Pankrotiseadus (lühend - PankrS)

Asjaõigusleping vallasomandi üleandmiseks võib iseendast olla ka tingimuslik. Kas ja millise tingimusega seostasid pooled müüdud vilja omandi ülemineku, tuleb välja selgitada VÕS §-s 29 sätestatut arvestades.

Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine.

Tagasivõitmisel tuleb arvestada ka seda, kas tehing, millest tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Samas ei ole pankrotiseaduse eesmärk soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist ning kui PankrS § 45 alusel saaks tagasi võita kõik võlad, mis on tasutud selles märgitud ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus halvatud.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-58-03.

Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine.

Tagasivõitmise hagi korral tuleb riigilõivu tasuda lähtuvalt TsMS § 122 jj järgi määratud hagihinnast. Seejuures võib pankrotihaldur esitada TsMS § 183 lg 2 järgi menetlusabi andmise taotluse, kui on tõendatud, et pankrotivõlausaldajad, kelle huvides pankrotihaldur tegutseb, ei suuda kulusid kanda. Selline TsMS § 183 lg 2 tõlgendus vastab pankrotihalduri kui hageja õigustatud huvidele, sest kuigi pankrotihaldur esitab hagi enda nimel, paneb ta siiski maksma teistele isikutele (võlausaldajatele) kuuluvat õigust. TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada.

Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.

Pärast võlgniku surma esitatud pankrotiavalduse korral tegutseb pankrotihaldur küll võlgniku pärijate nimel, kuid pärijate nimel tegutsemine ei kehti siis, kui pankrotihaldur esitab tagasivõitmise hagi, mille kostja on võlgniku pärija. Sel juhul tegutseb pankrotihaldur hagejana pärandaja võlausaldajate huvides.

Ka pärandvara pankroti korral tuleb pankrotiseaduse mõtte kohaselt kohaldada pankrotimenetlust reguleerivaid sätteid. Pankrotimenetlust reguleerivate sätete hulka kuuluvad ka tehingute tagasivõitmise sätted. Nimetatu ei keela esitada tagasivõitmise hagi, kui tegemist on pärandvara pankrotimenetlusega.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-23-07.

Tulenevalt VÕS § 82 lg 7 esimesest lausest ja PankrS §-st 42 saab võlausaldaja pankrotimenetluses üldjuhul esitada vaid nõudeid, mis olid juba enne äriühingu pankroti väljakuulutamist sissenõutavad või muutusid sissenõutavaks selle otsuse tegemisega. Nõue ei muutu sissenõutavaks nõuet tunnustanud kohtuotsuse jõustumisest. Seega saab pankrotihaldur esitada nõude tasaarvestamise avalduse ka siis, kui nõuet tunnustav kohtulahend ei olnud veel jõustunud.

PankrS § 99 lg-st 3 sätestab võlausaldajale nõuete tasaarvestamise reeglid ning ei ole seetõttu asjas kohaldatav. Pankrotiseaduse sätted ei keela pankrotivõlgnikul teha tasaarvestust.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-126-06.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi on võimalus esitada individuaalkaebus otse Riigikohtule piiratud. (p 3) Riigikohus saab menetleda isiku taotlust üksnes juhul, kui isikul puudub muu tõhus viis talle PS §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse kasutamiseks. (p 4)

Pankrotiseadus § 190 ei reguleeri kompromissi tühistamise kohtulikku menetlust. Viimasele tuleb kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) asjakohaseid sätteid. Kompromissi tühistamise menetlusele kohaldada hagita menetluse sätteid, milles on menetlusosalised avaldaja ja muud asjast puudutatud isikud (TsMS § 198 lg 1 p 2). Kompromissi tühistamise menetluses pankrotiasjades on asjast puudutatud isik ka pankrotivõlgnik. TsMS § 199 lg 1 p-st 4 saab järeldada, et kompromissi tühistamise menetluses pankrotiasjades on menetlusosalisel õigus anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tekkinud küsimuste kohta. Lisaks on menetlusosalisel võimalik oma seisukohta avaldada, esitades määruskaebuse kompromissi tühistamise määruse peale. Pankrotiseaduse § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse, kui kohtumäärus takistab edasist menetlust. Kuna kompromissi tühistamise määrus takistab kompromissi edasist täitmist, on menetlusosalisel võimalik selle määruse peale esitada määruskaebus. Seega on menetlusosalisele kompromissi tühistamise menetluses pankrotiasjades seadusega tagatud võimalus esitada oma seisukohti. (p-d 5 ja 6)

1. jaanuarist 2004 kehtivast Pankrotiseadusest tuleneb, et maksuhalduril (võlausaldajal) tuleb pankrotis isiku (võlgniku) vastu esitada maksukohustusest tulenev nõue pankrotimenetluses, mis tähendab ka sellise kohtuvaidluse lahendamist üldkohtus (vt Riigikohtu üldkogu 13.12.2005. a määruse nr 3-3-1-39-05 p-e 16-18). Juhinduda ei saa kohtulahenditest, mis on tehtud kas varemkehtinud pankrotiseadust kohaldades või enne üldkogu 13. detsembri 2005. a määrust, kui need pole nimetatud määrusega kooskõlas.

PankrS § 43 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et enne pankroti väljakuulutamist võlgniku algatatud kohtumenetlus tsiviilasjas võib jätkuda väljaspool pankrotimenetlust. Nimetatud põhimõte laieneb ka kohtumenetlusele haldusasjas. Väljaspool pankrotimenetlust võib tsiviil- ja halduskohtumenetlus toimuda ka siis, kui sisuliselt pole tegemist vastuväitega võlausaldaja nõudele pankrotimenetluses.

PankrS § 43 lg 2 alusel tuleb enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses esitatud varaline nõue võlgniku vastu esitada pankrotimenetluses. See põhimõte laieneb ka halduskohtumenetlusele. See tähendab halduskohtumenetluses menetluse lõpetamist HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel, sest asi ei kuulu enam halduskohtu pädevusse.

Tagasivõitmise regulatsioon pole kohaldatav võlgniku maksukohustusest tulenevale nõudele maksuhalduri kui võlausaldaja vastu, kui nõue põhineb asjaolul, et maksuhalduri toiming või haldusakt on õigusvastane. Tagasivõitmine eeldab, et tegemist on õiguspärase tehingu, haldusakti või toiminguga.

Haldusaktide kättetoimetamisel isikule, kelle suhtes on pankrot väljakuulutatud, tuleb erinormina kohaldada Pankrotiseaduse sätteid. Maksukorralduse seadus ei näe ette erisusi pankrotivõlgnikule maksuotsuse kättetoimetamisel. Pärast pankroti väljakuulutamist on võlgniku seaduslik esindaja küll pankrotihaldur, kuid pankrotivõlgniku asukoht ei muutu, sest pankrotihalduril ei ole kohustust muuta registrites võlgniku aadressi. Maksuhaldur on kohustatud kõik võlgnikule adresseeritud haldusaktid kätte toimetama pankrotihaldurile aadressil, mis on näidatud Ametlikud Teadaannetes avaldatud pankrotiteates.

MKS § 52 lg 4 sätestatud põhimõte, et piiratud teovõimega isikule adresseeritud dokument toimetatakse kätte tema seaduslikule esindajale, on kohaldatav ka pankrotimenetluses. Kuna pankrotis juriidilise isiku eest võib tehinguid teha ainult pankrotihaldur, siis peab maksuhaldur haldusaktid pankrotihaldurile kätte toimetama sõltumata sellest, kas haldusakt puudutab võlgniku rahalisi või mitterahalisi kohustusi või kas rahalise kohustuse puhul on tegemist järgunõude või massikohustusega.

Juhul, kui haldusaktides tuvastatud maksunõuded kuuluvad kaitsmisele nõuete kaitsmise korras pankrotimenetluses, tuleb võimalikud vaidlused maksunõude suuruse (sh ka võimaliku tasaarvestuse toimumise aja või lubatavuse) kohta lahendada hagimenetluse korras üldkohtus (vt Riigikohtu 13.12.2005. a otsust nr 3-3-1-39-05).