 20) Seadusest ei tulene kohustust panna isikuvalimistel iga kandidaat tingimata eraldi hääletusele. Eelkõige ei saa kellegi õigusi rikkuda ega isikuvalimiste põhimõttega vastuolus olla olukord, kus hääletusele ongi pandud sama palju nõukogu liikme kandidaate, nagu on vakantseid kohti. (p 23)

TsMS § 370 lg 1 järgi võib hageja ühes hagis esitada kostja vastu mitu erinevat nõuet ja neid võib koos menetleda, kui kõik esitatud nõuded alluvad menetlevale kohtule ning lubatud on sama menetluse liik. Sama kehtib ka erinevatel asjaoludel põhinevate nõuete kohta. (p 33)

Kahju hüvitamise nõude esitamisel äriühingu juhatuse liikme vastu tuleb arvestada ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või seda vähendada. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. (p 30)

Olukorras, kus hageja on sõlminud kompromissi kolmanda isikuga, kelle vastu olevast nõudest ja selle maksmapaneku võimalusest sõltub kahju hüvitamise nõude olemasolu juhatuse liikme vastu, on hageja ise jätnud oma kahju vähendamata ja seda tuleb juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. VÕS § 139 lg 1 järgi vähendatakse juhul, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist. Kui hageja loobub kompromissiga äriühingu nõudest kolmanda isiku vastu, saab seda kolleegiumi arvates pidada hagejast endast tulenevaks asjaoluks ja kostja ei saa vastutada selle kahju eest, mis tekkis äriühingule seepärast, et äriühing ei nõudnud vaatamata võimalusele kolmandalt isikult sisse kogu nõudesummat. (p 31)

TsMS § 370 lg 1 järgi võib hageja ühes hagis esitada kostja vastu mitu erinevat nõuet ja neid võib koos menetleda, kui kõik esitatud nõuded alluvad menetlevale kohtule ning lubatud on sama menetluse liik. Sama kehtib ka erinevatel asjaoludel põhinevate nõuete kohta. (p 33) Kohus peab võtma seisukoha hageja nõude vähendamise kohta, et menetlusese oleks selge ja kostjal oleks võimalik aru saada, millisele nõudele ta peab vastu vaidlema. Kuigi nõude vähendamine ei ole hagi muutmine, tähendab see vaid seda, et selleks ei ole vaja kostja ega kohtu nõusolekut. Kohus peab selgeks tegema, kas hageja on hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429 mõttes) või hagi osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424 mõttes) ja vajadusel tegema määruse menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta. (p 35) Nõude vähendamise kohta selge seisukoha võtmisel on tähendus menetluskulude seisukohast. (p 36)

Juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab muu hulgas seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Üksnes juhul, kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks. (p 19)

ÄS § 187 lg-s 2 nimetatud osaühingu nõude maksmapaneku eelduseks saab olla vaid juhatuse liikmel osaühingu vastu eksisteerivate kohustuste rikkumine. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); • osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); •juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on osaühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. (p 14) Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. (p 22)

Juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab muu hulgas seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Üksnes juhul, kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks. (p 19) ÄS § 187 lg-s 2 nimetatud osaühingu nõude maksmapaneku eelduseks saab olla vaid juhatuse liikmel osaühingu vastu eksisteerivate kohustuste rikkumine. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); • osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); •juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause).

Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on osaühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. (p 14)

Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib muu hulgas olla tahtlik heade kommete vastane käitumine. (p 15)

Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. (p 22)

TsMS § 599 esimese lause ja § 600 lg 1 järgi ei ole võimalik kaevata nn positiivse kandemääruse peale ehk määruse peale, millega registripidaja rahuldab kandeavalduse. TsMS § 599 esimene lause ei reguleeri olukorda, kus võlausaldaja taotleb ekslikult registrist kustutatud võlgniku registrisse ennistamist. TsMS § 599 teise lause järgi võib kohtu omal algatusel tehtud kande aluseks oleva määruse peale määruskaebuse esitada kandest puudutatud isik. Registrist (ekslikult) kustutatud ja sinna ennistatud äriühing on puudutatud isik TsMS § 599 teise lause mõttes ja tal on õigus esitada määruskaebus registripidaja algatusel ametiülesande korras tehtud kandemääruse peale. (20)

PankrS § 29 lg 8 esimese lause kohaselt likvideerib ajutine haldur juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluse raugemise korral likvideerimismenetluseta kahe kuu jooksul arvates menetluse lõpetamise määruse jõustumisest.

PankrS § 29 lg-s 8 sätestatud tähtaja peamiseks eesmärgiks on anda pankrotihaldurile tähtaeg likvideerimisega seotud toimingute lõpetamiseks. Kuid asjaolu, et seadus võimaldab õigustatud isikul taotleda seaduses sätestatust pikema tähtaja määramist ja seob tähtaja pikendamise likvideerija ülesannetes tegutseva ajutise halduri tasu ja kulude maakohtu tagatiskontole tasumisega, viitab sellele, et pankroti raugemisel võlgniku registrist kustutamiseks kohtumäärusega ettenähtud tähtaeg võib olla ka selline tähtaeg, mille jooksul tuleb tagada juriidilise isiku säilimine registris.

Kui kohus on õigustatud isiku taotlusel tähtaega pikendanud, ei või puudutatud isikut registrist kustutada enne selle tähtaja möödumist. (p 14)

Registripidajal on võimalik piiratud juhtudel teha kandeid ka omal algatusel ametiülesande täitmise korras. Kannete omal algatusel tegemise võimalust reguleerivad eelkõige ÄS §-d 59–61. Kui registripidajale on saanud teatavaks, et ettevõtja kohta äriregistrisse tehtud kanne on mingil põhjusel ebaõige, võimaldab ÄS § 61 lg 2 teatada sellest ettevõtjale, kelle avalduse alusel tulnuks kanne teha. Kui teatamisest arvates kahe nädala jooksul ei ole kande tegemisele või parandamisele vastu vaieldud, teeb või parandab registripidaja kande ise. Vastuväidete saamisel otsustab registripidaja nende põhjendatuse üle kandemäärusega. (p 17) TsMS § 599 teise lause järgi võib kohtu omal algatusel tehtud kande aluseks oleva määruse peale määruskaebuse esitada kandest puudutatud isik. Registrist (ekslikult) kustutatud ja sinna ennistatud äriühing on puudutatud isik TsMS § 599 teise lause mõttes ja tal on õigus esitada määruskaebus registripidaja algatusel ametiülesande korras tehtud kandemääruse peale.(20)

Kolmandate isikute avaldusi, millega soovitakse muuta ettevõtja kohta äriregistrisse tehtud kannet ei saa lugeda kandeavalduseks ja neil isikutel ei ole õigust taotleda oma avalduse lahendamist kandeavaldusele ettenähtud menetluses. (p 16) Registripidajal on võimalik piiratud juhtudel teha kandeid ka omal algatusel ametiülesande täitmise korras. Kannete omal algatusel tegemise võimalust reguleerivad eelkõige ÄS §-d 59–61. Kui registripidajale on saanud teatavaks, et ettevõtja kohta äriregistrisse tehtud kanne on mingil põhjusel ebaõige, võimaldab ÄS § 61 lg 2 teatada sellest ettevõtjale, kelle avalduse alusel tulnuks kanne teha. Kui teatamisest arvates kahe nädala jooksul ei ole kande tegemisele või parandamisele vastu vaieldud, teeb või parandab registripidaja kande ise. Vastuväidete saamisel otsustab registripidaja nende põhjendatuse üle kandemäärusega. Registrist kustutatud äriühingu saab äriregistrisse ennistada mitte kande parandamise, vaid selleks seaduses ettenähtud alustel ja korras ehk täiendava likvideerimise instituudi kaudu. Osaühingu puhul reguleerivad sellist võimalust eelkõige ÄS § 218 lg-d 2 ja 3. (p 17) TsMS § 599 esimese lause ja § 600 lg 1 järgi ei ole võimalik kaevata nn positiivse kandemääruse peale ehk määruse peale, millega registripidaja rahuldab kandeavalduse. TsMS § 599 esimene lause ei reguleeri olukorda, kus võlausaldaja taotleb ekslikult registrist kustutatud võlgniku registrisse ennistamist. TsMS § 599 teise lause järgi võib kohtu omal algatusel tehtud kande aluseks oleva määruse peale määruskaebuse esitada kandest puudutatud isik. Registrist (ekslikult) kustutatud ja sinna ennistatud äriühing on puudutatud isik TsMS § 599 teise lause mõttes ja tal on õigus esitada määruskaebus registripidaja algatusel ametiülesande korras tehtud kandemääruse peale.(20)

Osa omamine annab ÄS § 148 lg 5 kohaselt osanikule õigusaktides ettenähtud õigused ja kohustused. Sarnased õigused aktsionärile annab aktsia omamine. (p 11)

ÄS §-s 166 sätestatud osaniku õigus saada teavet kuulub igale osa ühisomanikule isiklikult ja seda õigust ei pea osa ühisomanikud ühiselt teostama, kuna teabeõigust teostades ei saa ühe osa ühisomanik kuidagi teist ühisomanikku kahjustada. (p 14)

Kui isikul (kes ei pruugi olla enam osaühingu osanik) ei ole õigust saada teavet ÄS § 166 alusel, võib tal selline õigus olla VÕS §-de 1014 või 1015 alusel (vt nende nõuete kohta täpsemalt Riigikohtu 17. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-10, p 11−15). Põhistada tuleb õigustatud huvi ja täidetud peavad olema muud viidatud paragrahvides nimetatud tingimused. (p 12)

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei saa väärata jõustunud kohtulahendit, mille toime ei ole suunatud tulevikku. Seda keelab TMS § 221 lg 1 viimane lause. (p 12)

ÄS §-s 166 sätestatud osaniku õigus saada teavet kuulub igale osa ühisomanikule isiklikult ja seda õigust ei pea osa ühisomanikud ühiselt teostama, kuna teabeõigust teostades ei saa ühe osa ühisomanik kuidagi teist ühisomanikku kahjustada. (p 14)

Kui isikul (kes ei pruugi olla enam osaühingu osanik) ei ole õigust saada teavet ÄS § 166 alusel, võib tal selline õigus olla VÕS §-de 1014 või 1015 alusel (vt nende nõuete kohta täpsemalt Riigikohtu 17. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-10, p 11−15). Põhistada tuleb õigustatud huvi ja täidetud peavad olema muud viidatud paragrahvides nimetatud tingimused. (p 12)

Äriseadustikus ei ole sätestatud eriregulatsiooni juhuks, kui osaühingu osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud ajaks jäävad mõned osad märkimata. Küll on selline olukord (n-ö alamärkimine) reguleeritud aktsiaseltsi puhul. Osaühingu regulatsioonis on lünk, mida on teistsuguse regulatsiooni puudumisel osaühingu põhikirjas või osade märkimistingimusi ettenägevas osakapitali suurendamise otsuses võimalik täita, kohaldades analoogia alusel ÄS § 347.

Kuigi osakapitali suurendamine jõustub ÄS § 196 lg 4 järgi äriregistri kandega, ei tähenda see, et enne kannet ei oleks sissemakset osaühingule üle antud. Kui osakapital jääb suurendamata, ei lähe sissemakse automaatselt sissemakse tegijale tagasi, vaid osaühingul tekib võlaõiguslik kohustus sissemakse ÄS § 347 alusel tagastada. (vt Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p-d 23, 34).

Vt p 17.

1. jaanuarist 2001 kaotati võimalus anda aktsiad välja esitajaaktsiatena ja edaspidi võimaldati aktsiaid välja anda üksnes nimeliste aktsiatena, mis pidid olema registreeritud EVK-s (vt selle kohta ka Riigikohtu 10. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-08, p 9). (p 28) Nimeline aktsia on ÄS § 229 lg 1 järgi vabalt võõrandatav. Aktsia kui EVK-s registreeritud õiguse võõrandamise kehtivuse eeldusi ei ole seaduses sätestatud. Aktsia kui õigus kuulub isikule, kes on selle omandanud aktsiaseltsi asutamisel või aktsiakapitali suurendamisel või kellele selline isik on kehtiva käsutustehinguga aktsia üle andnud (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 33). Aktsia võõrandamiseks (üleandmiseks) on vajalik kehtiv üleandmise (võõrandamise) leping kui käsutustehing. Aktsia läheb omandajale üle käsutustehingu tegemisest või selle järgi määratud hilisemal ajal. Käsutustehingust ja selle kehtivusest tuleb eristada võõrandamise aluseks olevat kohustustehingut ja selle kehtivust. (p 30) Nimelise aktsia võõrandamise kehtivuse eeldusena ei ole seadusandja ette näinud vorminõuet. (p 31) Aktsiad peavad olema registreeritud aktsiaraamatus, mida peab EVK pidaja. Aktsiad on EVK-s kirjendatud isikute väärtpaberikontodel ning neid kantakse ühelt väärtpaberikontolt teisele üle väärtpaberiülekandega. Kanne EVK-s on küll aktsia kui õiguse olemasolu eelduseks, kuid ei ole seaduse järgi selle võõrandamise kehtivuse eelduseks. (p 32)

Vt p 12.

Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks (vt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 24). Siiski tuleb selle kohta kohtul võtta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist kas või juba kostja menetlusliku positsiooni selguse huvides (vt ka Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). (p 19)

Kolmanda isiku saab menetlusse kaasata TsMS § 216 lg 1 alusel üksnes poole taotlusel. (p 13)

Kaasates liidetud kohtuasja menetlusse kõigi kostjate poolel iseseisva nõudeta kolmanda isiku, ei muutu kolmanda isiku menetluslik seisund, kui asi eraldatakse ühe kostja suhtes eraldi menetlusse. (p 12)

Tsiviilasja lahendav kohus ei ole küll seotud kriminaalasja menetluses tehtud otsustes tuvastatuga, kuid sellised otsused on kasutatavad dokumentaalse tõendina, mida kohus peab hindama koos teiste asjas kogutud tõenditega. (p 12)

Enne VÕS jõustumist ehk enne 1. juulit 2002 toimunud rikkumiste puhul tuleb kohaldada TsK § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 315 lg 1 kuni 1. juulini 2002 kehtinud redaktsiooni. Nimetatud sätete järgi peab hageja tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma kohustusi ja et just selle rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. TsK § 227 teise lause järgi eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süül. Süü puudumist peab tõendama juhatuse liige.

Alates 1. juulist 2002 toimunud rikkumiste puhul peab hageja ÄS § 315 lg 1 järgi nõude maksmapanekul tõendama, et aktsiaseltsile on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile hagiavalduses nimetatud kahju. Pärast nende asjaolude tõendamist on juhatuse liikmel võimalik vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi. (p 11)

Lojaalsuskohustuse rikkumise korral, näiteks olukorras, kus äriühing või selle pankrotihaldur tugineb hagejana sellele, et kostja omastas äriühingu raha, on omastamise tõendamine hageja kohustus. (p 17)

Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 315 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav. (p 13)

Nn musta käibe ja ümbrikupalkade maksmise tulemusel võib aktsiaseltsile tekkida kahju eelkõige maksuõigusliku rikkumise tuvastamisel aktsiaseltsile määratud sanktsiooni ja tekkinud kulude näol. Kui juhatuse liige paneb toime KarS §-des 3891 ja 3892 sätestatud teo, siis võib äriühingule tekitatud kahju väljenduda eelkõige äriühingult välja mõistetud maksuintressides, maksusüüteo eest äriühingule mõistetud rahalises karistuses ja muudes kulutustes, mida äriühing ei oleks pidanud tegema, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega. (p 16)

Enne VÕS jõustumist ehk enne 1. juulit 2002 toimunud rikkumiste puhul tuleb kohaldada TsK § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 315 lg 1 kuni 1. juulini 2002 kehtinud redaktsiooni. Nimetatud sätete järgi peab hageja tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma kohustusi ja et just selle rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. TsK § 227 teise lause järgi eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süül. Süü puudumist peab tõendama juhatuse liige.

Alates 1. juulist 2002 toimunud rikkumiste puhul peab hageja ÄS § 315 lg 1 järgi nõude maksmapanekul tõendama, et aktsiaseltsile on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile hagiavalduses nimetatud kahju. Pärast nende asjaolude tõendamist on juhatuse liikmel võimalik vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi. (p 11)

Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 315 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav. (p 13)

Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes selle olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Kui aktsiaselts maksab töötajatele nn ümbrikupalka, ei satu aktsiaselts selle väljamakse osas varaliselt halvemasse olukorda kui seaduslikku palka makstes.

Nn musta käibe ja ümbrikupalkade maksmise tulemusel võib aktsiaseltsile tekkida kahju eelkõige maksuõigusliku rikkumise tuvastamisel aktsiaseltsile määratud sanktsiooni ja tekkinud kulude näol. Kui juhatuse liige paneb toime KarS §-des 3891 ja 3892 sätestatud teo, siis võib äriühingule tekitatud kahju väljenduda eelkõige äriühingult välja mõistetud maksuintressides, maksusüüteo eest äriühingule mõistetud rahalises karistuses ja muudes kulutustes, mida äriühing ei oleks pidanud tegema, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega. (p 16)

Lojaalsuskohustuse rikkumise korral, näiteks olukorras, kus äriühing või selle pankrotihaldur tugineb hagejana sellele, et kostja omastas äriühingu raha, on omastamise tõendamine hageja kohustus. (p 17)

Aktsiate omamine annab aktsionärile äriseadustiku kohaselt põhimõtteliselt võimaluse osaleda aktsiaseltsi juhtimises ja kasumi jaotamises, aga samuti saada oma aktsiate müügist kasu. Igal aktsionäril, olenemata tema osaluse suurusest, on ÄS § 287 lg 1 kohaselt õigus saada üldkoosolekul juhatuselt aktsiaseltsi tegevuse kohta informatsiooni (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04, p 30). ÄS § 287 lg-st 1 tulenev teabeõigus võib hõlmata lisaks äriühingu enda tegevusele ka äriühingu suhteid klientide ja tarnijatega või õiguslikke ja ärilisi suhteid äriühinguga seotud ettevõtetega. Seda, kas teabenõue on oluline äriseadustikus ettenähtud aktsionäri õiguste teostamiseks, saab otsustada igal üksikjuhul eraldi. (p 12)

Aktsionäri soovil tuleb talle avalikustada juhataja tasu ja teiste hüvede suurus ning sellega seotud põhilised lepingutingimused. Aktsionäril peab tulenevalt aktsiaseltsi algse kapitaliseerija ja investori positsioonist olema võimalus saada ülevaade sellest, milline on tema investeeringu haldamise ja juhtimise kulu, millised on juhatuse liikmetega sõlmitud lepingu tingimused ja kes on lepingu aktsiaseltsi nimel sõlminud. (p 15)

Ka seotud isikutega tehtud tehinguid puudutav teave üldjuhul selline teave, mida aktsionäril on õigus üldkoosolekul saada. (p 17)

Aktsiaseltsi huvide kahjustamise võimalust kui teabe andmisest keeldumise argumenti tuleb kaaluda kõiki asjaolusid ja mõistlikke äritavasid arvestades. Oht, mis annab aluse keeldumiseks, peab olema tegelik ja huvide kahjustumine, mis võib aset leida, peab olema oluline (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-08, p 11). Kui aktsiaselts soovib ÄS § 287 lg-le 2 tuginedes keelduda aktsionärile teabe andmisest, peab ta põhjendama, milles konkreetselt seisneb kahjustamise oht ja milliseid hüvesid võib teabe andmine kahjustada. Samamoodi peab keeldumise õiguslikke põhjendusi sisaldama ka kohtulahend. (p 19)

Aktsiate omamine annab aktsionärile äriseadustiku kohaselt põhimõtteliselt võimaluse osaleda aktsiaseltsi juhtimises ja kasumi jaotamises, aga samuti saada oma aktsiate müügist kasu. Igal aktsionäril, olenemata tema osaluse suurusest, on ÄS § 287 lg 1 kohaselt õigus saada üldkoosolekul juhatuselt aktsiaseltsi tegevuse kohta informatsiooni (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04, p 30). ÄS § 287 lg-st 1 tulenev teabeõigus võib hõlmata lisaks äriühingu enda tegevusele ka äriühingu suhteid klientide ja tarnijatega või õiguslikke ja ärilisi suhteid äriühinguga seotud ettevõtetega. Seda, kas teabenõue on oluline äriseadustikus ettenähtud aktsionäri õiguste teostamiseks, saab otsustada igal üksikjuhul eraldi. (p 12)

Aktsionäri soovil tuleb talle avalikustada juhataja tasu ja teiste hüvede suurus ning sellega seotud põhilised lepingutingimused. Aktsionäril peab tulenevalt aktsiaseltsi algse kapitaliseerija ja investori positsioonist olema võimalus saada ülevaade sellest, milline on tema investeeringu haldamise ja juhtimise kulu, millised on juhatuse liikmetega sõlmitud lepingu tingimused ja kes on lepingu aktsiaseltsi nimel sõlminud. (p 15)

Ka seotud isikutega tehtud tehinguid puudutav teave üldjuhul selline teave, mida aktsionäril on õigus üldkoosolekul saada. (p 17)

Aktsiaseltsi huvide kahjustamise võimalust kui teabe andmisest keeldumise argumenti tuleb kaaluda kõiki asjaolusid ja mõistlikke äritavasid arvestades. Oht, mis annab aluse keeldumiseks, peab olema tegelik ja huvide kahjustumine, mis võib aset leida, peab olema oluline (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-08, p 11). Kui aktsiaselts soovib ÄS § 287 lg-le 2 tuginedes keelduda aktsionärile teabe andmisest, peab ta põhjendama, milles konkreetselt seisneb kahjustamise oht ja milliseid hüvesid võib teabe andmine kahjustada. Samamoodi peab keeldumise õiguslikke põhjendusi sisaldama ka kohtulahend. (p 19)

Juriidilise isiku organi otsus kujuneb organi liikmete (osaühingu puhul osanike) erinevate tahteavalduste kogumist, mis on suunatud mingi kindla õigusliku tagajärje saavutamisele. Hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel on TsÜS § 33 lg 1 järgi tahteavaldus ja hääle andmisele kohaldatakse tehingu kohta sätestatut. Eelnevast tulenevalt on juriidilise isiku organi otsus mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes (vt Riigikohtu 1. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12; 25. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-06, p 10). Otsuse kui mitmepoolse tehingu eripäraks on enamuse põhimõte, st tehing loetakse tehtuks ka nende osanike või aktsionäride suhtes, kes enamuse otsusega ei nõustunud (vt Riigikohtu 1. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12). (p 21)

TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud talumisvolitus tuleb kõne alla eelkõige majandus- ja kutsetegevuses pidevalt kasutatavate isikute puhul, kelle positsiooni ja ülesannete laadi arvestades võib tehingu teine pool mõistlikult eeldada, et sellele isikule oli volitus antud. (p 18)

Juriidilise isiku organi otsus on mitmepoolne tehing, mille eripäraks on enamuse põhimõte, st tehing loetakse tehtuks ka nende osanike või aktsionäride suhtes, kes enamuse otsusega ei nõustunud (vt Riigikohtu 1. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12). (p 21) Osanike otsuse tõlgendamisel ei saa võtta aluseks enamusosaniku tahet. (p 22) Küsimuses, mille otsustamiseks on vajalik osanike otsus, peab osanike otsus olema selgesõnaline ja kui otsustatakse mingi tegevuse heakskiitmist, peab ka see heakskiit otsuses selgelt väljenduma. Lisaks peab selline otsus vastama seadusest ja põhikirjast tulenevatele kvooruminõuetele (vt ka Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 34). (p 24) Kui osanike koosoleku protokoll on notariaalselt kontrollitud, tuleb eeldada, et notari selgitamiskohustuse kaudu on eelduslikult tagatud, et protokollis kajastub osalejate tegelik tahe. (p 26)

Vt p-d 17 ja 19.

Juriidilise isiku organi otsus kujuneb organi liikmete (osaühingu puhul osanike) erinevate tahteavalduste kogumist, mis on suunatud mingi kindla õigusliku tagajärje saavutamisele. Hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel on TsÜS § 33 lg 1 järgi tahteavaldus ja hääle andmisele kohaldatakse tehingu kohta sätestatut. Eelnevast tulenevalt on juriidilise isiku organi otsus mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes (vt Riigikohtu 1. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12; 25. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-06, p 10). Otsuse kui mitmepoolse tehingu eripäraks on enamuse põhimõte, st tehing loetakse tehtuks ka nende osanike või aktsionäride suhtes, kes enamuse otsusega ei nõustunud (vt Riigikohtu 1. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12). (p 21) Osanike otsuse tõlgendamisel ei saa võtta aluseks enamusosaniku tahet. (p 22) Küsimuses, mille otsustamiseks on vajalik osanike otsus, peab osanike otsus olema selgesõnaline ja kui otsustatakse mingi tegevuse heakskiitmist, peab ka see heakskiit otsuses selgelt väljenduma. Lisaks peab selline otsus vastama seadusest ja põhikirjast tulenevatele kvooruminõuetele (vt ka Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 34). (p 24) Kui osanike koosoleku protokoll on notariaalselt kontrollitud, tuleb eeldada, et notari selgitamiskohustuse kaudu on eelduslikult tagatud, et protokollis kajastub osalejate tegelik tahe. (p 26)

Äriühingu juhtorgani liikmeks, sh nõukogu liikmeks olekuga ei kaasne automaatselt õigust saada tasu. ÄS § 326 lg 1 esimese lause järgi otsustab aktsiaseltsi nõukogu liikmete tasustamise korra ja tasu suuruse aktsiaseltsi üldkoosolek (vt ka Riigikohtu 8. septembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-03, p 17). Osaühingus on nõukogu liikmete tasustamise otsustamine osanike pädevuses. ( p 14) Nõukogu liikme tasu võib tuleneda ka nõukogu liikmega sõlmitud lepingust, kuid selle lepingu tingimused peavad tulenema osanike otsusest. (p 15) Osanike nõusolekut mittevajavaks, igapäevases majandustegevuses turuhinna alusel tehtud tehinguks võib olla eelkõige tehing, millega äriühing osutab oma nõukogu liikmele sedasama äriühingu jaoks tavapärast teenust turuhinna alusel, mida ta tavapäraselt osutab ka teistele isikutele. (p 16) Kui nõukogu liige teeb ÄS § 318 lg 6 teises lauses nimetatud tehingu ehk sõlmib lepingu igapäevases majandustegevuses turuhinna alusel, siis on selline leping kehtiv juhul, kui selle sõlmib äriühingu nimel juhatuse liige või tema volitatud isik, sest ÄS § 181 lg 1 esimese lause järgi võib osaühingut kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. Nõukogu liikmel ei ole seadusest tulenevat esindusõigust (vt ka Riigikohtu 23. detsembri 1997. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-97). (p 17)

Kohtuliku hüpoteegi alusel saab täitemenetluse algatada üksnes kohtuliku hüpoteegiga tagatud nõude sissenõutavaks muutumisel.

Aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, mis on TsMS § 449 lg-s 3 sätestatud võimaliku vaheotsuse või lõppotsuse tegemise eeldus nõude aegumise üle otsustamisel (vt ka Riigikohtu 1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 14).

TsÜS § 146 lg 4 ei kohaldu juhatuse liikme vastu ÄS § 315 alusel esitatava nõude aegumisele.

Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik. See kehtib ka juhul, kui haldur menetluses asendatakse. Sel juhul ei ole tegemist menetlusõigusjärglusega ja vajalik ei ole hagejat asendada.

Juhatuse liikme vastu ÄS § 315 alusel kahju hüvitamise nõude esitamisel esineb haldur kohtumenetluses oma nimel. Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik. See kehtib ka juhul, kui haldur kohtumenetluses asendatakse.

Nii enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 kui ka alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, mida tuleb arvutada kohustuse rikkumisest. Nõude aegumisele ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4.

Alates 1. jaanuarist 2006 on ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused järgmised: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi ; • juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit; • aktsiaseltsile on tekkinud või tekib kahju; • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.

Tõendamiskoormuse jagunemisel tuleb seejuures arvestada, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige omakorda tõendama, et on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kuna juhatuse liige on kohustatud tegutsema aktsiaseltsi suhtes lojaalselt, heas usus ja kooskõlas heade äritavadega, peab ta oma tegevuses lähtuma põhimõttest, et tema (või tema kontrolli all oleva äriühingu) ja äriühingu, mille juhatuse liikmeks ta on, omavaheline äritegevus peab toimuma turutingimuste kohaselt. Kui juhatuse liige eelistab lepingu sõlmimise korraldamisel ja selle alusel hiljem väljamaksete tegemisel enda kontrolli all oleva äriühingu huve teise lepingupoole, kelle juhatuse liikmeks ta samal ajal on, huvidele, võib seda pidada lojaalsuskohustuse rikkumiseks. Juhatuse liige, kes teeb võimalikuks ebaseadusliku väljamakse aktsionärile, rikub oma kohustusi ja vastutab sellega tekitatud kahju eest aktsiaseltsi ees ka ÄS § 315 lg 2 alusel. Ebaseadusliku ja seega keelatud väljamaksena saab käsitada igasugust olukorda, mille majanduslik tulemus on aktsionärile aktsiaseltsist väljamakse tegemine õigusliku aluseta. Nii enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 kui ka alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, mida tuleb arvutada kohustuse rikkumisest. Nõude aegumisele ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4.

Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selliseks kohustuseks saab olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11). ÄS § 180 lg 51 kaitseb osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda. Seejuures on ÄS § 180 lg-l 51 samasugune toime nii eraõiguslikest suhetest tulenevate kohustuste võlausaldajate nõuete kaitsel kui ka riigi maksunõude kaitsel. Seetõttu ei ole põhjust kohaldada nimetatud sätet erinevate nõuete puhul kaitsenormina erinevalt.

Olukorras, kus kohus jätab rahalise nõudega hagi tervikuna rahuldamata, ei ole otsuse resolutsioonis vaja märkida rahuldamata jäetud nõude rahalist suurust.

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline.

PankrS § 1 lg-tes 2 ja 3 välja toodud maksejõuetuse liigid ei pea esinema samal ajal, st püsivaks maksejõuetuseks ei pea esinema olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi ning ta ei suuda ka püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud eeldustest.

Võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal. SanS § 49 ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks).

Hagejast kaebaja peaks apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel hinna määramiseks ise viivisenõude kaevatava kohtuotsuse tegemise seisuga välja arvutama ja kohus võib temalt seda ka nõuda (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 80-81).

Võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal. SanS § 49 ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks). Maksejõuetusele viitavatest asjaoludest peab saneerimisnõustaja kohe ettevõtjale ja püsiva maksejõuetuse saabumisel ka võlausaldajale ning saneerimiskava kinnitanud kohtule. Eeltoodud saneerimisnõustaja kohustus ei mõjuta juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikme vastutust pankrotiavalduse esitamata jätmise eest.

ÄS § 309 ei sätesta nõukogu pädevust peatada juhatuse liikme tegevus. Vastasel juhul tekiks ebaselge õiguslik olukord, kus juhatuse liikme õigused ja kohustused jääksid ebamääraseks. Juhatuse ja äriühingu vahelised suhted peavad olema õiguslikult selged. Juhatuse liige ei saa vabaneda oma juhatuse liikme kohustuste täitmisest, tuginedes nõukogu korraldusele, mis on ebaseaduslik.

ÄS §-s 166 sätestatud osaniku õigus saada teavet kuulub igale osa ühisomanikule isiklikult ja seda õigust ei pea osa ühisomanikud ühiselt teostama,. ÄS § 166 lg 3 järgi tuleb avaldus juhatuse kohustamiseks teavet andma või dokumentidega tutvumist võimaldama esitada kahe nädala jooksul, alates juhatuse keeldumise saamisest, või nelja nädala jooksul, alates taotluse esitamisest, kui juhatus ei ole teabenõudele vastanud. Viimasel juhul hakkab tähtaeg kulgema ajast, mil osanik esitab taotluse, s.o teeb osaühingule vastava sisuga tahteavalduse. Nimetatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg. ÄS § 166 lg-s 3 sätestatud tähtaja kulgemise alguseks saab lugeda päeva, mil osaühing saab osaniku taotluse kätte või päeva, mil taotluse saab lugeda TsÜS § 69 järgi kättesaaduks. Kui osanik laseb ÄS § 116 lg-s 3 sätestatud tähtaja mööda, saab osanik esitada osaühingule sama sisuga teabenõude kohtuväliselt uuesti ning alles seejärel on tal võimalik pöörduda avaldusega uuesti ka kohtu poole.

Juhul, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut ühisvara valitsemise õiguse ühele abikaasale andmise kohta, peavad abikaasad üldjuhul ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi teostama ühiselt.

Kuigi ÄS § 165 lg 1 järgi võivad osa ühisomanikud teostada osaga seotud õigusi üldjuhul üksnes ühiselt, kuulub kolleegiumi arvates ÄS §-s 166 sätestatud osaniku õigus saada teavet igale osa ühisomanikule isiklikult ja seda õigust ei pea osa ühisomanikud ühiselt teostama, kuna teabeõigust teostades ei saa üks osa ühisomanik kuidagi teist ühisomanikku kahjustada. Samuti ei koorma see kolleegiumi arvates ülemäära osaühingut. (p 16)

Juhul, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut ühisvara valitsemise õiguse ühele abikaasale andmise kohta, peavad abikaasad üldjuhul ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi teostama ühiselt. Eeltoodu kehtib ka ühisvara hulka kuuluva osaühingu osa kohta (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 28-29). Kuigi osa ühisomanikud võivad teostada osaga seotud õigusi üldjuhul üksnes ühiselt, kuulub ÄS §-s 166 sätestatud osaniku õigus saada teavet igale osa ühisomanikule isiklikult ja seda õigust ei pea osa ühisomanikud ühiselt teostama, kuna teabeõigust teostades ei saa üks osa ühisomanik kuidagi teist ühisomanikku kahjustada.

ÄS § 345 lg 1 ei anna alust otsustada aktsionäride aktsiate märkimise eesõiguse välistamine ainult mõnede aktsionäride suhtes. Märkimise eesõiguse välistamine või piiramine ainult ühel või osal osanikest on lubatud üksnes juhul, kui osanik sellega ise nõustub. Mõjuva põhjuse olemasolul, st kui ühingu huvid nõuavad tungivalt osaniku nõustumist märkimisõiguse välistamisega, võib osanikult aga nõusolekut nõuda (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-03, p 15). Eelnimetatud seisukoht kehtib ka aktsiaseltsi puhul. Diskonteeritud rahavoogude meetod arvestab ettevõtte eelnevaid majandusnäitajaid, millest lähtuvalt hinnatakse tulevikus tekkivaid rahavoogusid, mida ettevõte suudab saavutada, arvestades sealjuures ettevõtte olemasolevat vara, innovatsioonivõimet, turupositsiooni ja muid olulisi näitajaid (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04).

ÄS § 289 ei välista solidaarse vastutuse kohaldamist VÕS § 137 lg 1 alusel.

Piirang, mille kohaselt saaks aktsionär nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui aktsionär on vaidlustanud aktsionäride üldkoosoleku otsuse, peaks olema selgelt sätestatud seaduses. Sellist piirangut seadusest ei tulene. Aktsionäri kahju hüvitamise nõude esitamine ei ole seega välistatud juhul, kui aktsionär ei ole vaidlustanud aktsionäride üldkoosoleku otsust.

Kohus saab vaidluse lepingu kehtivuse üle lahendada ka siis, kui lepingu tagasitäitmine on algsel kujul muutunud võimatuks.

Võlgniku saab pankrotimenetluses likvideerimise järel registrist kustutada üksnes juhul, kui võlgnik ei osale poolena üheski käimasolevas kohtumenetluses. Halduril tuleb tagada sellistest menetlustest tulenevate võimalike menetluskulude nõuete maksmapanek pankrotivara suhtes. Kohus ei või otsustada registrist kustutamist enne, kui ta on saanud haldurilt kinnituse, et võlgniku osalusega kohtumenetlused on lõppenud.

Tagasivõitmise esmase tagajärjena peab tehingu teine pool tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos kasuga. Pankrotivarast tuleb (vastastikuse tehingu puhul) tagastada ka tehingu alusel saadu. Seega on tegemist vastastikuse tagasitäitmisega, st poolte vahel tekib alusetu rikastumise võlasuhe, millele kohalduvad pankrotimenetluse tõttu aga esmajoones pankrotiseaduse erisätted. Tehingute puhul, mille alusel on pankrotivõlgnik saanud teiselt poolelt raha, mille ta peaks tagastama, tuleb teise poole raha tagastamise nõuet käsitada väärtuse hüvitamise nõudena nii PankrS § 119 lg 4 kui ka lg 5 mõttes. Teisel poolel tuleb raha tagastamist nõuda vastavalt kas PankrS § 146 lg 1 või § 152 lg 1 p 3 alusel. PankrS § 119 lg-test 4-6 tulenev erikord tehingu teise poole rahaliste nõuete maksmapanekuks välistab tagasivõidetud tehingu tagasitäitmisel VÕS § 110 lg 5 ja § 111 lg 7 kohaldamise, st tehingu teine pool ei saa üleantu tagastamisest keelduda, kuni talle tagastatakse tema üleantud raha. See ei välista raha tagastamise nõude maksmapanekut tagasivõitmise menetluses vastuhagiga, eelkõige PankrS § 119 lg-s 4 ettenäthud juhul. Selle nõude maksmapanekul peaks olema analoogiline olukord PankrS § 149 lg-s 1 massikohustuste kohta sätestatuga, et selle täitmist võib võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras ja korraldada ka täitemenetluse kogu pankrotivara suhtes.

Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb PankrS § 193 lg-t 1 kohaldades lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseaduse redaktsioonist (vt ka nt Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 14; 3. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, p 10). Kohus saab vaidluse tagasivõtmise aluseks oleva tehingu kehtivuse üle lahendada ka siis, kui tehingu tagasitäitmine on algsel kujul muutunud võimatuks.

Äriregistri infosüsteemis kajastatud informatsioonil aktsiate kuuluvuse osas ei ole õiguslikku tähendust.

Aktsiaseltsi üldkoosoleku ja nõukogu otsuse kehtetuks tunnistamise hagi esitatakse aktsiaseltsi vastu, st kostjaks on aktsiaselts. Sama kehtib ka organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi esitamise puhul (vt ka nt Riigikohtu 14. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-11, p 11).

Vähemalt üldjuhul ei tohiks hääletamise viis oluliselt mõjutada hääletustulemust. Tagada tuleks, et osaühingu juhatus või osanik ei saaks hääletusprotseduuri kuritarvitades saavutada endale meelepärast otsust (Riigikohtu 27. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11, p 27). Äriühingu juhtimist puudutavad ja osalusest tekkivad vaidlused tuleb lahendada eelkõige äriühinguid reguleerivate sätete järgi (vt lähemalt Riigikohtu 27. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11, p 34).

Osanikuga õigusvaidluse pidamise otsustamine on äriseadustikuga antud osanike pädevusse ja selleks on vajalik osanike otsust. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 20.03.2019, nr 2-16-6563/81)

Häälte arvu määramise menetluses ei saa lahendada vaidlusi, mis oma sisult kuuluvad nõuete kaitsmise menetlusse. Kuna seadusandja on siiski näinud ette õiguse esitada häälte arvu kinnitamise määruse peale määruskaebus, siis eelduslikult on määruskaebusega vaidlustatavad kohtu formaalsed eksimused, vahepeal aset leidnud õigusmuudatused ja kohtu diskretsioonist lähtuvad seisukohad esitatud nõude õigusliku põhistatuse kohta. Seega võib häälte arvu määramise menetluses eelduslikult välistada üksnes sellised nõuded, mida nende õiguslikust põhistatusest lähtudes ilmselgelt rahuldada ei saaks.

Äriühinguõiguse üks põhimõte on see, et osanikud peavad lähtuma osaühingut puudutavate otsuste tegemisel eelkõige osaühingu huvidest, mitte enda isiklikest huvidest või mõne enda kontrollitava äriühingu huvidest.

ÄS § 177 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et osanik ei või hääletada ka siis, kui otsustatakse, kas pidada tema ainuosalusega äriühinguga õigusvaidlust ja määrata selles õigusvaidluses esindaja. Majanduslike huvide konflikti tuleb sellisel juhul eeldada. Vähemalt üldjuhul ei tohiks hääletamise viis oluliselt mõjutada hääletustulemust. Tagada tuleks, et osaühingu juhatus või osanik ei saaks hääletusprotseduuri kuritarvitades saavutada endale meelepärast otsust (Riigikohtu 27. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11,p 27).

Osanikuga õigusvaidluse pidamise otsustamine on äriseadustikuga antud osanike pädevusse ja selleks on vajalik osanike otsust. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 20.03.2019, nr 2-16-6563/81)

Kannatanu nõusolek kui karistusseadustikus sätestamata seadusülene õigustav asjaolu on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. (Vt RKKKo 3-1-1-60-09, p 17.2.)

Materiaalõiguslikult ei sõltu hinnang sellele, kas mingi teoga põhjustati isikule varaline kahju, sellest, kas kahjustatud isiku enda arvates on talle kahju tekitatud või kas ta soovib nõuda kahju tekitajalt selle hüvitamist. Kahjustatud isiku subjektiivne arvamus ei saa muuta olematuks tema varalises sfääris objektiivselt toimunud muudatust. Küll sõltub kahjustatud isiku tahtest üldjuhul see, kas tema tsiviilõigused, mis tulenevad kahju tekitamisest, saavad menetluslikult siduval kujul kindlaks määratud ja maksma pandud või mitte. Nimelt tuvastatakse tsiviilõiguste ja -kohustuste olemasolu või puudumine tulenevalt TsMS §-dest 3 ja 4 üldjuhul vaid õigustatud isiku initsiatiivil ja selle isiku soovitud ulatuses. Dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt sõltub ka tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude eelduste, sh kahju olemasolu, tuvastamine kahjustatud isiku tahtest. Varalise kahju kui mingi kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu kindlakstegemisel pole aga kahjustatud isiku tahtel otsest rolli. Juhul, kui varaline kahju on käsitatav kahju tekitaja karistusõigusliku vastutuse eeldusena, peab selle tuvastamisel lähtuma KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, mitte kahjustatud isiku seisukohast.

Riigikohus asus 11. aprilli 2011. a määruses asjas nr 3-1-1-97-10 seisukohale, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud (vt viidatud määruse punkt 17). Seejuures väljendub kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vaheline õiguslik seos selles, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb (vt RKKKm 3-1-1-97-10, p 19).

Eesti kohtumenetlusõiguses ei loeta tsiviil- või haldusvaidluse lahendamist selleks mittepädeva kohtu poolt alati selliseks asjaoluks, mis peaks sõltumata asja arutamise staadiumist tooma kaasa kohtuotsuse tühistamise. Nii sätestab TsMS § 668 lg 3, et kassatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule või ringkonnakohtule või et asi tulnuks lahendada teises kohtumajas. Kassatsioonkaebuses võib tugineda asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama rahvusvaheliselt või et asi tuli lahendada vahekohtus, kui sellele asjaolule tugineti õigeaegselt ka maakohtus ja ringkonnakohtus. Ka Riigikohtu praktikas on varem korduvalt leitud, et menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõte võib teatud juhtudel õigustada õigusvaidluse lahendamist teist liiki menetluses kui see, mille seadus selleks otseselt ette näeb (vt nt RKEKo nr 3-3-4-7-02, p 13; RKTKo 3-2-1-123-09, p 11 ja RKKKo 3-1-1-105-10, p 8.1). Ehkki TsMS § 668 lg 3 ei reguleeri otseselt olukorda, kus süüdistatavate vastu on tsiviilhagi esitanud isik, kes ei vasta küll KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, kuid kelle kannatanuna menetlusse kaasamist pole ükski kohtumenetluse pool vaidlustanud; kellele on menetluses olnud tagatud kannatanu õigused ja kelle tsiviilhagi on nii maa- kui ka ringkonnakohus sisuliselt läbi vaadanud, on selle sätte üldise mõtte ja eesmärgiga kooskõlas see, kui Riigikohus ei jäta kirjeldatud olukorras tsiviilhagi läbi vaatamata vaid sel põhjusel, et isik, kelle nimel tsiviilhagi esitati, pole käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 tähenduses ja seetõttu tulnuks tal hagi esitada tsiviilkohtumenetluse korras. Olukorras, kus kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks ei ole isegi halduskohtu pädevuses oleva asja arutamine maakohtu poolt, ei saa asjaolu, et maakohus vaatas tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse asemel läbi kriminaalmenetluses, tuua automaatselt kaasa tsiviilhagi kohta tehtud kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamist. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades küll kriminaalmenetluse erisusi (vt nt RKKKo 3-1-1-79-09, p 9). Kirjeldatud olukorras ei teeniks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ka eesmärki vältida kriminaalmenetluse ülekoormamist üleliigse õigusvaidlusega, sest nii esimese kui ka teise astme kohus on kohtuasja juba ära arutanud. Ühtlasi on nii kohtumenetluse pooled kui ka kohtud teinud tsiviilhagi lahendamiseks olulisi jõupingutusi, mis tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral tühja jookseksid.

Kohtupraktika kohaselt ei ole küll täielikult välistatud, et kohus käsitab süüdistuses kaastäideviimisena kvalifitseeritud tegu vahendliku täideviimisena. Selleks peavad aga süüdistusaktis olema näidatud sellised faktilised asjaolud, mille alusel on võimalik süüdistatava käitumist õiguslikult hinnata kui vahendlikku täideviimist (vt ka RKKKo 3-1-1-108-06, p-d 12-13). KrMS § 268 lg 8 (enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud. (Vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 30.)

KarS § 15 lg 1 kohaselt saab ÄS § 315 lg-st 1 tuleneva juhatuse liikme käitumisstandardi rikkumine olla KarS § 289 ja § 217² lg 1 järgi karistatav üksnes juhul, kui see rikkumine on tahtlik (vt ka RKKKo 3-1-1-61-09, p-d 11 ja 33). Pelgalt piisava hoolsuse ilmutamata jätmise korral - kui juhatuse liige ei riku oma kohustusi tahtlikult - ei ole teda võimalik KarS § 289 ega § 217² lg 1 järgi süüdi tunnistada. Küll võib selline hoolsusetus muude eelduste olemasolul kaasa tuua aktsiaseltsil kahju hüvitamise nõude (ÄS § 315 lg 2) tekkimise juhatuse liikme vastu.

KrMS § 401 lg 1 sätestab, et menetleja võib määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Osutatud sätte mõtte kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada. Muu hulgas tähendab see ka seda, et isik, kes pole kriminaalasjas süüdistatav, saab olla selles asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse adressaadiks vaid juhul, kui ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Sellist järeldust kinnitab kaudselt ka KrMS § 402 lg-s 2, § 142 lg-s 1, samuti § 366 p-s 5 sätestatu. Kui isikut ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud, pole selles menetluses ka võimalik otsustada tema pangakontol oleva raha konfiskeerimist.

TsMS § 368 lg-s 1 sätestatud tuvastushagiga võivad juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist hageda vähemalt samad isikud, kes võivad nõuda seaduse kohaselt otsuse kehtetuks tunnistamist (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 16).

Osakapitali suurendamise otsus (ÄS § 1921) kujutab endast osaühingu tahteavaldust ehk ettepanekut teha pakkumus osakapitali suurendamiseks osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud tingimustel. Isiku ettepanek osa märkida on ofert ja osaühingu nõustumine sellega aktsept. Selle tulemusena tekib ühingu ja isiku vahel märkimisleping (vt ka Riigikohtu 22. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-02, p 12).