KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-95-16 PDF Riigikohus 25.11.2016

2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)


NPALS § 3^1 lg 3 järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11, 3-1-1-52-07, p 10, 3-1-1-101-07, p 13, 3-1-1-67-08, p 12, 3-1-1-68-09, p 8 ja 3-1-1-100-13, p 11). (p 21)

Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 3^1 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)

Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)

Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)

Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)


2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)

Kuna KarS § 184 objektiivsed tunnused hõlmavad nii narkootilise kui ka psühhotroopse aine käitlemist, ei mõjuta kriminaalasja lahendamist eksimus, kui süüdistuses nimetatakse psühhotroopset ainet narkootiliseks aineks. (p 9)


Süüdistatava ülekuulamise puhul tuleb silmas pidada, et KrMS § 293 lg 2, § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 järgi on tal õigus ütluste andmisest keelduda. Süüdistatav ei ole küll kohustatud ütluste andmisest keeldumist põhjendama, kuid kahtluseta saab ta seda teha, väites, et ristküsitlemine enne tunnistajate ärakuulamist võib rikkuda tema kaitseõigust. KrMS § 294 p 1 järgi toob kohtus ütluste andmisest keeldumine kaasa süüdistatava varem antud ütluste avaldamise, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool. Selle sätte järgi saab ütlused avaldada aga siis, kui süüdistatavat pole võimalik kohtuistungil ristküsitleda. Kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest, kuid väljendab samas, et ta nõustub andma ütlusi alles pärast tunnistajate ristküsitlust, puudub tema varem antud ütluste avaldamiseks KrMS § 294 p 1 kohaselt alus. Alles pärast seda, kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest ka hiljem, s.o pärast tunnistajate küsitlemist, tekib alus taotleda tema varem antud ütluste tõendina esitamist. Kui aga süüdistatav kuulati üle enne tunnistajaid, kuid ta ei keeldunud ütluste andmisest ja samas oli talle tagatud õigus olla kõigi tõendite uurimise juures, küsitleda tunnistajaid ning esitada nende ütluste kohta vastuväiteid nii ise kui kaitsja vahendusel ning süüdistatav ka ei avaldanud, et ta soovib anda tunnistajate räägitu põhjal uusi ütlusi või esitada lisatõendeid, ei saa kaitseõiguse rikkumisest rääkida. (p-d 17–19)


Arusaam, et süüdistatava ütlusi tuleb käsitada prokuröri tõendina siis, kui seda on nimetatud tõendina süüdistusaktis, asetaks kohtumenetluse pooled ebavõrdsesse olukorda. Kuna kaitseakt esitatakse KrMS § 227 lg 1 järgi kohtule pärast süüdistusakti koopia saamist, saaksid süüdistatava ütlused olla kaitsja tõendiks vaid juhul, kui prokurör ei ole neid süüdistusaktis toodud tõendite loetelus nimetanud. Vastupidisel juhul puuduks kaitsjal KrMS § 286 lg 1 kohaselt vähimgi võimalus süüdistatava ülekuulamise aega mõjutada, kuivõrd selle tõendi esitamine ja uurimine sõltuks otseselt prokuröri menetluslikust käitumisest. (p 16)

Kohtumenetluses ei ole kindlasti tavapäratu, et sama tõendi uurimist taotlevad mõlemad või mitu kohtumenetluse poolt. Sellisel juhul ei ole põhjendatud juhinduda üksnes KrMS § 286 lg-s 1 toodud reegeljuhtumist, mil tõendi uurimist on taotlenud vaid üks kohtumenetluse pool. Võrdlusena saab osutada ristküsitluses kehtivale põhimõttele, mille kohaselt juhul, kui tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu menetlusosalist ja esmasküsitlemise õiguses kokkulepet ei saavutata, määrab esmasküsitleja kohus (KrMS § 288 lg 1). Seega olukorras, kus süüdistatava ütlusi on soovinud enda tõendina kasutada rohkem kui üks kohtumenetluse pool, peab ka selle tõendi uurimise aeg olema läbirääkimiste esemeks. Kui kohtumenetluse pooled kokkulepet ei saavuta, peab süüdistatava ülekuulamise aja kindlaks määrama kohus kõiki asjaolusid arvestavalt. (p 17)


Olukorras, kus ekspertiisiaktis kajastub selgelt see, missuguse keemilise koostise ja valemiga psühhotroopseid aineid ekspertiisiks esitatud margid sisaldasid, kuid süüdistus kajastab vaid seda, et kõik kõnealused margid sisaldasid broomil põhinevat psühhotroopset ainet, on teokirjeldus ebatäpne, kuid tegemist pole veaga, mis tooks kaasa süüdistatava õigeksmõistmise osade psühhotroopset ainet sisaldavate markide ebaseaduslikus käitlemises. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus ei või otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb nende sätete põhjal süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21). (p-d 10-11)


Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)


Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 3^1 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)

Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)

Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)

Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)


Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)

3-1-1-89-16 PDF Riigikohus 18.11.2016

Määratud kulude all peetakse KrMS § 175 lg 1 p-s 4 silmas RÕS § 21 lg-s 2 nimetatud riigi õigusabi kulusid, mis advokaat või advokaadibüroo pidaja on kandnud seoses kriminaalmenetluses riigi õigusabi osutamisega, ulatuses, milles kriminaalasja menetleja on need kulud RÕS § 22 lg-s 7 ja § 23 lg-s 1 sätestatud korras vajalikuks lugenud ja kindlaks määranud. (p 22)

Advokaadile või advokaadibüroo pidajale määratud hüvitis ajavahemikul 2014. a detsembrist 2016. a jaanuarini ja aprillis 2016 seoses riigi õigusabi osutamisega tekkinud sõiduauto kasutamise kulu eest tuleb arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka, lähtudes asjas nr 3-2-1-40-15 tehtud üldkogu otsusest tulenevast sõiduauto kasutamise tegeliku kulu määrast 0,08 €/km (lisandub käibemaks). (p 30)

RÕS § 381 kohaselt on justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 17 lg 2 tagasiulatuvalt kohaldatav ka enne 1. augustit 2016 tekkinud kaitsja sõidukulu hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel, kuid mitte kaitsjale määratud hüvitise KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka arvamisel ega menetlusosaliselt väljamõistmisel. RÕS § 381 ei võimalda suurendada tagasiulatuvalt summat, mis on võimalik menetlusosaliselt KrMS 7. peatüki sätete alusel riigi kasuks välja mõista. (p-d 31–35)

Otsuses asjas nr 3-2-1-40-15 tunnistas Riigikohtu üldkogu riigi õigusabi tasu määramist reguleerivad tasude ja kulude korra sätted (koos volitusnormi vastava osaga) kehtetuks ex nunc alates 26. oktoobrist 2016. Järelikult ei välista üldkogu otsus kõnealuste sätete kohaldamist tasu määramisel enne nimetatud kuupäeva osutatud riigi õigusabi eest. Samuti on võimalik arvata selliselt määratud riigi õigusabi tasu täies ulatuses KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka ja sellekohase aluse olemasolul menetlusosaliselt välja mõista. (p 42)

Tunnistajale KrMS § 178 kohaselt makstava summa kui KrMS § 175 lg 1 p-s 2 nimetatud menetluskulu hüvitamise kohustus ei ole sõltuvuses sellest, kes kohtumenetluse pooltest tunnistaja kohtusse kutsumist taotles. KrMS § 180 lg 1 esimese lause ja § 175 lg 1 p 2 alusel võib süüdimõistetul tekkida kohustus hüvitada ka summad, mis on makstud tunnistajale, kelle kohtusse kutsumist süüdistatav ega tema kaitsja ei taotlenud ja kes andis süüdistatava jaoks ebasoodsaid ütlusi (nt prokuratuuri taotlusel üle kuulatud tunnistaja). (p 44)

Kaebuse põhjendatuse astet on võimalik arvestada menetluskulu suuruse kindlakstegemisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kes millises ulatuses menetluskulu kandma või hüvitama peab. (p 48)

Kohus peab RÕS § 22 lg 7 kohaselt kontrollima riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning jätma ülemääraselt taotletava tasu määramata. Põhjendamatut riigi õigusabi tasu ei arvata ka KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka. (p 48)


Määratud kulude all peetakse KrMS § 175 lg 1 p-s 4 silmas RÕS § 21 lg-s 2 nimetatud riigi õigusabi kulusid, mis advokaat või advokaadibüroo pidaja on kandnud seoses kriminaalmenetluses riigi õigusabi osutamisega, ulatuses, milles kriminaalasja menetleja on need kulud RÕS § 22 lg-s 7 ja § 23 lg-s 1 sätestatud korras vajalikuks lugenud ja kindlaks määranud. (p 22)

Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016. a otsusega asjas nr 3-2-1-40-15 tunnistati Eesti Advokatuuri juhatuse 16. septembri 2014. a otsusega kehtestatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktid 51–54 (koos volitusnormiga) kehtetuks algusest peale (tagasiulatuvalt) ning kõikide isikute suhtes. (p 27)

Advokaadile või advokaadibüroo pidajale määratud hüvitis ajavahemikul 2014. a detsembrist 2016. a jaanuarini ja aprillis 2016 seoses riigi õigusabi osutamisega tekkinud sõiduauto kasutamise kulu eest tuleb arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka, lähtudes asjas nr 3-2-1-40-15 tehtud üldkogu otsusest tulenevast sõiduauto kasutamise tegeliku kulu määrast 0,08 €/km (lisandub käibemaks). (p 30)

RÕS § 381 kohaselt on justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 17 lg 2 tagasiulatuvalt kohaldatav ka enne 1. augustit 2016 tekkinud kaitsja sõidukulu hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel, kuid mitte kaitsjale määratud hüvitise KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka arvamisel ega menetlusosaliselt väljamõistmisel. RÕS § 381 ei võimalda suurendada tagasiulatuvalt summat, mis on võimalik menetlusosaliselt KrMS 7. peatüki sätete alusel riigi kasuks välja mõista. (p-d 31–35)

Otsuses asjas nr 3-2-1-40-15 tunnistas Riigikohtu üldkogu riigi õigusabi tasu määramist reguleerivad tasude ja kulude korra sätted (koos volitusnormi vastava osaga) kehtetuks ex nunc alates 26. oktoobrist 2016. Järelikult ei välista üldkogu otsus kõnealuste sätete kohaldamist tasu määramisel enne nimetatud kuupäeva osutatud riigi õigusabi eest. Samuti on võimalik arvata selliselt määratud riigi õigusabi tasu täies ulatuses KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka ja sellekohase aluse olemasolul menetlusosaliselt välja mõista. (p 42)

Kohus peab RÕS § 22 lg 7 kohaselt kontrollima riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning jätma ülemääraselt taotletava tasu määramata. Põhjendamatut riigi õigusabi tasu ei arvata ka KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka. (p 48)


Tunnistajale KrMS § 178 kohaselt makstava summa kui KrMS § 175 lg 1 p-s 2 nimetatud menetluskulu hüvitamise kohustus ei ole sõltuvuses sellest, kes kohtumenetluse pooltest tunnistaja kohtusse kutsumist taotles. KrMS § 180 lg 1 esimese lause ja § 175 lg 1 p 2 alusel võib süüdimõistetul tekkida kohustus hüvitada ka summad, mis on makstud tunnistajale, kelle kohtusse kutsumist süüdistatav ega tema kaitsja ei taotlenud ja kes andis süüdistatava jaoks ebasoodsaid ütlusi (nt prokuratuuri taotlusel üle kuulatud tunnistaja). (p 44)

KrMS § 185 ei võimalda KrMS § 337 lg 1 p-des 2–4 nimetatud lahendi tegemise korral apellatsioonimenetluse kulu riigi ja menetlusosalise vahel jagamisel lähtuda sellest, millises ulatuses menetlusosalise huvides esitatud apellatsioon rahuldati. Apellatsioonimenetluse kulu jääb täies ulatuses riigi kanda isegi juhul, kui maakohtu otsus tühistatakse (osaliselt) üksnes prokuratuuri apellatsiooni alusel ja menetlusosalise huvides esitatud apellatsioon jääb täielikult rahuldamata (3-1-1-79-14 p 41). (p 47)

Kaebuse põhjendatuse astet on võimalik arvestada menetluskulu suuruse kindlakstegemisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kes millises ulatuses menetluskulu kandma või hüvitama peab. (p 48)

Kohus peab RÕS § 22 lg 7 kohaselt kontrollima riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning jätma ülemääraselt taotletava tasu määramata. Põhjendamatut riigi õigusabi tasu ei arvata ka KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka. (p 48)

Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna süüdimõistetule kohustust apellatsioonimenetluse kulude kandmiseks (3-1-1-6-11 p 21). (p 51)


Üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, ehkki otsuse tagasiulatuvat mõju on võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11 p-d 55–57 ja 3-3-2-1-07 p-d 19–20). (p 27)

Usalduskaitse põhimõttest lähtudes tuleb teatud juhtudel kohaldada ka põhiseadusvastasuse tõttu kehtetut normi, kui see on isiku olukorda soodustava iseloomuga (vt ka 3-1-1-14-03 p 9). (p 30)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel tähendab seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07 p-d 20 ja 29–35). (p 41)

3-4-1-2-16 PDF Riigikohus 16.11.2016

Põhiõigust perekonnaelu puutumatusele võib seadusega piirata juhul, kui piirangu kehtestamisel on lisaks eesmärgi legitiimsusele järgitud PS §-s 11 sisalduvat proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel: kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajaduse korral ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. (p 98)

Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. PS § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest põhiseaduse sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja. (p 119)


PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. (p 81)


PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus.(p 81)


Vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeld riivab PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele. (p 93) Tegemist on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata PS § 26 teises lauses loetletud põhjustel. (p 96) Vahistatu pikaajalise kohtumise keeld teenib ennekõike kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärki, mis on PS §  26 teises lauses loetletud eesmärkidest, ennekõike kuriteo tõkestamise eesmärgist hõlmatud. (p 97)


Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. PS § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest PS sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja. (p 119)


Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. Põhiseaduse § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest PS sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja (p 119).


PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. (p 81) Kohtuasjas saab kolleegium kontrollida üksnes konkreetsete kaebajate suhtes kehtiva keelu põhiseaduspärasust. (p 85)

Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk sätte põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 89) Taotluste rahuldamist takistas esmalt VangS § 94 lõige 5, mis välistab vahistatutele pikaajalise kokkusaamise võimaluse. Samas ei saaks ka nimetatud sätte põhiseadusvastasuse korral kohus otsustada teisiti. Kaebuste rahuldamist takistas õiguskorras lisaks ka sellise normi puudumine, mis annaks vahistatute pikaajalise kokkusaamise õiguse. (p 91)

3-1-1-90-16 PDF Riigikohus 15.11.2016

KrMS § 191 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus või Riigikohus teha kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab ka ringkonnakohtu ja Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus ka juhul, kui madalama astme kohtu vaidlustatud otsuses on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt lahendamata (vt RRKKKo 3-1-1-89-11, p 33). (p 13)


Menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata (vt nt RKKKo 3-1-1-4-16, p 49).

3-1-1-64-16 PDF Riigikohus 09.11.2016

TMS § 55 p 1 kohaselt on arestimine tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi arestimise kohta käivate menetlusnormide olulise rikkumise korral vaid juhul, kui vara on arestitud ilma kehtiva täitedokumendita. Täitedokumendid on aga loetletud TMS § 2 lg-s 1 ja vara arestimise akti pole selles kataloogis nimetatud (vt ka RKTKo 3-2-1-1-14, p 15). Seega isegi juhul, kui arestimise akt on ebaõigesti vormistatud, ei tulene sellest veel automaatselt arestimise tühisust ning välistatud ei ole täitemenetluse tagamiseks üleskirjutatud vara loata käsutamise või kasutamise karistusõiguslik omistamine süüdistatavale, s.o vastutus KarS § 308 lg 1 järgi. (p 16)


Praktikas on kinnistunud arusaam, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima, näidates ära, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-87-15, p 17). (p 6)


Nn põhjendatud kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17‒20). (p 11)

3-1-1-82-16 PDF Riigikohus 07.11.2016

Kohtupraktikas on sedastatud, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdiarvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on vajalik juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega tuleb ekspertiis määrata olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt nt RKKKo 3-1-1-38-12, p 18 ja 3-1-1-55-14, p 17.2). (p 14)


Ekspertiisi käigu ja eksperdiarvamuse kujunemise jälgitavuse ja kontrollitavuse tagavad KrMS § 107 lg 3 punktides 1 ja 2 sätestatud nõuded, mille kohaselt tuleb ekspertiisiaktis obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt ka RKKKo 3-1-1-32-09, p 8.2). (p 8)


Kujutiseekspertiisi sisuks on kujutise tehniline uuring. See hõlmab eeskätt kujutava materjali digitaalset töötlust (nt videosalvestise kvaliteedi parandamine, selle kaadrite eraldamine ja liitmine), aga ka kujutise analüüsi, sh erinevate kujutiste töötlemisjärgset võrdlevat uurimist jms. Ekspertiisiobjektide töötlemine ja võrdlemine on vastavate ekspertiisiülesannete püstitamisel kujutiseekspertiisis teineteisega rohkemal või vähemal määral seotud uuringud, mis tagavad võimalikult täpse, põhjaliku ja tulemusliku ekspertiisi tegemise. Nii sõltub kujutiste võrdlemise täielikkus ja tulemuslikkus paljuski kujutava materjali töötlemise mahust ja spetsiifikast (nt videosalvestiste kvaliteedi parandamine, et võrrelda erinevatel salvestistel olevate isikute eritunnuseid). Seepärast ei ole kujutiseeksperdi pädevuses mitte üksnes kujutiste digitaalne töötlus, vaid ka nende võrdlemine ja seeläbi võrdlemist võimaldavate tunnuste väljatoomine. Kuna ekspert töötleb kujutiseekspertiisi käigus enda eriteadmistest lähtuvalt kujutavat materjali ja uurib (nt võrdleb) selle pinnalt kujutisi, võib ta uuringute põhjal anda ka eksperdiarvamuse (vastavasisulise ekspertiisiülesande korral) kujutistel sedastatavate tunnuste samasuse, sarnasuse ja erinevuse kohta. Sellest johtuvalt ei väljunud ekspert arutatavas kriminaalasjas ekspertiisiakti tegemisel temale antud pädevuse piiridest ning kohtud ei eksinud kujutiseeksperdi esitatud eksperdiarvamusele tuginedes. (p 15)

3-1-1-87-16 PDF Riigikohus 07.11.2016

Juhul, kui karistuse täitmisele pööramise otsustamisel tekib täitmiskohtunikul põhjendatud kahtlus, et süüdimõistetu ei ole vaimse seisundi tõttu võimeline karistust kandma, ja tema süüdivuse väljaselgitamiseks ei ole määratud ekspertiisi, tuleb täitmiskohtunikul määrata omal algatusel või menetluspoole põhjendatud taotluse alusel kohtupsühhiaatriaekspertiis. Sõltuvalt ekspertiisi tulemusest saab täitmiskohtunik otsustada, kas ja milliseid mõjutusvahendeid on süüdimõistetule võimalik kohaldada. Olukorras, kus täitmiskohtunik tuvastab, et süüdimõistetu ei ole võimeline vaimuhaiguse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäire tõttu talle mõistetud karistust kandma, ei saa seda KrMS § 425 lõikest 2 tulenevalt täitmisele pöörata. Seepärast on ka karistuse täitmisele pööramise menetluses vaja kahtluse korral möödapääsmatult tuvastada süüdimõistetu psüühiline seisund ja teha kindlaks, kas tema puhul tuleb karistuse täitmisele pööramine kõne alla. (p 13)

3-3-1-58-16 PDF Riigikohus 03.11.2016
IKS

Halduskohus on pädev lahendama vaidlusi pärast kriminaalmenetluse lõppu toimikuga tutvumise ja koopiate saamise üle sõltuvalt taotletavatest andmetest kas IKS või AvTS alusel (erandjuhtudel ka ArhS alusel). Tegu on materiaalselt haldusülesande täitmisega ja KrMS erinormid puuduvad (vt selle kohta ka RKKK määrust asjas nr 3-1-1-116-04 ja RKHK otsust asjas nr 3-3-1-84-15). (p 7-9)

Asjaolu, et andmed on kogutud kriminaalmenetluse toimingutega, ei tingi iseenesest vältimatult asjassepuutuva regulatsiooni paiknemist menetlusseaduses. Õigusselguse huvides võiks kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumise kord, sh toimikuga tutvumine pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ja toimiku arhiivimist (KrMS § 209), olla ammendavalt reguleeritud KrMS-s (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-84-15). (p 10)


Halduskohus on pädev lahendama vaidlusi pärast kriminaalmenetluse lõppu toimikuga tutvumise ja koopiate saamise üle sõltuvalt taotletavatest andmetest kas IKS või AvTS alusel (erandjuhtudel ka ArhS alusel). Tegu on materiaalselt haldusülesande täitmisega ja KrMS erinormid puuduvad (vt selle kohta ka RKKK määrust asjas nr 3-1-1-116-04 ja RKHK otsust asjas nr 3-3-1-84-15). (p 7-9)


Asjaolu, et andmed on kogutud kriminaalmenetluse toimingutega, ei tingi iseenesest vältimatult asjassepuutuva regulatsiooni paiknemist menetlusseaduses. Õigusselguse huvides võiks kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumise kord, sh toimikuga tutvumine pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ja toimiku arhiivimist (KrMS § 209), olla ammendavalt reguleeritud KrMS-s (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-84-15). (p 10)


Halduskohus on pädev lahendama vaidlusi pärast kriminaalmenetluse lõppu toimikuga tutvumise ja koopiate saamise üle sõltuvalt taotletavatest andmetest kas IKS või AvTS alusel (erandjuhtudel ka ArhS alusel). Tegu on materiaalselt haldusülesande täitmisega ja KrMS erinormid puuduvad (vt selle kohta ka RKKK määrust asjas nr 3-1-1-116-04 ja RKHK otsust asjas nr 3-3-1-84-15). (p 7-9)

Asjaolu, et andmed on kogutud kriminaalmenetluse toimingutega, ei tingi iseenesest vältimatult asjassepuutuva regulatsiooni paiknemist menetlusseaduses. Õigusselguse huvides võiks kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumise kord, sh toimikuga tutvumine pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ja toimiku arhiivimist (KrMS § 209), olla ammendavalt reguleeritud KrMS-s (RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-84-15). (p 10)

3-1-1-78-16 PDF Riigikohus 03.11.2016

Olukorras, kus Riigikohus leiab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik, või kui kohtud on jätnud mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu välja selgitamata, tuleb kohtuasi ‒ juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada ‒ saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (Vt RKKKm 3-1-1-97-13, p-d 22‒26 ja 3-1-1-75-14, p-d 42 ja 43). (p 11)


Vara arestimise (KrMS § 142) määrusest peab nähtuma põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ja vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks (vt nt RKKKm 3-1-1-52-15, p 24). Ehkki vara arestimise üheks eelduseks oleva kuriteokahtluse kindlakstegemisel kehtib lihtsustatud tõendamisstandard, peab vara arestimise määrusest siiski alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali põhjal on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. (Vt nt RKKKm 3-1-1-1-12, p 9 ja 3-1-1-97-13, p-d 8 ja 9). Samuti ei ole välistatud, et kolmas isik vaidlustab enda vara arestimise menetluses ka kuriteokahtluse põhjendatuse kui vara arestimise ühe eelduse (vt nt RKKKm 3-1-1-10-16, p 27). (p-d 6-7)

Kriminaalmenetluse varases staadiumis, kui toimub veel tõendite aktiivne kogumine, võib osa teabe (nt jälitustoiminguga saadud teabe) avaldamine, kahjustada tõe tuvastamist. Samas pole võimalik vara arestimise vaidlustamisel kaitseõigust efektiivselt teostada, kui kuriteokahtlust kinnitavaid tõendeid sisuliselt ei avaldata või tehakse seda üksnes sellisel määral, mis ei seo isiku käitumist jälgitavalt kahtlustuse esemeks oleva kuriteoga (vt ka tõenditele juurdepääsu piiramise tingimuste kohta vahistamistaotluse lahendamisel RKKKm 3-1-1-110-15, p 16). (p 9)

Olukorras, kus Riigikohus leiab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik, või kui kohtud on jätnud mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu välja selgitamata, tuleb kohtuasi ‒ juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada ‒ saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (Vt RKKKm 3-1-1-97-13, p-d 22‒26 ja 3-1-1-75-14, p-d 42 ja 43). (p 11)

3-3-1-33-16 PDF Riigikohus 02.11.2016
TMS

PPA peab kuriteoteatele reageerides võetavates seisukohtades kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises olema hoolikas mitte üksnes resolutsioonis (alustada/mitte alustada kriminaalmenetlust), vaid ka põhjendustes. Kuigi põhjendustes sisalduv ei oma iseseisvat õiguslikku tähendust, võib see kaasa tuua isiku õiguste iseseisva rikkumise, kui põhjendustes avaldatakse ebaõigeid faktiväiteid või ebakohaseid väärtushinnanguid. Lisaks võib see riivata süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1, KrMS § 7 lg 1). Riigi autoriteedi tõttu on tema jagataval teabel avalikkuse silmis suurem tõeväärtus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-3-12). Avalik võim peab sõnakasutuses olema hoolas ja vältima väärtõlgendusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-22-15). (p 15)


Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise näol on selles sisalduva andmetöötluse osas tegemist haldustoiminguga. (p 12.3)

Tegevuse haldustoiminguks kvalifitseerimisest ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks. Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra (HKMS § 4 lg 1). PPA teatises sisalduva isikule õigusrikkumise toimepanemise omistamise tagajärgedeks on sunniraha määramine täitemenetluses ja tulevikus võimalik kriminaalmenetluse alustamine KarS § 331^2 tunnustel. Nende olukordade kohtulikuks arutamiseks on ette nähtud teistsugused menetluskorrad: tsiviilkohtumenetlus ja kriminaalasja kohtulik menetlus. Halduskohtu funktsioon ei ole läbi viia eeltõendamismenetlust teist liiki kohtumenetluste jaoks. (p 14)


Tegevuse haldustoiminguks kvalifitseerimisest ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks. Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra (HKMS § 4 lg 1). PPA teatises sisalduva isikule õigusrikkumise toimepanemise omistamise tagajärgedeks on sunniraha määramine täitemenetluses ja tulevikus võimalik kriminaalmenetluse alustamine KarS § 331^2 tunnustel. Nende olukordade kohtulikuks arutamiseks on ette nähtud teistsugused menetluskorrad: tsiviilkohtumenetlus ja kriminaalasja kohtulik menetlus. Halduskohtu funktsioon ei ole läbi viia eeltõendamismenetlust teist liiki kohtumenetluste jaoks. (p 14)


Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusmenetluse ja süüteomenetluse piiritlemisel saab ja tuleb lähtuda mh toimingu eesmärgist ja olemusest ning menetleja tahtest ja selle avaldamisest. KorS § 1 lg 4 järgi määrab tegevuse õigusliku aluse valiku riikliku järelevalve menetluse või süüteomenetluse vahel meetme objektiivne eesmärk. (p 12)

3-1-1-80-16 PDF Riigikohus 02.11.2016

Ajaks, mil süüdistusakt on saadetud kohtusse, on vähemalt prokuratuuri eeldatava hinnangu kohaselt kõik tõe tuvastamiseks vajalikud tõendid kogutud ja loodud ühtlasi nõutavad eeldused kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks. Seetõttu ei saa menetluse selles staadiumis ainult KrMS § 214 eesmärkidega isiku trahvimist selle paragrahvi 3. lõike alusel õigustada. Vajalik on osutada ka tõsiasjale, et kohtumenetluse tingimustes ei saa kohtueelse menetluse andmete avaldamine enam sõltuda prokuratuuri loast, sest tõendeid esitatakse, avaldatakse ja uuritakse KrMS 10. peatüki 4. jaos sätestatud korras. Kuna eeluurimiskohtuniku volitused on selleks ajaks lõppenud, tähendab öeldu, et kõneks olevas menetlusetapis ei ole võimalik KrMS § 214 alusel menetlusandmete avaldamist piirata ja trahvi määramise õigus on kriminaalasja arutaval kohtul üksnes KrMS § 12 alusel. Seda aga juhul, kui avaldatakse kinnise kohtuistungi, mitte kohtueelse uurimise andmeid. (p 12)

Kuigi KrMS § 214 lg 3 teises lauses nimetatakse kahtlustatava kõrval menetlusosalisena ka süüdistatavat, ei saa sellest siiski järeldada, et vaadeldava sätte toime võiks laieneda kohtumenetluse ajale ja anda trahvi määramise õiguse kriminaalasja menetlevale kohtule. KrMS § 35 lg 1 järgi on süüdistatav isik, kelle kohta prokuratuur on koostanud süüdistusakti KrMS § 226 kohaselt või kellele on esitatud süüdistusakt kiirmenetluses või isik, kellega on kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe. Kirjeldatud määratluse järgi saab isik olla süüdistatava staatuses seega ka ajal, mil kriminaalasja pole veel kohtusse saadetud. (p 14)

Olukorras, kus isik avaldab kohtueelse menetluse andmeid kohtuliku arutamise ajal, ei saa teda trahvida KrMS § 214 lg 3 alusel. Sellel alusel trahvi määramine, kui seejuures ei ole tegemist kinnisel kohtuistungil kõlanud menetlusandmetega, mille avaldamise eest on isikut hoiatatud KrMS § 12 lg 4 alusel, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (p 15)


Kuigi KrMS § 214 lg 3 teises lauses nimetatakse kahtlustatava kõrval menetlusosalisena ka süüdistatavat, ei saa sellest siiski järeldada, et vaadeldava sätte toime võiks laieneda kohtumenetluse ajale ja anda trahvi määramise õiguse kriminaalasja menetlevale kohtule. KrMS § 35 lg 1 järgi on süüdistatav isik, kelle kohta prokuratuur on koostanud süüdistusakti KrMS § 226 kohaselt või kellele on esitatud süüdistusakt kiirmenetluses või isik, kellega on kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe. Kirjeldatud määratluse järgi saab isik olla süüdistatava staatuses seega ka ajal, mil kriminaalasja pole veel kohtusse saadetud. (p 14)


Olukorras, kus isik avaldab kohtueelse menetluse andmeid kohtuliku arutamise ajal, ei saa teda trahvida KrMS § 214 lg 3 alusel. Sellel alusel trahvi määramine, kui seejuures ei ole tegemist kinnisel kohtuistungil kõlanud menetlusandmetega, mille avaldamise eest on isikut hoiatatud KrMS § 12 lg 4 alusel, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (p 15)


Ajaks, mil süüdistusakt on saadetud kohtusse, on vähemalt prokuratuuri eeldatava hinnangu kohaselt kõik tõe tuvastamiseks vajalikud tõendid kogutud ja loodud ühtlasi nõutavad eeldused kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks. Seetõttu ei saa menetluse selles staadiumis ainult KrMS § 214 eesmärkidega isiku trahvimist selle paragrahvi 3. lõike alusel õigustada. Vajalik on osutada ka tõsiasjale, et kohtumenetluse tingimustes ei saa kohtueelse menetluse andmete avaldamine enam sõltuda prokuratuuri loast, sest tõendeid esitatakse, avaldatakse ja uuritakse KrMS 10. peatüki 4. jaos sätestatud korras. Kuna eeluurimiskohtuniku volitused on selleks ajaks lõppenud, tähendab öeldu, et kõneks olevas menetlusetapis ei ole võimalik KrMS § 214 alusel menetlusandmete avaldamist piirata ja trahvi määramise õigus on kriminaalasja arutaval kohtul üksnes KrMS § 12 alusel. Seda aga juhul, kui avaldatakse kinnise kohtuistungi, mitte kohtueelse uurimise andmeid. (p 12)

Olukorras, kus isik avaldab kohtueelse menetluse andmeid kohtuliku arutamise ajal, ei saa teda trahvida KrMS § 214 lg 3 alusel. Sellel alusel trahvi määramine, kui seejuures ei ole tegemist kinnisel kohtuistungil kõlanud menetlusandmetega, mille avaldamise eest on isikut hoiatatud KrMS § 12 lg 4 alusel, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (p 15)

3-1-1-81-16 PDF Riigikohus 02.11.2016

Loovutatud isiku üleandmine kujutab endast loovutamismääruse täitmise etappi ja loovutamismäärust täidavad Justiitsministeerium ning Politsei- ja Piirivalveamet. Ainuüksi see ei välista aga loovutatud isikul oma õiguste kaitsmiseks üldkohtu poole pöörduda ega õigusta tema taotluste läbi vaatamata jätmist. Loovutamismääruse täitmise kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele vastavust puudutavad vaidlused tuleb − nii nagu muud KrMS §-des 424−428^1 ja 430 reguleerimata küsimused ning kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused − lahendada KrMS § 431 alusel lahendi teinud kohtu või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtuniku määrusega. KrMS § 433 lg 3 lubab lähtuda rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös kriminaalmenetluse seadustiku teistes peatükkides sätestatust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus 19. peatükis sätestatuga. Loovutamismääruse täitmise käigus tekkivate küsimuste (nt KrMS § 505 lg-tes 2-5 sätestatud nõuete järgimist puudutavate vaidluste) lahendamiseks on kohtu poole pöördumine selle nõudega kooskõlas. (p 10)

3-1-1-74-16 PDF Riigikohus 24.10.2016

Kuna KrMS § 287 lg 1 ja § 288 kohaselt kuulatakse tunnistaja kohtuistungil üle ristküsitluse vormis, peab ristküsitluse kasutamine aitama muu hulgas selgitada, kas tunnistaja ütlusi saab pidada usaldusväärseks, sh kindlaks teha, kas ütluste sisu on mõjutanud näiteks ka menetletava kriminaalasja kohta ajakirjanduses avaldatud teave. Üheks tunnusmärgiks sellise mõju kohta saab pidada ka varem antud ütluste muutmist. Kuivõrd ristküsitluse käigus on lubatud seaduses sätestatud tingimuste esinemise korral avaldada isiku varem antud ütlusi, peavad eeskätt ristküsitluse korda käsitlevad normid aitama tasakaalustada mõju, mille võib tingida kriminaalasja kohta avalikkuses levitatud teave. Samuti peab KrMS § 13 lg-s 1 tehtud muudatus, mille kohaselt ei ole enam alates 1. septembrist 2011 lubatud kohtuistungi helisalvestamine kohtu loata, koostoimes KrMS § 287 lg-ga 2 aitama vältida kohtulikul uurimisel ilmnevate asjaolude teatavaks saamist veel üle kuulamata tunnistajaile. Arvestades, et istungisaalis viibivad isikud võivad kohtu loata teha vaid kirjalikke märkmeid, on see meede seadusandja hinnangul üldjuhul ka piisav, vältimaks ütlusi andnud isikute räägitu detailselt taasesitamist. Kuigi ei saa välistada, et mõni saalis viibiv isik suudab isikulistest tõendiallikatest pärineva teabe talletada maksimaalse täpsusega ka kirjalike märkmete kujul, ei luba kehtiv kriminaalmenetluse seadustik selliselt saadud teabe avaldamist avaliku kohtuistungi puhul piirata. Vastavasisulise keelu sätestamiseks peaks seadusandja kaaluma menetlusseadustiku muutmist tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeskuju aluseks võttes. (p-d 17-19)


KrMS § 267 (Kohtuistungi korda rikkuva isiku suhtes võetavad meetmed) eesmärk on tagada kohtuistungi korrakohane läbiviimine. Seetõttu saab vaadeldavas sättes kirjeldatud meetmeid rakendada siis, kui isik rikub kohtuistungi korda ega allu kohtu korraldusele või väljendab oma käitumisega lugupidamatust kohtu vastu. Korraldus, millega kohus keelab aga avalikul kohtuistungil kõlanud menetlusandmete avaldamise, KrMS § 267 reguleerimisalasse ei kuulu. Nimelt reguleerivad kohtuistungi avalikkuse ja selle piiramisega seonduvat eeskätt KrMS §-d 11 ning 12. KrMS § 11 lg-s 1 sisalduva üldpõhimõtte kohaselt on igal isikul võimalik jälgida ja talletada kohtuistungit KrMS §-s 13 sätestatud korras. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt toimib avalikkuse põhimõte kohtuistungi avamisest kuni kohtulahendi kuulutamiseni KrMS §-des 12 ja 13 sätestatud piirangutega. Öeldust järeldub, et kohtuistungi avalikkust saab kohus piirata üksnes menetlusseaduses ette nähtud alustel, s.o KrMS §-des 11 ja 12 sätestatud tingimusi järgides. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt on võimalik aga vaid kinnisel kohtuistungil KrMS § 12 lg 4 alusel hoiatada kohtumenetluse pooli ja istungisaalis viibijaid, et menetlusandmeid pole lubatud avaldada. (p-d 10-12)


KrMS § 267 (Kohtuistungi korda rikkuva isiku suhtes võetavad meetmed) eesmärk on tagada kohtuistungi korrakohane läbiviimine. Seetõttu saab vaadeldavas sättes kirjeldatud meetmeid rakendada siis, kui isik rikub kohtuistungi korda ega allu kohtu korraldusele või väljendab oma käitumisega lugupidamatust kohtu vastu. Korraldus, millega kohus keelab aga avalikul kohtuistungil kõlanud menetlusandmete avaldamise, KrMS § 267 reguleerimisalasse ei kuulu. Nimelt reguleerivad kohtuistungi avalikkuse ja selle piiramisega seonduvat eeskätt KrMS §-d 11 ning 12. KrMS § 11 lg-s 1 sisalduva üldpõhimõtte kohaselt on igal isikul võimalik jälgida ja talletada kohtuistungit KrMS §-s 13 sätestatud korras. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt toimib avalikkuse põhimõte kohtuistungi avamisest kuni kohtulahendi kuulutamiseni KrMS §-des 12 ja 13 sätestatud piirangutega. Öeldust järeldub, et kohtuistungi avalikkust saab kohus piirata üksnes menetlusseaduses ette nähtud alustel, s.o KrMS §-des 11 ja 12 sätestatud tingimusi järgides. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt on võimalik aga vaid kinnisel kohtuistungil KrMS § 12 lg 4 alusel hoiatada kohtumenetluse pooli ja istungisaalis viibijaid, et menetlusandmeid pole lubatud avaldada. (p-d 10-12)

Võrreldes teiste kohtumenetluse liikidega on kriminaalasja arutava kohtu volitused menetlusandmete avaldamise keelamise osas piiratumad. Tsiviilkohtumenetluses võib kohus menetlusosalisi ja teisi istungisaalis viibijaid määrusega kohustada asja menetlemisel teatavaks saanud asjaolu saladuses hoidma ka juhul, kui menetlus ei ole kinniseks kuulutatud, kuid saladuse hoidmine on ilmselt vajalik tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 38 nimetatud õiguse või huvi kaitseks (TsMS § 41 lg 3). Halduskohtumenetluse seadustiku § 77 lg 1 järgi juhindutakse kohtumenetluse avalikkuse ja tagamise osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest. Kriminaalmenetluse seadustik sarnast võimalust ette ei näe. (p 13)

Kohtuistungi kinniseks kuulutamisel KrMS § 12 lg 1 p 4 alusel peavad kohtuistungi kinniseks kuulutamise tinginud põhjused olema kaalukad. Seda järeldust kinnitab samas sättes esitatud näitlik loetelu, mille kohaselt võib kohtuistungi kinniseks kuulutada siis, kui kohtuistungi avalikkus võib ohustada kohtu või kohtumenetluse poole või tunnistaja julgeolekut. Seega võib õigusemõistmise huvides KrMS § 12 lg 1 p 4 alusel kohtuistungi kinniseks kuulutada vaid nendel juhtudel, kui ilmnevad erandlikud asjaolud (nt julgeoleku tagamise vajadus). Seisukoht, nagu võiks ka üle kuulamata tunnistajate mõjutamise vältimiseks kohtuistungi KrMS § 12 lg 1 p 4 alusel osaliselt või täielikult kinniseks kuulutada, tähendaks, et suuremat avalikku huvi tekitavate ja isikuliste tõendite vahetut uurimist eeldavate kriminaalasjade arutamine hakkaks valdavalt toimuma kinnistel kohtuistungitel. Samuti satuks see käsitlus vastuollu KrMS §-s 11 ette nähtud põhimõttega, mille järgi on avalikkuse esindajatel üldjuhul võimalik vahetult kohtuistungit jälgida ja talletada. (p 16)

Kuna KrMS § 287 lg 1 ja § 288 kohaselt kuulatakse tunnistaja kohtuistungil üle ristküsitluse vormis, peab ristküsitluse kasutamine aitama muu hulgas selgitada, kas tunnistaja ütlusi saab pidada usaldusväärseks, sh kindlaks teha, kas ütluste sisu on mõjutanud näiteks ka menetletava kriminaalasja kohta ajakirjanduses avaldatud teave. Üheks tunnusmärgiks sellise mõju kohta saab pidada ka varem antud ütluste muutmist. Kuivõrd ristküsitluse käigus on lubatud seaduses sätestatud tingimuste esinemise korral avaldada isiku varem antud ütlusi, peavad eeskätt ristküsitluse korda käsitlevad normid aitama tasakaalustada mõju, mille võib tingida kriminaalasja kohta avalikkuses levitatud teave. Samuti peab KrMS § 13 lg-s 1 tehtud muudatus, mille kohaselt ei ole enam alates 1. septembrist 2011 lubatud kohtuistungi helisalvestamine kohtu loata, koostoimes KrMS § 287 lg-ga 2 aitama vältida kohtulikul uurimisel ilmnevate asjaolude teatavaks saamist veel üle kuulamata tunnistajaile. Arvestades, et istungisaalis viibivad isikud võivad kohtu loata teha vaid kirjalikke märkmeid, on see meede seadusandja hinnangul üldjuhul ka piisav, vältimaks ütlusi andnud isikute räägitu detailselt taasesitamist. Kuigi ei saa välistada, et mõni saalis viibiv isik suudab isikulistest tõendiallikatest pärineva teabe talletada maksimaalse täpsusega ka kirjalike märkmete kujul, ei luba kehtiv kriminaalmenetluse seadustik selliselt saadud teabe avaldamist avaliku kohtuistungi puhul piirata. Vastavasisulise keelu sätestamiseks peaks seadusandja kaaluma menetlusseadustiku muutmist tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeskuju aluseks võttes. (p-d 17-19)

3-1-1-71-16 PDF Riigikohus 19.10.2016

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukoha järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud ning eelmenetlust toimetav kohtunik pidi seetõttu kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendama kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt RKKKm 3-1-1-86-15, p 14 ja 3 1-1-69-08, p 12). Asjas nr 3-1-1-22-16 muutis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjades nr 3-1-1-86-15 ja nr 3-1-1-69-08 väljendatud seisukohta ning leidis, et kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise eeldused. Muid KrMS 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimusi võib kohus lahendada pärast kohtu alla andmise määruse koostamist. Kui süüdistatava kohtu alla andmisel võetakse seisukoht vaid kohtu alla andmise eelduste täidetust puudutavates küsimustes, peab maakohus edasi korraldama eelistungi(d), et lahendada kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimine ja muud KrMS § 258 lg-s 1 ning §-s 263 loetletud küsimused. Kohtu eelmenetluses tehtud otsustused ei pea olema vormistatud ühe menetlusdokumendina (määrusena), vaid võimalik on kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus. Kokkuvõtlikult öelduna ei tähista süüdistatava kohtu alla andmine alates 1. septembrist 2011 enam kohtuliku eelmenetluse lõppu, vaid eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt RKKKm 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37, 3-1-1-38-16, p 47 ja 3-1-1-57-16, p 12). (p-d 9-10)

Maakohus võib mõnel erandlikul juhul süüdistatava kohtu alla andmise lahendada ka protokollilise määrusega. Kirjeldatud erandjuhuna on käsitatud KrMS §-s 265^1 toodud menetlussituatsiooni, mil eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. (RKKKm 3-1-1-30-16, p 9). ( p 13)

Olukorras, kus maakohus oli eelistungi toimumise ajaks süüdistatava juba kohtu alla andnud ja viimane teadis, millised otsustused kohtu alla andmise raames tehti ning hiljem toimunud eelistungil ei lahendatud ühtegi kohtu alla andmise määrusega hõlmamata küsimust, samuti pole sedastatav KrMS § 259 nõuete rikkumine, ja süüdistatavat oli kohtukutses informeeritud asjaolust, et kohtuistung toimub eelistungi jätkuna ning ta ei väitnud, et tema menetlusõigusi kohtu alla andmise või kohtuliku arutamise planeerimise käigus oleks rikutud, puudub alus kõneleda menetlusseaduse nõuete eiramisest. (p 14)


Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukoha järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud ning eelmenetlust toimetav kohtunik pidi seetõttu kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendama kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt RKKKm 3-1-1-86-15, p 14 ja 3 1-1-69-08, p 12). Asjas nr 3-1-1-22-16 muutis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjades nr 3-1-1-86-15 ja nr 3-1-1-69-08 väljendatud seisukohta ning leidis, et kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise eeldused. Muid KrMS 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimusi võib kohus lahendada pärast kohtu alla andmise määruse koostamist. Kui süüdistatava kohtu alla andmisel võetakse seisukoht vaid kohtu alla andmise eelduste täidetust puudutavates küsimustes, peab maakohus edasi korraldama eelistungi(d), et lahendada kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimine ja muud KrMS § 258 lg-s 1 ning §-s 263 loetletud küsimused. Kohtu eelmenetluses tehtud otsustused ei pea olema vormistatud ühe menetlusdokumendina (määrusena), vaid võimalik on kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus. Kokkuvõtlikult öelduna ei tähista süüdistatava kohtu alla andmine alates 1. septembrist 2011 enam kohtuliku eelmenetluse lõppu, vaid eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt RKKKm 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37, 3-1-1-38-16, p 47 ja 3-1-1-57-16, p 12). (p-d 9-10)

Olukorras, kus maakohus oli eelistungi toimumise ajaks süüdistatava juba kohtu alla andnud ja viimane teadis, millised otsustused kohtu alla andmise raames tehti ning hiljem toimunud eelistungil ei lahendatud ühtegi kohtu alla andmise määrusega hõlmamata küsimust, samuti pole sedastatav KrMS § 259 nõuete rikkumine, ja süüdistatavat oli kohtukutses informeeritud asjaolust, et kohtuistung toimub eelistungi jätkuna ning ta ei väitnud, et tema menetlusõigusi kohtu alla andmise või kohtuliku arutamise planeerimise käigus oleks rikutud, puudub alus kõneleda menetlusseaduse nõuete eiramisest. (p 14)


Maakohus võib mõnel erandlikul juhul süüdistatava kohtu alla andmise lahendada ka protokollilise määrusega. Kirjeldatud erandjuhuna on käsitatud KrMS §-s 265^1 toodud menetlussituatsiooni, mil eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. (RKKKm 3-1-1-30-16, p 9). ( p 13)

3-1-1-58-16 PDF Riigikohus 06.10.2016

KarS § 169 järgi esitatud süüdistuses võib elatusraha maksmisest kõrvalehoidumist sisustades tugineda samal ajal (alternatiivselt) nii ülalpidamiskohustuse täitmist võimaldava vara olemasolule kui ka sellele, et süüdistatav jättis tegemata temalt mõistlikult eeldatavad jõupingutused elatise maksmiseks vajaliku vara hankimiseks. Kohtul on sellise süüdistuse alusel võimalik kontrollida esmalt väidet süüdistataval elatise maksmiseks piisava vara olemasolu kohta ja kui see kinnitust ei leia, siis seda, kas süüdistatav on jätnud tegemata mõistlikud jõupingutused selleks, et tal oleks elatise maksmiseks piisavalt vara. (p 29)

Miinimumpalka saav vanem peab kulutama lapse ülalpidamise kohustuse täitmiseks üldjuhul vähemalt poole oma igakuisest sissetulekust. Miinimumpalgale vastavast sissetulekust iga kuu kõigest ca 1–10 euro maksmine elatiseks on üldjuhul vaadeldav elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes. (p 42)

Elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes saab käsitada ka seda, kui tööl käiv, kuid sellele vaatamata puuduliku maksevõimega isik jätab elatise osaliselt või täielikult maksmata olukorras, kus ta pole astunud usutavaid samme tasuvama töö leidmiseks, ehkki viimane oleks arvestatava tõenäosusega võimalik. (p 45)


Olukorras, kus maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud on omavahel (osaliselt) vastuolus, ei pruugi KrMS § 363 lg 5 võimaldada Riigikohtul teha KrMS § 361 lg 1 p-s 5 nimetatud lahendit isegi siis, kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust. (p 46)


KarS § 169 järgi esitatud süüdistuses võib elatusraha maksmisest kõrvalehoidumist sisustades tugineda samal ajal (alternatiivselt) nii ülalpidamiskohustuse täitmist võimaldava vara olemasolule kui ka sellele, et süüdistatav jättis tegemata temalt mõistlikult eeldatavad jõupingutused elatise maksmiseks vajaliku vara hankimiseks. Kohtul on sellise süüdistuse alusel võimalik kontrollida esmalt väidet süüdistataval elatise maksmiseks piisava vara olemasolu kohta ja kui see kinnitust ei leia, siis seda, kas süüdistatav on jätnud tegemata mõistlikud jõupingutused selleks, et tal oleks elatise maksmiseks piisavalt vara. (p 29)


Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)

Negatiivsete asjaolude tõendamist ei saa üldjuhul kohtumenetluse poolelt nõuda (vt nt RKKKo 3-1-1-83-10, p 35 ja RKKKm 3-1-1-10-16, p 37). Seda, et KarS § 169 järgi süüdistataval oli töötamist häiriv haigus, peavad tõendama süüdistatav ja kaitsja. Niisamuti lasub süüdistataval ja kaitsjal kohustus tõendada neid jõupingutusi, mis puuduliku maksevõime tõttu ülalpidamiskohustust rikkunud süüdistatav oma varalise seisundi parandamiseks tegi, nt et ta otsis tõemeeli, ehkki edutult, (tasuvamat) tööd. Süüdistatava ja kaitsja sellise tõendamiskohustuse tekkimise eelduseks on siiski see, et prokuratuur on järginud nn kirjeldamiskohustust, s.t näidanud süüdistuses ära, milliste sissetulekute suurendamisele suunatud jõupingutuste tegemata jätmist süüdistatavale ette heidetakse. (p 43)


Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lg-test 2–4 ei näe kriminaalmenetlusõigus isiku süüküsimuse lahendamisel tõendamisest vabastamise alusena ette asjaolu(de) omaksvõttu. (p 32)

Ainuüksi ristküsitlusest keeldumine ei anna alust lugeda KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi ebausaldusväärseteks. (p 33)

Tuvastamaks, milline oli mingil perioodil isiku tegelik varaline seisund, saab tavaliselt ühe – kaudse – tõendina kasutada ka tõendeid, mis kajastavad isiku majanduslikku olukorda uuritavale perioodile eelneval ajal. Seda eriti siis, kui ajaline erinevus tõendites kajastuva ning uuritava perioodi vahel on suhteliselt väike, on tekkinud kahtlus, et isik on asunud oma vara varjama ja tema väidetud varaline seisund erineb varasemast drastiliselt, kusjuures pole andmeid sellise muudatuse põhjuste kohta. (p 37)

Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)


Ainuüksi ristküsitlusest keeldumine ei anna alust lugeda KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi ebausaldusväärseteks. (p 33)


Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)

3-1-1-77-16 PDF Riigikohus 05.10.2016

Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt mutatis mutandis RKTKm 3-2-1-182-15, p 14). Tunnitasu suuruse osas on ka Riigikohus varem viidanud väljakujunenud praktikale, mis aktsepteerib valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKo 3-1-1-84-15, p 15.1; RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3 ja 3-2-1-115-14, p 14). (p 15)

KrMS § 175 lg 1 järgi kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust konkreetses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15). Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu (näiteks kaitsja kommunikatsioonile kulunud aja eest teavitamaks menetlusalust isikut erinevatest Riigikohtu menetluslikest otsustest) isikule ei hüvitata (vt RKKKo 3-1-1-99 11, p-d 9–12). (p 18.3)

KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RRKKKm 3-1-1-63 13, p 23). Mitme kaitsja tehtud õigusabitoimingu puhul on menetluskulude hulka põhjendatud arvata vaid ühele kaitsjale makstav tasu. (p 18.4)

Menetluskuluna ei saa käsitada tasu kaitsja toimingute eest, mille osas ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et menetlusalusel isikul on tekkinud kohustus nende eest kaitsjale tasuda. (p 18.5)

Valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (RKKKm 3-1-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab, et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma. Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. VTMS § 23 alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka RKKKo 3 1 1 90 12, p 10). Juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (RKKKm 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning RKKKo 3-1-1-76-09, p 12). (p 18.5)


Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15). Otstarbekuse alusel menetluse lõpetamine on kohtu kaalutlusotsus, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.3). (p 14)


Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15). Otstarbekuse alusel menetluse lõpetamine on kohtu kaalutlusotsus, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.3). (p 14)


Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt mutatis mutandis RKTKm 3-2-1-182-15, p 14). Tunnitasu suuruse osas on ka Riigikohus varem viidanud väljakujunenud praktikale, mis aktsepteerib valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKo 3-1-1-84-15, p 15.1; RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3 ja 3-2-1-115-14, p 14). (p 15)

Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt nt RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt RKKKo 3-1-1-61 08, p 19.2). Need põhimõtted on ülekantavad ka väärteomenetlusele. Seega tuleb riigil VTMS § 23 alusel hüvitada üksnes need menetlusalusel isikul kassatsioonimenetluses tekkinud kulud, mis on seotud väärteomenetluse osalise lõpetamisega aegumise tõttu (vt ka RKKKo 3-1-1-32-15, p 10). (p 18.2)

KrMS § 175 lg 1 järgi kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust konkreetses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15). Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu (näiteks kaitsja kommunikatsioonile kulunud aja eest teavitamaks menetlusalust isikut erinevatest Riigikohtu menetluslikest otsustest) isikule ei hüvitata (vt RKKKo 3-1-1-99 11, p-d 9–12). (p 18.3)

KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RRKKKm 3-1-1-63 13, p 23). Mitme kaitsja tehtud õigusabitoimingu puhul on menetluskulude hulka põhjendatud arvata vaid ühele kaitsjale makstav tasu. (p 18.4)

Menetluskuluna ei saa käsitada tasu kaitsja toimingute eest, mille osas ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et menetlusalusel isikul on tekkinud kohustus nende eest kaitsjale tasuda. (p 18.5)

Valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (RKKKm 3-1-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab, et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma. Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. VTMS § 23 alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka RKKKo 3 1 1 90 12, p 10). Juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (RKKKm 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning RKKKo 3-1-1-76-09, p 12). (p 18.5)


RavS § 86 lõikes 1 kirjeldatud ja RavS § 107 alusel karistatav väärteokoosseis ei eelda, et tegevus toimuks ravimite väljakirjutamise ja müügi mõjutamise eesmärgil ning et selline tegevus oleks edukas. Tegu on teodeliktiga, mille objektiivsed tunnused seisnevad ravimireklaami nõudeid või RavS §-s 86 sätestatud ravimi väljakirjutamise või müügi mõjutamise keeldu rikkuvates tegudes, ning tagajärje saabumine ei ole koosseisus ette nähtud. See tähendab, et RavS § 107 järgi karistatav ebaõigus ilmneb juba ravimi väljakirjutamist või müüki mõjutavates tegudes endis, mis kahjustavad juba iseenesest väärteokoosseisuga kaitstavat õigushüve – rahvatervise kaitset (vt ka RKKKo 3 1 1 36 12, p 11.3). (p 13.1)


RavS §-s 107 sätestatud väärteo puhul ei ole üldisest KarS § 81 lg-s 3 toodud kaheaastasest aegumistähtajast erandit tehtud. (p 8)


Etteheidetav ei ole see, kui kohus ei ole otsuses selgesõnaliselt eraldi väljendanud, millise karistusnormis sätestatud alternatiivina menetlusalusele isikule etteheidetav tegu kvalifitseerub, kui see nähtub loogiliselt kohtu argumentatsioonist ja on kohtuotsuse põhjal üheselt arusaadav. (p 12)

3-1-1-67-16 PDF Riigikohus 03.10.2016

Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)

Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)


Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)


Tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo 3-1-1-87-09, p 13.2). (p 8)


Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)

KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 15)

Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)


Süüdistatava neid ütlusi, milles ta tsiviilhagi suuruse ja kannatanu esindaja faktiväidetega tingimusteta ning selgesõnaliselt ei ole nõustunud, ei ole alust käsitada asjaolu õigeksvõtuna TsMS § 231 lg 2 mõttes (vt nt RKTKo 3-2-1-129-11, p 12). (p 12)


Kui süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud omavahel kattuvad, ei ole tsiviilhagis vältimatult vaja korrata neid süüdistusaktis loetletud kuriteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mis kuuluvad samal ajal nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka (vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 18). (p 10)


KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 15)


Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)


Rahuldades tsiviilhagi vaatamata sellele, et prokuratuuri esitatud tõendid tsiviilhagis esitatud nõude suurust ei kinnita ja muud tõendid nõude suuruse kohta puuduvad, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 14)

3-1-1-63-16 PDF Riigikohus 03.10.2016

KrMS § 91 lg-s 2 sätestatud korras tehtud määrus, millega kohus (eeluurimiskohtunik) jätab kohtueelses menetluses esitatud prokuratuuri läbiotsimistaotluse rahuldamata, on käsitatav menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes ja selle peale ei saa esitada määruskaebust. (p 16)

Eeluurimiskohtuniku poolt läbiotsimistaotluse rahuldamata jätmine ei piira prokuratuuri õigust esitada kohtule uute asjaolude ilmnemisel uut taotlust sama koha läbiotsimiseks samal eesmärgil. (p 18)


KrMS § 91 lg-s 2 sätestatud korras tehtud määrus, millega kohus (eeluurimiskohtunik) jätab kohtueelses menetluses esitatud prokuratuuri läbiotsimistaotluse rahuldamata, on käsitatav menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes ja selle peale ei saa esitada määruskaebust. (p 16)

Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus (eeluurimiskohtunik) lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi kohtueelse menetleja taotluse menetlustoimingu määramiseks. Seadusandja ei ole käsitanud KrMS § 385 p-s 5 menetlustoiminguks loa andmise määrustena mitte üksnes määrusi, millega kohus annab menetlustoiminguks loa, vaid ka määrusi, millega loa andmisest keeldutakse. (p 12)


Prokuratuuril puudub õigus vaidlustada KrMS § 91 lg-s 2 sätesatatatud alusel tehtud läbiotsimiseks loa andmisest keeldumise määrust PS § 24 lg-st 5 lähtuvalt. Osutatud sättes ette nähtud edasikaebeõigus on põhiõigus. Riik ega ükski riigiasutus, sh prokuratuur, ei ole põhiõiguste kandja ega saa seetõttu põhiõigustele tugineda. (p 15)

3-1-1-61-16 PDF Riigikohus 24.08.2016

Määruskaebuse läbivaatamisel Riigikohtus järgitakse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 390 lg 1 kohaselt KrMS 12. peatüki (kassatsioonimenetlus) sätteid. Tulenevalt viidatud sättest ja KrMS § 358 lõikest 3 on isikul, kelle huvides määruskaebus esitati, õigus loobuda kaitsja määruskaebusest, välja arvatud, kui kaitsja osavõtt on kriminaalmenetlusest KrMS § 45 lõike 2 järgi kohustuslik. Kui isik loobub määruskaebuses ja puuduvad KrMS § 358 lõikes 5 nimetatud menetluse jätkamist tingivad asjaolud, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium määruskaebuse KrMS 350 lg 2 punkti 4 alusel läbi vaatamata. (p 8)

3-1-1-49-16 PDF Riigikohus 27.06.2016

Vaatamata sellele, et KrMS § 344 lg 2 järgi on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puudutavas osas, ulatub kannatanu kaebeõigus ka menetluskulude väljamõistmise kasseerimiseni. See tuleneb otseselt KrMS § 189 lg-st 3, mis sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt. Kuna menetluskulude hüvitamise vaidlustamisel kehtib eriregulatsioon, ei mõjuta KrMS § 344 lg-s 2 sätestatud edasikaebepiirang kannatanu õigust vaidlustada ringkonnakohtu otsus tema menetluskulude väljamõistmise osas kassatsiooni korras. (p 23)


Menetluskuluks on muu hulgas kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 1 p 1). Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral hüvitab tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud KrMS § 182 lg 4 järgi riik. Ehkki selle sätte sisuks on üksnes tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud, tuleb seda tõlgendada laiendavalt ja asuda seisukohale, et KrMS § 182 lg-s 4 sätestatu hõlmab kõiki tsiviilhagi menetlemisega kaasnenud kulusid, sh kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. 1. jaanuaril 2017 jõustuv KrMS § 182 lg 5 ls 1 sätestab otsesõnu, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud riik. (p 25)


Tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt RKKKo 3-1-1-87-11, p 7), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-114-13, p 10). (p 19)


Isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 18-19). (p 21)


Liisingueseme teadmata asukohta toimetamine, selle varjamine ja asukoha avaldamisest keeldumine pärast liisingulepingu ülesütlemist muudab omaniku käsutusvõimaluse võimatuks. Niisuguses käitumises avaldub otseselt toimepanija tahe kasutada asja edasi omavaldajana, mis on käsitatav omastamistahte manifesteerimisena. Kui kohus tuvastab, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahel oli sõlmitud liisinguleping, mille liisinguandja ütles õiguspäraselt üles liisinguvõtja olulise lepingurikkumise tõttu, siis on eeldatav, et liisingueseme tagastamata jätmise ja selle asukoha aktiivse varjamisega soovib toimepanija asja faktilise omanikustaatuse üle võtta. Sellises olukorras tuleb kaitsepoolel usaldusväärselt tõendada, et süüdistatav tagastas liisingueseme omanikule või et tagastamine oli süüdistatavast mitteolenevatel asjaoludel võimatu. (p 18)

Kokku: 463| Näitan: 101 - 120

/otsingu_soovitused.json